Idamaade salaõpetused

SISSEJUHATUS

India mõtlejatelt ja õpetajatelt pärinevad ideed, millest kasvasid välja kõik religioonid ja filosoofiasüsteemid.
India ajalugu algas palju sajandeid enne meie aega.
Hindud ütlevad, et kirjalike allikate ja muistendite põhjal kestab see juba sada sajandit, st 10 000 aastat.
See rahvas oli olemas aga veelgi varem.
Sadu aastaid enne, kui ilmusid esimesed märgid meie kaasaegsest tsivilisatsioonist, varem, kui tekkis kristlik religioon, enne Aabrami, Moosese ja kõigi Euroopa religioonide teket lõid India filosoofid suuri filosoofilisi koolkondi.
Need koolkonnad jagunesid õpetuseks, millede peamised suunad on säilinud kuni meie ajani.
Veedad ja upanisaadid kirjutati varem kui kõige vanemad meile teadaolevad ajalooürikud ja neid anti tuhandete aastate vältel õpetajatelt õpilastele edasi.
India koolkonnad loodi enne, kui Egiptusesse ehitati sfinksid ja püramiidid.
India mõte on vundament, millele on rajatud ka kogu lääne mõtteviis. On väga raske leida mõnd lääne filosoofia voolu, mis ei toetuks india filosoofiale kui alusele.
Victor Cousin, prantsuse filosoof ütles: "Kui tutvume idamaade, eriti India poeetiliste ja filosoofiliste ajaloomälestistega, avastame seal palju tõdesid, mis on nii sügavad, et võrreldes nendega paistab kogu Euroopa geeniuste tehtu tühine.
Indias on algsel kujul olemas kogu filosoofia ajalugu.
Paljud autorid kinnitavad, et suurim kreeka mõtleja ja filosoof Pythagoras sai oma teadmised india õpetajate käest, kui ta oli Indias.
Uusplatonism ja kristlik gnostitsism on väga palju tänu võlgu Indiale. Gnostikute ideid taevaste paljususe ja vaimsete ilmade osas võib jälgida kuni nende india algallikateni.
Hing ja valgus loeti saankhja filosoofias üheks ja samaks palju varem kui neid hakati pidama üheks Kreekas.
Paul Deisen ütles: "Jumal, meis olev kõige hea algus, pole selline, nagu Temast räägib Vana Testament. Ta pole meist eraldatud ja meile vastanduv olend. Ta on meie endi jumalik olemus. Sedasama võime lugeda juba upanišadidest.
Keda huvitab, siis upanišadide kohta on Päikeseinsener kirjutanud siin teemas:

http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid117575

See nagu sissejuhatuseks enne, kui teemaga edasi lähen.
järgneb...

SISEMISED ÕPETUSED JA AARIALASED

India filosoofias on alati olnud ja on ka nüüd olemas esoteeriliste õpetuste süsteemid, mille kõik õppijad omaks võtavad ja mida nad tunnustavad, kuid millest avalikult ei räägita. Läänes loetakse inimese filosoofilist maailmavaadet vaid tema intellektuaalseks omandiks ja talt ei oodata, et ta elaks kooskõlas oma filosoofiaga.
India filosoofilt oodatakse, et ta järgiks oma õpetust ka igapäevaelus. Seepärast hoiab idamaade tark oma õpetuste sisemist mõtet endale, kuni tunneb, et suudab elada nendega kooskõlas ja neid oma elus rakendada.
Lugematute sajandite vältel tegeles hindu meel eranditult "elu teise poole" uurimisega Seda tehti sellise intensiivsusega, mida lääne meel ei suuda isegi kujutleda. Ajal, mil läänemaad arenesid mitmesugustel tegevusaladel uut avastades ja jõuti materiaalse heaolu ning progressini, seisis India paigal, unistades sellest, mis peitub materiaalse maailma taga ja mis on füüsilisest olemasolust kõrgemal või madalamal.
India meele jaoks on füüsiline ja materiaalne maailm vähem või rohkem illusoorne, kuna see kaob peaaegu tekkimise momendil ja on vaid hetke kestev nähtus. Vaimne ilm on aga reaalne ja inimmeel võib kõige loomulikumal kombel selle poole pöörduda.
Lääneilma jaoks on domineeriv füüsiline pool, idas aga kuulub esikoht metafüüsilisele.
India asustati palju sajandeid tagasi aarialastega.
Arvatakse, et aarialased tulid kas tundmatult maalt põhjas või siis asustati muistse Lemuuria elanike poolt. Legendid jutustavad, et enne kataklüsmi, mis hävitas Lemuuria maa ja nende elanikud, toimus lemuurlaste massiline ümberasustus nende vaimsete juhtide juhatusel.
Veel varem elasid Indias tumedanahalised inimesed, kes olid sinna tulnud teistelt maadelt. Aarialaste järglased võitsid neid, sest olid mõistuse arengult neist tunduvalt üle.
Tänapäeva Indias on umbes 300 miljonit elanikku, kes koosneb paljudest rahvustest ja rassidest, kuid on huvitav, et umbes miljon mitteaarialaste järeltulijat asustavad siiani mitmeid India osi. Aarialased lasid neil rahus elada. Nad säilitasid ka oma religiooni.
Ajajooksul läks osa muistsete aarialaste filosoofiast kaduma ja nende religioon muutus peenest metafüüsilisest doktriinist ürgseks kultuseks, kuid põhitõed ei kadunud siiski täiesti.
Nende muistsete õpetuste alus oli suure maailma Ühtse Absoluutse Olemise mõistmine, millest saab alguse kõik muu ja millest ilmuvad nagu sädemed tulest individuaalsed hinged, teiseks oli hinge surematuse mõistmine.
Hing pole kunagi sündinud ja ei saa kunagi ka surra. Kui järgida põhjuse ja tagajärje seadust, on see ümberkehastumise aluseks.
Kuigi muistsed aarialased kaotasid täieliku arusaamise Ühtsest Absoluutsest Olemisest, jäi Suure Looduse Vaimu idee alles. Samamoodi ei unustanud nad Ümberkehastumise doktriini.
Aarialased ei unustanud kunagi, et kõigist jumalatest kõrgemal ja kõigi jumalate kohal on veel Ühtne, kellest saavad alguse isegi jumalad. Ka kõige mahajäänumad suguharud hoidsid siiski alles pärimused Jumalate Jumalast.
Umbes 5000 aastat enne meie aega ärkas paljude india rahvaste hulgas suur huvi filosoofia vastu. Hindud kinnitavad, et selle põhjuseks oli paljude õpetajate hingede taaskehastumine, kes tulid maa peale oma järglastes.
Nad hakkasid taastama muistseid teadmisi, mis aastasadade vältel, kui rahvas rändas, eksles ja lõi uut tsivilisatsiooni, olid kaduma läinud.
Just siis ilmusid Indias suured mõtlejad, keda me nüüd nimetame Idamaa muistseteks tarkadeks.
järgneb...

Need Idamaade muistsed targad elasid enne veedade ja upanisadide, hindude muistsete pühakirjade ilmumist; nad panid aluse India filosoofiale, mis edaspidi mõjutas tugevasti aaria rassi arengut.
Targad kogusid enda ümber kõige intelligentsemaid noori inimesi ja õpetasid neile Puhta Mõistuse Filosoofiat. Järgneval viiekümnel sajandil ilmus Indias palju uusi filosoofiasüsteeme ja paljud neist jõudsid ka kaduda, aga muistsete tarkade rajatud alus on niisama kindel ja kõigutamatu nagu alguses.
Esimene mida targad õpetasid, oli see, et fenomenaalsetes nähtustes ja kogu kõiksuses pole midagi püsivat, vastupidavat ega igavest.
Sanskriti keelne sõna, mida nüüd tähistatakse sõnaga ´fenomenaalne´ tähendas tarkade jaoks "seda, mida tajutakse meeltega, st mida võib näha, kompida, kuulda, maitsta ja üldse ükskõik kuidas tunnetada."
Tarkade järgmine samm filosoofia õpetamisel oli see, et iga inimene veenduks selleks, et on olemas ka midagi Reaalset, mis peitub fenomenaalse maailma taga, sest muidu ei saaks see isegi näivalt olemas olla. Tekkis kindlus, et olemas peab olema mingi Substants, Põhiline Reaalsus või Alge. Substantsi all me mõistame seda, mis peitub kõikide väliste nähtuste taga. Substantsist sõltuvad kõik eseme omadused, mis moodustavad selle olemuse. See on asjade loomus; tõeline elav olemus (Selle termini all ei mõelda mateeriat või ainet).
India filosoofia põhiseisukoht on, et see Substants peab olema olemuselt ainult Üks, muidu ei saaks nähtustes, mida me fenomenaalses kõiksuses näeme, olla katkematust, sidet ja korda.
Järgmine loogiline samm on, et Põhiline Reaalsus, mida ei saa analüüsida, peab olema kõigist atribuutidest ja omadustest, mida seostatakse tavaliselt nähtustega, kõrgemal, kaasa arvatud inimlikud omadused.
Järelikult jääb Põhilise Reaalsuse või Olmemasolu Olemuse sisemine loomus väljapoole igasuguse teadasaamise piire ja isegi inimlikku kujutlusvõimet.
Järgmine samm arutluste ketis räägib põhilisest india aksioomist: "Mitte millesti ei saa olla põhjustatud või tuleneda mitte midagi." Ehk teiste sõnadega: Kuna reaalsus ei saanud ise ennast mitte millestki luua, järeldub sellest, et See (Absoluut) peab olema eksisteerinud alati ja peab olema igavene.
Ühesõnaga ja selgemalt öeldes tunnistasid india targad kolme aksioomi ehk iseenesestmõistetavat tõde, millele nad rajasid oma arutlused fenomenaalse maailma ja Reaalsuse osas ja need on:
1) Mitte millestki ei saa luua mitte midagi. Mitte mingisugust reaalsust ei saa luua, sest kui seda pole olemas praegu, siis ei saa see olemas olla mitte kunagi; kui see pole alati olemas olnud, ei saa seda olla ka praegu.
2) Mitte miski reaalne ei saa muutuda mitte millekski; kõike, mis on olemas, ei saa mitte kunagi ega kuidagi hävitafa. Millegi hävitamine on vaid selle vormi muutmine.
3) Kõik, mis arenes, pidi juba varem olema pandud involutsiooni teel selle algesse.

Muistsed mõtlejad tegelesid ka selliste küsimustega: "Millal kõiksus hävitatakse? Mis neelab selle alla? Milline Tegelikkus peitub muutliku ja laguneva maailma taga? Millisele alusele toetub see ebakindel kõiksus?
Juba tuhandeid aastaid enne Rooma impeeriumi teket küsisid nad:"Mis jääb alles siis, kui pole enam kõiksust, taevaid ega jumalaid?"
Vastus, milles targad üksmeelselt kokku leppisid, oli: "Lõpmatu substantsiaalne ruum."
Kuid nemad ei näinud ruumi kui ääretut, lõpmatut mitte midagi, vaid tunnistasid, et ruum on tegelik reaalsus, Absoluutne Substantsiaalne reaalsus, kuid kõik asjad selles on vaid ilmutused, väljendumised või mõtted. Nende jaoks oli ruum mitte "lõpmatu keskkond, kuhu saab laiali paigutada mitmesuguseid asju," nagu seda näevad füüsikud, vaid midagi suuremat, nimelt lõpmatus, puhtalt abstraktne Subjektiivsus, mida inimmõistus on sunnitud tunnistama kõigis oma ideedes.
Filosoofiakoolkonnad loodi ka seetõttu, et muistsed targad nägid juba ette dogmaatiliste religioossete õpetuste ehk teoloogia tekkimise, mida kaitsevad ja toetavad preestrid, kes saavad asjade sellisest käigust isiklikku kasu. Nende kartused olid õgustatud: iga organiseeritud kiriku ja vaimulikkonna kasvu saatis edaspidi alati filosoofilise mõtte vabaduse ja selguse piiramine ja ka usu algsete õpetuste moonutamine. Seepärast lõid iidsed targad muistseid salakoole, kus toetutakse puhta mõistuse järeldustele, mitte usule ja autoriteedile.
See võimaldas säilitada filosoofilise mõtte Indias tervena enam kui viis tuhat aastat.
Religioonid tekkisid, õitsesid, kadusid, kuid iidne filosoofia ei läinud kaduma.
Iidsete tarkuste järgijad jätsid meile terve rea filosoofilisi teoseid. Tekkisid upanisaadid, imeline muistne sanskriti teoste kogu, mis sisaldab kõige ülevamaid filosoofilisi ideid ja tarkust, mida inimmõistus kunagi on suutnud luua.
Veel üks tähelepanuväärne fakt. Hindu mõistus pole kunagi kahelnud hinge olemasolus. Tõsi, budistid üritasid tõestada, et hing ei ole inimese tõeline olemus, kuid see oli vaid nende metafüüsilise õpetuse üks detail.
Ka küsimust ümbersünnist ja taassünnist pidasid india mõtlejad silmanähtavaks faktiks.
Hindu meele jaoks on taaskehastumine niisama vältimatu fakt ja sama loomulik nagu sünd ja surm; ta ei kahtle selles ja tegeleb vaid probleemidega Miks ja Kuidas.
Ükski india religioon ega filosoofiasüsteem ei ignoreeri ega eita ümberkehastumist.
Sisemised õpetused tunnistasid alati Reaalsust ja maailma ühtset vaimset alget. Fenomenaalset ilma loetakse illusoorseks maailmaks, mis tekitab kannatusi ja rahulolematust, mida põhjustab Algallikast võõrdumine.
Edaspidi Idamaade tähtsamate filosoofiliste koolkondade salaõpetustest.

JOOGI PATANDŽALI SÜSTEEM

See on jooga süsteem, mis loodi 300 aastat enne Kristuse sündimist.
See käsitleb psüühilise ja okultse arengu ning meeledistsipliini meetodeid. Tuntakse üldiselt kui Radža-jooga õpetust, mida kasutavad ka teiste süsteemide järgijad.
Sõna j o o g a on sanskritikeelne termin, mis tähendab meditatsioon, keskendumine või sidumine. Selle all mõeldakse inimese ja kõrgemate olemasolu tasandite ühinemist.
Patandžali tunnistab suurt maailma alget, prakrtit, millest arenes "kogu siinpoole vaim" ja usub lõpmatu vaimolendite, hingede ehk purušade olemasolu, millede tulek prakritisse äratab selle ja põhjustab materiaalse maailma ning erinevate eluvormide tekkimise.
Patadzali õpetas, et citta ehk mentaalne aine on peenim mateeria, millest on tehtud meel; see on meele protsessides ilmnev peenim element.
Mõttekeeriste ehk vritti taltsutamine ja vaikuse loomine meeleookeanis ehk cittas on jooga ülesanne ja Patandžali Radža-jooga tähtsaim osa.
Patandzali õpetas, et on kaheksa astet, mis viivad eesmärgi poole:
1) enesevalitsemine (jama);
2) religioossed kohustused (nijama);
3) kehaasendid (asana);
4) kontroll praana ehk elujõu üle (pranayama);
5) aistingute valitsemine (pratjahara);
6) keskendumine (dharana);
7) Mõtlus ehk meditatsioon seisneb mõtete keskendamises ühele tajumisobjektile, eelistavat universaalsele hingele ehk purušale nii, et kaoksid kõik teised kujutluspildid, objektid ja mõtted
8) transtsendentaalne meditatsioon ehk ekstaas (samadhi) seisneb transtsendentaalsesse seisundisse jõudmises, mis on tuttav kõigile müstikutele, ükskõik mis ajal ja kus maal nad on elanud.
See on eriline müstiline teadvuse seisund, millest ei oska hästi rääkida ka need, kes seda ise on kogenud ja isegi need, kes seda kasutavad, kuna seda ei saa üldse sõnadega kirjeldada.
Usutakse, et paljud hindud kes jõudsid Patandžali jooga meetodite abiga s a m a d h i seisundisse, eksisid ja kogesid mõnd madalamat seisundit.
Samadhi seisundisse (võrdluseks vaata nimekuju ´somadhi´ foorumist) jõutakse väga harva ja see tipneb peaaegu alati järgneva vaimse kirgastumise ning kasvuga.
Samadhi tekitab seisundi, mida lääne maailm nimetab kosmiliseks teadvuseks või vaimseks teadvuseks.
Sellesse seisundisse on jõudnud kõigi maade ja aegade müstikud; seda loetakse nende ning joogide poolt jumalaga ühinemisega peaaegu võrdseks, kuna jumaldaja ja jumaldamiseobjekti vahele jääb vaid materiaalne kate.
Kolme kõrgeimat astet, dharanat, dhyanat ja samadhit koos nimetatakse s a m j a m a.
Patandžali järgijad kinnitavad, et kaheksa astme absoluutne valdamine võimaldab joogil (või edasijõudnul filosoofiaõpilasel) jõuda üliinimese seisundise, st tal arenevad välja teatud varjatud meelejõud, mis võimaldavad ta võimeliseks tõusma tavalise inimese kogemustest ja tasemest kõrgemale.
Resultaatide hulgas on:
1) mõõdunud ja tulevikusündmuste teadmine (selgeltnägemine);
2) loomade keele mõistmine niisugused ulatuses, et nad suudavad nendega rääkida, st neist aru saada ja teha end neile arusaadavaks;
3) oma eelmiste kehastuste ja teiste inimeste elude teadmine
4) prohvetlus ja tulevikusündmuste ettenägemine
5) suutlikkus saata oma hing kaugetesse ilmadesse ja näha ette seal valmivaid rännakuid
6) suutlikkus näha omaenda ja teiste inimeste kehade sisse ja neist läbi ning näha maasügavustesse.
järgneb...

SUFISM

Sufism on nende müstikute filosoofiline ja religioosne süsteem, kes elavad islami religiooni tunnistavates maades.
Sufistid on Türgis, Araabias, Egiptuses ja kõige rohkem Pärsias. Indias ei tunta neid peaaegu üldse. Samas ilma Indiata ei oleks sufismi, sest ilma sufide Indiast pärit õpetuseta oleksid nad ortodoksed muhameedlased. Sufide õpetused pärinevad vedaantast ja bhakti-joogast
Nimetus sufid tekkis sõnast ´vill´- sufid kandsid villast tehtud lihtsaid ürpe.
Usutakse, et sufism tekkis esimestel sajanditel, aga sufistid ise peavad oma õpetust tuhandeid aastaid vanaks. Muhamed ei toetanud sufistide õpetusi ja astus selle vastu isegi välja.
Vedaanta õpetuse ja sufismi vahel on palju ühist. Vedantistid eelistavad tarkuse ehk Džanja-Joogat, sufid aga järgivad jonnakalt armastuse ehk bhakti-jooga õpetusi. Nii ühtedel kui teistel on armastus Jumala vastu parim arengutee.
Samamoodi kui india joogid tunnevad samadhi seisundit ehk vaimset ekstaasi, on ka sufismil oma armastatule keskendumise ekstaasiseisund. Need kaks ekstaasiliiki on olemuselt samad, üldtuntud müstilise valgustumise seisundid.
Joogid austavad oma gurusid samamoodi nagu sufid oma õpetajaid pirse. Mõlemad kasutavad samu uuustulnukate esoteerilistesse müsteeriumidesse pühitsemise meetodeid.
Sufide suured õpetajad elasid muhamedi aja alguses. Suured poeedid panid sufide õpetused luulevormi. Sufism õitses muistsete tarkade ja poeetide ajal, kuid 16.saj. paiku hakkas ortodoksse muhameedliku kiriku survele järgi andma ja saabus langus.
Viimasel 50 aastal on sufism taas popiks saanud haritud pärslaste ja türklaste hulgas. Sektidesse on lisandunud ka eurooplasi ja ameeriklasi, enamasti neid, kes oskasid lugeda Omar Hajama Rubat´ridade vahelt ja leidsid Fitzgeraldi tõlkes näivalt materiaalse sisu taga müstitsismi.
Sufide filosoofia järgi on Jumal kõrgeim hüve ja kõigi asjade Allikas, Jumal eksisteerib iseeneses ja pole kellegi loodud. Kõiksus on loodud Jumala olemuse peegeldamise või emanatsioonide poolt, seepärast on Jumal kogu looduses ja kõiges. Mateeria on vaid ajaline ja muutlik nähtus, midagi viirastusliku ekraani sarnast, millel Jumal ilmutas oma kõiksuse.
Hing võib tõusta oma allika juurde ja lõpuks sukelduda ekstaasi, kus ta keskendumise ja mõtluse teel kõikehaaravast sellesse sulandub.
Kõikehaarava Allika juurde tagasi pöördudes peab hing läbi tegema palju kehastumisi, tõustes üha kõrgemale. See oli õpetuse olemus, aga olemuse olemus oli, et inimeses elab Jumal; inimese loomuses on jumalik säde ja sisemine jumalus ehk vaim on inimese tõeline Mina.
Lääne lugejaile tunduvad sufide paljud poeetilised teosed kõlvatuna, kuid sufide jaoks on sisse põimitud varjatud mõte.
Näiteks kasutatakse terminit ´armunud neitsi´ sageli armastaja ehk sufi kirgliku armastuse objekti, jumaluse sümbolina. Muistne sufi OMAR meenutab Spinozat, kes hüüti "jumalast joobunud filosoofiks."
Sufismi filosoofia on väga lihtne. Sufid ei tegele peente metafüüsiliste arutlustega, nagu "Kuidas tekkis kõiksus." Neile on küllalt teadmisest, et Jumal on ja Tema peegeldus või kujutis on neis endis. Nad usuvad ka taaskehastumisse ja neil on mõned udused õpetused rahuseisunditest kehastumiste vaheaegadel taevas ja põrgus. Kuid sufid ei pööra neile õpetustele just palju tähelepanu, lugedes neid paremal juhul arutlusteks madalamatest olemise tasanditest, mis on maisest elust veidi kõrgemal või madalamal.
Sufide filosoofiat võib üldjoontes väljendada nii: "Jumal on puhas Olemine, tingimata oluline absoluut ja Heaolu, mis on täiuslikult kaunis.
Sufismil pole peaaegu mingeid teooriaid ega dogmasid. See piirdub kinnitusega, et Jumal on olemas ja et hing on Vaim. Sufism õpetab ka, kuidas keskenduda teele, mis viib paradiisi.
Sufidel on olemas vaid kaks tuntud tõde:
1) ÜHTNE (Ahad)
2) Tee Ühtsesse (Tarika)
Esimene tõde ütleb, et on olemas vaid Üks, Jumal; kõik muu on pettus ja illusioon. Tõde ehk tee Ühtse juurde sarnaneb india õpetustele. Oma guru juhtimisel tõuseb õpilane mööda Jumalikke astmeid, lükates eemale materiaalsed plaanid, soovid ja kiindumused, puhastudes jumalakartlikkuse, meditatsiooni, mõtluse, puhaste mõtete ja õiglase elu läbi.
Paljud sufide sektide kõrgemad liikmed on jõudnud kosmilise teadvuseni.
järgneb...

INDIA FAKIIRIDE IMETEOD

Need imeteod näitavad eelarvamustes inimestele, et "on maa peal ja taevas paljugi, millest meie lääneilma tarkpead undki pole näinud."
Fakiiride oskus imesid teha on seotud oskusega valitseda mõnd loodusseadust. See omandatakse, arendades psüühilist jõudu ja oskust suunata tahet.
Tõsi, India suurtel vaimsetel õpetajatel ja tarkadel on mõõtmatult suurem vaimujõud kui see, mida ilmutasid fakiirid, kuid nad ei alandu kunagi selleni, et näitaksid võimeid publiku lõbustamiseks.
Fakiirid töötavad madalamal tasemel.
Aga samas näevad kohalolijad asju, mida tegelikult pole olemas. Fakiiridel on ka imepäraselt tugevasti arenenud telepaatia.
Tuleb meeles pidada, et hindu mõttemaailm on tugevalt kontsentreeritud mõttelainete vastuvõtmise suunas. Peale selle on telepaatia Indias nii tavapärane nähtus, et sellele ei pöörata enam peaaegu mingit tähelepanu. Hindude ülestõusu ajal levisid uudised igast ülestõusnute sammust kogu Indias mõne tunni jooksul.
Üks fakiiride trikk on järgmine.
Fakiir võtab abilise käest pika peene nööri, viskab selle otsa, millesse on tehtud sõlm, kõrgele õhku. Mõne sekundi jooksul tõuseb nõõr üha kõrgemale ja hõljub tänu käte osavatele liigutustele õhus, kuni sõlm kaob täiesti silmist. Siis laseb fakiir nõõrist lahti, kuid see ei kuku maha. Fakiir käsib abilisel mööda nööri üles ronida. See ronib kiiresti üha kõrgemale kuni kaob silmist. Fakiir plaksutab käsi ja oo imet! Nöör kaob samuti. Ja vahel muudetakse etendus niisuguseks, et poiss ilmub kõrgel õhus nähtavale nagu vaevumärgatav punkt ja laskub tasapisi köit mööda alla.
Teine trikk. Fakiir võtab väikese hunniku mulda ja istutab sinna mangoseemne. Seejärel hakkab trummide saatel laulma ning teeb mullahunniku kohal aeglasi liigutusi. Varsti ilmub mullast roheline võrse, kasvab kiiresti ja võtab mangopõõsa kuju. Sellele ilmuvad lehed ja lõpuks õied; õied muutuvad viljadeks, mis valmivad rahva silma all. Lõpuks nopib fakiir need ning pakub soovijatele. Seejärel alustab ta teistpidi protsessi ja taim muutub tagasi seemneks.
Erinevaid trikke on väga palju ja neid muudetakse pidevalt olenevalt fakiiri oskustest.
Üks fakiiride poolt näidatavaid imesid on õhku meeste, naiste, laste ja loomade kujude ilmutamine. Nähtus sarnaneb sellega, mida läänes nimetatakse spirtistlike seansside ajal materialiseeirmiseks, kuid tegelikult pole sellega mingit seost.
Saladust, kuidas nad üht või teist trikki teevad, fakiirid ei avalda. Nad pigem surevad, kui reedavad saladuse. Nad on oma õpetajatele andnud vaikimistõotuse.
Fakt, et ükski foto ei näita ühtki paljudest fakiiri poolt tekitatud illusoorsetest nähtustest, paneb järeldama, et need imed on olemas ainult rahvahulga teadvuses. Näiteks fotol pole näha ei nööri mööda ronivat poissi ega nööri, mitte midagi peale fakiiri, kes istub liikumatult.
India imede kõrgeim klass on nähtused, mis kujutavad endast ka teadusele tõesti huvi pakkuvaid asju. Neis on näha hämmastav võime valitseda ja juhtida elujõu abil loodusjõude, mis fakiiride illusoorsete "imede" puhul puudub.
järgneb...

Mingeid vaheaegu kehastumiste vahel pole, tavaliselt minnakse kohe järgmisesse kehastusse, sest see on ajatus ajas, karmavalvurid pakuvad välja kas tagasiminekut juhul kui haigus või õnnetus või edasiminekut mingisse järgmisesse valikusse.
Reeglina pakutakse välja mitu võimalust. Kuid tagasi tulles on juba uus kehastus aga jätkub pooleliolevate selle keha karmakohtade lahendamine.
Valiku üks kohtadest ongi poolelioleva elu katkestamisel samade saatuse seoste jätkamine teises elus. Seepärast pakutakse ka tagasitulekut oma käesoleva keha lõpuni kasutamiseks. Nii et enesetapp ei lahenda ühtki probleemi ja kannab vaid edasi uude kehastusse.
Pole ennast kippunud vahele segama kui eludevahelisest ajast tuututatakse. Olen ise olnud koomas nädal aega ja tagasi tulnud.
Ka egiptuse püramiidid on vanemad kui 10000 aastat. Seega ka egiptuse nuhtlus. mida uuemasse aega seda viletsamaks on see kant jäänud nii teadmistelt kui oskustelt.

(17-11-2011 17:08 )VironShaman Kirjutas:  Mingeid vaheaegu kehastumiste vahel pole...

Mu arusaamist mööda kuni nädalane vahe on üsna tavaline. Peale 'surma' saab skooritabelisse või peamenüüsse... ja see 'aeg' on siis väikeseks orienteerumiseks.

Teema käsitleb erinevaid Idamaade filosoofilisi suundi ja õpetusi.
See on kõigest tutvustus, mida ühed või teised erinevad Idamaade uskumused üldjoontes tõeks peavad.
Kui näiteks sufidel on "mõned udused õpetused rahuseisunditest kehastumiste vaheaegadel taevas ja põrgus", siis teistel india religioonidel ei pea neid olema.
Pealegi ei ole ma veel India religioonide üksikasjaliku tutvustamiseni jõudnudki.

Jätkan fakiiride imetegude juurest.
Üheks näiteks suutlikkuse kohta valitseda loodusjõude on trikk keeva veega. Fakiir võtab tassi, mis on puhast vett täis ja hakkab seejärel mentaalselt pingul olles joogide rütmilise hingamise harjutusi tegema. Ta nagu saadaks vette mingit energiat. Mõne minuti pärast kattub veepind väikeste mullikestega nagu siis, kui vesi läheb keema; lõpuks keeb kogu tassitäis vett nagu oleks seda kuumutatud. Kui fakiir veetassi lauale paneb, keemine vähehaaval vaibub.
Seda trikki on ka lääne teadlased uuriud, kuid vastust pole leidnud ja ka fakiirid ise ei tea, kuidas see toimib. Nad ütlevad, et ainult "keskenduvad oma mõtte veele" meetodite järgi, mida õppisid oma juhendajatelt ja õpetajatelt.
Mõned fakiirid arvavad et neid nähtusi tekitab rütmilise hingamise abil kogutud praana, mida suunab tahe. Sedasama loodusjõudu kasutatakse ka magnetiseeritud vee valmistamisel.
Idamaad on kindlalt seisukohal, et tõde on vaid valitute jaoks, kes on valmis seda tunnistama.

Teine praana kasutamise juhtum on, kus praana mõjul hakkab seeme idanema. See erineb mango trikist ja teistest illusoorsetest nähtustest, mida tehakse fakiiri mentaalse mõju abil rahva psüühikale (kirjeldasin seda eelmises postituses).
Antud juhul aga idaneb seeme tõesti ja seansi lõpus idu ei kao. Seda on põhjalikult katseliselt uuritud, seemned ise toodud, mulda uuritud, fakiiri tähelepanelikult jälgitud.
Fakiir aga hoiab mullapeotäit pool tundi käes, suunab seemnele rütmilise hingamise ja praanavoolu - ja mõne aja pärast ilmub mullast tilluke roheline idu ja kasvab pikkamisi mõne tolli pikkuseks.
NB! Nähtust seletatakse sellega, et praanaenergia toimib samamoodi kui päikesekiired troopilistes maades, kuid tugevamini ning et energia, mida kasutatakse siin ja päikesekiirtes olev energia on üks ja sama. Selles katses ei täheldata soojuse teket, kuid ka päikese spektri kõrgemad kiired ei ole soojuskiired, nagu teadlased hästi teavad.
Väga vähestel on õnnestunud näha ka väga haruldast praana-energia kasutamise juhtumit, kus kalamarjale suunatakse praanavoog - ja mari areneb pikkamööda ning sellest kooruvad välja tillukesed kalakesed ning hakkavad vees ujuma!
järgneb...

INDIA RELIGIOONID (Esimene osa)

Indias on alati olnud palju religioone.
Mitmesugused erinevad filosoofiasüsteemid, milledest tähtsaimad on kuus suurt India süsteemi, on üles ehitatud ühele PÕHILISELE FILOSOOFIA IDEELE.
Kõik india religioonid pärinevad ühest ja samast allikast ja neid ühendab üks põhimõte.
Vaatamata algsete doktriinide arvututele hargnemistele liikideks ja alaliikideks on muistsete õpetajate teooriad jäänud alles 50 sajandi vältel.
India peaaegu ei tundnud usulist tagakiusamist.
Indialastel on kaasasündinud intuitsioon, mis ütleb, et erinevad doktriinid on vaid erinevad seisukohad, IIDSE TÕE, millele need on rajatud, erinevad esitamised.
Indias laialt levinud aforism ütleb:"TÕDE ON ÜKS, kuid inimesed on andnud sellele erinevaid nimesid."
Hindud arvavad, et nende religioon oli olemas kõigist pühameestest varem ja kuna see on jumaliku päritoluga, pole sel asutajat, usu sümbolit ega keskset vaimset juhti. Nad nimetavad oma religiooni AARJA-DHARMA, st aarjalaste süsteemi või SANATA-DHARMA, mis tähendab igavest süsteemi. Süsteemi üldnimetus on SANATANA.
Indias võetakse inimest, kes tunnistab veedasid jumaliku tõe allikatena kui usukaaslast. Aga kuigi budiste ja džainiste ei jälitata, loetakse neid siiski selle usu jaoks võõrasteks. Muhameedlasi vaadatakse kui võõraid, kristlasi kui heasoovlikke (juhul, kui nad on tõesti sellised) ebaõnnestunud usu järgijad, mis on tekkinud algse Jeesuse Kristuse puhta õpetuse alusel, kelle isiksuse vastu iga hindu tunneb sügavat austust, lugedes teda suureks vaimseks Õpetajaks ja valgutatud hingeks.
Tunnistades ka Buddhat Avatariks, jumaluseks, vaatavad hindud nukrusega budismi, lugedes selle praegusi õpetusi võrreldes Gautama tõeliste õpetustega, moonutatuks.
Juudi usuku hindud austavad, kuid tunnistavad, et juutide religioonil on nende endi uskumustega vähe ühist vaadete kitsuse pärast, mille järgi Jehoova on ainult valitud rahva, mitte kõigi jumalus.
Varaste veedade õpetus on eriliselt kahese isloomuga. Sellele on sugulased nii monism kui ka polüteism. Esimene neist väljendub usus, et on vaid ÜHTNE KÕIKSUS; teine aga on panteistliku õpetuse väline vorm, mis lubab jumalikustada nähtava maailma selle arvututes ilmingutes ja paljudes jumalates.
Samaaegselt õpetusega ÜHTSEST, mis varjab ja viljastab kõike, on olemas ka mütoloogia jumalatega, kes kehastavad loodusjõude ja teisi nähtamatuid olendeid; see näitab et rassi religioosne areng on jõudnud kindlale astmele.
Isegi muistetes Rigveeda hümnides võib leida arvukalt viiteid MILLELEGI, mis on jumalatest kõrgemal, jumalate Jumalale. Rahvale püütakse sisendada ideed, et on olemas MISKI MAAILMA OLEVUS, kellest pärineb kõik, isegi jumalad.
Enne karma ideed olid hindud rõõmsameelne rahvas. Nad uskusid ka enne taassündidesse, kuid karma seadus hakkas neid hiljem rõhuma.
Sansaarat esitati rahvale kui halastamatut kosmilist mehhanismi, mis on tööle pandud teadmatusest või kogemata. Rahvas jäi selle masina hammasrataste vahele, peaaegu ilma mingi võimaluseta vabaneda.
Selline õpetus osutus hindude jaoks sama julmaks nagu põhjuslikkuse seadus, mida paljude sajandite pärast õpetas neile Gautama Buddha. Sellest ei saanud vabaneda. Arvatakse, et sansaara ehk taasüsündide tsükkel algab avidyast ehk teadmatusest, mis tungis Ühtsesse ja varjas selle tarkuse. See on india maaja ehk fenomenaalse maailma illusoorsuse idee alus.
Järgneb teine õpetus, mis ütleb, et vidya ehk tarkuse abil võib sanasaara ahelad katki rebida, peab suhtuma elusse tõsiselt ja püüdleb tarkuse poole, et vabastada end sansaarast.

Pidi mööduma palju sajandeid enne, kui kõrgemale jõudnud filosoofiline mõte suutis eristada terad sõkaldest, mis olid neisse õpetustesse segatud. India rahvas ei võtnud kunagi omaks religioosset doktriini, mis äratas sellist hirmu ja põhjustas meeleheidet nagu julm sansaara idee, mille filosoofiline seletamine ei muuda seda paremaks.
Selle muistse rahva teadvuses pidi tekkima mõte, et saatan, kes on võimsam kui kõik nende jumalad, on allutatud Kõrgemale seadusele ja saavad tegutseda vaid kui selle õpetajad ja ettekirjutuse täideviijad.
Muidugi mõjutasid hindude religioone ka teised asjad.

P.S. Mõtlesin siia edasi kirjutada, aga pidin raamatu raamatukokku tagastama.
Nii, et kes sellest raamatust huvitatud on, siis toodud kokkuvõtted on võetud Ramatšaraka raamatust "Idamaade usundid ja salaõpetused." Ja sealt saade edasi lugeda.
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?163755

Ramatšarakalt on eesti keelde tõlgitud ka teisi raamatuid:
http://www.apollo.ee/advsearch.php?autho...earch=Otsi

See oli GAUTAMA SIDDHARTA kogemus ühel ööl peale seitse aastat kestnud ranget erakuelu metsas. Istudes sügavalt mediteerides kuulsa Bodipuu all (selgenägelikkuse puu), saavutas ta korraga lõpliku ja kindlakujulise selge arusaama kõigi oma otsingute ja kahtluste suhtes. Seda sündmust tuntakse kui "ületamatut ja täielikku ärkamist", mis tegi temast BUDDHA, see tähendab "Virgunu".
BUDDHA läks kohe peale "virgumist" Benarese hirveparki, et oma endistele kaaserakutele uut õpetust jutlustada. Ta esitas selle kuulsaksaanud Nelja Ülla Tõena. Sisutihe esitus õpetuse põhitõdedest, mis sarnaneb mõneti arsti avaldusega, kes esimesena on kindlaks teinud inimkonna haiguse põhjused, siis kinnitab, et seda haigust on võimalik ravida ja lõpuks määrab ka ravimid.
Esimene Üllas Tõde määrab inimkonna silmatorkava seisundi, DUHKHA, mis on kannatus või nurjumine. See nurjumine sõltub sellest, et inimene ei saa aru, et kõik meid ümbritsev on ajutine ja seega mööduv. "Kõik ilmub ja kaob", ütles Buddha ja see arusaam, et kõiksust iseloomustavad kulg ja muutus ongi budismi põhialuseks.
Buddha õpetuse järgi tekivad kannatused siis, kui me püüame takistada elu kulgu ja klammerdume millegi külge, mis kõik on MAYA, olenemata sellest, kas need on asjad, sündmused, inimesed või ideed. See püsimatuse õpetus sisaldab endas ka võite, pole olemas ego`t ega mingit mina, mis on ju pidevalt esinev mõiste meie mitmesugustes mõttekäikudes. Budism väidab, et ainuüksi juba idee eraldi eksisteerivast minast on illusioon. See on MAYA üks erivorme ehk intellektuaalne tõdemus väljaspool reaalsust. Uskumine eraldi minasse toob meile seega ainult pettumust.
Teine Üllas Tõde tegeleb kõikide kannatustega, mis on põhjustatud ahnitsemisest või seotusest millegi või kellegi külge ja seda nimetatakse TRIšNA`ks. See on too mõttetu ahnitsemine elus, mis põhineb valedel arusaamadel ja selle nimi on Buddha filosoofias AVIDYA ehk teadmatus. lähtudes sellest teadmatusest jagame tajutud maailma isiklikeks ja meist lahusolevateks asjadeks ja püüame sääraselt suruda reaalsuse kulgevaid norme meelte loodud kindlapiirilistesse kategooriatesse. Nii kaua kui seesugune arusaam on ülekaalus, koosneb meie elu pidevatest pettumustest ja ebaõnnestumistest. Klammerdudes asjade külge, mida me näeme olevat kindlad ja püsivad, kuid mis tegelikult on kaduvad ja pidevalt muutuvad, oleme sattunud nõiaringi , milles iga toiming kutsub esile uue toimingu ja vastus igale küsimusele tekitab üha uusi küsimusi. Too nõiaring on budismis tuntud kui SANSAARA - sünni ja surma ring(reinkarnatsioon), mida sunnib tagant KARMA - põhjuse ja tagajärje lõppematu ahel.
Kolmas Üllas Tõde sedastab , et kannatusi ja nurjumisi saab lõpetada. SANSAARA nõiaringi on võimalik ületada. Inimene on võimeline ennast vabastama KARMA ahelaist ja saavutama sellega täieliku vabanemise ehk NIRVAANA. Selles seisundis on alatiseks kadunud vale mõisted eraldi eksisteerivast minast ja kogu terviklik elu on saanud pidevaks aistinguks. NIRVAANA on samatähenduslik hindu filosoofia MOKšA`ga ja olles seisund väljaspool kõiki intellektuaalseid arusaamu, on seda võimatu kirjeldada. Jõudmine NIRVAANA`sse tähendab "virgumist" ehk Buddha seisundit.
Neljas Üllas Tõde koosneb Buddha juhendeist lõpetada kõik kannatused. Neid juhendeid tuntakse kaheksaastmelise tena ja selle abil me saavutame Buddha vaimse taseme. Kaks esimest osa sellest teest räägib õigest nägemisest ja õigest teadmisest, seega on meil tegemist inimloomuse süvaanalüüsiga. Neli järgmist osa käsitab õigesti tegutsemist. Nad annavad budistliku eluviisi juhiseid, mis on Kesktee äärmuste vahel . Viimased kaks osa tegelevad õige teadvuse ja õigesti mediteerimisega ja kirjeldavad reaalsuse müstilise teadvuse kogemust, mis on iga vaimse täiuslikkuse poole püüdleja lõppeesmärk.
GUNNAR AARMA,"Mida paljud ei tea - müstika ja maagia" lk.20-22
Minu jaoks on BUDDHA õpetus NIRVAANAST üks põhilisi kriteeriume sellise filosoofilise kirjanduse hindamisel, et mida lugeda ja mida pannialusena kasutada.Ja mitte kuskil ei näinud "kollektiivset karmaratast", minu meelest on see sama ohtik tendents nagu kollektiivne TM.

Päikest.

Lihtsalt küsimus selguseks - teksti alguses oleva mõiste suhtes.
Kas "selge-" või "selgelt-" nägemisepuu? Peaks nagu vahe sees olema?

Maestro-Guru Gunnar Aarma on kirjutanud - "selgenägelikkuse puu", ju Ta pidas vajalikuks sellist väljendit kasutada. Raamat on trükitud 1995. aastal, millal Ta sellel koostas, pole aimugi. Tähtis on, et on antud täpselt aga samas kokkuvõtlikult edasi kogu "Virgumise" mõte, mis kipub mõningates teostes budismi sisse ära kaduma. Budismi kirjutasid kokku ju tegelased, kes kartsid kaotada oma maise elu mõtte.

Päikest.

(26-02-2012 08:35 )tapsix Kirjutas:  See oli GAUTAMA SIDDHARTA kogemus ühel ööl peale seitse aastat kestnud ranget erakuelu metsas. Istudes sügavalt mediteerides kuulsa Bodipuu all (selgenägelikkuse puu), saavutas ta korraga lõpliku ja kindlakujulise selge arusaama kõigi oma otsingute ja kahtluste suhtes. Seda sündmust tuntakse kui "ületamatut ja täielikku ärkamist", mis tegi temast BUDDHA, see tähendab "Virgunu".
/-/
Esimene Üllas Tõde määrab inimkonna silmatorkava seisundi,
/-/et inimene ei saa aru, et kõik meid ümbritsev on ajutine ja seega mööduv. "Kõik ilmub ja kaob",
/-/
Buddha õpetuse järgi tekivad kannatused siis, kui me püüame takistada elu kulgu ja klammerdume millegi külge,
/-/See püsimatuse õpetus sisaldab endas ka võite, pole olemas ego`t ega mingit mina, mis on ju pidevalt esinev mõiste meie mitmesugustes mõttekäikudes. Budism väidab, et ainuüksi juba idee eraldi eksisteerivast minast on illusioon. See on MAYA üks erivorme ehk intellektuaalne tõdemus väljaspool reaalsust. Uskumine eraldi minasse toob meile seega ainult pettumust.

/-/lähtudes sellest teadmatusest jagame tajutud maailma isiklikeks ja meist lahusolevateks asjadeks ja püüame sääraselt suruda reaalsuse kulgevaid norme meelte loodud kindlapiirilistesse kategooriatesse.

/-/Klammerdudes asjade külge, mida me näeme olevat kindlad ja püsivad, kuid mis tegelikult on kaduvad ja pidevalt muutuvad, oleme sattunud nõiaringi , milles iga toiming kutsub esile uue toimingu ja vastus igale küsimusele tekitab üha uusi küsimusi. Too nõiaring on budismis tuntud kui SANSAARA - sünni ja surma ring(reinkarnatsioon), mida sunnib tagant KARMA - põhjuse ja tagajärje lõppematu ahel.

/-/ Tõde sedastab , et kannatusi ja nurjumisi saab lõpetada. SANSAARA nõiaringi on võimalik ületada. Inimene on võimeline ennast vabastama KARMA ahelaist ja saavutama sellega täieliku vabanemise ehk NIRVAANA. Selles seisundis on alatiseks kadunud vale mõisted eraldi eksisteerivast minast ja kogu terviklik elu on saanud pidevaks aistinguks.

/-/ Jõudmine NIRVAANA`sse tähendab "virgumist" ehk Buddha seisundit.
Neljas Üllas Tõde koosneb Buddha juhendeist lõpetada kõik kannatused. Neid juhendeid tuntakse kaheksaastmelise tena ja selle abil me saavutame Buddha vaimse taseme. Kaks esimest osa sellest teest räägib õigest nägemisest ja õigest teadmisest, seega on meil tegemist inimloomuse süvaanalüüsiga. Neli järgmist osa käsitab õigesti tegutsemist. Nad annavad budistliku eluviisi juhiseid, mis on Kesktee äärmuste vahel . /-/
GUNNAR AARMA,"Mida paljud ei tea - müstika ja maagia" lk.20-22
Minu jaoks on BUDDHA õpetus NIRVAANAST üks põhilisi kriteeriume sellise filosoofilise kirjanduse hindamisel, et mida lugeda ja mida pannialusena kasutada.Ja mitte kuskil ei näinud "kollektiivset karmaratast", minu meelest on see sama ohtik tendents nagu kollektiivne TM.

Päikest.

Ehk siis sisuliselt eelneva kokkuvõte… sind ei ole olemas, sa oled üks kõigis ja kõiges, seega lahustunud ehk “Valgustunu” vahest kärgteadvus(?). Võib olla need erisused virgumises "Virgunu" ja valgustumises "Valgustunu" on siiski olemas, momendil ei märganud...?

Seega lähtudes Tapsix`i kirjutatust on virgumine "Virgunu" midagi muud, kui ärkamine "Ärganu", kuigi virguma ja ärkama justkui peaksid üht ja sama tähendama.
Ärkamises käsitletakse KARMA`t kui KARMAKEHA, millega tegeletakse sarnaselt teiste kehadega (no mida iganes nn eeterkehad jms) ja edasiseks tingimuseks on olla surmahetkel katkematult teadlik. Peale lahkumist on aega paar sekundit, et mitte lasta end mässida "Karma niitidesse" ja edasi “Karmakehasse” kinnitada, kusjuures, on kokkuleppeid, milles lahkunul ei ole mingit sõnaõigust (sealpoolseid jms), ole sa kui "Valgustunud" või ”Virgunu”, ikkagi tõmmatakse “Karmakehasse”..."Ärganu" ei hakka seal üldse kõnelema vaid tegutseb, on teadlik.
"Ärganu" on oma väikese mina nihutanud suurde minasse ja sa oled olemas, avanud sisemise hingamise, sulgenud end lõpmatuseks jne (lahtivõtmine võimatu ja energia probleem seal lahendatud) ..jne.
Veel... "Ärganu" ei loobu ühestki enese jõust, on tervik ..ehk, et ei ole ainult valgus.
Ühesõnaga ma ei näe selles idamaa kontekstis kasutatud sõna "Virgunu" olemises, midagi peale "Valgustunu" olemise.
Igale oma...
Lugupidamisega

Vabandust, nüüd ei saanud aru:
virgunu - buddha,
valgustunu - illuminati,
kas seda mõtlesite, või ma eksin. Pole kahjuks mingit viidet millega võrrelda.

Päikest.

(09-03-2012 07:12 )tapsix Kirjutas:  Vabandust, nüüd ei saanud aru:
virgunu - buddha,
valgustunu - illuminati,
kas seda mõtlesite, või ma eksin. Pole kahjuks mingit viidet millega võrrelda.

Päikest.

Jättes välja kõik "ismid" ei saanud mina ka aru ja ei leidnud mingit sisulist vahet "Virgunus" ja "Valgustunus"?
Ma mõtlesin seda, et lähtudes postitus nr 63 on virgumine ehk "Virgunu" ja ärkamine "Ärganu", sisuliselt kaks erinevat asja.

India teadmamees Sri Sadhguru Jaggi Vasudev on moodne müstik, India joogi, visionäär, vaimne teejuht ja poeet.
Mitmekülgne, üllatav ja huumorist pulbitsev teadmamees Sadhguru räägib meile sellest, mis on elus kõige tähtsam. Mis on see, mis aitab inimesel elada õitsvat elu ning teostada kogu oma potentsiaal.

Sadhguru soovitused elu kõige tähtsamate asjade osas:

Välismaailm rikub su ära vaid siis, kui sul on kõige kohta arvamused ja hinnangud. Sa hindad ühe asja heaks ja teise asja halvaks. Sa klammerdud selle külge, mida pead heaks ja püüad meeleheitlikult vältida seda, mida hindad halvaks. Ja loomulikult hakkab see kahesus valitsema sinu sisemaailma üle. Aga see pole olemise viis. Vaadelda kõike just sellisena nagu see on – see on olemise viis. Kui sa näed midagi, mida tegelikult pole olemas, siis sa saastad maailma oma hinnangute ja eelarvamustega.

Puudutada ülimat ja mitte samastada end oma mõttemustrite ja emotsioonidega on suurim ja olulisim asi mida oma elus saad teha. Kõiksus on loodud nii, et sa näeksid teda nii nagu ta on, mitte ei püüaks seda teha selliseks nagu sina tahaksid. Sedasi rüvetab inimkond Looja loomingut.

Ainus viis mängudes mitte osaleda on lahustuda. See on suur saavutus, aga kui inimesed omandavad teatud sisemise selguse, muutuvad nad tohutult väärtuslikeks kõigile ümbritsevatele, seega oleks hea kui nad mõni aeg püsivad veel teiste keskel ja aitavad ka ümbritsevatel oma sisemist selgust saavutada.

Soovitame lisaks alljärgnevat Sadhguru videot, kus ta vastab küsimusele mis on elu mõte, räägib mis on inimkonna suurim probleem, selgitab mis toimub, kui inimene samastub oma mõtete ja uskumustega. Vaimumehe jutt on kokku põimitud mõnusa huumoriga.

http://www.telegram.ee/vaimsus/india-tea...s-tahtsaim