Teema hinnang:
  • 1Hääli - 5 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
MUST-VALGE KARMAHULLUS
#1
Mistahes filosoofilise struktuuri taustsüsteemi seadustest pole veel arusaadud siis, kui mõistetakse selle toime õigsust, vaid alles siis, kui suudetakse ka selle õigsuses sügavalt kahelda. Üldiselt pole ühiskonnas valitsevatest seadustest soovitav lõpuni aru saada (vastasel juhul oleks süsteem juba sunnitud uuenema) ja seaduste mõistetavaks toimimiseks tuleb neid alati esmalt uskuda-usaldada (mistahes uskumused ja arusaamad siis parajasti valitsevad). Keerukad abstraktsioonid on sisuliselt inimeste endi subjektiivsed tähendused-tõlgendused, kaasaarvataud karmaseadus (niisamuti ka mistahes objektivistlikud teaduslikud seadused). Kahtluste esile kerkimise puhul kaotab konstrueeritud seadus oma kehtiva korranäivuse ja võimust võtab tumeda kaose oht. Seega üritatakse usukorda hullunult kaitsta, hävitada, või siis seda edasi arendada, luues parem ja kvaliteetsem süsteemikord – mille analoogil teadaolev areng ja evolutsioon toimubki. Siiski püsib alati võimalus langeda tagasi Allilma kaosesse. Vähemuses olevad sügavamad kahtlejad (või siis hoopis „pimedad“ eitajad) aga astuvad piltlikult kui reha otsa, mille võimukese õigelt teelt kõrvale astujatele jalgealla heidab. Sellisel juhul süüdistab vähemus kõiges võimukeskmest lummatud massi. Iroonilisel kombel saabki vähemusele endale üldiselt kehtestatud reeglite pettuse kavalat taipamist (või vastupidi lihtsat ignoreerimist) süüks panna.

Üldtuntud karma (tegu) seadus töötab põhimõtteliselt üksnes tänu massi kultuurilisele ühistaustale, ehk ka teatud religioossele enesearmastusele selle ainuõigsusest. Kui tüüpiline reinkarnatsiooni teooria koos karma teooriaga oleks tõeliselt universaalselt kehtiv, siis peaks looduses toimuma justkui vääramatu taandareng – lihatoidulised kehastuks toiduhierarhia allpool olevate loomadena, taimetoidulised loomad taimedena jne. Erandiks oleks vaid lihatoidulised taimed, kes inimliha süües saaksid vahest inimeseks kehastuda? Tekib küsimus, kuidas kõrgemad liigid said evolutsiooniliselt üldse väljaareneda, kui sisuliselt kedagi tappa, kahjustada ega süüa ei tohi, ilma et see halva karmana tagasi pöörduks? Kas on üldse võimalik ilma kellelegi halba tegemata elada? Vähemalt minu hinnangul mitte! Karma seaduse kohaselt aga peaksime reaalselt kõik juba ammu kõige madalamad, koledamad ja piinatumad väävlipõrgu olendid olema. Ühesõnaga midagi on selgelt väga nihu selle üldtuntud ja propageeritud must-valgelt mõistetud karmateooriaga*, sest sellisel lihtsustatud kujul on ta olulisel määral vastuolus akadeemiliste evolutsiooni teooriatega**.

Karma teooria sisuline ämber peitub aga tõenäosusliku juhuse eiramises, eeldades et karma omab absoluutselt õiglast kontrolli kogu elus toimuva üle. Juhuse ignoreerijatel jagub just parajalt egoismi, et mistahes välist sündmust vaid mingi isikliku maagilise põhjusliku märgina võtta. Et põhjuseks võiks ka lihtsalt erisündmuste kokkusattumus olla, nad näha ei soovi, sest see purustaks nende imelise õigluskorra. Kui näiteks astutakse mingi suvalise reha otsa, siis nad eeldavad tingimata, et ise ollakse midagi valesti teinud, kuigi keegi teine selle reha sinna rohkem-vähem tahtlikult jättis. Sellisel juhul ei saa kodust väljagi minna, ilma et mingit võõrast p...ka enda kraesse ei võetaks kanda, sest juhuseid pole antud inimese teadvuses aktsepteeritavalt justkui olemas, mis neid lõputult ennast (või teisi) kõiges süüdistamast säästaks. Ebaõiglane ja kaoseline juhus lihtsalt mõtestatakse endale absoluutselt õiglaseks maagiliseks karmaks, kus enesearmastus ja vihkamine käivad ikka käsikäes. Juhuse eirajatele saabki enese konstrueeritud karmapettuse mittetaipamist süüks panna, sest teaduslikust seisukohast suhteliselt juhuslikult muteeruv ja arenev loodus ei vaja üldiseks toimimiseks inimeste loodud kõikõiglast usukokkulepet. Loodus laiemalt ei vaja toimimiseks üldse mingit karmaseadust, sest seda vajavad vaid teatud ajastu inimesed. Loomulikult ei vaja loodusprotsessid ka inimeste konstrueeritud evolutsiooni teooriat. 

Niisiis tekib küsimus, mis üldse on tüüpilise karma seaduse praktiline otstarve, kui see pole tõenäoliselt universaalne ega ka kõigi jaoks usutavalt õiglane (vähemalt mitte minu jaoks). Ühelt poolt on see religioossele usukarjale rahustav lohutus, ja teiselt poolt vaimsetele teoreetikutele leib, kes seda koostöös hirmuvõimuritega lahkelt genereerivad. Mõtelge ise, kõiki kriminaale, vargaid ja mõrvareid ei suudeta nagunii kohtu ette tuua – korrumpeerunud võimuritest rääkimata. Siis tulebki appi võtta lohutav kõikvõimas karma teooria (või alternatiivina onu Jumal isiklikult). Samuti rahuldub universaalse eelduse – sarnane loob pumeranguna mitmekordselt sarnast – taga lisaks naiivsele enesearmastusele ka inimese enesevihkajalik kättemaksuiha. See seadus paraku ei selgita seda, et madalatel ja kaoselistel olemisevormidel on elus nagunii inimeste tahtest sõltumatu ja loomulik koht. Samuti elab madal kaosekülvaja juba niigi kaoses, milles on tegelikult oma kord, seda lihtsalt kõrgema suhtes halvemal kvaliteedi väärtusel. Paradoksaalselt elab religioosset kõikõiglast korda uskuv inimene siiski ratsionaalse inimesega võrreldes suhteliselt ebamäärasemas kaoses.

Üldiselt väga õige, et mida külvad, seda lõikad. Sest mistahes kurjuseseemne*** saab ka võõrale põllule külvata, ja headuseseemne**** saagi võib alati orjamaksudena mahavõtta nii, et tegelik külvaja jääb karmamõjudest puutumata. Seadus - mida külvad, seda lõikad – on siiski vaid väike osa tõest. Oluline on hoopis see: miks, kus, kuna ja kuidas mida külvata? Sest erinevates aegades ja kohtades on ühiskonnas teatud erinevad olemise normid kehtestatud. Lisaks veel asjaolu, mis on ühele kasuks, see on teisele kahjuks, ja vastupidi. Aga religioossetel usklikel jääb siiski lohutav ja kõikõiglane “Karmajumal”, mis sõbralikult nende arglikku kättemaksuiha leevendab ja salajast enesearmastust upitab. Nad ei kujuta kuidagi ette, et ilma halvata pole ka head, ja ilma probleemideta ei teki arengut – nende jaoks justkui polegi täiesti loomulikku kõrgemat ja madalamat kvaliteeti, milles esinevad omad olemise eelised ja ohud. Ükski külvatud seeme ei saaks ilma toitu tarbimata kasvada. Ilma hävinguta pole ka loomingut, kus kõik on loomulikus muutumises.

Tegelikult pole küsimus üldse suvaliste mängureeglite must-valges heas või halvas, õiges või vales, kasutamises, nagu seda enamasti lihtsustatult näida lastakse. Vaid mõlema pooluse tasakaalus kasvus, nagu ka puu peab loomulikult mõlemas suunas kasvama. Tehes kuskil halba, tuleb seda vastavalt millegagi heastada. Või tehes head, tuleb suuta seda vajadusel kurjaga kaitsta. Mida laiem mäekünka jalam, seda kõrgem on selle võimalik hari – mida suurem lumehelves, seda tugevam peab olema selle kese. Vastasel juhul lõikab Sinu külvatud seemnest keegi teine kasu, aga kahju saab sellest keegi igaljuhul, sest elu lihtsalt ongi alati kellegi suhtes ebaõiglane. Samuti, mida teadlikumaks kehtestatud mängureeglitest saadakse (põhiline reegel on, et absoluutset reeglit pole olemas), seda paremini teatakse, kus-kuna ja millises ulatuses võib üldiselt kehtestatud piire rikkuda.

Kuigi kaine mõistus räägib selgelt karma seadusele vastu, siis tõeline elukunst on seda (või siis ka Jõuluvana) vajadusel lapse kombel uskuda. Sest vaid lootusetuimal luuseril – mida me teatud mõttes elu lõpuhetkel kõik oleme - võib mistahes ulmeime tõeks osutuda. Isegi kui imet kõrvaltvaatajate jaoks justkui ei toimugi, siis aitab see vähemalt usklikul inimesel endal loodusseaduste orjamängus psüühiliselt paremini ja rahulikuma südamega mängu kaotada, mis iseenesest ongi tema jaoks ime. Kes aga väidab, et ta üldse utoopilist karma „maagiat“ ei usu, sel puudub ka igasugunegi (näiteks igavesti reinkarneeruvate kurjade päkapikkude***** nägemise) imevõidu võimalus. Kuni ta annab lõpuks vaimselt ikka alla ja arulagedalt omaenese maagilisisi südame imevigureid peab uskuma. Tuleb olla vaid piisavalt loomulikult aus ja usaldav, et soove/unistusi mitte lõplikult maha matta-salata - olles endaga eluterves ühenduses, kaob vajadus patoloogiliste süüdistuste ja peegelduste tarvis. Siis suudetakse varem-hiljem arvestada ka karmi võimalusega, et elu ei vaja tingimata mingitki sügavamat põhjust, olles hoopiski täiesti tühjast pimedusest tekkinud, kus juhusejumal mängib Kõiksusega lihtsalt täringuid.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et isegi kui absolutistlikult õiglase karmaseaduse tõenäosus on teaduslikust aspektist imeväike, nagu müütilis-religioossete uskumuste puhul tavaliselt, siis kõige rumalamas ja närusemas lõpuolukorras on vähemalt religioosse arengutasemega inimesel kasulik seda uskuda. Samuti ei tea iialgi, kuna kõige olematuma tõenäosusega maagiline soovmõtlemine võib täituda. Vähemalt usutakse oma arengutasemele vastavast südametundest lähtuvalt. Kuigi loodusseadustele vastuolulisi religioosseid tõekspidamisi realist valdavalt õigeks ei kiida, siis vähemalt lapsemeelses fantaasias võib tunduda, et need tõesti võivad justkui juhtuda. Just see tühisena näiv asjaolu alateadlikke soovtundeid ja religioosseid nägemusi kogevate inimeste jaoks oluline ongi. Siiski ei soovitaks kellelgi üksnes tüüpilisse karmausku kinni jääda, sest see oleks juba tema vaimse arengu lõpp, niisamuti inimteadvuse lõpliku surma võimalikkuse must-valge välistamine. Lõpuks aga ollakse karmaseaduse pettusest arusaadud alles siis, kui mõistetakse selle kuitahes nõrka, juhuslikku ja ebatõenäolist toimumise võimalikkust ka täiesti kindlalt – seda just eelkõige religioossest olemise- ja tõetasandist lähtuvalt. Ehk vaid siis pole enam kellelegi midagi süüks panna?

*must-valgelt mõistetud karma teooria – selle all on mõeldud sellist karma teooria käsitlust, kus kõik olemas olev on kui noaga lõigatult lahutatud heaks ja halvaks, aga ei mõisteta nende pooluste omavahelisi loomulikke arengulisi seoseid (ma ei välista, et karmateooriat on võimalik ka teistmoodi ja kaasaegsemas võtmes lahtimõtestada, aga antud juhul pole see minu eesmärk). 

**akadeemilised evolutsiooni teooriad – viitab sellele, et evolutsiooni teooria(id)t käsitletakse tänapäeval juba paralleelselt erinevates valdkondades, ühtegi sisemistest ja välistest aspektidest ei tohiks tervikliku evolutsiooni mõistmisel alahinnata. Ehk teisisõnu sisemisel - teadvuse ja kultuuri aspektil ja välimisel – organismi ja keskkonna aspektil on kõigil oma oluline roll üldise evolutsioonilise arengu loomisel. Sisemine/välimine ja ainsus/mitmus on ühtse terviku erinevad aspektid, mis interakteeruvad omavahel ja evolveeruvad koos, mitte ei esine kuidagi teineteisest sõltumatult.

***kurjuseseeme – siin on mõeldud keskmisest madalama kvaliteedilisest mõttest kantud tegu (kurjusel võib olla ka täiesti teise tähendusega definitsioone, näiteks mistahes arengutasandi valulike ja allasurutud patoloogiate tähenduses).

****headuseseeme – siin on mõeldud keskmisest kõrgema kvaliteedilisest mõttest kantud tegu (headust on võimalik ka teistmoodi defineerida, näiteks võimet või juhust arengule, milles suudetakse valulisi ja lõhestatud patoloogiaid vältida).

*****reinkarneeruvad kurjad päkapikud – naljaga pooleks on vihjatud sellele, et maagilisel arengutasandil on meie alateadlike soovide ja hirmude kombinatsioonil taolised kujutlused täiesti reaalsed, mis viitab ka reinkarnatsiooni teooria sõna-sõnalisele usule. Ma ei välista, et reinkarnatsiooni on võimalik filosoofilises võtmes ka täiesti adekvaatselt ja põhjendatult käsitleda, aga see oleks juba hoopis teine teema.
Vasta
#2
Wau! Nii põhjalikku filosofeerimist ma pole veel siin kohanud. Ma olen seda meelt et universumis ei ole hea ja halb teemat, see on siiski inimeste välja kujundatud. Ja need kes on nn halba teinud, need ei saa mingit otsest karistust vaid yhe kogemuse juurde.
Vasta
#3
Ja selle jutu panid sa ise kokku või kirjutasid kuskilt ringi?
Peab ütlema, et kui mõningane kerge pateetilisus siin-seal
välja arvata siis mulle see täitsa meeldis.
Vasta
#4
Ega head ja halba pole tõesti, inimene loob igasuguse vahetegemise. Igas inimeses on potentsiaal olla pühak või pätt, vägistaja ja teiste eest hoolitseja. Valu tunda saanud inimene hakkab teistele ka ise valu tekitama - sealt see tsükkel. Karmast teadlik inimene ei anna enam "negatiivset" energiat edasi vaid nullib selle endas ära: kui keegi su peale oma halba tuju näiteks välja elab, siis ei ole sa nõus ka ise ärrituma vaid võtad temalt tulnud negatiivse energia ja teadlikult maandad selle kohe ära nii, et see sind ei mõjutaks.
Selles elus ei saabu pahadele tihti mingit karistust, lihtsalt järgmises elus on ehk tolles vastasrollis, ehk siis saavad kogeda seda halba, mis eelmises elus teistele tegid. Isegi värdjal on sel elus vabadus lõputult ja karistamata ringi kepsutada, kui midagi õppida ei soovi.
Vasta
#5
Kui ma ise seda teksti loen, siis tundub, et mina pole seda kirjutanud, sest ma pole sellest veel lõpuni aru saanud.
Vasta
#6
kanaldasid?
Vasta
#7
vaevalt, et kanaldasin, pigem kirjutamise keskendumine on liiga sügav, et hiljem lugedes kõiki mõtteid kohe tabada suudaks.
Vasta
#8
Väärid ümbersündinuna seda suhtumist, mida sa eelmises elus praktiseerisid. Muidugi, kuidas teisiti, valides
endale partnerit - on valitud ja ühiselt jagatud ka karma oma lapsele. Karma, ehk on see meie geenides?
Vasta
#9
1) Lihtsaim näide karma töötamisest on see, kui sa situd oma kodus vaiba peale - sitahaisust ei saa muudmoodi lahti, kui koristad enda poolt tehtud sitajunni ise ära - ehk kui kõrvaldad algpõhjuse/vea (sitajunni põrandalt), siis kaovad ka ilmingud iseendast ära (sita hais kaob varsti toast ära, kui sitajunni enam põrandal pole).

Kui lasta kellegil teisel sitajunn ära koristada, siis ei muuda see midagi - sinu must olemus ei muutu, ning varsti oled uue sitajunni poetanud mõnda teise kohta haisema - ehk samad kannatused korduvad.

Kui aga enda sitajunn ise ära koristada, siis selle käigus mõistetakse, et "lihtsam" on teda kohe wc-potti panna, kui hiljem vaiba seest välja pesta.

Ühesõnaga pole karma mingi "karistus", vaid elu enda poolne väärtuslik "juhis", kuidas oma vigu parandada.


2) Paljud kannatused ja vastumeetmed tunduvad olevat "ebaõiglased" - kuid nende algpõhjuseks on "viie madalama meele" maailmas elamine, mille abil kogeme me parimal juhul vaid 1% enda tegude tegelikest tagajärgedest, ning 99% jääb meile märkamatuks/hoomamatuks.

Näiteks kui visata kivi vette, siis kuuleme me kivi sulpsatust, näeme kivist põhjustatud laineid, tunneme veepritsemeid oma näol, tunneme veetilkade vetikast maitset, ning haistame veepritsmete värsket lõhna.
Ehk karmaliselt ei teinud me justkui midagi halba.

Kuid me ei taju seda, et kivi teadvus ei taha vette lennata;
me ei taju seda, et põhja vajuv kivi lömastas seal oleva molluski.
me ei taju seda, et mune hauduv part hülgas müra tõttu oma pesa ja 5 tibu jäi koorumata.
jne, jne.
Ehk karmaliselt tegime väga palju halba, kuid viie madalama meele maailmas elamise tõttu ei taju me seda.

Karma aga "näeb" meie tegusid tegelikus skaalas, mitte aga meie viie madalama meele põhises skaalas.

3) See, et paljud meist ei valda selgeltnägemist pole mingi õigustus, et pääseda oma tegude tegelikele tagajärgedele järgneva karmalise vastumeetme eest.

Näiteks kui mingi arenematu pätt, kes pole midagi kuulnud valvekaamerast, kummikinnastest, dna-põhisest tuvastamisest, moondavast riietusest ja muust taolisest läheb vargile, siis jäädvustatakse tema "etteaste" valvekaamerate poolt, tema isik tuvastatakse sõrmejälgede ja suitsukonile jäänud dna põhjal, jne - kui arenematu pätt seda kõike kohtus näeb, siis ei suuda uskuda, et sellised seadmed olemas on.

Sarnaselt oleme me oma viie madalama meele tõttu "arenematud pätid", kes ei näe oma tegude tegelike tagajärgi - kuid "karma-kohtus" mõistetakse meid süüdi selle eest, mida me tegelikult oleme teinud, mitte aga selle eest mida me arvame teinud olevat.


4) Aga üldisemalt rääkides soovitaks ma Krt-l enne "mõista" (karma olemust), ning alles seejärel hakata "hukka mõistma" karmat - vastavasisulist esoteerilist kirjandust on ju kuhjaga.

Aga karma on nii peen värk, et ta toimib/töötab ka ilma selleta, et temasse usutakse - seega oleks mõistlikum arvestada karma toimimise võimalikusega (areng läbi mõistlikuse tee), kuna nii ei joosta 1001 korda "vastu reha" oma sisemise lolluse ja arenematuse tõttu (areng läbi kannatuste tee).




Vasta
#10
(21-09-2012, 18:20 )lahendused Kirjutas: Kuid me ei taju seda, et kivi teadvus ei taha vette lennata;
me ei taju seda, et põhja vajuv kivi lömastas seal oleva molluski.
me ei taju seda, et mune hauduv part hülgas müra tõttu oma pesa ja 5 tibu jäi koorumata.
jne, jne.
Ehk karmaliselt tegime väga palju halba, kuid viie madalama meele maailmas elamise tõttu ei taju me seda.

Selle loogika järgi, kui meie liigutused ja tegevused põhjustavad selliseid ahelaid, mis meile hiljem tagasi tulevad, peaksime pooled oma nn eludest mitte midagi tegema (lihtsalt istuma) ja vastu võtma neid energiaid mida me oleme põhjustanud, ilma et me kuidagi reageeriks või toimetaks, oodates energiate vaibumisi ja otsasaamisi. Aga kuna on teada, et niimoodu need "asjad" ei käi, siis sellise loogika järgi toimetada ei tundu mõtekas.

Vasta
#11
(21-09-2012, 14:41 )huvitaja Kirjutas: Wau! Nii põhjalikku filosofeerimist ma pole veel siin kohanud. Ma olen seda meelt et universumis ei ole hea ja halb teemat, see on siiski inimeste välja kujundatud. Ja need kes on nn halba teinud, need ei saa mingit otsest karistust vaid yhe kogemuse juurde.

Oojaa, foorumlane Krt on ju isegi ühes teemas vihjanud, et just filosoof temas peitub. Paraku mina vist ei saa filosoofi mõistest või definitsioonist päris hästi aru, seetõttu arvan, et eelnev segane, teadmiste vähene, valede arusaamade ja mõjutuste tulemusel genereeritud tekst oleks kuidagi filosofeeriv. Mingid filosoofilised alged muidugi seal tekstis on olemas, aga filosoof on eelkõige mõtlev inimene. Palun vabandust, et justkui kahtlen foorumlase Krt mõtlemisvõimes (mõtlemisvõime on Krt-il kindlasti olemas), aga minu arvates koosneb esimene postitus siin teemas mõtteta ja sidemeta lausetes, mitte filosofeerimises karma üle.

Aga ehk olen hoopis mina suur filosoof? Ütleb ju Vikipediagi - tänapäeva e-ajastu A&O - "Filosoofid kipuvad olema eri arvamustel selles, kes just on filosoof, nagu selleski, mis on üldse filosoofia." Laugh

Vasta
#12
Ma olen ka nõus, et esimene postitus jääb segaseks. Aga sellisel teemal kellegi kohta öelda, et tema arusaamad teemast, mida pole teaduslikult võimalik tõestada, on valed on küll imelik väide. See just ongi filosofeerimine.
Tahtsin küsida nende käest, kes kaitsevad karma olemasolu teemat. Kuidas selgitate teie miks sureb mõni laps nt 2päevaselt. Millise ideega ta siis üldse sünnib? Kogemusi ta ei saa ju.
Vasta
#13
(21-09-2012, 22:39 )huvitaja Kirjutas: Ma olen ka nõus, et esimene postitus jääb segaseks. Aga sellisel teemal kellegi kohta öelda, et tema arusaamad teemast, mida pole teaduslikult võimalik tõestada, on valed on küll imelik väide. See just ongi filosofeerimine.
Tahtsin küsida nende käest, kes kaitsevad karma olemasolu teemat. Kuidas selgitate teie miks sureb mõni laps nt 2päevaselt. Millise ideega ta siis üldse sünnib? Kogemusi ta ei saa ju.

Kui tsitaadis rasvaselt märgitud lause mulle oli mõeldud, siis mina pole väitnud, et tema teemaalgataja arusamad valed on. Küll aga on need segased, pealiskaudsed jne järeldused lisaks eelnevalt juba mainitud jutt juurde.

Vasta
#14
Väljendit "valed arusaamad" sa siiski kasutasid!
Vasta
#15
(22-09-2012, 00:54 )huvitaja Kirjutas: Väljendit "valed arusaamad" sa siiski kasutasid!
Kui on õiged arusaamad, mis on kujundatud valede arusaamade tulemusel, siis on võimalik läbi õigete arusaamade genereerida tekst, mis on genereeritud valede arusaamade tulemusel.

Ma kirjutasin seda lauset tund aega, ha ha ha, tund aega üritasin leida vastust küsimusele, et palju on 2+2, seega ma olen nüüd suur filosoof ja kangelane ning lähen magama, aga enne veel ütlen, et...

2 päeva vana beebi nagu polegi midagi kogenud, see nüüd küll tõsi ei saa olla. Lisaks veel kogemused, mida tema olemine teistele pakub.

Ja veel, et näiteks kui tekst peaks sisaldama loogikavigu ja vasturääkivusi, siis vähemalt mingis osas on teksti autori arusaamad valed ning teadust kui sellist pole siin vaja kaasata.
Vasta
#16
See veits lahmiv eneseväljendus kõlab nagu 15 magamata ööd ning palju kohvi ja sigarette…
Äkki peaks puhkama ja toimetama teksti veits, paljud laused on väga vähe ütlevad...

Teiseks, mis asi on "karmaime"?

(21-09-2012, 22:39 )huvitaja Kirjutas: .... Tahtsin küsida nende käest, kes kaitsevad karma olemasolu teemat. Kuidas selgitate teie miks sureb mõni laps nt 2päevaselt. Millise ideega ta siis üldse sünnib? Kogemusi ta ei saa ju.

1 minut on ju ka kogemus...

Vasta
#17
Eelpool tuudud "2 päeva elava lapse" juhtum on kui musternäide tegeliku maailmakõiksuse (selgeltnägemine) ja näilise (viie meele põhine maailm) eristamiseks.

Esmalt peab lapse vaim seestuma lapse hinge - see on üsna huvitav kogemus, midagi sellist nagu käe panemine paksu kummikinda sisse, mille käigus avanevad uued maailmad (sitane wc-pott ja happeline maailm wc-poti puhastamiseks, mis muidu pole kättesaadav mustuse ja happekahjustuste tõttu: paljast kätt ei pane ju sitasesse ja happelisse wc-potti), kuid samas jäädakse ka paljust ilma (palja käega tunnetab naha poore, naha siledust, naha niiskust; kuid läbi paksu kummikinda ei tunneta selliseid peenemaid tundeid).

Seejärel kehastub lapse hing lapse füüsilise keha sisse, ning kogeb kogu raseduse aja huvitavat ja kiiresti arenevat maailma, mis on paljuski mõjutatud teda kandava ema tunnetest ja mõtetest - selline kogemus on nagu kiirelt kulgev reis täiesti tundmatusse maailma, kus on alati väga palju uut, huvitavat ja kordumatut (igal naisel on erinevad tunded ja mõtted lapse kandmise ajal).

Kui lõpuks sünnitakse füüsilisse maailma, ning tehakse oma esimesed hingetõmbed, siis see polegi enam nii suur muutus, kui kõik eelnevad kokku.

Ühesõnaga ülitajude põhises selgeltnägemise maailmas on mõne päevane laps läbinud tohutu arengu ja saanud palju huvitaviad kogemusi - kuid "viie madalama meele" põhises maailmas on tegu arutu lihatükiga, kes poleks justkui veel midagi kogenud - sama suur maailmatunnetuslik erinevus on mistahes nähtuste (sh karmalised) olemuse mõistmisel: ülitajud versus tavameeled - seni, kuni ei hoomata eelpool kirjeldatud röögatut erinevust ülitajude ja 5-e meele tavatunnetuse vahel, pole mõtet hakata analüüsima ka karma olemust, kuna enamus olemusest jääb väljapoole analüüsi raame.

Vasta
#18
Ma saan aru küll, miks karmasse võib mitte uskuda, aga ei saa aru miks (teiste) usu vastu on vaja võidelda. See on umbes sama mõttetu kui võitlev ateism või see suure tähega skeptitsism. Kui karma jaotub mitme elu peale, siis on selle mitteolemasolu samamoodi võimatu tõestada, kui selle võimalikku olemasolu. Ehk siis tegemist on mõlema äärmuse (nii jaatajate, kui eitajate) puhul usuga. Ja minu meelest pole ükski usk iseenesest paha, vaid küsimus on selles kuidas seda kasutatakse - kas enese arendamiseks või kellegi teise stigmatiseerimiseks.
Vasta
#19
(21-09-2012, 14:06 )Krt Kirjutas: Karmaseaduse tegelik ämber aga on lihtlabase müstikavaba ja tõenäosusliku juhuse eitamine, eeldades et karma omab absoluutselt õiglast kontrolli kogu toimuva elu üle. Juhuse eitajatel jagub just parajalt egoismi, et mistahes välist sündmust vaid mingi isikliku müstilise põhjusliku märgina võtta. Aga et põhjuseks võib ka lihtsalt juhus olla, nad näha ei soovi, sest see purustaks nende imelise õigluseillusiooni. Kui astutakse mingi suvalise reha otsa, siis nad eeldavad tingimata, et ise ollakse midagi valesti teinud, kuigi keegi teine selle reha sinna rohkem-vähem tahtlikult või mittetahtlikult jättis. Sellisel juhul ei saa kodust väljagi minna, ilma et ise mingit võõrast p...ka enda kraesse ei võetaks kanda, sest juhuseid pole antud inimese teadvuses olemas, mis neid lõputult ennast kõiges süüdistamast säästaks. Täiesti ebaõiglane ja kaoseline juhus lihtsalt usutakse endale absoluutselt õiglaseks müstiliseks karmaks, kus enesearmastus ja -vihkamine käivad ikka käsikäes. Juhuse eitajatele saabki karmapettuse mittetaipamist süüks panna.

Ma eeldan, et oleme osa Kõiksusest, mis on tark ja kõikvõimas. Kuidas ma nüüd siis peaksin suhtuma väitesse, et midagi on jäetud juhuse hooleks?
Bleh

Vasta
#20
Uustulijad, foorumlase krt filosoofilisi heietusi saab lugeda veel siit teemast:

http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid141763

Sealt saab ehk paremini aru, mida ta silmas peab. Pluss veel muidugi terve rodu karmateemasid.
To lahendused: hea näide eespool kivi vette viskamisest. See näitab kenasti, et inimene ei taju mida ta täpselt teistele, loodusele, universumile teeb. Tema vaatab ainult enda seisukohast.
Vasta
#21
Sain lõpuks aru, et teema algteksti pole vaja lugeda kui karmaseaduse vastuvõitleva täieliku eitusena, vaid pigem selle kriitilise edasiarendusena ja müstilise poole ümberlükkamisega.

Aga kodanik Lahendused poolt toodud argumente antud tekst valdavalt ümber lükkaski või siis üritas vaadata olukordi sügavamalt, kahjuks ta ise seda ei suuda taibata. Näiteks kui mina rääkisin, et oluline on vaadelda asju - miks, kus, kuna ja kuidas mida külvatkse - aspektist lähtuvalt. Siis tema räägib lihtsalt mingist ühte kindlasse kohta "situmisest", kui vaieldamatust rumalast teost, mis on minu jaoks selgelt liiga kitsa vaatlusstruktuuriga, et sündmusi adekvaatselt hinnata. Samuti on Lahendused teooria kivi vetteviskamisest tehtud karmalise kahju kohta minu jaoks liiga naiivne ja ebareaalne. Sellele väitele aga pole keegi vastu vaielnudki, et inimene ei suuda kõiki oma tehtu tagajärgi absoluutselt adekvaatselt hinnata. Minu väide oli kõigest see, et elu lihtsalt pole ilma kurja tegemata reaalselt võimalik. Ja karma ei toimi nii nagu müstikud seda väidavad, sest muidu peaks toimuma looduses vääramatu taandareng. Ka seda sai juba algtekstis mainitud, mida loomulikult Lahendused ei suutnud selgelt näha ega analüüsida, aga pole hullu.

Nõus, et tekst on segane, sest alati saab selgemalt. Samuti ei saa esinevaid loogikavigu eitada, sest universaalset loogikat pole minu meelest olemas. Näiteks kui kirjutada et "miski on olematu", siis seda saab mõista mitmeti: miskit polegi olemas või miski on lihtsalt meile nähtamatu. Samas kui kellelgi on midagi öelda, siis üldiselt parem konkreetselt häiriv koht äramärkida, kui niisama ähmaselt midagi vihjata.

Alar, ma polegi väitnud, et absoluutselt kõik on jäetud täieliku juhuse hooleks, vastasel juhul poleks Kõiksust olemaski. Ma väidan hoopis, et Kõiksus vaid põhineb maksimaalsel juhusel. See tähendab piltlikult umbes seda, et kui Sa keerutad end kohapeal nii, et pea pööraselt ringikäima hakkab, ja kui lahti lasta, siis sa kukud alguses näiteks maha käpuli. Tõused püsti ja teed esimesed sammud suht suvalises ilmakaaresuunas, kuni su pea ja samm järjest selgineb, ehk järjest teadlikumaks enesest saad. Ära küsi, miks Sa end üldse keerutasid, selles seisundis ongi kõik edasi toimuma hakkav maksimaalne juhus.

Huvituja, selles eelpool toodud piltliku näite põhjal sisaldubki maksimaalses keerutusjuhuses ka kultuuriliselt maksimaalne kurjus, millel kogu Kõiksus põhinebki. Sellega ma väidan, et kõigi olendite olemusetuum põhineb paratamatult maksimaalsel kurjusel. Seda võib vihata ja eitada, või sellest avarduda ja edasiareneda, mis aga ei muuda meie algset olemust, kuhu me ka lõpuks tagasi suundume absoluutselt olematuks, seda vaid näiliselt.

Vasta
#22
(22-09-2012, 13:03 )Krt Kirjutas: Huvituja, selles eelpool toodud piltliku näite põhjal sisaldubki maksimaalses keerutusjuhuses ka kultuuriliselt maksimaalne kurjus, millel kogu Kõiksus põhinebki. Sellega ma väidan, et kõigi olendite olemusetuum põhineb paratamatult maksimaalsel kurjusel. Seda võib vihata ja eitada, või sellest avarduda ja edasiareneda, mis aga ei muuda meie algset olemust, kuhu me ka lõpuks tagasi suundume absoluutselt olematuks, seda vaid näiliselt.

Mäs asi see kultuuriliselt maksimaalne kurjus veel on? Smile1 Ehk siis täpsemalt kelle kultuurist käib jutt?
Tahtsid vist öelda, et s i n u kultuuris ehk siis õigemini sinu tõlgenduses ühiskondlikust kultuurist põhineb kõigi olendite olemustuum maksimaalsel kurjusel?

Vasta
#23
Väärt teema. Siit kumab üht-teist huvitavat välja.

Ehk ongi karma ühiskonnast sündinud reeglistik? Kui me ise karmasse ei usu, siis keegi teine meie karmasse ehk ikka. Tema silmis on meil siiski karma olemas, talle lihtsalt tundub, et me ei näe seda.

Seni tundub olevat karma puhul eeldatud aja lineaarsust. Parandage, kui eksin.
Mis siis, kui "karmapatuseid nuheldakse vahel lausa enne patu sooritamist"? Sellisel juhul vist ei toimuks taandarengut kui karmaseadused ka oleksid universaalsed? Olgu mingi kiskja, kes pistab zebra pintslisse. Mõnes eelnevas reinkarnatsioonis, kus antud kiskja oli keegi taimetoiduline, võis ta ehk krokodillile hambu jääda.

Olgu kuskil keegi, kes on õppinud kogema sündmusi mitmetest erinevatest vaatenurkadest korraga. Visates kivi vette, kogeb ta seda nagu ta ise oleks see kivi, mida ta viskab, nagu ta ise oleks vesi ja ka mollusk, keda see vee all tabab. Sellisel juhul on tagasiside vahetum kui mistahes reinkarnatsiooniahela või karmaseaduste kaudu. Mis mõte nendel siis enam on?
Vasta
#24
Ohjah, millegipärast võetakse karmat alati kui mingit headuseredelit millega tippu - nirvanasse - ronida.
Samas on karma sümbol ratas. Kõik käib ringi nagu karussell, kuni sa suvatsed sellelt maha astuda. Oleva läbimängimine, tunnetamine, kuni kõik on proovitud, kuni miski enam ei tõmba, selle külge ei seo.
Ehk siis mulle meeldib rohkem Jainismi karma definitsioon:

Tsitaat:In Jainism, "karma" conveys a totally different meaning from that commonly understood in Hindu philosophy and western civilization. In Jainism, karma is referred to as karmic dirt, as it consists of very subtle and microscopic particles (pudgala) that pervade the entire universe. Karmas are attracted to the karmic field of a soul due to vibrations created by activities of mind, speech, and body as well as various mental dispositions. Hence the karmas are the subtle matter surrounding the consciousness of a soul. When these two components (consciousness and karma) interact, we experience the life we know at present.

Herman Kuhn, quoting from Tattvarthasutra, describes karmas as "a mechanism that makes us thoroughly experience the themes of our life until we gained optimal knowledge from them and until our emotional attachment to these themes falls off.

Buddhale ei meeldinud kannatus, ta üritas sellest kõrvale hiilida, mitte kogeda ja otsis otseteed.
Vasta
#25
@zen faran: Väga inspireeriv ja väga hästi öeldud.

Ei olnudki varem kohanud Jainismi definitsiooni karmast.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
2 külali(st)ne

Expand chat