•  Eelmine
  • 1
  • ...
  • 3
  • 4
  • 5(current)
  • 6
  • 7
  • ...
  • 9
  • Järgmine 
Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Eutanaasia
(26-09-2018, 20:26 )Minaelan Kirjutas: ...ei mõista inimesi, kes teavad, et pole mõtet raisata aega elus eksisteerimisele selles elus...mis ei too kasu kellelegi, eriti iseendale. Targem oleks valmistuda järgmiseks eluks.
Oot-oot, selles elus valmistutaksegi järgmiseks eluks. Kui siin ja praegu oma probleeme/õppetunde ei lahenda, alustad järgmises elus nende samadega otsast peale.
Olen pannud tähele, et vanad sõbrad Tuulepesa aegadest jm. on kinni jooksnud. Väsitakse, lüüakse käega just siis kui on jäänud see viimane sammuke. Kahju!
Vasta
https://novaator.err.ee/864405/elujoulin...ai-villand

See tore vanake otsustas just oma ligimeste pärast ajakirjanduse kaudu kajastada oma lahkumist teispoolsusesse.
Et inimestel oleks valikuvõimalusi.
Ta ei propageeri ju seda, et täiesti terved ja elujõus inimesed võiksid vabasurma minna, vaid seda, et kui ikka enam pole elujõudu ja motivatsiooni ning kui maha kukud ja ise enam püsti ei saa, siis oleks võimalik väärikalt lahkuda.

Kas mitte inimestel siin maal pole antud vaba tahe?



Vasta
Kas tõesti kõik peab olema seaduslik ja meditsiiniline??? Enam ilma kohe üldse ei saa??? Isegi meie looduses on väga mürgiseid taimi. Sööge ja minge, kes elada ei oska. See vanake oleks võinud TAHTEGA lahkuda. Nagu vanad indiaanlased lahkusid. Mõtte- e. tahtejõuga, kui ei suuda, siis tuleb seda jõudu veel arendada, ta jättis selle võimaluse kasutamata.
Vasta
(27-09-2018, 09:34 )Tulnukinimene Kirjutas: Kas tõesti kõik peab olema seaduslik ja meditsiiniline??? Enam ilma kohe üldse ei saa??? Isegi meie looduses on väga mürgiseid taimi. Sööge ja minge, kes elada ei oska. See vanake oleks võinud TAHTEGA lahkuda. Nagu vanad indiaanlased lahkusid. Mõtte- e. tahtejõuga, kui ei suuda, siis tuleb seda jõudu veel arendada, ta jättis selle võimaluse kasutamata.

Paljud inimesed lahkuvadki mõttejõuga peale seda, kui nende lähedane on surnud. Mu naabrimees lahkus paar kuud peale seda kui tema abikaasa ära suri, kuigi tundus ka enne seda terve ja elujõuline olevat.
Kui aga tapad ennast mõne mürgise taimega, siis võidakse arvata, et keegi sugulane tappis su omakasupüüdlikel eesmärkidel.
Oma avalikustamisega ta näitas, et see on tema kindel tahe, mitte et keegi teda mõjutaks.
Kui aga oled nii jõuetu, et ei suuda voodistki välja tulla ja eksisteerid mähkmetes aastaid ja aastaid, siis...mis eluõppetunnid need on sellele inimesele?



Vasta
Tahtega lahkumiseks on tohutult sisemist jõudu vaja, vähemalt oletan nii.
Iniumene, kes on haige ja vilets vari iseendast nagu siin kirjeldatud: http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid180155
ei suuda seda enam kohe kindlasti.
Loodusrahvastel oli enesetappude arv suur seepärast, et vana inimene kui ta tundis, et on muutunud koormaks lähedastele, siis läks ta kas kõrbesse, paadiga jääkülmale jõele ja keeras paadi kummuli (Siberi rahvastel), eskimo läks lihtsalt õue jne.

Pigem on siin ikka see küsimus, et mitte jääda lähedaste elu takistama. Neil võib ju olla see õppetund, et hoolitseda teiste eest. Kuid kui vanake ise soovib, et tema ei oleks see, keda peab lutitama ja potitama, vaid see võiks olla hoopis uus laps peres, siis ma ei näe ka haldja tasemelt mingit rikkumist. Suurperede tingimustes, kus elab niigi mitu põlvkonda koos ja ehk ka muud vallalised sugulased koos, siis oleks ka hooldajaid rohkem, siis on suurem patt. Rasketel ja/või muutuste aegadel ei ole minu meelest küll mitte. Ja kui see sünnib ennem, kui vanake päris viletsaks jääb, mis siis ikka ... keegi ei saa hüpata üle oma varju ja lahkuda vaimujõul kui seda ei suuda ning enesetappu teha misiganes põhjusel ei taha.

Eutanaasia on sisuliselt lähemal mõrvale kui enesetapule. Seepärast mürgisüsti tegija peaks olema "tasemel", andma omalt poolt või suutma vahendada lahkunu hingele energiat edasiminekuks pärast surma. Midagi sarnast timuka institutsioonile. Kuigi see võis kõlada väga halvasti. Timuka töö oli hirmus ja must töö, mis aga lõppkokkuvõttes puhastas. Ärge palun tõmmake paralleeli kurjategija ja eutanaasijapatsiendi vahele, seda seost ei ole.

Vasta
(27-09-2018, 09:53 )Minaelan Kirjutas: Kui aga oled nii jõuetu, et ei suuda voodistki välja tulla ja eksisteerid mähkmetes aastaid ja aastaid, siis...mis eluõppetunnid need on sellele inimesele?

Vägagi on. Sama ju depressiooni-haigetega, ei suudeta voodistki välja tõusta. Midagi on inimeses ju väga valesti, kas pole?
Ja võimalusi on oi kui palju, mis kellelegi sobib, mõtlen enesearengu mõttes.
See võib olla huvitav, ise pole vaadanud:
https://www.gaia.com/give/video?token=cj...ldqb9rwqk1

Mina isiklikult olen eutanaasia puhul tolerantne, igal ühel on õigus valida. Kui ei jaksa enam elada siis Ok. Kuid soovitan siiski elu võimalikult hästi ära kasutada.
Vasta
(27-09-2018, 10:20 )Tulnukinimene Kirjutas: Kuid soovitan siiski elu võimalikult hästi ära kasutada.

Igasugune huvi maailma vastu aitab elada, olgu see siis parahuvi või teaduse uuemad avastused. Või armastus lähedaste või kaasteeliste vastu. Uudishimulik inimene elab kaua ja õnnelikult. Smile


Vasta
(27-09-2018, 09:53 )Minaelan Kirjutas:
(27-09-2018, 09:34 )Tulnukinimene Kirjutas: Kas tõesti kõik peab olema seaduslik ja meditsiiniline??? Enam ilma kohe üldse ei saa??? Isegi meie looduses on väga mürgiseid taimi. Sööge ja minge, kes elada ei oska. See vanake oleks võinud TAHTEGA lahkuda. Nagu vanad indiaanlased lahkusid. Mõtte- e. tahtejõuga, kui ei suuda, siis tuleb seda jõudu veel arendada, ta jättis selle võimaluse kasutamata.

Paljud inimesed lahkuvadki mõttejõuga peale seda, kui nende lähedane on surnud. Mu naabrimees lahkus paar kuud peale seda kui tema abikaasa ära suri, kuigi tundus ka enne seda terve ja elujõuline olevat.
Kui aga tapad ennast mõne mürgise taimega, siis võidakse arvata, et keegi sugulane tappis su omakasupüüdlikel eesmärkidel.
Oma avalikustamisega ta näitas, et see on tema kindel tahe, mitte et keegi teda mõjutaks.
Kui aga oled nii jõuetu, et ei suuda voodistki välja tulla ja eksisteerid mähkmetes aastaid ja aastaid, siis...mis eluõppetunnid need on sellele inimesele?

Lisaksin siia pluss see , et kõigele lisaks nuumaks ainult arste , kes ehk ei olegi huvitatud tema tervenemisest . Või ravivad olematut haigust .

https://tervist24.ohtuleht.ee/899024/mee...jata-vahki

Ega need anektoodid surnuks ravimisest nüüd õhust ka võetud pole .
Mu enda täis elujõus äi jäi vähki vahetult pärast pensionile jäämist . Lubatud nelja kuu asemel elas siiski 4, 5 aastat . Ja pärast vist tahtega läks ka . Ju sai jaks otsa .

Sai nüüd natukene offtopic, aga antud teemaga haakub kenasti . Haigused, surm, ja tahe .


Vasta
(27-09-2018, 09:09 )Minaelan Kirjutas: Kas mitte inimestel siin maal pole antud vaba tahe?
Jah, sa võid alati valida kas elamise või surma/enesetapu/eutanaasia vahel. Kui sa leiad, et elu on mõttetu ning mitte kellelegi sellest kasu ei ole ning soovid kusagil mujal ja muudmoodi järgmiseks eluks ette valmistuda, siis sa saad enda vaba tahet rakendada ja leida enda, või inimese, jaoks parima lahenduse.
Vasta
Minu arust peab inimese edevus ikka raugaeaski nii tohutu olema, et iseenese surmast meediapalagan teha. Üsna jube ikka. Minul oli küll piinlik. Pange tähele, eeskuju on antud. Varsti hakkavad sugulased oma vanureid Šveitsi karjakaupa vedama ja teleshowdest raha kasseerima. Võiks kohe päris reality sari tulla. Iga nädal uus laip! Eripreemia saab kuu vaimukaim hüvastijätukõne! Ikka üsna haige asi. Tehku, kes tahab, julgeb ja suudab. Aga ärgu tehku tõsisest asjast tsirkust!
Vasta
(27-09-2018, 14:44 )Aadu66 Kirjutas: Minu arust peab inimese edevus ikka raugaeaski nii tohutu olema, et iseenese surmast meediapalagan teha. Üsna jube ikka. Minul oli küll piinlik. Pange tähele, eeskuju on antud. Varsti hakkavad sugulased oma vanureid Šveitsi karjakaupa vedama ja teleshowdest raha kasseerima. Võiks kohe päris reality sari tulla. Iga nädal uus laip! Eripreemia saab kuu vaimukaim hüvastijätukõne! Ikka üsna haige asi. Tehku, kes tahab, julgeb ja suudab. Aga ärgu tehku tõsisest asjast tsirkust!

Kui sa pead 104-aastast teadlast edevaks, kes on kõik andnud Maailmale ja teab, et ei näe, ei kuule ega tunne maitseid enam, siis peaksid oma psühholoogi poole pöörduma.
Vasta
(11-05-2013, 10:49 )kalldunn Kirjutas: Oleksin eutanaasiaga, enesetappudega ja mõrvadega nõus, kui oleks lahendatud üks pisikene probleem. Nimelt; Kuidas nende tegevuste juures avada SURMA VÄRAV? Teatavasti ,ka materiaalsel kehal on oma mälu. Kuidas veenda materiaalse keha mälu, et ta avaks vägivaldse surma puhul surma värava. Materiaalse keha mälu tegutseb risti vastupidi. Ta blokeerib kõik uksed ja väravad. Surnu kangestus. Surma kramp. Alles neljandal päeval peale vägivaldset surma taandub Surnu kangestus. Surma kramp. Kuid nüüd on hing kaotanud sidemed oma mäluga. Oma selle elu mäluga, oma dubleeritud mäluga, see on oma alateadvusega. Ta ei oska kuhukile minna. Tema ainukene soov on, saada endale keha. Ning ta hakkabki seda meisterdama kõikvõimalikust kättesaadavast mateeriast.
Ärge siis kurtke et must kogu langes mulle peale.
Kui need probleemid on lahendatud, olen ma nõus vägivaldse surmaga.
Varem mitte.
Juba aasta aega püüame lahendada surma värava probleemi. See on deemon meduusa viimane detail. Mõelge ise – peaaegu aasta tihedat tööd. Ales nüüd hakkab surma värav – tasapisi avanema.
Vägivaldne surm – ei ole lahendus.


Vasta
Vasta
Sellel Austraalia 104-aastasel eutanaasia-vanamehel oli tugev moonutus lastega seotud pere-suhetes ... st lapsi tal küll oli, kuid ta ei hoolinud oma lastest, st lapsed ei läinud talle korda (ning sarnane hoolimatus/külmus oli ka tema laste poolt).

Näiteks 2 päevase halvatuna põrandal olemise avastas "koristaja" ... kuid mitte tema lapsed (toimivate pere-suhete korral pole ju raske lastel kord-kaks päevas 100+ aastase vanuri juurest minutiks läbi kõndida) ... või kui külla ei viitsi minna, siis vähemalt helistada hommikul-õhtul (ning kui telefon ei vasta, siis "kohale lennata" vaatamaks mis juhtunud on) ... midagi sellist aga polnud.

Sama muster kordus ka "ma hoolin sinust" teemas ... st esialgu ta ei vastanud, ning hiljem vastas külmalt/kalgilt "mina sind kah" ... ehk "külmus kuubis".

Ühesõnaga lõi ta oma elu jooksul põhjused, mis rullusid lahti sellisteks tagajärgedeks, mis sundisid tal vanaduses endaga lõpetama ... ehk kokkuvõtteks: ebaõnnestunud valikud & maailmapilt.
Vasta
(28-09-2018, 20:05 )Minaelan Kirjutas: Kas Tulnukinimene on moslemite maailmavaate esindaja?

Eip. Igal pool on arenenumaid ja vähem arenenumaid, nii siin kui seal. Smile
Vasta
(28-09-2018, 16:23 )Minaelan Kirjutas:
(27-09-2018, 14:44 )Aadu66 Kirjutas: Minu arust peab inimese edevus ikka raugaeaski nii tohutu olema, et iseenese surmast meediapalagan teha. Üsna jube ikka. Minul oli küll piinlik. Pange tähele, eeskuju on antud. Varsti hakkavad sugulased oma vanureid Šveitsi karjakaupa vedama ja teleshowdest raha kasseerima. Võiks kohe päris reality sari tulla. Iga nädal uus laip! Eripreemia saab kuu vaimukaim hüvastijätukõne! Ikka üsna haige asi. Tehku, kes tahab, julgeb ja suudab. Aga ärgu tehku tõsisest asjast tsirkust!

Kui sa pead 104-aastast teadlast edevaks, kes on kõik andnud Maailmale ja teab, et ei näe, ei kuule ega tunne maitseid enam, siis peaksid oma psühholoogi poole pöörduma.

Aga ütle üks põhjus peale edevuse, kui see meediamöll ikka oli taadi enese tahtmine. Kui teadusetööga maailmakuulsus ei tule, ehk tuleb siis surmaga.
Olid motiivid, millised tahes, edevus või tüdimus, kuid palagan jääb palaganiks. Surma arvel koguti kuulsust! Ja kas panite tähele - tehti korjandus???
Kas eluaeg tööd rüganud ja kõrgele palgale lisaks 40 aastat pensioni saanud mees oli nii vaene, et ei suutnud Šveitsi lennupiletit osta? Kas seal ikka lapsed seda taadut hoopis maha ei müünudki meediale?
Igal juhul väga vastik ja väga piinlik oli seda vaadata!

Vasta
Üks palve : ärge pöörake igat teemat poliitiliseks . Kuigi eutanaasiat võib pidada kaudselt ka kehvade poliitiliste ja isiklike otsuste, meditsiini kättesaamatuse jne tagajärjeks , siis mitte Shveitsi kliiniku puhul , kus enneaegne suremine on kallis lõbu .

Tahta tänapäeva maailmas, kus enamus elanikkonnast on tööga hõivatud, et lapsed iga päev eakaid esivaemaid külastaks , paras utoopia .

Kui maailmas miskit ei muutu, siis hakkame edaspidi kõiges poliitikat süüdistama ?

Oskab keegi ühiskonnas protsesse tagurpidi pöörata, ilma et inimesed veel rohkem ei kannataks ?

Ma arvan, et vanad, kes mäletavad ka teistsugust elu , ei taha üksi kodus seina vahtida abitus seisundis ja edaspidi , mõtlemise piiride nihkumises , on eutanaasia uuesti ühiskondliku elu osa .

Antiikmaailmas, kus oli jumalate paljusus, ei vaadatud sugugi viltu, kui keegi ise oma elupäevad lõpetas .
Vasta
(28-09-2018, 20:58 )olematu Kirjutas: Tahta tänapäeva maailmas, kus enamus elanikkonnast on tööga hõivatud, et lapsed iga päev eakaid esivaemaid külastaks , paras utoopia .

Ega siis "vanemate külastamine" pea välja nägema nö "süldi-peo stiilis" tundide pikkuse üritusena ... piisaks ka minuti pikkusest lühi-visiidist stiilis "tere, sul on kõik korras - homme näeme jälle - aidaa" (ingliskeelse formaalse "how do you do" vaste, kus sisuline vastus ei huvitagi) ... ning kui vahemaad on pikad (ühest Tallinna otsast teise 1h auto-sõitu), siis piisaks ka telefoni-kõnest (telefonis oleva Lõustaraamtu "till-tilli" jaoks jagub päevas tuhandeid kordi tähelepanu, kuid vanemate jaoks ei jätku aega/tähelepanu isegi 1 lühikese telefoni-kõne jaoks).

Veelkord: see 104-aastane austraalia eutanaasia-vanamees on pannud oma laste kasvatamisega "puuse": ilmselgelt ei panustanud ta laste arengusse enda aega/energiat/hinge (selle andis ülikoolile, ehk egregorile ära) - ning taolises moonutuses üles kasvanud "külmad/hingetud lapsed" ei panustanud ka enda aega/energiat/hinge oma vanematesse (2 päeva põrandal lebanu leidis "koristaja", mitte aga tema oma lapsed) ... egregorid aga vaid võtavad, kuid ei anna (ülikool teda põrandalt ei leidnud, koristaja leidis) .... seega arutlus-koht selle üle, mille peale enda elukest kulutada.
Vasta
https://www.postimees.ee/6504277/nelja-l...-elu-votta

Artikkel eutanaasia lubamisest meie riigis.

Vasta
olematu,
kas sama naine pole juba (kuskil üle aasta tagasi?) sõna võtnud, kui teemaks oli Eesti Haigekassa jõuetus ja järjekordade bürokraatia eelkõige keerukamate haiguste diagnoosimisel + sotsiaalabi saamisel? Siis ta veel käis omal jalal.
Võin muidugi ka eksida..
Igatahes tänud saatevihje eest. Ja ka teema eest.

---

Eelolevate kommentaaride suhtes: ma ise tegelikult pole kuigi kindel, kas maksab siiski paari artikli või videolõigukese järgi teha nii raudpoltkindlaid otsuseid inimeste kohta, et kes neist on nö. õigem ja kes valem, kes oma elu potentsiaali kasutab justkui meie arusaamiste järgi mõnusamalt (otsuseks vaid mulje, mis on sinnasamasse kuskile klipilõiku "sobivaks" monteeritud) ja kelle eluvalikud on meie meelest ikka illge puuse-panek.
Esiteks jah, oleks lisaks ilusale teooriale ok omada mingitki omakogmuse analoogiat. Mh? Näiteks kasvõi eluea daatumi või lihtsalt olukorra sarnasuse põhjal ning võibolla sellest lähtuvalt vaadata siis seisud uuesti üle.
Inimeste vaatepunktid võivad tihtilugu vaid aastatega muutuda. Tänu täiesti uutele ja eriti tänu isiklikele tunnetuskogemustele. Ehk siis muutused on võimalikud. Kas pole?

Meediakärade suhtes. No nagu öeldud, meedia võib teha uudise kellegi nn. vabast tahtest olenemata ja igasuguseid nõusolekuid ka totaalselt ignoreerides (!). Seda ükskõik kellest või millest. Piisab, kui kellegi röstsaial on jeesusnägu ning „uuriv“ ajakirjandus lendab karjana kohale nagu tuvid saia peale. Ammugi siis erilisemate keisside puhul.

Teisalt aga.. mis oleks veel parem võimalus teha statementi?
No vot kui oled onud ikka eluaeg sõnakuulelik kodanik ja tubli töötaja aga vot lõpuks saab siiber ja tegelikult on ka ehk suht savi. Savi eelkõige sellest, mida keegi kuskil sinust võtab heaks arvata.
Kuigi ette teada ju on, et see va arvajate armee võib sama moodi olla küllaltki "kollaseks" dresseeritud vaadetega.

Ja kui ongi see ka protest kuskil eraldi elavate laste suhtes, kes 2 päeva lasevad sul köögipõrandal vedeleda? (Te ise ikka helistate iga päev 2x oma vananevatele vanematele? Nagu ausalt?)
Või alateadlik alarmkell kuskil enese sees, et ilmselt sai ehk jah liiga palju tööd rügatud, partnereid vahetatud vms ja nüüd nagu polegi sa kellelegi vajalik? Appikarje või signaal on ju seegi.
Või kui ongi see protest hoopis süsteemi suhtes, mis lõpuni püüab kontrollida, kuidas me peame elama või kuidas surema?
Ja millal siis veel midagi suurte tähtedega plagule kirjutada, kui on natuke nagu pohh sellest avalikust arvamusest?
Või kui ikka vaikselt elasid, siis sure ka vaikselt, va vääritu krants? : )

Pealegi, nende nn. hingetadvuse kehastuseelsete „eellepete“ seisukohast valesid valikuid ei olevatki olemas. Kõik teenib arengut. Absoluutselt kõik. Regressi meie hinge otsalõppematuse seisukohast sisuliselt ei eksisteeri. Või mis?

Lisaks tulles maa peale tagasi: kes olen mina (või sina?) andmaks hinnangut sellele, millise tee valib kellegi kordumatu hingekehastus oma unikaalkogemuse saamiseks? Kui nüüd näiteks jätta siiski korraks välja kogu ristiusuline patu- ja hirmupropaganda, ebamäärane karmandus (eelmine "sina" tegi, praegune "sina" lürbib) või njuueidzikute kõlavad teesid väidetavast „istumajäämisest“, kui nö. astud peatus varem välja.
Valides kehastuse, hing uurib. Hing kompab, katsetab, proovib, testib. Hing omandab kogemusi. Justnimelt omal nahal. (Või ainult nn. pos. kogemused lähevad "täie ette"?)
Mida rohkem kogemusi, seda rikkam hing. Olemaks tõepoolest kogu skaalas kuningas, keiser, talupoeg, sant, sibi, suli ja spekulant. Või siis suitsiidik. Või eutanaasik.
Miks see viimane universaalses kogemuste jadas justkui kehvem on?

Vasta
(22-01-2019, 05:29 )Naut Kirjutas: olematu,
kas sama naine pole juba (kuskil üle aasta tagasi?) sõna võtnud, kui teemaks oli Eesti Haigekassa jõuetus ja järjekordade bürokraatia eelkõige keerukamate haiguste diagnoosimisel + sotsiaalabi saamisel? Siis ta veel käis omal jalal.
Võin muidugi ka eksida..
Igatahes tänud saatevihje eest. Ja ka teema eest.

---

Eelolevate kommentaaride suhtes: ma ise tegelikult pole kuigi kindel, kas maksab siiski paari artikli või videolõigukese järgi teha nii raudpoltkindlaid otsuseid inimeste kohta, et kes neist on nö. õigem ja kes valem, kes oma elu potentsiaali kasutab justkui meie arusaamiste järgi mõnusamalt (otsuseks vaid mulje, mis on sinnasamasse kuskile klipilõiku "sobivaks" monteeritud) ja kelle eluvalikud on meie meelest ikka illge puuse-panek.
Esiteks jah, oleks lisaks ilusale teooriale ok omada mingitki omakogmuse analoogiat. Mh? Näiteks kasvõi eluea daatumi või lihtsalt olukorra sarnasuse põhjal ning võibolla sellest lähtuvalt vaadata siis seisud uuesti üle.
Inimeste vaatepunktid võivad tihtilugu vaid aastatega muutuda. Tänu täiesti uutele ja eriti tänu isiklikele tunnetuskogemustele. Ehk siis muutused on võimalikud. Kas pole?

Meediakärade suhtes. No nagu öeldud, meedia võib teha uudise kellegi nn. vabast tahtest olenemata ja igasuguseid nõusolekuid ka totaalselt ignoreerides (!). Seda ükskõik kellest või millest. Piisab, kui kellegi röstsaial on jeesusnägu ning „uuriv“ ajakirjandus lendab karjana kohale nagu tuvid saia peale. Ammugi siis erilisemate keisside puhul.

Teisalt aga.. mis oleks veel parem võimalus teha statementi?
No vot kui oled onud ikka eluaeg sõnakuulelik kodanik ja tubli töötaja aga vot lõpuks saab siiber ja tegelikult on ka ehk suht savi. Savi eelkõige sellest, mida keegi kuskil sinust võtab heaks arvata.
Kuigi ette teada ju on, et see va arvajate armee võib sama moodi olla küllaltki "kollaseks" dresseeritud vaadetega.

Ja kui ongi see ka protest kuskil eraldi elavate laste suhtes, kes 2 päeva lasevad sul köögipõrandal vedeleda? (Te ise ikka helistate iga päev 2x oma vananevatele vanematele? Nagu ausalt?)
Või alateadlik alarmkell kuskil enese sees, et ilmselt sai ehk jah liiga palju tööd rügatud, partnereid vahetatud vms ja nüüd nagu polegi sa kellelegi vajalik? Appikarje või signaal on ju seegi.
Või kui ongi see protest hoopis süsteemi suhtes, mis lõpuni püüab kontrollida, kuidas me peame elama või kuidas surema?
Ja millal siis veel midagi suurte tähtedega plagule kirjutada, kui on natuke nagu pohh sellest avalikust arvamusest?
Või kui ikka vaikselt elasid, siis sure ka vaikselt, va vääritu krants? : )

Pealegi, nende nn. hingetadvuse kehastuseelsete „eellepete“ seisukohast valesid valikuid ei olevatki olemas. Kõik teenib arengut. Absoluutselt kõik. Regressi meie hinge otsalõppematuse seisukohast sisuliselt ei eksisteeri. Või mis?

Lisaks tulles maa peale tagasi: kes olen mina (või sina?) andmaks hinnangut sellele, millise tee valib kellegi kordumatu hingekehastus oma unikaalkogemuse saamiseks? Kui nüüd näiteks jätta siiski korraks välja kogu ristiusuline patu- ja hirmupropaganda, ebamäärane karmandus (eelmine "sina" tegi, praegune "sina" lürbib) või njuueidzikute kõlavad teesid väidetavast „istumajäämisest“, kui nö. astud peatus varem välja.
Valides kehastuse, hing uurib. Hing kompab, katsetab, proovib, testib. Hing omandab kogemusi. Justnimelt omal nahal. (Või ainult nn. pos. kogemused lähevad "täie ette"?)
Mida rohkem kogemusi, seda rikkam hing. Olemaks tõepoolest kogu skaalas kuningas, keiser, talupoeg, sant, sibi, suli ja spekulant. Või siis suitsiidik. Või eutanaasik.
Miks see viimane universaalses kogemuste jadas justkui kehvem on?

No äkki pole ärimaailm tema käest veel viimast kopikat kätte saanud ? Et kui veel natukene raputada, ehk kuskilt pudeneb ? Ja kes preestritele maksab viimse võidmise eest ? (No olen jah sarkastiline )
Mina ka tema situatsioonis ei tahaks olla mitte kellegile koormaks . Ja lõpp selle haigusega ei ole ilus. Igal inimesel võiks siiski olla valik, millal ta läheb .
Vaielda muidugi võib, miks seda suure kella panna. Oleks võinud ju lihtsalt minna, ilma luba küsimata .

Aga see lubaküsimine näitab , et ta on truualamlik kodanik . Kuni lõpuni välja .
Vasta
Nojah, eks elust, filosoofiast, surma eelsest, surma järgsest ja muust suurest-kõrgest-ilusast on muidugi ägedam rääkida.
Suremisest rääkimine (eriti õhtumaade kultuuris) on selline väikestviisi nagu piinlik asi (a'la "ah, vara veel sellest" või "mis tuleb see tuleb" pobin) või siis teisalt hoopis enesehaletsevalt hardameelsusesse kalduv retoorika.
Ehk oleks jah, aeg see piinlik tabusus meil siiski murda?
Ilma petliku edasilükkamise või paatoseta rääkida näiteks kõige enne oma lähedaste ja (täiskasvanud?) lastega need teemad
ekstsessivabalt läbi.
Ja soovitavalt enne, kui meil kupu sees lõplikult segi kammib vms.

Märksõna võikski olla kogu teema juures "rahulikult".
Mis muidugi eeldab, et see rahu on sellel teemal ennekõike enda sees ka leitud.

Tulin täna tegelikult matustelt.
Vasta
Kui inimene on ajusurmas ja mingi säde on temas ainult tänu voolikutele-juhtmetele ja siis teevad lähedased või arstid otsuse, vool välja lülitada, sellest saan ma aru. Kui aga asi toimub täie teadvuse juures ja viimasele nupule pead vajutama ise, siis on see puhtal kujul enesetapp ja kaasa saad kogu kupatuse, mis enesetapjaile karistuseks määratud. Ja võib-olla saavad laksu ka sinu lähedased ja järeltulijad. Sellega peab arvestama. Enesetapp on enesetapp!
Vasta
(22-01-2019, 12:51 )Aadu66 Kirjutas: ..Kui aga asi toimub täie teadvuse juures ja viimasele nupule pead vajutama ise, siis on see puhtal kujul enesetapp ja kaasa saad kogu kupatuse, mis enesetapjaile karistuseks määratud. Ja võib-olla saavad laksu ka sinu lähedased ja järeltulijad. Sellega peab arvestama. Enesetapp on enesetapp!

Hea küll. Oletame, et see nii ongi. Seoses karistuse ja kupatusega.
Mind samas huvitab, kust sellised veendumused pärinevad. Laias laastus.
On selle taga ristiusu aastasadu viljeletud agitprop, mis ütleb, et tappa ei tohi (ka ennast?) ja enesetapjad maetakse surnuaia taha? (Kas viimane komme on ka näiteks Piibli järgi reglementeeritud?)
Või mida ütleb näiteks budism antud kontekstis? Muud usundid? Olete te seega nende usundite tõsimeelsed jüngrid ka muudes elu aspektides?
Või baseerub kõik siiski täitsa isiklikul empiirilisel kogemusel, et vot naabri Volli tegi asja ära aga siis ikka ärkas hiljem ellu ja ütles, et nõushit.
Mind tõsiselt huvitab.

Kuigi sellesama inimliku empaatia seisukohast ei jõua mulle tõepoolest kuigi selgelt kohale, kuidas on nö. halastav lasta ühelt poolt inimesel nonstop piinelda, kui oma letaalses lõpus pole kindel vaid inimene ise vaid ka arstid. Ja uskuge, meie tervishoiu süsteemi kohaselt sealsamas juhtmete küljes on neid patsiente siiski üpris väikene protsent. Koju saadetakse sellised surijad, koju.
Ja sealt tulenebki järgmine küsimus: kuidas on selle sama haige poolt olla sellistes tingimustes "halastav" oma lähedaste suhtes?
See huvitab mind isegi veelgi enam. Olla siis sedaviisi "väike rõõmus surija", kes peale haigusloo teatud etappi sõna otseses mõttes need teie armsad kaaslased või lapsed võivad hulluks ajada (eriti meie riigis).
Selleks, et parandamatult haiget hooldada, kasida, võtta ennast tööl lahti (või käia lisatöödel, et hooldajale maksta), sest nõrgamõistuslikku või teovõimetutu inimest tõepoolest ei saa üksi jätta. On keegi oma täiskasvanud vanemal väljaheidetega pamperseid vahetanud? Ainult 1 kord? Aga aasta? Kes perest oma põhitöökohast loobus?
Kuidas toimis see tasand, kus hooldatav enam ei tunne teid ära ja vaatab teile otsa nüridalt tühjal pilgul? Teisisõnu on väga keeruline hoida ka adekvaatset emotsionaalset sidet sellise zombistunud haigega.
Kuidas on koristada kakajunne tapeedi ja mööbli pealt, sest haige loopis "püksimaterjaliga" mingeid vaid endale nähtavaid elukaid toas? No just sellel hetkel, kui te korraks pesema läksite.
Või kuidas on kuulata 24/7 kellegi sisuliselt vaibumatuid oigeid? Ka teie pere kooliealistel lastel. No näiteks. Kusjuures need pole hüpoteetilised näited. Ikka kõik elust endast.
Ma tõesti ei tea milline vanem tõepoolest oma lastele sellist karistust ja "kogu kupatust" oma elupäevade lõpul "pärandada" sooviks. Ainult ehk üdini kättemaksuhimuline ema-ise ehk.
Niiet olge palun head ja aidake arusaamises reele.
Vasta
Minu veendumused, uskumused ja kogu maailmapilt läheneb kõige enam šamanismile. Hingestatud ilm. Ja ehk midagi budismist, eriti rekarnatsioonist on mulle omane. Ristiusu dogmadest jään väga kaugele. Eriti selle põhiideest - lunastusest. Usun, et mingit lunastust pole. Kõik, mis oled teinud, võetakse arvesse ja pahategusid andeks ei saa! Eriti kõige elava ja hingestatu, kogu looduse vastu. See on minu kindel veendumus. Ja käe tõstmine enda vastu on täpselt sama tapmine kui iga teinegi, ainult et küünilisem. Tappa võib vaid nälja kustutamiseks. Igal teisel juhul saad oma laksu selles või siis tolles ilmas kätte! Hullemal juhul sinu sugulased või kogu hõim.
Vasta
  
  •  Eelmine
  • 1
  • ...
  • 3
  • 4
  • 5(current)
  • 6
  • 7
  • ...
  • 9
  • Järgmine 


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
2 külali(st)ne

Expand chat