Para-web'i kokkutulek 30. august - 1. september 2019
Jääb ära


Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Minu hullus ja arutus
Autor Sõnum
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
01-06-2013 09:37
Postitus: #26
RE: Hullus ja arutus
Kui ma saaksin hetkel midagi muuta, siis võtaksin tagasi oma mõned postitused foorumist. Muidugi saan ma nad kui tarbetud kustutada, häda on nendega haakuvates, need pole minu võimuses, kuid kannavad sõnumit, mille heauskseks vahendajaks end möllisin. Märkasin juba mõnda aega ühe kasutaja postitusi lugedes, et need kannavad endas allteksti. Selle tajumine on vaistlik; sõnad on vormikohaselt paigas, ette heita pole midagi, kui siis mõned üksikud postitajale iseloomulikud kirjavead – huvitav, on ta neist ise teadlik? Mainin seda sellepärast, et postitaja on üks neist, kes teeb kaaskirjutajatele vastavasisulisi märkusi. Kuid mingi meel utsitas tagant, et vaata rohkem sõnade taha, sealt leiad midagi muud. Tantsisklemine sõnadega aitas allasurutut näha. Siinjuures kõlab õõnsalt uuriv usk, et ehk sellise tabatud nihestuse taga on üksnes loomuse omapära: korrektsus, jäikus, pedantsus jms. Tantsiskledes nautisin lootust, et märgatu ongi vaid loomuomane; oma hulluses kujutled seda, mida pole. Hilisem vaatepilt tegi meele mõruks, vähemalt minu jaoks sai seekord nähtavaks väiklus oma ehedas hulluses.

Meestel on lihtne - nad määratlevad usaldusastet luurekäikude kaudu: ma olen nõus temaga minema kasvõi luurele.

Kuidas tuleksin eluluurel toime inimesega, kellel olen sedastanud loomuomaduse, mille mõju hindan hukutavaks, laastavaks? Ei tea, käiku lastud relv oli liiga kõhedust tekitav. Tekkis uitmõte, et milliseid relvi veel peidetud kujul omatakse? Või peaksin nähtu asetama provotseeritud õnnetuse tasemele, mida ise oma vaimse tasandi piiratuses õhutasin? Muidugi võiksin siinkohal eneseõigustuseks heietada tuha all hõõguvast tulest, ainult milleks. Mida külvad, seda lõikad. Lõikuspidu on masendav, laud on kaetud nukrate kahetsuslilledega, mis vaatamata oma viletsusele – pole neil ei esteetilist ega kõlbelist väärtust - lohutavad südant.
(selle postituse viimane muutmine: 01-06-2013 11:15 Sinis.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
06-06-2013 19:17
Postitus: #27
RE: Hullus ja arutus
Täna kriban pisut Elias Canetti „Pimestusest“. Raamatu esimene kolmandik oli kohati õudne ja närvidele käiv, hakitud stiiliga, suutsin teda manustada väikeste portsjonite kaupa; aeg-ajalt märkasin end piiluvat ta poole, aga mitte igakord polnud meelejaksu teda omastada. Nii jubedalt mõjusid autori sarkastilised (arvasin end ses osas üsna immuunne olevat: võta näpust) kirjeldused kahest arutust ja äärmuslikust inimesest naeruväärsetes ja vaenulikes olukordades; üks neist raamatuhull teadlane, teine tema korrahull teenija, kellest saab abielus olles rahahull. Endast hakkas hale - mu psüühika ei pea sellises mahus kinnismõtete käes vaevlevale hullusele vastu. Õnneks jõudsin raamatu järgmise kolmandikuni, sealt hakkas juba kergem ja ühtlasi naljakam, juhmus sai ühtäkki selgeks kirjeldatud või loetud, selgeks sai ka raamatu pealkirja oletatav tähendus: enese pimestamine kujutlustesse või midagi sarnast. Muidugi lisandus hulle juurde: punapäine kojamees ja küürakas taskuvaras ning sutenöör; kõik nimetatud hullud eristusid kindlalt kinnisideede abil: raamatud, tärgeldatud sinised seelikud, jalad ja male. Hea küll, autor on erilise maailmataju ja omanäolise arutlemisviisiga; kui ära harjud, siis võid lugeda ja mõnikord saad südamest naerda. Mahukas teos on ajakriitiline, (ilmunud 1935. aastal, keelustati Saksamaal), mille läbivateks märksõnadeks on võim ja vaim võimendatuna illusoorse tegelikkuse kaudu, sündmuste toimumisaeg jäi hoomamatuks. Teose kriitilisust saab edukalt kohaldada ka praegusesse aega, mäng on ikka seesama võimu ja raha mäng, seega ei midagi uut parapäikese all. Raamat on kolmeosaline, kannavad need osad eriskummalisi pealkirju: „Pea maailmata“, „Peata maailm“ ja „Maailm peas“; keegi tark teadis, et võid rahumeeli asendada ükskord pea, teinekord maailma – kuidas parasjagu tuju on - mõistega kujutlus (pilt). Enda lemmikuks sai kolmas osa, kus teadlasest venda külastab hulle armastav hulluarst, kes: „ hämmingust hullude suurepärasuse üle /---/, võttes kindlaks nõuks nendelt õppida ja mitte kedagi terveks ravida.“ Mingil mulle arusaamatul põhjusel olin ta tulekust elevil, kohtumine oli ootuspärane, pakutud elutõed markeerisid parimal viisil hullust ja arutust.

Mõned enese meeltemängude leiud:

„Riiklik pandimaja kannab ühe vaga ja perenaiseliku vürstinna järgi, kes kord aastas laskis kerjustel enda juurde tulla, sobivat nime: Theresianum. Kerjustelt võeti juba tookord see viimane, mis neil oli: too paljukadestatud tükike armastust, mille neile oli kinkinud Kristus ümmarguselt kahe tuhande aasta eest, ja mustus nende jalgadelt. Sellal kui vürstinna seda maha pesi, jäi talle külge kristlase nimetus, mille ta omandas värskelt igal aastal lisaks arvututele teistele. /---/ Jalgade pesemise kombest on vürstinna, sestpeale kui ta üksnes asutusena elab, loobunud. Seevastu on juurdunud teine tava. Almuste eest maksavad kerjused protsenti. Viimased saavad esimesteks, seetõttu on nende protsendimäär kõrgeim. /---/ Kerjused toovad siia oma räbalad, süda on riietatud siidi ja sametisse.“

„...küsis ta mehelt täiesti süütult, miks ei jäeta vankreid nurkadele seisma nagu mängu algul, seal mõjuvat nad ju palju ilusamini. Fischerle sülitas ta naiseajule ega öelnud midagi.“

„Ta võtab oma miljoni, rullib rahatähed päris väikseks kokku ja teeb neist uue küüru. Selle tõmbab ta selga. Ükski inimene ei pane midagi tähele. Tema teab, et on sirge, inimesed arvavad, et tal on küür. Tema teab, et ta on miljonär, inimesed arvavad, et vaene vennike.“

„„hulluks lähevad just need, kes mõtlevad alati üksnes enesele. Nõdrameelsus on egoismi palk. Sellepärast koguneb vaimuhaiglatesse kõige pahelisem saast üle terve riigi. Vanglad täidavad samu ülesandeid, ent teadus vajab hullumaju näitematerjaliks.““

„Lugenud inimene muutus vägisi meeldivaks.“

„„millised armetud tohmanid, millised hädised ja panetunud riigialamad oleme meie selle geniaalse paranoiku kõrval. Meie oleme meeleta, tema on meeletu; meie elame teiste kogemustest, tema enda omadest. Tema rändab läbi ilmaruumi ihuüksi nagu Maa. /---/ Iseenese vaesuse pärast saavad meist usklikud. Veel vaesemad loobuvad sellestki. /---/ Lösutame oma vägeva mõistuse otsas nagu ahnus rahakoorma harjal. Mõistus meie käsituses on eksitus. Kui üldse peaks eksisteerima puhast vaimuelu, siis elab seda too nõdrameelne!““

„...oli igaühel neistki kusagil oma trellitatud aken ja nad surusid pead selle vastu.“

„Stoikude filosoofia on olemas taimede jaoks, loomadele tähendab see reetmist. Olgem loomad! “
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Peisko
Mina Olen Kohalolek

Postitusi: 56
Liitunud: May 2013
06-06-2013 21:17
Postitus: #28
RE: Hullus ja arutus
Vaimsetel inimestel on kergem hulluks minna kui tavalistel. Mõned pääsevad niivõrd kõrgetesse teadvustasemetesse, et ei oska sellega toime tulla (mulle on nii tundunud). Mõned hakkavad kartma ja asju ette kujutama, tekivad paranoia ja luulud. Mõnda kiusavad kurjad olendid ja teda peetakse hulluks.

Ma ise kuulen aeg ajalt kõrvas ingellikke helisid. Raske kirjeldada, aga hästi ilusad ingli kellad nagu, püsiva ja meeldiva heliga. Lugesin, et inglid saadavad nende helidega alateadvusesse sõnumeid. Bleh
Näen laes mingeid valguseid ka ristküliku ja ringi kujulisi päris tihti ja õhus punakas-sinakas sätendavat täpilist energiat. Enamik ütleks, et näen hallutsinatsioone ja olen samuti hull. : D
Ükskord tuli mingi kuri kõrgema dimensiooni olend enne mu uinumist minu kohale (nägin teda lausa), ja tegi seal oma kätega mingit värki, mis mind hirmutas ja häiris. Läksin jalutasin korra teise tuppa ja tagasi tulles oli ta tagasi. Mõtlesin rahulikult, mida teha. Tal ei õnnestunud mulle midagi halba teha, peale selle, et mind lihtsalt häiris ta. Tulin mõtte peale, et hakata endale Sanandat (ülestõusnud meister) appi kutsuma. Kordasin mingi 10x seda, et ta appi tuleks, ja siis tuligi. Suur valge olend inimese kujuga , kes ajas selle musta minema ja siis andis mulle veel head energiat ka. Ma olin pärast kõike seda "WTFF NAISS!" ja jäin magama. : D
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
31-07-2013 18:23
Postitus: #29
RE: Minu hullus ja arutus
Jõudsin Hermann Hesse raamatuni „Stepihunt“. Kunagi ammu-ammu sai loetud tema „Klaaspärlimängu“, see oli liiga hea ja tegi mind ettevaatlikuks autori muu loomingu osas. „Stepihunt“ on jäänud kodus raamaturiiulilt mitmeid kordi pihku, olen teda siis vaadanud ja sirvinud taas järjekordse uudishimu ja valmisolekuga lugeda kuni minategelase soovituseni „ainult hulludele“ ja jäänud seda tõsimeeli uskuma (mitte et ma muidu hull poleks). Seejärel olen asetanud raamatu kahjutundega riiulile tagasi ja tundnud, et ma pole hetkel see hull, keda autor silmas peab, veel ei ole minu kord olla hundihull. Vaist on ütelnud, et pead olema saanud elult niipalju muserdada, haavu lakkuda, tõde otsida, teispoolsuse poole õhata, aukartust looja ees tunda, vanust koguda..., enne kui saad edasi lugeda. Mu keha on olnud hull, raamatu lugemiseks seda ei jätkunud. Lisaks olen üks neist, kes kord loetud raamatut uuesti kätte ei võta, seega kaalun oma valmisolekut taoliste teoste jaoks eraldi. Vanus on kinkinud arukuse siin sisetunnet usaldada, vastasel juhul jätad end mõttetult ilma võimalikust rõõmust ja trööstist. Seekord olin valmis edasi lugema, oli minu kord olla hull.

Lummav, hingekriipiv, äratundmine, veidi pisaraid, rõõmu... See raamat vääris ootamist. Sellele raamatule teen ma erandi: juba lugemise ajal adusin, et teda on vaja uuesti lugeda, nüüd tean seda kindlalt. Kes vähegi on Hessega kokku puutunud, teab ta meistriklassi, sestap las kiidavad nemad.

Lugemise käigus püüdsin ära märkida kohad, mida hiljem saaksin enese jaoks eraldi järelmõtelda. Neid kohti oli piisavalt, kuid tsiteerimiseks siiski napivõitu: segama jäi äramärgitud lause või tekstilõigu eraldatus mõttetervikust.

„„... Nii on alati olnud ja nii ka jääb, et aeg ja maailm, raha ja võim kuuluvad väikestele ja lamedatele, ning teistele, tõelistele inimestele, ei kuulu midagi. Mitte midagi peale surma.“
„Ja muud mitte midagi?“
„Siiski, igavik.““
„... Ja „igavik“ pole midagi muud kui aja lunastus, nii-öelda tema naasmine süütusse, taasmuutumine ruumiks.“

„... Mu jumal, selle sigaduse ärahoidmiseks võinuksid tookord peale egiptlaste ka juudid ja kõik teised inimesed parem kohapeal korralikku vägivaldset surma surra, mitte sellist õudset näilist poolsurma, nagu meie tänapäeval sureme!“

„... Nüüd ma teadsin, et mitte ükski loomataltsutaja, ükski minister, ükski kindral, ükski nödrameelne pole võimeline oma peas välja hauduma mõtteid või pilte, mis ei elaks juba sama jälgilt, sama metsikult, sama tigedal ja toorel kujul minus endas.“

„„Kindlasti, elu on alati hirmus. Me ei saa sinna midagi parata ja kanname ometi vastutust. Vaevalt jõutakse sündida, ja juba ollakse süüdi. Teil on küll kummalised usuõpetajad olnud, kui te seda seni ei teadnud.““

„„Loomad on enamasti nukrad,“ jätkas ta. „Ja kui inimene on väga nukker, mitte sellepärast, et tal on hambavalu või et ta on raha kaotanud, vaid et ta mõnel hetkel tunneb, kuidas kõik tegelikult on, kogu elu, ja ta on tõeliselt nukker, siis sarnaneb ta alati natuke mõne loomaga – ta ilme on kurb, kuid tõelisem ja ilusam kui muidu. Nii see on ja niisugune oli ka sinu ilme, Stepihunt, kui ma sind esimest korda nägin.““


Autor oma järelsõnas kurdab lugejate ja arvustajate üle, kes on teost vääriti mõistnud: „Ma ei või ega taha loomulikult lugejaile ette kirjutada, kuidas nad minu jutustust mõistma peavad. Võtku igaüks temast seda, mis vastab ja tuleb tuluks talle! Kuid mulle meeldiks siiski, kui paljud neist märkaksid, et Stepihundi lugu kujutab küll haigust ja kriisi, kuid mitte sellist, mis viiks surma, mitte hukatust, vaid selle vastandit: tervenemist.“ Autorit häiris seegi, et raamatut loevad päris noored, kel puudub selle mõistmiseks vajalik elutaak. Lapse kaudu tean, et ka meie vanemas kooliastmes on jutustus arvatud kohustusliku kirjanduse hulka. Vestlesime raamatu teemal. Sain teada, et see ei meeldinud talle, peategelane olevat liiga kummaline ja mõistetamatu – eriti peategelase tegemised iseenda elupõrgus, mille tagajärjed arvas ta olevat fataalsed nii ühele naistegelasele kui Stepihundile endale -, küll aga meeldis talle Hesse „Siddharta“. Nõustusin, teades veidi ta valikuid. Vastakad tunded kerisid end kohustuslikku kirjandust valinud tädide-onude suunas: autori soovi(tuse) osas eeldaksin enamat respekti. Tõenäoliselt oleks seeläbi raamatul suurem hilisem võimalik lugejas(austajas)kond.

Autori mõtted järelsõnas olid mulle eriti olulised, kuna tema „Klaaspärlimängu“ lugejana olin selle tõlkija? järelsõnast enam kui üllatunud ja pettunud. Kahtlustasin tookord, et järelsõna kirjutaja poogib autorile külge ülearu n-ö ajamomenti ja selle tähtsust/tähendust loojale. Nüüd olen selles veendunud.
(selle postituse viimane muutmine: 01-08-2013 08:21 Sinis.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Mannu Eemal
u xa ke

Postitusi: 1,931
Liitunud: Aug 2010
01-08-2013 10:32
Postitus: #30
RE: Minu hullus ja arutus
Tsitaat:„„Loomad on enamasti nukrad,“ jätkas ta. „Ja kui inimene on väga nukker, mitte sellepärast, et tal on hambavalu või et ta on raha kaotanud, vaid et ta mõnel hetkel tunneb, kuidas kõik tegelikult on, kogu elu, ja ta on tõeliselt nukker, siis sarnaneb ta alati natuke mõne loomaga – ta ilme on kurb, kuid tõelisem ja ilusam kui muidu. Nii see on ja niisugune oli ka sinu ilme, Stepihunt, kui ma sind esimest korda nägin.““
Mis tagamaad küll võivad olla tundmusel, et

rõõm on pealiskaudne, aga kurbus on sügav?

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Teeline
teel tundmatusse

Postitusi: 133
Liitunud: Jul 2013
02-08-2013 09:05
Postitus: #31
RE: Minu hullus ja arutus
Mis tekitab kurbust? Mina ärkan hommikul alati tänutundega, et näe ikka hing sees ja tuleb uus ilus päev ja saan palju uusi huvitavaid kogemusi oma teel. Loomulikult võin tunda päeva jooksul palju erinevaid emotsioone sh ka kurbust ja rõõmu. Kui sul on elus siht olemas, samas elad tänases päevas ehk pidevalt ei mõtle olnule ega paanitse tulevaste asjade pärast, ei raiska aega tühjale-tähjale, ei otsi ka liialdatud naudinguid, siis ongi rõõm antud hetkest ehk carpe diem. Hulluks on end väga lihtne mõelda, eriti kui hakata ennast veel teistega võrdlema. Meie tänase kultuuriruumi kõige suurem viga ongi pidev võrdlusmoment, juba 1. klassi peab pääsema nö eliitkooli, kus eliitajuloptust tehakse, saab palju lambaid karja juurde.
Teiste nimeste kirjutatud mõtted on huvitavad, aga ei tasu alahinnata omi mõtteid. Tee pea tühjaks liigsest infost ja lase ajul töötada antennina, mis korjab universumist infot.
ps. mina lihtsalt olen paadunud optimist, sellisena loodud Smile
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
07-09-2013 19:32
Postitus: #32
RE: Minu hullus ja arutus
Lugesin täna para-webi uusi postitusi, sh Vaba teemat ja teemat Petitsioon Eesti perekonna kaitseks. Istun nüüd koos ühe mälestusega ajast, millele lähenes vankumatu jõuga ühe liidu osadeks jagunemine. Töökaaslane, noor ja tasane naine, tüüris kord meie jutuajamise homoseksuaalidele (tegelikult kasutas ta sõna „pederast“) – moraali lagunemise viljad olid sedapuhku homodeni jõudnud, kuigi varasemast ei mäleta, et kordagi keegi oleks neist kasvõi ääriveeri juttu teinud - ja küsis, et mida ma neist arvan. Vastasin, et mitte midagi ja et teadaolevaid kokkupuuteid nendega ei tea endal olevat, aga ma olen täiesti ükskõikne, pigem tolerantne nende olemasolu osas; ja üldse, mulle on oluline inimene ise, mitte tema võimalik seksuaalne suunitlus. Ja siis see tuli: arusaamatu vihapurse. Olin sellest nii jahmunud, vaikisin ja ei mõiganud olukorda. Kuid kuulsin, et selliseid inimesi peab vihkama, põlastama, elust isoleerima (tõenäoliselt kuulsin ma oluliselt rohkem käsuverbe), et nad on värdjad. Nüüd mõtlen, et ehk oli tal isiklik ebameeldiv kokkupuude taolise inimesega, mis end tollal nii raevukana väljendas.

Siiamaani ei põlga ega vihka inimesi nende väljendunud või väljendatud seksuaalorientatsiooni alusel, seega ei saa ma aru nende kandjate vastu suunatud pimedast vihast – arvan enesele teadvustavat, et kõik ürginstinktid pole enese meelevallas ja juhitavad, on tahteid, mis on tugevamad -, küll aga saan aru, et nende hetkekäitumine ja nõudmised on enamusele selgelt liialdatud, kohati mõjuvad need juba labaste ja pahatahtlikena igasuguste paraadpalaganide jms näol ja stiilis, et see on nüüd meie õigus ja meie vastutegu teile. Et olete meid sajandeid kiusanud, põlanud, naeruvääristanud, alandanud, hukka mõistnud, hävitanud igal võimalikul viisil kuni vanglate ja hullumajadeni, nüüd on meie aeg ristiretkeks. See on nagu paisu tagant valla pääsenud kättemaksu hullus oma kõige inetumatel jalgadel. Vikerkaar kui üks looduse kaunimaid vaatemänge ja tema imeline värvimaagia, on rakendatud jõuga homovankri ette seda üha armutumalt ja arutumalt piitsutades. See on tülgastav ja ma olen õigustatult pahane: iga kord, kui loodus kingib vaatamiseks oma imelisemat, ripub tal küljes nähtamatu silt, mis kannab kirja „homo“.

„Erinevus rikastab“ loosung, mille ainukordset sisu vaimupimedad oma arutuses eiravad? Ma ei tea, millisel viisil see rikkus, mis praegu igaüheni oma olemasolust kisendab, end ilmutada võiks või ilmutama peaks – ise mõtlen, et kui kaks inimest tahavad koos olla, siis ei ole mina see, kelle pärast on see võimatu -, aga praegune nn rikkuse võimendus on ilmselgelt nihkes. Huvitav, milline erinevus järgnevalt rikkuseks osutub?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
19-09-2013 13:35
Postitus: #33
RE: Minu hullus ja arutus
Pisut (eksi)rännakuid erinevates teemades jõuavad otsaga paratamatult enese minevikku. Üks selline eksitav teema oli silmade värvi muutumine kolmanda osapoole (tahte?)jõul. Uskumatu! Enese tajutud elik nähtud moonded on küll teisemad, kuid osad neist on siiski seotud silmadega.

Aastakümneid tagasi oli töökaaslaseks vanem meesterahvas, kes omas organisatsiooni hierarhias võimupositsiooni ja kellest oli targem eemale hoiduda, kuna oli teada ta poliitiline ultrameelsus kuni äärmusteni tegudes. Mehel olid hallid mittemidagiütlevad külmad ja läbitungimatud silmad; noh, arvatavalt ta näoplastika seda muljet igati toetas. Kehaehitus oli saledapoolne ja mees oli pikakasvuline, meeldivuse osas jään hätta: mees kõlbas mulle isaks.

Kontoriruumi, kus igas eas naisi oli puhkehetkel kogunenud mõnusalt jutlema, ilmub too härra, võtab istet ja jääb ühe noore naise jalgu üksisilmi ja häbitult vahtima. Naisel olid poole sääreni ulatuv hõlmikseelik, mis jättis istudes jalasääre väliskülje ja pool reiest katmata (suurem paljastus sõltus istumisasendist) ning poolsaapad – minu mõistes polnud seal midagi näha ega vahtida ja ei mingit siivutust. Naine oli sale ja ülejäänute ütlustekohaselt enam-vähem ideaalkehaga. Mehe ainitine naise jalgadele suunatud pilk oli eripärane seetõttu, et ühel hetkel märkasin, kuidas ta hallid silmad hakkasid muutma värvi, nende värvus oli lõpuks heledam sinine. Mingit eesmärgipärast seletust ta oma kohalolekule ruumis ei andnud ja sama targalt kui mees tuli, ta ka lahkus. Hiljem soovisin seltskonnas nähtu üle mõtteid vahetada ja sellele kinnitust saada, kuid selgus, et ma olin ses osas üksi; tundsin end veidi imelikult ja ebamugavalt, sest olin veendunud, et ma polnud ainus nägija. Aga naist pidas mingi osa seltskonnast kõlvatuks: igal juhul oleks naine pidanud oma seelikut koheselt kohendama sündsaks või siis häbist lausa ruumist lahkuma. Teisele osale seltskonnast tegi olukord nalja, mis päädis mehe lahkumisel ruumist valjuhäälse naerupahvakuga ja heatahtlike märkustega nagu „mees on mees, ka tema“ ja midagi muud sarnast.

Lõunaajal sisenes väiksemapoolsesesse puhvetisse - mitte mingil juhul polnud tegemist sööklaga, meie omas puudus tollal sööklatele omane hais - eelpoolmainitud mees, leidis talle vajaliku naiskolleegi ja sõneles viimasega püstijalu midagi vihaselt. Mehe hallid silmad pildusid ühel hetkel rohelist kiirgust, nägin ta silmi viivuks täiesti rohelistena. Olin üllatunud ja häiritud mehe silmadest; mäletan oma uitmõtet, et sellist värvi kiirgavad silmad on kurjusel ja et ma nägin selle kandjat. Mõne aja pärast pärisin noomitud naiselt, et kas ta nägi mehe silmadega toimuvat, kuid naine ei osanud selle kohta midagi öelda.

Tähelepanuväärne on minu jaoks asjaolu, et ma pole mitte kunagi kellegi teise juures näinud sarnast silmade metamorfoosi, see on jäänud mu elus siiani ainsaks sedasorti kogemuseks. Mõelnud olen endamisi, et ju ma püüdsin selle külma ja kalgi inimese mõned kontrollimatud emotsioonid kinni; kuna neid tal nappis, siis ehk seda tugevamalt ta neid tajus ja küllap nende (energia?)jäljed said mulle nähtavaks.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 13,074
Liitunud: Oct 2004
21-09-2013 10:11
Postitus: #34
RE: Minu hullus ja arutus
Silmade värv on muutunud ka usufanaatikutel ja partei juhtidel, kes kantslist või kõnepuldist hoogsalt ja innustunult kõnesid pidanud. Kahjuks ei tule meelde, kus kohast seda kunagi lugesin.
Ise olen täheldanud ainult mõne inimese silmade heledaks või tumedamaks muutumist. Ilmselt muudab särav naeratus silmad heledamaks, kuri vaade aga tumedamaks.
See meenutab veel, et on inimesi kelle üks silm on ühte värvi ja teine silm teist värvi.
Igal juhul huvitav tähelepanek selle sinu töökaaslase puhul. Smile

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
21-09-2013 16:46
Postitus: #35
RE: Minu hullus ja arutus
Müstik, sinu postitus ärgitas mind siia pisut lisa kribamaSmile

Tulles eelmise postituse juurde, siis mingil hetkel siin mõtlesin, et kas ma ise oma tundlikkusega ei projitseerinud kirjeldatud mehele taolised moonded. Vastata oskan vaid sedasi, et milleks, mis eesmärgil ma pidin seda tegema? Kuid siiski.

Mäletan temaga seonduvat veel midagi, mis oli tõeliselt ebameeldiv ja tollal üsna tasaseks (võim) sundiv. Olin puhkepäeval üksi tööruumis, kui see meestegelane tuli (teadmata põhjusel, kuigi mul oli veidi isegi hea meel seltsilise üle), ajas esialgu argist juttu ja siis liikus mulle selja taha, väga-väga lähedale. Tundmus, mida koheselt tajusin, oli pingsalt, jõuliselt seksuaalne, enda oma seevastu oli niivõrd ahistav ahastav lootusetu, et teadsin täpselt: kui mees mind puudutab, ilma midagi ütlemata ma pigem hüppan aknast alla kui vastan ta soovile; nii vastuvõetamatu ja perversne (vanus, isa kuju?) oli ta lähedus. Tõenäoliselt mu keha krampolek kui märk mu vastumeelsusest jõudis talle pärale, vältisin silmsidet, mingi aja ta niheles, küünitas end siia-sinna, puudutas mu kätt nii kogemata, ja siis lahkus, midagi lausumata. Kõike seda jäi saatma painav ja tumm äng, ühtki selgitussõna mulle toeks ei jäetud. Tundsin kohati end hullumeelsena, keda kujutlusvõime tarvitas labase mängukannina.

Kahjuks ei suuda ma sündmuste ajalist järjestust meenutada, et saada võimalikule ülitundlikkusele mehe osas kinnitust; praegu ei mäleta ma üldse, et mul oleks mingidki emotsioonid peale selle ühe kogetud vahejuhtumi osas olnud: lihtsalt üks võõras inimene, kellega minul polnud eriti asja.

Tegelikult olin selle vahejuhtumi isegi unustanud, kuid meenus seegi koos ülejäänud kirjeldatud seikadega. Tollal ma ei vaevanud eriti pead ei selle ega tollegi üle, et miks keegi teine ei näe seda, mida mina selle mehe juures nägin. Nüüd huvitavad need moonde seigad mind rohkem, muidugi lähtudes muudest aspektidest.

Kasvõi sedasama silmade värvi kirkamaks-tuhmimaks, heledamaks-tumedamaks, ilusamaks-inetumaks nägemist olen piisavalt kogenud. Pean seda täiesti loomulikuks, need on minu jaoks alati olnud seotud inimese sisemiste emotsioonidega. Veel olen näinud, kuidas mõned indiviidid on keha rahulolu järelmõjudena (alkohol, seks jms) saanud endale imeteldavalt värviselged silmad.
(selle postituse viimane muutmine: 21-09-2013 16:47 Sinis.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 13,074
Liitunud: Oct 2004
21-09-2013 17:26
Postitus: #36
RE: Minu hullus ja arutus
Ma arvan, et teised ei märgnud, kuna tegu oli rohkem sisemise tajumisega, kui tavanägemisega. St nn kolmanda silmaga nägemisega.
Tegu ilmselt bioenergeetilise tajuga. Mõne isiku bioenergeetika on rohkem tajutav. Nad alateadlikult, vahel ka teadlikult, katsetavad teiste inimeste peal, et millist mõju nad suudavad esile tuua.
Lisaks on veel hüpnotiseerija võimetega inimesi. Nende puhul tuleb olla eriti valvas.

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
26-09-2013 10:58
Postitus: #37
RE: Minu hullus ja arutus
Aeg-ajalt loen vanasõnu - niisama, kas just oma lõbuks, aga oma meelte turgutamiseks küll -, neist saab mitmesugust mõtteainet, et kuidas vähesesse saab mahutata palju või kuidas tarkus ajatult püsib, kehtib. Üks neist eesti vanasõnadest on üsna müstikahõnguline: „On olemas kaks head inimest: üks on surnud, teine ei ole sündinud.“

Mäletan, et kui foorumid kui inimeste kogunemiskohad mind huvitama hakkasid, rändasin neis tirtsuna, ise osalemata. Ega midagi öelda ei mäleta. Kuid üks foorumitest oli erakordne: nimepidi loendatud taevased inglid oma pesuehtsas peegelpildis kaunite virvatulukestena külalist kutsumas. Kohmetusin silmnähtavalt taolise vastuvõtu säras. Veidi end kogununa lugesin viimaseid postitusi ja arvasin tegu olevat ingliparoodia, iroonia, millega iganes, ainult mitte tõelusega. Postitused olid täis naeru ja kiitust rohkete emotikonide ja mõnesõnaliste hüüdlausete näol, ainult mida, keda ja miks kiideti, ma polnud suuteline aduma. Ettevaatlikult ringi vahtides märkasin, et inglipanuseks oli siin kehtestatud maine raha. Olin rahul, näed, foorum sinu äraspidisele ning rikutud maitsele: „Kiida lolli, loll jookseb nahast välja. “ Valmistusin istet sisse seadma, kuid mõtlesin, et tore on siiski pisut ringi uidata ja omamaitselisi inimesi tundma õppida. Kuid minu mõnu jäi väga lühiajaliseks, veidi rohkem postitusi läbinuna taguti mulle tõtt inglijõududega, et siin ongi tavaks sedamoodi jutelda ja tõsimeeli. Ühesõnaga, sain aru, et kõik need üksteise võidu kiidusõnade kribajad ja smailide ülesriputajad on tunni(u)stanud end maises kehas iniminglitena. Sain nagu puuga lagipähe, taganesin hirmust võimaliku ootamatu kohtumise ees, kuna mul endal täiesti tavaline keha ja hing, oreooliga pole mind samuti õnnistatud, et end kasvõi inglikarjaseks liigitada... Oeh, mõned päevad ikka kontrollisin end peegli ees, ega mulle järsku inglinägu vastu vaata ega selja tagant tiivakühmud välja turrita, aga ei, kesse sellist endi hulka ikka võtab.

Tõsisemalt rääkides olin parajas hämmingus. Elus kohtab inimesi kõikvõimalike loomuomadustega, ühed neist enesele vastuvõetavamad, teised vähem. Kuid varem ma pole kuulnud ja kohanud inimlaste hulgas ehtsaid ingleid kui vooruste ega deemoneid kui pahede, kurjuse kehastusi; ja ometi on mõned meist, vähemalt iseendi ja väljavalitute jaoks muutunud ingliteks ja avalikult, häbenemata, välimäärajateks võltstiibadele maalitud hüüdlause „Mina näen sind inglina, ja sina näe mind inglina“ ja iseloomulik pudikeel. Kust nad tulid, millal, kes nad valla päästis?

Või peaksin appi kutsuma siin Paul Tillich’i, saksa-ameerika teoloogi ja kristliku filosoofi, kes teab, kellel on õigus olla tunnustatud ja julge oma rõõmus: „Otsustavaks sellele enesejaatusele on selle sõltumatus igasugusest moraalsest, intellektuaalsest või religioossest eeltingimusest - mitte head või targad või vagad ei ole need, kellel on õigus vastuvõtmine vastu võtta, vaid need, kellel kõik need omadused puuduvad ning nad on teadlikud oma vastuvõtmatusest. “.

Huvitav, mis nende risti-maalastega on, et nad koguni siinses foorumis oma usu tugevust kinnitamas käivad. Ega mul selle vastu midagi ole, ainult tõdemusest „usk on usk ja see on uskumiseks“ jääb minusugusele küünikule, kes julgeb jõudumööda suhestuda inimestesse, iseenesesse, loodusesse, teadmisse, kultuuri, ajaloosse, religiooni, müstikasse, kõiksusesse läbi olemise mõtte, väheseks wink

Muidugi võiksin siinkohal mõtetes ja oma arukuse piirides enese jaoks targutada hingeelulist jura – möönan, et vastus just siin ja üks võimalikest seletustest on ehk õnneturvamängud, mis siiamaani aegade tagant täringuid veeretavad -, kuid minu jaoks pole asja see külg hetkel oluline. Minu meel on keskendunud piiride kadumisele iseendas ja selle avaldumisele kostümeeritud tragikoomilisuses. Inimese usk oma jumalanäolisusse ja pürgimine selle poole on mõistetav, kuid uskuda , et see on võimalik väliste atribuutide najal... võib-olla ongi... üleöö.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
19-12-2013 18:27
Postitus: #38
RE: Minu hullus ja arutus
Mingil hetkel sain endale külge rusuva paine üht teema arutelu jälgides: ühe postitaja elus oli aset leidnud muutus ja ta identifitseeris end nüüd kristlasena, ka tema nüüdsed postitused olid vormitud hea kristlase vaimus. Kuid head olid ka tema varasemad postitused ja just parafoorumi kontekstis, kuid mitte ainult seda – ilmselgelt on tegemist loova, aruka ja mõistva inimesega. Tema viimastes postitustes oli tunda sügavat austust usu vastu, milleni ta oli oma eluteel jõudnud. Valus oli lugeda kommentaare, mis viitasid üheselt ta segikeeramisele. Ise tundsin sisimas rahulolu, et keegi on ehk rännaku lõpul ja julgeb avalikult rääkida oma leitud tõest.

Naeruvääristamise ängist häirituna arvasin olevat paraja aja veidi mõtiskleda religiooni olemusest. Ennast määratlen pigem agnostikuna, kellel puudub Jumala olemasolu või mitte olemasolu küsimuses kindel seisukoht, ent lähtun siin asjaolust, et kui Jumala olemasolu või olematus oleks tõestatav, oleks seda tehtud ja vaidlused sel teemal oleksid ülearused. Kuid võib ju ikkagi mõelda, et kui õnnestub tõestada, et Jumal on muinasjutt, mis toetub kujutelmale, siis mis jääb alles usklikule. Või kui lõhkuda ateisti tõekonstruktsioon, viidates, et see toetub vaid meeltele. Kummalgi on oma teoloogia, mis loodab teise põrmustada. Või kujuneb siin lõpuks dekonstruktsioon aimdusest, et maailm on mõlemi peas välja mõeldud.

Lugesin kellegi ütelust, et Vana Testament on kristluse praktika, Uus Testament selle teooria. Minus tekitas see üksjagu mõttemoondeid. Neid kahte, uut ja vana olen alati lahus hoidnud, kuna üks neist keskendub läbi Jumala poja tingimusteta (inimese)armastusele, teine käsitleb halastuseta Jumal-isa viha-vägivalda. Sestap ei suutnud või ei tahtnud ma neid kahte kunagi ühendada, isegi mitte müütide, ajaloo kontekstis – religiooni ajalugu on hea võimalus õppida tundma inimest ta piiratuses ja ühtlasi jälgida tema arengut; Vana Testamendi vägivaldsus rõhus sedavõrd hea usu olemust.

Kummastaval kombel hakkasid need kaks lähenema, kui minu jaoks sai sõna „püha“ tavatu liigtähenduse. Lugesin kellegi arupärimisest ühelt usklikult mõiste „püha“ kohta, ja vastuseks oli usklik öelnud, et püha olevat see, kes on andestanud Jumalale. Just selle mõtte kaja avas mu meeled seniselt tõukuvalt Jumala positsioonilt leplikumale suhestumisele kristlusesse; veidi arutu on tunnistada oma heldimust, nagu peaks inimeses see ratsionaalsem pool olema mõjusaim.

Meister Eckhart (Eckhart von Hochheim): Inimesed ärgu mõelgu nii palju selle üle, mida nad peavad tegema, las nad parem mõtlevad selle üle, missugused nad peavad olema. Kui nad ise oleks head, siis säraksid ka nende teod. Kui sa oled õiglane, siis ka sinu teod on õiglased. Ära proovi rajada pühadust tegudele, ehita see parem olemisele, sest mitte teod ei tee meid pühaks, aga meie pühitseme neid.

Veidi olen juurelnud kristluse kuritegude üle ja ikka süü ja vastutuse seoses. Need on rasked ja tõsised sõnad, mida ümbritseb enamasti vaikus. Miski ütleb, et miks peaks tänased kristlased olema vastutavad mineviku eest, see näib mõistusevastane, kuid teisalt, elades ajas, kus kristlaste vägivaldsed teod jätkuvad, siis ütlen jah. Minu jaoks tähendab jätkuv vägivald vaid üht, et mingi osa ristiusulistest pole siiamaani aru saanud peamisest oma õpetuses, et enne välise pühakoja poole kummardamist on tarvis iseendas ehitada valmis pühakoda. Nii olen mina ristiusku mõistnud.

Kuid arvan nägevat ja seda väga lihtsustatult, milles seisneb usu kasulikkus ja vajadus osadele piibliusklikele: turvalisuse tõotus kümne käsu täitmisel – sellega on inimeselt võetud vastutus oma tegude eest, ta on allutatud õpetuse seadusele ja eeldatavalt eos süüdi -, see lubab tasu ja tagab pääsu paradiisi. On’s selline omakasul kantav usk turvaline minu kui nii-öelda uskmatu jaoks?

Meister Eckhart: Inimese olemus ja olemise sügavus, mis otsustab inimese tegude üle on head ainult juhul, kui inimese süda on tervikuna suunatud Jumala poole. Proovi kõigest jõust, et Jumal saaks sinu jaoks suureks... Nõjatu Jumalale ja Tema annab sulle headuse. Kui sa sellises meeleseisundis ronid kivi otsa, meeldib see sinu tegu Jumalale rohkem, kui sa võtad vastu Kristuse ihu mõttega selle võimalikust kasust sinu jaoks... Sellega, kes hoiab end tugevasti Jumala küljes, läheb nii: see, mida ta varem otsis, leiab ta nüüd ise üles. See, mille eest ta ära jooksis, jookseb ise ta eest ära.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 11,466
Liitunud: Apr 2007
19-12-2013 19:18
Postitus: #39
RE: Minu hullus ja arutus
Mõnevõrra vale on rääkida "kristluse kuritegudest" - jahh selles kontektis isegi "kommunismi kuritegudest" - rääkimatta muudest ismidest. Tegusi teevad ikkagi inimesed ja näidake üks ideoloogia mille kandjad ei ole viimase paarituhande aasta jooksul mitte ühtegi häbiväärset tegu teinud ja vabandanud end sellega, et "usk/ideoloogia käskis". Usk on sama mis ideoloogia ja see on olemuselt TEOORIA. Inimene võib olla hea, halb, lollitatud, täis idioot või tark ja geenius, kuid teooria on vaid vabandus tema tegudele mitte põhjus miks ta seda või teist asja teeb.
U või V testament on vaid raaamatud mis peegeldasid arusaamu ja unistusi mida nende kandjad uskusid ja nöitaad tegusi mida kandjad tegid. Me võime ju hukka mõista, kuid see on meie ARVAMUS - tegelikult puudub meil õigus seda teha. Meie elame nüüd - nemad siis ja meil pole otsest kogemust miks nad tegid või mida nad uskusid.
Meil on aga õigus ja tegelikult lausa kohustus teha paremini kui nemad ja seda nii hästi kui vaid suudame.

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 13,074
Liitunud: Oct 2004
19-12-2013 20:38
Postitus: #40
RE: Minu hullus ja arutus
Sinis, huvitav, et seda saksa müstikut tsiteerisid! Sarnast juttu on rääkinud sajandeid ka paljud teised mõtlejad-müstikud.
See Eckhart sattus vastuollu Avignonis paavstide ajal, kui oli ka palju pingeid frantsiskaanide ja dominikaanide vahel. Sattus ka kohtu alla.
Muidu oli ta pärit rüütlisoost ja õpetas Pariisi, Strasbourgi ja Kölni ülikoolis.
Ta rajas ka ühe müstikavoolu.
Huvitav on see, et teda on peetud ka anonüümseks budistiks või hinduistlikuks joogiks.
Kristlusega kui niisugusega nagu teda seostada eriti ei oskagi, v.a. et ta elas sellisel ajajärgul ja oli ka teoloog.
Eesti keelde on tõlgitud tema "Jumaliku lohutuse raamat".
http://www.johannes.ee/kirjastus/book.php?code=2

"Jumaliku lohutuse raamatu” ühes sellele lisatud jutlusega “Õilsast inimesest” koostas Eckhart Ungari kuningatarile Agnesele pärast selle isa, Austria kuninga Albrecht I mõrvamist aastal 1308. Seda peetakse Eckharti üheks olulisemaks teoseks, mis pakub nii igapäevaelust ja loodusest, kui ka Piiblist ja teoloogiast ammutatud lohutust.
Eckhart esindab neoplatonistliku (uusplatoonikute) mõtlemise traditsiooni, mille seisukohalt oli platonistlike ideede maailm, maise olemise täiuslike ja igaveste eeskujude maailm,
Oma olemuselt oli ta humanist. Smile

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
19-12-2013 20:57
Postitus: #41
RE: Minu hullus ja arutus
excubitoris!
See, et vägivald pole midagi väljaspool inimest ennast asuvat, on selge ja seda igas ideoloogias ja formatsioonis, mida inimene on olnud suuteline looma ja moodustama, k.a kommunism. Kristluse kuritegudest rääkides mõtlesin ta kõrgemalseisvat institutsiooni kui oma ideoloogia eest vastutuse kandjat.

Kui minu arvates on kristlusesse vägivald sisse kirjutatud, siis kommunism praktikasse viiduna oli kuritegu inimloomuse vastu, ja tagajärjed olid sellised, nagu nad olid.
(selle postituse viimane muutmine: 20-12-2013 13:40 Sinis.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 11,466
Liitunud: Apr 2007
19-12-2013 21:08
Postitus: #42
RE: Minu hullus ja arutus
Paljude arvates on usk/religioon inimese mõistuse looming.
Millist kõrgemat instantsi sa silmas pead?
See oli servast norimine - kujutan päris hästi mida silmas pead. Laugh

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Teeline
teel tundmatusse

Postitusi: 133
Liitunud: Jul 2013
19-12-2013 21:14
Postitus: #43
RE: Minu hullus ja arutus
Kus otsast kümnesse käsku vägivald sisse kirjutatud on? On öeldud, mida teha ei tohi ja mis suures plaanis on üsna mõistlik ja ka tänapäeval järgitav.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Minaelan
Veteran

Postitusi: 2,403
Liitunud: Jul 2011
20-12-2013 08:06
Postitus: #44
RE: Minu hullus ja arutus
Esiteks Sinisel on õigus selles osas, et usk on turvapaik, peitupugemine ja enda pealt vastutuse ära veeretamine...enamasti. Mõned siiski otsivad sealt ka kõrgemat mõistust, tõde, kuni taipavad, kui piirav see usk on ning liiguvad edasi. Kõigil on oma tempo ja tee.

Mis aga 10-sse käsku puutub, siis http://www.eliisabet.ee/pdf/kumme_kasku.pdf

Kui neisse süveneda, siis need tunduvad tõesti diktaatorlikud.

Miljardid inimesed usuvad mitmeid jumalaid ja sõnavad austusega nende nimesid...

Valetunnistuse andmist ning tapmist enese- või lähedaste ning kodu (maa) kaitseks pole ajaloo jooksul eriti hukka mõistetud...

Abielu rikkumine ja teise himustamine, kui abikaasade teed on lahku läinud või on see vägivaldne või hoopiski sunniviisiline abielu....

Jne jne

Oma hinge kuulates ei saa sa teha muud, kui ainult täiuslikke valikuid.


Õpi selgeks reeglid, siis tead, kuidas neid korralikult eirata.
Dalai-laama
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 11,466
Liitunud: Apr 2007
20-12-2013 08:24
Postitus: #45
RE: Minu hullus ja arutus
Kallid inimesed - ei tohi unustada konteksti.
Kirja pandi need ikka mitu tuhat aastat tagasi.
Esimesed variandid ilmusid juba välja sumeritel.
Kui vaadata tollast aega olid need vägagi omal kohal.
Me oleme arenenud - võttes need 10 aluseks saame
julgelt edasi minna, kuid see ei tähenda, et peaksime
neid pimesi järgima.

Samas on vaieldamatu, et reeglid EI ole mitte paremaks
läinud aga rohke sõnalisemaks, keerulisemaks ja võib
julgelt öelda, et isegi hullemaks.

Võtame sellise võrdluse - nii 2 tuhat aastat tagasi oli
10 käsku. USA Põhiseadus oli ühel lehel. See kuri kuulus
Patriot Act aga kuskil 4tuhat lehte ja pea kõik need kes
selle poolt hääletasid tunnistasid, et pole seda isegi lugenud.
Mida mahukam on seadus seda repressiivsem see on.
Ei arva, et 10 käsust piisab moodsas maailmas aga see
mis hetkel toimub on ilmselge liialdus - kui "süütult" ütelda.

Soovitan lugeda raamatut "Law" mille autoriks on Bastiat.

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Minaelan
Veteran

Postitusi: 2,403
Liitunud: Jul 2011
20-12-2013 08:32
Postitus: #46
RE: Minu hullus ja arutus
(20-12-2013 08:24 )excubitoris Kirjutas:  Kallid inimesed - ei tohi unustada konteksti.
Kirja pandi need ikka mitu tuhat aastat tagasi.

Millal see värk siia Eestisse toodi?

Kahjuks suur protsent inimesi peab seda, mis piibel käsib, siiski ka kaasajal ülemaks...kui näiteks hümni, lippu jms ( erinevad usuvoolud).

Oma hinge kuulates ei saa sa teha muud, kui ainult täiuslikke valikuid.


Õpi selgeks reeglid, siis tead, kuidas neid korralikult eirata.
Dalai-laama
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
euroruubel
Saidil

vaatlen ja jälgin

Postitusi: 2,119
Liitunud: Apr 2011
20-12-2013 08:52
Postitus: #47
RE: Minu hullus ja arutus
Kümme käsku olid algselt midagi muud... Nii nagu lihast ja luust elohimist sai "pilvede kohal hõljuv vaim"....

http://www.youtube.com/watch?v=j4MXLB6Sw...04FC537CF7

Siin on Mauro Biglino videod sellest, mis välja tuli kui piiblitekste "otse" tõlkida

inglise subtiirid on igal pool all

kuskil peaks mul olema veel Biglino ära tõlgitud 10 käsku...paberil ( ühes videos peaks ka üles lugema, pole enam ammu vaadand), sellega mis praegu "ametlik," , pole originaalil midagi pistmist...
(selle postituse viimane muutmine: 20-12-2013 10:57 euroruubel.)

mäng mängus
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
excubitoris
Kes-Kus-Miks-oloog

Postitusi: 11,466
Liitunud: Apr 2007
20-12-2013 10:40
Postitus: #48
RE: Minu hullus ja arutus
Minaelan - olen suhelnud päris paljude piibli tõsi-uskujatega - rännakutel selles nn USA piiblivööndis ja usu mind, et paljud neist olid tunduvalt meeldivamad suhelda kui mitte uskujad. Kõige hullemad on religioossed ateistid. Nad ei usu millessegi - üldjuhul isegi mitte endasse aga tihti nende ego on suurem kui mingil "elohimil" kes hõljus või ei hõljunud millegi kohal.

Tegelikult on kõik lihtne aga me pole sellest veel aru saanud ...
*
Sa pead tegema HEAD halvast, sest millestki muust teda teha pole.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Minaelan
Veteran

Postitusi: 2,403
Liitunud: Jul 2011
20-12-2013 11:01
Postitus: #49
RE: Minu hullus ja arutus
(20-12-2013 10:40 )excubitoris Kirjutas:  Minaelan - olen suhelnud päris paljude piibli tõsi-uskujatega - rännakutel selles nn USA piiblivööndis ja usu mind, et paljud neist olid tunduvalt meeldivamad suhelda kui mitte uskujad. Kõige hullemad on religioossed ateistid. Nad ei usu millessegi - üldjuhul isegi mitte endasse aga tihti nende ego on suurem kui mingil "elohimil" kes hõljus või ei hõljunud millegi kohal.

Mina kuulusin mõned aastad (vahetult peale ateismiaastaid) nende hulka, seega võin su sõnu kinnitada. Nad on meeldivad ja viisakad inimesed. Maksavad korralikult makse ja hoolivad lastest ja üksteisest, ka Maast.

Samas ei saanud ma oma küsimustele ammendavaid vastuseid. Nende meelest olin leppimatu ja rahulolematu, et liiga palju küsisin ja urgitsesin ning ei usaldanud pimesi jumala sõna...ja siis suundusin edasi.

Seega oskan võrrelda mingil määral ateistide, usklike, new age-järgijate ja...ise-enda uuemat (Smile) mõttelaadi ja uskumusi.

Oma hinge kuulates ei saa sa teha muud, kui ainult täiuslikke valikuid.


Õpi selgeks reeglid, siis tead, kuidas neid korralikult eirata.
Dalai-laama
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
08-07-2014 09:02
Postitus: #50
RE: Minu hullus ja arutus
Olen pikalt vaiki olnud ja omaloodud teemat sel moel suretanud, et tunnen kohustust mõne sõnaga oma vaikusaega põhjendada: pidasin õigemaks teema lõpetada, kuna hinnang raamatutest tsiteeringute väljatoomise osas on olnud, et see on foorumis pigem ebavajalik või põhjendamatu tegevus. Ja mis seal siis ikka, ega ma selleks sunnitud ole ja eks ma ole ka ise sellega suht päri.

Loodud teema abil soovisin jagada teiste ja saada osa teiste mõtetest, et mida on arvatud või mida arvata hullusest ja sellega kaasaskäivast, kui et jagada omi nigelaid mõtteid. Eks see nigelus väljendu juba mu esimeses postis, milles ei osanud soovitut selgeks kirjutada. Aeg on edasi tõtanud, ja see mis varem oli ilmvõimatu – kirjutamine – on mõnes mõttes muutunud vajaduseks. Ohei, ega ma nüüd aastaga oluliselt võimekamaks ole saanud, lihtsalt sedasi tunnen pisikese inimese tillukesi rõõme.

Aga üheks hullusega kaasaskäivaks nähtuseks pean ise suhestumist erinevasse, arusaamatusse, võimatusse, mille seletamise ja selgitamisega on just Foucault hästi hakkama saanud. Ega ma spetsiaalselt igalt poolt seda hulluse-asja otsi, lihtsalt, kui loetust jääb midagi, arvestades siinse foorumi tausta ja eeldades, et sedasi rikastan foorumi üldist taset, (hääd ja tabavat) näppu, arvasin, et seda oleks mõistlik jagada. Ise olen üsna rahul, kui aeg-ajalt satun netis kellegi teise poolt raamatutest esile toodud talle meeldivate tsitaatide peale. Ega ma siis seejärel torma seda raamatut ummisjalu otsima, lihtsalt sedasi olen raamatu lugejat puudutavate mõtete osaliseks saanud. Seega vabandan nende ees, kellele minu taoline tegevus on vastuvõetamatu.

William Faulkner: raamat Absalom, Absalom! Lugesin teist mullu suvi-jagu kuni sügise hakuni. Seletamatu äng rõhus liialt, et olla suutlik seda järjepanu tegema; tahtsin eneses kanda lootust, et üksainumaski raamatu tegelastest pääseb kirjaniku poolt talle määratud tuimast paratamatusest õnnistavama elu rajale. Raamatut on raske lugeda: lehekülgede pikkused ja neist veelgi pikemad laused, mis sealjuures läbivad mitmete põlvkondade vahelisi aegu, suhteid, sündmusi; see nõuab üksjagu püsivust ja seoste loomise vajadust. Kuid see on vaid esialgne raskus, hiljem asetub loetu koheselt tuttavasse jadasse ja siis imetled siiralt kirjutamise-annet.

Ent raamat on siiski nii hull, et teda tsiteerida on pea võimatu wink

„Ja oligi kõik. Või õigemini, ei olnud, sest kõike, lõppu pole olemas: kannatusi ei tekita mitte saadud hoop, vaid selle järel saabuv tüütu vaibuv järelkaja, väärtusetu tagajärg, mida tuleb taluda meeleheitega silmitsi seistes. /---/ mäletan, kuidas nad selle aeglaselt veniva päikeselise õhtupooliku vältel aina saagisid ja naelutasid tagumise elutoa akna all – see aeglane hulluksajav sae kraaps, kraaps, kraaps, täpsed teravad haamrilöögid, mis kostsid nõnda, nagu peaks igaüks neist olema viimane, kuid ei olnud; kuidas need aina kordusid ja algasid alati uuesti just siis, kui kurnatud, igasuguse vastupanuvõime kaotanud närvid tuimalt vaikuses lõtvusid, siis aga justkui kisendades pinguldusid - /---/ mõned asjad, mis meiega juhtuvad, on sellised, et neid keelduvad vastu võtmast nii meie meeled kui mõistus, nii nagu meie kõht vahel keeldub vastu võtmast seda, mille maitsemeel omaks tunnistab, ent millega meie seedimine hakkama ei saa – need on sündmused, mis panevad meid paigale tarduma oma mõistetamatu äkilisusega, nagu näeksime kõiki järgnevaid sündmusi hajumas justkui läbi klaasi mingisse tumma tühjusse, tuhmumas, kadumas; siis on nad läinud ja meie jääme seisma, liikumatud, võimetud, abitud, tardunud sellesse poosi kuni surmani.“

„Sest paratamatusel on omadus kaotada meie käitumisest igasugused tühiselt peenutsevad motiivid seoses au ja uhkusega;"

„justkui oleks tal hetkeks saabunud mingi selgusehetk, nagu hulludel vahel juhtub, täpselt samuti, nagu tervemõistuslikel tuleb ette hullusehetki, mis aitavad neil meeles pidada, et neil on mõistus korras. /---/ sest kindlasti on hullumeelsuses, isegi maniakaalses hullumeelsuses midagi, millest Saatangi tagasi põrkub, mis tedagi ta kätetöö juures jahmatab ja mida Jumal silmitseb kaastundes – mingi säde, mingi kübeke, mis pehmendab ja kosutab seda liigendatud ihu, seda kõnet vaadet kuulmist maitsemeelt ja olemist, mida me kokku inimeseks nimetame.“

„vaata,mina olin too päike, või arvasin ise, et olen, kes uskus, et on olemas mingi säde, mingi kübeke hullumeelsust, mis on jumalik, ehkki hullumeelsus ise ei taipa midagi sellest, mis asi on hirm või mis on kaastunne.“

„ et nood õnnelikud peaksid nendesse, kes nii õnnelikud pole, suhtuma igal juhul suurema õrnusega, kui õnneta inimesed suhtuvad neisse.“
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog