Para-web'i sünnipäev 2017


Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 1 Häält - 5 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Parakirjanike loomenurk
Autor Sõnum
Aurora Blue Eemal
Ise-loom'

Postitusi: 290
Liitunud: Jul 2011
19-10-2011 20:40
Postitus: #1
Parakirjanike loomenurk
Kui Sul on lugu, mille oled ise kirjutanud, luuletanud, lisa see siia teemasse.

Hoiame tõsised parateemad puhtana ja väljendume loovamalt... siin.

wink

Vähemaktiivne kasutaja.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
WhiteWolf Eemal
Veteran

Postitusi: 1,123
Liitunud: Sep 2009
21-10-2011 13:07
Postitus: #2
RE: Parakirjanike loomenurk
Aga mis on üldse tõsised parateemad? Ehk austet teemaalgataja defineerib...

Tsitaat:Sattusin ükspäev isevärki kohta, seal oli kolm päikest, kuid elliptilise orbiidi tõttu olid aastaajad ja puha. Ööd oli küll umbes samapalju kui meil siin Jaanipäeva ajal, selline paras hämarus.
Taeva all lendamas valgete pagunitega mustad Kotkad, tont teab, millega need mootorid töötasid... hulga arenenum oli see nende ühiskond kui meil siin.
No kas on para? Või äkki ei ole?

Maa on kvantarvuti, millel jookseb Uniwersumi parim strateegiamäng.
(isiklik tähelepanek)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 12,120
Liitunud: Apr 2007
21-10-2011 13:12
Postitus: #3
RE: Parakirjanike loomenurk
(21-10-2011 13:07 )WhiteWolf Kirjutas:  No kas on para? Või äkki ei ole?

WW - aga kuis ISE tunned?

Kas ON vajalik väga range defineering mis on para kirjandus mis mitte?
Kui keegi tunneb, et on millegi "paralisega" hakkama saanud jagagu.
Kas me seda tahame tunnistada või mitte aga para-web.org on selline
omamoodi suhtlusportaal. Teemaks pole mitte huulepulgad ja bemmid
vaid kummitused/ vandenõud aga lauseks on ikkagi suhtlus.
Suhelgem siis ja avardagem viisakuse piires horisonte.

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
WhiteWolf Eemal
Veteran

Postitusi: 1,123
Liitunud: Sep 2009
21-10-2011 13:21
Postitus: #4
RE: Parakirjanike loomenurk
Nojah, aga kõik on ju normaalne, paranormaalset pole tegelikult olemas... pole piire, reegleid, tasandeid etc, kui neid just ise välja ei mõtle! Laugh

Maa on kvantarvuti, millel jookseb Uniwersumi parim strateegiamäng.
(isiklik tähelepanek)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 12,120
Liitunud: Apr 2007
21-10-2011 13:37
Postitus: #5
RE: Parakirjanike loomenurk
Me elame SIIN maailmas - meeldib see meile või mitte.
On olemas reeglite kogum mis juhib meie elu ja tegemisi.
Reeglid pole ju pahad oma olemuselt vaid on pigem abiks.
Loomulikult saab ka neid kasutada halval eesmärgil.
Olgu meil siin siis rohkem mõistust nende reeglite täitmisel
mis meid aitavad ja teiste ignoreerimisel wink

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Co0zhy-
Tavaliige

Postitusi: 65
Liitunud: Aug 2011
21-10-2011 23:19
Postitus: #6
RE: Parakirjanike loomenurk
Seises vilkuva tänavapostiga
keset kõledat kõrvaltänavat,
võid tunda kõhedust.
Kuulda surma häält.

Kellel kahju on
roiskvees seisvast lapsest
kes salamisi ootab
öö saabuvat pimedust.

Sellel lapsel pole kodu
talle jäänud alles
vaid põlgus ning paar nartsu.
Põlgusest ammutab ta jõudu
ja vihakamisest kindlust.

Pole kindel ta saatus
ega kindel ta naer.
On kindel vaid see,
et kõledal põiktänaval
öö saabumist ootab ta veel.

Seda luuletust lugedes tuleb mul alati pisar silma, luuletuse kirjutasin enda mäletamist mööda masekaga.

Põrgu on väga Londoni moodi linn - rahva rohke ja suitsune.
-P.B.Shelly
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Aurora Blue Eemal
Ise-loom'

Postitusi: 290
Liitunud: Jul 2011
23-10-2011 18:11
Postitus: #7
RE: Parakirjanike loomenurk
Luuletus... no nii... hästi. Muus osas - laseme asjal vabalt kulgeda ja siis vastavalt jooksvale vajadusele määratleme suunavaid tähiseid.
(selle postituse viimane muutmine: 28-05-2013 23:53 Aurora Blue.)

Vähemaktiivne kasutaja.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
paadikapten
Seilamas sädemete kannul

Postitusi: 1,077
Liitunud: Oct 2004
11-11-2011 21:44
Postitus: #8
RE: Parakirjanike loomenurk
Kaevasin kusagilt välja ühe enda igiammu kritseldatud lookese ja panin blogisse:

http://lyhijutukas.blogspot.com/

Olen vaikselt proovinud kirjutada, aga seni pole suuri tulemusi ette näidata. Muusika ja luulega olen seni olnud rohkem "sina peal".
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Aurora Blue Eemal
Ise-loom'

Postitusi: 290
Liitunud: Jul 2011
13-11-2011 16:01
Postitus: #9
RE: Parakirjanike loomenurk
Selle Paadika looga on üks suur häda.

Ta lõpeb siis, kui peaks Algama. Muidu... hoolimata mitte just korrektseimast sõnakasutusest... hea. Bleh

Vähemaktiivne kasutaja.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
euroruubel
vaatlen ja jälgin

Postitusi: 1,969
Liitunud: Apr 2011
13-11-2011 16:47
Postitus: #10
RE: Parakirjanike loomenurk
(13-11-2011 16:01 )Aurora Blue Kirjutas:  Selle Paadika looga on üks suur häda.

Ta lõpeb siis, kui peaks Algama. Muidu... hoolimata mitte just korrektseimast sõnakasutusest... hea. Bleh

Nuia siis Paadikalt litsents ja pane jutuga ajama wink

mäng mängus
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Aurora Blue Eemal
Ise-loom'

Postitusi: 290
Liitunud: Jul 2011
13-11-2011 18:30
Postitus: #11
RE: Parakirjanike loomenurk
Mina pole kirjutaja. Bleh Ja Sina tule oma looga välja, eks. =))
Suuvärki jagub, tuleks kasuks seda rakendada...

Vähemaktiivne kasutaja.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
paadikapten
Seilamas sädemete kannul

Postitusi: 1,077
Liitunud: Oct 2004
14-11-2011 04:50
Postitus: #12
RE: Parakirjanike loomenurk
Võite minuga kampa lüüa, litsentsi pole vaja, see-eest saame koos fantaasiamaailma huvitavamaks muutaSmile
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
InDemand
Veteran

Postitusi: 1,121
Liitunud: Jun 2007
14-11-2011 09:33
Postitus: #13
RE: Parakirjanike loomenurk
Mul on selline ... pila- või lapsejutt. Ei oskagi seda defineerida kuidagi. Mõned aastad tagasi sai paraseltskonnaga minu juures istutud ja midagi kokku kirjutatud. See käis umbes nii, et üks alustas ja teine lõpetas. Mingit olulist loogikat seega ei ole, aga nalja pärast võib ju siia üles panna, sest loo alla on kritseldatud õpetlik sõnum: "Mis juhtub siis, kui tarbida liiga palju seeni ja kõike uskuda."

Siit ta tuleb:

Elas kord suure sinise kübaraga mees. Ta elas sügava metsa sees koos oma eidega. Eidel oli eelmisest abielust kaks last ja mõlemad lapsed kasvatasid küülikuid. Ükspäev murdsid metsloomad need küülikud maha. Ja taat tegi jääkidest suppi. Lapsed suppi ei söönud, vaid nutsid taga oma kadunud küülikuid.

Üks päev keset metsaigavust hakkas Sinine Kübar rääkima. Mõtles, kust samakat juurde saab ja kus küülikud on. Eit, taat ja lapsed vahtisid pärani silmil kübarat. Kübar oli rahulolematu ja ütles perele: "Nüüd on nii - need küülikud olid minu head sõbrad. Te ei hoolitsenud nende eest. Tahan neid tagasi saada, muidu hakkab mul igav." Pererahvas seevastu arvas, et kübar on zoofiil ja ei teinud sellest välja. Igaks juhuks kutsuti kohale Kapten Trumm, kellel oli kaasas Celticu šamaanitrumm. Ta pani ette oodata öö saabumiseni, et siis värskelt metsast korjatud kärbseseente abil alustada rännakut küülikute hingede tagasi toomiseks. Enne seda vajas ta aga sõõmu vanaema keedetud samakat ja pilguheidet peretütardele. Perele plaan ei meeldinud ja nad leidsid, et lihtsam on minna metsa ja püüda uued jänesed. Probleem oli selge - sinisel kübaral tundus olevat suur võlujõud ja tema viha kaela saamine polnud vastuvõetav.

Otsingutel tutvusid lapsed Hunt Kriimsilmaga, kellel oli kaasas keti otsa aheldatud rebane. Lapsed palusid: "Kallis metsakutsu, tule meiega kaasa ja hakka kübarale küülikuks!" Hundil oli asjast teine arvamus: "Mul pohhui neist küülikuist. Te juua ei taha vä?" Lapsed olid nõus, kuid ei osanud karta, et hunt pakub neile korgijooki. Nii ununes lastel põhjus, miks üldse metsa mindi.

Ühel hetkel lisandus seltskonnale alkoholiravil olev põrsake, kes oli pärit planeedilt Marss, kust saadetigi loomi Maale viinaravile. Kummaline oli see, et põrsast nägid vaid lapsed, kes olid saavutanud nüüdseks juba deliiriumi. Kuid rebane tahtis ka põrsast näha ja võttis paar klõmakat korgijooki. Ennäe imet - rebane hakkaski nägema, kuid mitte põrsast, vaid tema ette ilmus roheline jääkaru. Nüüd algas tõeline pidu.

Loomad ja lapsed pidutsesid, kuniks kuskilt ilmus surnud vanaema, kes oli endaga ühes võtnud rohelised mehed. Tantsiti, mindi pööraseks. Ühel hetkel kukkus taevast Sinine Kübar: "Kus on korgijook?" karjus ta. Hunt viitas kanistrile, kuid Kübar vihastas ja muutis pea kõik küülikuteks. Ainult tüdrukud pääsesid, kuna Kübaral oli neile ülesanne. "Märgistage need küülikud ja hoolitsege nende eest paremini kui enne."

Möödus veidi aega, kuni ühel päeval läks Kübaral kõht tühjaks ja ta otsustas pooled küülikud nahka panna. Nüüd nägid tüdrukud Kübara tõelist palet. Vihased tüdrukud võtsid Kübara kinni ja matsid ta mulla alla. Kuid nad unustasid, et tegu on siiski võlukübaraga. Kübar naases maa peale ja asus kätte maksma, muutes tüdrukud päkapikkudeks. Siis ilmus kohale Metavo, kes istus suure kaameli seljas, gaasimask peas. Kübarale tegi see nalja ja ta pakkus Metavole kanepit, sest arvas, et Metavo on naljavend.

Kuniks Kübar ja Metavo hüvesid nautisid, tundis eit tütarde pärast muret. "Küll jõulude ajal näed," ütles Kübar, ise samal ajal küülikukonte järades. Mures eit võttis lonksu korgijooki, pidades seda mahlaks. Ta minestas ja kukkus maha. Siis kangastusid eide silme ette tema tütred, kes olid päkapikkudeks muudetud, ja poisid, kellest olid saanud küülikud. Lapsed karjusid: "Ema, appi!" See oli eide jaoks liig ja ta suri. Juhtunut pealt vaadanud taadil tõusis kops üle maksa, ta võttis kaika ja virutas Kübara oimetuks, pani selle pähe ja läks lapsi otsima. Ainsad, mis ta metsa jõudes eest leidis, olid vereloik, viis jänest, kaks päkapikku ja Metavo kaamel. Selleks ajaks oli Metavo selginenud ja taati metsa jälitanud. Hundiisuga Metavo sõi kõik tema ümber olnud elusolendid ära, tõmbas Sinise Kübara endale silmadele ja hakkas loojangu poole astuma. Kübar ei öelnud enam kunagi ühtegi sõna.

Jäi vaid verine mälestus.

Sadamas on laev turvaline, ent laevu ei ehitata selleks.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Nandi
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2007
04-07-2012 14:26
Postitus: #14
RE: Parakirjanike loomenurk
Otsisin ka teemat kuhu see üllitis postitada ja näe, täiesti olemas!


Maailm läbi silmapaari.

Maailmavalitsus ja -kord.
Köidikus hingede hord.
Pimedus ja langend inglid.
Lootust pole enam mingit.

Vägivald ja näljahäda,
siin maailmas nii palju mäda.
Manipulatsiooni ohvrid,
vajame kõik hingetohtrit.

Kiibistades muutub roll,
meie üle on kontroll.
Hinnas haridus ja teadus.
Kuid kas ka haritus ja headus.

Ajudeta valged lambad,
ei ise mõelda enam malda.
Ma programmeerimise viga,
olen neile paradigma.

Saladus me eest on tõde,
vend ei tunne oma õde.
Kas sellega peaks harjuma,
EI- kõva häälega karjuma.

Säilitusaineid manustades,
riknematud laibad.
Ookeanis prügimandrid,
maismaal tuumasõja tandrid.

Vägivald ja viha,
inimkaubandus ja iha,
alkohol ja narkomaania,
hullumaja- pääseks taeva.

Ei ole enam miski püha.
Pritsige vaid pappi.
On huku äärel inimkond,
maailm meil hüüab APPI!

Täna teleris näidatakse
poliitikute võitlust, kaklust.
Kes kellele on nuga andnud,
kes hiljuti on vangi pandud.

Kullakallid võimumehed
kui maha on end müünud,
oma rahva naha turule
viivad, sest muu ju maha müüdud.

Kes välja öelda julgevad,
neil näidatakse hambaid.
Neil meeldiks, kui kõik oleksid
üks kari valgeid lambaid.

Hinges valitsemas põud,
on meeles ainult hukk ja õud.
Võltsvagaduse varjus-
pühameeste nilbed mängud.

Kummardades rahajumalat,
kui palju väiklust, palju rumalaid.
Niite tõmbavad hallid kardinalid.
Ise oleme kasumlikkuse marginaalid.

Superpakkumine, ainult täna
laen väikseima intressiga.
Toidu, vee eest tappes tööga,
meie elud neile söödaks.

Ärgake varjusurmast,
asjade ja raha lummast.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Celtic
ja sina pead kandma maailma

Postitusi: 6,605
Liitunud: May 2004
04-07-2012 14:40
Postitus: #15
RE: Parakirjanike loomenurk
Üks ammune lugu, oma 10 aastat vähemalt. Tagantjärgi lugedes selline tahumatu ja konarlik, ent las olla selline nagu on, ei hakka muutma:

Bernard

Bernard süütas suitsu. Tegelikult oli see vastik kuna ta polnud kunagi suitsu maitset suus talunud. Ent omamoodi rahustav oli see tegevus siiski.

Suured mahvid suitsu tungimas kopsudesse, täites selle hallika massiga, millest osa kleepumas kopudesse. Noojah. Surm saabub ju ükskord niikuinii - miks mitte siis kasutada kõiki võimalusi. Bernard tundis kuidas ta krussis närvid sirgeks tõmbuvad. Sõna otseses mõttes.

"Peaks vist rohkem suitsu tirima," mõtles mees ning tõusis vaikides püsti. Laohoone juurest oli kostunud väikene kiunatus. Huvitav, mis see olla võis? "Kindlasti kass," arutles Bernard, otsustades siiski järgi kontrollida.

Oli ju öö väikeseks jalutuskäigus lausa ideaalne. Parajalt jahe meretuul paitamas nägu ning sügisesed lehed krabisemas ümberringi - taaskord polnud koristajamutt oma tööd korralikult teinud.
Jõudnud laohoone juurde mõtles Bernard esiti minna ringiga ümber angaari, kuid tema tegutsemist peatas vaikne sosin. Tundus nagu oleks tuul temaga rääkinud. Bernard raputas pead justkui lootes seda pettekujutelma oma ajust välja ajada. Sosin kostus uuesti. Polnud kahtlustki - läbi lehtede sahina oli kuulda vaid üksainus sõna: "Tule!"

Bernard vaatas oma koni. Kas poisid päevasest vahetusest olid jälle mingit nalja teinud ja tubaka asemel kangemat kraami rulli keeranud? Ei, tundus ikka tubakas olevat.

Taaskord "Tule!"

Seekord veidi kõvemalt. Bernard tundis hääle ära - see oli nii tuttavlik, kuid samas ei suutnud ta meenutada kellele hääl kuulus. Igatahes teadis ta, et mees see ei ole. Bernardi haaras kabuhirm. Ta oli mitmeid kordi kuulnud jutte igasugustest paratasandi kollidest ja tont teab kellest veel. Senimaani oli ta need lihtsalt välja naernud kui vaimuvaesete inimeste väikese aju viljad, aga nüüd kartis ta hingepõhjast.
Mis see küll olla võis. Hääl oli justnagu tema ümber, ent samas...

Järsku kuulis Bernard otsekui enda selja tagant jäist puudutust õlale ning sõnapaari: "Ära karda!"

Kõik. Bernardi mõtted ei töötanud enam tavapärast rada pidi. Miskit pidi kohe ette võtma ning Bernard tegigi seda mida tema aju esimesena suutis mõelda. Ta jooksis. Tegelikult tuli see instinktiivselt. Mingi aja möödudes mõtles Bernard, kui kiiresti ta suudab joosta. On vist tõesti tõsi et hirmuolukordades ületavad inimesed end. Tundus nagu tema jalad ei puudutakski maad. Tahe oli see mis teda edasi viis. Kuhu? Ei tea, mõtles Bernard. Peaasi, et võimalikult kaugele... kaugele sellest tuulest ja lehtedest!

/.../

Äkitselt oli kõik pime. Mis juhtus, mõtles Bernard. Mingi hetk mõistis ta, et tema silmad olid suletud. Aegamisi seda viga parandades nägi Bernard läbi poolsuletud laugude uduselt lõpunipõlenud suitsukoni. Tuul mängis endiselt väljal, lehed liuglesid endiselt mööda maapinda kandes endaga kaasas salapärast sahinat.

Uni... mõtles Bernard... see oli kõigest uni.

Ta tõusis üles ja ohkas kergendunult. See on viimane kord kui ma suitsetan, mõtles mees. Vaikselt ringutades tundis ta õlal väikest kipitust. Katsudes tegi see koht valu. "Huvitav mis see nüüd siis on?" imestas Bernard.
Otsinud välja pisikese peegli kuskilt sahtlinurgast... vaatles ta end pikalt ja laialt - vasakul õlal oli näha põletusjälg, väikese käe kujuline. Isegi sõrmelülid olid eristatavad...

Bernardi haaras kirjeldamatu hirm. Miski liikus tuulega tema poole. Ja justnagu pilkamaks tema vaimset tasakaalutus kostis läbi õhu sosin: "Tule..."

Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Nandi
Tavaliige

Postitusi: 74
Liitunud: Sep 2007
05-07-2012 04:33
Postitus: #16
RE: Parakirjanike loomenurk
Üks vanem asi ka 2008 aastast:



Vabaduse nime all.

Ta silme eest ei ole
varsti enam varju.
Laena veel ja kodutuna,
raskuse all karju.

Pimedus me meeli paitab,
me ei taha näha.
Keegi teine meid ei aita,
sure kasvõi maha.


REF :,: Vabaduse nime all
varjusurmas :,:
elame veel


Illusiooni vangis olles
hoides ennast varju.
Igaüks me oleme,
endi vangivalvur.

Laseme end kinni köita,
ei näe, et miski mäda.
Illusioon me meeli köidab,
tõmmates vaid häda.

Ja link:
http://www.youtube.com/watch?v=gSOIMiMbZ...plpp_video
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
zen faran
veteran madu

Postitusi: 1,704
Liitunud: Dec 2011
18-12-2012 11:02
Postitus: #17
RE: Parakirjanike loomenurk
Ronk

Lend
põhjaiilide kannul
valget vabadust vannun
varjudele mis ammu
maavalda vangistet

Tiib
kuuselatvade ridu
riivab, kus surnute kodu
lendab manala radu
üle piirvaikset vett

Pilk
kahes Odini silmas
peatub vaimudeilmas
hallis haudadekülmas
tõde või enesepett

Hing
kandjaks valdjate väele
metsadest hiiestemäele
isanda iidsele käele
aheldab aegade kett

_____
2007

Usk on nagu ämblik, kes koob su pähe võrgu, kuhu jäävad pidama vaid tema toiduks sobivad mõtted. Ebasobivad kuid kaalukad rebivad aeg-ajalt ta võrku auke, mille agar ämblik siis kiiresti uue ja tugevama niidistikuga parandab. Ja et sa teda ei hävitaks, esitleb ta end sinuna.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
positiivne
.

Postitusi: 3,190
Liitunud: Aug 2012
18-12-2012 11:46
Postitus: #18
RE: Parakirjanike loomenurk
Palun vabandust ette juba ära, et võõra luuletuse siia kirjutan aga see onselline lühike ja supervinge. Autoriks Bernard Kangro

Kord laulis kaheksa lindu.
Iga laulust sai vile mees.
Lõo laulust sai lihtne hindu,
lihtne laulik ja vilemees.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
positiivne
.

Postitusi: 3,190
Liitunud: Aug 2012
18-12-2012 22:55
Postitus: #19
RE: Parakirjanike loomenurk
Ühe ammu kirjutet luuletuse siia lisan pisut häbelikult. Ärge siis hukka mõistke aga välja võib naerdaSmile

Ma nutsin täna jumal
hommikul diivani peal
Sind otsisin kristlaste jumal
pisarais põlvi peal

nuuksusin, katkevalt karjusin
"Miks vaikid, miks vaikid" ja siis...
Su tasase jutuga harjusin.
Ma mõtlesin äkki, et hiis,

et altar olen ja lõppend mu uit.
"Kas võtad mind" - hüüdsin - "unes või ilmsi,
või varjab mu põleva südame suits
Su valge heeroldi hirvesilmi?

Kas tohin hõisata sööstes siit
kividest valvat, keskelt pühade puude,
mul on su silmade õrn krüsoliit,
mul on juhatus elusse uude?

Või pean ontlike ogarat oidu
kõrdlike eetilist heiet, mida ma
põlgan ja noomija soigu
sunnitult pidama?"

Ei kuulnud ta vastust.
See mattus mu kirglikku hüüdu.
See kõrvuni jõudmatta kastus
mu kiihkesse kuulmisepüüdu.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
zen faran
veteran madu

Postitusi: 1,704
Liitunud: Dec 2011
18-12-2012 23:31
Postitus: #20
RE: Parakirjanike loomenurk
Kohtumine

Sa ei tea kunagi
kus ja millal
võid kohata
oma Jumalat

Tuleb vastu
tänaval
Naeratab
- kelmikalt
või hoopis rumalalt?

Ja läheb edasi.

Sedasi
tuhandat korda
päeva jooksul
silmapilgus
saab loodud
maailm.

____
2008

wink

Usk on nagu ämblik, kes koob su pähe võrgu, kuhu jäävad pidama vaid tema toiduks sobivad mõtted. Ebasobivad kuid kaalukad rebivad aeg-ajalt ta võrku auke, mille agar ämblik siis kiiresti uue ja tugevama niidistikuga parandab. Ja et sa teda ei hävitaks, esitleb ta end sinuna.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
siilupart
paranormaalne nähtus

Postitusi: 61
Liitunud: Mar 2011
20-12-2012 00:15
Postitus: #21
RE: Parakirjanike loomenurk
Mari on 6 aastane. Mari ei olnud mitte tavaline tüdruk. Tema seltsilisteks olid igapäevaselt haldjad. Haldjad, kes hoidsid hoove korras ja haldjad, kes õpetasid Marit nägema maailma erinevate värvidega. Marile meeldis ka palju joonistada ja tavaliselt joonistas ta haldjaid, nende erinevate värvidega. Kui Mari sai natukene vanemaks, siis hakkas ta vähehaaval unustama ka oma sõpru ja õpetlikke, haldjaid. Maril tekkisid uued sõbrad, kellega ta veetis nüüd oma aega koos, nii koolis, kui ka peale kooli. Aastad muudkui aga lendasid ja lendasid ka Mari aastad. Nüüd oli Mari vanus 16. Ühel päeval, meenusid Marile tema teised sõbrad, haldjad. Nii ta kiirustaski siis koju ja seejärel oma tuppa, avas sahtli ja võttis välja oma joonistused. Aga nii kummaline kui see ka ei tundunud, pidas Mari haldjaid nüüd vaid lihtsaks enda kujutlusviljaks oma lapsepõlves ja rebis oma joonistused puruks.

Meiesuguste väikeste olendite jaoks on (universumi) lõpmatu tühjus talutav vaid läbi armastuse - Plaanid luhtuvad, kui pole eesmärki. Kui inimene ei tea, mis sadamasse ta sõuab, pole ükski tuul õige
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Samir
Tavaliige

Postitusi: 204
Liitunud: Apr 2011
20-12-2012 13:41
Postitus: #22
RE: Parakirjanike loomenurk
Kirjutasin ka kunagi ühe jutukeselaadse, kuna olin ehk liiga kaua viibinud Aado Lintropi blogis.
Vast meeldib kellelegi.

ILMAPUU

Kaugel-kaugel, pea maailma ääres, kasvas puu.
Mõned kutsusid seda ka ilmapuuks, sest ta oli hiigelsuur, mitmest taevast läbi ulatuv, hargnevate jämedate okstega ning iga suurem oks kandis päikest – roosat, helerohelist, kollast, indigosinist, jääsinist, veripunast, violetset, kirsiõievalget, halli ja musta. Puu okstel laulsid vahetpidamata suured ja väikesed linnud, alumine taevas oli helekülm. Inimesed oma külades vaatasid aeg-ajalt puu poole ja mõtlesid: puu kasvab igavesti, meil on hea elada.
Puu alumistele okstele olid oksamaja ehitanud kangelased – heledate pikkade juustega Aminai, lühikeste mustade juustega loomanahkadesse riietatud Marutai, kuld- ja hõberiietesse ehitud Talastai. Aminai ja Marutai puhastasid jakapuu vilju, samal ajal, kui Talastai mängis vilepillil kogu maailma muusikat.
Korraga kõndis puu juurde üks tüdruk.
„Mina olen Mananai. Kas ma võin teie juurde elama jääda?”
Kangelased olid vait. Anzu-lind, kes kenitles indigosinise päikese kiirtes, lendas alla ja laulis:

Olen tulnud läbi väikese vee
Olen tulnud läbi suure vee
Mul on kaasas hõbedast nuga
Mul on kaasas kullast nuga
Minu vend magab mullast majas
Minu vend magab kivist majas

Talastai tõusis ja ütles: Me ei saa sind enda juurde võtta, sest konn Ruaru on su venna Kubana ära nõidunud.
Aminai teatas: Me ei saa sind enda juurde võtta, sest su vend ei tea, kes ta on.
Marutai sõnas: Me ei saa sind enda juurde võtta, kuid Must Päike näitab sulle, kus su vend on.
Mananai hakkas Musta Päikese järel kõndima. Nii kõndis ta pikka teed, kõndis lühikest teed, üle madalate mägede, üle kõrgete mägede. Must Päike säras kogu aeg ta pea kohal ja laulis:

Loojun valgel maal
Tõusen mustal maal

Lõpuks jõudis Mananai jõe kaldale. Konn Ruaru magas jõe ääres kivil, haned lendasid kõrgel taevas ja laulsid:

Alumises ilmas kojavalvur
Ülemises ilmas õuevalvur
Keskmises ilmas jahimees
ise une uuratseil

Mananai võttis vöölt hõbedase noa ja viskas jõkke. Vesi tõusis kõrgele, Ruaru sai märjaks ja ärkas üles. Vaatas siis tüdrukut ja ütles: „Sa tahad oma venna kaasa viia. Mängime sõnamängu. Mõtleme kumbki ühe sõna, kumma sõna on tugevam, see võidab.” Mananai oli nõus ja mõtles kohe: uni. Ruaru mõtles: asaltan(karupüünis). Mananai ütles: „Mina võitsin. Uni on tugevam kui püünis, kiirem kui mõte, väsimatum kui põder.”
Ruaru ütles: „Hea küll. Võta oma vend, aga ta magab. Ma ei saa teda enam äratada.”
Mananai läks Kubana juurde, võttis vöölt kuldse noa, hoidis seda Musta Päikese kiirtes ja laulis:

Vend tuli koju päikese juurest
Vend tuli koju kuu juurest
Kahe pika pajuvitsaga
Kahe lühikese pajuvitsaga

Kubana ärkas üles ja pühkis silmi. Seejärel võttis Kubana jõe äärest kaasa kaks pajuvitsa ja nad asusid tagasiteele, ilmapuu poole. Anzu-lind nägi neid juba kaugelt ja laulis:

Õde astub ühest majast
Venda astub teisest majast
Päike kummuli külaje
Kuu kõrgel kuulamassa
Satsaa, satsaa!!

Kangelased tahtsid õde-venda enda juurde elama võtta, kuid Kubana lõi pajuvitstega kaks korda vastu maad. Vend ja õde muutusid seepeale oranziks päikeseks ja helepruuniks päikeseks ning tõusid ilmapuu jämedatele okstele. Nende ümber laulsid suured ja väikesed linnud; taevas oli helesinine ja külm ning väsimatu tuul keerutas okstes.

Aga inimesed külades vaatasid aeg-ajalt ilmapuud ja mõtlesid: Puu kasvab igavesti, meil on hea elada.

Kui keegi tahab veel midagi lugeda, siis tulge ja lugege; mul on üks koht selliste inimeste jaoks.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
zen faran
veteran madu

Postitusi: 1,704
Liitunud: Dec 2011
15-01-2013 21:19
Postitus: #23
RE: Parakirjanike loomenurk
Ristisõdija kojutulek

Kus on öö, kui päike paistab?
Öö eel ent tõmbub päike looja.
Kas saab teadmises sõgedus kesta?
Matab teadmise sõgedus.
Kuis saab armastust juhtida himu?
Himu hävitab armastuse.
Haara mõõgapidemest, aeg on võidelda.
Võitle, vend, kogu elu.
Raiu maha vaenlase pea;
siis kummarda enda oma austusest Kuninga ees.
Vapper ei lahku lahingust;
põgeneb, kel püksis püül.
Suur on sõda su kehas
kire ja viha, uhkuse, ahnuse vastu
tõe, puhtuse, rahu riigis,
kus mõõgaks Tema nimi.
Kabir ütleb: Kus vapper sõjaväljale astub,
seal argpüksid põgenevad…


Kabir
(15.sajand, Varanasi, Põhja-India)

Hobuste kabjad vajuvad raskete kandamite all valkjashalli liivatolmu, kui nad tulitavas päikeseslõõsas mööda tühjust edasi rühivad. Liiga väsinud, et peadega üles-alla vehkides protesteerida, liiga janused, et isegi hirnuda. Kohmakal, jonkleval sammul, kõhnad küljed vappumas, liginevad nad virvendavale silmapiirile, mis samas rütmis ja aegluses nende eest üha kaugemale nihkub. Surevate hobuste turjel sadulates köögutavad mehed ei vaheta sõnagi, kuna nende keeled on nii kuivad, et naksuvad ja suud liimunud kokku lõhenenud huultest limpsitud verest. Nad on pööranud oma paistes laugude alla peidetud pilgud sissepoole, et mitte enam näha kõrbe laiuvaid avarusi. Seestpoolt paistab kõik punane.
Ragenardi hammaste all krigiseb liiv. Ka ta söögitorus ja kopsudes on mullasegust liiva. Viimastel päevadel on hakanud Ragenardile tunduma, nagu koosnekski ta tervenisti pinnasest, mida hobuse kabjad tõrksalt sõtkuvad. Ta on haaranud pihkudega maad ja joonud liiva, arvates, et see on vesi.
Kui Jeesus muutis kunagi vee veiniks, siis Saatan on nõidunud nüüd vee liivaks.
Nad olid tulnud kaugelt, et leida oma pattudele lunastus, põgenenud pühasse sõtta ahnuses killustunud külmadelt maadelt, kus valitses tugevama õigus ning millel iga maaomanik oli endast väiksemale röövel. Murdja. Hunt. Homo homini lupus est. Ainult, et hundil polnud põue peidetud pistoda, sadula külge kinnitatud ambu või vööl liharebestavate sakkidega mõõka, mis jättis paranematuid haavu. Kord jumala enda palge järgi loodud inimene oli muutunud neist kardetud ja seetõttu tagakiusatud metsakoertest palju julmemaks loomaks.
Nad olid tulnud siia oma ristiinimese patte maha pesema, kuid vett oli vähe, jätkumata joogiveekski, seega tuli seda teha neetud saratseenide verega. Või siis väetada viljatut pinnast enese elumahlaga, sest kõrbepäike oli võõraste vastu armutu, soosides pigem oma soojusest sündinud lapsi.
Ragenardil polnud kahtlustki, et just neil ääretuil lagendikel elab Vaenlane. Ka Jeesus oli kohanud teda siin. Vanakuri oli näidanud Jeesusele, nagu neilegi, Oaasi, mis vaid pettus. Kõik kauged, uhked linnad, päikesekullas säravad aarded ning mis tähtsaim – elu allikas – sillerdav vesi – haihtusid, aurusid lähenemisel õhku. Ja taevast sadas tuld. Maa sulas. Tõeline põrgu. Purgatoorium. Neist, jumala palgasõduritest, oli saanud kui tuulevaikuses longu vajunud lipu punane rist, kahvatul, anonüümsel taustal, hingetul maastikul, kõigi maastike surilinal. Märk teel eikuhugi.
* * *
Ragenard avas silmad. Ta oli kustuva tuleaseme äärde tukkuma jäänud. Kaugemal Roumare laane lehises sahinas huikas kakk. Tuul puhus läbi puudevõrade kargest ja sügavat tähistaevast iilidena pimedust metsa alla ja söed lõkkes sisisesid, hõõgudes punaselt, nagu halb, verine unenägu. Ta oli näinud üht küla, üht paljudest enne viimast lahingut.
Maapinnast justkui välja kasvavad majad, päikeses helehalliks põlenud. Kilavad koerad, irevil kihvad võõraste poole. Esimene nool. Arodini keha, mis sadulas lõdvalt ripub. Teras läbistamas liha, ragin vastu luid. Veri ja higi näol, juustes, habemes. Kellegi kitsas, tõmmu, poisiohtu pale, suurtes pruunides iiristes täppideks taandunud pupillid, kärbsed juba suul … Hääled. Ruiged. Möiratused. Kriisked. Hala. Soigumine. Laste nutt. Väikeste kehade kergus, mis jääb parkunud mehekäte sisse, nagu ka nahapooridesse imenduv veri. Imikud ja sülelapsed üha kasvavas kuhjas keset külatanumat. Kerkivad teibad, hoiatused, võidu sümbolid, ohvriannid, otsas kummaliselt, nagu jumalakartlikus, hardas palves taevapoole jõllitavate pungis silmadega kolbad. Agnus Dei, qui tollis peccata mundi. Vere lõhnast küllastunud aeg on hakanud vaiksemalt voolama. Ragenard näeb mustade pikkade juuste ümbert kistud kirjut, tikanditega rätikut ja aegluubis mullatolmu üles kraapivaid pruune siledaid sääri, maad küünistavaid jalgu. Siis astub ta pimestavast valgusest tundmatute vürtside ja võõraste kuivanud taimede järgi lehkavasse hämarusse, teras ees, kui teejuht järgmise tuksleva olendini. Koja hämarusest hiilgavad vastu silmad. Kass? Ei, liiga suur. Naine astub lähemale, näojooned selgivad. Ta pole ei vana ega noor. Pikkade heledate pulstunud juustega, kuid tõmmunahkne, nagu teistedki. Valgete silmade vaade puurib Ragenardist piigina läbi. Mees vaatab läbi nende lõputusse kõrbesse ja näeb seal enda peegeldust. Naine ütleb midagi, mille peale seni nende vahel valvel olnud mõõk vajub alla, verekoer on taltsutatud. Naise lähedal olevast vitstest punutud korvist libisevad hääletult välja maod, siuglevad sissetungija poole, moodustades muldpõrandal kummalisi, kalligraafilisi mustreid.
* * *
Öö rõskus kippus kontidesse pugema ja Ragenard avas põdranahkse veinilähkri, et võtta mõned keha soojendavad lonksud ning neelas liiva. Siis pani ta uusi oksi lõkkesse, puhus sütele, nii et tõusis väike leek ja varsti põles tuli jälle praginal, nagu paar tundi varemgi. Lähedalasuvad puud venisid pikemaks ja varjud tantsisid oma metsikut tantsu mehe armilisel, habetunud näol. Ta oli kodule juba lähedal. Öine õhk lõhnas mineviku järele. Ragenard üritas arvutada, kui vanad ta pojad nüüdseks on, kuid järg läks käest. Kui ta tee Itta jalge alla võttis, oli suurem talle vaevalt puusani. Väiksem polnud aga veel käimagi õppinud. Ta mäletas, et vanemal olid tedretähnid nagu emalgi. Samasugune punapea. Väiksem aga temasse – õlekarva salgud ja sinised silmad. Verenire suunurgast lõuani vingerdamas. Kärbsed. Ei. Ragenard raputas pead. Ei.
Ta pani veel mõned oksad lõkkesse, et madalaks vajuv tuli teda magama ei meelitaks. Nähes kuidas leegid neelavad puud, hakkas Ragenardi kurgus jälle kipitama. Ta võttis veel paar lonksu veinilähkrist, pakkis siis reisipaunast välja teemoona – kuivatatud liha – kuid viskas selle ka kohe vastikusega eemale, surudes silmi sulgedes maha mööda söögitoru üles kerkivat öögatuse. Nii istus ta tardunult mõned minutid, kuni kuulis võitleva pimeduse ja valguse piiril vaikset liikumist. Ta avas võpatades laud. Mingi elajas hiilis puudeall leheprügis sahistades tulele lähemale, ilmselt haistes roiskuma läinud liha lõhna. Ja varsti ta silmaski seda – too oli rotitaoline olend, tavalisest rotist ehk veidi suurem, nahkjas, hõredate karvadega. Niisugust jälki looma nägi Ragenard esimest korda. Vastu maad liibudes roomas elukas rohus vedelevale saagile lähemale, samal ajal kui mõned meetrid eemal istuv Ragenard vabastas omakorda ettevaatlikult mõõga ta kõrval lebavast tupest. Kuid siis tegi loom äkki välkkiire hüppe ja kadus, väike sinakas lapse käelaba suurte kollaste esihammaste vahel, uuesti pimedusse, enne kui Ragenard mõõka tõstagi jõudis.
Mees jäi talle üksisilmi tuimalt järele vaatama, lükates mõõga tagasi tuppe. Tal polnud mingit kavatsust seda närilise moodi pisikiskjat koos tolle röövsaagiga taga ajama minna. Hingates sügavalt sisse ja välja, üritas ta keskenduda hoopis kõige tähtsamale. Kuumutatud tellistest õlgkatusega majale, milleni oli veel vaid päevateekond. Aiale, kus kasvasid nüüdseks juba suured õuna-ja ploomipuud. Ja ta kujutles Alainnet, seismas keset valget õietevahtu, nagu sellel esimesel kevadel, kui nad olid sinna, vanast lesknaisest tühjaks jäänud majja kolinud. Alainne naeratas talle kutsuvalt, kelmikalt ning tuul sasis naise juukseid varjates hooti tema kavalaisse, rohekaisse silmisse kirjutatud saladust, mis polnud küll veel välja paistma hakanud, kuid pidi varsti siiski avalikuks saama. Siis aga äkki naise nägu moondus valugrimassis ja Ragenardi pilk eksles sinnasamma, alla, kuhu Alainne enda oma ahastuses pööras. Mehe mõõk oli surutud pidemeni naise kõhtu.
* * *
Ragenard silmitses teisel pool leeke istuvat pikkade heledate juustega naist, kes ümises tundmatut araabiakeelset viisi.
„Sa ei saa mind. Ma jõuan koju.“
Kõrb vaatas talle oma tummal pilgul vastu, nagu oleks mees rääkinud vaid iseendaga.
* * *
Üle tühjade lagendike kostab kaeblik, veniv hääl. Vaikib, et korduda taas.
Al-salatu khaijru min an-nauvm.*
Mehed ei ava silmi, kuigi nad on kuulnud seda juba terve igaviku.



______________________________________
* „Palve on parem kui uni“ (sunni fajr adhan)

Usk on nagu ämblik, kes koob su pähe võrgu, kuhu jäävad pidama vaid tema toiduks sobivad mõtted. Ebasobivad kuid kaalukad rebivad aeg-ajalt ta võrku auke, mille agar ämblik siis kiiresti uue ja tugevama niidistikuga parandab. Ja et sa teda ei hävitaks, esitleb ta end sinuna.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Martichoras
Ebatavaliige

Postitusi: 154
Liitunud: Dec 2012
15-02-2013 06:50
Postitus: #24
RE: Parakirjanike loomenurk
Tsitaat: Kage tungival soovil demon veidi oma kirjutamisoskust ning fantaasiat. Väike näide siis. Teised toimetamata/sakilised jutud jätan esialgu sahtlisse peitu Smile
Seos elavate või surnute päris inimeste ja fiktsionaalsete karakterite vahel on puhtalt juhuslik.
Ühelegi loomale seda kirjutades viga ei tehtud


Elu läbi piltide


Üle taevalae sõuavad üksikud pilved ja Päike kiiskab oma koltunud kulda üle vanade majade. Tänavad on tolmused ja hoovides räuskavad lapsed. Aeg-ajalt möödub mõni auto või röögatab kajakas katusel. Meister seisab oma ateljees ja sügab pintsliga kõrvatagust. Tööruum, mis kunagi oli valguseküllane, avar ja nägus, on nüüdseks määrdunud kollakaks. Klaasid on tolmused ja põrandal vedeleb ebamäärase väärtusega kola. Meister orienteerub kõige selle pahna vahel üsnagi nobedalt ning segab kokku värve. Lõuend on tühi. Läbi määrdunud akende paistab terve ruum tumekollase ja hüljatuna. Mõned üksikud toataimed ja palmid lisavad veidi aktsenti. Ammu pole siin keegi tuulutanud. Meister vaatab oma pintslit, silmitseb oma paletti, viskab pilgu suurele lõuendile ja ohkab. Ta näeb sellel tühjal pinnal elu, võimalusi, värve ja igavikku. Ta võiks olla kõiksuse looja - haarata pintsliga värvid ning kanda see kõik olevaks. Õlad vajuvad alla, ta viskab viimase pilgu veel lõuendile ja läheb peseb oma vahendid puhtaks. Kangas jääb valgeks.

Päike loojub ja saabub öö. Kuigi kestab veel suvi, on ilmad juba külmad ja klaasid kattuvad härmatisega. Lutikad krabistavad nurkades ja vaikus ujub üle suure saali. Meister ohkab veel viimast korda enne uinumist. Milleks käed kui nendega ei saa luua, milleks mõistus kui see midagi ei tooda... ainult tajub. Uni saabub vaid mõneks tunniks ja Meister ärkab kui on veel pime. Hämarus hakkab taanduma ning vannub Päikese võimu ees alla. Pimedus pakib ta silme ees oma laia kleidi kokku ja hakkab hääbuma aga keset tuba jääb nähtavale tume tomp. Esialgu peab Meister seda mingiks silmapetteks aga mida valgemaks läheb hommik, seda enam on seda tumedat kogu näha. Väike kuju keset põrandat, pole tal ei käsi, jalgu ega pead. Lihtsalt killuke hämarust keset õitsvat valguse merd, kaks silma paistmas läbi. Ei liigu paigast Meister, ei liiguta end ka tume kogu. Möödub tunnike või pool ja kaks tegelast põrnitsevad teineteist vankumatult. Hämar kuju alustab liikumist Meistri poole ja too reageerib kui oleks teda tulise oraga torgatud. On tegu hulluse või reaalsusega?! Kas tõesti on ta siin omas mullis elanud nii kaua, et kaotab oma mõistuse. See ei saa olla ometigi tõsi. Nähes Meistri reaktsiooni, külaline jääb seisma ja suundub varjudesse.

Meister uinub taas ja ärkab paari tunni pärast, arvates, et kõik see oli üks halb uni. Aurab veekeedukann ja klõbisevad lusikad. Uus päev on alanud ja mitte miski ei tõmba paremini käima kui üks kruusitäis tõsist tökatit, mis nii mõnelgi lööks punni alt. Jah, see kõik oli vaid uni ja päev hakkab veerema oma tavalist rada mööda. Kui elust on kadunud kõik eesmärgid, suunad ja kätte on jäänud vabadus luua, kaotab aeg oma tähenduse. Kogu elu koondub kokku vaid üheks pisikeseks punktiks, mis kõikjal ja alati on Nüüd. Meister ei ole enam ammu midagi maalinud, visandanud, ei ole ammu midagi sirgeldanudki. Tema viimased tööd on üleval kõikides maailma kuulsates ateljeedes aga nüüd... nüüd on temast alles jäänud vaid üks vare. Ammu ei ole keegi teda külastanud, ammu ei ole ta astunud oma ateljeest kaugemale nurgatagusest poest. Nendelgi kordadel väldib ta sõnavahetusi inimestega ja tõmbub kiirelt tagasi oma mõttemaailma.

Meister alustab jälle igapäevast rutiini, korgib lahti värvid, kannab need paletile kokku ja läheb seisab lõuendi ees tundide viisi, vaadates kaugele tühjusesse sellel suurel valgel. Päike liigub üle taevalae ning suundub õhtusse. Meister avab pisikese luugi ja kaugusest kostub kajakate kila ning mere kohinat. Õrn soolane meretuul keerutab veidi tolmu ja tööpäev on saamas läbi. Linn süttib tuledesse ja Meister istub oma voodiserval hämaruses. Keset tuba virvendab õhk ja tema juurde liigub tume kogu. Pisike, madalam kui taburet, ning seisab täiesti tema ette. Kas kahelda nüüd iseenda mõistuses või tõesti tunnistada fakti, et siin toimub midagi imelikku? Samamoodi põrnitsevad need kaks nüüd üksteist pikalt ja hääletult kuni tume kogu taas varjudesse taandub. Saabub vaikus...

Hommiku saabudes on midagi Meistris muutunud. Ta ei saa päris täpselt aru, milles asi ja ei sea algavale päevale suuri lootusi. Sama rutiin - peldik, kohvi, ajalehed ja värvide segamine. See kord haarab ta ka pliiatsi ja kannab lõuendile oma esialgsed plaanid ja asub tööle. Kõik detailid kukuvad välja kõverad ja murtud. Ometigi on ta õppinud, oskuslik ja tunnustatud kõiges, mis ta on loonud. Siiski näeb tema praegune looming välja ääretult elus. Murtud, kõverik ja elavam kui miski muu tema loomingust eales on olnud. Ei ühtegi ideaali, ei midagi ilusat. Alles nüüd näeb Meister, et tema õlal istub see sama hämar pisike kogu. Jälgib mõtlikult Meistri loomingut ja lihtsalt vaikib. Meister ei teagi, kas selline olend üldse rääkima oleks suuteline ja ei tee ka proovi. Kõike, mis on meie jaoks mõistmatu, on lihtsam ignoreerida. Äki kaob ära ja lakkab olemast. Taganeb ehk sinna, kust tuli.

Saabub öö ja taas uus päev. Aeg veereb mööda. Tulevad nädalad, mööduvad kuud ja saabub taas suvi. Pisike tume kogu veedab päevad istudes Meistri õlal ja sosistades talle aeg-ajalt midagi kõrva. Meister teeb nägu, nagu ei kuuleks midagi ja maalib oma pilti muudkui üle ja uuesti üle. Tahes tahtmatult näeb loodud maastik välja kõverik ja murtud. Jooned ei ole need, mis nad peaksid olema, kuid ometigi ei kao fakt, et see maal võiks olla justkui elus. Meister on keeldunud kohtumast oma perekonnaga, ta ei soovi näha oma agenti ega võta vastu ka muid kiibitsejaid. Mida enam ta oma maaliga tegeleb, seda enam näeb ta vigu reaalsuses. Kõige selle värvi all on ta maal siiski valge tühjus, avamata võimaluste keskjaam. Tee kõiksusesse ja suurde tühjusse. Jällegi on ta seda puhtust rikkunud.

Ühel augusti hommikul ärgates näeb Meister seda tumedat varju oma kõhul istumas ja pikalt põrnitsemas. Pisike pimedus on vist juba tükk aega oodanud, mil ta ärkaks. Meister ajab end püsti, tume kogu libiseb sujuvalt maha ja jääb voodi jalutsisse seisma. Nad on lõpuks avastanud moe, kuidas sõbralikult koos eksisteerida. Meister on temaga leppinud ja tume kogu ei ole enam nii pealetükkiv. Meister ei räägi temaga mitte kunagi aga see pisike kogu aeg-ajalt sosistab. Räägib lugusid, muljetab, mõtestab ja arutleb. Tühised asjad, millest ei saa end segada lasta. Kuradi pärast, tema poolest võiks see pisike tomp kasvõi Jim Morrissoni vaimu välja loitsida või jenkat tantsida. Nähes maailma tühisust ja piiratust, kaotab kõik säärane mõtte. Terve elu on vaid kokkulepete ja reeglite süsteem. Isegi elades siin avaras ja rokases ateljees, kus ta ei pea mitte midagi enam tegema, on tema looming juba puhas tõe vägistamine. Raamide seadmine, vormi andmine. Murtud või murdmata joontega. Kuldlõikes või vigaste perspektiividega. Siiski surub see raamid valgusele ja avarusele.

Meister põrnitseb pikalt oma maali. Sama teeb ka pisike tume kogu ta õla peal. Kas rebida see puruks või maalida valgeks? Ei, see ei ole enam see sama. Midagi on ääretult valesti. Ei teagi mis. Ta ei ole mingi filosoof ja põrnitseb enda ette, aeg-ajalt maali piiludes. Ta on tüdinud. Loobudes tõstab kõrvale õhku käed ja laseb neil kukkuda vastu oma külgi. Tume kogu sosistab ta kõrvadesse jälle oma lugusid, tehes aeg-ajalt pause. Lõpuks ütleb tume kogu midagi sellist, mille peale Meister võpatab, lööb selja sirgu ja ta silmadesse ilmub sära. Ta viskab maha oma töövahendid, murrab pooleks pintsli ja sirutab ette oma käe. Ja teeb sammu oma maali poole. Maali pind hakkab võbelema, Meister kõhkleb hetke ja astub maali sisse, kadudes oma ateljeest. Ta jääb seisma keset maali, selg väljapoole.

Paari kuu pärast on ta kuju kahanenud väiksemaks ja liikunud edasi horisondi poole. Pisikeses nurgapoes ei ole teda ammu juba nähtud aga poepidaja ei hooli - tal on hea meel, et see mühkam enam oma nägu seal ei näita. Telefon aeg-ajalt heliseb aga see on tavaline, et keegi ei võta seda vastu. Meister ei armastanud kunagi telefone. Möödub veel kuid ja temast jääb maalil alles vaid pisike täpp. All nurgas on värv tõmbunud tavalisest tumedamaks, nagu paistaks sellele valguse vastand - hämarus.

Poole aasta pärast tullakse Meistri ateljeesse teda otsima. Ta on kadunud, kuid leitakse ta maal - tühi maastik, kõverike joontega lapse kritselduse laadne teos, millel horisondil paistab üks täpp ja nurk on määrdunud tumedaks. Kunstnik ise on kadunud, pannakse üles otsimiskuulutused ja palgatakse mõned detektiivid. Ei leita midagi. Ta on jäljetult kadunud.
Mõned irvhambad arvasid, et teades selle mehe omapärast iseloomu, võis ta vabalt oma maali sisse jalutada ja sinna kadudagi. Ta oli väga omapärane kuju ja kõik kuulujutud okultismist olid inimeste meelest sama võimalikud kui see, et ta võis lihtsalt kusagile kaugesse riiki põgeneda ja sinna jäädagi.
Tumedat tompu maali alumises nurgas ei osanud keegi seletada, sest otsese valguse käes seda näha ei olnud. Selleks ajaks, mil olid tehnoloogias kasutusele võetud spektromeetrid, ultrahelid ja muud vahendid maalide uurimiseks, olid horisondilt kadunud nii pisike täpp, kui ka see hämar kogu.

Meistrile pühendati äärelinna pargis üks ausammas, mille tahvlil seisis: "Mees, kes elab edasi oma maalides".
Mõned väidavad, et selles pargis kummitab aga kinnitust sellele ei ole. Olevat nähtud ausamba kuju ümber liikumas üht tumedat kogu.

Pax pro eo optimus arma
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
positiivne
.

Postitusi: 3,190
Liitunud: Aug 2012
15-02-2013 10:37
Postitus: #25
RE: Parakirjanike loomenurk
Kas poleks tore kui paralased üksteise kirjatööd ka kuidagi hinnata saaksid? Kas sellist koodijuppi on keeruline siia ehitada? Tagasiside kas või minimaalne, tekitaks autorites ehk enam "erutust" ja ka kriitilist meelt?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog