(04-06-2013 15:09 )Krt Kirjutas: Kui aga kõiksusel oleks vaid eesmärk lihtsalt olla ja (ellu)jääda, siis poleks minu arvates midagi tekkinudki. Veelenam, niisama (ellu)jääda võib ka ilma kõrgema eesmärgita, aga et kuhugi juba väljaareneda, selleks on vaja kõrgemat eesmärki/püüdu.
Kui eesmärk on lihtsalt ellu jääda ja olla ühe koha peal, siis kukub varem või hiljem midagi pähe. See poleks kuigi efektiivne ellu jäämine. Ellu jäämine sisaldab endas alati agressiivset uute territooriumite vallutamist. Elu peab püüdlema välja, edasi, sisse, ülesse ... kuhu iganes. Kõikjale, kuhu saab püüelda. Vaid nii saab püüelda selle poole, et mingi osa elust jääb alati alles.
(04-06-2013 15:09 )Krt Kirjutas: Näitlikult võib ju inimene püstitada omale eesmärgi, et oma tähestiku tundmist lihtsalt säilitada, see aga on vaid väike osa suuremast ja kõrgemast eesmärgist.
Alice (imedemaal) sattus oma seiklustes kunagi Punase kuninganna kuningriiki. Kuninganna ja kõik tema alamad ruttasid pidevalt edasi, aga kuna maa nende jalge all liikus tagasi, siis ei liikunud nad kunagi kuhugile. See võrdlus on saanud väga populaarseks evolutsioonilise arengu kirjeldamisel. Paigal püsimine, tingimustes kus maailm pidevalt liigub, on ju tagasi liikumine. Selleks, et püsida isegi ühe koha peal, tuleb edasi rutata.
Selle võrdluse all evolutsiooni kontekstis peetakse küll tavaliselt silmas seda, et liigid arenevad üksteise võidu ja liigid, mis ei arene, satuvad varsti ebasoodsasse seisu. Kui aga nüüd esitada küsimus, et mis on elu (abstraktses mõttes) eesmärk, siis ma vastaks ikkagi, et see on lihtsalt ellu jäämine. Ümbritsev keskkond muutub ja seismine tähendab tagasi minekut. Tõenäosus, et ühel hetkel ei suudeta enam ellu jääda, aina kasvab.
Kui nüüd bakterite argumenti eelenva (Punase kuninganna) näite najal käsitleda, siis mis juhtub, kui meie planeeti ohustab hävimine? Mis saab siis bakteritest? Meie suudaksime ennast potensiaalselt kokku võtta ja Marsile ära minna. Tänapäeva tehnoloogia seda sisuliselt võimaldaks. Me suudaksime päästa oma rassi ja seega loomulikult ka bakterid, kes meiega kaasa reisivad. Me viiksime kindlasti kaasa taimi, meil oleks neid vaja. Iniemene on väga habras mõnes mõttes, mõnes mõttes aga väga eluvõimeline. Inimene on väga agressiinve vallutaja. Sellega kanname me endas looduse põhilist strateegiat ellu jäämiseks. Loodust ei näe me agressiivse vallutajana, mida ta ju tegelikult on, enamasti selle pärast, et loodusel pole enamasti kuhugile laieneda. Loodus on nagu purgis sellel väikesel planeedil. Keerukus, sügavus - ega mujale polegi minna.
Sellega tekkiski mul mõte, et me vaatame seda purgis olevat loodust, mida me enda ümber näeme, ja mõtleme enamasti, et selline ta ongi. Vaikne ja tasakaalus. Tegelikult on see lihtsalt piiratud ja kraabib kõige kümne küünega oma puuri seinu. Ta saab endaga läbi ja hoiab endas tasakaalu, aga siht on tal ikkagi vaid puurist pääsemine. Elu tahab minna sinna, kus teda veel ei ole. Teistele planeetidele? Kindlasti! Sisemaailmate sügavusse? Kindlasti!
Vaid nii saab elu kestma jääda.
See viimane mõte oli siis elu kohta vast natukene abstraktsemal tasandil.
(04-06-2013 21:03 )Makemake Kirjutas: Vist on tõesti nii, et ma olen pigem vaimse arengu ja ja füüsilise/bioloogilise arengu teineteisest eraldanud ja seega pole ka kunagi mõelnud, et elu on vaja justnimelt arenguks, mitte areng pole tingimata paratamatus kohanemise ja ellujäämise teel.
Ka neid kahte üldse saab eraldada? Ma mõtlen, et pole nagu mõtet.
Elu ei ole vaid arengu jaoks, ja areng pole vaid elu jaoks. Need on üks ja seesama asi. Kui pole üht, siis pole ka teist. Eks see sõltub kontekstist, kust sellele parasjagu vaadata, et kumba puht praktilistel põhjustel näha olulisemana. Kui elu on ohus, siis tuleb mõelda ellu jäämise peale arengut tahaplaanile jättes ja kui elu ohus pole, siis võiks mõelda rohkem arengu peale. Ei tasuks aga mõelda, et üks ongi oma olemuselt teisest tähtsam. See sõltub kontekstist. Olemuselt on nad üks.
Siit ka see mõte, et liialt mingisugusele arengule keskendumine võib ohustada ellujäämist. Jätkusuutmatu areng, millest tänapäeval nii palju räägitakse. Inimesed on saavutanud looduse üle nii palju kontrolli, et ellujäämise peale poleks nagu vaja liiga palju mõelda. Eks see ole ka oht. Samas ei maksa ka liialt lihtsalt ellujäämise peale mõelda olukorras, kus aega üle on. Areng ongi osa ellujäämisest ja sellele keskendumine on väga oluline. Vahel tuleb järgi proovida ka lollusi lihtsalt saamaks teada, et kusagil on sein ees. Siis on vähemalt teada, et kuhu mitte minna.
Teemasse nüüd natukenegi tagasi tules võiks ju mõelda ka nende 'lollide' peale, kes tegeleavd igast imelike vaimsete praktikatega. See on mõnes mõttes ju piiride kompamine vaimses arengus. Ellujäämine otseselt ohus pole ja siis saab tegeleda enda avastamisega. Avastada uusi territooriume nö. Sisemaailma territooriume siis. Meie maailmas pole väga palju teadmisi inimeste sisemaailmast ja kuidas seal kõige parem oleks maad avastada. Sealt siis mõnedele kõrvaltvaatajale näivad rumalused.
Oeh, see sisemaailma teema on kompleksne ja seda saab vaadata väga mitne nurga alt. Ma vist enam vähem (arvan, et) saan aru kust Celtic seda vaatab ja kust krt. Igal teel on lihtsalt omad karid ja igaüks püüab neid vältida oma moodi. Mina siis oma moodi.