28-10-2011, 23:54
Varbola kaevu juures "elab" vaimolend, kes sinnakanti rändajaile näitab ennast metsavanana, halli, pika habeme ning kasetohust peakattega taadina. Nimeks on tal Vesta. Vesta on endine Saaremaa valitseja, üks selle väe manifestatsioonidest, keda tunneme ka Odinina ja Tharana. Varasemalt oli ta Saaremaa kohalik vardjas, sealses vaimses sfääris valiseja. Tema füüsiline kuju oli otsene vaimolendi kehastus ilma sünnita.
Ta ei tutvusta ennast jumalana. Ning ta ei vaja meie jõudu et eksisteerida. Pigem on ta vaimolend kes on asunud või siis suunatud arendama ning valvama energiakeskuseid.
Saaremaa kohalikud ei tundnudki jumalusi eraldi, meie kohalik Odini manifestatsioon ei lasknud ennast kunagi jumaluseks kutsuda, ta oli nägija ja teadja, ruunikirja tundja (pole ka ime, sest just tema teine kehastus Odin oli see, kes tõi inimkonnale ruunide lugemise oskuse).
Päikese pojaks hakkasid teda kutsuma siia jõudnud roomlased, kes ajasid kunagise Eenoki reiside Hyperborea jälgi. Nimelt oli kunagi heebrea hõimude üks esiisadest Eenok käinud koos ühe peainglitest, Urieliga, Saaremaal Kaali ääres tutvumas "päikese kodupaigaga" ehk siis kohaga, kus maa neelas päikese, või ennustuste järgi pidavat neelama. See asus kaugel põhjas, Hyperboreas, kus elasid sinisilmsed, heleda nahaga, pikka kasvu inimesed, kes kasvatasid vilja ning valitsesid oskuslikult elemente. Roomlased olid kindlad, et just tule-elemendi kinnihoidmisloitsuga vangistasidki Thule (Saaremaa, Hyperborea) elanikud päikese. Ja kohalik teadja Vesta, kes oli saabunud ühes "päikesega" lasi ennast rahumeeli päikese pojaks kutsuda, kuna seda ta ka oli - ta tuli koos päikesega üle Ebavere ning maandus Saaremaale Kaali.
Minu esimene kokkupuude Vestaga oli pea kolm aastat tagasi, kui sai ühe teise (nüüdseks juba endise) foorumlasega käidud Varbola kaevuaugul šamaanitrummi löömas ning sealset energiasammast parandamas. Tol korral ilmutas ta ennast metsavanana, ent mitte minule. Minuga esimene kontakt oli alles hiljem, kui otsustasin minna tagasi kaema, kes too hall vanake oli.
Energiasamba juures nägingi Metsavana oma kepiga seal viibutamas. Mööda energiasammast vonklesid erinevates värvides energialained... lillad ja rohekas sinised.
Küsimuse peale, et mida ta seal teeb, vastas Vesta:
Manan taeva tarkused
maaema mälestused
loitsun mineviku igatsused
sõnun tuleviku tulemised
/.../
Vesta näitas, kuidas saada ühendust sambaga - too oli umbes kolme nelja meetrise läbimõõduga võbelev sammas, energia voogas suunaga alt üles. Kui sealt sõrmega üle lasta, siis tekkis pikk vagu mille lõppu ilmus mingi pilt, kas mälupilt või rännakupilt, seda ma ei tea. Igaljuhul oli see kõigil inimesel erinev.
Mina näiteks läksin trummilöömisega samba sisse ja hakkasin lendama. Kusjuures seda oli tunda ka füüsiliselt. Pea hakkas ringi käima tol hetkel, kui ma õhus ühe tagurpidi poogna tegin. Tunne oli umbes selline nagu siis, kui hakkab astraali kiskuma.
/.../
Läbi aegade on erinevad vaimsed õpetajad/õpetused/jumalad/jumalused ja kes iganes veel kasutanud enese peitmiseks või maskeerimiseks maske. Nii maskeerisid kohalikud maausksed oma jumalusi kristlike pühakute maskidega, nii maskeerisid ka needsamad jumalused ehk vardjad iseennast tavainimeste eest.
Aasta tagasi otsustas Vesta, et on õige hetk näidata oma tegelikku palet selle metsavana maski taga. Vesta vaimses plaanis on umbes kahe meetri pikkune, kõhna kehaehitusega sügav-tumesinise, krobelise nahaga ning mandlikujulise pea ja suurte, samakujuliste silmadega tulnukas. Maskide teema tuli meil jutuks peale seda, kui lisaks Mangile üüritasid poolteist aastat tagasi ka Jehoova tunnistajad oma jumala maski sellele piirkonnale ette tõmmata. Igor Mang on Varbolas muidu iga-aastane "külaline" - üritab ta ju seal meie infosammast vene õigeusu kirikule maha ärida. Mang leiab, et ainus õige tee kohaliku vaimsuse säilimiseks on luua tugevatel alustel riigiusk ja selleks aluseks peaks loomulikult olema idanaabrite õigeusu kirik.
Varbola sammas on info sammas...
Maaema süsteemi info ei jõua mingil kummalisel põhjusel läbi maa võngete Maavalda, seega on loodud sammas, mis kandib infot Maa kõrgematest sfääridest. Samba valvurid ülemises sfääris on Tuultetagused, kelledega mul endal on olnud vaid üks kord tegemist, info nende kohta jõudis samuti alles paar aastat tagasi minuni.
Seega Vesta - tumesinine tulnukas, kes valvab meie piirkonna vaimse sfääri infovahetust. Ta on väga uudishimulik ning nagu ikka vaimse maailma elanikud - krutskeid täis. Ta on ennast ilmutanud jänesena, kassina, kusjuures ALATI just lumivalgena. Kel huvi ja tahtmist on, võib minna Varbolasse külla. Ehk otsustab ta ennast teile näidata, või suhtleb ta teiega mõnel muul moel. Ja kui teda ei kohtagi, siis ole lihttsalt sambakaevu ääres. Seal ääres istudes võibki istuma jääda... kõik hääled su kõrvus segunevad kokku... kuuled puude sahinat otsekui enda seest ning tunned kuidas sügavus sind enda poole tõmbab.
Ta ei tutvusta ennast jumalana. Ning ta ei vaja meie jõudu et eksisteerida. Pigem on ta vaimolend kes on asunud või siis suunatud arendama ning valvama energiakeskuseid.
Saaremaa kohalikud ei tundnudki jumalusi eraldi, meie kohalik Odini manifestatsioon ei lasknud ennast kunagi jumaluseks kutsuda, ta oli nägija ja teadja, ruunikirja tundja (pole ka ime, sest just tema teine kehastus Odin oli see, kes tõi inimkonnale ruunide lugemise oskuse).
Päikese pojaks hakkasid teda kutsuma siia jõudnud roomlased, kes ajasid kunagise Eenoki reiside Hyperborea jälgi. Nimelt oli kunagi heebrea hõimude üks esiisadest Eenok käinud koos ühe peainglitest, Urieliga, Saaremaal Kaali ääres tutvumas "päikese kodupaigaga" ehk siis kohaga, kus maa neelas päikese, või ennustuste järgi pidavat neelama. See asus kaugel põhjas, Hyperboreas, kus elasid sinisilmsed, heleda nahaga, pikka kasvu inimesed, kes kasvatasid vilja ning valitsesid oskuslikult elemente. Roomlased olid kindlad, et just tule-elemendi kinnihoidmisloitsuga vangistasidki Thule (Saaremaa, Hyperborea) elanikud päikese. Ja kohalik teadja Vesta, kes oli saabunud ühes "päikesega" lasi ennast rahumeeli päikese pojaks kutsuda, kuna seda ta ka oli - ta tuli koos päikesega üle Ebavere ning maandus Saaremaale Kaali.
Minu esimene kokkupuude Vestaga oli pea kolm aastat tagasi, kui sai ühe teise (nüüdseks juba endise) foorumlasega käidud Varbola kaevuaugul šamaanitrummi löömas ning sealset energiasammast parandamas. Tol korral ilmutas ta ennast metsavanana, ent mitte minule. Minuga esimene kontakt oli alles hiljem, kui otsustasin minna tagasi kaema, kes too hall vanake oli.
Energiasamba juures nägingi Metsavana oma kepiga seal viibutamas. Mööda energiasammast vonklesid erinevates värvides energialained... lillad ja rohekas sinised.
Küsimuse peale, et mida ta seal teeb, vastas Vesta:
Manan taeva tarkused
maaema mälestused
loitsun mineviku igatsused
sõnun tuleviku tulemised
/.../
Vesta näitas, kuidas saada ühendust sambaga - too oli umbes kolme nelja meetrise läbimõõduga võbelev sammas, energia voogas suunaga alt üles. Kui sealt sõrmega üle lasta, siis tekkis pikk vagu mille lõppu ilmus mingi pilt, kas mälupilt või rännakupilt, seda ma ei tea. Igaljuhul oli see kõigil inimesel erinev.
Mina näiteks läksin trummilöömisega samba sisse ja hakkasin lendama. Kusjuures seda oli tunda ka füüsiliselt. Pea hakkas ringi käima tol hetkel, kui ma õhus ühe tagurpidi poogna tegin. Tunne oli umbes selline nagu siis, kui hakkab astraali kiskuma.
/.../
Läbi aegade on erinevad vaimsed õpetajad/õpetused/jumalad/jumalused ja kes iganes veel kasutanud enese peitmiseks või maskeerimiseks maske. Nii maskeerisid kohalikud maausksed oma jumalusi kristlike pühakute maskidega, nii maskeerisid ka needsamad jumalused ehk vardjad iseennast tavainimeste eest.
Aasta tagasi otsustas Vesta, et on õige hetk näidata oma tegelikku palet selle metsavana maski taga. Vesta vaimses plaanis on umbes kahe meetri pikkune, kõhna kehaehitusega sügav-tumesinise, krobelise nahaga ning mandlikujulise pea ja suurte, samakujuliste silmadega tulnukas. Maskide teema tuli meil jutuks peale seda, kui lisaks Mangile üüritasid poolteist aastat tagasi ka Jehoova tunnistajad oma jumala maski sellele piirkonnale ette tõmmata. Igor Mang on Varbolas muidu iga-aastane "külaline" - üritab ta ju seal meie infosammast vene õigeusu kirikule maha ärida. Mang leiab, et ainus õige tee kohaliku vaimsuse säilimiseks on luua tugevatel alustel riigiusk ja selleks aluseks peaks loomulikult olema idanaabrite õigeusu kirik.
Varbola sammas on info sammas...
Maaema süsteemi info ei jõua mingil kummalisel põhjusel läbi maa võngete Maavalda, seega on loodud sammas, mis kandib infot Maa kõrgematest sfääridest. Samba valvurid ülemises sfääris on Tuultetagused, kelledega mul endal on olnud vaid üks kord tegemist, info nende kohta jõudis samuti alles paar aastat tagasi minuni.
Seega Vesta - tumesinine tulnukas, kes valvab meie piirkonna vaimse sfääri infovahetust. Ta on väga uudishimulik ning nagu ikka vaimse maailma elanikud - krutskeid täis. Ta on ennast ilmutanud jänesena, kassina, kusjuures ALATI just lumivalgena. Kel huvi ja tahtmist on, võib minna Varbolasse külla. Ehk otsustab ta ennast teile näidata, või suhtleb ta teiega mõnel muul moel. Ja kui teda ei kohtagi, siis ole lihttsalt sambakaevu ääres. Seal ääres istudes võibki istuma jääda... kõik hääled su kõrvus segunevad kokku... kuuled puude sahinat otsekui enda seest ning tunned kuidas sügavus sind enda poole tõmbab.