20-04-2012, 11:58
Sotsiaalmeedia näilise sära varjus areneb üksilduse epideemia
Üksinda elavate inimeste hulk aina kasvab.
Mis seob mumifitseeritud Playboy kaanetüdrukut ja sotsiaalmeediat? Vastus: kasvav eneseimetlus ja süvenev üksildus. Ameerikas püüdis tähelepanu lugu Yvette Wickersist, Playboy modellist ja B-kategooria ministaarist, kelle postkastis olnud valged ümbrikud olid sedavõrd kolletunud, et äratasid naabri tähelepanu. Yvette oli viimase aasta veetnud oma magamistoas, põrandal ja surnult.
Sooja, sisselülitatud küttega toa laual tuksus truult töötav arvuti. Kunagisest erutusroosa jumega ajakirja klantspildi kaunistusest oli alles tallanaha sarnane pruun ja kuivetunud koolnu, seltsiks hingemattev üksildus. Eelmisel aastal 83 saanud Yvette telefoniarvel polnud ühtegi kõnet sugulastele, sest neid tal polnud, nagu polnud ka lähedast sõpruskonda. Ainukesed kõned olid tehtud kaugetele fännidele, kirjeldab Kristjan Port saates Portaal.
Õudusfilmide staari surma sõnum levis kõheduse lainena mööda Facebooki ja Twitteri veresooni. Seda mitte filmiliku õuduse meenutusena, vaid nagu kirjutab ajaleht The Atlantic, äratas see lugu sotsiaalmeedia kodanikes ülesse reaalselt ähvardava üksilduse hirmutunded. Näitlejanna suhtlusvõrgustik oli aastate ja arvuti abil jõudsalt laienenud, muutudes samal ajal aina pinnapealsemaks. Just selliseks, keda huvitab saadud tähelepanu või läikima löödud isiklik posituur, ega midagi enamat. Keset igat hetke potentsiaalse tehnoloogilise ühendusega sisustava enneolematu kontaktsuse kõrval on arenema hakanud varasematele põlvkondadele arusaamatu, personaalne üksildus ja isolatsioon.
Seejuures võib pea iga nädal kuulda mõnest uuest sotsialiseerumise teenusest, mille kiuste kasvab peaaegu paralleelselt asotsiaalsus ja hääbub ehtne ühiskond. Aasta eest ühes kuus triljoni facebooki lehekülastuse piirini jõudnu põhjalt võiks ja peaks rääkima vastupidist juttu. Juttu kui kontaktsed on planeedi elanikud ja kuidas tänu omavahelisele seotusele luuakse rohkem ja suuremaid väärtuseid. Aga võta näpust! Täna on inimesel varasemast palju suurem tõenäosus sooja toa põrandal üksinda mumifitseeruda.
Kaasaegse inimese kaugenemine oma sõpradest oli juba ammu alanud kui Facebook kooli jõudis. Seega pole viimane isolatsioonis süüdi, sest see võeti kasutusele just kasvavat üksildust tohterdama. Kõik on ilmselt kuulnud mitmeid lugusid, kuidas ammu unustatud sõbrad ja vanavanemad ning lapselapsed hakkasid Facebooki kaudu teineteist ülesse leidma. Facebook ei ole süüdi, et viimase poole sajandiga on näiteks ühendriikides kasvanud ühest isikust koosnevate leibkondade arv pea kolmekordseks, moodustades natukene enam kui veerandi kõikidest leibkondadest. Seejuures ei tasu üksi olemist ja üksildust segi ajada. Sest üksi olemine võib olla suurepärane, kuid üksildus on psüühiline seisund, mis teeb kurvaks ja haigeks.
Paarikümne aasta eest oli üksilduse käes kannatajaiks iga viies üle 45 aastane ameeriklane. Täna kuulub nende hulka juba iga kolmas täiskasvanu. Sama muster paistab korduvat kõikjal arenenud riikides, mistõttu üha enam kasutatakse sellega seoses meditsiinilist, üksilduse epideemia mõistet. Kuna üksildus on ebamugav, otsitakse sellele lohutust. Ning just sellisesse olukorda sobis facebook suurepäraselt, sest inimesed lootsid teineteise elust pilte vaadates ja neid kommenteerides üksildusest jagu saada. Kahjuks hakkab nüüd üha enam selguma, et kontaktide arv üksildust ei ravi. Selleks on vaid kontaktide kvaliteet.
Kontaktide arvu kaudu teiste elust ilusamaid ja seltskondlikumaid hetki nähes kipub nutuvõre vägisi ümber suu, kui sul endal pole kõik nii õnnelikult seatud. On isegi tähele pandud (pdf), et õnnelike keskel on inimestel palju valusam olla õnnetu. Sedavõrd õnnetu, et kiputakse oma elu kallale. Nähtusel on isegi nimi - õnne-enesetapu paradoks. Seejuures ei saa keegi kunagi teada, kas need Facebookis õnnelikena paistvad olid ka tegelikult õnnelikud. Või lihtsalt varjasid hästi enda olukorda, külvates nii juurde üksilduse vilju. Paistab, et üksildusest ei päästa isegi sündimise päeva rõivastuses meelad pildid populaarses ajakirjas.
http://teadus.err.ee/artikkel?cat=26#arhiiv