05-08-2012, 15:53
Hei!
Foorumit lugenud juba aastaid, väga põnev, nüüd tuli mõte, et küsiksin teadjamatelt oma juhtumuste kohta, ehk kellelgi midagi analoogset olnud või osatakse lihtsalt miskit arvata.
Juhtumid pärit lapsepõlvest, täiskasvanuna meenutanud, aga siiani teadmatus, kas sündmus on aset leidnud või mitte, täpselt ei tea seda ka teised osapooled.
1. Olime väikesed, tädipojaga ja käisime minu ema ja tädiga kuskil Toompea kandis jalutamas. Kiek In De Kök kaare juures leidsime tädipojaga raudrüü turvise. Tädipoeg elas Koidu tänaval, mõtlesime, et emade nähes seda ülesse ei võta, et tuleme pärast järgi. Ju unustasime, ei viitsinud minna, ei osanud minna vms. Igatahes me ei läinud. Kogu asi selles, et seal ei saanud ju turvist olla. Muuseomi aknast ometi välja ei kukkunud, ja ajaloolised asjad niisama maapeal ka ei vedele. Emad seda igatahes algselt ei näinud, sest see oli selle poollahtise müüri taga, kuhu nemad ometi ei roninud. Tädipoeg mäletab umbes sama asja, aga pole loogiline, et see seal olemas oleks olnud.
2. Kilpkonn meie maa metsas. Maakoht Tallinnast 60km eemal, lähimad asulad 3km kaugusel. Metsas jalutades, vist oli sügis, nägime emaga kilpkonna. Mõlemad mäletame seda, iseenesest võinukski ju olla, kellegilt plehku pannud ja võimalik, et kuid ringi uidanud mööda metsa, aga... ilmselgelt oleksime me ta ju kaasa võtnud ja päästnud kindlast talvisest surmast. Emaga vahest meenutame, tema ka siiani ei saa aru, miks me teda kaasa ei võtnud, täiesti ebaloogiline.
3. Nägime tädipojaga keravälku, mis läks saarepuu sisse, umbes 20m eemalt, aidatrepilt jälgisime, samas, teame, et sündmust tegelikult ei toimunud. Lihtsalt teame.
Kõik kolm asja olnud lapsepõlves, vanusevahes 5-12
Kunagi tegin mõttejõul korda vanaema käekella, mida tal väga vaja oli, mehhaaniline, lihtsalt sisendasin, et sa pead tööle hakkama, vanaemal sind väga vaja. Hakkas.
Suht väikesena nägin maal olles alati und, et olen põlvili keset suurt tuba ja jumal saadab mu peale valusaid välgunooli, see oli täielik hirmukas ja nägin vist aastaid ja aastaid.
Üleeile pittu minnes panin rahakotist 100€ sula koju riiulisse, et äkki kaotan koti, ma aastaid ja aastaid pole midagi kaotanud, ütlesin naisele ka, et igaksjuhuks, mitte et ehk maha joon, vaid justament kaotan ja kurat, hommikuks oli kott ja dokumendid ja sula läinud, alles jäi siis vaid 100€, mis oli kodus riiulis. Pean vist kõhuhäält usaldama hakkama.
Foorumit lugenud juba aastaid, väga põnev, nüüd tuli mõte, et küsiksin teadjamatelt oma juhtumuste kohta, ehk kellelgi midagi analoogset olnud või osatakse lihtsalt miskit arvata.
Juhtumid pärit lapsepõlvest, täiskasvanuna meenutanud, aga siiani teadmatus, kas sündmus on aset leidnud või mitte, täpselt ei tea seda ka teised osapooled.
1. Olime väikesed, tädipojaga ja käisime minu ema ja tädiga kuskil Toompea kandis jalutamas. Kiek In De Kök kaare juures leidsime tädipojaga raudrüü turvise. Tädipoeg elas Koidu tänaval, mõtlesime, et emade nähes seda ülesse ei võta, et tuleme pärast järgi. Ju unustasime, ei viitsinud minna, ei osanud minna vms. Igatahes me ei läinud. Kogu asi selles, et seal ei saanud ju turvist olla. Muuseomi aknast ometi välja ei kukkunud, ja ajaloolised asjad niisama maapeal ka ei vedele. Emad seda igatahes algselt ei näinud, sest see oli selle poollahtise müüri taga, kuhu nemad ometi ei roninud. Tädipoeg mäletab umbes sama asja, aga pole loogiline, et see seal olemas oleks olnud.
2. Kilpkonn meie maa metsas. Maakoht Tallinnast 60km eemal, lähimad asulad 3km kaugusel. Metsas jalutades, vist oli sügis, nägime emaga kilpkonna. Mõlemad mäletame seda, iseenesest võinukski ju olla, kellegilt plehku pannud ja võimalik, et kuid ringi uidanud mööda metsa, aga... ilmselgelt oleksime me ta ju kaasa võtnud ja päästnud kindlast talvisest surmast. Emaga vahest meenutame, tema ka siiani ei saa aru, miks me teda kaasa ei võtnud, täiesti ebaloogiline.
3. Nägime tädipojaga keravälku, mis läks saarepuu sisse, umbes 20m eemalt, aidatrepilt jälgisime, samas, teame, et sündmust tegelikult ei toimunud. Lihtsalt teame.
Kõik kolm asja olnud lapsepõlves, vanusevahes 5-12
Kunagi tegin mõttejõul korda vanaema käekella, mida tal väga vaja oli, mehhaaniline, lihtsalt sisendasin, et sa pead tööle hakkama, vanaemal sind väga vaja. Hakkas.
Suht väikesena nägin maal olles alati und, et olen põlvili keset suurt tuba ja jumal saadab mu peale valusaid välgunooli, see oli täielik hirmukas ja nägin vist aastaid ja aastaid.
Üleeile pittu minnes panin rahakotist 100€ sula koju riiulisse, et äkki kaotan koti, ma aastaid ja aastaid pole midagi kaotanud, ütlesin naisele ka, et igaksjuhuks, mitte et ehk maha joon, vaid justament kaotan ja kurat, hommikuks oli kott ja dokumendid ja sula läinud, alles jäi siis vaid 100€, mis oli kodus riiulis. Pean vist kõhuhäält usaldama hakkama.