Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Ootan kontakti teispoolsusest
#1
Teise aprilli esimesel tunnil suri minu armastatud mees ootamatult ägeda südameinfartki tagajärjel. Minu ja kiirabibrigaadi katsed teda elustada luhtusid. Mehe surma hetkel olin mina üheksandat kuud meie esimese ühise lapse ootel. Mees maeti suurel reedel. Kolm nädalat pärast matuseid sündis meie poeg. Sünnitusele eelnenud öötundidel käis mehe vaim väidetavalt tema eelmisest kooselust alaealiste laste juures - ilmselt uudist teatamas. Sünnitusele järgnenud ööl külastas minule väga lähedast inimest. Voodi kohal seisnud tumedas mantlis ja tumeda kaabuga kogu, kes ulatas talle lapse. Kogu lahkus, kui minu lähedane teda nimeliselt kõnetas, kinnitas, et kõik on korras ja palus lahkuda. Ilmselt käis mees veendumas, et lähedane, keda vaevavad rasked tervisehädad, mulle siiski appi sõidab. Mul ei ole mingit põhjust kahelda, et lähedase puhul oli tegemist reaalselt aset leidnud kohtumisega. Antud isik on viimase enam kolmekümne aasta jooksul läbi elanud palju erinevaid paranormaalseid olukordi, olles seejuures täie mõistuse juures ja n-ö kahe jalaga maapeal olev inimene. Antud kogemused on talle pigem raske taak, millest ta sooviks vabaneda. Muu hulgas on ta kergendanud mitmete lähedaste inimeste lahkumist teispoolsusesse, võttes enda kanda osa nende valust. Seda loomulikult mitte enda teadmisel, valikul ja tahtel – kokkulangevus temal ilmnenud ootamatutes tervisehäiretes ning lähedaste lahkumise fakti ja selle asjaolude vahel on selgunud hiljem. Nagu takkajärgi selgus, võttis ta kanda ka osa minu mehe valust – käte suremine, tohutud valud rinnus etc. Võib-olla seetõttu lahkus ka minu mees nii vaikselt ja mina sain toimuvast aimu alles kliinilise surma faasis, mis väljendus atoopilises hingamises.
Mehe surmast alates olen iga päev palunud temalt mingitki märguannet, et ta on kusagil olemas, et ta kuuleb ja näeb meid. Palusin ka sünnituse ajal. Paraku edutult. Ma ei usu jumalt, paradiisi ega põrgut, paranormaalsetesse nähtustesse suhtun avatud meele, kuid paraja annuse skepsisega (ehk enne, kui ise pole kogenud, ei tunnista ega lükka ümber). Siiski olen alati arvanud, et kõik ei saa lõppeda füüsilise keha surmaga. Seetõttu olengi teda anunud ja palunud, vahel rahulikult, vahel viimases ahastuses põlvili karjudes. Mul oleks määratult kergem, kui ma teaksin, et ta on olemas ning ma kohtun temaga kunagi uuesti. Ma tean, kuivõrd meeletult ta mind armastas, näidates seda iga päev oma olekus, tegudes ja sõnades. Kunagi ta lubas, et ta tuleb alati, kui ma kutsun, ükskõik, kus ta ka sel hetkel ei oleks. Armastus peaks ju olema tugevam kui surm?! Seetõttu ei saa ma aru, miks ta teistele ennast ilmutas, kuid minule mitte, kuigi ta peaks teadma, et teeks selle väikese sammuga minu elu siinpool talutavamaks. Kas ta on vihane, et ma talle õigel ajal appi ei jõudnud? Kui ta on vihane, siis ta võiks vähemalt sedagi ilmutada – märguanne olemasolust seegi. Viimastel kuudel olen palju lugenud, kuidas inimesed on teispoolsusest tagasi saadetud või nad on ise otsustanud tagasi tulla. Teispoolsuset on korduvalt tagasi tulnud ka minu eelmainitud lähedane. Seetõttu ma ei saagi aru, miks minu mees tagasi ei tulnud. Miks ta valis või valiti talle just selline hetk lahkumiseks? Teades tema meeletut elujõudu- ja tahet ning tulevikuplaane, ei saa ma uskuda, et ta ise soovis lahkuda. Kas ma saan kunagi vastused küsimustele, miks ta lahkus ja kas ma oleksin õigel ajal jõudes saanud seda takistada?
Minu lähedane on öelnud, et küllap leiab mees, et ma saan suurepäraselt hakkama ning ta on rahul sellega, kuidas ma tema poega kasvatan, mistõttu ta ei pea vajalikuks teispoolsusest sekkuda. Kas ma peaksin siis mingi jamaga hakkama saama, et ta oleks sunnitud sekkuma? Mulle on ka öeldud, et keegi ei või ihaldada teise inimese hinge ning ma peaksin temas n-ö lahti laskama, siis olevat ka lootust, et ma teda näen. Praegu hoidvat ma teda oma leinaga kinni kusagil, kus tema ei ole õnnelik, ega saa edasi liikuda sinna, kust ta saaks ka mind ja oma poega vajadusel aidata. Mina aga ei saa lahti lasta, ei visanud ka tema kirstule (minu suureks meelehärmiks korraldati kirstumatus) kolme peotäit mulda, sest siis kaoks ka viimane side. Hetkel on vähemalt valu see, mis seob. Kas mul on võimalik midagi omalt poolt teha, et temaga kuidagigi kontakti saada? Ma ei ole veel lootust kaotanud, kuid hakkan üha enam ja enam kaotama usku elu jätkumisele pärast surma ning tundun endale nagu debiilik, kes räägib iseendaga.
Pärast mehe surma on minuni jõudnud teave nii mõnestki jahmatavast kokkulangevusest. Korter, kuhu ma pärast mehe surma olude sunnil kolisid, kuulub minu heale tuttavale. Umbes kuu enne mehe surma pidi antud korterisse kolima üürnik. Õhtul leppisid korteriomanik ja üürnik kokku, et järgmisel päeval kolib üürnik sisse. Üürnik jäi korterisse ööbima. Öösel viskas keegi magavat üürniku toanurgas seisnud suure mänguautoga. Korteris ei viibinud peale üürniku ja teises toas magava korteriomaniku kolmandaid isikuid, isegi kassid olid selleks hetkeks linna viidud. Öiste sündmuste valguses loobus üürnik hommiku sissekolimisest, kuna ta ei soovinud kolida kohta, kus teda öösel nähtamatud isikud esemetega pilluvad. Kui üürnik oleks sissekolinud, ei oleks minul mehe surma järel olnud elukohta. Kas lihtsalt juhuste kokkulangevus või korraldas keegi kusagilt ülevalt sündmuste käiku?
Mõned nädalad enne mehe surma tellis minu tädi mulle hingepalve. Ta on seda aastate jooksul teinud paljude lähedaste puhul ja alati palvuse ajal ennast hästi tundnud. Seekordse palvuse ajal olevat ta tundnud ennast kohutavalt halvasti, lausa füüsilist piina, tajunud n-ö kurjuse juuresolekut. Kuna erinevalt minu mehest ja teistest lähedastest ei ole ma ristitud ja mul puudub igasugune suhe kirikuga, siis täpsemalt ma hingpalvuse teemat kirjaldada ei oska. Mulle tuleb üllatusena, et ristmata inimesele üldse loetakse hingepalvet.
Lisaks olen märganud, et alati, kui omaette juhtunule mõeldes endast välja hakkan minema, ärkab seni rahulikult maganud laps koheselt nutuga, mis sunnib mind enda segaseks mõtlemise ringist välja astuma ja reaalse eluga tegelema hakkama. On see juhus, ema ja lapse vaheline telepaatia või käib mees teispoolsusest last äratamas, et ma ennast hulluks ei mõtleks?
Kas antud sündmustel, korteriomaniku juhtum, hingepalve ajal kogetu, mehe surm ja lapse ärkamine, on üldse mingi loogiline seos või on tegemist leinast hullunud inimese fantaasiaga, mis loob meelevaldseid seoseid sündmuste vahel, kus tegelikkuses seosed puuduvad?

Palju vastamata küsimusi. Oleks ääretult tänulik, kui keegi mingiski osas suudaks põhistatult vastata. Tuttavatele, kes mind eelnevast ära tunnevad, siis ei, ma ei ole selget mõistust kaotanud. Ma lihtsalt vajan selgust, motiveeritud vastuseid.

PS Vabandage mind juhul, kui olen eksinud religiooni- või paraalaste mõistete kasutamisel. Vastavalt eelpool märgitule ei ole mul antud valdkondadega varasemat isiklikku kokkupuudet.
Vasta
#2
Ei pea end sellel alal mingiks spetsialistiks, aga kirjutan seda mis südamest tuleb kuna kaotasin samuti hiljuti lähedase inimese. Sa ei saa seda temalt nõuda, et ta ennast sulle ilmutaks, sest jääd sellest sõltuvusse. Vastuste otsimisel ei tule kunagi lõppu. Katsu sõlmida endaga rahu. Sellised asjad ongi väga, väga kurvad Sad
Jõudu ja jaksu.
Vasta
#3
Kõigepealt südamlik kaastunne eelnevalt kirjutanutele.
Usun, et väga lähedased inimesed saavad kokku ka hiljem. On olnud juhtumeid, kus teispoolsusesse lahkunud abikaasa on sündinud uuesti näiteks lapselapsena.
Tegelikult on sensitiivide saadetest jäänud mulje, et lahkunud inimeste kodus edasi tegutsemine (kummitamine) ei ole just parim lahendus olukorrale - seega tuleb tõepoolest lahkunutest lahti lasta, et nende hing saaks maisest elust vabanenult teispoolsusesse siirduda.
Usun ise, et kui palud Kõiksust, siis tulevad ka märguanded. Ilma Kõiksuse abita ei ole neid märguandeid nii kerge teispoolsusest saada. Ka tajuvad sensitiivsed inimesed nähtamatut maailma rohkem. Ka ei maksa tunda süümepiinu, et ta pole end sulle ilmutanud, sest ilmselt su mees teab ja tunneb, et see ehmataks sind väga. Ole vapper! Ehk ilmub ta sulle peagi hoopis unenäos.
Vasta
#4
to Pinnuke:
Miks sa arvad, et ta ei pea oma lubadustest kinni. Maailm ei ole nii üksluine, kui me oleme harjunud seda nägema. Maailm on palju avaram ja laiem. Ta lubas olla alati su lähedal. Seda ta ju ongi.
Unusta oma ratsionaalne mõtlemine ja ära püüa tugineda näilisele loogikale vaid viska kõik see praht peast. Siis saad ise varsti aru, et asjad pole nii nagu sa arvad olevat ja su mees pole ka oma lubadusi murdnud.
Tee selleni pead sa ise leidma!
Vasta
#5

Enda kogemuse põhjal ütlen, et võid rahulik olla, pärast surma on elu. Olen näinud, tundnud, kogenud, suhelnud. Seega saate kunagi veel kokku, kui soovi on. Seega saad kunagi vastused küsimusele, miks ta lahkus. Kuna korteris toimusid juba enne mehe surma üleloomulikud asjad, siis on seal keegi ilmselt sees, kes ei ole sinu mees ning laps tunnetab seda. Kuna seal keegi loopis asjadega, siis võib see hing olla millegi peale pahane ning väike laps võib seda tajuda, mis teda võib ka hirmutada.

Tean inimest, kes võib aidata vaadata, mis täpsemalt on korteris ning isegi seda puhastada ning aidata sul mehega rahu leida. Mind aitas ta niipalju, et mul vanemate kodus oli palju hingi sees, aga pärast tema juures käimist on õhk palju puhtam. Ta aitas ka ühte mu tuttavat, kellel suri ema ära ning kes soovis veel midagi emale öelda. Ta on kanaldaja - Kristiina Raie. Aga ära surnut kinni hoia, tal on omi asjugi ajada, küll kunagi kohtute. Smile
Vasta
#6
Tänan siiralt kõiki vastajaid!
Mõtlesin sügavalt Kuukaardi vastuses märgitud sõltuvuse aspekti üle. Sellest vaatenurgast ei oleks ma osanud ise asjale läheneda, kuid ilmselt on Kuukaardil õigus. Oma hinge- ja teadasaamisvalus ning ilmselt ka teatud annuses isekuses ma oma palvest või nõudmisest siiski loobuda ei suutnud ning seega korrigeerisin seda mehele vastuvõetavamaks. Nii irooniliselt kui see ka ei kõla, pakkusin neljapäeva õhtul vastu reedet mehele kui siinses elus ettevõtjale tehingut, et kui tema ilmutab end korra nädalas, siis mina igapäevaste palvetega tema hinge ei koorma. Võitja-võitja tehing. On see nüüd puhas juhus, millele mina meelevaldselt üritan külge pookida teispoolsuse varjundi, või tõesti märguanne mehelt, aga samal öösel umbes kella nelja paiku hakkas ühtäkki iseenesest tööle lapse lemmiklelu. Tegemist on tõttöelda üsna inetu Pekingi OMi maskotiga, mis kõvasti pigistades hiina aktsendiga inglise keeles tervituslause ütleb. Maskott ripub lapse mähkmislaua kohal ja laps peab temaga alati omas piiratud keeles pikad jutuajamised maha. Lelu on meil olnud lapse sünnist saati ehk natukene enam kui kaks kuud ja pole kordagi ise tööle hakanud. Vastavalt varasemalt märgitule, tuleb lelu käivitamiseks seda kõvasti pigistada. Tol ööl hakkas lelu iseenesest tööle lühikeste, kuid erineva pikkusega ajavahemike tagant ca 6-7 korda. Ronisin voodist välja, kuulasin lelu lause ära, läksin voodisse tagasi ja hetke pärast käivitus lelu uuesti. Lõpuks tüdisin jooksmast ja võtsin lelu padja kõrvale voodisse. Seal käivitus lelu veel ühe korra ja pärast seda oli vaikus. Hommikul riputasin lelu vanal kohale tagasi, kuid mingeid iseeneslikke käivitumisi toimunud ei ole. Kuidas toimunud võtta või võtmata jätta? Jättes siiski mingisuguse marginaalse võimaluse, et mees tõesti lapse lemmiklelu kaudu mulle oma olemasolust märku andis, ei ole ma ka julgenud väljapakutud tehingut omalt poolt murda ning püüan teda mitte enne nädala möödumist kutsuda. Iseenesest tundub naeruväärne, et mees raiskaks aega mingite leludega mängides, kui tal on võimalik ennast muul viisil ilmutada. Aga võib-olla on Müstikul õigus, et mu mees teab ja tunneb mind piisavalt teadmaks, et kui ta ennast ilmutaks, näiteks musta koguna, nagu minu lähedasele, siis ilmselt hirmutaks see mind. Kas minu alateadlik, kuid alusetu hirm, sest miks ma peaksin tegelikult oma kalli mehe ilmumist kartma, võibki siin olla kurja juur?
Müstiku märgitud taaskohtumise juhtum, kui lahkunud abikaasa sündis uuesti lapselapsena, on mulle paraku veelgi vastuvõetamatum, sest tapab igasuguse lootuse taaskohtuda temaga kui oma mehega. Viimane lootus ongi ju see, et selleks ajaks, kui mina siit lahkun, ootab tema mind teispool just sellisena, nagu ta oli siin, mitte ei ole kellegi teisena siia uuesti sündinud.
Dana > Ilmselt on Sul õigus, et minu nägemine on piiratud ning mees ei ole oma lubadust murdnud. Ilmselt on Sul õigus ka selles, et tee pean ma ise leidma. Paraku ei ole mul kõige õrnemat aimugi, kust ja kuidas alustada.
Sensitiiv > Korteris ei ole enne ega pärast kirjeldatud auto viskamise juhtumit mingeid paranormaalseid juhtumeid toimunud (va neljapäevaöine mängulelu isekäivitumine). Korteriomanik on antud korteris elanud juba aastaid ning kinnitab, et see oli ainukordne juhus. Vägisi hakkab tunduma, et keegi või miski teadis juba kuu varem, et minu mees sureb ja mul on vaja elukohta ning seetõttu peletas üürniku minema. Minus tekitab õõva ja viha, et keegi või miski korraldab ja juhib kusagil minu elu ja minul endal ei ole enam mingit kontrolli oma elu käigu üle.
Vasta
#7
Mes ju elabki sinu teadvuse teispoolsuse mälestustes edasi, materiaalsel kujul paraku mitte. Katsu praeguse eluga edasi minna ja leia uus mees.
Vasta
#8
TL;DR
Vasta
#9
(07-07-2012, 22:36 )Pinnuke Kirjutas: Dana > Ilmselt on Sul õigus, et minu nägemine on piiratud ning mees ei ole oma lubadust murdnud. Ilmselt on Sul õigus ka selles, et tee pean ma ise leidma. Paraku ei ole mul kõige õrnemat aimugi, kust ja kuidas alustada.

Vata seda, et kas mul on õigus või mitte ei oska ma öelda. Kirjutasin seda, mis hetkel Sinu postitust lugedes tajusin.
Oma tee leidmine on tegelikult lihtne. Oma viimases postituses sa just kirjeldasid mida tegid neljapäeva õhtul Smile
Usalda sisetunnet ja varu kannatust. Ühegi uue asja õppimini (see on uus asi sinu jaoks) ei toimu kiirelt ja üleöö.
Sa püüad asja liiga palju oma mõtlemisega kontrollida. Teisalt, kui sa tõesti soovid temaga kontakti hoida, pole kasulik luua endale resoluutseid piire.
Me saame mingil määral suunata ja omada kontrolli ning teha ettekirjutusi oma maise keha üle aga kindlasti ei kehti see peale maisest kehast lahkumise kohta.
Üks on kindel, et lahkunud inimest 1:1 enam kunagi tagasi ei saa. Samas säilitada side temaga peaks üle kaaluma selle maise vormi. Kui mitte, siis on parem lasta elule edasi minna.
Vasta
#10
Kaastunne!

Kuid arvan, et ei peaks teda mingi maagiaga välja kutsuma kuna suurem tõenäosus on, et tema asemel tuleb keegi teine.
Mingeid lubadusi ei saa ka enam nõuda kui ta on lahkunud teise ilma, sinna astuds kaovad kõik selle ilma/meie ilma lubadused, võlad ja vaevad! Teine ilm on täiesti teine ja me ei peaks enam sekkuma nende poolsusesse. Harjuta end mõttega, et kunagi lähed talle järgi, ootamine võib olla pikk aga pärast olete igaviku päralt.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat