Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Laps
#26
(30-03-2012, 14:05 )meriin Kirjutas: Ka minu hetkel 5 aastane laps on mitmeid asju näinud. 2 aastasena näitas ta mitmel korral toas lakke ja hakkas kellelegi lehvitama. Ise lausus:" Näe, emme-seal üleval! Lehvitame emmele." Ja vastas küsimise peale, et temal on kaks emmet...Nüüd suuremana häirib teda ema-isa magamistoas kapiotsas öösiti end ilmutav kuri tegelane. Pidi ainult just selles toas olema. Aasta tagasi ärkas samas toas magades hirmukarjetega, vaatas ainiti kriisates sinna kapiotsa, kargas kramplikult mulle sülle ja ei rahunenud ennem, kui teisele korrusele minnes. Siis tuppa naastes hüüdis laps "Uuu!" ning ütles, et: "Emme, keegi vastas mulle "UUU!"tagasi. Ja siiani räägib mulle täie tõsidusega sellest tegelasest...Veel on lapsel lisandunud viimasel ajal jutt, kuidas tema( lapse) silmad mõnikord "muutuvad" niimoodi, et ta äkitselt mingit konkreetset kaugemalasetsevat asja korraga hästi lähedalt näeb. Ei, tea, mis see peaks siis olema?

Üpris vana postitus, aga kui ma olin umbes 4-5a. vana siis mul oli samamoodi, mingi asi mis oli hästi kaugel tuli silmadele hästi lähedale nagu binokkliga vaataksid seda

Vasta
#27
Kui lapsel kasvamist ei sega siis jaab mingi taju siiski alles. Ma ei jaga ka lapsega k6ike, mis mulle /tundub olevat/ aga olen 6ppinud lapsega oma taju kontrollima - seal, kus /segajad/ peal, tunneb seda ka laps - 12.a poisslaps kyll ei pruugi alati s6nadesse panna pilte, mis naeb aga kui /seal on paha tunne olla/ siis tuleb sellega arvestada ... eriti kui sa tead, et keegi seal t6esti kaib. Samuti, kui koer, tajub ta inimeste ootamatut saabumist v6i tunnetab asjade m6ju lahitulevikule. Pole mingi eriline v6ime vaid puhtlihtsalt enam-vahem terve laps, kelle arusaamade ja tajumiste peal on pyytud v6imalikult vahe trampida. Kuidas see hakkab kokku klappima meie mammonahulluses materiaalse maailmaga t6esti ei tea, ent tugevdades ja toetades lapse enesehinnangut ja otsustusv6imet v6ib naha poja tegevuses enesekindlust oma, teistest pisut erinevate arusaamade eest seismisel.
Vasta
#28
Lapsed on tundlikumad ja kasutavad oma intutsiooni kuna seda pole veel "kasti löödud", kasvades aga kiputakse neile korrutama, et sa nägid lihtsalt halba und, fantaseerid või lausa valetada ja lõpuks lapsed ise ka ei usu, et nad võisid midagi näha-kuulda vmt.
Mul onupoeg just mõni aeg tagasi rääkis, kuidas olin talle väikesena rääkinud, et isa läheb ameerikasse lennukit ehitama - utoopiline, mis? 20 aastat hiljem läks see aga täide.

Mina kasvatan oma last selle põhimõttega, et püüan võimalikult vähe tema loomulikku olemist pärssida ja ei pea tema jutte väljamõeldiseks.
Vasta
#29
Miks nii kuri kohe?
Mina nagin oma lapse isa ja ka oma last vaiksena ja v6in kinnitada, et tapselt sellised nad on nii valimuselt, kui ka loomult. Ka mind ei dresseeritud kyllaldaselt, et mahuksin tavanormidesse.Pole midagi v6imatut kui poorata piisavalt tahelepanu enese ymber toimuvale.
Vasta
#30
MU poeg, kes nüüdseks on 12 aastane, rääkis ette olulisi elulisi sündmusi umbes kuni 6 aastaseks saamiseni. Tagantjärele on kahju, et ma teda just mitte alati ei kuulanud.
Vasta
#31
(23-03-2013, 17:21 )Angervaks Kirjutas:
(23-03-2013, 17:00 )Pia Kirjutas: Lapsed on tundlikumad ja kasutavad oma intutsiooni kuna seda pole veel...

Mille põhjal seda nii kindlalt väita saab?
Sest lastel pole veel tabusid, nad ei varja ega valeta enne kui nad seda ühiskonnalt sh. vanematelt ei õpi. Oled Sa näinud aastast last, kes valetab, et tal kõht pole tühi? Mina pole.
Lapsed võivad asjadest moonutatult aru saada kuna nad ei mõista päris täpselt kõike toimuvat kuid last ei tohi kunagi selliste asjade puhul valetajaks nimetada. Sellega kaotad vaid usalduse ning nad hakkavad ka iseendas kahtlema. Lõpuks aga kujundatakse raamid ümber, millest nii kergelt enam lahti ei saa. Nagu Sokratese koopa teooria...

(23-03-2013, 17:21 )Angervaks Kirjutas:
(23-03-2013, 17:00 )Pia Kirjutas: Mul onupoeg just mõni aeg tagasi rääkis, kuidas olin talle väikesena rääkinud, et isa läheb ameerikasse lennukit ehitama - utoopiline, mis? 20 aastat hiljem läks see aga täide.
Katkine kell näitab ka päevas kaks korda õiget aega.
Tõsi, aga tõenäos selle täide minekuks oli tollel ajal nullilähedane, veel paar aastat tagasi tuletas onupoeg seda "nalja" meelde...

Vasta
#32
Vale jutt et laps ei valeta! Valetab – ja kuidas veel. Hoidsin kunagi ühte beebit, kuni lasteaiani. Nagu ta rääkimise selgeks sai, oskas ta juba valetada. Seda tegi ta niivõrd veenvalt, jää või uskuma!
Ometi seda sündmust, situatsiooni ei olnud olemas! Vastu vaielda ei tohtinud, siis läks niisuguseks fantaseerimiseks lahti ei oja ja keela. Tema ema ja kool on temaga, antud aja hetkel, põrgulikult hädas. Ta ei kuula mitte kedagi. Sama pere teised lapsed on – lapsed nagu ikka. Aga tema on sündinud terrorist.
Miks ikkagi sünnivad niisugused lapsed? Vaimupuuded? Käitumishälbed? Füüsiline puue? Pimedad? Kurttummad? Kust nad pärit on? Papa mamma on terved ja vaimselt normaalsed
INIMESED.

Vasta
#33
Laps alguses ei valeta - kui lähtuda vale kui mõiste definitsioonist
ehk isik teadlikult väljastab andmeid mis ei ole tõesed.
Tal lihtsalt on raskusi reaalsuse ja illusiooni vahet tegemisel.
Valetama ta õpib aga kiiresti ja seda vanemate/ümbritsevate eeskujul.
Kes õpib kiiremini - nagu see kaldunni variant kes aeglasemalt.
Vasta
#34
Kalldunn, loe mu jutt üks kord veel läbi, seekord tähelepanelikult!
Nimelt, ma ei väitnud, et lapsed üldiselt ei valeta vaid, et väikelapsed seda ei tee. Enne rääkima õppimist õpivad nad aru saama.
Teine asi valetamise juures on õigete küsimuste esitamine.
Nt. Põrandal on koerakarva tuustid ja käärid. Kui küsida lapselt otse, kas ta lõikas koeral karvu, saad 90% tõenäosusega vastuseks, et tema seda ei teinud. Kui küsida aga, kust lõikasid või miks lõikasid, saad 90% tõenäosusega ausa vastuse. Ühesõnaga, üsna ruttu õpivad lapsed ära, et lihtsam on otseküsimuste peale valetada kui pahameel vastu võtta. See on aga juba kasvatuslik probleem ja vahet pole millised on õed-vennad, sest iga laps vajab erinevat lähenemist.

Mis puutub aga laste tundlikkusse, siis vanuse kasvades sisestatakse lastele, et nägid viirastust, seda pole olemas jne. ja nii õpitakse neid asju ignoreerima, sest teatud vanuses ei soovi lapsed teistest erineda.
Vasta
#35
Selle lapse puhul, millest mina räägin – ei kehtinud mitte ükski reegel, mis tavalise lapse puhul kehtib. Isegi lusikatäis suhkrut, oli tema jaoks, nagu narkomaanile, süstitud narkootikumi toos.
Süüdistada vanemain, lapse niisuguses käitumises, see on täielik apsurd.

Miks ikkagi sünnivad niisugused lapsed? Vaimupuuded? Käitumishälbed? Füüsiline puue? Pimedad? Kurttummad? Kust nad pärit on? Papa mamma on terved ja vaimselt normaalsed
INIMESED.
Nendele küsimustele on vaja asetada põhirõhk!
Vasta
#36
(29-03-2013, 14:01 )Angervaks Kirjutas:
(27-03-2013, 00:21 )Pia Kirjutas: Sest lastel pole veel tabusid, nad ei varja ega valeta enne kui nad seda ühiskonnalt sh. vanematelt ei õpi. Oled Sa näinud aastast last, kes valetab, et tal kõht pole tühi? Mina pole.

Mida oleks aastasel peale hakata valetamisoskusega? Kui kogu sots. suhtlus käib süüa-s*ttuda-külm/valus/palav märguannete tasemel? Alles hiljem õpib oma kogemustest ja ühiskonnalt uusi oskuseid nagu valetamine jne. Aususe ja tabude puudumise väite põhjal võiks öelda, et koerad on väga kohusetundlikud rahaasjades kuna nad pole ühelegi pangale võlgu.
Vot, sellest ma rääkisingi - raame pole veel tekkinud. Loomad ja lapsed on tundlikumad ja vastuvõtlikumad just selle pärast.

(29-03-2013, 12:42 )kalldunn Kirjutas: Miks ikkagi sünnivad niisugused lapsed? Vaimupuuded? Käitumishälbed? Füüsiline puue? Pimedad? Kurttummad? Kust nad pärit on? Papa mamma on terved ja vaimselt normaalsed
INIMESED.
Nendele küsimustele on vaja asetada põhirõhk!
Evolutsioon. Kui sellest muutusest on kasu, jääb see alles ja võib liigile kasu tuua, kui sellest pole kasu, siis sureb see muutus koos isendiga. Inimeste puhul see enam väga ei toimi...
Selliste muutuste osas pole mõtet otsida süüdlast - tihti on see geenide kokkusobimatus.
Vasta
#37
kalldunn - ma olen ka nainud sellist last, synnist peale, 6igupoolest, mingi haige hada parast, pea eostamisest peale. Ja ma vaidan - vanematest ja keskonnast ning lapsesse suhtumisest saab alguse just selline haige-valeliku lapse elutee. Jah, kool on hadas, lasteaias yteldi selgelt - andke lapsele kodus korralikult kere peale ... ja ema on praegu ahastuses, raakimata ymbritsevatest inimestest ... aga - kui sa 6igustad igat lapse sigadust, seletad lapsele algusest peale, et TEISED lapsed on halvad ja kasvatamatud, lihtsalt pimedalt suhtud oma lapse s6nadesse ja tempudesse, t6mbad ta kaasa suurte ellu kui laps on veel vaga vaike ning teed temast oma s6bra-s6branna selle asemel, et lasta tal laps olla ? Mida siis sealt oodata on? Eriti kui vanematel on ka omal teistesse inimestesse suhtumine, et kogu maailm on neile v6lgu ... aga oma lapse kasvamise ja kasvatamatuse eraldavad nad iseseisvaks osaks nende maailmas ega nae asjaolude seotust vaid pigem, eitavad seda ja otsivad naabrilastest seda SYYD, mis nende lapse imelikuks on teinud ? Raakimata sellest, et sotsiaalseid puudujaake yritatakse vagisi korvata akadeemiliste teadmistega v6i siis kasutades last odava tooj6una - siinkohal kindlasti v6ib vaielda, kuid minu nagemuse jarele ei tee varane /tookasvatus/ ehk siis olukord, kus laps pannakse tegema taiskasvanute tood varasest east peale, selleks, et /tunneks, mis maitse on rahal/ v6i et ta niisama diivanil ei magaks v6i ringi ei jookseks ja elust r66mu ei tunneks, lapsest veel paremat inimest. Vastupidi - laps, kes pidevalt otsib seda hetke ja v6imalust kodutoode eest plagama panna, teeb kordi enam sigadusi ja mitte seeparast, et ta oleks halb laps vaid, et tal on vaja valja elada oma hirm ning samuti, kasutada seda vahest varastatud aega, et tundma 6ppida maailma iga v6imaliku nurga pealt.
Vasta
#38
Tegelikult, palju, mida me peame normaalsuseks on tyhipaljas dogma ... samuti, mida peame paranormaalsuseks ...
Vasta
#39
Mu 3a. vennalaps on ka kummalisi asju öelnud.
Kui sõbrannaga veel korterit jagasime ja sõbranna kusagile välja läks, siis S. ütles, et miks tädi L. oma lapsi kaasa ei võtnud. Ma küsisin, mis lapsi. Selle peale ta vastas ahastavalt, et kas sa ei näe, nad seisavad ju kõik sinu kõrval.
Mingil ajal ütles S. täitsa tühja koha pealt oma emale, et L. kolib ära varsti ja ma saan tädi juures oma toa. Mõne kuu pärast nii läkski.
Ta ütleb palju asju üsna täpselt ära. Mõnikord on see hirmutav.
Vahepeal oli mu pere paanikas, et mis lapsel viga on ja miks ta selliseid asju räägib. Plaanisid psühholoogi juurde minna temaga. Ütlesin et võtke rahulikult, läheb üle.
Vasta
#40
Kirjuta üles, hiljem huvitav lugeda.
Vasta
#41
Tere kõigile. Kirjutasin siin kunagi oma poja nn nägemistest. Poeg on juba suurem ning pole kaua mingit kummalist asja maininud. Kuid mulle hakkab tunduma, et mu väiksem laps hakkab nüüd samamoodi pihta. Tütar on natuke üle kahe aasta ja räägib vabalt. Meil on kodu lähedal metsas üks mahajäätud krunt. Tundub, et kunagi on seal keegi elanud, maja lagunenud müürid on pisut veel näha. Seal seisab paar väga vana väändunud õunapuud,mida oleme tütrega paar korda külastanud. Umbes kuu aega tagasi hakkas mahajäätud krundil seigeldes mu lapsuke käega eemale lagendikule näitama. Ja ta ütles, et lagendikul on Elisabet. Läksime lapsega lagendikule lähemale. Siis mu tütreke seletas, et Emme, vaata, Elisabet mängib seal ja vaatab teda. MIna siis uurisin lapselt, et kas Elisabet on hea ning kas see oli siin Elisabeti maja. Mulle vastati, et Elisabet on jah, hea. Need õunapuud olid Elisabeti omad, aga maja ei olnud. Majas elas onu. Minul käisid seda juttu kuulates külmavärind üle selja. Öeldi, et Elisabeti maja oli eemal lagendikul. Siis aga äkki enam Elisabetti ei olnud. Ka järgmisel korral, kui metsas samas kohas jalutasime ei rääkinud laps kummalisest tegelasest enam midagi. Ma ei küsinud ka. Kuid kolmandal korral vana krunti külastades hakkas tütar jälle Elisabetist rääkima. Ma meelega ei tuletanud talle ennem midagi meelde. Kuid tütar ütles, et Emme, näe, Elisabet mängib ja tal on aiai.Tütar lehvitas Elisabetile ja ütles, et Elisabet vaatab teda. Ma ei osanud ka enam midagi nagu teha. Peale selle, et lugesin kõvasti Meie Isa palve. Igaks juhuks. No öeldi ju, et Elisabetil on aiai. Ja siis ütles tütar, et enam ei ole Elisabetti. Peaks mainima, et iga kord oli selline rahulik tunne nende vanade õunapuude juures, hirmu ma ei tundnud.
Viimane kord käisime krundil üleeile. Siis küsisin lapse käest, et kas ta jälle Elisabetti näeb. Kuid tütar ütles, et ei ole Elisabetti...
Lapse fantaasia?
Vasta
#42
See pole lapse fantaasia, see on reaalselt olemas, kui ma lugesin sinu kirjutatud teksti, käis kaks korda minult üle terve keha ülevalt alla suunas värin mis oli energiavälja siseneva taju tunne, mul on selline. Kui ma sisenen energiavälja/ringi, siis tunnen ma kerget vappe külma sarnast värinat oma ihus. See pole lapse fantaasia, seda võin kinnitada. Elisabeti nähes on üks asi mida pead tegema, last ei tohi lähedale lasta, olge temaga eemal. "Meie isa palve" mõjus Elisabetile seetõttu, et ta võis ise seda sellises olukorras teha, lugeda seda näiteks kasvõi mõned read sellest palvest mis meelde olid jäänud, kui ta sai haiget.
(lihtsad palved tihti mõjuvad ka rahustavalt ja aitavad sellega kannatada valu paremini). Tihti me täiskasvanud arvame et ah laste fantaasia, kuid laps võib olla hoopis kanaliks/ sõnumitoojaks selle, mida laps näeb ja täiskasvanu vahel ja seda täiskasvanule endile. Lastel on puhas ja selge avatud puutumata energeetiline väli jne. Täiskavanuks saades hakkame olema sõltuvad rohkem materiaalsusest ja olme probleemidest, et eluga toime tulla. Me unustame ära selle, et materiaalsus on see, mis sulgeb need teed, need kanalid energia jne. millega me tajume kõike mitte materiaalset. Tajud kaovad, kui me hakkame väärtustama ja eelistama materialsust rohkem kui mitte materiaalseid väärtusi. Selleks ongi tihti ka lapsed meile vahenduseks, et sõnum meieni jõuaks. Sellisel juhul on lapsed justkui väravaks meie ja hingelisuse jne vahel. Arvan seegi juhtum võis hoopis suunatud olla sulle, kuna Elisabet vajas abi, kuid sina seda tema palvet ei tundnud ega näinud, siis oli vahendajaks sinu tütar. Lapsed ei oska tihti aidata ise ning selleks on vaja täiskasvanuid, kes teavad ja oskavad kasutada loitse, palveid jne. paremini kui seda lapsed. Sina lugedes "Meie Isa palve" vabastasid energia, mille sinu laps vahendas Elisabetile edasi.
Minule tundub see just selliselt.Smile
Sinu jutt meenutas ühte minu seika minu enda kogemust minu enda elust. Mina näiteks juba üsna vanalt 15 aastaselt aastaselt nägin oma vanaema istumas minu voodi äärel minu käsivart silitamas ja käega üle juuste tõmbas, nagu teeks ta pai või lohutaks mind. Olin 11 aastane kui ma olin haiglas, kui vanaema suri ja mind ei lastud haiglast tema matustele. Vanaema oli minu lemmik ja mina olin ka arvatavasti tema lemmik. Ta hoidis mind kõigist lastelastest kõige enam, kuna olin kõige noorem. Haiglas olles läksin hüsteeriasse, et mind matustele ei lastud. Ma jäin seda raskelt üle elama, ja pärast seda kui vanaema mind voodi äärel istudes külastas, sain ma alles rahu. Enam ei ole ma teda näinud, kuid ma tean, et tal on kõik hästi Kodus kuhu tema hing naasis pärast materiaalsuse lõppu.Smile
Vasta
#43
Alguses oskab, siis unustab ära ja pärast peab uuesti õppima. Üsna loomulik asjade käik ja sellesse protsessi kangesti eesmärgipäraselt sekkuda ehk ei olegi tarvis? Mälu ja aru kaitsevad ennast ülekogemuste eest küllalt hästi. Smile
Üldiselt julgustan suhtuma lapsekese nägemusse muhedalt. Varjud on osa elust ja pole seal midagi ega kedagi karta.
Vasta
#44
sakala- sinu suust ma ei oleks seda osand kuuldagi... mingis teises teemas tahad neid hirmsasti ise ära saata Smile
...aga muidu jah, pole vaja vaadata seebikaid kus vaesed vaimud on kinni jäänud ja ,,vampiiritapja buffi'' neid siis valgusesse saadab vms. Ei jää nad kinni midagi, ju siis on asja kui pole ära läinud või tagasi on tulnud...ja läheb jälle, kui teiselpool asja on.
(minu vanaisa (vaim) läks, kuna ütles, et tal on tegemist ,,seal,, ja ma saan ise ka hakkama... aga tuleb mind vahel ikka vaatama Smile )
Vasta
#45
Ma olen ka kindel, et lastel on säilinud mingi meist kõrgem alateadvus- minu laps väitis mitmeid kordi kuni ca 6. eluaastani, et tema on Koosu. Iseenesest poleks see ju kuigi tähelepanuväärne, kui ei oleks sellist fakti- lapse vanaema sõjajärgsete aastate lapsehoidja, kes oli talle väga lähedane, oli Koosu- nimeline. Nimi ei ole mingi tavaline nimi, seetõttu on minu jaoks olukord kummaline. Lapsele ma seda kuidagi ei ole kommenteerinud ega ka reageerinud nii, et ta peaks kuidagi seda mingil põhjusel uuesti kordama hakkama.
Selgeltnägija Nastja on öelnud, et eelmistes eludes koos olnud inimesed on koos, kuid teistes situatsioonides ka järgmistes eludes. Hakka või uskuma.
Vasta
#46
Niisuguseid tähelepanekuid, et väikesed lapsed mäletavad sageli oma eelmist elu, on päris palju. Ja küllap see nimi Koosu oli sinu lapsele väga südamelähedane ja armas nimi.
Nastja on ka kirjutanud, et ühes eelmistest eludest oli tema tütar Jasna
hoopis tema ema ja tema Jasna tütar.
Samuti sellest, et just lapse kujutlusvõime arendamine aitab intuitsiooni tundlikumaks timmida.

Selleks aga, et intuitsiooni ja oma sisetunnet üleüldse märgata, tuleks olla võlulainel. «See on selline eriline tunne... nagu oleksid armunud. Hingel on helge ja ülev olla,» kirjeldab ta seisundit, mis lastel loomupäraselt ergas, täiskasvanutel aga meeldetuletamist ja treenimist vajab.
Muinasjutulise tunde õppimiseks aga soovitab Nastja lugeda esoteerilist kirjandust, sest see aitab võlulainele häälestuda. Smile

http://naine24.postimees.ee/862002/nastj...id-armunud

Vasta
#47
Tere. Pole väga kaua kirjutanud, kuid aastaid tagasi rääkisin mitu korda siin enda laste nägemiskogemustest.
Minu noorem tütar on nüüd koolilaps, kuid näeb ikka veel erinevaid imelikke asju. Mitu korda on näinud õues nn " musta onu kujutist, kes virvendab pealt nagu vikerkaar". Must onu on meil olnud ka kodus. Aga nüüd on kaks korda juhtunud, et on kodus näinud ainult kellegi jalgu. Seega uurin targematelt, kas kellelgi sellist kogemust on.
Esimene kord nägi valget jalga, mis astus välja tema toas riietekapi tagant, kui ta muusikainstrumenti harjutas. Nii, et laps hirmunult teise tuppa jooksis.
Teine kord nägi eile trepihallis roosakasoranze jalgu koridoris kõndivat. Ka selle peale jooksis hirmunult teise tuppa.
Jalad? Mis teema sellega võiks olla, kas keegi teab?
Aitäh!
Lugupidamisega, Meriin
Vasta
#48
Must Onu on sama mis Must Mees. Deemoni nähtus ületab Uneilma barjääri.
Nähtusena las Ta oleleb. Lihtsalt harjuda ära.
Kalldunn muidugi oskaks siin teistsugust nõuannet anda...Smile
Vasta
#49
(01-07-2020, 16:51 )meriin Kirjutas: Jalad? Mis teema sellega võiks olla, kas keegi teab?

Natsa pelglikuma loomuga inimese pilk võib liikuda võõraste inimese jalgadele üpris loomulikult. Vältimaks neile otsa vaatamist. Ning kui teadvus joonistab reaalsust, ka selliste 'kaladega', siis ikka harjumuspäraselt. Kui nüüd peaks juhtuma, et need kalad hakkavad harjumusi mõjutama, siis võib tal tekkida probleem, et oma selliseid kogemusi mõtestada. Kuidas sellest aru saada. Sest nähtused, mida justkui pole olemas, omavad siis mõju ja effekti.

Lastel vist enamasti lähevad sellised faasid üle.
Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Aastane laps ja "keegi" kkat 4 4,444 02-09-2013, 11:22
Viimane postitus: Müstik

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat