13-02-2013, 11:33
Originaalis "Pale Blue Dot: A Vision of the Human Future in Space"("Kahvatu sinine täpp: nägemus inimeste tulevikust kosmoses") on 1994. aasta Ameerika astronoomi, astrofüüsiku ja kosmoloogi Carl Sagani populaarteaduslik raamat astronoomia ja kosmoselendude teemal.
Raamat algab arutlustega inimeste algsetest nägemustest end ümbritsevast maailmaruumist, planeetidest ja nende olemusest. Miks inimesed arvasid algselt, et kogu Universum tiirleb ümber nende pisikese planeedi ning kuidas teaduse areng on üha enam tõestanud tõsiasja, et me elame ühel pisikesel ebaerilisel tolmukübemel keset lõputut kosmost. Selleasemel et selliste avastuste valguses kaotada nö. elu mõtet, arvab ta, et see peaks meile vaid õpetama alandlikust ja tagasihoidlikust, mis on ülimalt tähtis päästmaks meid meie endi käest. Kui me ei pea ennast enam Universumi printsideks ning ei arva, et Päike tõuseb ja loojub vaid meie lõbuks, võib olla me suudame siis panna tõsised teemad nagu tuumarelvad ja globaalne soojenemine õigesse konteksti. Sagani suurimaks hirmuks ongi, et inimesed hävitavad iseendid enne, kui me suudame kosmosesse levida või teeb seda meie eest mõni suvaline asteroid, mis jääb üldises omavahelises kaklemises ja ignorentsuses suurema tähelepanuta. Elades vaid ühel planeedil "on kõik meie munad ühes korvis".
Asteroidide, komeetide(raamat on kirjutatud aasta peale kuulsa Shoemaker-Levy komeedi purunemist Jupiteri atmosfääris) ja muude meid potensiaalselt ähvardavate taevakehade ohust räägib ta pikalt. Ühe õõvastava võimalusena toob ta välja ohu, et kas oskus nende orbiite muuta ei tooks endaga kaasa omamoodi uut võidurelvastumist: oskus juhtida asteroide ohutumatele orbiitidele loob ühtlasi ka võimaluse muuta ohutuid asteroide ohtlikeks.
Edasi räägib Sagan üksikasjalikult kõikidest planeetidest ja nende uurimisest Voyageri kosmosesondide poolt. Olles selle programmiga tihedalt seotud, räägib ta asjatundlikult aastate jooksul tekkinud probleemidest nende imepäraste masinatega, kuidas sajad inimesed pingutasid, et hoida neid töös ja milliseid mõjusid avaldasid nende poolt saadetud pildid ja andmed üldisele teaduslikule ja filosoofilisele mõtlemisele meie Päikesesüsteemist. Samuti spekuleerib ta elu leidumisest Päikesesüsteemi gaasihiidude kuudel(peamiselt Titan, Triton ja Miranda) ja nende atmosfääride ja geoloogiate(tollal küllatki vähetuntud) teemadel. Nüüd retrospektiivis tuleb välja, et Sagan pani oma spekulatsioonidega päris täppi.
Enamus raamatust aga keskendub argumentide esitamisele Päikesesüsteemi uurimise poolt ja vastu. Kas, kuidas ja millal peaksime me mõtlema asteroidide kaevandamisele, mehitatud lendudele Marsile, Veenusele, Jupiteri kuudele, jne. Kas üldse leidub meie lähitulevikus hetke, millal meie ühis- ja keskkondlikud probleemid on piisavalt tähelepanu all, et jääks üle ressursse kallite mehitatud kosmoseprojektide elluviimiseks? Kas üks riik saaks sellega hakkama või vajaks see terve maailma ühist poliitilist ja majanduslikku jõupingutust? Kas sellel oleks üldse mõtet, pidades meeles, et näiteks robotid on sadades kordades odavamad uurimaks teisi planeete ja tavakehi kui seda kasvõi ühe inimese saatmine Marsile? Tehnoloogilises mõttes oli see juba raamatu kirjutamise hetkel täiesti võimalik.
Viimane osa raamatust keskendub pilguheitele kaugemale tulevikku. Kas ja kuidas me saaksime Maa-sarnastada näiteks Marssi või Veenust? Kas meil on üldse selleks õigus? Nii või teisiti peame me kunagi Maal lahkuma ning kunagi peame me lahkuma ka Päikesesüsteemist. Kuidas me seda teha saaksime juhul kui me avastame, et valguskiirustel reisimine osutub võimatuks? Sagan pakub välja tsenaariumi, kus kõik algab asteroidide kaevandamisest...kaevandustest saavad pisikesed tütartsivilisatsioonid, mis viimaks ühelt asteroidilt teisele hüpates Maast kaugenevad, lõpuks järgides oma uut evolutsiooni tundmatuseni muutuvad...ning viimaks levib inimkond ja tema järeltulijad üksikute individuaalsete üksustena kõikjale ümbritsevasse kosmosesse.
[Mõned päevad tagasi käis läbi ka uudis reaalsetest plaanidest asteroidide kaevandamisega algust teha: http://forte.delfi.ee/news/teadus/kosmos...d=65639180]
Raamatu viimane osa oli minu jaoks kõige huvitavam, sest pole asusalt öeldes kunagi lugenud sellist tõsist ja teadusliku spekulatsiooni nõnda kaugest tulevikust ja võimalikest suundadest inimkolonisatsioonis. Kõik seob kokku muidugi Sagani suurepärane kirjutamis- ja arutlusviis, mida võiks teatud tasandil pidada proosaliseks teadusfilosoofiaks. Igatahes üks parimaid populaarteaduslikke raamatuid, mida mina vähemasti lugenud olen.
Raamatu pealkiri sai inspiratsiooni samanimelisest fotost Maast, tehtud Voyager 1 poolt 6 miljardi kilomeetri kauguselt. Foto mis poleks ilma Sagani veenmiseta ilmselt kunagi ilmavalgust näinud(Maa see pisikene täpikene):
![[Pilt: Pale_Blue_Dot.png]](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/7/73/Pale_Blue_Dot.png)
Sagan kirjutab selle foto kohta raamatu alguses(vabandust, et ei ole tõlgitud, aga tundub hetkel liialt suure tööna ning ilmselt ei saaks ma ka autori kirjutamisstiili edasiandmisega adekvaatselt hakkama):
From this distant vantage point, the Earth might not seem of any particular interest. But for us, it's different. Consider again that dot. That's here. That's home. That's us. On it everyone you love, everyone you know, everyone you ever heard of, every human being who ever was, lived out their lives. The aggregate of our joy and suffering, thousands of confident religions, ideologies, and economic doctrines, every hunter and forager, every hero and coward, every creator and destroyer of civilization, every king and peasant, every young couple in love, every mother and father, hopeful child, inventor and explorer, every teacher of morals, every corrupt politician, every "superstar," every "supreme leader," every saint and sinner in the history of our species lived there – on a mote of dust suspended in a sunbeam.
The Earth is a very small stage in a vast cosmic arena. Think of the rivers of blood spilled by all those generals and emperors so that in glory and triumph they could become the momentary masters of a fraction of a dot. Think of the endless cruelties visited by the inhabitants of one corner of this pixel on the scarcely distinguishable inhabitants of some other corner. How frequent their misunderstandings, how eager they are to kill one another, how fervent their hatreds. Our posturings, our imagined self-importance, the delusion that we have some privileged position in the universe, are challenged by this point of pale light. Our planet is a lonely speck in the great enveloping cosmic dark. In our obscurity – in all this vastness – there is no hint that help will come from elsewhere to save us from ourselves.
The Earth is the only world known, so far, to harbor life. There is nowhere else, at least in the near future, to which our species could migrate. Visit, yes. Settle, not yet. Like it or not, for the moment, the Earth is where we make our stand. It has been said that astronomy is a humbling and character-building experience. There is perhaps no better demonstration of the folly of human conceits than this distant image of our tiny world. To me, it underscores our responsibility to deal more kindly with one another and to preserve and cherish the pale blue dot, the only home we've ever known.
Siin video Carl Saganist rääkimas(tsiteerimas oma raamatut) kosmose koloniseerimisest(soovitan soojalt aega võtta ja ära vaadata):
PS: Kellel nüüd suur huvi raamatut lugeda tekkis, neile pean kahjuks mainima, et eesti keelde seda(veel) tõlgitud ei ole. Aga kellele inglise keeles lugemine probleeme ei valmista, siis neile soovitan endale soetada nõne e-lugeri, millele on inglise keeles netiavarustes täiesti tasuta liikumas pea kõik tuntumad raamatud maailmas. Kindle on üks odavamaid, kuid samas kvaliteetsemaid. Viimasel ajal on palju juttu olnud e-raamatute levikust ka eesti keeles ja selline vidin oleks kindlsti hea investeering neile, kellele kõiksugu lugemine suuremat huvi pakub...
Raamat Krisostomuses: http://www.kriso.ee/pale-blue-dot-vision...76596.html
Raamat algab arutlustega inimeste algsetest nägemustest end ümbritsevast maailmaruumist, planeetidest ja nende olemusest. Miks inimesed arvasid algselt, et kogu Universum tiirleb ümber nende pisikese planeedi ning kuidas teaduse areng on üha enam tõestanud tõsiasja, et me elame ühel pisikesel ebaerilisel tolmukübemel keset lõputut kosmost. Selleasemel et selliste avastuste valguses kaotada nö. elu mõtet, arvab ta, et see peaks meile vaid õpetama alandlikust ja tagasihoidlikust, mis on ülimalt tähtis päästmaks meid meie endi käest. Kui me ei pea ennast enam Universumi printsideks ning ei arva, et Päike tõuseb ja loojub vaid meie lõbuks, võib olla me suudame siis panna tõsised teemad nagu tuumarelvad ja globaalne soojenemine õigesse konteksti. Sagani suurimaks hirmuks ongi, et inimesed hävitavad iseendid enne, kui me suudame kosmosesse levida või teeb seda meie eest mõni suvaline asteroid, mis jääb üldises omavahelises kaklemises ja ignorentsuses suurema tähelepanuta. Elades vaid ühel planeedil "on kõik meie munad ühes korvis".
Asteroidide, komeetide(raamat on kirjutatud aasta peale kuulsa Shoemaker-Levy komeedi purunemist Jupiteri atmosfääris) ja muude meid potensiaalselt ähvardavate taevakehade ohust räägib ta pikalt. Ühe õõvastava võimalusena toob ta välja ohu, et kas oskus nende orbiite muuta ei tooks endaga kaasa omamoodi uut võidurelvastumist: oskus juhtida asteroide ohutumatele orbiitidele loob ühtlasi ka võimaluse muuta ohutuid asteroide ohtlikeks.
Edasi räägib Sagan üksikasjalikult kõikidest planeetidest ja nende uurimisest Voyageri kosmosesondide poolt. Olles selle programmiga tihedalt seotud, räägib ta asjatundlikult aastate jooksul tekkinud probleemidest nende imepäraste masinatega, kuidas sajad inimesed pingutasid, et hoida neid töös ja milliseid mõjusid avaldasid nende poolt saadetud pildid ja andmed üldisele teaduslikule ja filosoofilisele mõtlemisele meie Päikesesüsteemist. Samuti spekuleerib ta elu leidumisest Päikesesüsteemi gaasihiidude kuudel(peamiselt Titan, Triton ja Miranda) ja nende atmosfääride ja geoloogiate(tollal küllatki vähetuntud) teemadel. Nüüd retrospektiivis tuleb välja, et Sagan pani oma spekulatsioonidega päris täppi.
Enamus raamatust aga keskendub argumentide esitamisele Päikesesüsteemi uurimise poolt ja vastu. Kas, kuidas ja millal peaksime me mõtlema asteroidide kaevandamisele, mehitatud lendudele Marsile, Veenusele, Jupiteri kuudele, jne. Kas üldse leidub meie lähitulevikus hetke, millal meie ühis- ja keskkondlikud probleemid on piisavalt tähelepanu all, et jääks üle ressursse kallite mehitatud kosmoseprojektide elluviimiseks? Kas üks riik saaks sellega hakkama või vajaks see terve maailma ühist poliitilist ja majanduslikku jõupingutust? Kas sellel oleks üldse mõtet, pidades meeles, et näiteks robotid on sadades kordades odavamad uurimaks teisi planeete ja tavakehi kui seda kasvõi ühe inimese saatmine Marsile? Tehnoloogilises mõttes oli see juba raamatu kirjutamise hetkel täiesti võimalik.
Viimane osa raamatust keskendub pilguheitele kaugemale tulevikku. Kas ja kuidas me saaksime Maa-sarnastada näiteks Marssi või Veenust? Kas meil on üldse selleks õigus? Nii või teisiti peame me kunagi Maal lahkuma ning kunagi peame me lahkuma ka Päikesesüsteemist. Kuidas me seda teha saaksime juhul kui me avastame, et valguskiirustel reisimine osutub võimatuks? Sagan pakub välja tsenaariumi, kus kõik algab asteroidide kaevandamisest...kaevandustest saavad pisikesed tütartsivilisatsioonid, mis viimaks ühelt asteroidilt teisele hüpates Maast kaugenevad, lõpuks järgides oma uut evolutsiooni tundmatuseni muutuvad...ning viimaks levib inimkond ja tema järeltulijad üksikute individuaalsete üksustena kõikjale ümbritsevasse kosmosesse.
[Mõned päevad tagasi käis läbi ka uudis reaalsetest plaanidest asteroidide kaevandamisega algust teha: http://forte.delfi.ee/news/teadus/kosmos...d=65639180]
Raamatu viimane osa oli minu jaoks kõige huvitavam, sest pole asusalt öeldes kunagi lugenud sellist tõsist ja teadusliku spekulatsiooni nõnda kaugest tulevikust ja võimalikest suundadest inimkolonisatsioonis. Kõik seob kokku muidugi Sagani suurepärane kirjutamis- ja arutlusviis, mida võiks teatud tasandil pidada proosaliseks teadusfilosoofiaks. Igatahes üks parimaid populaarteaduslikke raamatuid, mida mina vähemasti lugenud olen.
Raamatu pealkiri sai inspiratsiooni samanimelisest fotost Maast, tehtud Voyager 1 poolt 6 miljardi kilomeetri kauguselt. Foto mis poleks ilma Sagani veenmiseta ilmselt kunagi ilmavalgust näinud(Maa see pisikene täpikene):
Sagan kirjutab selle foto kohta raamatu alguses(vabandust, et ei ole tõlgitud, aga tundub hetkel liialt suure tööna ning ilmselt ei saaks ma ka autori kirjutamisstiili edasiandmisega adekvaatselt hakkama):
From this distant vantage point, the Earth might not seem of any particular interest. But for us, it's different. Consider again that dot. That's here. That's home. That's us. On it everyone you love, everyone you know, everyone you ever heard of, every human being who ever was, lived out their lives. The aggregate of our joy and suffering, thousands of confident religions, ideologies, and economic doctrines, every hunter and forager, every hero and coward, every creator and destroyer of civilization, every king and peasant, every young couple in love, every mother and father, hopeful child, inventor and explorer, every teacher of morals, every corrupt politician, every "superstar," every "supreme leader," every saint and sinner in the history of our species lived there – on a mote of dust suspended in a sunbeam.
The Earth is a very small stage in a vast cosmic arena. Think of the rivers of blood spilled by all those generals and emperors so that in glory and triumph they could become the momentary masters of a fraction of a dot. Think of the endless cruelties visited by the inhabitants of one corner of this pixel on the scarcely distinguishable inhabitants of some other corner. How frequent their misunderstandings, how eager they are to kill one another, how fervent their hatreds. Our posturings, our imagined self-importance, the delusion that we have some privileged position in the universe, are challenged by this point of pale light. Our planet is a lonely speck in the great enveloping cosmic dark. In our obscurity – in all this vastness – there is no hint that help will come from elsewhere to save us from ourselves.
The Earth is the only world known, so far, to harbor life. There is nowhere else, at least in the near future, to which our species could migrate. Visit, yes. Settle, not yet. Like it or not, for the moment, the Earth is where we make our stand. It has been said that astronomy is a humbling and character-building experience. There is perhaps no better demonstration of the folly of human conceits than this distant image of our tiny world. To me, it underscores our responsibility to deal more kindly with one another and to preserve and cherish the pale blue dot, the only home we've ever known.
Siin video Carl Saganist rääkimas(tsiteerimas oma raamatut) kosmose koloniseerimisest(soovitan soojalt aega võtta ja ära vaadata):
PS: Kellel nüüd suur huvi raamatut lugeda tekkis, neile pean kahjuks mainima, et eesti keelde seda(veel) tõlgitud ei ole. Aga kellele inglise keeles lugemine probleeme ei valmista, siis neile soovitan endale soetada nõne e-lugeri, millele on inglise keeles netiavarustes täiesti tasuta liikumas pea kõik tuntumad raamatud maailmas. Kindle on üks odavamaid, kuid samas kvaliteetsemaid. Viimasel ajal on palju juttu olnud e-raamatute levikust ka eesti keeles ja selline vidin oleks kindlsti hea investeering neile, kellele kõiksugu lugemine suuremat huvi pakub...
Raamat Krisostomuses: http://www.kriso.ee/pale-blue-dot-vision...76596.html
