[Sinis]

Eemaldumisleping rahvuskaaslastest mõtlejatest-kirjutajatest on sõlmitud kogemustele toetudes poliitilise manifesti pakkuja ennetamiseks või siis varem kogetud raskepärase stiili, mis mõtte selgusele suurt kaasa ei aidanud, vältimiseks – nii ma end välja vabandan, kuigi tean, et viga peitub minu arusaamisvõimekuses.
Ka antud arvamusartikkel ilmutas end valimistepäeval. Ise arvan, et selle sisu on lugeja jaoks pigem kerge kui raskepärane ja artikkel on rohkem toimuvat selgitav ja lohutav kui (jõu)pooli valiv ja toetav.

Teispool dogmasid ja loosungeid tuleb küsida, kuidas korraldada ühiselu nõnda, et maksimaalselt igaühel oleks hea ning et isikutevahelised ja -sisesed eripärad oleksid lõimitavad ja võimendaksid üksteist. Alati on eripärasid, mis ei võimenda (kuritegevus, juhmardlikkus, pahatahtlikkus), kuid inimliku ühiskonna tunnus on see, et tema lõimingutaotlus ulatub isegi sinna, kuhu ta ulatuda ei saa ja kus teda eitatakse, et taaskäivitada erinevuse võimendumine niipea, kui on võimalik (selle väljenduseks on surmanuhtlusest loobumine ja karistuste leevendamine). Süda ei tohi täis minna.

Oti ja Lorenzi mõttekäikudest inspireerituna meenusid ka enese aja-tagused mõtted, kus jõudsin alati ühe ja sama punktini: karistussüsteemide asemel võiks inimeste kui mõtlevate indiviidide vahel käibida andeksand kui minu meelest ainuke võimalik moodus mõjutada nn kurjuse (siin: kurjategija) olemust ning pidasin mõistlikuks loobuda kurja raskusastme mõõtmisest vangimõistetud aastatega. Mõte ise jookseb, et kuri (kurjategija) saab ise paremini valida kahetsusviisid ja karistusvahendid, kui talle selleks aega ja võimalus jäetakse. Karistus, mis on ühe indiviidi poolt määratud teisele indiviidile, on oma olemuselt kättemaksu kuri ja kui nüüd minna selle „kiviks isenemise“ juurde, siis siia see kurjust kogenud inimene end ringistab.
Edasi mõtisklen, et õigluse nimel peaks ka ühiselu nn heateod saama karistuse osaliseks nende poolt, kellele nad vägisi suunatud on olnud, vaatamata sellele, et nad justkui võimendasid mingi kogukonna kasu ja kasusaajate ringi. (Võlts)humaansuse kandjad on minu arvates rohkem kurja teinud kui kuri ise oma nähtavuses. Kui ühiselu raamnõudeks on kohtumõistmine kurja üle, siis võiks see lähtuda ajatutest kriteeriumitest, mitte enese poolt loodud puuslike kinnistamisriituse vajadusest, mille varjatud eesmärgiks on jäänud rohkem klanni arvatud indiviidile materiaalse heaolu kindlustamine. Mina kui indiviid „kivistun“ taoliste ilmingute peale – loodan, et pääsen vaid tardumusega – ja neid „esinemisi“ vaagides lohutan südant, et sedakorda sai kohtutud möödapääsmatu paratamatusega.
Kas mu kunagine mõte väekust kogus, ei oska hinnata.

[positiivne]

Eemaldumisleping rahvuskaaslastest mõtlejatest-kirjutajatest on sõlmitud kogemustele toetudes poliitilise manifesti pakkuja ennetamiseks või siis varem kogetud raskepärase stiili, mis mõtte selgusele suurt kaasa ei aidanud, vältimiseks – nii ma end välja vabandan, kuigi tean, et viga peitub minu arusaamisvõimekuses.
Ka antud arvamusartikkel ilmutas end valimistepäeval. Ise arvan, et selle sisu on lugeja jaoks pigem kerge kui raskepärane ja artikkel on rohkem toimuvat selgitav ja lohutav kui (jõu)pooli valiv ja toetav.

Teispool dogmasid ja loosungeid tuleb küsida, kuidas korraldada ühiselu nõnda, et maksimaalselt igaühel oleks hea ning et isikutevahelised ja -sisesed eripärad oleksid lõimitavad ja võimendaksid üksteist. Alati on eripärasid, mis ei võimenda (kuritegevus, juhmardlikkus, pahatahtlikkus), kuid inimliku ühiskonna tunnus on see, et tema lõimingutaotlus ulatub isegi sinna, kuhu ta ulatuda ei saa ja kus teda eitatakse, et taaskäivitada erinevuse võimendumine niipea, kui on võimalik (selle väljenduseks on surmanuhtlusest loobumine ja karistuste leevendamine). Süda ei tohi täis minna.

Oti ja Lorenzi mõttekäikudest inspireerituna meenusid ka enese aja-tagused mõtted, kus jõudsin alati ühe ja sama punktini: karistussüsteemide asemel võiks inimeste kui mõtlevate indiviidide vahel käibida andeksand kui minu meelest ainuke võimalik moodus mõjutada nn kurjuse (siin: kurjategija) olemust ning pidasin mõistlikuks loobuda kurja raskusastme mõõtmisest vangimõistetud aastatega. Mõte ise jookseb, et kuri (kurjategija) saab ise paremini valida kahetsusviisid ja karistusvahendid, kui talle selleks aega ja võimalus jäetakse. Karistus, mis on ühe indiviidi poolt määratud teisele indiviidile, on oma olemuselt kättemaksu kuri ja kui nüüd minna selle „kiviks isenemise“ juurde, siis siia see kurjust kogenud inimene end ringistab.
Edasi mõtisklen, et õigluse nimel peaks ka ühiselu nn heateod saama karistuse osaliseks nende poolt, kellele nad vägisi suunatud on olnud, vaatamata sellele, et nad justkui võimendasid mingi kogukonna kasu ja kasusaajate ringi. (Võlts)humaansuse kandjad on minu arvates rohkem kurja teinud kui kuri ise oma nähtavuses. Kui ühiselu raamnõudeks on kohtumõistmine kurja üle, siis võiks see lähtuda ajatutest kriteeriumitest, mitte enese poolt loodud puuslike kinnistamisriituse vajadusest, mille varjatud eesmärgiks on jäänud rohkem klanni arvatud indiviidile materiaalse heaolu kindlustamine. Mina kui indiviid „kivistun“ taoliste ilmingute peale – loodan, et pääsen vaid tardumusega – ja neid „esinemisi“ vaagides lohutan südant, et sedakorda sai kohtutud möödapääsmatu paratamatusega.
Kas mu kunagine mõte väekust kogus, ei oska hinnata.

Oo mai gaad Sinis! Ei pea ju kasutama nii pikki liitlauseid! Võib ka kahe lausega. Isegi kolme lausega. Lihtsus ruulib. Praegu nikasta või naba paigast, et saada aru, mis sul mõttes.

Karistuse eesmärk ei ole kättemaks.

[Maokas]

Positiivne, see on parafoorum, mitte delfi uudisteportaal, kus võib silmadel lihtsalt lasta üle joosta. Kaasamõtlemine peaks olema siin kohustuslik.
Karistuse eesmärk silmakirjalikus demokraatias võib küll olla kasvatus, kuid tegelikult siiski on kättemaks. Soov põhjustada kahju tekitajale võrdväärseid kannatusi on inimlik, mis parata.
Heategevuse ja humaansusega suuremalt jaolt lihtsalt näidatakse võimu, üleolekut materiaalselt või vaimselt.

[Temimoor]

... karistussüsteemide asemel võiks inimeste kui mõtlevate indiviidide vahel käibida andeksand kui minu meelest ainuke võimalik moodus mõjutada nn kurjuse (siin: kurjategija) olemust ning pidasin mõistlikuks loobuda kurja raskusastme mõõtmisest vangimõistetud aastatega.

Vabandust, et ma nüüd sekkun oma lihtlausetega aga ei saand vait olla

Andeksand pole mõjutusvahend ümbruse jaoks, see on sisemuse jaoks - lahtilaskmise jaoks - minu jaoks.

Andeksand, mis tahab mõjutada ümbrust muutub kurjuseks, sest ümbrus ei vaja su muutmist. Ümbrus muudab sind. Ja tihti läbi selle, et su andeksandmisest ei hooli.

Castanedal on kuiviktüranni teooria, mis lühikokkuvõttena käsitleb ümbruse kasutamist enese muutmiseks. Suurim oht selle juures on muutuda oma ümbrusega sarnaseks. Selleks, et mitte muutuda oma ümbrusega sarnaseks on tal sellele eelnevad teooriad enesetähtsusest, mille lahustamiseks sobib hästi kuiviktüranni praktika. Kui enesetähtsus ei taandu, siis teeb ümbrus ka sinust kuiviktüranni.

[Temimoor]

Reaktsioon sellele pildile näitab minuarust, et mismoodi keegi on otsustanud maailma näha.

Tõde aga... http://fb35.subfeed.net/this-incredible-...-book.html

[Sinis]

Søren Kierkegaard Surmatõbi
Raamatu mõtted puudutasid mind sedavõrd isiklikult, et jäin vaikseks, iseendas – ju nende mõtete sügavus võttis julguse ja soovi jagada jagamatut. Raamat moodustab sisult ühtse terviku ja üksikute katkete väljatoomine on pelk vastutulek kasutajate positiivse, murjami ja Temimoori toredatele postidele. Pean tunnistama, et ma olen nende postide ees mõtte-jõuetu. Sestap usun, et andekas Kierkegaard suudab neile vajalikku pakkuda. Tsiteeringuid valides püüdsin arvesse võtta nimetatud kasutajate võimalikke vaimseid eelistusi; loodan, et edukalt

Fantastiline on seotud ikka eelkõige fantaasiaga; aga fantaasia on seotud jällegi tundega, teadmisega, tahtmisega, nii et inimesel võib olla fantastiline tunne, teadmine, tahe. Fantaasia on ülepea lõpmatukstegeva meedium; see pole samasugune võime nagu muud võimed. /--/ Milline tunne, teadmine või tahe inimesel on, see sõltub lõpuks sellest, milline fantaasia tal on, teisisõnu viisist, kuidas ta reflekteerub, niisiis: fantaasiast. Fantaasia on lõpmatuks tegev reflektsioon, nii et vanal Fichtel oli täiesti õigus, kui ta oletas, et fantaasias on kategooriate, isegi teadmise algupära. Ise on reflektsioon, fantaasia on reflektsioon – see on Ise jäljendus ja selles on Ise võimalikkus. Fantaasia on kogu peegeldumise võimalikkus.

Suurim oht, oht kaotada iseend, võib maailmas teoks saada nii vaikselt, nagu poleks seda juhtunudki. Ükski teine kaotus ei toimu nii vaikselt; mingi muu kaotus – üks käsi, jalg, viis taalrit, abielunaine jne. – ei jää ometi tähelepanuta.

Iga inimene on algupäraselt nimelt loodud Iseks, määratud saama iseendaks.

Iseendaks saamine on ju paigalkõnd. Millekski saamine on kohaltliikumine, aga iseendaks saamine on samal kohal liikumine.

Enamik inimesi ei saa õieti kogu oma elu jooksul olemuslikus mõttes kaugemale sellest, kus nad olid lapse- ja noorsoo-eas: vahetust olekust, milles on väike lisaannus enesepeegeldust.

Üleüldse on vajadus üksi olla märk sellest, et inimeses on olemas Vaim. /---/ Meie aja pidevas seltskondlikkuses värisetakse üksinduse ees nii väga, et (oo, oivaline epigramm!) ei osata seda muuks pruukida kui kurjategijate karistamiseks. Ometi on see tõsi – meie ajal on kuritegu Vaimu omada; nii et kõik on ju korras, kui sellised üksinduse armastajad kuuluvad kurjategijatega samasse klassi.

Nii nagu ühes muinasjutus pageb troll nähtamatu prao kaudu, nii on lugu meeleheitega: mida vaimsem see on, seda tähtsam on võtta endale välimus, mille tagant ei oska keegi meeleheidet otsida.

Meelepaha on õnnetu imetlus, seega ka kadeduse sugulane, kuid see on selline kadedus, mis pöördub inimese enda vastu ja mis veel halvem: ta pöördub kõige hullemini just iseenda vastu.
Kadedus on varjatud imetlus.
Imetlus on õnnelik enesekaotus, kadedus on õnnetu eneseupitamine.

Proosalisemad inimesed ilma fantaasia ja kireta, kes niisiis õieti imetleda ei mõista. /---/ Need on skeptikud.

Pidada koomiliseks asjaolu, et inimene tõepoolest ei tea mõnda asja – see on väga madal koomika, mis on allpool iroonia väärtust.

Patt on teadmatus.
Patu määratlus ehk see, kuidas pattu määratletakse, on otsustav kahetsuse määratluse puhul.

Üks kreeklane on nii ilusasti öelnud: inimeselt õpib inimene rääkimise, jumalatelt vaikimise.


Tõlkija järelsõnast:
Kierkegaard astub vastu kehtivale moraali põhinõudele, millel kogu moraal püsib. Kvantiteet on see asi, millega hinnatakse moraali kehtivust. Moraalne on see, mis kasulik, ja kasulikkust hinnatakse hulga järgi – mida rohkemale inimhulgale on mingi asi kasulik, seda moraalsem see asi on. Kogu see „kvantiteetmoraal“ püsib silmakirjalikkusel: enamusest tehakse ilus asi, hea asi ja õiglane ning õige asi. Peaasi on siis lõpuks saavutada enamuse staatus: sellega on ka õigustatus tagatud. Ja häda neile, kel seda enamusstaatust ei ole.
Kuid „kvantiteetmoraal“ ei taga mingil juhul Inimese elu. See on surmatõbi.

[positiivne]

Väga nunnu. Head eesti keelt on lust lugeda ja ka pead murda vajadusel. Üks erudiit soovitas kuus vähemalt neli luulekogu lugeda, säilitamaks vaimu erksust. Peab vist katsetama.

[Temimoor]

Mul hakkas peas kumisema kohe telereklaam: kui teil on tundlikud hambad, siis tundlikele hammastele on mõeldud spetsiaalne hambapasta "Tundlikele hammastele", mis vähendab tundlikkust teie hammastes...

[Sinis]

Väga nunnu. Head eesti keelt on lust lugeda ja ka pead murda vajadusel. Üks erudiit soovitas kuus vähemalt neli luulekogu lugeda, säilitamaks vaimu erksust. Peab vist katsetama.

Hea, et on midagi, mida ühiselt väärtustame

Nõus – ja olen selle varemgi ära maininud - , et mu keele- ja väljendusoskus on konarlik. Ent ei saa aru, miks nõuad minult midagi, millega sa ise ei ole hakkama saanud (pean silmas foorumi poste: mõtteselgus neis ju puudub, vaatamata tõsiasjale, et tõenäoliselt on selle väljendamiseks kasutatud lihtlauseid, rääkimata kirjavigadest)?

[Müstik]

Kierkegaardi (1813-1855) mõtted on enamus asjalikud ja kõigile arusaadavad. Kehtivad ka meie ajas. Oli ta ju eksistentsialismi isa.

Proosalisemad inimesed ilma fantaasia ja kireta, kes niisiis õieti imetleda ei mõista. /---/ Need on skeptikud.

Pidada koomiliseks asjaolu, et inimene tõepoolest ei tea mõnda asja – see on väga madal koomika, mis on allpool iroonia väärtust.

Üks kreeklane on nii ilusasti öelnud: inimeselt õpib inimene rääkimise, jumalatelt vaikimise.

Meenub, et kunagi lugesin tema teost "Kartus ja värin." Noorematele foorumlastele ehk pakub huvi ka tema "Võrgutaja päevaraamat." Trt. 2007
"Loomingus" ilmus kunagi "Kas inimesel on õigust lasta ennast tõe pähe maha lüüa".

Aga pean seda kreeklase öeldut eriti heaks!

[positiivne]

"Inimeselt õpib inimene rääkimise, jumalatelt vaikimise."

Kõlab vahvasti tõepoolest. Pilatakse religioosseid väärtusi (jumalate vaikimist) ja inimlikku rumalust. Hästi kokku võetud tõepoolest mõlemad.

[Sinis]

"Inimeselt õpib inimene rääkimise, jumalatelt vaikimise."

Kõlab vahvasti tõepoolest. Pilatakse religioosseid väärtusi (jumalate vaikimist) ja inimlikku rumalust. Hästi kokku võetud tõepoolest mõlemad.

Kierkegaard pidas siin silmas Jumala ja inimese kvaliteedi suhet.

Ega ma oska tõe-nägemuse üle vaielda, küll aga on Kierkegaard tõe isemeelsuse kohta sedasi sõnanud: tõde on iseenese tunnusmärk ja [seega] vale.

[positiivne]

Kierkegaard pidas siin silmas Jumala ja inimese kvaliteedi suhet.

Vahest tõesti. Mulle aga meeldiks mõelda, et ta pidas silmas ka teisi tähendusi/aspekte. Vana-Kreeka jumalate panteon koosnes kärarikast ja kirevast seltskonnast.
Tundub loogiline, et "Jumala ja inimese kvaliteedi suhe" leiutati vanasõnale hiljem kristlaste poolt.
On nii kristlikult polaarne mõelda: inimeste sõnarohke tühjus versus jumala kõnekas vaikimine...

[Sinis]

Kierkegaard pidas siin silmas Jumala ja inimese kvaliteedi suhet.

Vahest tõesti. Mulle aga meeldiks mõelda, et ta pidas silmas ka teisi tähendusi/aspekte. Vana-Kreeka jumalate panteon koosnes kärarikast ja kirevast seltskonnast.
Tundub loogiline, et "Jumala ja inimese kvaliteedi suhe" leiutati vanasõnale hiljem kristlaste poolt.
On nii kristlikult polaarne mõelda: inimeste sõnarohke tühjus versus jumala kõnekas vaikimine...

Ei pea ennast kristlaseks ega ka muu usundiga seotuks, aga tühjaks teevad oma sõnad ikka inimesed ise, mitte jumalad.

Kierkegaardi Jumal võttis inimese kuju ning sai seeläbi tunda, mis on inimeseks olemise vaev; siit see kvaliteedi suhe inimese ja Jumala vahel.

[positiivne]

Ei pea ennast kristlaseks ega ka muu usundiga seotuks, aga tühjaks teevad oma sõnad ikka inimesed ise, mitte jumalad.

Inimene ikka kesse muu? [SMILING FACE WITH SMILING EYES] Tegijal juhtubki. Vaikijal ei esine süntaktilisi eksitusi, semantilisi möödalaske[SMILING FACE WITH SMILING EYES]. Selline trotslik emotsioon täna siinkirjutajal.

[Sinis]

Selline trotslik emotsioon täna siinkirjutajal.

Kui mind miski üllatas seoses antud ütlusega, siis minu jaoks selle eeldatava tähenduse võimendamine K-i poolt.

Mõtte, mille üks trostlik meel võib kreeklase ütlemisele anda, on arusaadav. K-i trots: meeleheitlikult mitte tahta olla see, kes oled.

[positiivne]

Selline trotslik emotsioon täna siinkirjutajal.

Kui mind miski üllatas seoses antud ütlusega, siis minu jaoks selle eeldatava tähenduse võimendamine...

Kui me kõneleme tollest kenast kreeka kõnekäänust, siis ei ole seal mingit võimendamist. Sama palju kui see kritiseerib inimest, kritiserrib see ka "jumalaid". [SMILING FACE WITH SMILING EYES]

[Sinis]

Kui me kõneleme tollest kenast kreeka kõnekäänust, siis ei ole seal mingit võimendamist. Sama palju kui see kritiseerib inimest, kritiserrib see ka "jumalaid". [SMILING FACE WITH SMILING EYES]

Marcus Aurelius Iseendale: Vaata, et sa ei tunneks ebainimlike inimeste vastu sama, mida inimesed inimeste vastu.

Lugedes siinses teemas kasutaja positiivse kommentaare, tabas mind lootusrikas mõte, et ta kindlasti teab, kuidas keisri kirjutatut õigesti tõlgendada

[Sinis]

Lucius Annaeus Seneca Moraalikirjad Luciliusele, raamat kui kingitus vaimu vajadustele, mida lugesin oma paar aastat tagasi. Pean seda Schweitzeri Kultuuri ja eetika kõrval parimaks eetika-alaseks teoseks. Seneca oma mängulis-kerge-vaagiva kirjastiili poolest on mõnuga jälgitav.

Teemas Absoluutne tõde ilmnes, et filosoofi hästiloetavad ja arusaadavad mõtted on vaja kindlasti kiskuda nüüdisaja konteksti, muidu polevat need meie ajastus ja ruumis kuidagi mõistetavad. Mõtlejale heideti ette, et tal olevat puudunud empaatiavõime (üldse olevat see tolle ajastu inimestes veel arenemata tunne), et seeläbi vaeseid aidata. (Ma nüüd ei tea, kas ühe raamatu põhjal on võimalik tuletada autori konkreetset tegevusetust.) Ühe postitaja väitel pidavat tema poolt väljatoodud tsitaadid (ühe tsitaadi väidetavas autorsuses julgen kahelda, kuna minu meelest ei vasta ta kirjastiil tsitaadi olemusele) üheselt edastama tolle ajastu rikaste põlastavat suhtumist lihtinimesse (vaene, ori).
Postitaja tsitaadid:
"Tööliste oskuses pole midagi ilusat ega väärikat"
"Palgatöö on räpane ja auväärse inimese jaoks vääritu"
"Vaesuses on ruumi vaid ühele voorusele - mitte lasta end sellest rõhuda ja maha suruda"

Ehk aitab Cicero äratundmisrõõmu jagada ja tsitaatide õigsust, ka sõnastuse osas kinnitada või ümber lükata :

Kuid heategu osutades või selle eest hüvitades, kui ülejäänu osas valitseb võrdsus, on kohustuse seisukohalt tähtsaim, et aidataks esmajoones seda, kes vajab toetust kõige rohkem. Väga paljud toimivad vastupidi: kellelt enda jaoks loodetakse suurimat, sellele osutatakse teeneid, isegi kui too neid ei vaja.

Käsitöö ja rahateenimise viiside osas, millised neist on vaba inimese väärilised ja millised põlgusväärsed, oleme teada saanud üldjoontes järgmist: ennekõike laidetakse sissetulekuid, mis inimestes tekitavad viha, nagu maksuametnike ja liigkasuvõtjate puhul. Vääritu ja põlgusväärne on kõigi palgaliste sissetulek, kui ostetakse nende vaeva, mitte kunsti; on ju nende palk tasu orjuse eest. Põlgust väärivaiks tuleb arvata needki, kes ärimeestelt ostavad, et kohe edasi müüa; juurde valetamata ei saavuta nad ju midagi, kuid miski pole kõlvatum valelikkusest. Põlgusväärsel alal tegutsevad kõik käsitöölised, töökojas ei saa olla midagi õilsat. Ja kõige vähem tuleb heaks kiita nende oskusi, kes on naudingute teenindajad. /---/ Kuid kõigist asjust, mis sisse toovad, pole põlluharimisest midagi paremat, midagi rikkalikumat, midagi sulnimat, midagi inimese, vaba inimese väärilisemat.

Nõnda ilmusid seadused ja tavad, seejärel võrdõiguslus ja kindel elukorraldus. Tänu nendele jõuti hingelise leebuse ja üksteisest hoolimiseni ning teoks sai elu suurem kindlustatus, et andes ja võttes, vahendeid ja hüvesid isekeskis vahetades poleks meil puudu ühestki asjast.

Tegudes ja püüdlikkuses väljenduv heategevus on aulisem, pakub rohkem võimalusi ning kasu võib kasu tuua suuremale hulgale. Ometi tuleb mõnikord helde olla ka ainelises mõttes; seda liiki heategevust ei pea hülgama täielikult, ning väärilistele inimestele, kes kannatavad puudust, tuleb tihtipeale oma varandusest mõndagi annetada, kuid seda kaalutletult ja mõõdukalt. /---/ Ühtesid aidates ei tohi solvata teisi.

Ühtlasi peavad kõik, kes hakkavad tüürima riiki, muretsema selle eest, et valitseks asjade küllus, mis elatumiseks tarvilikud.

Riigi rikkuse moodustavad üksikisikute varandused ja heaolu.


Sirvisin Seneca raamatu uuesti läbi, et vajadusel loetu ümber hinnata, samas lootsin, et leian esiletoodud tsitaadi(d) üles. Väited ja tsitaadid, mida teemas lugesin, panid mind kahtlema oma mälus ja tundsin, et olen filosoofide juures midagi olulist enese jaoks jätnud märkamata.
Tegelikult läks sirvimine üle lugemiseks ja ma olen rahul: mõnda kohta oleksin kui esmakordselt näinud. Ju siis mõned aastad tagasi võtsin raamatust kaasa momendil olulisema. Mul on kombeks enda jaoks olulised kohad emotikonidega tähistada, need said lisa. Just orjuse ja vaesuse teemad olin jätnud märgistamata. Ent mälu teadis, et seda pattu, mida Senecale ette heidetakse, tema raamatust ei leia. Tal pole kombeks nii lihtsakoeliselt midagi ega kedagi määratleda, ilma põhjalikku selgitust lisamata; neis on ju võti mingi lühilause-tsitaadi (sisu)mõistmiseks.
Tähistatud saavad ka minu jaoks kokkuvõtlikud mõtteterad, mida on hiljem kerge vaevaga võimalik leida. Sain kaasa õpetussõnad: Jäta lootus, et sa võid suurimate meeste vaimutööd maista kokkuvõtlikult; kõigega tuleb sul tutvuda ja kõik läbi töötada. Annan endale aru, et minu arukese jaoks on nõue kurjast. Aga saan öelda, et raamat on veel parem, kui seda mäletasin.

Senecale teevad enam ülekohut need, kes tema töödega tegelikult tutvunud pole. Eespool nimetatud foorumiteemas antakse filosoofile hinnang eluloofaktide põhjal ja ta raamat olevat eneseõigustus. Mida tal õigustada pidi olema: rikkust, staatust? Raamatust nende õigustamist ei leia.
Minul on probleeme suure armee tänapäeva „tarkade“ poolt kirjutatu usutavuse ja sisu mõistmisega. Ise arvan, et üllitisel, mis vaid enese auahnust toidab, pole peale sünnihetke mingis ajas ega ruumis kohta. Tänan mõttes, et neid päris talente ajastutele ikka alles jääb.

Postitaja: Oled sa lugenud "Epistulae Moralest"....
Seneca ütleb seal väga selgelt. Et kui tema poleks enam rikas, siis ta oleks täpselt sama halb (vastik) kui see kes on päriselt vaene.

Raamatus *): peripateetik: „Niisiis muudavad ka targa halvemaks vaesus, valu ja muu säärane.“ See oleks õigesti öeldud, kui tüürimehe seisund poleks targa omast erinev. Viimase eesmärgiks pole ju elus igat üritust tingimata teostada, vaid kõike õigesti teha. /---/ Vaesus ei lase tal õpetada, kuidas valitseda riiki, kuid ta õpetab seda, kuidas valitseda vaesust. Nii ei takista ükski saatus, ükski asi targa tegusid.
*) peripateetik: AJ Aristotelese õpilane v. tema õpetuse järgija

Seneca:
Kui filosoofias on midagi head, siis see, et ta ei selgita sugupuud. Kõik, kui pidada silmas esialgset päritolu, põlvnevad jumalaist.

Sinu vanemad soovisid sulle muid asju, kuid mina soovin, et sa põlgaksid kõike seda, mille küllust soovisid nemad. Nende soovid riisuvad paljusid, et sind rikastada. Kõik, mis nad sulle toovad, tuleb kelleltki ära võtta.

Vaesus säilitab sulle kindlaid, tõelisi sõpru; kui keegi sind hülgab, siis ta ei hinnanud sind, vaid muud.

„Nad on orjad.“ ei, inimesed. „Nad on orjad.“ Ei, majakondsed. „Nad on orjad.“ Ei, alandlikud sõbrad. „Nad on orjad.“ Ei, kaasorjad, kui mõtled sellele, et mõlemad on ühtmoodi saatuse meelevallas. Seepärast naeran ma neid, kes peavad häbistavaks lõunastamist oma orja seltsis. /---/
Kõrkusest pärineb hilisem käibeütlus: niipalju olevat vaenlasi, kuipalju orje. Nad pole me vaenlased, kuid meie teeme nad sellisteks. Ka julmuse ja ebainimlikkuse juhtumeid kõrvale jättes me kasutame neid ära isegi mitte kui inimesi, vaid kui loomi. /---/ Õnnetu, kes elab ainult selleks, et lõigata kohaselt nuumatud kodulinde, kuid see, kes seda lõbu nimel õpetab, on õnnetum sellest, kes seda vajaduse pärast õpib.

Võta vaevaks mõelda, et see, keda kutsud oma orjaks, on võrsunud samasugusest seemnest, naudib sedasama taevast, hingab niisamuti, elab niisamuti, sureb niisamuti. /---/ Põlga siis säärase saatusega inimest, kelleks tema põlgamise kestel võid muutuda. Ma ei taha üliavarat küsimust käsitlema hakates arutleda orjade kasutamise üle, kelle suhtes oleme ütlemata kõrgid, julmad, laimavad. See siiski mu õpetuse kokkuvõte: ela alluvaga nõnda, nagu sa tahaksid, et sinuga elaks ülalasuv. /---/ Ela orjaga armulikult ja sõbralikult, tee ta oma vestluste, nõupidamiste ja söömingute kaasosaliseks. /---/ Kas te sedagi ei näe, kuidas vaarid isanda kõigest kadedusest, orja kõigest teotustest vabastasid? Isandat nimetasid nad pereisaks, orja – nii kestab see praegugi miimides – pereliikmeks.

Eksid, kui arvad, et ma mõned nende räpase töö pärast tagasi lükkan, nagu näiteks muulaajaja või veisekarjuse; ma ei hinda neid ameti, vaid kommete põhjal. Kombed annab igaüks endale ise, ameti näitab kätte juhus. Mõned lõunastagu sinuga, kuna on seda väärt, teised, et oleksid.

Totter on too, kes inimese hindamisel võtab aluseks rõivastuse või seisundi, mis meid ümbritseb rõivastuse taoliselt. „Ta on ori.“ Kuid võib-olla hingelt vaba. „Ta on ori.“ Kas see kahjustab teda? Näita, kes seda poleks; üks orjab meelasust, teine saamahimu, kolmas auahnust, kõik hirmu. Võin nimetada vanaeite orjava konsulaari, võin nimetada rikka, kes orjab ümmardajat.

Ükski orjus pole häbistavam vabatahtlikust orjusest.

Seneca ja tema isiku arvustajate mõtteid kõrvutades sain midagi olulist teada: rikkusele vaatamata oli Senecas rohkem inimlikkust, kindlasti ka empaatiavõimet kui tema isiku arvustajatel seda eales saab olema, rääkimata siis mõtleja tarkusest.

[Sinis]

Mis on nüüd, praegusel ajal ebaõigluse olemuses teisiti kui siis, et ma ei peaks aru saama tollaste mõtlejate kirjutatust? Oli tollal, on nüüd seadustamata ja seadustatud ebaõiglus ja ikka on inimene ise olnud selle loojaks.

Nende mõtlejate sihiks ei ole pakkuda statistikat ega muud sarnast (info, mille tõlgendamine võiks vajada eelteadmisi; kuid kaugminevik jääb nii või teisiti hämaraks), vaid inimloomuse mõistmine. Seneca Moraalikirjades arutleb, mõtiskleb inimelu, Cicero Kohustustest rohkem riigielu üle (Voltaire hindas selle parimaks kõlbluse käsitluseks), ent mõlemad teevad seda eetika kaudu.

Üks mõtleja jagas iseendale kõlbelise täiustumise juhiseid. Marcus Aurelius Iseendale:

Tõtta alati lühimat teed mööda, lühim aga on see, mis on loodusega kooskõlas; nii et kõnelda ja teha kõike kõige tervemal viisil. Sest selline juhis vabastab tülinast ja sõdimisest, igasugusest tagamõttest ja peenutsemisest.

Milline on see, mida sa sagedasti kujutled, selliseks kujuneb ka su mõttelaad. Sest hing värvub kujutlustest.

Võimatut taga ajada on hullumeelsus, et aga halvad ei teeks just midagi sellist, on võimatu.

Uuesti vaadelda möödunut, nii paljusid ülemvõimu muutumisi. Võimalik on näha ka ette, seda, mis tuleb. Sest see on igal juhul samalaadne ega saa väljuda praegu toimuva korrapärast. Seepärast ongi üks ja seesama, kas uurida inimelu nelikümmend aastat või kümne tuhande aasta jooksul. Sest mida näeksid sa veel?

[Sinis]

Kas nüüdisaeg on vaba orjatööst, kuigi ta enam orja nimetust ei kasuta? Probleem pole ju mõistetes, vaid inimestes, kes taolist nähtust pidasid õigeks tollal ja peavad ka nüüd.

Ma ei vaidle ajaloofaktide vastu - kuidas ma saakski? - , ma püüan selgitada, mida loetust enese tarbeks kasutan.

Ma ei ole nõus väidete või järeldustega, millised ei saa tuleneda neis raamatutes kirjapandust.

[Sinis]

Kui lugeda raamatuid selleks, et saada kinnitust autorite võimalikele ebamoraalsetele loomuomadustele ja tegudele ning suudetakse need loetu põhjal leida, siis nii leidja jaoks ongi.

Siit tuleneb palve siinses teemas lõpetada sellesisulised otsingud; minust pole siin kaasamõtlejat ega -rääkijat.

Minu vajadus loetavale on kordades lihtsam: kui raamatu sisututvustuses lubatakse mõtisklusi kõlblusest, siis ma olen rahul, kui ma nad sealt saan

[säga]

Ehk aitaks seletada ka erinevate veehirmude lähemaid tagamaid.

šamanismist ei tea miskit, aga loogiline aka parempoolne mõistuslik seletus oleks veehirmudele ikka see, et vesi võtab elu ja füüsilise kehastumise jaoks on elu vajalik.

Ainult hull ja arutu ei kardaks vett

[Müstik]

Ajendas mind osaliselt seda teemat looma Michel Foucault’i äärmiselt sisutihe raamat "Hullus ja arutus", mille vahetuks materjaliks on psühhiaatria ajalugu, mida autor uuris paljude parameetrite kontekstis ( ajalugu, filosoofia, psühholoogia, sotsioloogia, kriminoloogia, viimases astmes ka psühhopatoloogia) ja mida on nimetatud meditsiini represseerivate tahkude vastu võitlejate poolt antipsühhiaatriliseks.

Raamatu saab endale soetada Apollost.
https://www.apollo.ee/hullus-ja-arutus.html

Samas müügil ka teine Foucault raamat, "Sõnad ja asjad". Sari Avatud Eesti Raamat
https://www.apollo.ee/sonad-ja-asjad-sar...aamat.html

Viimane on üks tuntumaid teoseid, mis analüüsib ajas teisenevaid epistemoloogilisi tingimusi, mis muudavad teatud teadmised õigeks ja võimalikuks, neid „diskursuse korra” tingimusi, mille raames ammutavad teadmised endale positiivsust ja tõesust. Neid epistemoloogilisi tingimusi nimetab Foucault „episteemiks”, eristades ja eritledes oma raamatus Lääne mõtteajaloo kolme põhilist episteemi: renessansi, klassikalist ja modernset episteemi. Oma analüüsimeetodit nimetab Foucault „arheoloogiaks”, püüdes selle abil välja joonistada igale ajastule iseomase teadmiste ruumi ja selles ilmnevate asjade ning neid tähistavate sõnade vahekorra.

Head teostega tutvumist!

[Lokster]

A ma panen siia ,,hetke,, kuna see üts arutluse ja vaidluse värk on. https://heureka.postimees.ee/6550621/oot...di-liikuma Kõik on energia. Iga energia erisus kannab omast infot. Nii võib väita ,et kõik on info. Kõike annab murendada energia mõisteni. Aeg, värvid, tühjus, vaakum, pimedus, lõpmatus, piiramatus, kõiksus, aeg..... kõike saab vaadelda objektina ja subjektina. Kõiksuse kõike saab vaadelda kõigena. Aeg on samuti asi. Usun et antud arvutikatse teadurid unustasid ära ,et aeg on vaid nende ajus Aeg ei ole omane vaid selle reaalsuse mõõtmes. Aeg kui asi e. energia omab samuti kõigepäraseid erisusi. Kuna leidub vastuvaidlejaid ,siis kutsun üles katsele. Mõni ,,elan hetkes siin ja praegu kohaolu vaimuhiiglane,, ehk on nõus viima läbi pikse harjutuse. Rakendagu ta hetkes ajatut olemist säänaselt ,et hetkes kehvastipüsijad saaks teda u. kuu aega jälgida. Hetk ju pole aeg ta jaoks. Katse jooksul sohki teha ei tohi. Ülimuslik , kõrgelt arenenud, valgustunud jumalolen ju ei lasku hetkeks nii madalale ,et allub loomalikule instinktile. Ega ju? See tähendab ,et hetkeks tuleb peatada ( no pole ju raske hr. Tolle aegapoleolemas praktiseerijale ) söömine ja kakkamine. Ja veel. Aeg peaks lülituma ka päriselt välja. Seega küünte,karvade kasvu ei toimu hetkel e. kuu aja jooksul.

---

Juurde. Kõik on energiate väljendused. Jõuks saame me nimetada energiat , siis kui me suudame määrata allikat. Väeks aga nimetame energiat ,siis kui me teadlikult manipuleerime jõuga. Ütlus-,, kui on teadmised ,siis on ka vägi,,. Teadmised-info. Teadlik kasutus-manipulatsioon. Allikas-võim. Väekus-valitsemine läbi võimu. jne.