[Rein]

Hakkasin just mõtlema sõna üle - matus.
Kui võtta silbid ma-tus, siis see nagu ei anna midagi.

Kus kohast tuleb selline sõna?

Ma on nagu mina.
Tus on nagu tudis-piip, ehk mingi tegevuse kõla

Kui sellest väikest viisi eeskuju võtta, siis tus on nagu põlemise hääl - tuhk, tus, ehk inimkeha põletades vesine keha susiseb nagu ...

Matus on seega sõna mis väljendab, et mina, st minu keha, mis on surnud, põletatakse ära.

Ma - mina, tus - minu vedel keha põleb.

Kui juba midagi põleb, siis energia vabaneb.

Seega kui ikka keegi ära sureb (veelgi huvitavam sõna - surm, üks silp ja lõpplik asi) siis tuleb ikka keha põletada, mitte matta. Inimkeha on meie kõige lähem pikaajalisem kaaslane, oleks patt teda lihtsalt maa sees mädandada - las põleda tuhaks.

[kage]

Pakun, et sõnast mat-ma ehk siis matmisest tuletatud sündmuse nimi. Lähme matmisele vs lähme matusele ja matmiseline vs matuseline seega on täiesti võimalik mi mugandus u-ks kõnekeeles.

PS! Kui kellelgi on olemas selline raamat nagu „Eesti etümoloogiasõnaraamat”, siis ehk leiab sealt midagi.

[Celtic]

See oli nüüd ikka küll päris kauge ringiga tuletis Reinul. Tegelikkus on aga palju lihtsam ja üldse mitte nii huvitav:

ma-tus ehk MAnala riiTUS ehk siis kindel toiming manalasse saatmiseks.

[Rein]

See oli nüüd ikka küll päris kauge ringiga tuletis Reinul. Tegelikkus on aga palju lihtsam ja üldse mitte nii huvitav:

ma-tus ehk MAnala riiTUS ehk siis kindel toiming manalasse saatmiseks.

Nii ja naa.

sama hästi võib tuletada, et mANALa riiTUS, ehk siis ANAL TUS, või siis man ALARI tus vms.

Aha ma siin nii sama norin aja viiteks

Manala, Kabala, Sambala, Karjala ...
Matus, Katus ....

Sõnades on vägi, ja vägi hakkab tähtedest ja silpidest peale.

Eks otsime neid veidi ja vaatame mis nende taga ja sees on.