Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Matusekombed meie esiisadel
Autor Sõnum
Celtic
ja sina pead kandma maailma

Postitusi: 6,605
Liitunud: May 2004
06-05-2012 12:37
Postitus: #1
Matusekombed meie esiisadel
Vanad eestlased teadsid, et kui inimene sureb, siis hing sünnib Toonelast uuesti, aga kui ta sureb ja teda kinni hoitakse, siis on ta manalas ja ongi seal senikaua, kuni lahti lastakse! Kinni hoiti tavaliselt oma esivanemate hingejuppe kas siis väe samiseks või suguvõsa karma kontrollimiseks, vahel olla esiisad näiteks talukohale taia peale pannud ja neid seetõttu seal kinni hoiti, et taig ei murduks.

Üldiselt säärane kinni hoidmine neile ei meeldinud, sest nii ei saanud nad uuesti sündida ning omad lapselapsed teda puuslikuna kasutasid. Seega pidi kinnihoidja ikka kõvasi nõiasõnu teadma, vastasel juhul keerati kiiresti kael kahekorra ja hing oligi vaba tolle tegelase küüsist.

Surnuaedades rääkimine ja pitsi võtmine ikka sealt ida ja lõuna poolt tulnud, sest õigeusus ju sama, mis ristiusus – hing kükitab senikaua surnuaias kuni saabub kohtupäev ja hinge tegusi elus kaaluma hakatakse. Nende lepitamiseks siis peetigi surnuaiapühasi, kus suguvõsa kokku tuli ja mullaaluseid lepitasid.

Ja ega see maa alla matmine ka meie esivanemate seas teab mis populaarne polnud. Ikka põletusriitus, nii sai hing kehast lahti ja ka energiakeha vabanes ning lendas laiali – ei jäänud kummitama. Maa alla matmine võrdus mõnes kohas piltlikult ja otseselt manalasse saatmisega – hing oli niikaua manalas kinni kuni tema keha veel alles. Seetõttu ei olnud harvad juhused, kus öö varjus kohalikud paganausku talupojad oma kirikuaeda maetud sugulasi üles kaevasid ja kuskil hiies põletusriitusel ära saatsid.

[Pilt: must-toonekurg.jpg]

Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Trax
Tavaliige

Postitusi: 199
Liitunud: Mar 2012
06-05-2012 13:41
Postitus: #2
RE: Matusekombed meie esiisadel
Katolik kirik on rangelt tuhastamise vastu, öeldes,et siis inimene ei tõuse enam üles, kui viimne kohtupäev käes on ja ka surnute üle hakatakse kohut mõistma.
Meil on tänapäeval matustetseremoonjal paganate kombed segi ristiusu kommetega.
Näiteks...paganad katavad tee kuuseokstega, kui surnu kodunt ära viiakse ja kohe, kui surnu on surnuaial, korjatakse oksad kokku, et surnu hing ei leiaks teed koju tagasi - sellist kommet ristiusus ei tunta.
Seal oli tegelikult palju asju veel, mida meil kasutatakse paganate kommete järgi ja oli ka 50/50 ristiusu kommete järgi, aga teised ei tule enam meelde.
Kunagi telkus seletati seda asja.

UFO´d ymberringi
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Leena
Bännitud

Postitusi: 1,554
Liitunud: Sep 2009
06-05-2012 19:09
Postitus: #3
RE: Matusekombed meie esiisadel
(06-05-2012 13:41 )Trax Kirjutas:  Katolik kirik on rangelt tuhastamise vastu, öeldes,et siis inimene ei tõuse enam üles, kui viimne kohtupäev käes on ja ka surnute üle hakatakse kohut mõistma.

Ma ei ole selles väites kindel. Kindel olen aga selles, et nad krematooriumis oma mhhhh....ärasaatmist toimetavad. Kas siis ainult raha pärast?

----------------------------
Kui inimene ajab jama ühes pisikeses valdkonnas mida ma täpselt tean, siis miks peaksin arvama, et ta ei aja ka mujal jama?
Einstein oli kindel vaid Universumi ning inimimlike lolluste lõpmatuses. Kusjuures esimeses ei olnud ta lõpuni kindel.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Trax
Tavaliige

Postitusi: 199
Liitunud: Mar 2012
08-05-2012 12:52
Postitus: #4
RE: Matusekombed meie esiisadel
No siin räägitakse küll pikalt ja põhjalikult. Matusekommetest Kirde-Eestis 19.saj. ja 20 saj. algul.
"Kes kõrvarõngastega maetakse, see pannakse põrgus rõngaidpidi lakke rippuma." Laugh
http://www.folklore.ee/tagused/nr25/lang.htm

UFO´d ymberringi
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Thorondor
Administraator

Postitusi: 5,194
Liitunud: Nov 2003
14-05-2012 18:21
Postitus: #5
RE: Matusekombed meie esiisadel
Aga miks just põletamise matus. Kas on vaja keha kiiresti hävitada ja ringlusse lasta? Nt kui varesed nokivad puuotsas sind kontideni ära, siis teeb sama välja? (mõnel pool on sarnane riitus). Või on mõte selles, et sa maa sees kinni ei oleks.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Trax
Tavaliige

Postitusi: 199
Liitunud: Mar 2012
14-05-2012 18:37
Postitus: #6
RE: Matusekombed meie esiisadel
Tiibetis vist inimesed lasevad ennast peale surma mägedesse jätta, et linnud ja muud elukad süüa saaksid, et elu ikka edasi läheks ja sinust ka peale surma kellegile kasu oleks.
Veider,aga omamoodi üllas - las linnud söövad sind, neil ju süüa vaja.
Kristlased matavad inimese maha, et ta saaks "viimsel kohtupäeval" surnuist üles tõusta.
Põletamine oli ju ka viikingite komme.
Ja tänapäeva tuhastamine niisama uus ja moodne värk. Kallis ka vist- kallim,kui tavaline matus?
Aga kergem,sest, kui on ikka talv ja maa on jäätunud, siis....tuhastatakse,oodatakse kuni maa sulab ja siis maetakse.

UFO´d ymberringi
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Aerling
Veteran

Postitusi: 1,237
Liitunud: Jun 2007
20-05-2012 09:50
Postitus: #7
RE: Matusekombed meie esiisadel
Sattusin samuti huvitava materjali peale kus on põhjalikult käsitletud Kaukaasia eestlaste surmakujutelmasi.
Seal on toimunud erinevate kultuuride segunemine aga paljugi tuli Eestist kaasa. Huvitav lugemine
ja teatud uskumised panevad mõtlema:

http://aule.ee/ida/kirjutised/mikkor1994akadeemia.pdf
(selle postituse viimane muutmine: 20-05-2012 11:14 Aerling.)

Elu on vaatlemine, õppimine ja kunst.
http://www.openzine.com/aspx/PublisherZine.aspx?ID=6730
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 12,120
Liitunud: Apr 2007
20-05-2012 11:26
Postitus: #8
RE: Matusekombed meie esiisadel
(14-05-2012 18:37 )Trax Kirjutas:  Tiibetis vist inimesed lasevad ennast peale surma mägedesse jätta, et linnud ja muud elukad süüa saaksid, et elu ikka edasi läheks ja sinust ka peale surma kellegile kasu oleks.

Lihtne wiki link - seal vaid üks pilt aga keda detailid huvitavad saab vihjeid edasiseks otsinguks.
Sky burial - Wikipedia, the free encyclopedia

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
Blondiin

Postitusi: 1,281
Liitunud: Aug 2010
19-05-2015 13:07
Postitus: #9
RE: Matusekombed meie esiisadel
Allpool tulevad mitte eestlaste esiisade matmiskombed, vaid ühe teise, hiljuti veel päris animistlikku usundit harrastava rahva - dajakkide omad. Dajakid elavad Indoneesias Kalimantani saarel (kus kahjuks põline kultuur ja loodus hävinevad kohutava kiirusega: http://avantyristid.blogspot.com/2011/09...kulas.html ).
Kirjeldus võetud Riska Orpa Sari raamatust "Riska. Dajaki tüdruku mälestused", originaal on ilmunud 1999. aastal; mälestused ise võivad kirjeldada umbes aastaid 1980-90.

Toon kohe ära (enda jaoks) kõige tähtsamad punktid. Pärast tsitaati jätkan mõtetega. Tsitaadis tekstipaksendused minu poolt.
1. Uskumuste universaalsus maailma väga erinevates nurkades. Näiteks surnu asetamine toas jalad ees ukse poole (kusjuures elavatel on niiviisi magamine ebasoovitav või keelatud); paugutamise ja lärmiga kurjade vaimude peletamine; 40 päeva - kui tuua välja need uskumused, mis praegugi elavad. Tegelikult tundub kogu animism eri maanurkades olevat olnud niivõrd sarnane, et see peab olema tulnud sealtsamast allikast kust inimene isegi.
2. Kahekordse matuse olemuse selgitamine. See läheb otseselt ka Celtiku teemasse "Põleta keha, et hing saaks elada". Ka eestlastel oli kasutusel kahekordne matus - pärast mõnda aega maa sees või kivikalmes kõdunemist võeti luud välja, tehti nendega midagi, seejärel maeti uuesti maha.
3. Ja Indoneesias elavate rahvaste eripära - ilusasti (tõesti ilusasti - Youtubis saab näha) tantsivad vanad mehed.
Tsitaat:/Paadireis jõel kui surnukeha oli vaja viia mujale/. Teekond oli pikk ja kui juhtus, et kuri vaim Kambe nad kätte sai, istus ta surnu peale ja tegi paadi nii raskeks, et see ei jõudnud liikuda. Siis laadis mõni paadis olev mees omatehtud püssi ja tulistas taevasse. See ehmatas vaimu minema.
Tsitaat:Ööbisime isa sõbra majas. Papah tõi madratsid ja padjad paadist pikkhoonesse, me laotasime need põrandale ja valmistusime magama heitma, aga omaniku naine palus, et mamah ei lubaks meil magada, jalad ukse poole. "Tabu", selgitas ta, "niiviisi kutsute halbu vaime välja." Me pidime magama uksega risti seina ääres.


Tsitaat:Ühel päeval vaatasime meie, lapsed, parajasti bukung'i tantsu, kui ühed eakad naised meid enda juurde kutsusid. Rongkäik kandis puusärki matmispaika, kirstul istus naine, taeva poole tõstetud käes pikk nuga nagu samurail. Nägin oma parima sõbratari isa, kes tantsis imeilusasti maja ees, maalingutega kaunistatud mask luha näol, ja raputas bambuskeppi, et harmoonilist kõla tekitada. Vasakus käes hoidis ta taskurätti, vahel kummardus maani, siis ajas end jõnksti sirgu. Õhk oli ramb maagiast, pisaratest, ülevusest, eakad naised riputasid mulle purustatud safranit pähe, et pahad vaimud ei saaks mu hinge varastada.

Kui keegi sureb, peavad kaks meest sellest küla kõigile elanikele rääkima. Nad käivad nuttes ja karjudes mööda küla. Kui inimesed kokku tulevad, hakkavad nad ümmargusest palgist kirstu tahuma. Mõnikord võtab see päeva-kaks. Kui oleme surnukeha puhtaks pesnud, sooritame pamo. See on tseremoonia, mille käigus paneme surnukeha kirstu koos väärtesemetega nagu mündid, vanad kannud või antiiksed taldrikud. Aga kõigepealt peame need esemed katki tegema, sest siis on need taevas jälle terved ja veel ilusamad. Need kõik on surnule selleks, et nad taevas vaesed ei oleks.

Kui surnu on pestud, pannakse ta riidesse. Selle saateks mängib muusika, niinimetatud tipa bamba, eriline surmatseremoonia muusika. Mängib hulk gonge ja tamburiine. Puusärk seatakse pikkhoonesse keset tuba. Surnu jalad peavad olema ukse poole. Vahel jäetakse surnu kirstu nädalaks, vahel mitmeks kuuks – sõltuvalt sellest, kes ta on. Kui tegemist on väga tähtsa isikuga, hoitakse teda kauem. Vahel tuleb surnukeha sugulasi ootama jätta. Laiba säilitamiseks on meil oma meetodid. Kirstu teeme suuret ümmargusest raud-nagapuu palgist. Selle pitseerime kummiga. Nädala pärast teeme kirstu põhja augu ja pistame sellesse bambusevarre, mille teise otsa surume mulda, et vedelik ära voolaks. Me suleme augu ja ümbritseme selle taraga, et sead tõnguma ei pääseks.
/.../
Enne kirstu kinnipitseerimist tuldi surnut vaatama. Kaasa toodi riisiviina, riisi, kanu või sigu, ja meie jälgisime tulijaid. Mõned vabatahtlikud tegid kogu töö ära. Üks rühm läks metsa tulepuid otsima, juurvilja ja bambusevõrseid koguma. Matusetalitus kestab kaua ja kõigile tulijatele on vaja süüa anda. Teine rühm tegi riisisviina, kolmas valmistas kõike muud.

Seejärel hakkasid inimesed mängult kurja tegema või hirmsaid loomi matkima, aga viisakalt. Nad kandsid niudevööd ja määrisid end üleni saviga. Nad maalisid endale looma näo ja tantsisid, et kurje vaime väljast sisse kutsuda. Kui inimene sureb, koguneb lähedusse palju halbu vaime. Tantsijatel on väga ilusad maskid, väga suured – vahel on nende läbimõõt tervelt meeter. Nad panevad maskid ette ja tantsivad, et kurjad vaimud tuleksid. Nad jäljendavad neid ja hirmutavad lapsi, nad on kaetud savi ja maskidega, nad teevad nalja, hullavad nagu ahvipärdikud, et teiste meelt lahutada.

Meie, lapsed, kippusime ära väsima, aga õhtul toimus malam marindui tseremoonia. See tähendas "viimase päeva kokkusaamine" ja seks puhuks on miniatuurne bambusmajake, mis on täidetud kookide, juurvilja, vürtside, riisi, liha või riisiveiniga. Majakeses, mida nimetatakse balai padaro'ks, on tallel kõik, mis surnul vaja võib minna. Kohale tulnud naised lähevad kõigepealt kirstu juurde ja itkevad. Seda itku nimetatakse kumang rawa, hinge taevasse saatajaks. Naised peavad kirstu kõrval itkema ja see kõlab nagu laul. Vahel nad räägivad itku sekka, kui hea ja lahke kadunuke oli. Itkuga väljendatakse kaastunnet, aga seda on vahel natuke hirmus kuulda. Nad nutavad tõeliselt, siis jätavad järele ja siis nutavad jälle. Ma ei tea, kuidas nad seda oskavad. Nad nutavad, et leinajad end nii halvasti ei tunneks. Kuulsime öö läbi naiste itku, mida saatis eriline batipa-rütm. Hommikul tantsiti jälle bukung'i, ilusad rõivad seljas ja luha-maskid ees.Nad tantsisid väljas tipa-muusika saatel. Nad raputasid bambusvarsi, nii et kostis ilus heli.
/.../
Haua kohale paneme tavaliselt raud-nagapuust kasti tabaki'i. See võib olla ka kahe-, kolme- või neljakorruseline, sõltuvalt lahkunu senisest positsioonist. Vahel maalime tabak'i väga kauniks. Kujutisi on kaht tüüpi ja neil on oma tähendus. Neljakandilist kujundit nimetame tabak, purjekakujulist lancang. Kui kast on valmis, pannakse sinna mitu väikest kujukest. Need on nagu ihukaitsjad. Kirstu jalutsisse maalitakse või nikerdatakse näiteks loomamotiiv, keskele aga teeme akardalola-nikerduse, mille värvime kirevaks: punaseks, mustaks, valgeks.

Pärast matusetseremooniat lähevad kõik tagasi maja juurde, kus seni oli surnukeha hoitud, ja teevad jälle muusikat. Võõrustaja peab jälle kõigile kehakinnitust pakkuma. Pärast sööki pannakse ülejäägid soovijatele kaasa. Vahel on toitu palju, aga kõik viiakse ära, nii et majja ei jää midagi. Kui lahkunu on maetud, ei tohi toit majja jääda, sest leinajatele on see roojane. See tuleb ära viia, et maja jälle puhtaks saaks.

Umbes neljakümne päeva pärast peab lesk korraldama väikese tseremoonia, muusikaga peo. Teadmamees tuleb kohale ja viib läbi rituaali tema vabastamiseks surnu hingest. Minu küla lähedal on Sabayani mägi. Seal elab meie jumal Sanghyang Duato. Sabayani mägi on kaetud lillede ja pilvedega, keskpäeval kostab mäelt vahest kuke kiremist, aga meie usume, et seda häält ei tee kukk, vaid hoopis vaim. Mäele minnes palume kaitset, sest peame seda pühaks, kui peame mingil põhjusel tippu ronima ja näeme midagi kummalist, ei tohi me küsida: "Oi, mis see on?" Me peame vait olema.
/.../
Meie algne usk oli kaharingan. See oli aimistlik religioon, hinduismi sarnane. Meil oli palju jumalaid. Häid ja halbu vaime. Sabayani mäge katab salapärane udu. Seal asub meie taevas Surugo Dalam (Sügav Taevas), kuhu me surres läheme. Paljud on läinud sinna õnne otsima, aga keegi ei jõua isegi mäe jalamile, kui teda pole õnnistatud. See, kes tahab sinna minna, peab paastuma ja puhastuma, teadmamehelt õnnistuse saama ja teatud tseremoonia läbi tegema.
/.../
Mõnikord teeme pärast matuseid ayahan'i, et hing läheks ära ja vaim ei jääks perekonna juurde ning et kustutada kõik surnu ja tema omaste vahelised arusaamatused. Selle tseremoonia käigus kaevame haua lahti, võtame luud välja ning puhastame ära, seejärel paneme need väikesesse hoonesse, mida nimetatakse sandung. See on aga kallis ja kõigil pole selleks raha. Niisiis on kaht tüüpi ayahane. Esimene leiab aset mõne aasta pärast matust: me kaevame põrmu välja, puhastame luud ja paneme sandung'i. Kui raha on piisavalt, korraldame surmatseremoonia ja ayahani korraga. Siis ei tarvitse laipa välja kaevata. Viime sümboolse ayahani läbi otse hauas. Teine tseremoonia nõuab aega, tuleb oodata, kuni laip mullas kõduneb, et saaksime seda puhastada. Perekonna vanemad inimesed aitavad. Sandung on väike maja moodi hoone, seal on pärand (?) ja seal hoitakse surnukeha. Luud puhastatakse ja pannakse Hiina või Birma antiikkannu. Kann pannakse sandungi ja surnu läheb muretult taevasse.

Lõpuks püstitame surnu mälestuseks kõrge posti. See on 5-10 meetrit kõrge. Kaevame augu, kuhu paneme ohvriande: mune, riisi, veini. Me usume, et maajumal võtab anni vastu. Pärast ohverdamist ajame posti püsti. Mõnikord püstitame selle maja ette või kuhugi maetu lähedusse. Kui surnu oli tähtis külaelanik, paneme posti otsa mitu Hiina kannu. Teeme kannu sisse augu ja paneme kannu posti otsa. Kui surnu oli väga jõukas, paneb perekond rohkem kanne. Neile meedlib näidata, mis neil on. Üks eriline asi on veel. Nimelt raud-nagapuust nikerdatid kuju. See tehakse surnu valvamiseks. Mõnikord seame selle hauale, oleneb asjaoludest.


Nii.
1. Hinge lahkumine keha juurest (nende hinge kihtide, millel on ette nähtud lahkuda) toimub aegamisi ja mitmes etapis. Üks tähtsamaid hetki on umbes 40 päeva möödumine surmast, ja kui siis see mingil põhjusel ei juhtu, siis võetakse surnu hauast välja, puhastatakse tema luud ja tehakse vastavad toimingud, et hing saaks lõplikult oma endisest kehast vabaks. Ka eesti vanades haudades (Põhja Eesti kivikalmed, Saaremaa eelviikingiaegne surnumaja) on osad surnud "teist korda maetud", mille käigus on luud kas paigutatud hauda hunnikusse või on püütud skelett taastada, kuid nt reieluu on tagurpidi asetatud või on mõni suur kont (tavaliselt pea- või reieluu) puudu. Hauast sugulase pealuu endale kojutoomise kommet rakendatakse ka tänases Peruus (võimalik et ka mujal).

Ja selle mitmeastmelise protsessi jätab ilmselt õige põletusmatus ära, katkestades ühe hoobiga keha ja hinge sideme. Kuigi oleks huvitav teada, kas praktikas esineb juhtumeid, kus nõuetekohaselt põletatud inimene ikkagi kummitama jääb vms.

2. Ma ei teagi, kas Eestis on olnud matusesöömaaja jääkidega seotud uskumusi. Kas keegi teab?

3. Laevakujutise paigutamine hauale, jällegi üsna ülemaailmne animistlik kujutlus, vb ka laevamatuse otsene meenutus.

4. Ja laiba säilitamine ... vaev võtta ette ekvatoriaalses kliimas - pidi suur vajadus olema. Hoolimata kurjadest vaimudest ja "sööjatest" seal ümber. Kirstu sisse puuritud auk laibavedeliku väljajuhtimiseks on kasutusel ka kivikirstudes mitmel pool mujal maailmas (otstarve jääb aga neil juhtudel vb veidi erinevaks).

5. "Safranit pähe raputama, et hinge ei saaks varastada." Kujutelm, et hing väljub või siin, et hinge saab kätte pealae kaudu, on tulnud ette mitmest kohast. Budistlikel munkadel, kes olevat phowa teinud olevat pealael pisike auguke; Michael Newtoni nägemuse järgi toimub sealtkaudu; vaimulike tonsuur viitaks ka nagu sellele; samuti on mul endal seda väidet toetavaid tajusid.

_____________________________

Eesti matmiskommetest pikemalt veidi hiljem. Üldistus, et enne kristlust oli põletusmatus ja kristlus tõi laibamatuse, ei ole õige, kuigi päris vale ka mitte. Variante oli väga palju.

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
east
Vana kala

Postitusi: 271
Liitunud: Jul 2014
19-05-2015 13:27
Postitus: #10
RE: Matusekombed meie esiisadel
Kas mitte vanaaja semiitidel polnud nii et hinge lahkumine kehast toimub mitmes etapis:1, surmahetk, 2. matmisel, 3. seitsme päeva pärast, 4. nelikümne päeva pärast, 5. siis kui lihaskude on täielikult kõdunenud?

Aga Marinal huvitav küsimus: et kas põletet inime ka kummitama jääb? Küsimus ehk lähedaste psühholoogias - lähedase laibamatus jääb lähedaste hinge kummitlema (mõtteuiud mädanemisest, ussikestest oma lähedase kehas, äkki maeti varjusurmas olevana, jne) ent põletusmatus jätab lähedaste teadvuse-alateadvuse nendest spekulatsioonidest ilma. Huvitav nüanss: nende inimeste lein, kellede lähedane põletet krematooriumis, on palju lühiajalisem kui laibamatuse puhul. Tean seda omast käest.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
Blondiin

Postitusi: 1,281
Liitunud: Aug 2010
20-12-2015 16:06
Postitus: #11
RE: Matusekombed meie esiisadel
Tõnno Jonuksi doktoritöö „Eesti muinasusund“, 2009.

Tõeliselt monumentaalne pilguheit minevikku alates jää taandumisest. Igaüks ei suuda kirjutada nii, et avaneks „päris pilt“ sellest, millest kirjutatakse. See mees suudab. Justnagu käekõrval viib ta lugeja ühe surnu juurest teise juurde, lastes neil jutustada igalühel oma lugu. Ja siis adud tõeliselt kui imeväike ketilüli selles üks inimpõlv on, eriti see üks ja ainumas kõigetähtsam, mis meil hetkel käsil on.

Alljärgnevalt olen andnud lühikese ülevaate eestlaste matmiskommetest ja usundist just Tõnno Jonuksi põhjal, kuid tema pilti olen läbi oma silmade kirjeldanud ja kommenteerinud, taustateadmisi mujalt ka (Andres Tvauri, Marika Mägi, Gurly Vedru jt) ja oma fantaasiat väga palju – niiet tegu EI OLE ainult Jonuksi töö kokkuvõttega.

Kõigepealt ajatabel. eKr asemel kasutan jonni pärast ja vanast harjumusest e.m.a. Tabel on Eesti alade kohta.
Paleoliitukum ehk vanem kiviaeg – Eesti oli kaetud mandrijääga
Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg – jää taandumine, 4900-1800 e.m.a
Neoliitikum ehk noorem kiviaeg – 4900-1800 e.m.a
Pronksiaeg – 1700 – 500 e.m.a, Kaali meteoriit u 1500 e.m.a
Eelrooma rauaaeg – 500 e.m.a -50 m.a.j
Rooma rauaaeg – 50 m.a.j.-450 m.a.j
Rahvasterännuaeg 450-550, sh suur kliimakatastroof aastail 536-540
Eelviikingiaeg 550-800
Viikingiaeg 800-1050
Rauaaja lõpp Eestis 1220, algab keskaeg.

Laias laastus usundid läbi nende aegade:

Šamanism (animism) – oma puhtal kujul valitses kuni maaviljeluse alguseni umbes 3000 a. e.m.a, ligi 2000 aastat. Euroopalike (Skandinaavia) mõjutustega šamanism – kestis u teine 2000 aastat veel, kuni 1100 e.m.a pronksiaja keskpaigas, kuid säilis „taustapildikatketena“ läbi ajastute keskajani ja edasigi sealt.

Esivanematekultus – 1100 e.m.a – 450 m.a.j, suhteliselt ühtlase, vaat’et kanoniseeritud usundiga 1500-aastane periood, maaviljelejate kultuur, millest meile on mälestuseks jäänud lohukivid ja kunagi monumentaalsed olnud kivikalmed, Lõuna-Eestis kääpad. Tõenäoliselt sellest ajast saime maarahvaks, varem võisime olla lihtsalt „inimesed“.

Kangelaste ajastu – 450-800 m.a.j – rahvasterändamine Euroopas, sõjad; kliimakatastroofi tõttu inimmõju Eestis väheneb tunduvalt, rahvaarv taastub umbes aastaks 900.

Meie klassikaline muinasaeg, vastuseisuna levivale kristlusele – 800-1200.

Šamanism.

Iseloomulik oli, et polnud ühist ja üldlevinud matusekombestikku, nii nagu puudusid ka dogmad ja kanoniseeritus uskumustes. Üks ühine joon oli suurema veekogu lähedus. Elavatele oli seda vaja, sest kalapüük oli üks peamisi toiduallikaid, kuid ka surnud olid seotud veega.

Veekogude vajalikkus, individuaalsed kanoniseerimata usukombed, iga surnu oli eraldi hauas, maa sisse maetud (kui just maapeale ei jäetud), sotsiaalne kihistumine polnud märkimisväärne, šamaanida võis igaüks, kuid osad olid lihtsalt paremad, kusjuures võimas šamaan ei pruukinud olla kogukonna juht. Ülekaalus olid laibamatused, maeti selili, külili nagu magades, päris kägaras kasetohtu mässitult (transporditud surnu?), maetu suund võis olla igasse ilmakaarde, panused olid terved või olid ka „surmatud“. Hauapanuseid oli rohkesti, iseloomulikud olid riiete küljes kantavad loomaripatsid ja –hambad. Mõnele oli kaasa pandud luust linnupäine lusikas, mis oli tarbeeseme jaoks liiga habras.

Rohked panused viitavad sellele, et usuti surnu (vähemalt ühe ja tõenäoliselt tähtsaima hinge) individuaalset eksistentsi teispoolsuses, mis oli küllalt sarnane siinsega; see oli tähtsam hing(eosa) kui oletatav reinkarneeruv osa. Kui reinkarnatsiooni üldse usuti, võis usk taassündi olla pigem sarnane käsitlusele, et „kohtle jahilooma jäänuseid austavalt, siis on tagatud selle looma soo jätkumine“.

Sageli esines osalist matust, st maetud oli vaid osa surnu luudest. Sellega seondub mitmekordne matus, kus kõigepealt on lastud liha luudelt laguneda (tavaliselt kas lihtsalt metsas maas või lavatsil) ja need luud, mis järgi jäid, need maeti. Paljud jäidki metsa. On ka luid, millelt on näha, et liha on kaapimise teel eemaldatud. Surnukeha on „halb“, puhtad luud on „head“. Põletamine oli lihtsalt üks viis puhaste luude saamiseks. Põletusmatusest jäi muuseas päris hea hulk luid järele, erinevalt tänapäevasest kremeerimisest. Väekate inimeste väekate luude säilitamine ja kaasaskandmine. Šamaani pealuud võidi hoida asulas ja sellega konsulteerida. Ja need võisidki rääkida päriselt, vt Julian Jaynes.

Silma hakkab see, et selliselt austatavate pealuude hulgas on ka laste pealuud ja mõned lapsematused on vägagi muljetavaldavad ja viitavad mingil moel erilisele lapsele. Üheks meeldejäävamaks on sookuretiivuline laps Tamula järve äärest Võhandu jõe alguse juures poolsaarel.
Ise seletan seda sellega, et lastel tänu käbinäärme tööle oli pääs jääajaeelsesse aega (Hüperborea jms) veel parem kui see täiskasvanud šamaanidel olla võis.
Oli ka kahesoolisi matuseid, kus naisel olid kaasas nii mehe kui naise tööriistad ja tarbeesemed ning ka vastupidi. Suurte šamaanide matused olid erilised. (Jonuks)

Sügav, orgaaniline, elutähtis side oli loomadega. Inimesed tajusid ja tundsid loodusjõudude toimet, paikkondade energiaid, anomaalseid ilminguid – kuid nendega otseselt ei suheldud, puudusid mõistetena nö metsavanad ja vetevaimud, jumalatest rääkimata (liiga abstraktsed selle aja inimese jaoks) – neid jõude vahendasid ja esindasid loomad. Ka taimede austamine eraldi puudus, ka nende vahendajateks olid asjassepuutuvad, selles keskkonnas elavad loomad. Loomad olid tõelised abistajad, abivaimud ja toitjad sõna otseses mõttes. Abstraktsemad abivaimud tulid perioodi lõpupoole.

Tähtsaim loom oli põder, just põder, ja mitte hunt või karu. Põdrakultus on terves boreaalses Euroopas vanem ja laiaulatuslikum kui karukultus. Põder on taevane loom, seotud loomislugude ja vaimudega, karu aga on loodu isand ja valvur. Võrdle: Mongoolia päikesepõder. Tähtsad olid ka veelinnud, pika kaelaga: haned, kured, luiged – hingelinnud, kolme ilma ühendajad. Vee elementi esindasid veelinnud ja nastik, maaelementi rästik. Tähelepanu all olid ka väikekiskjad – siil, kärp-nirk-nugis, oravad, nende alalõualuud, kakud, sisalikud. Suured loomad aitasid, kuid olid ka eluohtlikud, väikeloomad olid aga abiks alati ja igal juhul, kui neid just välja ei vihastatud. Kuigi suur osa toidust tuli veekogudest (kalad, vähem hülged) ei olnud veeloomad ja kalad usundis tähtsad, haug ehk veidikene. Meri oli võõras. Selge oli see, et inimesed tulid mere kaldale sisemaa poolt, mitte meritsi.

Loomade ja inimeste või hiljem ainult mõne looma ja mõne inimese ühisväljad olid niivõrd seotud, et kummagi teadvus võis teise omasse üle hüpata. Nii võis mõni inimene end iga krõpsu peale vareseks ehmatada ja nii võis mõni loom inimesena inimeste hulgas ringi käia ja sugu teha. Ja oli mõlemapoolne infovahetus, mis tagas ka jahiõnne. Sellest zoomorfsed kujukesed ja ripatsid kiviajast. Siiski arheoloogiliste leidude põhjal ei saa öelda, et Eesti aladel oleks peetud suguvõsasid või perekondi teatud loomadest põlvnevaiks, klassikalist totemismi selles mõttes ei olnud. Ikka igaüks ise omamoodi, kes millise loomaga lähedust tundis, sellega ta suhtles, ja neid tal ka hauda kaasa anti.

Maaviljelusmajanduse (kari + põld) levikuga kiviaja lõpul u 3000 aastat e.m.a hakkas klassikaline loomabivaimudega šamanism tasapisi ainupositsiooni kaotama. Selle kõrvale tekkis Skandinaavia mõjul päikese ja äikese kummardamine jumaliku jõuna, kirves kui kultuse ese (Thori vasara prototüüp). Tekkis sotsiaalne hierarhia, matusekombed hakkasid tasapisi ühtlustuma, suurenes põletusmatuste hulk, maetud vaatasid sageli itta, panuseid oli vähem kui enne, inimesed olid õppinud tegema pronksist esemeid. Kuid sisult oli praktika ikkagi šamanistlik, mis sest et loomade kõrvale hakkasid tasapisi tähtsale kohale tõusma ka isikustatud loodusjõud, hakkas tekkima nö pastoraalne (talumehe) šamanism. Hakati kasutama pronksi. Esimesed sepad võisid olla naised (hõbe, kuld, pronks).

Umbes 1500 e.m.a langes Kaali meteoriit, pronksiaja algul. Esimeste inimpõlvede jooksul avaldas see rohkem muljet skandinaavlastele, päikesekultuse tugevnemine seal. /Jonuks, lk 214/ Meile, kes me olime liiga lähedal, jäi see katastroof tõenäoliselt liiga kohutavaks, nii et lihtsalt peeti targemaks meteoriidi langemiskohale mitte liigset tähelepanu pöörata ega seda „torkida“. Austama hakati seda hiljem, kui katastroofi ja hirmuenergia sealt ümbert hakkas hajuma.

Esivanematekultus 1100 e.m.a – 450 m.a.j

Umbes 1100 aastat e.m.a, pronksiaja keskel toimus mingi pöördeline muutus maailmavaates ja sai alguse pikk, suhteliselt ühtlase, niivõrd-kuivõrd isegi kanoniseeritud maailmavaatega ajastu. Mis täpsemalt selle konkreetselt vallandas, on teadmata. Eestis tekkisid esimesed kindlustatud asulad. Tähtsa koha oli saanud viljelusmajandus, põld ja kari. Inimesed elasid enamvähem kõik paikselt, ei olnud pendelmigratsiooni talve- ja suve-elukohtade vahel nagu kiviajal. Mujal Euroopas oli inimohverduste kõrgaeg (keldid), meil see valdav praktika ei olnud. Lõuna-Euroopas oli juba hakatud sulatama rauda, toimus Trooja sõda ja Jaynesi arvates lakkasid jumalad rääkimast iga inimese peas, lõppes kuldne ajastu. Võib-olla nende sündmuste kaudne mõju?

Ainutähtis ei olnud enam side loomadega. Seoses põllupidamisega sai esimese koha Maa. Surnuid hakati matma maapealsetesse monumentaalsetesse kivikalmetesse, Lõuna-ja Ida-Eestis olid liivast kääpad. Kui kiviajal maeti tagasihoidlikku veelähedasse kohta, siis nüüd olid kalmistud võimsad kivikuhjatiste (-ehitiste) kompleksid, mis olid maastikul silmatorkavas lagedas kohas. Need võisid olla omal ajal majesteetlikud nekropolid. Suurim kivikirstkalmete piirkond asub Kahala järve põhja- ja kirdekaldail (Uuri sakraalne ala), mis oli veel 1200ndatelgi misjonäride poolt aktsepteeritud. Samas oli säilinud siiski seotus veega, kalmeväljad vaatasid kõik järve poole. Mere poole mitte, ei paiknenud nad veelgi dramaatilisemal paekaldal, kust oleks olnud võimalus surnutel vaadata merre loojuvasse päikesesse. Vaatasid järve ja elavate inimeste poole.

Kivikirstkalme koosneb kesksest piklikust paelahmakatest ehitatud kirstust, kuhu maeti tavaliselt üks surnu, hiljem maeti peale; seda ümbritses kuni 25 m läbimõõduga ringmüür, mille sisse maeti teisi surnuid; kogu kiviring oli täidetud väiksemate kividega, moodustades kuni 0,4-2 meetri kõrguse kuheliku (Gurly Vedru). Tarandkalmed olid hilisemad, nelinurksed kiviristkülikud. Alustati ühest tarandist, surnute hulga kasvades ehitati pidevalt esimesele tarandile tarandeid juurde, nii et kalme kasvas nagu korall; tarand kaeti kivide ja mullaga. Samast ajastust on pärit ka väikeselohulised kultusekivid ning perioodi lõpul tuluskivid.

Iseloomulik oli kivikalmete ja kääbaste puhul see, et üks kalme oli mõeldud mitmele surnule, tihti olid luud segatud. Samuti olid väga väheseks jäänud hauapanused, milleks olid enamasti ainult üksikud riietuse küljes olnud ehted ja noad. Surnul ei olnud pärast surma individuaalset eksistentsi, vaid ta moodustas anonüümse piisakese esivanemate kollektiivhinges. Samas aga oli surnu luude läbi võimalik selle kollektiivhingega suhelda, ja seda ka tehti.

Ülekaalus oli laibamatus. Matused olid nii nagu varemgi väga sageli mitmekordsed, st liha oli luudelt eemaldatud või lastud surnukehal looduses laguneda ja kivikalmesse viidi ainult luud ning nendestki olid tihtilugu ära võetud mingiks otstarbeks mõned suuremad – reieluud või kolp. Oli ka nii, et luid oli millekski kasutatud ja seejärel tagasi pandud. Ühte kivikirstkalmet kasutati pika aja jooksul. Ka kesksesse kirstu maeti mõne põlvkonna järel uuesti uus inimene. Keskses kirstus oli enamasti mees, kuid võis olla ka naine või laps. Oli ka ainult laste matmiseks mõeldud kalmeid (Jonuks, lk 167)

Kivikalmetesse ei maetud kõiki. Paljud ilmselt jäeti metsa maha või lavatsile, maeti madalasse maahauda või põletati ja jäänused puistati kuhugi laiali. Uuri kalmeväljadel ei ole teada vägivallatunnustega luid, küll aga raske füüsilise töö märke. On üsna kindel, et „halvad“, ebaloomulikku surma surnud maeti mingil muul viisil ja kuhugi mujale ning nende puhul võidi juba kasutada tõrjemaagiat koduskäimise vältimiseks.

Tarandkalmed olid orienteeritud põhja või põhjakirde suunas. Kivikirstkalmetesse maetud skeletid olid orienteeritud enamasti põhjakirdesse (kõikumistega siia-sinna). /Jonuks, lk 163/ Paistab, et põhjakirre on üle maailma sakraalne ilmakaar.

Kalmed olid peamised sakraalsed objektid ja seal elas esivanemate hing (hiied on hilisem nähtus). Kalme ja asula võis olla küll lähestikku, kuid maastikuline piir oli olemas (mäenõlv nt). Elavate ja surnute maailmade side oli tugev ja selle sideme tugevdamine kujutaski endast rituaalide sisu. Ei olnud konkreetset surnute maailma, kus jätkunuks elu pärast elu. Üks osa hingest jäi elama hauda, piisakesena kollektiivsesse esivanemate hinge, need olid madalamad aurakihid. Teine osa lendas hauast välja, saadeti läbi Päikese(?), kus ta puhastus ja seejärel läks ta ise või meelitati ta mõne oma suurema luu sisse (meie Siberi sugulasrahvastel praegugi hingenuku sisse). Luu(d) viidi koju ja jäädi ootama kuni sealt reinkarneerub hingeosa suguvõssa (nii nagu hingenukkudegagi, vt Tiia Toometi „Maagilise väega nukud“). Hauas elunevatel hingeosadel puudus individuaalne eksistents ja seega nad panuseid ei vajanud, küll aga tähelepanu. Neis elas ikkagi esivanemate kogemustepagas ja sellel oli võim rääkida läbi loodusjõududega ja tagada elavatele hea käekäik. Siin minu arvates peituvadki meie praeguseni kestva kalmistukultuuri juured.

Kui nüüd oletada, et Eesti aladel (erinevalt „kultuursemast“ Lõuna-Euroopast) surnud veel selgi ajal „rääkisid päriselt“ (jälle Julian Jaynes), siis ilmselt kivikirstkalme keskses kirstus olnu oli esivanemate kollektiivhinge kontaktisik (igal perekonnal oma). Ja kui ajapikku üks surnu rääkimast lakkas (alumiste energiakihtide hajumine), siis sel juhul maeti uus surnu kirstu.

On ka arvamusi nagu oleks surnuluude segamine kivikalmetes toimunud sellepärast, et nii püüti vältida surnu koduskäimist, kuid Tõnno Jonuks seda seisukohta ei poolda. Kõik toimingud surnutega ja surnuluudega viitavad sellele, et üldiselt surnut ei kardetud.

Tõugu tarandkalme kirdenurga alla on maetud täiskasvanud inimese kolju. See oli tarandi vanim nurk. Keskajal oli veel alles komme maja nurga alla loomakolju matta. Tõugu kalme puhul pole alust oletada inimese ohverdamist kalme alustuseks, vaid tõenäoliselt oli see kolju toodud mõnest vanemast kalmest siia, uude kalmesse järjepidevuse tugevdamise jaoks (vrdl Baron Samedi, surnuaia vanim surnu voodoo usus). Koljusid tarandite nurga all on mujalgi.

Iseloomulik sellele ajale (ka kogu meie muinasajale üldiselt) on pidev sidemete tugevdamine esivanematega, eelnenuga. Väga sageli kasutati juba kiviaegseid kalmekohti uue kalme rajamiseks, või ka kiviaegseid asulakohti. Vanad kalmed ja asulakohad pidid seega maastikul märgatavad olema või muul viisil rahva mälus säilinud. Või ka suutsid inimesed „näha“ endisest kalmest või asulast lähtuvat energeetikat või tundus üks ja sama koht mingite tunnuste alusel ikka ja jälle kalmeks sobilik olevat. Ka kivikalmetesse maeti aegajalt kaua aega pärast kalme mahajätmist. Gurly Vedru: “ monumentaalsed kivikalmed olid ühiskonna mälu alalhoidjad, nende hilisem taaskasutamine oli kui enda manifesteerimine esivanemate kaudu.“ See komme vääriks uuendamist, vähemalt tuha laialipuistamise kohana. Ärataks ehk esivanemate hinge üles ja ei laseks juurtel katkeda.

Rituaale viisid läbi juba mitte enam šamaanid, vaid spetsiaalsed kogukonnas mõjukal positsioonil olevad isikud. Ühe atribuudina olid neil kaelas suured rasked kaelavõrud, mida kasutati ainult tseremoonia ajal, muul ajal olid need kuskile kõrvale pandud (deponeeritud). Šamanistlik praktika aga suure tõenäosusega individuaalsel tasandil ikkagi jätkus.

Perioodi lõpupoole oli jõudnud rauasulatamine ka juba Eestisse, meie ajaarvamise alguse paiku hakkas suurenema Euroopa mõju meie usundile. Hakkasi levima Rooma riigi mõjul astraalsümboolika – Päikese ja Kuu ripatsid. Need aga olid meil eelkõige ehteasjad ja ilma sügavama religioosse sisuta. Valdavaks hakkas muutuma põletusmatus (kokkupuude indoeurooplastega?, rauasulatamise mõju? Nii nagu maak muutub läbi tule rauaks, nii puhastub ka inimese hing?). Muutused olid juba õhus. Rahvasterändamine ja suur kliimakatastroof 535-40 lõpetas selle stabiilse ja üsna kindlalt matriarhaalse perioodi.

Kangelaste ajastu

450-800 m.a.j. Suur rahvasterändamine, Inglismaalt tõrjuti keldid tahaplaanile. Euroopa metsavööndit mõjutas rahvasterändamine pigem kaudselt ja vaimse kaugmõjuna. Raud oli nüüd tegija ja tõi esiplaanile mehed. Suurema hävingu eelnenud kultuurile tõi kliimakatastroof, mille taga oli tõenäoliselt suur vulkaanipurse koos üliaktiivse päikesega (virmalised Prantsusmaal). Ikaldused, nälg ja haigused hävitasid suure osa Eesti elanikkonnast. Sellega seoses suurenes tohutult peitvara hulk, võib öelda, et kogu Eesti kuld (Eesti oli hõbedamaa, aga tasapisi oli hakanud kogunema ka kulda) maeti siis maa sisse ja sinna ta jäi. Ligi 50ks aastaks oli inimmõju märgatavalt nõrgenenud, nii et ajaloolased murdsid pead tükk aega, miks. 900ndaks aastaks alles rahvaarv taastub. (Tvauri)

Selline keeruline ja raske aeg aga paneb aluse üle Euroopa kangelaseeposte sünnile. Sõjamehe austamine jõuab ka Eestisse. Rikkuse ja positsiooni tähtsustamine. Valdavaks saab nüüd põletusmatus. Rituaalide põhiosa kandub kalmetelt mujale, hiied jms. Kivikalmed muutuvad tagasihoidlikumateks, inetumateks kivikunnikuteks,kuid Saaremaal on ka surnumajad, levivad taas maasisesed hauad. Esineb ikkagi ka laibamatust, matused on ka veel segatud (Lepna katkuauk-surnumaja on sellest ajast), kuid järjest rohkem hakkab olema individuaalset (igaühele oma haud) matust koos rohkete relvapanustega. Panuste surmamine, eriti levinud põletusmatuste puhul. Järelikult on tekkinud taas usk surmajärgsesse individuaalsesse eksistentsi kuskil surnute maal. Selleks pandi kaasa ka koeri, joogisarv, relvastus; hobuseid meie maal kaasa ei antud, kuid hobuseriistu oli küll. Skandinaavia mõjul levis uskumus, et kui kuhugi (mitte oma hauda) matta maha relvad või muud esemed, siis pärast surma saab neid kasutada, ilmselt sellest on tulnud rohked relvadeponeeringud vette, sooservadesse.

Aastaist 700-750 on pärit Saaremaa Salme laevamatus.

On kadunud rituaalid luudega, koljusid ei tähtsustatud. Kuid järjepidevus oli ikkagi tähtis – vahest maeti mõni surnu vanasse, kaua kasutamata (isegi 1000 aastat) kalmesse. Individuaalsena elamine teispoolsuses – see usk võis tekkida mujal Euroopas juba leviva kristluse kaudse mõjuna.



Meie klassikaline muinasaeg

800 – 1200 a. Kristluse levimine toimus kolmes etapis: infiltreerumine, misjon ja ülevõtmine. Viimane oli vägivaldne ja verine, hoolimata sellest, et kristlus oli Eesti aladel juba ammu tuntud (reisimeeste juttude kaudu, mõned lasid end ka eelristida jne). Risti kandes loodeti lepitada Kristust, et see ei segaks paganlikku praktikat.

Metssea- ja emakultus, haldjad ja jumalad, meie klassikaline muinasusk. Kuigi mehe tähtsus oli palju tõusnud, oli naiste olukord ikkagi kõike muud kui allasurutud ja emakultusele tuginedes võidigi Eestit Maarjamaaks pidada. Levis teadlik vanade paganlike sümbolite taaskasutamine, et identifitseerida end mittekristlastena. Linnusümboolika taaslevimine ripatsitena, kuid erinevalt kiviajast polnud need mitte pikakaelalised (vee)linnud, vaid väiksed laululinnud. Põletusmatuste ülekaal, Saaremaal oli põletusmatus ainuvalitsev. Perioodi lõpupoole hakkavad levima taas laibamatused, mitte veel kristlikud, vaid paganlikud, rikkalike panustega. Kuid ikkagi oli viide tulele ja põletamisele – kas oli surnu suu juures nõu sütega, oli hauas tuld tehtud, kirstul tuld tehtud, kirst kantud läbi tule.
(selle postituse viimane muutmine: 20-12-2015 16:52 Mannu.)

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
Blondiin

Postitusi: 1,281
Liitunud: Aug 2010
27-12-2015 21:20
Postitus: #12
RE: Matusekombed meie esiisadel
Täienduseks - umbes meie suurte kivikirstkalmete ehituse algul oli Stonehenge viimase ehitusjärgu rajamise aeg - kaudne mõju?
Haudadel söömise tava tekkis esivanemate kultuse ajal ja ei ole mitte algupärane slaavi komme.
Kääpad olid iseloomulikud meist ida pool asunud soomeugrilastele, sealsed matused olid veelgi rohkem segamini kui kivikirst-kalmetes. Kultuuriline piir sise- ja ranniku Eesti vahel oli tugev ja selge, ühtlustuma (ranniku mõju levima üle Eesti) hakkas alles esivanemateperioodi lõpupoole.
Paranduseks pean ütlema, et minu kaks viimast perioodi "kangelaste ajastu" ja "meie klassikaline muinasusk vastandina ..." on mõlemad käsitletavad ühtse meie klassikalise muinasusundina.

Edit: Jonuksi töö link ka: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/100...sequence=1
(selle postituse viimane muutmine: 01-01-2016 22:07 Mannu.)

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Kes meie eest otsustab peale surma roberdd 9 3,349 05-02-2016 20:38
Viimane postitus: positiivne

Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog