Tõnno Jonuksi doktoritöö „Eesti muinasusund“, 2009.
Tõeliselt monumentaalne pilguheit minevikku alates jää taandumisest. Igaüks ei suuda kirjutada nii, et avaneks „päris pilt“ sellest, millest kirjutatakse. See mees suudab. Justnagu käekõrval viib ta lugeja ühe surnu juurest teise juurde, lastes neil jutustada igalühel oma lugu. Ja siis adud tõeliselt kui imeväike ketilüli selles üks inimpõlv on, eriti see üks ja ainumas kõigetähtsam, mis meil hetkel käsil on.
Alljärgnevalt olen andnud lühikese ülevaate eestlaste matmiskommetest ja usundist just Tõnno Jonuksi põhjal, kuid tema pilti olen läbi oma silmade kirjeldanud ja kommenteerinud, taustateadmisi mujalt ka (Andres Tvauri, Marika Mägi, Gurly Vedru jt) ja
oma fantaasiat väga palju – niiet tegu
EI OLE ainult Jonuksi töö kokkuvõttega.
Kõigepealt ajatabel. eKr asemel kasutan jonni pärast ja vanast harjumusest e.m.a. Tabel on Eesti alade kohta.
Paleoliitukum ehk vanem kiviaeg – Eesti oli kaetud mandrijääga
Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg – jää taandumine, 4900-1800 e.m.a
Neoliitikum ehk noorem kiviaeg – 4900-1800 e.m.a
Pronksiaeg – 1700 – 500 e.m.a, Kaali meteoriit u 1500 e.m.a
Eelrooma rauaaeg – 500 e.m.a -50 m.a.j
Rooma rauaaeg – 50 m.a.j.-450 m.a.j
Rahvasterännuaeg 450-550, sh suur kliimakatastroof aastail 536-540
Eelviikingiaeg 550-800
Viikingiaeg 800-1050
Rauaaja lõpp Eestis 1220, algab keskaeg.
Laias laastus usundid läbi nende aegade:
Šamanism (animism) – oma puhtal kujul valitses kuni maaviljeluse alguseni umbes 3000 a. e.m.a, ligi 2000 aastat. Euroopalike (Skandinaavia) mõjutustega šamanism – kestis u teine 2000 aastat veel, kuni 1100 e.m.a pronksiaja keskpaigas, kuid säilis „taustapildikatketena“ läbi ajastute keskajani ja edasigi sealt.
Esivanematekultus – 1100 e.m.a – 450 m.a.j, suhteliselt ühtlase, vaat’et kanoniseeritud usundiga 1500-aastane periood, maaviljelejate kultuur, millest meile on mälestuseks jäänud lohukivid ja kunagi monumentaalsed olnud kivikalmed, Lõuna-Eestis kääpad. Tõenäoliselt sellest ajast saime maarahvaks, varem võisime olla lihtsalt „inimesed“.
Kangelaste ajastu – 450-800 m.a.j – rahvasterändamine Euroopas, sõjad; kliimakatastroofi tõttu inimmõju Eestis väheneb tunduvalt, rahvaarv taastub umbes aastaks 900.
Meie klassikaline
muinasaeg, vastuseisuna levivale kristlusele – 800-1200.
Šamanism.
Iseloomulik oli, et polnud ühist ja üldlevinud matusekombestikku, nii nagu
puudusid ka dogmad ja kanoniseeritus uskumustes. Üks ühine joon oli suurema veekogu lähedus. Elavatele oli seda vaja, sest kalapüük oli üks peamisi toiduallikaid, kuid ka surnud olid seotud veega.
Veekogude vajalikkus, individuaalsed kanoniseerimata usukombed, iga surnu oli eraldi hauas, maa sisse maetud (kui just maapeale ei jäetud), sotsiaalne kihistumine polnud märkimisväärne,
šamaanida võis igaüks, kuid osad olid lihtsalt paremad, kusjuures võimas šamaan ei pruukinud olla kogukonna juht. Ülekaalus olid
laibamatused, maeti selili, külili nagu magades, päris kägaras kasetohtu mässitult (transporditud surnu?), maetu suund võis olla igasse ilmakaarde, panused olid terved või olid ka „surmatud“. Hauapanuseid oli rohkesti, iseloomulikud olid riiete küljes kantavad loomaripatsid ja –hambad. Mõnele oli kaasa pandud luust linnupäine lusikas, mis oli tarbeeseme jaoks liiga habras.
Rohked panused viitavad sellele, et usuti surnu (vähemalt ühe ja tõenäoliselt tähtsaima hinge)
individuaalset eksistentsi teispoolsuses, mis oli küllalt sarnane siinsega; see oli tähtsam hing(eosa) kui oletatav reinkarneeruv osa. Kui reinkarnatsiooni üldse usuti, võis usk taassündi olla pigem sarnane käsitlusele, et „kohtle jahilooma jäänuseid austavalt, siis on tagatud selle looma soo jätkumine“.
Sageli esines
osalist matust, st maetud oli vaid osa surnu luudest. Sellega seondub
mitmekordne matus, kus kõigepealt on lastud liha luudelt laguneda (tavaliselt kas lihtsalt metsas maas või lavatsil) ja need luud, mis järgi jäid, need maeti. Paljud jäidki metsa. On ka luid, millelt on näha, et liha on kaapimise teel eemaldatud. Surnukeha on „halb“, puhtad luud on „head“. Põletamine oli lihtsalt üks viis puhaste luude saamiseks. Põletusmatusest jäi muuseas päris hea hulk luid järele, erinevalt tänapäevasest kremeerimisest. Väekate inimeste väekate luude säilitamine ja kaasaskandmine. Šamaani pealuud võidi hoida asulas ja sellega konsulteerida. Ja need võisidki rääkida päriselt, vt
Julian Jaynes.
Silma hakkab see, et selliselt austatavate pealuude hulgas on ka laste pealuud ja mõned lapsematused on vägagi muljetavaldavad ja viitavad mingil moel erilisele lapsele. Üheks meeldejäävamaks on sookuretiivuline laps Tamula järve äärest Võhandu jõe alguse juures poolsaarel.
Ise seletan seda sellega, et lastel tänu käbinäärme tööle oli pääs jääajaeelsesse aega (Hüperborea jms) veel parem kui see täiskasvanud šamaanidel olla võis.
Oli ka kahesoolisi matuseid, kus naisel olid kaasas nii mehe kui naise tööriistad ja tarbeesemed ning ka vastupidi. Suurte šamaanide matused olid erilised. (Jonuks)
Sügav, orgaaniline, elutähtis side oli loomadega. Inimesed tajusid ja tundsid loodusjõudude toimet, paikkondade energiaid, anomaalseid ilminguid – kuid nendega otseselt ei suheldud, puudusid mõistetena nö metsavanad ja vetevaimud, jumalatest rääkimata (liiga abstraktsed selle aja inimese jaoks) – neid jõude vahendasid ja esindasid loomad. Ka taimede austamine eraldi puudus, ka nende vahendajateks olid asjassepuutuvad, selles keskkonnas elavad loomad. Loomad olid tõelised abistajad, abivaimud ja toitjad sõna otseses mõttes. Abstraktsemad abivaimud tulid perioodi lõpupoole.
Tähtsaim loom oli põder, just põder, ja mitte hunt või karu.
Põdrakultus on terves boreaalses Euroopas vanem ja laiaulatuslikum kui karukultus. Põder on taevane loom, seotud loomislugude ja vaimudega, karu aga on loodu isand ja valvur. Võrdle: Mongoolia päikesepõder. Tähtsad olid ka veelinnud, pika kaelaga: haned, kured, luiged – hingelinnud, kolme ilma ühendajad. Vee elementi esindasid veelinnud ja nastik, maaelementi rästik. Tähelepanu all olid ka väikekiskjad – siil, kärp-nirk-nugis, oravad, nende alalõualuud, kakud, sisalikud. Suured loomad aitasid, kuid olid ka eluohtlikud, väikeloomad olid aga abiks alati ja igal juhul, kui neid just välja ei vihastatud. Kuigi suur osa toidust tuli veekogudest (kalad, vähem hülged) ei olnud veeloomad ja kalad usundis tähtsad, haug ehk veidikene. Meri oli võõras. Selge oli see, et inimesed tulid mere kaldale sisemaa poolt, mitte meritsi.
Loomade ja inimeste või hiljem ainult mõne looma ja mõne inimese ühisväljad olid niivõrd seotud, et kummagi teadvus võis teise omasse üle hüpata. Nii võis mõni inimene end iga krõpsu peale vareseks ehmatada ja nii võis mõni loom inimesena inimeste hulgas ringi käia ja sugu teha. Ja oli mõlemapoolne infovahetus, mis tagas ka jahiõnne. Sellest zoomorfsed kujukesed ja ripatsid kiviajast. Siiski arheoloogiliste leidude põhjal ei saa öelda, et Eesti aladel oleks peetud suguvõsasid või perekondi teatud loomadest põlvnevaiks,
klassikalist totemismi selles mõttes
ei olnud. Ikka igaüks ise omamoodi, kes millise loomaga lähedust tundis, sellega ta suhtles, ja neid tal ka hauda kaasa anti.
Maaviljelusmajanduse (kari + põld) levikuga kiviaja lõpul u 3000 aastat e.m.a hakkas klassikaline loomabivaimudega šamanism tasapisi ainupositsiooni kaotama. Selle kõrvale tekkis Skandinaavia mõjul päikese ja äikese kummardamine jumaliku jõuna, kirves kui kultuse ese (Thori vasara prototüüp). Tekkis sotsiaalne hierarhia, matusekombed hakkasid tasapisi ühtlustuma, suurenes põletusmatuste hulk, maetud vaatasid sageli itta, panuseid oli vähem kui enne, inimesed olid õppinud tegema pronksist esemeid. Kuid sisult oli praktika ikkagi šamanistlik, mis sest et loomade kõrvale hakkasid tasapisi tähtsale kohale tõusma ka isikustatud loodusjõud, hakkas tekkima nö pastoraalne (talumehe) šamanism. Hakati kasutama pronksi. Esimesed sepad võisid olla naised (hõbe, kuld, pronks).
Umbes 1500 e.m.a langes Kaali meteoriit, pronksiaja algul. Esimeste inimpõlvede jooksul avaldas see rohkem muljet skandinaavlastele, päikesekultuse tugevnemine seal. /Jonuks, lk 214/ Meile, kes me olime liiga lähedal, jäi see katastroof tõenäoliselt liiga kohutavaks, nii et lihtsalt peeti targemaks meteoriidi langemiskohale mitte liigset tähelepanu pöörata ega seda „torkida“. Austama hakati seda hiljem, kui katastroofi ja hirmuenergia sealt ümbert hakkas hajuma.
Esivanematekultus 1100 e.m.a – 450 m.a.j
Umbes 1100 aastat e.m.a, pronksiaja keskel toimus mingi pöördeline muutus maailmavaates ja sai alguse pikk, suhteliselt ühtlase, niivõrd-kuivõrd isegi
kanoniseeritud maailmavaatega ajastu. Mis täpsemalt selle konkreetselt vallandas, on teadmata. Eestis tekkisid esimesed kindlustatud asulad. Tähtsa koha oli saanud viljelusmajandus, põld ja kari. Inimesed elasid enamvähem kõik paikselt, ei olnud pendelmigratsiooni talve- ja suve-elukohtade vahel nagu kiviajal. Mujal Euroopas oli inimohverduste kõrgaeg (keldid), meil see valdav praktika ei olnud. Lõuna-Euroopas oli juba hakatud sulatama rauda, toimus Trooja sõda ja Jaynesi arvates lakkasid jumalad rääkimast iga inimese peas, lõppes kuldne ajastu. Võib-olla nende sündmuste kaudne mõju?
Ainutähtis ei olnud enam side loomadega. Seoses põllupidamisega sai esimese koha Maa. Surnuid hakati matma
maapealsetesse monumentaalsetesse kivikalmetesse, Lõuna-ja Ida-Eestis olid liivast
kääpad. Kui kiviajal maeti tagasihoidlikku veelähedasse kohta, siis nüüd olid kalmistud võimsad kivikuhjatiste (-ehitiste) kompleksid, mis olid maastikul silmatorkavas lagedas kohas. Need võisid olla omal ajal
majesteetlikud nekropolid. Suurim kivikirstkalmete piirkond asub Kahala järve põhja- ja kirdekaldail (Uuri sakraalne ala), mis oli veel 1200ndatelgi misjonäride poolt aktsepteeritud. Samas oli säilinud siiski
seotus veega, kalmeväljad vaatasid kõik järve poole. Mere poole mitte, ei paiknenud nad veelgi dramaatilisemal paekaldal, kust oleks olnud võimalus surnutel vaadata merre loojuvasse päikesesse. Vaatasid järve ja elavate inimeste poole.
Kivikirstkalme koosneb kesksest piklikust paelahmakatest ehitatud kirstust, kuhu maeti tavaliselt üks surnu, hiljem maeti peale; seda ümbritses kuni 25 m läbimõõduga ringmüür, mille sisse maeti teisi surnuid; kogu kiviring oli täidetud väiksemate kividega, moodustades kuni 0,4-2 meetri kõrguse kuheliku (Gurly Vedru).
Tarandkalmed olid hilisemad, nelinurksed kiviristkülikud. Alustati ühest tarandist, surnute hulga kasvades ehitati pidevalt esimesele tarandile tarandeid juurde, nii et kalme kasvas nagu korall; tarand kaeti kivide ja mullaga. Samast ajastust on pärit ka väikeselohulised kultusekivid ning perioodi lõpul tuluskivid.
Iseloomulik oli kivikalmete ja kääbaste puhul see, et üks kalme oli mõeldud
mitmele surnule, tihti olid
luud segatud. Samuti olid väga väheseks jäänud hauapanused, milleks olid enamasti ainult üksikud riietuse küljes olnud ehted ja noad.
Surnul ei olnud pärast surma individuaalset eksistentsi, vaid ta moodustas anonüümse piisakese esivanemate kollektiivhinges. Samas aga oli surnu luude läbi võimalik selle kollektiivhingega suhelda, ja seda ka tehti.
Ülekaalus oli
laibamatus. Matused olid nii nagu varemgi väga sageli
mitmekordsed, st liha oli luudelt eemaldatud või lastud surnukehal looduses laguneda ja kivikalmesse viidi ainult luud ning nendestki olid tihtilugu ära võetud mingiks otstarbeks mõned suuremad – reieluud või kolp. Oli ka nii, et luid oli millekski kasutatud ja seejärel tagasi pandud. Ühte kivikirstkalmet kasutati pika aja jooksul. Ka kesksesse kirstu maeti mõne põlvkonna järel uuesti uus inimene. Keskses kirstus oli enamasti mees, kuid võis olla ka naine või laps. Oli ka ainult laste matmiseks mõeldud kalmeid (Jonuks, lk 167)
Kivikalmetesse ei maetud kõiki. Paljud ilmselt jäeti metsa maha või lavatsile, maeti madalasse maahauda või põletati ja jäänused puistati kuhugi laiali. Uuri kalmeväljadel ei ole teada vägivallatunnustega luid, küll aga raske füüsilise töö märke. On üsna kindel, et „halvad“, ebaloomulikku surma surnud maeti mingil muul viisil ja kuhugi mujale ning nende puhul võidi juba kasutada tõrjemaagiat koduskäimise vältimiseks.
Tarandkalmed olid orienteeritud põhja või põhjakirde suunas. Kivikirstkalmetesse maetud skeletid olid orienteeritud enamasti põhjakirdesse (kõikumistega siia-sinna). /Jonuks, lk 163/ Paistab, et põhjakirre on üle maailma sakraalne ilmakaar.
Kalmed olid peamised sakraalsed objektid ja seal elas esivanemate hing (hiied on hilisem nähtus). Kalme ja asula võis olla küll lähestikku, kuid maastikuline piir oli olemas (mäenõlv nt). Elavate ja surnute maailmade side oli tugev ja selle sideme tugevdamine kujutaski endast rituaalide sisu. Ei olnud konkreetset surnute maailma, kus jätkunuks elu pärast elu. Üks osa hingest jäi elama hauda, piisakesena kollektiivsesse esivanemate hinge, need olid madalamad aurakihid. Teine osa lendas hauast välja, saadeti läbi Päikese(?), kus ta puhastus ja seejärel läks ta ise või meelitati ta mõne oma suurema luu sisse (meie Siberi sugulasrahvastel praegugi hingenuku sisse). Luu(d) viidi koju ja jäädi ootama kuni sealt reinkarneerub hingeosa suguvõssa (nii nagu hingenukkudegagi, vt Tiia Toometi „Maagilise väega nukud“). Hauas elunevatel hingeosadel puudus individuaalne eksistents ja seega nad panuseid ei vajanud, küll aga tähelepanu. Neis elas ikkagi esivanemate kogemustepagas ja sellel oli võim rääkida läbi loodusjõududega ja tagada elavatele hea käekäik. Siin minu arvates peituvadki meie praeguseni kestva kalmistukultuuri juured.
Kui nüüd oletada, et Eesti aladel (erinevalt „kultuursemast“ Lõuna-Euroopast) surnud veel selgi ajal „rääkisid päriselt“ (jälle Julian Jaynes), siis ilmselt kivikirstkalme keskses kirstus olnu oli esivanemate
kollektiivhinge kontaktisik (igal perekonnal oma). Ja kui ajapikku üks surnu rääkimast lakkas (alumiste energiakihtide hajumine), siis sel juhul maeti uus surnu kirstu.
On ka arvamusi nagu oleks surnuluude segamine kivikalmetes toimunud sellepärast, et nii püüti vältida surnu koduskäimist, kuid Tõnno Jonuks seda seisukohta ei poolda. Kõik toimingud surnutega ja surnuluudega viitavad sellele, et
üldiselt surnut ei kardetud.
Tõugu tarandkalme kirdenurga alla on maetud täiskasvanud inimese
kolju. See oli tarandi vanim nurk. Keskajal oli veel alles komme maja nurga alla loomakolju matta. Tõugu kalme puhul pole alust oletada inimese ohverdamist kalme alustuseks, vaid tõenäoliselt oli see kolju toodud mõnest vanemast kalmest siia, uude kalmesse järjepidevuse tugevdamise jaoks (vrdl Baron Samedi, surnuaia vanim surnu voodoo usus). Koljusid tarandite nurga all on mujalgi.
Iseloomulik sellele ajale (ka kogu meie muinasajale üldiselt) on pidev sidemete tugevdamine esivanematega, eelnenuga. Väga sageli kasutati juba kiviaegseid kalmekohti uue kalme rajamiseks, või ka kiviaegseid asulakohti. Vanad kalmed ja asulakohad pidid seega maastikul märgatavad olema või muul viisil rahva mälus säilinud. Või ka suutsid inimesed „näha“ endisest kalmest või asulast lähtuvat energeetikat või tundus üks ja sama koht mingite tunnuste alusel ikka ja jälle kalmeks sobilik olevat. Ka kivikalmetesse maeti aegajalt kaua aega pärast kalme mahajätmist. Gurly Vedru: “ monumentaalsed kivikalmed olid ühiskonna mälu alalhoidjad, nende hilisem taaskasutamine oli kui enda manifesteerimine esivanemate kaudu.“ See komme vääriks uuendamist, vähemalt tuha laialipuistamise kohana. Ärataks ehk esivanemate hinge üles ja ei laseks juurtel katkeda.
Rituaale viisid läbi juba mitte enam šamaanid, vaid spetsiaalsed kogukonnas mõjukal positsioonil olevad isikud. Ühe atribuudina olid neil kaelas suured rasked
kaelavõrud, mida kasutati ainult tseremoonia ajal, muul ajal olid need kuskile kõrvale pandud (deponeeritud). Šamanistlik praktika aga suure tõenäosusega individuaalsel tasandil ikkagi jätkus.
Perioodi lõpupoole oli jõudnud
rauasulatamine ka juba Eestisse, meie ajaarvamise alguse paiku hakkas suurenema Euroopa mõju meie usundile. Hakkasi levima Rooma riigi mõjul astraalsümboolika – Päikese ja Kuu ripatsid. Need aga olid meil eelkõige ehteasjad ja ilma sügavama religioosse sisuta. Valdavaks hakkas muutuma põletusmatus (kokkupuude indoeurooplastega?, rauasulatamise mõju? Nii nagu maak muutub läbi tule rauaks, nii puhastub ka inimese hing?). Muutused olid juba õhus. Rahvasterändamine ja suur kliimakatastroof 535-40 lõpetas selle stabiilse ja üsna kindlalt matriarhaalse perioodi.
Kangelaste ajastu
450-800 m.a.j. Suur rahvasterändamine, Inglismaalt tõrjuti keldid tahaplaanile. Euroopa metsavööndit mõjutas rahvasterändamine pigem kaudselt ja vaimse kaugmõjuna.
Raud oli nüüd tegija ja tõi esiplaanile
mehed. Suurema hävingu eelnenud kultuurile tõi
kliimakatastroof, mille taga oli tõenäoliselt suur vulkaanipurse koos üliaktiivse päikesega (virmalised Prantsusmaal). Ikaldused, nälg ja haigused hävitasid suure osa Eesti elanikkonnast. Sellega seoses suurenes tohutult peitvara hulk, võib öelda, et kogu Eesti kuld (Eesti oli hõbedamaa, aga tasapisi oli hakanud kogunema ka kulda) maeti siis maa sisse ja sinna ta jäi. Ligi 50ks aastaks oli inimmõju märgatavalt nõrgenenud, nii et ajaloolased murdsid pead tükk aega, miks. 900ndaks aastaks alles rahvaarv taastub. (Tvauri)
Selline keeruline ja raske aeg aga paneb aluse üle Euroopa kangelaseeposte sünnile. Sõjamehe austamine jõuab ka Eestisse. Rikkuse ja positsiooni tähtsustamine. Valdavaks saab nüüd
põletusmatus. Rituaalide põhiosa kandub kalmetelt mujale,
hiied jms. Kivikalmed muutuvad tagasihoidlikumateks, inetumateks kivikunnikuteks,kuid Saaremaal on ka surnumajad, levivad taas maasisesed hauad. Esineb ikkagi ka laibamatust, matused on ka veel segatud (Lepna katkuauk-surnumaja on sellest ajast), kuid järjest rohkem hakkab olema individuaalset
(igaühele oma haud) matust koos
rohkete relvapanustega. Panuste surmamine, eriti levinud põletusmatuste puhul. Järelikult on tekkinud
taas usk surmajärgsesse individuaalsesse eksistentsi kuskil surnute maal. Selleks pandi kaasa ka koeri, joogisarv, relvastus; hobuseid meie maal kaasa ei antud, kuid hobuseriistu oli küll. Skandinaavia mõjul levis uskumus, et kui kuhugi (mitte oma hauda) matta maha relvad või muud esemed, siis pärast surma saab neid kasutada, ilmselt sellest on tulnud rohked relvadeponeeringud vette, sooservadesse.
Aastaist 700-750 on pärit Saaremaa Salme laevamatus.
On kadunud rituaalid luudega, koljusid ei tähtsustatud. Kuid järjepidevus oli ikkagi tähtis – vahest maeti mõni surnu vanasse, kaua kasutamata (isegi 1000 aastat) kalmesse. Individuaalsena elamine teispoolsuses – see usk võis tekkida mujal Euroopas juba leviva kristluse kaudse mõjuna.
Meie klassikaline muinasaeg
800 – 1200 a. Kristluse levimine toimus kolmes etapis: infiltreerumine, misjon ja ülevõtmine. Viimane oli vägivaldne ja verine, hoolimata sellest, et kristlus oli Eesti aladel juba ammu tuntud (reisimeeste juttude kaudu, mõned lasid end ka eelristida jne). Risti kandes loodeti lepitada Kristust, et see ei segaks paganlikku praktikat.
Metssea- ja emakultus, haldjad ja jumalad, meie klassikaline muinasusk. Kuigi mehe tähtsus oli palju tõusnud, oli naiste olukord ikkagi kõike muud kui allasurutud ja emakultusele tuginedes võidigi Eestit Maarjamaaks pidada. Levis
teadlik vanade paganlike sümbolite taaskasutamine, et identifitseerida end mittekristlastena.
Linnusümboolika taaslevimine ripatsitena, kuid erinevalt kiviajast polnud need mitte pikakaelalised (vee)linnud, vaid väiksed laululinnud.
Põletusmatuste ülekaal, Saaremaal oli põletusmatus ainuvalitsev. Perioodi lõpupoole hakkavad levima taas laibamatused, mitte veel kristlikud, vaid paganlikud, rikkalike panustega. Kuid ikkagi oli
viide tulele ja põletamisele – kas oli surnu suu juures nõu sütega, oli hauas tuld tehtud, kirstul tuld tehtud, kirst kantud läbi tule.
![[Pilt: must-toonekurg.jpg]](http://vaatenurk.files.wordpress.com/2010/08/must-toonekurg.jpg)
