(02-04-2013 15:22 )Sinis Kirjutas: Lapsena oli minu jaoks muinasjuttudes jms probleemiks pahateole järgnenud karistus (surm), see tundus ilusa jutu taustal julm ja üldsegi mitte vastavuses kuriteo suurusele, nt Punamütsikeses lõigatakse hundil kõht lahti, topitakse kive täis ja visatakse vette surema. Uskumutu, milleks selline vägivald, kui nn kannatada saanud tegelased olid elus, terved ja õnnelikud. Hea küll, ühel hetkel lasin end veenda, et see polnud päriselt ja neis on tavaks taoline karistuse liik.
Tegin vahepeal Foucaultiga natukene rohkem tutvust ja tsiteeritud lõiguga läheb ju väga hästi kokku tema teos "Discipline and Punish". Eesti keelset pealkirja ei tea, kui see on üldse eesti keeles ilmunud. Ei ole seda raamatut küll lugenud, aga tutvusin natukene sekundaarsete allikatega selle kohta. Raamat algab Robert-François Damiensi karistuse täideviimise kirjeldamisega, mis on üks jõhkramaid, mida võib ette kujutada. Hukkamine kestis umbes neli tundi, mille jooksul kasutati tema peal erinevaid piinamisvtteid suure rahvahulga ees. Kuritegu, mille eest ta surma mõisteti oli Prantsuse kuninga atentaadi katse. Katse nurjus ja kuningas sai vaid kergelt haavata.
Selline äärmuslik jõhkrus pole siis nagu millegiga põhjendatud? Foucault aga leiab, et selles on oma loogika. Avalikud jõhkrad piinamised ning hukkamised on põhjendatud olukorras, kus valitsev võim ei oska ennast teisiti kehtestada. Kuritegu ei nähtud tol ajal mitte niivõrd seaduse rikkumisena, vaid rohkem mässuna valitseja vastu. Kuritegu oli sisuliselt riigi (valitseja) reetmine ja riigi (valitseja) reetmine on alati olnud erilist sorti kuritegu, kus karistused on ebaproportsionaalselt suured. Kui Damiensi puhul on otsene vastuhakk valitsejale ka praegu ilmselge, püüdis ta ju kuningat tappa, siis tegelikult on ju igasugune seaduse rikkumine otsene vastuhakk valitsejale. valitseja andis ju välja seaduse ja kui keegi seda rikub, siis astub ta otseselt valitseja vastu. Foucault on selle kohta öelnud midagi sellist: "Kuritegu sooritati kunagi valitseja keha vastu ja õigust mõisteti kurjategija keha vastu". Valitseja keha all peab ta minu arusaamist mööda silmas seadusandliku võimu keha - institutsiooni. Sellisel moel on julmad karistused loogilised - kurjategija ei teinud mitte ainult eetiliselt halba, mille eest võiks teda eetiliselt karistada, ta tõstis mässu seadusandliku võimu vastu ja on seega reetur.
Meenutam tänapäevast Wikileaksi juhtumit, kus Bradley Manningule oleks saanud määrata surmanuhtluse valitsuse dokumentide lekitamise eest. Eetiliselt on see kuritegu suht hallil maal, aga see oli riigi reetmine ja seega sarnaselt eriline kuritegu. Surma teda ilmselt ei mõisteta, aga see on nii ainult selle pärast, et seadusandlik võim tänapäeval on leidnud kavalama viisi enda kehtestamiseks. See viis leiti umbes kahe sajandi sajandi eest umbes samal ajal, kui hullus muudeti nö. kliiniliseks ning mõlemad nihked on sama päritoluga. Mõlemad said võimalikuks tänu teadmiste arenemisele inimesest. See kavalam viis ennast kehtestada peitub vanglate süsteemis, mis ei sisalda endas vaid tavalisi vanglaid.
18. sajandi lõpul tuli Jeremy Bentham välja ideega uut tüüpi vanglast, kus vangid on jälgitavad. Eelnevad vanglad olid võimalikult kinniste kongidega, aga uut panopticon tüüpi vanglates oli üks sein täiesti avatud. Igas kongis oleks pidanud olema üks vang, kes ei saa suhelda teiste vangidega, aga on nähtav vangimaja keskel asuvast valvetornist. Torn ise oleks pidanud olema konstrueeritud selliselt, et vangid ei näe, kas keegi vaatab neid või mitte. Sellest tulenevalt on vangil pideva jälgimise tunne, isegi kui teda tegelikult ei jälgita. Kõiki vange ju ei saagi jälgida, see oleks liiga kulukas. Panopticoni vangla aga sisendab valvuri iga vangi pähe ja võimaldab seega palju efektiivsemat kontrolli.
Kuigi vanglasüsteemis panopticon tüüpi vanglaid väga palju ei ehitatud, oli idee iseenesest murranguks võimu kehtestamisel. Idee levis kaugele välja klassikaliste vanglate seinte vahelt ja ühiskonda laiemalt. Foucault on öelnud, et tänapäeva koolid on omamoodi vanglad, kus võim kehtestab ennast läbi panopticoni süsteemi. Eksamid ja hinnete panemine laiemalt on sisuliselt jälgija sisestamine õpilase teadvusesse. Võib-olla kedagi väga ei huvita, kas õpilane õpib antud süsteemis edukalt või mitte, aga õpilane teab, et teised teavad ja seega on tema areng jälgitud viisil, et ta ise on sellest teadlik. See jälgimine sunnib teda paratamatult suuremale distsipliinile ja võim saab seeläbi ennast kehtestada.
Siin foorumiski on teema inimeste jälgimisest. Panopticoni idee kohaselt pole erilist vahet, et kas tegelikult jälgitakse või mitte. Kõiki nagunii jälgida ei saa ja tegelik totaalne jälgimine pole seega isegi võimu eesmärk. Eesmärk on anda inimestele teadmine et neid võidakse jälgida ja seega nö. valvuri sisestamine inimeste peadesse. Inimesed mõtlevad kaks korda järgi, mida nad avaldavad, kui nad teavad, et neid võidakse jälgida. Nad distsiplineerivad ennast ja see on eesmärk - distsiplineeritud inimesed. Kui keegi siin mõtleb, et ta hoiatab inimesi jälgimise eest ja töötab sellega süsteemile vastu, siis tegelikult võib ta hoopis aidata kehtestada süsteemi võimu. Kavalused, kavalused.
See kõik ei tähenda üldse, et võim on läbinisti halb, üldse mitte. See lihtsalt on - midagi paratamatut. Ilma võimuta poleks ühiskonda ja ilma ühiskonnata peaks iga inimene seisma vaid enda eest. See oleks nö. looduslik seisund, kus nõrgematele pole kohta ja kõik võitleksid kõigi vastu. Nii vähemalt väidab Thomas Hobbes. Selleks, et inimene saaks kuuluda ühiskonda peab ta alluma selle võimule ja ainus, mida võim temalt oma suva järgi ära võtta ei tohi, on tema elu. Kõik ülejäänu on läbirääkimiste küsimus (milles ta ise küll tihti ei osale). See on ilmselt natukene äärmuslik vaade ja Hobbsi vaadatakse tihti kui rojalisti, kes õigustas kuninga võimu isegi kui see on türannia. Mingil määral on selles aga ka kindlasti tõtt. Ühiskonnaga kaasneb selle võim ja eks iga inimene peab enda jaoks ise selgeks mõtlema, et milliseid tingimust ta soovib ja kui aktiivselt ta ühiskondlikes läbirääkimistes osaleb. Demokraatia ilu seisneb siinkohal ju selles, et Võimu mõjutamiseks ei pea vägivalda kasutama. Võim kehtestab ennast läbi teadmiste ja seda saab mõjutada vaid läbi teadmiste.
Kõrvalpõikena meenub mulle midagi minu uusateistlikust faasist. Ma elasin selle paar aastat tagasi läbi ja vaatasin näiteks youtubest üksjagu debatte kristlaste ja ateistide vahel. Kristlaste üks argumente on see, et ilma religioonita ei hoia inimesi miski tagasi oma suva järgi kuritegusid korda saatmast. Ateistid, Dawkins on meelde jäänud, vastas selle peale tavaliselt, et jube jama küll, kui vaid jumala kõikenägev pilk hoiab inimesi tagasi kuritegusid sooritamast. Kristlastel on nii halb arvamus endast!?
Nüüd saan ma üksjagu paremini aru, miks uusateiste naiivsuses süüdistatakse. Asi pole selles, et kõik kristlased ennast sisimas ebamoraalseks tunnistaksid, nad tunnistavad lihtsalt välist võimu, kui ühiskonda stabiliseerivat tegurit. Ühest küljest võib ju loota, et kui inimesi ei kontrollita, siis on nad head ja eetilised, aga see eeldab ju ikkagi arengutaset, mida paljudel pole. Inimestel on üksjagu impulsse, mis viivad kurbade tagajärgedeni enda ja teiste jaoks ning tihti ei osata neid ise kontrollida. Ahnus, viha, iha - millega inimene neid kontrollib? Enda eetilise pilguga ja ettenägelikkusega? Kui aga pole piisavalt ühte või teist, kasvatus oli halb vms, siis aitabki väline kontroll, mida rakendab mingi väline võim. Võim, mis on inimesesse sisestatud, võõras pilk mis teda jälgib. Olgu selleks pilguks siis mingi väike 'suur vend' või Jumal mingis vormis. Nagu öeldud - jälgima ei peagi, piisab pilgu sisestamisest inimesesse. Seega pole ka vahet, kas jumal on olemas või mitte. Kui inimesed usuvad temasse, siis usuvad nad tema pilku. Usk on oluline ja paneb asja toimima.
Nüüd võib tunduda, et ma pooldan inimeste välist kontrollimist, aga päris nii see pole. Mingi arengu tasemeni muidugi - loomupäraselt saadab last tema vanemate pilk, mille ta on endasse sisestanud. Võib ju öelda, et vanemad rakendavad oma võimu selle pilgu läbi. Mingil hetkel peaks inimene nagu iseseisvuma ja see iseseisvumine peaks tähendama et ta suudab olla eetiline ja ettenägelik. Paraku on eetika väga keeruline valdkond ja elu on tihti kiire. Ettenägelikkusega ei pruugi alati lood head olla jne. Kui nüüd enda jaoks eetikat lahti mõtestamata ja päevast-päeva elavad inimesed ise oma laste jaoks autoriteedid on, siis kuidas peaksid need lapsed saavutama oma iseseisvuse. Mitte selles mõttes iseseisvuse, et nad teenivad endale elatist ja võivad end ametlikult täis juua - kuidas nad saavutavad iseseisvuse välisest võimust selliselt, et nad suudaksid samas luua stabiilse ühiskonna? Praegu on ühiskond suuresti stabiilne ainult välise võimu tõtu. Keegi jälgib, et sigadusi ei tehtaks. Vahel on see lihtsalt pilk, mille taga kedagi pole, aga inimese iseseisvuse koha pealt on see sama, mis väline jälgimine.
Oeh, see psühholoogia läheb aga teemast jube välja.
(24-03-2013 18:13 )Sinis Kirjutas: Aastaid tagasi, veel verinoorena ja matkides üldiseid riietumistavasid, püüdsin oma maitsemeelt kohaldada mulle sobivaga keskkonnas, kuhu elu oli mind lükanud. Lõppes see vestlusega ühes grupis vanemate ja targemate osavõtul, kes tegid heatahtliku/kriitilise märkuse minu kehakatvate riietusesemete värvivaliku osas. Olin solvunud ja haavunud, tundsin kaudset viidet oma hingeseisundile.
Tundub küll, et sa oled lugenud Foucault ideesid distsipliini ja võimu kohta? Njah, eks ta võib enda kandvamaid ideesid ka üle korrata mitmetes oma raamatutes ja seega pole ime. Tsiteeritud lõigus kirjeldad sa küll suht hästi võimu dünaamikat, nagu ma Foucaultist aru saan. Märkus võib ju olla heatahtlik, aga sisendatuna muutub see pidevaks kaaslaseks ja loob seega distsipliini. Võim kehtestab ennast grupis. Niimoodi on need asjad ilmselt alati olnud ja võimumängud gruppides leidsid tõenäoliselt aset juba ürgsel ajal. Paari viimase sajandiga on juhtunud see, et nähtusest on saadud teadlikuks ja seda on hakatud ühiskonnas ja poliitikas ära kasutama.
Oeh, ma ei kavatsenud nii pikalt kirjutada, aga mis teha. Liiga palju mõtteid tahtsid välja tulla

Foucault on samas tõesti väga huvitav ja kui keegi näiteks siin foorumis Orwelli ideede üle mõtiskleb, siis nende vahel tundub ühenduslülisid olevat üksjagu.