31-07-2013 18:23
RE: Minu hullus ja arutus
Jõudsin Hermann Hesse raamatuni „Stepihunt“. Kunagi ammu-ammu sai loetud tema „Klaaspärlimängu“, see oli liiga hea ja tegi mind ettevaatlikuks autori muu loomingu osas. „Stepihunt“ on jäänud kodus raamaturiiulilt mitmeid kordi pihku, olen teda siis vaadanud ja sirvinud taas järjekordse uudishimu ja valmisolekuga lugeda kuni minategelase soovituseni „ainult hulludele“ ja jäänud seda tõsimeeli uskuma (mitte et ma muidu hull poleks). Seejärel olen asetanud raamatu kahjutundega riiulile tagasi ja tundnud, et ma pole hetkel see hull, keda autor silmas peab, veel ei ole minu kord olla hundihull. Vaist on ütelnud, et pead olema saanud elult niipalju muserdada, haavu lakkuda, tõde otsida, teispoolsuse poole õhata, aukartust looja ees tunda, vanust koguda..., enne kui saad edasi lugeda. Mu keha on olnud hull, raamatu lugemiseks seda ei jätkunud. Lisaks olen üks neist, kes kord loetud raamatut uuesti kätte ei võta, seega kaalun oma valmisolekut taoliste teoste jaoks eraldi. Vanus on kinkinud arukuse siin sisetunnet usaldada, vastasel juhul jätad end mõttetult ilma võimalikust rõõmust ja trööstist. Seekord olin valmis edasi lugema, oli minu kord olla hull.
Lummav, hingekriipiv, äratundmine, veidi pisaraid, rõõmu... See raamat vääris ootamist. Sellele raamatule teen ma erandi: juba lugemise ajal adusin, et teda on vaja uuesti lugeda, nüüd tean seda kindlalt. Kes vähegi on Hessega kokku puutunud, teab ta meistriklassi, sestap las kiidavad nemad.
Lugemise käigus püüdsin ära märkida kohad, mida hiljem saaksin enese jaoks eraldi järelmõtelda. Neid kohti oli piisavalt, kuid tsiteerimiseks siiski napivõitu: segama jäi äramärgitud lause või tekstilõigu eraldatus mõttetervikust.
„„... Nii on alati olnud ja nii ka jääb, et aeg ja maailm, raha ja võim kuuluvad väikestele ja lamedatele, ning teistele, tõelistele inimestele, ei kuulu midagi. Mitte midagi peale surma.“
„Ja muud mitte midagi?“
„Siiski, igavik.““
„... Ja „igavik“ pole midagi muud kui aja lunastus, nii-öelda tema naasmine süütusse, taasmuutumine ruumiks.“
„... Mu jumal, selle sigaduse ärahoidmiseks võinuksid tookord peale egiptlaste ka juudid ja kõik teised inimesed parem kohapeal korralikku vägivaldset surma surra, mitte sellist õudset näilist poolsurma, nagu meie tänapäeval sureme!“
„... Nüüd ma teadsin, et mitte ükski loomataltsutaja, ükski minister, ükski kindral, ükski nödrameelne pole võimeline oma peas välja hauduma mõtteid või pilte, mis ei elaks juba sama jälgilt, sama metsikult, sama tigedal ja toorel kujul minus endas.“
„„Kindlasti, elu on alati hirmus. Me ei saa sinna midagi parata ja kanname ometi vastutust. Vaevalt jõutakse sündida, ja juba ollakse süüdi. Teil on küll kummalised usuõpetajad olnud, kui te seda seni ei teadnud.““
„„Loomad on enamasti nukrad,“ jätkas ta. „Ja kui inimene on väga nukker, mitte sellepärast, et tal on hambavalu või et ta on raha kaotanud, vaid et ta mõnel hetkel tunneb, kuidas kõik tegelikult on, kogu elu, ja ta on tõeliselt nukker, siis sarnaneb ta alati natuke mõne loomaga – ta ilme on kurb, kuid tõelisem ja ilusam kui muidu. Nii see on ja niisugune oli ka sinu ilme, Stepihunt, kui ma sind esimest korda nägin.““
Autor oma järelsõnas kurdab lugejate ja arvustajate üle, kes on teost vääriti mõistnud: „Ma ei või ega taha loomulikult lugejaile ette kirjutada, kuidas nad minu jutustust mõistma peavad. Võtku igaüks temast seda, mis vastab ja tuleb tuluks talle! Kuid mulle meeldiks siiski, kui paljud neist märkaksid, et Stepihundi lugu kujutab küll haigust ja kriisi, kuid mitte sellist, mis viiks surma, mitte hukatust, vaid selle vastandit: tervenemist.“ Autorit häiris seegi, et raamatut loevad päris noored, kel puudub selle mõistmiseks vajalik elutaak. Lapse kaudu tean, et ka meie vanemas kooliastmes on jutustus arvatud kohustusliku kirjanduse hulka. Vestlesime raamatu teemal. Sain teada, et see ei meeldinud talle, peategelane olevat liiga kummaline ja mõistetamatu – eriti peategelase tegemised iseenda elupõrgus, mille tagajärjed arvas ta olevat fataalsed nii ühele naistegelasele kui Stepihundile endale -, küll aga meeldis talle Hesse „Siddharta“. Nõustusin, teades veidi ta valikuid. Vastakad tunded kerisid end kohustuslikku kirjandust valinud tädide-onude suunas: autori soovi(tuse) osas eeldaksin enamat respekti. Tõenäoliselt oleks seeläbi raamatul suurem hilisem võimalik lugejas(austajas)kond.
Autori mõtted järelsõnas olid mulle eriti olulised, kuna tema „Klaaspärlimängu“ lugejana olin selle tõlkija? järelsõnast enam kui üllatunud ja pettunud. Kahtlustasin tookord, et järelsõna kirjutaja poogib autorile külge ülearu n-ö ajamomenti ja selle tähtsust/tähendust loojale. Nüüd olen selles veendunud.
(selle postituse viimane muutmine: 01-08-2013 08:21 Sinis.)
|