08-01-2018 19:56
RE: Luupainajad või unehalvatus?
Ühe noormehe kirjeldus luupainajast 1925. aasta ajalehes "Meie Maa":
"Sulgesin uuesti silmad, et uinuda. Korraga läbis mind midagi hirmu sarnast- kuulsin kusagilt mingisugust kompsimist, nagu käiks puujalgadega mees mööda kivipõrandat. Püüdsin seinas seletada akna kohta, aga silm ei seletanud midagi- kõik oli sulanud ühesuguseks mustaks massiks. Siis jälle see saladuslik kompsimine..vaikus.. ainult kella ühetooniline tiksumine teiselpool seina. See vaikus rõhus ja painas mind. Oli tunne, et mulle on lähenemas mingisugune viirastus. Ja minus tihenes alateadlik hirm. Siis kuulen seda saladuslikku kompsimist üsna oma voodi juures. Kas vaatasin sinnapoole või mitte- ei tea, aga mulle tundus, et mingi must ebamäärane kogu kummardub mu üle. Siis langes kellegi raske käsi mu rinnale, kõhule ja siis haarati raudsete sõrmedega mu kõrist kinni! Tahan appi hüüda, karjuda, ennast liigutada, voodist välja karata- asjata. Kõik on minus kui surnud ja tardunud, ainult meeletu, kägistav hirm elab..
Selles õudses hirmutuhinas tuli meelde, et vaja olla ainult liigutada pahema jala suurt varvast ja näe, oledki õelast, tigedast painajast vabanenud. Proovisingi. Missugust varvast liigutasin, või mitut korraga, seda ei mäleta. Seal aga pääsesin kui halvatusest, sain jälle hingata ja surutud karjatus tungis mul rinnust. Hirm heljus veel kambri hämaruses, millesse tungis läbi akna ähmane koiduvalgus. Arvasin kuulvat ukselingi saladuslikku lõksatust."
Kirja pandud enam kui 90 aastat tagasi, aga väga sarnane tänapäevaste lugudega. Ja kuna teda oli õpetatud, et painaja korral tuleb liigutada vasaku jala suurt varvast, siis järelikult oli külarahval painajatega rohkem tegemist. Tühja koha pealt sellised jutud ja rahvatarkused ei teki.
On ka endal luupainajaga/uneparalüüsiga kogemusi olnud. Kõige hullem oli esimene kord, teismelisena, ööl vastu 1. maid (aasta ei meenu). Ärkasin selle peale üles, et keegi nagu katsus jäise käega läbi teki minu vasaku jala varbaid. Mõtlesin, et mis pagan see on, ja lükkasin jala teki alt välja. Selle peale haaras sama nähtamatu käsi varbad niimoodi pihku, et oleks tahtnud karjuda, aga olin jäises õuduses halvatud. Esmalt läks jalg krampi haaramiskohalt varvaste juurest ja sealt levis see üle kogu keha. Olin juba täielikult ärkvel, aga painaja jätkus. Aeg-ajalt andis järele ja siis tuli uuesti läbi teki katsuma, iga kord läksin õudusest krampi ja ei saanud liigutada. Räägitakse, et uneparalüüs kui haigus avaldub une- või poolune seisundis, aga mina ei maganud enam ammu ja isegi tuled põlesid. Kõige lahedam oli see, et ma nägin oma silmaga, kuidas tekk nende kohtade peal lohku vajus, kus painaja parajasti mind katsuma hakkas. Kuidas saaks minu haigus (milleks uneparalüüsi nimetatakse ja soovitatakse seda tablettidega ravida) põhjustada teki liikumist? Mingeid viirastusi nagu mustad kogud või hallid päkapikud ma õnneks ei näinud, muidu oleksin püksi teinud kindlasti. Vastu hommikut kadus painaja ära.
Hiljem on veel vahest olnud seda, aga mitte nii hullult, kui esimesel korral. Kuid korduvalt on mul esinenud seda täielikus ärkvelolekus ja valgustatud toas. Samuti olen sellistel puhkudel näinud tavaliselt teki allavajumist nendes kohtades, millele painaja just rõhub. Olen lähematele sõpradele ning sõbrannadele sellest asjast pihtinud ja neil on enamasti olnud omakorda mulle rääkida mõni oma kogemus painajate või päris kummitustega. Tundub, et see on ikka suhteliselt levinud nähtus.
|