Teema hinnang:
  • 1Hääli - 5 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Maaelu, majandus ja (põlis)eestlus
#1
Hulk head Eesti põllumaad, rannaääri ja metsi on müüdud välismaalastele, ja välimaalaste surve just põllumaade ostmisele on tugev, seega arutlegem siin maaelu teemadel rahvuslikkuse säilimise ja omausu kontekstis. Ja ka selles kontekstis, et praegu pole kindlasti enam paljudel linlastel maal elavaid sugulasi, kelle juurde pikaajalise elektrikatkestuse korral pageda.

Mõne siin foorumis tegutseva talupidaja suhtumine on kahjuks üleolev (Leena ja zxz), stiilis "ise tean, aga teistele ei räägi, sest te niikuinii maaelust midagi ei tea":
(09-10-2012, 16:38 )zzzxxxzzz Kirjutas:
(09-10-2012, 08:51 )Marina Kirjutas: Oleneb mida töötegemiseks pidada. Praegu paistab küll, et kõige tähtsam töö on müügitöö. Kui põllumees seda ei valda, siis võid tööd teha, aga aga rikkust (raha + saadused oma söögiks) jätkub parasjagu hinges püsimiseks. Kuid ma räägin pigem sulase seisukohalt, sest mul omal (veel) maad ei ole.

Räägi, zxz, milline on sinu arusaam rikkusest?

Kuna Sul omal veel maad ei ole siis ilmselt ei ela sa ka maal ning isiklik füüsiline reaalne kogemus maaeluga puudub. Rääkimata arusaamast mis maal toimub.
Minu arusaam on rikkusest oluliselt erinev kui enamus inimestel.

Minu arusaam

Seega ootaks ka nende isikute õpetusi ja nõuandeid, et mis siis ikkagi tõeliselt maal toimub ja mida oleks lootust maale toimuma saada?

Mina ise olen Põhja-Eestilise taustaga, elan väikses kolhoosikeskuses, palgatöö imepisikese palgaga + naturaalmajandus mulle mittekuuluval maalapil. Olemas kogemus ka kolhosiaegse maaeluga. Samas on mul põhimõtteline võimalus saada väikese talukoha omanikuks. Maad lihtsalt ära müüa ma kindlasti ei taha. Tõenäolisem on jätkata väljarentimist, kuid elada tahan tulevikus just seal.

Teisalt on siin foorumis kunagi läbi käinud mõte, et riik võiks noortele peredele anda (odavalt müüa, soodsalt rentida vm võimalused) maad, et nood saaksid soovi korral endale väikse talu üles ehitada. Misso vald sellise ettepaneku ka omale noorte juurdemeelitamiseks ka tegi. Minu meelest on see hea mõte.

Kuid kuidas end ära majandada? Sest niipalju kui minu arusaam küünib, eeldab talu majandamine siiski tublit müügitööd, sest lihtsalt füüsilist tööd ma teen näiteks ka praegugi päris palju (ka minu palgatöö on maa ja mullaga seotud), aga rikkaks sellega ei saa, sest ma näen, et mu enesemüügioskus on äärmiselt nigel. Koonerdada oskan ma aga küll.

Kas see on maaelu: kaheksalapselise-pere-kodu-muudi-pangavõla-katteks? Sarnasel juhul üks taluperemees poos end üles. Võimalik, et need inimesed olid laisad, võimalik, et nad laristasid liigselt mõttetute asjade peale, aga täiesti võimalik ka, et nad ei osanud end müüa.

Kas elu tänapäeval on võimalik end (oma oskusi) edukalt müümata? 100 aastat tagasi piisas tõesti hoolsast töötegemisest, kokkuhoidlikusest, põllu- ja loomapidamise tundmisest, mõõdukast alalhoidlikkusest kombineerituna uuendusmeelsusega, sellest ajast on ka pärit ütlus "põllumees põline rikas". Kuid mulle tundub, et tänapäeval on vaja midagi veel, mida aga ei saa õppida (lobitööd, tutvusi jne)? Ja seda mitte ainult maaelus, vaid üleüldiselt ka.
Vasta
#2
Miks jääb inimesi maal vähemaks? Teate miks? Sest ühiskonnal on rumal komme areneda. Rääkides meie maast, siis 19.sajandil oli maaeluga seotud 98% elanikest. 20.sajandi algul 90% elanikest. Ja siis edasi katastroof või? Toimus see areng ka eelmise vabariigi ajal ja protsess hakkas eriti kiirenema nõukaajal. Nimetatakse seda tööstuse arenguks ja riigi urbaniseerumiseks.

Ei tea mina, et väljamaalased ostaks aktiivselt meie põllumaad. Tunnistan, et ka mul on tagastatud maid mida mina ei hoolda, aga need on siiski kasutuses ja ka kõik minu maid ümbritsevad maad on sammuti aktiivses kasutuses. ei maksa mingit jama hambasse puhuda.

Mis ma mainisin, siis täna oleme jõudnud ühiskondlikus arengus etappi, kus igaüks teenib oma erialase tööga ja kulutab seda oma hobidele. Kui kellegi hobi on ühe lehma pidamine, siis see on võrdne vanade autode putitamisega. Sessuhtes, et piimauto sõidab endilselt ringi, ainult, et selle piima realiseerimine nõuab tänapäeval jahutusseadmete olemasolu ja loomulikult ei tasu see ühe lehmaga ära. Pole siin müügitööga mingit pistmist.

Lihtsalt mõistmatuks jääb mulle vahest see teise süsteemi promomine ja kiitmine, et siis nagu oli parem. Kas tõesti on rahva mälu juba niivõrd lühike, et on unustatud siin olnud näljahädad. Jah siis oli süsteem teine ja ajalehtedes ei ilmunud artikleid suure pealkirjaga NÄLGINUD RAHVAS, südantlõhestavate pildiseeriatega nälgivatest eesti lastest ja naisteast. Ajad olid sellised, et pilte tehti vähe. Tõsi! Aga pilte sellest ajast siiski on! Nälga suri eestis rohkem inimesi kui siberisse saadeti. Mis on minuarust lausa genotsiid ja inimsuse vastane kuritegu.

Aga nagunii on Chase ajud ju pestud Laugh
Vasta
#3
Tänapäeva "kasumliku" maaelu juures on oluline saavutada masinate abil suur effektiivsus ühe inimese kohta.

Toon näite rapsipõllu kohta, kus aastas saab hektari kohta 3 tonni rapsiseemneid, millest saab 2000 liitrit õli = diiselkütust.
Aastas kulub sellise rapsipõllu hooldamise peale ca 200 liitrit diiselkütust (1 hektari kündmise peale kulub 40-60 liitrit diiselkütust, jne).
Ühesõnaga 1 hektar rapsipõldu annab aastas 2000 liitrit diiselkütet, kuid tema hooldamiseks kulub 200 liitrit diiselkütet.
Ehk põllupinnast ca 10% kuluks teda hooldavate masinate kütuseks.

Kui võtta 1 liitri diiselkütuse hinnast maha käibemaks ja kütuseaktsiis, siis jääb diiselkütuse "maksustamise eelne omahind" kuskil 0.5 eurot/liiter kohta.
Seega annaks 1 hektar rapsipõldu aastas 2000 liitrit diiselkütust, ehk 1000 eurot kasumit.
Eeldades, et Eesti põllumees saaks "Soome-Rootsi lihttöölise palka" 2000 eurot kuus netos, mis teeb koos maksudega ca 3000 eurot brutos ja lisades siia aastas olevad 12 kuud, siis peaks põllumees suutma üksi harida 36 hektari +10% suurust põldu, ehk ca 40 hektari suurust põldu.
Siia pole veel arvestatud traktorite kulumise omahinda, ning maa rentimise/liisimise hinda - lisades ka need, peaks talumees suutma üksi hooldada ca 100 hektarilist rapsipõldu: st ise kündma, ise külvama, ise koristama, ise kive korjama, jne.
Ühesõnaga praeguse tehnilise taseme juures üsna ulmeline ja võimatu.

Reaalne põllumajandus püsib tänapäeval jalgadel vaid igasuguste "turumoonutuste tõttu": näiteks rapsiõli käsitletakse toiduainena ja teda müüakse mitu korda kallimalt, kui maksuvaba diiselkütust - sarnaselt doteerivad riigid oma põllumehi läbi pindala toetuste, jne.

Varasem "põllumees põline rikas" põhines sellel, et toiduainete hinnad olid varem väga kallid võrreldes kõige muuga: kui leivatükk maha kukkus, siis söödi ta ära, mitte ei visata prügikasti nagu tänapäeval; ükski linnapreili ei saanud endale lubada piimavannis mõnulemist ja seejärel piima solki laskmist, nagu ajusaagim'id harrastavad, jne, jne.


Pigem kaldub põllumajanduse areng sinna kanti, et igas Eesti maakonnas on vaid "üks spetsialist" mingil erialal (üks teab rapsi kasvatamise nüanse, teine ploomide kasvatamise nüanse, kolmas lillede kasvatamise nüanse, jne) - reaalse töö aga teevad ära autopiloodi abil põldudel sõitvad traktorid, või inimese-taolised robotid.

Nö "käsitööd" võid küll teha, kuid selle abil saadav palk jääb üsna väikseks.


Kõige selle juures on aga üks oluline komponent: nimelt eestimaa põllud peaks kuuluma eestlastele, ning tooma kasumit Eestile - praegu on aga nii, et välismaine kapital on kõik suuremad põllumajandus ettevõtted kokku ostnud, ning viib maa omanikutulu ja tootmistulu pealt laekuva kasumi Eestist välja.
Sellise moonutuse saaks kõrvaldada, lubades maa omamist vaid riigi kodanikel (riigi all tuleks siis loomulikult mõelda vaid Eestist, mitte aga ELiitu - muidu muutuks see nõue sisutühjaks jaburluseks).


Minnes siit veel ühe sammu edasi, siis peaks üleüldine automatiseerimine ja robotiseerimine andma inimestele "hea elu", kus päevas tuleks tööd teha vaid 1 tund, ning ülejäänud aja saaks tegeleda õppimisega, ehk enda vaimse arendamisega.
Kuid jällegi ilmnevad siin "tohutud moonutused", kuna tehnoloogiat omavad ja müüvad ettevõtted riisuvad koorekihi, kuid inimestele ei jõua sellest eriti midagi.
Ühesõnaga peaks iga riik looma oma rahvusliku kapitali abil omaenda "robotitööstuse", ning blokeerima oma riigi territooriumil välismaise roboti-tööstuste toodangu müügi (robotite tootmine ja siseriiklik kasutamine on riiklik monopol ja kogu lugu) - nii jõuaks robotiseerimise kasum läbi riigi ka selle kodanikeni.
Igasugu muu olemelise pudipadi tootmine ja müük oleks endiselt lubatud (kapitalism võiks edasi kesta), kuid robotite tootmine ja nende siseriiklik kasutamine oleks vaid riigi monopol.


Ühesõnaga ei saa tänapäeva maailmas rääkida kitsalt vaid põllumajanduse probleemidest - kõik see on väga tihedalt seotud robotiseerumise ja riigi olemusliku olemusega.
Vasta
#4
Taandareng on ka areng, Chaos.

Lahenddused, kuskohas seda robotiseeritud toitu niisama jagatakse?

Kommunism kui selline kukkus kuuendikul planeedil kolinaga läbi. Harrastati küll pikka aega, tervelt 50 aastat, aga seda paradiisi nagu ei tulnudki. Ega ei tulegi.




Vasta
#5
Olematule:

1) NLiidu olemuslik eesmärk oli Vene tsaarilt/rahvalt rikkuste äravõtmine, ning selle ümberkantimine "valitud rahvale" - kõik muu, nagu töölistest hoolimine, sotsialism ja kommunism oli vaid "suitsukate" eelpool toodud tegeliku eesmärgi varjamiseks.


2) Robotiseeritud toitu ei hakata kunagi jagama "niisama" - pigem hakatakse seda kunagi jagama "mõistliku elu elamise eest" (elad pahedevaba elu, peres kasvab 3 last, ning tööst vaba aja kulutad enda vaimse arengu peale).


Aga üldisemalt: kui inimkond areneb üha edasi ja edasi, siis peab ka toidu saamisele kuluv aeg oluliselt vähenema, ning koos sellega vähenema ka toidu toomisega hõivatud inimeste hulk - muidu oleks nii, et igaüks sõidab lendava taldrikuga, kuid 99% ajast kulub tal lendavas taldrikus oleva kasvuhoone hooldamise peale.

Aga põllumajanduses toidu toomisest ülejäävad inimesed saaks tegeleda rikkamate inimeste iluaedade hooldamisega: varsti peaks iluaedade hoolduses ringlevad rahad ületama põllumajanduses ringlevaid rahasid.
Vasta
#6
Kõik siin maailmas hakkab pihta tahtest ja sõnast.
Mida me tahame? Ahjaa - see on meil käes! Inimesed põgenevad linna ja sealt edasi välismaale. Chaos nimetab seda
arenguks ning olematu`taas - taandarenguks. Pole vist mõtet selgitada kogu seda majandusjama, mis algab raskest
tööst saadud kasumi ümberjagamisega. Siis on juba kõik kohal ning nõuavad kannatamatult oma osa sellest! Tavaline.

Mida me tahame? Raha me ei taha. Ei, ei, siin ma ei eksi - raha me ei taha! Ei hakka vaidlema - Eesti keskmine palk näitab
päris ilmekalt, kuidas me raha tahame. Linna me koguneme ikka selleks, et siin ennast seksiturul letti panna. Kui pakkumine
leiab nõudmise, siis on linnas juba mugavam pesa leida ja ühised tibu(d) suurele haridusringile saata. Samas - pakkumine
ning nõudlus jääb linnas ikkagi jõusse, sest turukonjuktuur on ju nii paganama muutuv, arenev ja taandarenev.

Maal.., maal.., maal.. sure igavuse kätte ära, kurat! Ühed ja samad näod traalivad ringi. Muidugi, võib ennast tööga tappa.. ,
veel parem on juba ennast surnuks juua. Jaa, on olemas ka kolmas võimalus - ole luuletaja.
Kindel paranähtus - otsime oma olemist majandusest, mis kohe mitte ei soosi seda olemist-elamist ja.. luiskame taevaaluse
siniseks, et veenda ennast ning teisi, elu võimalikkusest maal. Olen aus - mitte sellises sotsiaalpoliitilises maksusüsteemis.
Vasta
#7
Ma ei saa enam üldse aru, et kes kellele nüüd mida ette heidab, jäi mulje, et uut võimu sisuliselt süüdistatakse väiketootmise kadumises? Mulle toob juba selline termin nõukaaja kontekstis muige näole. VÄIKETOOTJA! Mis ajastul ja kuskohas küll teie elasite?

Lahendused, ma ei hakka sinu üllitisi pikalt kommenteerima, aga katsu oma kirjutatu enne avaldamist rahulikult läbi lugeda. Praegu sa üheltpoolt väänad fakte ja teiseltpoolt mässid end üha sügavamale vasturääkivuste võrku. Kui sa oled ühe loo välja mõelnud, siis jää selle loo juurde või tunnista loo vettpidamattust. Praegu sa keerutad ja vassid tühja. (Kui VS seda lugema juhtub siis ka sulle samad sõnad)
Vasta
#8
Pole "väiketootjat" maininud. Maa lihtsalt tühjeneb eestlastest ja vabanenud kohad, tõenäoliselt, ostavad üles
rahakad välisinvestorid. Linnarahvas muretseb, et nende taganemistee maale, lõigatakse ära. Otsitakse alternatiivi, uut
mõtet ja viisi, et maal õigusega õnnele.. elada.
Vasta
#9
No esiteks pole vaja seda karta, et mingid välisinvestorid eesti põllumaad ostaks Smile Pole siiani tahtnud ja ei taha ka. Teiseks pole maalt linna läinute arvelt põllud harimatta jäänud. Näiteks minu maakoha (endise või praeguse küla) kuidas iganes. Pole seal ühtegi püsiasukat. Põllud siiski söötis. Ja on kõigil sinna võimalus tagasi pöörduda ja põllumeest mängida, aga arvatavasti tõesti nagu ma mainisin hobi korras.
Vasta
#10
Äkki unustaks ära korraks selle raha jutu, ja mõtleks sellele, et maaelu on lihtsalt mitte rikkaks saamise viis vaid - elustiil ?
Väiketootja saaks ka edukalt vähemalt oma pere ära toidetud, kui vaid ...? Aga kui poe taga õlle libistamine ja elu kirumine on parem alternatiiv , siis on Chaosel õigus. Ei ole mõtet , mitte millegil pole mõtet.

Ott, Sinu jutu peale ütleks, jajaa, need suurlinna tuled...

Ja töötegemine pole tõesti pop olnud, isegi mitte enda tarbeks . Elik tsiteerides " Põrgupõhja Uue Vanapagana " Kaval - Antsu : "Pumpa aga pumpa , kus Sa saad ja kellelt saad...pumpa aga pumpa... "

Kõik pumba juurde ei pääse, kõik ei tahagi - aga mis siis saab ? Lasemegi klikil meie maa rahvast tühjaks lasta ?


Vasta
#11
Kui see on elustiil siis miks mitte. Kindlasti on ka selliseid maainimesi. Raha teenivad ka kindlasti oma hobitaluga. Nii, et päris 19.sajandis ja ilma elektrita nad elama ei pea.
Vasta
#12
(11-10-2012, 18:48 )Chaos Kirjutas: No esiteks pole vaja seda karta, et mingid välisinvestorid eesti põllumaad ostaks Smile Pole siiani tahtnud ja ei taha ka.
Kusjuures tahavad. Antud talukohta, millest ma teemaalguses kirjutasin, tahab ümberkaudseid maid omav ja/või rentiv Taani firma endale osta. Korduvalt on ettepanekuid teinud. Ja ma olen nõus kihla vedama, et see pole ainus juhtum Eestimaa peale. Kaose maad on nii käest lastud, seepärast ei taheta.
Vasta
#13

Maal elamise elustiil näeks robotiseerituse korral välja kuidagi nii:
maja ümber on ca 1-2 hekarit põldu ja iluaeda, mille peal kasvatavad robotid kõik perele vajaliku: rukist, nisu, päevalille seemneid, hernest, kapsast, porgandit, kartulit, viinamarju, maasikat, arbuusi, jne.
Või kui maa peaks vahepeal minema 4. sageduse peale, siis kasvatavad robotid kasvuhoones olevas baseinis erinevaid ülitoitvaid vetikaliike (roheline spirulina vetikas ja chlorella, samuti punaseid ja siniseid vetikaid), millest valmistataske isuäratavaid hõrgutisi.
St robotid teevad ära "tehnilise töö" maa kaevamise, umbrohu rohimise, kattelooride paigaldamise ja saagi koristamise näol.
Maalähedaselt elav inimene "läheb ja räägib taimedega", ning laeb nii tema kodu lähedal kasvavad taimed elujõu/vitaalsuse/pranaga.

Igatahes poest pole sellisel "maalähedaselt elaval perel" vaja toitu osta, kuid samas ei toodeta ka toitu müügiks - põhitöö ja elatis tuleks millestki muust: andekamatel arvutiprogrammide kirjutamisest ja toodete disainimisest, ning vähemandekamatel erinevatest "telefoni-terrori vormidest" (vabandust, müügitööst telefoni vahendusel).

Tänu robotitel kaoks ära praegused tobedad põhjendused stiilis "odavam on poest osta" - robotid töötavad 0-palga eest, ning igaühel oleks laual oma kodu juures kasvanud värske looduslähedane toit.

Vasta
#14
(11-10-2012, 19:50 )Marina Kirjutas:
(11-10-2012, 18:48 )Chaos Kirjutas: No esiteks pole vaja seda karta, et mingid välisinvestorid eesti põllumaad ostaks Smile Pole siiani tahtnud ja ei taha ka.
Kusjuures tahavad. Antud talukohta, millest ma teemaalguses kirjutasin, tahab ümberkaudseid maid omav ja/või rentiv Taani firma endale osta. Korduvalt on ettepanekuid teinud. Ja ma olen nõus kihla vedama, et see pole ainus juhtum Eestimaa peale. Kaose maad on nii käest lastud, seepärast ei taheta.


Tuleb Marinaga nõustuda - olen tihti, sarnast kuulnud. Maa on selge ning puhas väärtus. Kummaline, aga harrastatav ja demokraatlikult valitud rahvusriigi poliitika.. läbi kerge eelise siit, läbi kerge puuduse sealt.. kaudu, tõrjub inimesed maalt välja. Kõik ikka linna, võõrale armule ja võõrale pinnale.
Ja siis, kui häda tulekul pole kohta kuhu pageda. Ah, mis sest pagemisest!
Olematu`kirjutas - lihtsalt elustiili pärast. Näib väga nii, et see on võimatuks tehtud. Makse tuleb ikka maksta, ja kui ei ole maksusuutlik siis.. teadagi. Nii ongi, maa on väärtus, kohe nii suur väärtus, et oma rahva poolvaestele seda väärtust nüüd küll pidada/hallata ei tohi lasta! Saavad äkki veel rikkaks, jõukaks!

Vasta
#15
(11-10-2012, 20:10 )Ott Sama Kirjutas:
(11-10-2012, 19:50 )Marina Kirjutas:
(11-10-2012, 18:48 )Chaos Kirjutas: No esiteks pole vaja seda karta, et mingid välisinvestorid eesti põllumaad ostaks Smile Pole siiani tahtnud ja ei taha ka.
Kusjuures tahavad. Antud talukohta, millest ma teemaalguses kirjutasin, tahab ümberkaudseid maid omav ja/või rentiv Taani firma endale osta. Korduvalt on ettepanekuid teinud. Ja ma olen nõus kihla vedama, et see pole ainus juhtum Eestimaa peale. Kaose maad on nii käest lastud, seepärast ei taheta.


Tuleb Marinaga nõustuda - olen tihti, sarnast kuulnud. Maa on selge ning puhas väärtus. Kummaline, aga harrastatav ja demokraatlikult valitud rahvusriigi poliitika.. läbi kerge eelise siit, läbi kerge puuduse sealt.. kaudu, tõrjub inimesed maalt välja. Kõik ikka linna, võõrale armule ja võõrale pinnale.
Ja siis, kui häda tulekul pole kohta kuhu pageda. Ah, mis sest pagemisest!
Olematu`kirjutas - lihtsalt elustiili pärast. Näib väga nii, et see on võimatuks tehtud. Makse tuleb ikka maksta, ja kui ei ole maksusuutlik siis.. teadagi. Nii ongi, maa on väärtus, kohe nii suur väärtus, et oma rahva poolvaestele seda väärtust nüüd küll pidada/hallata ei tohi lasta! Saavad äkki veel rikkaks, jõukaks!
Ma tõesti ei tea kui käes või käest ära mu maad on, pole ise põllumees ei oska hinnata. Samas kombainid lõikavad vilja usinasti. Ja olen mina veel selline, et ei rendigi oma maid vaid suusõnaline kokkulepe on. Heast südamest luban kasutada. Ok maamaksu maksavad aga isegi see polnud minupuhul oluline. Ei kavatse kunagi müüa, hoian talukohta korras, aga arvatavasti ise ma sinna põldu kündma kunagi ei lähe. Ok on üks võssa kasvanud karjamaa, mille ma lasen ka puhtaks niita, aga mitte sellepärast, et loomi ei oleks. Vaid sellepärast et loomad enam karjamaal vabapidamises ei ela. Ons nad nüüd õnnetumad või õnnelikumad ei tea.

PS: Ühistu kes maid haldab on kodumaine punkt

Vasta
#16
(11-10-2012, 18:56 )olematu Kirjutas: Äkki unustaks ära korraks selle raha jutu, ja mõtleks sellele, et maaelu on lihtsalt mitte rikkaks saamise viis vaid - elustiil ?

Kuldsed sõnad. Suures osas see nii ongi.

Ainult, et selle a la VS "põliseestluse" peaks maaelust küll ära jätma.
Areneb inimkond, areneb ka maaelu. Areneb tehnika, jõuab tehnika ka maale. Tekkisid peale hobuse ka teised liiklusvahendid, hakkas liikuma ka talumees. See on kahjuks tavaline areng.

Püüan nüüd tuua paar näidet mõnest reaalsest ja hetkel eksisteerivast talust.....isiklikku seost ega sugulussidemeid nendega ei ole.

Pereisa sündis okupatsiooniajal oma esivanemate talus kus maad oli jäetud kaks sajandikku. Vanemad saatsid ta peale keskkooli linna kõrgemat haridust omandama ning peale ajalooteaduskonna lõpetamist töötas ta linnakoolis ajalooõpetajana. Võttis naise ja sai kolm last.
Peale vanemate surma, kuskil möödunud sajandi kaheksakümnendate keskel hakkas ta isakodu vana hurtsikut suvilaks kohendama. Terve pere veetis kõik oma vaba aja seal.
Möödunud sajandi üheksakümnendate algul õnnestus neil kogu talu maadest saada tagasi 18 hektarit. See muutis nende elu. Kuigi tagasi jäi saamata suur osa maid, sealhulgas mets. Metsa tagasisaamist takistas endisest punasest üle öö saanud vallavanem. Visa võitlusega, tuues ise maamõõtjad kohale õnnestus tal siiski saada ka kaks hektarit metsa mida ta ei ole siiani lagedaks raidunud vaid võtab sealt ainult kütet.
Tänase seisuga pole pereisal ajalooga tegelemiseks aega. Ise künnab, äestab, külvab. Lapsed abiks. Ka tütar laseb rõõmsalt traktoriga põllul, lapselaps kabiinis kaasas. Laudas kolmekümne lehma ringis. Väimees askeldab laudaga. Teine tütar tegeleb maasikapõllu ja õuna-pirni-ploomi-kirsipuudega.
Mehele pole veel läinud.

Võetakse ka päevilisi kuna tegemisi toimetamise hooajati palju.
Päevilistele makstakse korralikult. Kuid päevilisi keeruline saada kuna talu maine kehv. Peetakse vereimejateks ja rikkuriteks. Näe neil kolm traktorit (üks vana bellarus kopaga mis ei sõida aga seisab sitaaugu juures ja laadib sõnniku kärusse, üks traktor kus isegi "televiisor" sees ja üks millel muruniiduk ees ja saab ka hoovis sõita.)
Jah, mis teha rikkuritega.....Teevad tööd ja raha paistab ka olevat. Söödatorn küll veel pooleli rahapuudusel ja oma kuivatit ja kombaini ka pole kuna need on naabritega kahasse muretsetud kuid ikkagi....ahjaa, maastur on neil ka. Peamiselt küll piima linna viimiseks neli korda nädalas (piimakokkuostja on neil hetkel 20 000 eurot võlgu ja raha on vaja päevilistele maksmiseks, riigimaksude maksmiseks jne.) kuid ka taluteedel muude toimetuste tegemiseks. Eriti kevadel ja sügisel, arvestades valdade poolt tehtavaid teetöid.

Minuteada pangalaenu neil ei ole. Kõik mis muretsetakse ostetakse kohe välja.

Kui nad on jõukad siis küsimus exubitorisele: kelle arvelt?
Vähemalt väide oli talt selline, et jõukus saab tulla ainult kellegi arvelt.

Mina võtan mütsi maha selle pere ees ja arvan, et see on üks väheseid elustiile mis tuleb kasuks meile ja meie riigile. Olen nendega koos palju juttu ajanud ja tean nende maailmavaadet.

Olen juttu ajanud ka hoopis teistsuguste talumeestega. aga sellest juba järgmine kord.

Vasta
#17
(11-10-2012, 22:59 )zzzxxxzzz Kirjutas: Metsa tagasisaamist takistas endisest punasest üle öö saanud vallavanem. Visa võitlusega, tuues ise maamõõtjad kohale õnnestus tal siiski saada ka kaks hektarit metsa mida ta ei ole siiani lagedaks raidunud vaid võtab sealt ainult kütet.

Peetakse vereimejateks ja rikkuriteks. Näe neil kolm traktorit (üks vana bellarus kopaga mis ei sõida aga seisab sitaaugu juures ja laadib sõnniku kärusse, üks traktor kus isegi "televiisor" sees ja üks millel muruniiduk ees ja saab ka hoovis sõita.)
Jah, mis teha rikkuritega...../-/ Peamiselt küll piima linna viimiseks neli korda nädalas (piimakokkuostja on neil hetkel 20 000 eurot võlgu ja raha on vaja päevilistele maksmiseks, riigimaksude maksmiseks jne.)

Kui nad on jõukad siis küsimus exubitorisele: kelle arvelt?
Vähemalt väide oli talt selline, et jõukus saab tulla ainult kellegi arvelt.

Mina võtan mütsi maha selle pere ees ja arvan, et see on üks väheseid elustiile mis tuleb kasuks meile ja meie riigile. Olen nendega koos palju juttu ajanud ja tean nende maailmavaadet.

Jha meie jäimegi oma metsast ilma, mets lihtsalt kadus ära.
Vallavanem oli koguaeg punane ja üldiselt kõik juhid pandi paika otse parteikomiteest, kes linna tasemel, kes rajooni tasemel, kes vabariigi tasemel ja ka üleliidulisel tasemel. Nii nagu need sinna istuma olid pandud, nii nad ka sealt enamuses omandi ärastasid.

Üldiselt ma ei näe, et see talupidaja oleks rikkur, pigem on temal küllus.
Mul on siiski erinev arusaam rikkusest ja küllusest. Midagi ei ole teha ja parasiidiks ma nimetaks seda võlglast, küllap viimane ka läheneb rohkem mõistele "rikkur" (piimakokkuostja on neil hetkel 20 000 eurot võlgu).
Vasta
#18
(11-10-2012, 22:59 )zzzxxxzzz Kirjutas: Kui nad on jõukad siis küsimus exubitorisele: kelle arvelt?
Vähemalt väide oli talt selline, et jõukus saab tulla ainult kellegi arvelt.

Lihtne vastus - nende arvelt kes tööd teha ei viitsi.

Olen ka ise sellelaadseid inimesi maal kohanud ja võtan mütsi maha nende tubliduse ees.
Minul kahjuks läks elu teist rada pidi kuigi maa koht on olemas "rügan" linnas.
Samas tõstaks esile, et jõukus ise kui selline ei ole probleemiks. Probleemiks on tavaliselt viis kuidas see saadakse - kui teiste inimeste õiguste ja väärikuse jalgade alla tallamisega siis on see kurjast. Kui see aga saavutatakse isikliku tööga siis on see pigem kiiduväärt. Kui selliseid tublisi ja jõukaid inimesi oleks rohkem siis ka igapäevane elu oleks tunduvalt "roosilisem". Kui sellised inimesed teeksid omavahel ka rohkem koostööd mitte ei "popsitaks" - nagu seda tihti juhtub siis aitaks kaasa see mitte ainult nende jõukuse paranemisele vaid ka tõstaks ka kogu ühiskonna taset. Mõned eriti laisad ei hakkaks ehk tööle nii kui nii, kuid kindlasti on paljusi kes järgiksid aktiivsema ja jõukama kihi poolt maha pandu sihte.
Tuues (mõnede arvates "jälle" aga saagu üle) näiteks Ameerika siis nii sajand tagasi oli selline püüdlus seal veel täiesti olemas ja just nimelt SISULISELT. Hetkel on seal aga see püüdlus parema suunas mandunud "suurema TV kui naabritel" ostmise tasemele ehk Eesti kontekstis popslusele. Miks on see seal nii ja miks on sellise "käitumismudeli" propageerimine ka siin suht edukas olnud on küsimus mille üle arutaks mõni teine päev, kuigi peab ütlema, et seda teemat on siin foorumis ka varem puudutatud.
Vasta
#19
Elan üle 10 aasta maal, metsa ja maad ei ole, ainult õuelapike, seda siis juriidiliselt. Sellegipoolest on palju ideesi, osasid olen katsetanud näiteks austerservikute kasvatamine haavapakkudel. Kuna maa meil siin niiske, saaks kasvatada lodjapuud (väga väärt mari!), oma jaoks saan metsast korjatud. Kui kellegile sobiks, võiks teha "Maavanaema teenust", linnarahvas, kellel pole maal sidemeid, saaks lapsed maale tuua. Või "oma-aia" teenus, linnainimene võiks teha omale peenrad ja toidu ise kasvatada, või leping, et maainimene kasvatab. Ja täitsa toimib biodünaamilne kasvatamine, mul omal juba kolmas aasta. Või, kuna elan väekohas ja maja on suur, võiksin tube välja üürida ja juhendada, kuidas ja mida. Või nn. hingajatele ja mediteerijatele, ideaalne koht siin jõeääres (või lihtsalt loomingulistele inimestele). Hetkel uurin, katsetan oma-õue koralle (korallivett)...jutu mõte siis see, et võimalusi on palju, tuleb ainult linnainimestega koostööd teha, või oodata millal nõudlus tekkib. Smile
Vasta
#20
(12-10-2012, 07:59 )Tulnukinimene Kirjutas: ...jutu mõte siis see, et võimalusi on palju, tuleb ainult linnainimestega koostööd teha...

Selles ongi asja SUUR MÕTE - koostöö. wink
Vasta
#21
Ma täiendaks siin natuke lahenduste "diisliarvutust".
Kuna ma olen päris hästi kursis (tänu lähedasele inimesele) vilja ja rapsi kasvatamisega, siis peab kohe kommenteerima Smile
Unustasid mainida ühe asja, mida tänapäeval ka eestis kasutatakse ja mitte vähe - see on umbrohu mürgitamine viljas ja rapsis ning see on ropult kallis, moodustab kogu tootmise kulust ca 1/3. Majanduslikult on kõige tulusam rapsi kasvatada, AGA konks on selles, et raps ei kasva samal põllul mitu aastat järjest, st et rapsi põldu peab pidevalt vahetama rotatsiooni käigus, pannes vahepeal sinna mõne muu vilja kasvama (nisu, rukis oder, kaer). Tuttav on seda tööd üle 20 aasta teinud (ise juhib seda ettevõtmist), on öelnud, et elab ära, aga rikkaks ei saa Laugh No minu hinnangul elab suht hästi, muidugi hull tööloom on ikka ka, kompromisse ei ole.
KÕIGE suurem takistus asja edasi ajamisel/arendamisel on see, et maal EI OLE piisavalt korralikku tööjõudu, selliseid kes ei pea olema mingid hirm spetsialistid, vaid sellised, kes oleksid kained ja suhtuks töösse hoole ja tõsidusega. Ja tean ka seda, et maakoha kohta on pakutavad palgad üsnagi OK, paremad kui linna lihttöölistel.
Lapsena sai ka ise seal töötatud, mõnus kogemus oli.
Tean palju tuttavaid, kes on öelnud, et elaksid meelsasti maal, kui oleks olemas tasuv töö, millega saaks pere normaalselt ära elatada. Paraku pole selliseid kohti, ka minu kunagine maakoht (endine sohvoosi asula) on ikka päris kurvas seisus, välja veel päris surnud ei ole,aga ega midagi ei toimu ka eriti. Konkreetse koha põhja mineku põhjus laias laastus on see, et kui "imeline sohvoosi aeg" läbi sai ja saabus OÜ aeg, siis mentaliteet/suhtumine jäi samaks, KÕIGIL - juhtidel, raamatupidajatel, lihttöölistel - tulemus oli juba paari kolme aastaga näha, aga jätkati nii kaua kui vähegi kannatas, mitte midagi muutmata. Olin ise selajal veel noor ja ei jaganud asja, nüüd on küll kurb meenutada, kudas endine maakonna üks jõukamaid sohvoose lihtsalt nii põhja lasti et enam ei ole maariba ka järele jäänud. Aitab küll. Smile
Vasta
#22
(12-10-2012, 07:59 )Tulnukinimene Kirjutas: Elan üle 10 aasta maal, metsa ja maad ei ole, ainult õuelapike, seda siis juriidiliselt. Sellegipoolest on palju ideesi, osasid olen katsetanud näiteks austerservikute kasvatamine haavapakkudel. Kuna maa meil siin niiske, saaks kasvatada lodjapuud (väga väärt mari!), oma jaoks saan metsast korjatud.

Väga huvitavad mõtted. Millalgi kohtasin netis (linki hetkel ei ole, ei savenud) metsaseente kasvatamise tehnoloogiat. Päris huvitav mõte oli, räägiti ka esimestest tulemustest.
Vasta
#23
(12-10-2012, 08:53 )Malerd Kirjutas: KÕIGE suurem takistus asja edasi ajamisel/arendamisel on see, et maal EI OLE piisavalt korralikku tööjõudu, selliseid kes ei pea olema mingid hirm spetsialistid, vaid sellised, kes oleksid kained ja suhtuks töösse hoole ja tõsidusega. Ja tean ka seda, et maakoha kohta on pakutavad palgad üsnagi OK, paremad kui linna lihttöölistel.
Nii see on, näen oma silmaga kuidas tuuakse töölisi esimesest lähimast "suulinnast" kolm bussitäit päevas. Töötasu on suht korralik, aga tööd ikka teha ei viitsita. Plus on korda tehtud endised kolhoosi elamud. Kes on nõus töötama aasta rinkselt saab ka tasuta korteri, elamine makstaskse kinni jne. Aga minu subjektiivsel hinnangul tulevad ikka ainult pompsid, isegi raha ei motiveeri.

Vasta
#24
(13-10-2012, 06:02 )Chaos Kirjutas:
(12-10-2012, 08:53 )Malerd Kirjutas: KÕIGE suurem takistus asja edasi ajamisel/arendamisel on see, et maal EI OLE piisavalt korralikku tööjõudu, selliseid kes ei pea olema mingid hirm spetsialistid, vaid sellised, kes oleksid kained ja suhtuks töösse hoole ja tõsidusega.
Töötasu on suht korralik, aga tööd ikka teha ei viitsita. Plus on korda tehtud endised kolhoosi elamud. Kes on nõus töötama aasta rinkselt saab ka tasuta korteri, elamine makstaskse kinni jne.
MIs ettevõte ja kuskandis? Siin peab siis mingi konks olema, kas pole kooli-lasteaeda lähedal või on töö ikkagi silmaganähtavalt ajutine või tervistkahjustav? Muidu, kes tööd teha tahavad, on kained ja suhtuvad töösse täeie tõsidusega, on endale töö juba leidnud. Ja kui töö meeldib (nagu mulle nt), siis ei kipu vahetama isegi kui palk on parem, aga samal ajal mõned muud tingimused kehvemad (tööaeg öösiti, tervistkahjustav vms).

Aga kui võrrelda pisikese palgaga aastaringset tööd ja suurema palgaga hooajatööd kasvõi päevalisena taolises toredas talus, siis vist paljud valiksid siiski aastaringse töö. Täiskohaga kuskil liini peal töötaja tahaks pärast tööpäeva ju ka puhata ja pere ringis veeta, koduseid töid teha jne, aga mitte teisele kohale tööle minna. Kuigi kindlasti on ka neid kes nii teevad, kuid kaua tervis sellele vastu ei pea, eriti kui mõlemat tööd tõsiselt võtta. No kui töö on nö istuv ja puhkus pikk, siis on ka mõeldav puhkuse ajal talus füüsilist teha. Kuid siin valivad osad juba veelgi kõrgema palgaga Soome. Iga kell vabalt võtta pikemat aega ilma tööta kontingent on tõesti kahtlane.

Kuidas on selline hooajatööliste probleem lahendatud mujal Põhjamaades? Ega siis mitte ainult endistest sotsmaadest tuleva tööjõu arvelt? Esitan selle küsimuse just töölise seisukohast, sest ülejäänud aasta on vaja ka millegist elada. Kas poleks hobitalunikud just selline korralik ja siiski samal ajal "varnast võtta" tööjõud?

Ise ma tunnistan ausalt, et talupidajat-tootjat minust ei saa. Ikka hobitalunik.
Vasta
#25
Sobib siia teemasse nagu titt hälli, S. Kivisildnik: http://www.ohtuleht.ee/495661#.UHkRChz2zek.facebook
Peab omama suurt julgust v. meeleheidet, et sellist lugu kirjutada.
Olulised ohjad oma elu juhtimiseks on endiselt teie kätes. Te olete ju täiskasvanud inimesed.. või kuidas?
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
3 külali(st)ne

Expand chat