Eesti Mütoloogia

Ükski globaalne ajaloosündmusi käsitlev ülevaade isegi ei maini meie väikse riigi nime. Ka kõige põhjalikemates II MS käsitlevates teostes on tihtipeale ainus viide Eestile umbes midagi sellist: ja siis liitusid Balti riigid Nõukogude Liiduga. Meie kommetest ega kultuurist pigem ei maksa üldse lootagi, et keegi teab. Ei tea me seda isegi.

Parimal juhul teame me oma ajaloost viimase 100 aasta sündmuste kohta. Ka sellest on suur osa moonutatud. Ning võibolla ka 13 sajandi ristisõdadest. Eesti ajaloo- ja muuseumiarhiivides olev info kuulub meil vaid arhiivi haldajale ning seda kaitstakse raudse lukuga. Ka kõige lihtsamate päringute peale võib saada vastuse, et teil pole selle infoga mingit pistmist.

Aga kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis on meil vaja põhjalikku entsüklopeedilist teost meie rahva uskumustest ja mütoloogiast. Käsitleda oleks seal ju niimõndagi, kuni veel keegi midagi sellest mäletab:

- meie muistsed kangelased. Kalevipoeg neist kõige tuntum. Temaga on seostatud Eestis pärimustes nii mõnedki kohad. Suurest Tõllust teab enamus osa ilmselt vaid vastavat multifilmi. Leigerist aga on valdavalt tuntud vaid nimi.

- kes siiski olid meie ürgsed jumalad Taara ja Uku? Ning ka setude jumal Peko? Setumaa elanikud on ehk rohkemgi oma juurte ja traditsioonidega seotud kui ülejäänud riik.

- põliselanike uskumused, traditsioonid. Millised olid meie esivanemate tähtpäevad ning kombed nendega seoses? Milliseid traditsioone mingis maakonnas peeti?

- sümboolika ja pühad paigad. Hiied, ohvrikivid ning riitusesemed. Matusekombed. Pühad/kaitsvad sümbolid ja esemed.

- põlisusk ja välismõjud. Kui palju iidset tegelikult läks kaotsi seoses ristiusu sissetoomisega? Kui vana on meie jõulu/aastavahetuse kombestik. Milline ja kes ikkagi oli jõulusokk ja milline meie esimene jõuluvana?

- mütoloogilised koletised ning puuslikud. Kuidas ennemuiste kratti valmistati.
jne.

Teemasid on lõputult. Viimati valmis üks vastav trükis ca 20 aastat tagasi. Tõenäoliselt vajaks rahvas midagi uuemat põhjalikuma käsitlusega, seni kuni eesti rahvast ja ajalugu pole lõplikult mati alla pühitud. Või ma eksin?

(07-10-2012 00:00 )xawa Kirjutas:  Teemasid on lõputult. Viimati valmis üks vastav trükis ca 20 aastat tagasi. Tõenäoliselt vajaks rahvas midagi uuemat põhjalikuma käsitlusega, seni kuni eesti rahvast ja ajalugu pole lõplikult mati alla pühitud. Või ma eksin?

"Viimati valmis trükis 20. aastat tagasi" (?), kas Aleksander Heintalu poolt avaldatu (2001.a. jne "Estide (Tsuudide) hingestatud ilm " ) ei tule arvesse või?

Inimesi on palju, kes neid teadmisi valdavad, ole vaid meheks ja otsi välja...

Tundub, et ma siiski eksisin, ja meil puudub vajadus vastava teose järele.

Ei ole uurinud kui palju ja kui hästi või halvasti välismaalastele võõrkeeles Eesti ajalugu tutvustatakse (hea kui keegi üldse teab, et Eesti olemas on), aga eestlased (eriti noorem põlvkond) tunneb eesti mütoloogiat tõesti vähe.
Muidu Celtic on teinud tosinate viisi foorumisse mütoloogiat (õigemini muinasusku) käsitlevaid teemasid.
Ise soovitaksin näiteks Oskar Looritsat lugeda.
http://books.google.ee/books/about/Eestl...edir_esc=y

http://www.annaabi.com/oskar-loorits-ees...e-m65.html

"Eesti Rahvausundi maailmavaade" ilmus viimati 1990.
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?48348

Ajalooteostest olid kunagi enda lemmikud Mart Laari, Lauri Vahtre, Heiki Valgu "Kodu lugu" I ja II.
I osas
"Kiviajast viikingiretkedeni"
"Muistsest uskumustest ja vaimulaadist"
"Põhjasõda" jpm.
II osas
"Eesti Vabadussõda"
"Iseseisev Eesti riik"
"Eesti iseseisvuse lõpp"
"Lootus vabanemisele"
"Vastupanu võõrvõimudele"
"Süsteemiga kohanemine"
"Uus ärkamisaeg"

Eesti suurim rahvaluule kogu (umbes 1,2 miljonit lehekülge) asub Tartus Kirjandusmuuseumis. Seda kasutavad kõik, kes ülikoolis rahvaluulet õpivad.
Sinna alla kuuluvad ka kõik need müüdid ja muistendid.
Matthias Johann Eisen "Eesti mütoloogia" ilmus viimati 1995.a.
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?28883

Samas usun, et küllap ikka eesti rahvaluule teadlased tegelevad ka senini Eesti mütoloogiaga.
Eesti rahvaluule uudiste arhiiv a-st 2004 siiamaani:
http://www.folklore.ee/uudised.php?yid=8

Iga kuu viimasel neljapäeval toimuvad Eesti Kirjandusmuuseumis algusega kell 16.15 Eesti Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekud:
http://www.folklore.ee/rl/inste/ars/

Tänapäeval üldiselt vähesed loevad veel entsüklopeediaid, ikka loetakse interneti linke ja see link siin käsitleb lühidalt ja selgelt, seda mis on EESTI RAHVA MUINASUSUNDID:
http://www.scribd.com/doc/2560959/Usundid

Lõpus põhilised teosed nagu Uku Masingu "Eesti Usund”.
Ise usun, et küllap igal eestlasel on see kodus riiulil.

Niisamuti nagu eelmisel aastal ilmunud "101 Eesti pühapaika."
http://www.varrak.ee/product/9022/

Kalevipoja kohta olen kuulnud või lugenud, et ta olevat "sisserännanud". 19. sajandi lõpus olla ärkamistuhinas tegelased soomlaste müüte veidi meie jaoks kohendanud.

http://kreutzwald.kirmus.ee/et/kalevipoeg/

Needsamad tegelased tegid muidki tempe ja seetõttu on meil nüüd igas lombis "uppunud" rahapada, enesetapu sooritanud vaeslaps või neitsi. Tsirguliina all Väike-Emajões pidavat asuma koguni Taara talisman, mis olevat sattunud sinna koos ühe põgenemisel uppunud hiieneitsiga, kelle järgi mainitud asula oma nime sai. Lisaks on meil maa-aluseid haldjalinnuseid, mille kirjeldus sarnaneb iiri haldjalugudele.

Nii "Kalevipoeg" kui ka näiteks "Hõbevalge" on mõlemad omamoodi kunsteeposed, mis saavad toitu suuresti kirjaniku konstrueeritud mütoloogiast. Nii Kreutzwald kui ka Meri olid mõlemad sillaehitajad eesti ja euroopa vahele.
Mõlemad teosed on olnud erinevatel ajahetkedel eesti rahvast ühendavaks müüdiks.
Eesti vajaks ka veidi rohkem mütoloogilist ajalugu. Üksnes müüt suudab lõhkuda piire kirjanduse ja ajaloo, kultuuri ja paleontoloogia, poeesia ja geograafia vahel. Müüt suudab leida seoseid asjade vahel, mis muidu poleks üldse võimalikud.
Mis puutub sellesse, et kui palju me oma ajaloost teame, siis kokkuleppeliselt hakkab Eesti ajalugu pihta Kunda kultuuri asukate saabumisea Pärnu muinasjõe äärde umbes üksteist tuhat aastat tagasi.
Eesti lugu hakkab aga pihta määratult kaugemalt kui Eesti ajalugu.

1. Arhiivid ei ole lukus, neid kaitstakse eelkõige füüsilise hävingu eest, kui küsid artefakte, siis neid ka näidatakse. Minul ja minul teadaolevatel isikutel pole kunagi mingit takistust info hankimisel arhiividest ja muuseumitest olnud. Pead oskama küsida ja lihtsalt põhjendada nende materjalide hankimist, mis on fondides. Aga rõhutan: kasutusse antakse artefakt vaid kindla huvi korral, et viia füüsiline kasutus ja kahjustusprotsesside kulgemine miinimumini.

2. Kalevipoeg pole mingi iidne kangelane, puht pseudoeepos ja ilukirjanduslik väljamõeldis 19. saj. II poolel!!!

3. Kõik muinasaegne atribuutika on uuritud ja olemasolevad artefaktid kenasti kaitse all. Pealegi, toimub pidev uurimine edasi. Ristiusu ehk kristlusega pole algupäralt midagi eriti kaotsi läinud, toimus lihtsalt sünkretism ning paljud eesti kristlikud kombed sisaldavad endas muinasusundiaegseid elemente. Kui miskit muutus või lakkas olemast, siis selline protsess kulgeb terves maailmas kus kultuurid on pidevas muutumises ja reegline suurema areaaliga ja tugevama taustaga kultuur (s.h. ka keeled ja poliitika) hõivab väiksema.

4. Tähtpäevi peetakse tänapäevalgi ainult kogu rahvas ei lähe sellega kaasa ja mitte ainuüksi muinasusundi valdkonnas vaid üleüldse teisteski konfessioonides. See on rahva omapära lihtsalt.

5. Uusi ajaloouurimismeetodeid ja nende publikatsioone ilmub pidevalt ja selle üle ei pea muret tundma. Küll vajab hoopiski vanem, ajast ja arust ning propagandaga poolitatud ajalooallikate mõistmine väljajuurimist: 19. saj. rahvusliku ärkamisaegne ajalookäsitlus, mis oli afektiivne ja ei arvestanud kõiki faktilisi allikaid või ei uurinud neid lõpuni, v.a. baltisaksa autorite tööd. Aga eelkõige on rahvuslikule mälule suuri kahjustusi tekitanud nõukogude vene okupatsiooniaegne ajalookäsitlus. Haridussüsteem on sellest õnneks peaaegu võitu saanud, küll aga istuvad selles mullis edasi suur osa rahvast, kes taasiseseisvunud riigi ajaks juba haridussüsteemist väljunud.

(13-10-2014 13:47 )Wilholmensis Kirjutas:  2. Kalevipoeg pole mingi iidne kangelane, puht pseudoeepos ja ilukirjanduslik väljamõeldis 19. saj. II poolel!!!

Ma ei saanud aru, kellele sa eelneva jutu kirjutasid, aga põhiliselt õige jutt. Nõukogude ajal tekkis tõepoolest palju väärarvamusi.
Muidu, mainisin ka ise eelpool, et "Kalevipoeg" on kunsteepos.
"Kalevipoja" kohta veel niipalju, et raamaturiiuli ja topograafilise Kalevipoja vahel on aimatav seos.
Ilmselt tegi Kreutzwald sellest isegi aru saamata midagi vapustavalt geniaalset. See, mis eestlasi enamikust euroopa rahvastest selgelt eristab, on veel siin-seal säilinud looduslikud pühapaigad ja inimeste aupaklik suhtumine neisse.
Mälu pole kadunud seetõttu, et maastik on alles.
Ka põhineb 2/3 värsseeposest siiski rahvaluulelistel legendidel nagu kohamuistendid ja muu jutustava sisuga pärimus. See kõik oleks väga kiiresti rahva mälust kadunud, kui Kreutzwald poleks seda oma hiigeltööga päästnud.
"Kalevipoja" muistendid võivad iidset kihistust mõneti isegi ehedamal kujul peegeldada kui soome "Kalevala".
Ehkki me ei saa kunagi teada kui vanad need pärimused on, on üsna kindel, et Kalevi-vägilase esiisaks olid vanad hiiumuistendid.
Kalevipoeg on vägimees, kes äratas eesti vaimu, vedas selle kangekaelselt läbi ärkamisaja ning vormistas viimaks kungla rahvaks. Kalevipoeg on täie õigusega eesti riigi müüdiline esiisa.
Eepose "Kalevipoeg" puuduseks on aga see, et eeposes ei ole kuigivõrd soomeugrilikku meelelaadi.

(07-10-2012 09:14 )Eithea Kirjutas:  "Viimati valmis trükis 20. aastat tagasi" (?), kas Aleksander Heintalu poolt avaldatu (2001.a. jne "Estide (Tsuudide) hingestatud ilm " ) ei tule arvesse või?

Juba teine teema täna, kus satun selle raamatu mainimist lugema.
Katkend sellest teosest:
http://hot.ee/lemmutabelin/Estide%20hing...%20ilm.htm

Meil estidel surnuid ei maetud, vaid põletati. Esialgu umbes 2000 aastat tagasi hakati matma halbu nõidasid, et need Tollesse Ilma kaasa ei tuleks, kivikalmetesse, spiraali sisse, ringi sisse, kivisängi kerasse ja kummuli ning kaeti kividega, et ei saaks välja tulla. Niikaua kui keha oli terve, kondid koos, arvati inimest olevat sidemes Selle Ilmaga, sellepärast ka kunstlikult pahade nõidade, -inimeste “kinnipidamine” maa all = maan all = Manalas. Hauda võidi panna ka väekaid, häid nõidasid, sest Tolles Ilmas on kõik vastupidi – kes Selles Ilmas hea, see seal halb.

Aga mis või kes see siiski on, kes külas käib, juttu ajab, naljatab, annab tihti isegi nõu, kuigi korpus on ära põletatud? Selle avastamine, et ta on samasugune ja riietatult samuti, räägib samuti – kus ta siis päeval ja muidu on? Teda võis mõnikord kohata ka peale surma omas kodus. See oli surnu hing – irdhing, kes kehast oli irdunud või varihing, kellel varju polnud ja kes kui vari tasahilju kadus, kui teda kohati. Tähendab ta on teatud aeg või kogu aeg siin või kuskil lähedal. Teda õpiti ka välja kutsuma vastavate riitustega, uimastite jt. vägedega.

Teada olevad matused olid meie esivanematel enne kristlust põletusmatused kas mäe otsas või ka paatides. Nõiad võisid olla ka kivikalmetes kummuli seotult, kuid see tuli alles ca 2000 aastat tagasi.

Miks just eesti mehe sarnane? On arvatud, et Kalevipoeg oli hoopis vadjalane.
Viikingiajastu alguses olid praeguste Loode-Venemaa ning Kirde- ja Ida-Eesti aladel elanud vadjalased majanduslikult kõige tugevam läänemeresoomlaste rahvusgrupp. Üsna võimalik, et olles lähedases suguluses eestlastega, võisid nad veel aastatuhande alguses moodustada eestlastega ühe rahvuse (tšuudid) erinevate keeledialektidega.

Just vadjalased olid tol ajal Loode-Venemaa vägevaimad, seda nii oma sõjaliste oskuste kui ka üldiste majanduslike näitajate osas, kontrollisid ümberkaudseid kaubateid ja hoidsid ümbruses elavaid teisi läänemeresoome hõime oma mõjuvõimu all.

Ühesõnaga sama hästi võis eepose kangelane olla vadjalane. Ainult üks on kindel - tolleaegsed piirid eestlaste ja vadjalaste vahel olid suhteliselt ähmased ja pea olematud.
Kalevipoeg ise aga võis loogiliselt võetuna olla pigem mingi koondnimi mitmetest värvikama elulooga kalevipoegadest.

Huvitav miks on viimase aja trend rääkida Kalevipojast halvustavas tähenduses?
Kas nüüdseks juba meie rahvuseepos segab kedagi?
https://et.wikipedia.org/wiki/Kalevipoeg_(eepos)

Sest see pole õige ja on kirjutatud saksameelsena.......
Ehk moonutatuna.
Juba veneajal korjati sellised vanad materjalid kokku ja viidi Moskvasse , kus suurem osa hävitati......kuna puudutasid ainult väikerahvaste kultuuri ja ajalugu. Alles jäeti ainult need, mis puudutasi vene ajalugu.....
EL põhikirja järgi peavad kõik väikerahvad koos oma kultuuri ja ajalooga kaduma ja õitsema peab ainult Brüssel!.....
Praegune suund ongi sinna suunas......

Vene aja kiituseks peab ütlema, et rahvuseepost ei mõnitatud. "Kalevipoega" ei hävitatud. Tõlgiti hoopis paljudesse keeltesse. Nüüd aga vohab ilmselge harimatus.
"Eesti rahva ennemuistsed jutud", kilplased, Reinuvader Rebase lood ja paljude teised, mis Kreutzwald kirja pani on siiani mõnus lugemisvara.

Jaa , neid loeti kapsaks......

Loetakse uustrükkidena veel tänapäevalgi, ehkki need ennemuistsed jutud ilmusid põhiliselt 1850. aastatel.

Ma vaataks seda pigem nii, et kuidas eepost esitatud on, ehk siis kas tegu on ikkagi rahvuseeposega, kui päris suur osa sellest on sündinud ühe isiku peas? Nagu Vikipeedia väidab, siis põhineb teos Kalevipoja muistenditel, aga tegelikult on need siit ja sealt kokku laenatud rahvalood, mis on ühe võõra nime alla koondatud. Kui ma ei eksi, siis eksiteeris Kalevipoja nimeline tegelane teadaolevalt vaid ühes rahvajutus ja seal oli pealekauba veel negatiivne tegelaskuju. Kui Kalevipoega vaadata Kalevala lameda koopiana, siis on seda raske kõrgelt hinnata.
Eesti mütoloogia teemal soovitaks aga läbi lugeda järgneva doktoritöö:
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/...sequence=1

Kalevipoeg on inimmina piltkuju, Alevipoeg kujutab inimese tundeelu, Olevipoeg mõtteelu ja Sulevipoeg tahteelu. Sündmused Saarepiigaga näitavad inimese minateadvusele jõudmist ja südametunnistuse sündi. Pearõhk on eeposes asetatud inimese mina arengule kokkupuutes tunde, mõtte ja tahte vaenlastega ning sellega seoses toimuvale täiustumisele. Selline ainekäsitlus toob eepose piltkirjas olevad sündmused igale inimesele lähedale, laiendades omaenese hingesügavuste mõistmist. Eepos annab meile üldfilosoofilise seletuse inimese sisemise hingetuuma, tema mina surematusest ja arengust läbi korduvate elude.
http://kultuur.elu.ee/ke485_kalevipoeg.htm

(20-04-2018 22:07 )togli Kirjutas:  Raamat:
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen
Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Seltsi raamatukauplus 1919


Netis lugemiseks:
Eesti mütoloogia

Ehk oskab keegi nendest tegelastest midagi seletada:

Tsitaat:Ju ligi 40 aasta eest juhtis prof. E. N. Setälä tähelepanemist selle peale, et Munapoja nimelises ennemuistses jutus Kalevipoja algidud olemas. Me võime juurde lisada, et Kalevipoja jutud ülepea mitme nimeta tegelase tegevusele najavad. Palju motiivisid on Kalevipoeg Tugeva poisi nimelisest ennemuistsest jutust omandanud. Tugev poiss astub teisendites papi poja, sepa poja, karu poja ehk Karu Ivani nime all meie ette. Selle poisi ehk poja teod annavad Kalevipoja tegudele kätt. Tugeva poisi tegusid täiendab jutt kolmest kasuvennast, kellest üks proua, teine tüdruku, kolmas pulli poja ehk teisendi järele kolmas koguni kassi poja nime kannab. Kõik need pojad sünnivad ühel ajal, neist kõikidest käib üle tugevuse poolest pulli poeg, teisendi järele kassi poeg. Kolme kasuvenna lugu sulab Kalevipoja leeme keetmise, maa all käimise ja kolme neiu ärapäästmise looga üht. Aga veel mõni muu üksik lugu on Kalevipojale aineid annud. Mõnegi korra puutume rahvaluule-korjandustes juttudega kokku, kus ühes jutus keegi nimeta isik tegelaseks, teises aga on Kalevipoeg nimeta isiku asemele astunud, nimelt siis, kui see nimeta isik mingisuguse vägitöö korda saadab. Sedaviisi on rahvas aja jooksul Kalevipojale hulga ehteid, s. o. lugusid juurde lisanud, mis alguses sugugi Kalevipoega ei puutunud. Enamasti kõik need jutud kuuluvad rahvusvaheliste juttude hulka, ei ole siis Eesti pinnal tekkinud, vaid võersilt Eesti rännanud, kuid eestlased on võera lahkelt vasta võtnud, teda omalt poolt paremini ehk halvemini ehtides, nii et asjatundmatu peab võera täielikuks E.esti kodakondseks pidama

Kui kellelgi foorumis peaks huvi olema, siis lõpuks antud teemal ka raamat ilmunud.

https://www.rahvaraamat.ee/p/eesti-m%C3%...299840/et#

Super! Ma olen aastaid üritanud eelmist väljalaset leida, paraku tulutult. Tellin

Nüüd mitte raamatust "Eesti mütoloogia" (minul on see nõukaaegse masinkirjakoopia näol), vaid Eesti mütoloogiast kui mütoloogiast.
Üldiselt arvatakse, et Eestis ei olnud jõudnud välja kujuneda jumalate panteoni sarnaselt Vanale-Kreekale ega ka mitte lähemale Skandinaaviale. Kuid see nüüd pole minu mõte, vaid kuskilt kuulatud/loetud - kui Skandinaavia mütoloogiat poleks poleks kirja pandud (Snorri Sturluson Islandilt u 1220 "Noorem Edda", tema kroonikad jm teosed; varasemad käsikirjad "VanemaEdda lauludega, ehk midagi veel) - kui neid poleks kirja pandud kristlusele ülemineku algusjärgus, siis poleks tõenäoliselt säilinud ka Skandinaavia mütoloogiast rohkem kui meie rahvauskne haldjad-metsavaimud ja muu selline igapäevamütoloogia. Või veelgi vähem.

Kuna Eesti alad ja Skandinaavia alad suhtlesid enne viikingiaega, viikingiajal ja seele järgseltki päris tihedalt; väga tihedad sidemed olid nt Saaremaa ja Ojamaa vahel, siis võib oletada, et ka Eesti mütoloogia sisaldas, vähemalt Vahe-Eestist lääne ja põhjapoolsematel aladel (mis olid tugevamate Sk. mõjutustega) , sisaldas Skandinaavialikku mütoloogiat. Ja mina veel lähenen selliselt, et ega see siis polnudki 100% Skandinaavia mütoloogia, vaid skando-balti(esto) mütoloogia.

Vahe-Eestist idapoolsemad alad olid rohkem soomeugri maailmavaatega; venelasi sel ajal meie idanaabruses ei eksisteerinud, soomeugri ja balti (läti-leedu hõimud) käsisid tihedamalt läbi. Muidugi olid piisavalt lähedased ka need eesti hõimud, kes ühel ja teisel pool Vahe-Eestit elasid, arvatakse päris kindlalt, et üksteise keelt mõisteti suhtkoht ilma raskusteta.
Käib vaidlus selle üle, kas pronksiaegsete kivikirstkalmete ehitajad üldse rääkisid eesti keelt, või olid skandinaavlased. Ametlik versioon on vaikselt kaldu skandinaavlaste poole, sest skandinaavlased on ju tänapäeval nii palju suuremad ja võimsamad kui soomeugrilased, kuid mina, patune, olen skeptiline selles osas, sest pronksiajal olid jõujooned hoopis teised - oli vast, kui nii võib öelda soomeugri hiilgeaeg ja Skandinaavia oli alles tõusmas. Ojamaa leiud on paljuski eestilikud (mitte Skandinaaviast mõjustatud eestilikud), ning eestipäraseid leide on olnud ka Taanist. Olletatav naissoost nõid, matus.

See skando-ugri (balti/esto???) mütoloogia oli ka teema, millest Lokster kirjutas, kuid tema stiil oli nii raskestiloetav ja ..., siis ilmselt temast eriti aru ei saadud.

See jagamine baltlasteks ja skandinaavlasteks (jne) on viimase paarisaja aasta tegevus.
Enne seda olime kõik üks suur perekond - Jäämerest Vahemereni ja Atlandist Vaikse ookeanini.
Selle kohta on PIISAVALT tõendeid mida ka siin foorumis lahatud.

Seega ka mütoloogia oli sarnane - hetkeks on tehtud ühest nimekujust mis jagatud erinevad jumalad.
Kui aga jälgida, nende omadusi siis on sarnasusi rohkem kui erinevusi - tihti isegi nimed sarnased - Iiri Tara näiteks
Näiteks vanim Budda kujutis mis on leitud (näeb nagu kullast käevõru) kujutab habamega eurooplast.

(25-11-2019 14:17 )Mannu Kirjutas:  See skando-ugri (balti/esto???) mütoloogia oli ka teema, millest Lokster kirjutas, kuid tema stiil oli nii raskestiloetav ja ..., siis ilmselt temast eriti aru ei saadud.

Paha mina ,et ma pole arusaadav. Mis oleks olnud hullem ,kas see kui kristlus oleks jätnud kohandamise oma sümbolkeelde tugeva piibli kallutusega või see kui oleks jäetud alles kultuur ja keel ,milles algselt lood olid tõesematena kirjas? Väänatud vale on siiski suurem kuri kui kustutatud tõde. Kõik kohalikud kultuurid asendati võitjatena endale sobilikumaks. Pole üksteiselt näpatud ja laenatud lugusid. Kõigil hõimudel olid need oma kogukonna jaoks sobilikumad. Ja kõik räägivad samast inimkonnast. Erinevused on just ajatelje kulgemises. Ja seda näete oma silmaga meedias isegi. Nii tunduvadki jutud justkui erinevad. Kõik need on sama jutu variatsioonid ,mille lõpu peatükis oleme ise ja praegu. Edda lugu on täiesti uuskristlik lugu. Ja see samuti kajastab just kristluse ülemvõimu ülekirjutust. Nii nagu ,,parandati,, nii ka näeme välises. Pole kivist lugusid. Kõik lood on avatud metamorfoosideks. Iga lugu kirjutatakse kogu aeg uuemaks. Ja sellest ei olene vaid lõpp. Olen piisavalt ära näinud kuidas põhjala jutt muutub ka algusest. Niisamuti kui tiibeti surnute raamat muutub kogu aeg sõltuvalt käsitsejaist. Vabandan ette kohe ära, olen jätkuvalt arusaamatu kui puudub huvi. Aga panen siia prooviks ühe lingi. Jutt pikk ja raske. Jutt kristluse ,,jäljest,, põlise seljas. Eip ma püüa jälle uuesti siia jutustma punnida. Tahtsin vaid osalt viidata ,,lugemisraskuste,, ja tahte kitsaskohale. Kui antud lingi tagant keegi suudab ilma ühiskondlike hädapasuna massihüsteeria ja sireenideta läbi närida, siis võibolla saab rääkida ka reaalsest huvist. Ja jutt võtab kokku kõigest jumalate mitte duaalsest olemusest ja kristluse nägemusest, šamanistlikust soopööramisest, kõikide rahvaste juures esinenud viiest soost. Ja sellest kõigest kirjutasin ma pikalt. Mees ja naisaspektide jutt jäigi arusaamatuks enamusele. No ju siis istub ikka tahe minu taga kinni. Eks proovige ise, kas suudate ja tahate. http://freya.theladyofthelabyrinth.com/?...C_E6WYCLd8