05-12-2004, 22:21
Panin selle mõtte MVO foorumisse üles juba ammu. aasta eest ehk. mõtlesin, et ka siinne rahvas oleks huvitatud selle üle diskuteerimisest.
siit tuleb kopi-paste:
___________
Joudsin nimetatud teooriani labi selle, et pyydsin leida lahendust jargmisele probleemile:
„Lahtuvalt kristliku kiriku opetusest mille kohaselt inimesel on vaid kaks, temale jumala poolt antud vabast tahtest lahtuvat valikut - uskuda jumalasse, kristusse jmt ning saada n.o. paastetud voi mitte uskuda ja seetottu sattuda porgusse igavesti polem. Minule jaab moistetamatuks millise moraali, eetika voi milleiganes alusel yldse taoline reegel jumalast (armastavast ja andestavast) kehtestatud on? Kiriku seisukohast on meie elud jumala kates ja tema vaba voli oleks meiega teha midaiganes. Samamoodi vordluseks on meie elu ka vastutulnud roovli kates, kel samuti vaba voli teha mida ta soovib. Kuid ka roovel esitab meile valiku: Raha voi elu! Ei saa vaita, et lihtsureliku seisukohast vaadatuna seal mingit vahet oleks. Nii jumala kui ka roovli tahte all peame me valima, kas anname enda nodi (raha voi hinge) temale voi sureme.
Kas euroopalik ehk teadaolevalt kristlikku paritolu moraal ja eetika on oma enese kultuuriruumis siis toesti sedavord erinev, et mina kui eurooplane Eestimaalt ei suuda mitte kuidagi moista, kuidas on voimalik jumala poolt esitatud dilemma juures vaita, et meil on otsust tehes valikuvabadus? Valikuvabadus saab olla antud kontekstis vaid sel juhul kui oleks kolm voimalust :
1) usu jumalat ja ara tee kurja ning paased paradiisi
2) ara usu jumalat, ela omade reeglite jargi aga ARA TEE KURJA ning paradiisi sa ei paase aga midagi hullu kah ei juhtu
3) usu voi ara usu jumalat aga tee kurja palju jaksad ning leiad end porgust.“
Niisiis tegelesin ma selle kysimuse edasiaretamisega, pyydes sellele laheneda igast voimalikust kyljest. Toele au andes tunnistan, et piiblis kirjutatut kasutasin harva sest tegu on kysimusega mida ei saa lahendada dogmaatilistele todedele toetudes. Miks? Sest niimoodi voib kristlased ka seda uskuma panna, et maakera on lapik (ajaloost toestatud juhtum!).
Igatahes – minu arutluskaik:
Andes inimesele vaba valiku andis jumal talle ka voimaluse erinevate iseloomude tekkeks. Seega - mida rohkem inimesi seda rohkem on ka voimalusi, et monele inimesele lihtsalt ei sobi usk voora rahva jumalasse. Voora rahva jumal kannab eneses vooraid kultuurijooni, vooraid traditsioone ja mottemaailma. Kas pole siiski liig nouda juba tuhandeid aastaid enne kristuse syndi omaenese superkultuuri loonud hiinlastelt seda, et ta votaks omaks ja jargiks jumalat mis kannab eneses nendega vorreldes totaalselt ajas maha jaanud kultuuri marke? (Kas teie, eestlastena ei leia, et mooda Tallinna ringi kimavad krishnad mojuvad oma (india-)traditsioonilistes riietese kuidagi imelikult, vooralt. Ehk isegi monevorra naeruvaarselt? Noh...kui vorrelda neid MEIE kultuurikeskkonnaga.)
Seejuures on aasias ylilaialt levinud oma opetus - budism, mis eetilisest, moraalsest ja askeetlikust kyljest vahemalt ideaalkristlusega vordne on. Buddha munkade eluviisi arvestades torgub minu moistus uskumast, et nad peale surma "ebajumalakummardamise" eest porgusse peaks sattuma!! Palju raagitakse kristluses koiki armastavast jumalast - sa ainult tunnista teda, usu temasse ja ta laseb su n.n. paradiisi. Kuid milles valjendub selle jumala armastus ja halastus siis, kui viimselpaeval voib selle poleva vaavlijarvel kaldal seistes naha tules siputamas vagasid buddha munki????
Jatkame nyyd veidike teise nurga alt...
Laialt on levinud teooria, mis vaidab, et jumalaid on erinevate religioonide kiuste siiski vaid yksainus. Temani joudmiseks on vaid palju erinevaid teid - religioone.
Mida arvate sellest? Kas kristlik kirik voiks taolist seisukohta oigeks lugeda ja anda seelabi omalt poolt vabad kaed teenimaks Jahvet kas Buddha, Allahi, Taara, Kali-Ma voi mone muu juutide seisukohast vooraparase nime all? Loomulikult siis ka vooraparaste kommete kohaselt, vooraparaste toekspidamiste jargi.
Uurisin millalgi ka mondasid osasid „Tiibeti Surnuteraamatust“. Sealt voib leida selgituse suremise kohta: See, kuhu rääkiv pärdik peale oma surma satub soltub yksnes ja ainult surija hingelisest meelestatusest surma hetkel. Kui surija sureb ondsas veendumuses, et on oma eluajal talitanud koigiti oigesti siis ootavad teda peale surma ees meeldivad elamused. Kui aga surija teab ja on hinges veendunud, et talitas valesti, tegi kurja ning seetottu end syydi tunneb ootab teda ees n.o. ebamugavus. Olen seda arvamust juba enam kui aasta aega motteis lahanud ja joudnud jareldusele, et elu mote on „elada nii, et surma hetkeks oleksid solminud rahu iseenda ja oma jumala vahel (ykskoik, mis siis sinu jumalaks ka poleks)“.
Sellest lahtuvalt teeksin siinkohal jarelduse, et religiooni ylesanne ongi teenida yksnes inimeste eetika- ja moraalinorme ning olla seejuures pidevas metamorfoosis mis toimub paralleelselt inimkonna arengust tingitud muutustega eetika ja moraali hindamises. Naiteks: Yrgsed religioonid lahtusid inimkonna yrgsetest vajadustest ning teadmistest mistottu polnud mingi patt natuke liiga tyytuks muutunud koopanaabril pea lohki lyya. Eeldades, et inimese loi jumal ei saa me eitada, et loomise ja tanapaeva vahele jai ka koopaselamise periood. Ning kuna teadaolevalt jumal end tollastele inimestele kymne kasu ega poja Jeesuse kaudu ei ilmutanud ning kuna eluoludele vastavalt ei voinud inimestele pahegi tulla, et oma hinge eest hoolitsemise nimel peaks pyhapaeval kirikus kaima ning ennekoike naabrimehe pea lohkiloomist valtima, kas siis saab moelda, et nad olid patused ning polevad porgus selle eest, et elasid oma elu just niimoodi nagu see tollal heaks tavaks oli? Samuti ei voi me ettegi kujutada milliseks areneb meie yhiskond oma eetika-moraali normidega kauges tulevikus.
Pole saladus, et piiblis kirja pandud aja valtel on jumal korduvalt ilmutanud jarjepidamatust omaenese varemkehtestatud reeglite suhtes neid korduvalt muutes. Muutused aga on kaasnenud just rahva arengu vastavatel etappidel (viitaks siinkohal mitmele moosese raamatu loigule aga ei viici neid koki yles otsida. Jargmine suurem ning piibli jargi ka viimane seaduste muutmine toimus aga juba Jeesuse eestvedamisel. Loodan lihtsalt, et noustute selle vaitega omaenese piiblitundmisele tuginedes).
Seega oleks loogiline jareldada, et mul on oigus kui kordan eeltoodud vaidet: religioon on moeldud teenima inimkonda (inimgruppi) aitamaks neil jargida just neid toekspidamisi milleni nad on joudnud oma arenguteel ning religioon PEAB end paralleelselt teenitava yhiskonna muutustele ka pidevalt uuendama kui vananenud toekspidamiste juurde jaamine tahendaks arengu seiskumist, pidurdumist voi siis religiooni enese kysimargi alla seadmist seoses tema nn „hapuksminekuga“ mis kristlusega juba juhtunud on.
Kas koike eelnenut arvesse vottes on ikka veel vale arvata, et Tiibeti Surnuteraamatu teooriat uskudes (aga miks me ei peaks seda uskuma? See on ju oma sisult ja olemuselt koigiti sarnane kristliku nagemusega suremisest!) igati viisakat ja paslikku elu elanud rääkiv pärdik kes toesti pole tahtlikult kurja teinud ning kui moni patt ongi hingel siis seda kahetseb ja voimalusel heastadagi pyyab viimaks taies hingerahus sureb ning hoopiski porgusse ei satu vaid leiab just surmajargse rahu (miks ka mitte paradiisi?)?
Veidike irooniline aga tuleb kyll todeda, et selle teooria kohaselt voib paradiis oodata ka totaalselt hullumeelset mortsukat, kes oma elu jooksul kymneid inimesi teise ilma saatnud arvamata sealjuures kordagi, et ta midagi halba oleks teinud. Sureb ju ka tema ondsas teadmises, et koik mis tegi tegi hasti ja oigest (tapselt nagu eelpool olev naide yrginimeste kohta). Noh...kui ta toesti sedavord hullumeelne oli siis voibolla ta ei saa yldse midagi aru kuid laita ta igatahes oma tegusid kah ei oska. Ning kas pole ka Kristus ise olenud, et ondsad on vaimust vaesed??
siit tuleb kopi-paste:
___________
Joudsin nimetatud teooriani labi selle, et pyydsin leida lahendust jargmisele probleemile:
„Lahtuvalt kristliku kiriku opetusest mille kohaselt inimesel on vaid kaks, temale jumala poolt antud vabast tahtest lahtuvat valikut - uskuda jumalasse, kristusse jmt ning saada n.o. paastetud voi mitte uskuda ja seetottu sattuda porgusse igavesti polem. Minule jaab moistetamatuks millise moraali, eetika voi milleiganes alusel yldse taoline reegel jumalast (armastavast ja andestavast) kehtestatud on? Kiriku seisukohast on meie elud jumala kates ja tema vaba voli oleks meiega teha midaiganes. Samamoodi vordluseks on meie elu ka vastutulnud roovli kates, kel samuti vaba voli teha mida ta soovib. Kuid ka roovel esitab meile valiku: Raha voi elu! Ei saa vaita, et lihtsureliku seisukohast vaadatuna seal mingit vahet oleks. Nii jumala kui ka roovli tahte all peame me valima, kas anname enda nodi (raha voi hinge) temale voi sureme.
Kas euroopalik ehk teadaolevalt kristlikku paritolu moraal ja eetika on oma enese kultuuriruumis siis toesti sedavord erinev, et mina kui eurooplane Eestimaalt ei suuda mitte kuidagi moista, kuidas on voimalik jumala poolt esitatud dilemma juures vaita, et meil on otsust tehes valikuvabadus? Valikuvabadus saab olla antud kontekstis vaid sel juhul kui oleks kolm voimalust :
1) usu jumalat ja ara tee kurja ning paased paradiisi
2) ara usu jumalat, ela omade reeglite jargi aga ARA TEE KURJA ning paradiisi sa ei paase aga midagi hullu kah ei juhtu
3) usu voi ara usu jumalat aga tee kurja palju jaksad ning leiad end porgust.“
Niisiis tegelesin ma selle kysimuse edasiaretamisega, pyydes sellele laheneda igast voimalikust kyljest. Toele au andes tunnistan, et piiblis kirjutatut kasutasin harva sest tegu on kysimusega mida ei saa lahendada dogmaatilistele todedele toetudes. Miks? Sest niimoodi voib kristlased ka seda uskuma panna, et maakera on lapik (ajaloost toestatud juhtum!).
Igatahes – minu arutluskaik:
Andes inimesele vaba valiku andis jumal talle ka voimaluse erinevate iseloomude tekkeks. Seega - mida rohkem inimesi seda rohkem on ka voimalusi, et monele inimesele lihtsalt ei sobi usk voora rahva jumalasse. Voora rahva jumal kannab eneses vooraid kultuurijooni, vooraid traditsioone ja mottemaailma. Kas pole siiski liig nouda juba tuhandeid aastaid enne kristuse syndi omaenese superkultuuri loonud hiinlastelt seda, et ta votaks omaks ja jargiks jumalat mis kannab eneses nendega vorreldes totaalselt ajas maha jaanud kultuuri marke? (Kas teie, eestlastena ei leia, et mooda Tallinna ringi kimavad krishnad mojuvad oma (india-)traditsioonilistes riietese kuidagi imelikult, vooralt. Ehk isegi monevorra naeruvaarselt? Noh...kui vorrelda neid MEIE kultuurikeskkonnaga.)
Seejuures on aasias ylilaialt levinud oma opetus - budism, mis eetilisest, moraalsest ja askeetlikust kyljest vahemalt ideaalkristlusega vordne on. Buddha munkade eluviisi arvestades torgub minu moistus uskumast, et nad peale surma "ebajumalakummardamise" eest porgusse peaks sattuma!! Palju raagitakse kristluses koiki armastavast jumalast - sa ainult tunnista teda, usu temasse ja ta laseb su n.n. paradiisi. Kuid milles valjendub selle jumala armastus ja halastus siis, kui viimselpaeval voib selle poleva vaavlijarvel kaldal seistes naha tules siputamas vagasid buddha munki????
Jatkame nyyd veidike teise nurga alt...
Laialt on levinud teooria, mis vaidab, et jumalaid on erinevate religioonide kiuste siiski vaid yksainus. Temani joudmiseks on vaid palju erinevaid teid - religioone.
Mida arvate sellest? Kas kristlik kirik voiks taolist seisukohta oigeks lugeda ja anda seelabi omalt poolt vabad kaed teenimaks Jahvet kas Buddha, Allahi, Taara, Kali-Ma voi mone muu juutide seisukohast vooraparase nime all? Loomulikult siis ka vooraparaste kommete kohaselt, vooraparaste toekspidamiste jargi.
Uurisin millalgi ka mondasid osasid „Tiibeti Surnuteraamatust“. Sealt voib leida selgituse suremise kohta: See, kuhu rääkiv pärdik peale oma surma satub soltub yksnes ja ainult surija hingelisest meelestatusest surma hetkel. Kui surija sureb ondsas veendumuses, et on oma eluajal talitanud koigiti oigesti siis ootavad teda peale surma ees meeldivad elamused. Kui aga surija teab ja on hinges veendunud, et talitas valesti, tegi kurja ning seetottu end syydi tunneb ootab teda ees n.o. ebamugavus. Olen seda arvamust juba enam kui aasta aega motteis lahanud ja joudnud jareldusele, et elu mote on „elada nii, et surma hetkeks oleksid solminud rahu iseenda ja oma jumala vahel (ykskoik, mis siis sinu jumalaks ka poleks)“.
Sellest lahtuvalt teeksin siinkohal jarelduse, et religiooni ylesanne ongi teenida yksnes inimeste eetika- ja moraalinorme ning olla seejuures pidevas metamorfoosis mis toimub paralleelselt inimkonna arengust tingitud muutustega eetika ja moraali hindamises. Naiteks: Yrgsed religioonid lahtusid inimkonna yrgsetest vajadustest ning teadmistest mistottu polnud mingi patt natuke liiga tyytuks muutunud koopanaabril pea lohki lyya. Eeldades, et inimese loi jumal ei saa me eitada, et loomise ja tanapaeva vahele jai ka koopaselamise periood. Ning kuna teadaolevalt jumal end tollastele inimestele kymne kasu ega poja Jeesuse kaudu ei ilmutanud ning kuna eluoludele vastavalt ei voinud inimestele pahegi tulla, et oma hinge eest hoolitsemise nimel peaks pyhapaeval kirikus kaima ning ennekoike naabrimehe pea lohkiloomist valtima, kas siis saab moelda, et nad olid patused ning polevad porgus selle eest, et elasid oma elu just niimoodi nagu see tollal heaks tavaks oli? Samuti ei voi me ettegi kujutada milliseks areneb meie yhiskond oma eetika-moraali normidega kauges tulevikus.
Pole saladus, et piiblis kirja pandud aja valtel on jumal korduvalt ilmutanud jarjepidamatust omaenese varemkehtestatud reeglite suhtes neid korduvalt muutes. Muutused aga on kaasnenud just rahva arengu vastavatel etappidel (viitaks siinkohal mitmele moosese raamatu loigule aga ei viici neid koki yles otsida. Jargmine suurem ning piibli jargi ka viimane seaduste muutmine toimus aga juba Jeesuse eestvedamisel. Loodan lihtsalt, et noustute selle vaitega omaenese piiblitundmisele tuginedes).
Seega oleks loogiline jareldada, et mul on oigus kui kordan eeltoodud vaidet: religioon on moeldud teenima inimkonda (inimgruppi) aitamaks neil jargida just neid toekspidamisi milleni nad on joudnud oma arenguteel ning religioon PEAB end paralleelselt teenitava yhiskonna muutustele ka pidevalt uuendama kui vananenud toekspidamiste juurde jaamine tahendaks arengu seiskumist, pidurdumist voi siis religiooni enese kysimargi alla seadmist seoses tema nn „hapuksminekuga“ mis kristlusega juba juhtunud on.
Kas koike eelnenut arvesse vottes on ikka veel vale arvata, et Tiibeti Surnuteraamatu teooriat uskudes (aga miks me ei peaks seda uskuma? See on ju oma sisult ja olemuselt koigiti sarnane kristliku nagemusega suremisest!) igati viisakat ja paslikku elu elanud rääkiv pärdik kes toesti pole tahtlikult kurja teinud ning kui moni patt ongi hingel siis seda kahetseb ja voimalusel heastadagi pyyab viimaks taies hingerahus sureb ning hoopiski porgusse ei satu vaid leiab just surmajargse rahu (miks ka mitte paradiisi?)?
Veidike irooniline aga tuleb kyll todeda, et selle teooria kohaselt voib paradiis oodata ka totaalselt hullumeelset mortsukat, kes oma elu jooksul kymneid inimesi teise ilma saatnud arvamata sealjuures kordagi, et ta midagi halba oleks teinud. Sureb ju ka tema ondsas teadmises, et koik mis tegi tegi hasti ja oigest (tapselt nagu eelpool olev naide yrginimeste kohta). Noh...kui ta toesti sedavord hullumeelne oli siis voibolla ta ei saa yldse midagi aru kuid laita ta igatahes oma tegusid kah ei oska. Ning kas pole ka Kristus ise olenud, et ondsad on vaimust vaesed??