Postitused: 139
Teemad: 0
Liitus: Nov 2012
(13-12-2012, 14:32 )Celtic Kirjutas: No küll on hirmus, eks. Elu aeg oled jumalakartlik mees või naine ja siis äkki puuakse üles. Oh, pagan...
No needusel ja jumalakartlikusel nüüd küll seost ei tohiks olla.
Postitused: 5,868
Teemad: 183
Liitus: May 2004
(13-12-2012, 14:59 )BleedingOutMyEyes Kirjutas: Celtic, ehk oskad täpsemalt vastata? Info on pillutatud siin foorumis kõikjale laiali, ent idee on selles, et keha põletamisel valgub kehaga seotud energiakeha kiiremini laiali ja leina aja jätkudes ei hoita seda keha kinni, et ta saaks eneseteadvuse omastada.
Mattes keha maha jääb alles ka energiakeha, mida siis "toidetakse" läbi leina või läbi egregori senikaua, kuni energiakeha muutub kas iseteadvust omavaks energiakogumiks või nö. salvestiseks ajakangas (enamus nunnasid ja munki kõikjal kloostrites või keskaegsetes majades.)
Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
Postitused: 339
Teemad: 4
Liitus: Nov 2007
Aitäh! Sain vastuse nüüd.
Postitused: 139
Teemad: 0
Liitus: Nov 2012
13-12-2012, 16:20
(Seda postitust muudeti viimati: 13-12-2012, 16:21 ja muutjaks oli Pesukäru.)
(13-12-2012, 15:56 )Celtic Kirjutas: Mattes keha maha jääb alles ka energiakeha, mida siis "toidetakse" läbi leina või läbi egregori senikaua, kuni energiakeha muutub kas iseteadvust omavaks energiakogumiks või nö. salvestiseks ajakangas (enamus nunnasid ja munki kõikjal kloostrites või keskaegsetes majades.)
Ja kui leina pole, ütleme, oli bomž kes löödi jõhkralt maha, leiti nimetuna raudtee tagant ning midagi jäi kripeldama siin, siis mingisugust energia keha või kuidas iganes seda nimetatakse ei tulegi, sest puudub toitev energia? Kuidas see just tema leinajate pealt selle võtab?
Postitused: 5,868
Teemad: 183
Liitus: May 2004
Suurt emotsionaalset laengut kandev lahkumine on üks põhipõjustest, miks tekivad nö. salvestised... need võimendavad energeetilist jääki üksjagu. Suurt emotsionaalset laengut kannavad pea kõik vägivaldsed surmad.
Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
Postitused: 139
Teemad: 0
Liitus: Nov 2012
Kellel see emotsioon peab olema?
Postitused: 5,868
Teemad: 183
Liitus: May 2004
Ikka lahkujal.
Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
Postitused: 139
Teemad: 0
Liitus: Nov 2012
13-12-2012, 17:02
(Seda postitust muudeti viimati: 13-12-2012, 19:47 ja muutjaks oli Pesukäru.)
Niisiis kui ma suudan suremise hetkel endale tohutu nalja teha või karta, siis on kummitamine üsna kindel?
E: või peab olema negatiivne emotsioon? või on see selle, kuidas nüüd öeldagi, inimese enda valik kas hakkab kummitama või mitte?
Postitused: 19
Teemad: 0
Liitus: Dec 2012
Vaim või vaimne olend, tulles inkarnatsiooni, seob osa oma teadvuse energiast inimese lootega ehk füüsilise kehaga. Läbi meie kasvamise ja arengu tõmbame endasse jäkuvalt seda energiat või oma vaimset teadvust. Meie füüsiline keha on meie vaimne energia materialiseerunud vormis
Kui on käes lahkumise aeg, oleks mõtekas ka see osa oma energiast kaasa võtta. Ideaalis käiks see nii, et inkarnatsioonist lahkuv olend muundab 3-30 päeva jooksul oma keha tagasi vaimseks energiaks, jättes maha väikese "tuhahunniku" (mis on meie vanemate poolt annetatud energia, kui nad meid eostasid).
Kuuldavasti on mõned meie hulgast sellise lahkumisega ka hakkama saanud. Kui see enda jaoks tundub "võimatu missoonina", siis lähim alternatiiv on tuhastamine, nagu mitmed eelkõnelejad ka juba mainisid.
Maha maetud kehade "kasutusvõimalusi" on eelkõnelejad väga hästi juba kirjeldanud. Jääb vaid lisada, et matmise ja mumifitseerimise tavad, mis inimkonnale on "antud", ei ole mõeldud meie arengu soodustmiseks.
Postitused: 37
Teemad: 0
Liitus: Jan 2013
Matmise juurde , paraku, käib paljudes kultuurides üks paras ""paabel"".
Andke andeks minu lugupidamatu väljend, mis kuidagi ei puuduta kadunukest ega tema tõsiselt leinajaid.
Jah, kuidagi tuleb kadunuke maale tagasi anda. Kas aga sellised "tseremooniad", nagu need on traditsioonilisteks kujunenud, on kadunukesele ja leinajatele vajalikud ? See on ju palagan, mis ei lase ei leinata, ei lahkuda - täidetud kannatuse, vastikuse, kahjurõõmu, ükskõiksuse, uudishimu jamilleiganes muude vastakate tunnetega.
Kas see annab lahkujale rahu ?
Järelejäänud leinajatele ehk ajapikku annabki rahu, sest sai tehtud nii, nagu tavaks ja keegi ei tohiks solvunud olla, sest kõik said ju kutsutud (kui ikka kõik...) ja suuem osa sai ka laua äärde jalgu puhkama ja sooja ja heietama . . .
Palun veelkord vabandust oma kurja sarkasmi pärast !
Ma ei saa midagi parata, et olen lapsest peale neid "silmakirjalikke" "tseremooniaid" teatud skepsise- ja ebameeldivustundega pidanud kaasa tegema. Eriti ebameeldiv (et mitte öelda - vastik!) on olnud olla ise tõesti leinajana oma lahkunud lähedaste juures ja oodata, et see kõik ükskord lõpeks, ja et ma saaksin sellest kõigest rahu; et lõpuks oma leinaga olla ja kalli
kadunukesega veel rahus vestelda.
Kas mind peaks nüüd kividega loopima ?
Mu usk on mu vabadus ja voli.
Postitused: 839
Teemad: 1
Liitus: Feb 2012
Hiljuti oli siis ka reaalne kogemus selle matmisega.
Minul isiklikult oli isegi "hea meel" kui see kurb sündmus oli toimunud, sest "suremine vähki" pole meeldiv sündmus. Püüdsin omastele seda ka seletada ja tundus et see rahustas.
Nüüd see tseremoniaalne osa on tõesti "rõve emotsioonide rebimine".
Maardu krematooriumis on kaks nurka: õigeusu ja "lutherlik". Millegipärast toimetatakse "ilmalik" tseremoonia "lutherlikus" nurgas. Samas oleks olnud võimalik toimetada keset ruumi ehk siis neutraalsel pinnal.
Ja tseremoonia ise oli paras liturgia - mitmeid kordi tõsteti emotsioon pisarate mereni.
Maardus pole sellist lifti põrandas, seal viiakse käruga kirst minema.
See oli omamoodi vaatemäng, kui siis üks käblik tuli tagant ruumist ja hakkas käru välja lükkama. Pidime natuke aitama käru liikumasaamisel, aga see näoilme - mefistolik irve - see oli ikka tõeliselt vaatamist väärt - puudusid ainult sarvemuksud ja vonklev saba. Olin ka kogu seltskonnast ainus, kes seda märkas.
Kuna mõned sugulased olid õigeusu kalduvustega, siis tuli hiljem ka see 40 päeva kogunemine läbi teha.
|