Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Matmine
#26
(13-12-2012, 14:32 )Celtic Kirjutas: No küll on hirmus, eks. Elu aeg oled jumalakartlik mees või naine ja siis äkki puuakse üles. Oh, pagan...

No needusel ja jumalakartlikusel nüüd küll seost ei tohiks olla.

Vasta
#27
(13-12-2012, 14:59 )BleedingOutMyEyes Kirjutas: Celtic, ehk oskad täpsemalt vastata?
Info on pillutatud siin foorumis kõikjale laiali, ent idee on selles, et keha põletamisel valgub kehaga seotud energiakeha kiiremini laiali ja leina aja jätkudes ei hoita seda keha kinni, et ta saaks eneseteadvuse omastada.

Mattes keha maha jääb alles ka energiakeha, mida siis "toidetakse" läbi leina või läbi egregori senikaua, kuni energiakeha muutub kas iseteadvust omavaks energiakogumiks või nö. salvestiseks ajakangas (enamus nunnasid ja munki kõikjal kloostrites või keskaegsetes majades.)
Vasta
#28
Aitäh! Sain vastuse nüüd.
Vasta
#29
(13-12-2012, 15:56 )Celtic Kirjutas: Mattes keha maha jääb alles ka energiakeha, mida siis "toidetakse" läbi leina või läbi egregori senikaua, kuni energiakeha muutub kas iseteadvust omavaks energiakogumiks või nö. salvestiseks ajakangas (enamus nunnasid ja munki kõikjal kloostrites või keskaegsetes majades.)

Ja kui leina pole, ütleme, oli bomž kes löödi jõhkralt maha, leiti nimetuna raudtee tagant ning midagi jäi kripeldama siin, siis mingisugust energia keha või kuidas iganes seda nimetatakse ei tulegi, sest puudub toitev energia? Kuidas see just tema leinajate pealt selle võtab?
Vasta
#30
Suurt emotsionaalset laengut kandev lahkumine on üks põhipõjustest, miks tekivad nö. salvestised... need võimendavad energeetilist jääki üksjagu. Suurt emotsionaalset laengut kannavad pea kõik vägivaldsed surmad.
Vasta
#31
Kellel see emotsioon peab olema?
Vasta
#32
Ikka lahkujal.
Vasta
#33
Niisiis kui ma suudan suremise hetkel endale tohutu nalja teha või karta, siis on kummitamine üsna kindel?

E: või peab olema negatiivne emotsioon? või on see selle, kuidas nüüd öeldagi, inimese enda valik kas hakkab kummitama või mitte?
Vasta
#34
Vaim või vaimne olend, tulles inkarnatsiooni, seob osa oma teadvuse energiast inimese lootega ehk füüsilise kehaga. Läbi meie kasvamise ja arengu tõmbame endasse jäkuvalt seda energiat või oma vaimset teadvust. Meie füüsiline keha on meie vaimne energia materialiseerunud vormis Smile

Kui on käes lahkumise aeg, oleks mõtekas ka see osa oma energiast kaasa võtta. Ideaalis käiks see nii, et inkarnatsioonist lahkuv olend muundab 3-30 päeva jooksul oma keha tagasi vaimseks energiaks, jättes maha väikese "tuhahunniku" (mis on meie vanemate poolt annetatud energia, kui nad meid eostasid).

Kuuldavasti on mõned meie hulgast sellise lahkumisega ka hakkama saanud. Kui see enda jaoks tundub "võimatu missoonina", siis lähim alternatiiv on tuhastamine, nagu mitmed eelkõnelejad ka juba mainisid.

Maha maetud kehade "kasutusvõimalusi" on eelkõnelejad väga hästi juba kirjeldanud. Jääb vaid lisada, et matmise ja mumifitseerimise tavad, mis inimkonnale on "antud", ei ole mõeldud meie arengu soodustmiseks.
Vasta
#35
Matmise juurde , paraku, käib paljudes kultuurides üks paras ""paabel"".
Andke andeks minu lugupidamatu väljend, mis kuidagi ei puuduta kadunukest ega tema tõsiselt leinajaid.
Jah, kuidagi tuleb kadunuke maale tagasi anda. Kas aga sellised "tseremooniad", nagu need on traditsioonilisteks kujunenud, on kadunukesele ja leinajatele vajalikud ? See on ju palagan, mis ei lase ei leinata, ei lahkuda - täidetud kannatuse, vastikuse, kahjurõõmu, ükskõiksuse, uudishimu jamilleiganes muude vastakate tunnetega.
Kas see annab lahkujale rahu ?
Järelejäänud leinajatele ehk ajapikku annabki rahu, sest sai tehtud nii, nagu tavaks ja keegi ei tohiks solvunud olla, sest kõik said ju kutsutud (kui ikka kõik...) ja suuem osa sai ka laua äärde jalgu puhkama ja sooja ja heietama . . .
Palun veelkord vabandust oma kurja sarkasmi pärast !
Ma ei saa midagi parata, et olen lapsest peale neid "silmakirjalikke" "tseremooniaid" teatud skepsise- ja ebameeldivustundega pidanud kaasa tegema. Eriti ebameeldiv (et mitte öelda - vastik!) on olnud olla ise tõesti leinajana oma lahkunud lähedaste juures ja oodata, et see kõik ükskord lõpeks, ja et ma saaksin sellest kõigest rahu; et lõpuks oma leinaga olla ja kalli
kadunukesega veel rahus vestelda.
Kas mind peaks nüüd kividega loopima ?
Vasta
#36
Hiljuti oli siis ka reaalne kogemus selle matmisega.
Minul isiklikult oli isegi "hea meel" kui see kurb sündmus oli toimunud, sest "suremine vähki" pole meeldiv sündmus. Püüdsin omastele seda ka seletada ja tundus et see rahustas.
Nüüd see tseremoniaalne osa on tõesti "rõve emotsioonide rebimine".
Maardu krematooriumis on kaks nurka: õigeusu ja "lutherlik". Millegipärast toimetatakse "ilmalik" tseremoonia "lutherlikus" nurgas. Samas oleks olnud võimalik toimetada keset ruumi ehk siis neutraalsel pinnal.
Ja tseremoonia ise oli paras liturgia - mitmeid kordi tõsteti emotsioon pisarate mereni.
Maardus pole sellist lifti põrandas, seal viiakse käruga kirst minema.
See oli omamoodi vaatemäng, kui siis üks käblik tuli tagant ruumist ja hakkas käru välja lükkama. Pidime natuke aitama käru liikumasaamisel, aga see näoilme - mefistolik irve - see oli ikka tõeliselt vaatamist väärt - puudusid ainult sarvemuksud ja vonklev saba. Olin ka kogu seltskonnast ainus, kes seda märkas.
Kuna mõned sugulased olid õigeusu kalduvustega, siis tuli hiljem ka see 40 päeva kogunemine läbi teha.

Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat