Luupainajad või unehalvatus?

Kas sellel on mingi omaette nimetus või selgitus, kui sa hakkad õhtul magama jääma aga sa ei maga veel lihtsalt pikutad ja siis hakkab su kõrvus jubedal kombel vilisema ja sa ei saa ennast millimeetritki liigutada. Sleep paralysis?
Peale selle võib kõlada see äärmiselt rumalana aga ma olen vägagi kindel, et paaril sellisel korral olen ma füüsiliselt tundnud kuidas keegi mind justkui randmest tiriks,õlgadest pigistaks ja jalast sikutaks. Nagu ehtsalt keegi hoiaks kinni. Ja on ka nii olnud ,et mul on silmad lahti ma leban kõhuli ja lihtsalt karjun et keegi tuleks aga kui see "halvatuse" tunne on üle läinud on korteris täielik vaikus nagu poleks keegi iitsatanudki. Kuna olen näinud juba aastaid mis toimub kodus mu väiksema õega ei usu ma , et siin just kõige puhtam tsoon on. Tihti on ka olnud nii, et ma leban voodis ja järsku tunnen külma õhku näkku puhumas. Kõik aknad on ometigi kinni ja kui keeran teise külje siis hetke pärast tunnen seda edasi. Ma ei tea kui ma seda siia kirjutan tundub mulle, et paanitsen ilma asjata üle aga ometi, kui need asjad juhtuvad on hirm ikka päris suur.

See küll ei lähe otseselt selle küsimuste jutuga kokku aga ma räägiks ühest enda kogmusest vaimudemaailmaga. Ma olin umbes 11 või 12 kui see juhtus ja siiani see mind mingil põhjusel kiusab. Nimelt elas minu vanaema kunagi üsna vanas majas ja mõnda aega olin ka mina emaga seal. Ema rääkis ikka vahest ,et all olles on juskui samme üleval kuulda aga mina sellest suurt numbrit ei teinud. Ühel päeval olin vanaemaga kahekesti kodus. Hakkasin just ülevalt korruselt alla tulema ja hõikasin vanaemale läbi klaasi, et lähen kööki. Ta istus enda voodi peal,keeras pea minu poole ja noogutas mulle. (meil olid kõik uksed majas sellised poolklaasist ja tema omal oli kardin millest nägid kergelt läbi) Jooksin siis välgukiirusel alla ja ei jõudnud kööki korralikult kohale ,kui kuulsin lehe krabinat telefonitoas. Vanaema luges seal parasjagu lehte ja väitis , et on juba kaks tundi all olnud. Rääksin juhtunust ka emale ja tädile ja nemad väitsid, et minu tädi mehe ema oli olnud äärmiselt sarnane minu vanaemaga. Ja ma ei väida, et tahaksin igapäevaselt midagi sellist kogeda aga mis põhjusel ma enam midagi sellist ei näe? Lapsed on rohkem avatud?

Ma olen vist sarnast asja kogenud. Kirjutasin sellest selles teemas: http://www.para-web.org/showthread.php?tid=6755

ja olen mõelnud seda halvatuse asja jne., mis on nii ilusti teaduslikult ära seletatud, aga kui unehalvatus tekitab peas sulle ettekujutuse, mis sind nö halvatuses hoiab, siis miks nii paljud inimesed, kes asjast enne pole kuulnud ega omavahel pole rääkinud, näevad ja tunnevad täpselt samu asju... ehk kujutavad täpselt samu asju endale ette (et keegi on rinna peal, surub otaette, kes näeb tumedat kogu, kes halli karvast mehikest... ) Kuna vaimud/hinged/energiad misiganes saavad mõjutada tehnikat, elektrilisi seadmeid, siis kas ei saa nad mõjutada või sekkuda meie unestaadiumidesse või niiöelda tekitada neid halvatusi meile?

Samas see laste asi ka. Suuremaks saades me lihtsalt tormame ringi ja ei pane enam pisiasju tähele. Kuigi ma kunagi lubasin endale, et mina küll kunagi suureks ei kasva, siis ikkagi kipume liiga paljut nö teaduslikult endale ära seletama. Ma usun, et äkki need, keda sa enam ei märka, tahavad lihtsalt tähelepanu.
Teisalt, kui asi läheb juba füüsiliseks ja on halva maiguga, siis kutsu neid korrale või otsi kedagi appi. Mul aitas tookord sellest, kui panin õhtul ukse kinni ja ütlesin, et see on minu piirkond ja tema otsigu endale mujal olemine.

(19-06-2012 11:54 )Pirx Kirjutas:  Teisalt, kui asi läheb juba füüsiliseks ja on halva maiguga, siis kutsu neid korrale või otsi kedagi appi. Mul aitas tookord sellest, kui panin õhtul ukse kinni ja ütlesin, et see on minu piirkond ja tema otsigu endale mujal olemine.

Olen ka teismelisena luupainajat tundnud öösel, aga see oli tavaliselt peale mingi õudusfilmi vaatamist. Sellest ajast neid enam ei vaata ja ka luupainajaid pole rohkem tundnud.
Aga selles on sul õigus, et need olevused tunduvad olevat suht kuulekad. Kui ikka kategooriliselt, enesekindlalt ja julgelt deklareerid, et sinu soov on, et nad sind rohkem ei segaks või et rahule jätaksid, siis tavaliselt nad teevadki seda.
Tundub, et need õnnetud hinged on justkui lapsed, kes kontrollivad oma lubatud piire vanemaid proovile pannes. Kui oskad olla julge, kindlameelne ja samas sõbralik ja austav, siis saabub rahu.

mul on iga õhtu oma toas jube magama minna, kui teised pereliikmed juba vaikselt oma tubades on. tihti on tunne et keegi jälgib mind. olen 4-aastase vennaga ühes toas ja ta ajab tihti toa sassi. asjad on tal maha paigutatud vahepeal nii, et mulle tundub nagu keegi lamaks seal. ja vahepeal on jah tunne nagu keegi surub mind vastu voodit ja pigistaks mu jalgu...

üks öö ärkasin üles ja kuulsin et alumisel korrusel on mingi kahtlane hääl, mis sarnaneb tulise raua tagumisega või kahe metallist mudelauto kokku peksmisega. ma pigistasin silmad kinni jakordasin mõttes endale et see on uni. hommikul ärkasin üles et tööle minna ja kuulsin samat häält. läksin siis empsi tuppa(kui sinna jõudsin lõppes hääl ära) ja äratasin ta üles ja küsisin talt hääle kohta. ta ütles et ei kuulnudmidagi.
kuskilt(siit saidilt) lugesin et ihaste hotellis kummitab ja ma elan sealt 100-meetri kaugusel...

(19-06-2012 11:54 )Pirx Kirjutas:  Ma olen vist sarnast asja kogenud. Kirjutasin sellest selles teemas: http://www.para-web.org/showthread.php?tid=6755

ja olen mõelnud seda halvatuse asja jne., mis on nii ilusti teaduslikult ära seletatud, aga kui unehalvatus tekitab peas sulle ettekujutuse, mis sind nö halvatuses hoiab, siis miks nii paljud inimesed, kes asjast enne pole kuulnud ega omavahel pole rääkinud, näevad ja tunnevad täpselt samu asju... ehk kujutavad täpselt samu asju endale ette (et keegi on rinna peal, surub otaette, kes näeb tumedat kogu, kes halli karvast mehikest... ) Kuna vaimud/hinged/energiad misiganes saavad mõjutada tehnikat, elektrilisi seadmeid, siis kas ei saa nad mõjutada või sekkuda meie unestaadiumidesse või niiöelda tekitada neid halvatusi meile?

Samas see laste asi ka. Suuremaks saades me lihtsalt tormame ringi ja ei pane enam pisiasju tähele. Kuigi ma kunagi lubasin endale, et mina küll kunagi suureks ei kasva, siis ikkagi kipume liiga paljut nö teaduslikult endale ära seletama. Ma usun, et äkki need, keda sa enam ei märka, tahavad lihtsalt tähelepanu.
Teisalt, kui asi läheb juba füüsiliseks ja on halva maiguga, siis kutsu neid korrale või otsi kedagi appi. Mul aitas tookord sellest, kui panin õhtul ukse kinni ja ütlesin, et see on minu piirkond ja tema otsigu endale mujal olemine.

Miks siis nii paljud inimesed kes pole üksteisest kuulnud, ega teadnud teevad täpselt samu assju? näiteks esimene asi on kui sisened 9gag-i. inimesed kirjeldavad assju mis oled koguaeg arvanud enda väikesteks kiiksudeks olema. kuid tuleb välja et kõik teevad samamoodi. Tekib juba selline "the truman show" paranoia. Inimene on massitoodang. Nii nagu kõigil on käed ja jalad, toodavad ka ajud samasugust kraami. Nagu näiteks see rinna peale surumine jne....

Siin ei kõla mitte midagi rumalana, kui te ainult teaksite, kui palju hingi on siia maa peale tolgendama jäänud. Kes on oma hinge hauda kaasa võtnud. Kes valvab oma vara. Kes on needusega siia jäänud. Ja nii edasi---. Kõige hullemad on aga vägivaldse surma läbi siia jäänud hinged. Vägivalla tagajärjel on nad kaotanud dubleeritud mälu. Ilma mäluta ei oska need hinged kuhukile minna. Nemad hakkavadki enese ümber musta koguma. Enamasti muutuvad mustad hinged, materiaalse kehaga inimesele ohtlikuks.
Nemad ongi need kes kollitavad inimesi oma musta kujuga. Oma jäise puudutusega. Astraalsel tasandil on neid võimalik kinni püüda ja puhtaks põletada, ning hingede maale tagasi saata. Ootama oma uue kehastuse aega.
Astraalini jõudmiseks leiate juhendi siit.

http://www.para-web.org/showthread.php?tid=6813

Need kollid kes õhtul enne uinumist ründavad on une ruumi ukse taga asuvad olendid. Nad on une seljas ratsutajad. Väga ebameeldivad kujud. Nemad kuuluvad põletamisele. Une halvatuse võib aga põhjustada une ruumis asuv ese, või une ruumi kõrvalruumis asuv ese, või mingi ebamäärane moodustis. (Praegu tegelen ühe sellise moodustisega). Ka need moodustised tuleb ära põletada. Kui une ruumi kõrval asub hüpnoosi ruum, ärge ainult hüpnoosi mehanismi ära põletage. See peab olema ilusti põrandal keras.
Soovitan kõigepealt, õppige selgeks see harjutus.

http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid152600

Julgust ja edu katsetamistel.

(13-08-2012 20:05 )kalldunn Kirjutas:  Siin ei kõla mitte midagi rumalana, kui te ainult teaksite, kui palju hingi on siia maa peale tolgendama jäänud. Kes on oma hinge hauda kaasa võtnud. Kes valvab oma vara. Kes on needusega siia jäänud. Ja nii edasi---. Kõige hullemad on aga vägivaldse surma läbi siia jäänud hinged. Vägivalla tagajärjel on nad kaotanud dubleeritud mälu. Ilma mäluta ei oska need hinged kuhukile minna. Nemad hakkavadki enese ümber musta koguma. Enamasti muutuvad mustad hinged, materiaalse kehaga inimesele ohtlikuks.
Nemad ongi need kes kollitavad inimesi oma musta kujuga. Oma jäise puudutusega. Astraalsel tasandil on neid võimalik kinni püüda ja puhtaks põletada, ning hingede maale tagasi saata. Ootama oma uue kehastuse aega.
Astraalini jõudmiseks leiate juhendi siit.

http://www.para-web.org/showthread.php?tid=6813

Need kollid kes õhtul enne uinumist ründavad on une ruumi ukse taga asuvad olendid. Nad on une seljas ratsutajad. Väga ebameeldivad kujud. Nemad kuuluvad põletamisele. Une halvatuse võib aga põhjustada une ruumis asuv ese, või une ruumi kõrvalruumis asuv ese, või mingi ebamäärane moodustis. (Praegu tegelen ühe sellise moodustisega). Ka need moodustised tuleb ära põletada. Kui une ruumi kõrval asub hüpnoosi ruum, ärge ainult hüpnoosi mehanismi ära põletage. See peab olema ilusti põrandal keras.
Soovitan kõigepealt, õppige selgeks see harjutus.

http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid152600

Julgust ja edu katsetamistel.

mida sa trollid?

Kas luupainaja peab tõesti olema alati mingi tont teisest maailmast?
See painaja võib olla täiesti vabalt seotud täiesti elusa inimesega ja tema teadlik visiit sinu magamistuppa. Kõikvõimalike vanu uskumusi ja pärimuslugusid on selle nähtusega seoses üsna ohtralt ja nii mõnigi neist lugudest peidab endas ka vastust küsimusele, et mida sellisel juhul teha, et kutsumata külaline su rahule jätaks.

Aga need luupainajad ei olegi pärit teisest maailmast, kõik nad on loodud selles maailmas inimeste eneste poolt. Või on nad surnud inimesed ise. Siin on musta maagia üks näide.

http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid152600

Loe mida Berkana kirjutas. Kardan et teda ei ole enam. Arvan et sellega tegeles see inimene, kes pidi temaga abielluma. Olen ka varem sellise inimesega kokku puutunud. Tema sai uue võimaluse.

Ma olen 14 ja minul on sama lugu nagu Isabellal , et ei saa liikuda , halvatus,kõva pinin kõrvades mis muutub üha kõvemaks ja nagu oleks tunne et keegi tahab sind endaga kaasa võtta ja liigub toas . Korra olen ka näinud oma toas kardinat liikumas ja kui ma sain lahti halvatusest siis vaatasin kas aken on lahti aga see oli kinni.
Selline situatsioon on olnud aastaid umbes 3-5 a.
Selline halvatus kestab paar minutit .
Olen avastanud endale selle halvatuse lahti saamiseks ühe liikutuse , selleks üritan kogust jõust suud lahti teha ja see vahest töötab , kui saan suu lahti saan ka terve keha liigutada !! NB : Soovitan proovida seda harjutust selles olukorras!!
Siin video selle teema kohta : http://www.youtube.com/watch?v=8Hky0kj2u1o

Kirjutasin oma sellelaadsest kogemusest kunagi ühes teises teemas ja kopeeriksin selle siia.

Mul siis selline kogemus.Tihtipeale(pakuks kuskil 15 korda)olen tundnud une ja ärkveloleku vahepeal,et keegi seisab minu voodi kõrval(tunnetan ainult negatiivset tumedat kogu).Lõpeb sellega,et püüan ennast üles ajada(keha liigutada ei suuda)röögatusega ja siis juba naise raputus(tavaliselt).Viimane kord aga kui tundsin teda enda juurde tulema,hakkasin teda hoopis vaimusilmis ette kujutama,et ta on minu sündimata poja hing,kes tuli siia nüüd kehastuma ning võtsin teda vastu loomulikult suure armastusega(neljanda kuu rasedus)See tundus hiljem mulle endalegi imelik.Igatahes tundsin hoopiski suurt armastust tema vastu,kuigi minumeelest oli see sama tume kogu,mis seepeale muutus valgussähvatuseks ja siis lihtsalt kadus.Üles ma seepeale ei tulnud aga mõtetes käisin kõik üle veel,et see mul hommikul meeles oleks.Sellest ajast peale pole seda rohkem juhtunud,või on siis pikim vahe mis kunagi olnud.Ise tahan ikkagi mõelda,et ajasin kurjuse armastusega minema.
Lisaksin veel niipalju,et see tegelane tundus olevat alati üks ja ainus.See reaktsioon minu poolt oli kas unesegane või tuli alateadlikult ja ei teagi kas oskaksin midagi sellist korrata aga suht kindlalt võin öelda,et see tuli tollele tegelasele ootamatult ja minekuga läks tal ka kiireks.
Võibolla tuleb leida mingi moodus,et mitte tunda hirmu,üle olla ja midagi nagu veel?

(18-06-2012 11:46 )Isabella Kirjutas:  Kas sellel on mingi omaette nimetus või selgitus, kui sa hakkad õhtul magama jääma aga sa ei maga veel lihtsalt pikutad ja siis hakkab su kõrvus jubedal kombel vilisema ja sa ei saa ennast millimeetritki liigutada. Sleep paralysis?
Peale selle võib kõlada see äärmiselt rumalana aga ma olen vägagi kindel, et paaril sellisel korral olen ma füüsiliselt tundnud kuidas keegi mind justkui randmest tiriks,õlgadest pigistaks ja jalast sikutaks. Nagu ehtsalt keegi hoiaks kinni. Ja on ka nii olnud ,et mul on silmad lahti ma leban kõhuli ja lihtsalt karjun et keegi tuleks aga kui see "halvatuse" tunne on üle läinud on korteris täielik vaikus nagu poleks keegi iitsatanudki. Kuna olen näinud juba aastaid mis toimub kodus mu väiksema õega ei usu ma , et siin just kõige puhtam tsoon on. Tihti on ka olnud nii, et ma leban voodis ja järsku tunnen külma õhku näkku puhumas. Kõik aknad on ometigi kinni ja kui keeran teise külje siis hetke pärast tunnen seda edasi. Ma ei tea kui ma seda siia kirjutan tundub mulle, et paanitsen ilma asjata üle aga ometi, kui need asjad juhtuvad on hirm ikka päris suur.

See küll ei lähe otseselt selle küsimuste jutuga kokku aga ma räägiks ühest enda kogmusest vaimudemaailmaga. Ma olin umbes 11 või 12 kui see juhtus ja siiani see mind mingil põhjusel kiusab. Nimelt elas minu vanaema kunagi üsna vanas majas ja mõnda aega olin ka mina emaga seal. Ema rääkis ikka vahest ,et all olles on juskui samme üleval kuulda aga mina sellest suurt numbrit ei teinud. Ühel päeval olin vanaemaga kahekesti kodus. Hakkasin just ülevalt korruselt alla tulema ja hõikasin vanaemale läbi klaasi, et lähen kööki. Ta istus enda voodi peal,keeras pea minu poole ja noogutas mulle. (meil olid kõik uksed majas sellised poolklaasist ja tema omal oli kardin millest nägid kergelt läbi) Jooksin siis välgukiirusel alla ja ei jõudnud kööki korralikult kohale ,kui kuulsin lehe krabinat telefonitoas. Vanaema luges seal parasjagu lehte ja väitis , et on juba kaks tundi all olnud. Rääksin juhtunust ka emale ja tädile ja nemad väitsid, et minu tädi mehe ema oli olnud äärmiselt sarnane minu vanaemaga. Ja ma ei väida, et tahaksin igapäevaselt midagi sellist kogeda aga mis põhjusel ma enam midagi sellist ei näe? Lapsed on rohkem avatud?

Ma kolisin okt kuus uude korterisse, kus elan ennem üks naisterahvas, kes peretuttav, aga suri vähki. Kaks korda seal oldud ajal olen kogenud midagi imelikku: esimene kord oli teine või kolmas öö selle korteris, mil tundsin läbi une, kuidas keegi surub mind tugevalt kogu minu keha ulatuses madratsisse ja siis jäi see järgi ning kordus ning tundsin kuidas keegi tõmbab mind paremast jalast - ärkasin üles, õues oli juba valge, kõik oli vaikne ja olin ikka voodis oma koha peal - see oli nagu uni aga samas ei olnud. Teine kord oli sama moodi, et keegi surus mind tugevalt madratsisse, aga ma hakkasin vastu, karjusin et jäta rahule ja lase lahti ja üritasin end liigutada, isegi kui see oli nii raske, sain ma lahti ja jällegi ärkasin ja oli vaikus ja kõik korras. Naljakas asi nende kahe korra ajal on olnud, see, et ma olen näinud iseennast seal voodis vähkremas ehk unes, nagu näen end musvalgelt voodis lebamas ja tunnen seda surumistunnet.
Ühesõnaga, ma ei tea mis asi see on ja miks see minuga toimub, see on vastik tunne/ebameeldiv aga samas tean, et see on vaid uni ja vanale korteriperemehele pole ka selleks põhjust andnud.

Minul on taoline kogemus olnud kaks korda. Taoline, mitte samasugune, sellepärast, et mind ei surutud voodisse vaid mind tõmmati ära kuskile. Olin voodis pikali mehe kõrval, too oli just magama jäänud, mina mõtlesin omi mõtteid kui äkki vajusin kuskile musta kohta kus kõik vuhises ja keerles ringi. Nagu olex lennanud, aga samas mitte, tunne oli nagu tsentrifuugis pesumasinas! Üritasin rabeleda- ei saanud. Karjusin ise täiest kõrist- häält polnud. Nii keerlesin ja vuhisesin äärmiselt jubedalt ringi natuke aega ja siis olin nagu visatud voodisse tagasi, ma olin üleni higine, kõri valutas meeletust kisa punnitamisest, hommikul lihased valutasid üle terve keha, no tunne oli nagu olex terve öö ujumismaratoni teinud!!! Ja järgmisel ööl täpselt sama asi- ma ei julgenud magama jäädagi, olin teadlikult üleval kui jälle kukkusin samasse musta auku, aga seekord siis sain tigedaks. Et mismõttes nagu nii minuga tehakse! Ei kisanud hirmust, vaid vihaselt, et "AITAB juba!!" ja "LÕPETA!!" teadsin nagu et keegi teeb seda ja siis vihastasin, et magada ei lase mind. Sain kiiremini voodisse tagasi ja enam pole seda minuga tehtud. Võibolla on asi selles, et riputasin oma pea kohale unenäopüüdja, ma ei tea, aga enam pole seda minuga juhtunud.

Unehalvatus siiski mingi aju seisundiga seotud. kuna kui ma palju ja tihti jõin,tekkis see väga tihti, lõpuks olin harjunud sellega. Kohe kui joomise lõpetasin, kadus ära see. Kõige haigem kogemus oli vist siis kui nägin,et keegi tuleb tuppa ja seisab mu kohale. Võtab suure noa välja ja paneb kõrile, läbi une tunnen miskit külma kõri vastas. Aga lõpuks õppisin sellest välja tulema nii,et kui see tekkis, siis mõtlesin läbi une,et aa jälle see jama

Mul sarnane asi.Se juhtus kui olin vanaema juures külas,kui äkki keset ööd ärkasin ülesse nagu,mõtlemine oli selge aga keha ei reageerinud :-P ainult vaatasin kivistunud pilguga.süda tagus ka meeletult sel hetkel.Ei saanud seisundist välja muud moodi kui ütlesin mõttes endamisi et "Lase raisk lahti"peale seda saavutasin kontrolli enda üle.Ma olin jubedalt ehmatunud kui ma sest asjast lõpuks välja sain.Enam pole seda juhtunud

Ühe noormehe kirjeldus luupainajast 1925. aasta ajalehes "Meie Maa":

"Sulgesin uuesti silmad, et uinuda. Korraga läbis mind midagi hirmu sarnast- kuulsin kusagilt mingisugust kompsimist, nagu käiks puujalgadega mees mööda kivipõrandat. Püüdsin seinas seletada akna kohta, aga silm ei seletanud midagi- kõik oli sulanud ühesuguseks mustaks massiks. Siis jälle see saladuslik kompsimine..vaikus.. ainult kella ühetooniline tiksumine teiselpool seina. See vaikus rõhus ja painas mind. Oli tunne, et mulle on lähenemas mingisugune viirastus. Ja minus tihenes alateadlik hirm. Siis kuulen seda saladuslikku kompsimist üsna oma voodi juures. Kas vaatasin sinnapoole või mitte- ei tea, aga mulle tundus, et mingi must ebamäärane kogu kummardub mu üle. Siis langes kellegi raske käsi mu rinnale, kõhule ja siis haarati raudsete sõrmedega mu kõrist kinni! Tahan appi hüüda, karjuda, ennast liigutada, voodist välja karata- asjata. Kõik on minus kui surnud ja tardunud, ainult meeletu, kägistav hirm elab..
Selles õudses hirmutuhinas tuli meelde, et vaja olla ainult liigutada pahema jala suurt varvast ja näe, oledki õelast, tigedast painajast vabanenud. Proovisingi. Missugust varvast liigutasin, või mitut korraga, seda ei mäleta. Seal aga pääsesin kui halvatusest, sain jälle hingata ja surutud karjatus tungis mul rinnust. Hirm heljus veel kambri hämaruses, millesse tungis läbi akna ähmane koiduvalgus. Arvasin kuulvat ukselingi saladuslikku lõksatust."

Kirja pandud enam kui 90 aastat tagasi, aga väga sarnane tänapäevaste lugudega. Ja kuna teda oli õpetatud, et painaja korral tuleb liigutada vasaku jala suurt varvast, siis järelikult oli külarahval painajatega rohkem tegemist. Tühja koha pealt sellised jutud ja rahvatarkused ei teki.

On ka endal luupainajaga/uneparalüüsiga kogemusi olnud. Kõige hullem oli esimene kord, teismelisena, ööl vastu 1. maid (aasta ei meenu). Ärkasin selle peale üles, et keegi nagu katsus jäise käega läbi teki minu vasaku jala varbaid. Mõtlesin, et mis pagan see on, ja lükkasin jala teki alt välja. Selle peale haaras sama nähtamatu käsi varbad niimoodi pihku, et oleks tahtnud karjuda, aga olin jäises õuduses halvatud. Esmalt läks jalg krampi haaramiskohalt varvaste juurest ja sealt levis see üle kogu keha. Olin juba täielikult ärkvel, aga painaja jätkus. Aeg-ajalt andis järele ja siis tuli uuesti läbi teki katsuma, iga kord läksin õudusest krampi ja ei saanud liigutada. Räägitakse, et uneparalüüs kui haigus avaldub une- või poolune seisundis, aga mina ei maganud enam ammu ja isegi tuled põlesid. Kõige lahedam oli see, et ma nägin oma silmaga, kuidas tekk nende kohtade peal lohku vajus, kus painaja parajasti mind katsuma hakkas. Kuidas saaks minu haigus (milleks uneparalüüsi nimetatakse ja soovitatakse seda tablettidega ravida) põhjustada teki liikumist? Mingeid viirastusi nagu mustad kogud või hallid päkapikud ma õnneks ei näinud, muidu oleksin püksi teinud kindlasti. Vastu hommikut kadus painaja ära.
Hiljem on veel vahest olnud seda, aga mitte nii hullult, kui esimesel korral. Kuid korduvalt on mul esinenud seda täielikus ärkvelolekus ja valgustatud toas. Samuti olen sellistel puhkudel näinud tavaliselt teki allavajumist nendes kohtades, millele painaja just rõhub. Olen lähematele sõpradele ning sõbrannadele sellest asjast pihtinud ja neil on enamasti olnud omakorda mulle rääkida mõni oma kogemus painajate või päris kummitustega. Tundub, et see on ikka suhteliselt levinud nähtus.

Mis te sellest "unehalvatusest" nii sisse võetud olete? See on skeptilise vulgaarmaterialismi "maine seletus" mis seisneb nimetuse välja mõtlemis nähtusele ja ei midagi enamat. Nagu nende antud seletuste puhul ikka, täiesti ebaadekvaatne ja mõttetu. Halvatud oleku tunne kaasneb küll selle seisundiga aga see on kõigest kaasnev näht, mis loomulikult olemuslikult seotud nähtusega. See teadus peale väliste tunnuste millegi muuga ei tegele. Teadus kuuleb tunnistajatelt seda, et lesides voodis nad nagu ei saaks liigutada ja siis mõtlevad välja nimetuse nähtusele ning nende jaoks ongi asi seletatud. Tegu pelgalt unehalvatusega! Mingit paravärki ega biovälja pole olemas!

Luupainaja on üks eriline TÕBRAS.Mina ei tohi käsi rinnal kokku panna nagu viimsel teekonnal tehakse.See tõbras tahab saada osa puhtusest millest ta halastamatult energiat ammutab.Leitsin rohu ja karistasin Naine lausa hüppas voodis sest me magame ühes väljas .Jagada heas ja halvas.

(20-10-2018 12:23 )Avatud aken Kirjutas:  Luupainaja on üks eriline TÕBRAS.Mina ei tohi käsi rinnal kokku panna nagu viimsel teekonnal tehakse.See tõbras tahab saada osa puhtusest millest ta halastamatult energiat ammutab.Leitsin rohu ja karistasin Naine lausa hüppas voodis sest me magame ühes väljas .Jagada heas ja halvas.

Kas pole mitte nii, et su viha tema vastu on talle igati teretulnud?