•  Eelmine
  • 1
  • 2(current)
  • 3
  • 4
  • 5
  • ...
  • 7
  • Järgmine 
Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Inimene - igatsev, üksik ja armastusenäljas ohver
#26
Minu jaoks oleks inimhinge areng see, kui hinged areneksid sünkroonis, ehk siis ei esineks mingeid kõrgeid tippe ja arenguhüppeid selle arvelt, et ülejäänud mass degenereerub.
Vasta
#27
(23-05-2013, 21:37 )Celtic Kirjutas: Minu jaoks oleks inimhinge areng see, kui hinged areneksid sünkroonis, ehk siis ei esineks mingeid kõrgeid tippe ja arenguhüppeid selle arvelt, et ülejäänud mass degenereerub.
Ma lihtsalt tahtsin kontrollida, kas ma Sinu kirjutatust õigesti aru sain .

Nu aga sama kehtib ju iga väärtuse puhul .
Millalgi see sünkroonsus muutus, millalgi koos riikide tekke ja nn . tsivilisatsiooni arenguga.

Vasta
#28
See muutus siis, kui hingedest toitujad avastasid, et egoga manipuleerides on võimalik pakkuda mõnele hingele teatud "teenuseid" kui too toob söögilauale piisaval hulgal toorainet. Nii lihtne see oligi.
Vasta
#29
Kui kvaliteeti ei saa olla kunagi ülearu, siis huvitav, milline on tasakaalu suhtarv poole, ühe ja seitsme miljardi inimese juures? Praegu saan aru nii, et need on igal juhul erinevad, et tulemus oleks konstantne? Seega, kui oletada, et ühe miljardi juures kehtib suhe 1:10, peaks seitsme osas kehtima 1:70 ja poole juures 1:5? Et mida väiksemaarvulisemaks inimpopulatsioon muutub, seda vähem on selles idioote? Edasi saab oletada, arvestades tarkade püsivat/muutumatut arvu, et mingi inimeste arvu juures idioodid (kvantiteet) kaovad ja jäävad vaid targad (kvaliteet)?

Selle peale ei oska kohe midagi öelda wink
Vasta
#30
(23-05-2013, 21:46 )Celtic Kirjutas: See muutus siis, kui hingedest toitujad avastasid, et egoga manipuleerides on võimalik pakkuda mõnele hingele teatud "teenuseid" kui too toob söögilauale piisaval hulgal toorainet. Nii lihtne see oligi.

Ooda, aga Sa ise olid ju see inimene, kes väitis, et teadmised ei peagi kõigile kuuluma .
Mäletan ma midagi valesti ? Ph34r2
Ja et Ego on vajalik, et ära ei murtaks ?

Vasta
#31
Ei saa kaduda, sest idioodid ja targad tasakaalustavad üksteist, ent kui idiootsus kasvab horisontaalselt, siis tarkus (õigem oleks öelda arukus) kasvab vertikaalis. Ja mida rohkem on lollust, seda vähem koguseliselt, ent rohkem kontsentreeritult on arukust. Piltlikult öeldes oleks kõige hullem olukord maailmas siis, kui inimeste sekka tuleks mõni tõeliselt valgustunu. Buddha või Jeesuse tasemel õpetaja. Siis võib küll kosta, et kõik tema ümber on lauslollid.
(23-05-2013, 21:55 )olematu Kirjutas: Ooda, aga Sa ise olid ju see inimene, kes väitis, et teadmised ei peagi kõigile kuuluma .
Mäletan ma midagi valesti ? Ph34r2
Ja et Ego on vajalik, et ära ei murtaks ?
Ei peagi. Süüdi ongi ego, sest ego tahab kangesti kõike teada. Ja siis tulevad müügimehed, kes sulle seda lubavad, mida sina ihaled.
Vasta
#32
Kontsentreeritud arukus suure hulga lolluse seas? Mida paganat? Millest selline nägemine?
Vasta
#33
(23-05-2013, 21:58 )Celtic Kirjutas: Ei saa kaduda, sest idioodid ja targad tasakaalustavad üksteist, ent kui idiootsus kasvab horisontaalselt, siis tarkus (õigem oleks öelda arukus) kasvab vertikaalis. Ja mida rohkem on lollust, seda vähem koguseliselt, ent rohkem kontsentreeritult on arukust. Piltlikult öeldes oleks kõige hullem olukord maailmas siis, kui inimeste sekka tuleks mõni tõeliselt valgustunu. Buddha või Jeesuse tasemel õpetaja. Siis võib küll kosta, et kõik tema ümber on lauslollid.
(23-05-2013, 21:55 )olematu Kirjutas: Ooda, aga Sa ise olid ju see inimene, kes väitis, et teadmised ei peagi kõigile kuuluma .
Mäletan ma midagi valesti ? Ph34r2
Ja et Ego on vajalik, et ära ei murtaks ?
Ei peagi. Süüdi ongi ego, sest ego tahab kangesti kõike teada. Ja siis tulevad müügimehed, kes sulle seda lubavad, mida sina ihaled.
Aga kui ei ihalegi midagi ? Laugh


Vasta
#34
(23-05-2013, 21:58 )Celtic Kirjutas: Ei saa kaduda, sest idioodid ja targad tasakaalustavad üksteist, ent kui idiootsus kasvab horisontaalselt, siis tarkus (õigem oleks öelda arukus) kasvab vertikaalis. Ja mida rohkem on lollust, seda vähem koguseliselt, ent rohkem kontsentreeritult on arukust. Piltlikult öeldes oleks kõige hullem olukord maailmas siis, kui inimeste sekka tuleks mõni tõeliselt valgustunu. Buddha või Jeesuse tasemel õpetaja. Siis võib küll kosta, et kõik tema ümber on lauslollid.

Ma arvan, et sellise kaliibri tegelased on tänapäeva infomüras lihtsalt kas imelikest imelikumad ning pigem eelistavad eksisteerida väljaspool seda üldist "loll vs. tark" fooni.
Inimpärdikud on lihtsalt inimpärdikud. On lolle, on arukamaid. Arukad on omamoodi lollid ja lollid suudavad vahest särada.
Põhimõtteliselt olen nõus, et iga kümne tobu kohta leiab ühe arukama. Poleks aga lolle, ei oleks keegi arukas ega arukam. Arukuse kontsentratsioon aga ei sõltu torulorude kogusest ega ludriduse astmest (lollus on loll sõna, mida kasutavad lollid).
Muster jaotub pigem täpselt selliselt, et arukamad saavad võrdlemisi rahulikult hingata ning tõdeda, kui totud kõik teised on.
Vasta
#35
(23-05-2013, 21:00 )Celtic Kirjutas: Loodus püüdleb alati tasakaalu poole. Ükski äärmuslus ei saa eksisteerida ilma vastukaaluta. Kui ühes otsas on näiteks suur mass idioote, siis teises otsas ei saa olla suur mass tarku - neid peab kontsentreeritult olema vähem. Kvantiteet vastandub alati kvaliteedile, st. kvaliteeti ei saa olla kunagi palju...

Eriti targad on keskmise suhtes hälve ja idioodid samuti. Mõlemaid on vähe keskpärasuse suhtes ja võiks nagu mingil tingimusel öelda siis, et nad on üksteisele vastukaaluks. Mass on keskpärane. Kui keskpärasus areneb kuhugile, siis muutuvad ka standardhälbed ilmselt mingil määral.
Vasta
#36
Inimene peab tunnetama, et ta on osa tervikust, osa ökosüsteemist, pealegi sellisest, mis on disainitud ka kõiki inimese tarvidusi silmas pidades.
Gurud, inglitädid, jeesukesed, keskõikveel ei räägi selle maailma elust midagi, see on neile kui varjude ja surma org, kust tuleb iga hinna eest pääseda. Vaat ühtsustunne universumiga, Isaga, kõrgema minaga, valgusega, mingite vaimsete hierarhiatega - see on juba midagi.
Arvan, et inimesi on maailmas lihtsalt liiga palju; parasiitprogrammide kütkeis olevate masside kisa matab kõik arukad mõtted.
Vasta
#37
Antud probleem tekib justkui seal, kuhu ego parajasti oma tajutava reaalsuse piiri tõmbab, eeldusel et teiselpool subjektiivselt tõmmatud piiri kuidagi reaalsus puuduks, ehk seal on kõik suht idioodid ja kindlasti väga paha-paha. Mis on ka tüüpiline sektide ja religioonide sisendatud must-valge filosoofia, aga ka kitsale teaduslikule maailmavaatele omane. Siiski peale kaine mõistusliku reaalsuse eksisteerivad ka vähemkainemad, samuti ülekained reaalsused, kus igasühes on omad ohud ja eelised, miinused ja plussid, probleemid ja lahendused. Ehk teisisõnu, ma ei leia, et objektiivset reaalsust oleks kuidagi võimalik subjektiivsest teadvusest sõltumatult käsitleda, sest juba mõiste, objektiivne reaalsus, selle tähendus(ed) ja tajumised, on samuti alati subjektiivse teadvuse konstrueeritud tõdemused. Objektiivne reaalsus tugineb subjektiivsetel meeltetajudel, seda samuti mistahes tasemel kõrgematel subjektiivsetel kogemustel ja mõtisklustel. Suht rumal oleks jaatada vaid üht medali poolt ja eitada teist, ja kõrgemal tasandil täiesti eitada madalamat või siis hoopis vastupidi. Siinkohal tuletaks meelde ühe Taoistliku ütluse: "Kõik milest on võimalik kõrvale kalduda, see pole Dao. Dao aga on kõikjal."
Vasta
#38
(24-05-2013, 13:59 )Krt Kirjutas: Ehk teisisõnu, ma ei leia, et objektiivset reaalsust oleks kuidagi võimalik subjektiivsest teadvusest sõltumatult käsitleda, sest juba mõiste, objektiivne reaalsus, selle tähendus(ed) ja tajumised, on samuti alati subjektiivse teadvuse konstrueeritud tõdemused. Objektiivne reaalsus tugineb subjektiivsetel meeltetajudel, seda samuti mistahes tasemel kõrgematel subjektiivsetel kogemustel ja mõtisklustel. Suht rumal oleks jaatada vaid üht medali poolt ja eitada teist, ja kõrgemal tasandil täiesti eitada madalamat või siis hoopis vastupidi. Siinkohal tuletaks meelde ühe Taoistliku ütluse: "Kõik milest on võimalik kõrvale kalduda, see pole Dao. Dao aga on kõikjal."

Väga hea tähelepanek! Kui ma õigesti mäletan, siis on sama probleem epistemoloogia filosoofia koolkondi juba mitu tuhat aasta vaevanud Smile Mäletan, kuidas õpetaja näitas lauda ja küsis paatosega: Kas see on objektiivne reaalsus või subjektiivne tunnetus. Pärast ikka tükk aega murdsin pead, et mis mõttes, laud on laud. Praegu lugesin kommentaare ja just mõtlesin, et huvitav, kas keegi selle subjektiivse reaalsuse ka välja toobSmile
Vasta
#39
(23-05-2013, 21:37 )Celtic Kirjutas: Minu jaoks oleks inimhinge areng see, kui hinged areneksid sünkroonis, ehk siis ei esineks mingeid kõrgeid tippe ja arenguhüppeid selle arvelt, et ülejäänud mass degenereerub.

Imestunult lugesin koguni 2 korda, uskumatu, kas keegi on Celtic magama pannud ja hakanud siin ise tema eest kirjutama?
Vasta
#40
Subjektiivsuse ja objektiivsusega on palju probleeme, kui neid poolfilosoofilises jutus kasutada. Need sõnad pole üheselt ja üldiselt defineeritud ja kui keegi ütleb, et miski on objektiivne, siis võib sellest mitmeti aru saada. Niisamuti on subjektiivsusega.
  • Üks levinud definitsioon objektiivsusele on see, et see on teadvusest eraldi seisev. Kui ma näiteks näen (tajun teadvusega) lauda, siis see on subjektiivne kogemus, aga laud ise on objektiivne selle pärast, et ta ei vaja eksisteerimiseks enda vaatamist. See on üks seisukoht.
  • Teine seisukoht objektiivsusele on see, et kui ma vaatan lauda, siis tajun ma juba midagi objektiivset, sest laud on objektiivne ja teadvusest iseseisev. Subjektiivne on vaid vaataja hinnang lauale. Näiteks see, et see on kole laud.
  • Kolmas käsitlus on see, et kõik, millele teadvus keskendub, on teadvuse jaoks objekt ja seega objektiivne. Kui laud on kole ja teadvus keskendub hetkeks sellele koledusele, siis on see koledus objektiivne.

Kui objektiivsus võib varieeruda suures ulatuses, siis nii võib varieeruda ja subjektiivsuse ulatus. Mis/kes on subjekt?
  • Ühe käsitluse kohaselt on subjekt iseseisev ja tajumisvõimeline entiteet. Teadvus on subjekt.
  • Teise käsitluse kohaselt ei pea subjekt olema ilmtingimata iseseisev. Riik võib olla näiteks subjekt. Riik on vaid inimeste (laiemalt teadvuste) looming, otseselt mitte iseseisev oma alamatest.
  • Kolmanda käsitluse kohaselt on subjekti raske üldse leida. Seda käsitlust saaks siin foorumis paremini mõista näiteks selle idee kaudu, et meid kõiki juhib mingisugune programm ja sellest programmist on pea võimatu välja pääseda. Pea võimatu mitte selle pärast, et selle haare oleks kuidagi erakordselt lollikindel, aga selle pärast, et see programm on tegelikult ainus (kui mitte arvestada võimalust, et programme on mitu) subjekt ja meie oleme lihtsalt osa sellest. See programm ei vangista meie subjektiivsust, sest meil polegi subjektiivsust. Me oleme vaid objektid selles programmis.

See viimane seisukoht on oluliselt keerulisem oma sisult, kui vaid võrdlus programmiga. Hiljuti rääkisin ma ühe filosoofia tudengiga ja ta küsis mult, et kes juhib meie vestlust. Kuna ma olen üksjagu lugenud Lacani teooriaid, siis vastasin, et see võiks olla näiteks lingvistiline loogika. Mulle üllatuseks oli ta lugenud seda sama seisukohta ühe varasema mõtleja sulest. Keelelel on meie üle väga suur võim.
Ma ei ütle siinkohal, et keel on aisus subjekt ja inimesed (teadvuslike olenditena) on selle objektid, aga see on kasulik mõtte harjutus. Keele pole palju võimu meie kehade üle minu meelest (ega üldse füüsikalise maailma üle), kuigi shamaanid võiksid vastu vaielda. Keelel on suur roll teadvuse kujudajana.
Celtic ütles teema alguses, et sõnal on vägi. Ma ei tea ariti midagi shamanismist ja seletan seda enda jaoks ilmselt natukene teisiti kui Celtic seda teeb. Võib-olla on meie seisukohtadel aga mingisugune sarnasus.
Tõmbaksin siinkohal mingisuguse paralleli semiootikaga ja nimetaksin 'sõna' siinkohal ümber märgiks. Märgil on nimelt semiootikas kaks komponenti. Mündi kaks külge nö. Üks pool on märgistaja ja teine märgistatu. Märgistatu on siis mingisugune kontseptsioon teadvuses ja märgistaja on ... sõna, häälik, pilt - midagi, mis seostub selle kontseptsiooniga ja viib teadvuse selleni.
Näiteks sõna 'ohver' on siis eesti keele keskkonnas märgistaja kontseptsioonile, mida selle sõna lugeja tajub. Ma ei hakka filosofeerima sõna 'ohver' kontseptsiooni üle, ütleksin vaid seda, et see kentseptsioon on meile antud. Me ei leiuta seda, see on juba ammu välja kujunenud. Kogemused ja isklik seisukoht annavad kontseptsioonidele varjundeid ja mõjutavad neid, aga neist välja niisama lihtsalt ei pääse. Seda selle pärast, et kontseptsioonid on meie olemuse tuumas ja nendest vabanedes pole ühel hetkel enam vabanejat. Muuta on neid ka ülimalt keeruline, sest nad on kõik üksteisega seotud.

Ma proovin siinkohal ette kujutada kedagi endale tuliselt vastu vaidlemas ja ütlemas, et ei, ma ise loon anda kontseptsioone enda kogemuste läbi. Küsimus on aga ka selles, et kelle kogemuste läbi. Kes on subjekt siinkohal. Kas inimene, kes kasutab märke, või on märgid ise kogeja rollis ja inimene vaid nende kandja. Kui inimene kogeb midagi, siis kuidas taseda teeb? Miski mõjutab tema kontseptsioone? Mis mõjutab? Tunnetus, mis midagi tähendab, aga see tähendus viitab ju tagasi kontseptsioonidele ja seega oleks kogemus sisuliselt lihtsalt märkide tajumine ja nede väe mõju.

Kasutaksin järgnevalt üht nalja, mida excubitoris naljanurka postitas.
Tsitaat:Naine: Käisin eile kassinäitusel, milline ilu, millised kasukad, millised uhked loomad. Selle kõrval on meie kass kui mingi põranda kalts.
Mees: Ma saan sinust täiesti aru kallis - vaatasin just Miss Maailma ülekannet.
Miks on see naljakas? Kõik võib-olla ei peagi seda muidugi naljakaks. Ühe teooria kohaaselt on miski naljakas aga siis, kui see on esiteks ootamatu ja täpsemalt sotsiaalselt veider. Inimestel on teiste inimeste ja olukordade ennustamise jaoks olemas väga keeruline ja ulatuslik taju. See on vajalik, aga samas ka igav. Kui miski ei vasta inimese sotsiaalsetele instinktidele, üllatab teda selliselt, et ta suudab samas tunda ennast sellest üle olevat, siis on see igati nauditav. See on naljakas. Igasugune sotsiaalsetele instinktidele mitte vastamine ei ole aga kaugeltki naljakas. See võib olla piinlik või vastik või hirmutav, mida iganes. Seda siis, kui iniemne ei tunne ennast sellest üle olevat.
Mida ma aga öelda tahan, on see, et iniemsed loevad pidevalt ümbritsevast märke ja töötlevad neid olukordade ennustamiseks. Tihti ei olda selle protsessi ulatusest ise kuigi teadlikud. Kui öelda: "Ma juba teadsin, mida sa öelda tahad", siis enamasti ei tajuta enda vägagi ulatuslikku info töötlust, mida oli vaja sellise teadmise saamiseks. Inimene ei tunne, et ta ise pidevalt ennustab nähtusi enda ümber. Pigem on nagu tunne, et ta kuidagi tajub tulevikku ennast, midagi objektiivset selles mõttes, et see tulevik ei ole temast tulenev. See tulevik on aga temast tulenev, sest tema ennustas seda oma teadvusega. Olgugu, et ise sellest mitte väga hästi teadlik olles.
Kuidas inimene aga teeb seda ennustamist, kui ta ise sellest eriti teadlikgi pole. Ta on juhitud märkide poolt, mida ta tajub, aga ei pruugi teadvustada. Inimesed on väga tundlikud igasugustele märkidele enda ümber. See, et me ei tea alati, mida need märgid tähendavad, et tähenda, et need märgid meis ei töötaks, et neil pole meis efekti. Mitte vaid sõnadel pole väge, kõigil märkidele meie ümber on meie üle väge. Kui midagi (märgistajat) juba tajuda märgina, siis on selle taga teadvuses mingisugune kontseptsioon (märgistatu).

Selle pika ja ilmselt raskesti arusaadava jutuga püüdisn ma edasi anda mõtet, et märkidel on meie üle suur võim läbi loogika, mida nad endas kannavad. Kui me mõtleme tuleviku peale, siis teeme me seda sellest loogikast lähtuvalt. Kui me tajume ükskõik mida, mida me ei näe, siis teeme me seda sellest loogikast lähtuvalt. Ning meil pole selle üle väga palju kontrolli, kui üldse mingisugust. Kontrolli illusioon tuleneb suuresti sellest, et me ei kasuta märkide loogikat teadvustatult ja seega on see protsesse meie jaoks osaliselt varjatud. See varjatud jätab mulje vabadusest. See varjatus jätab mulje, et inimene on ise ennast juhtiv, et ta on subjekt. Kuna märkide loogika on varjatud inimese enda jaoks ja ka teiste jaoks, siis loomulikult jääb ka teistele mulje, et inimene kontrollib ise ennast. Mis see "ise" aga on? Mõnikord on aga keegi piisavalt andekas ja suudab märkide keelt tunnetada sügavamalt, kui teised. Sellistel inimestel võib tekkida mõjuvõim teda ümbritsevate iniemste üle, sest ta suudab nende käitumist juhtivat loogikat tajuda. Sellistel inimestel tekkib ka suurem iseseisvus teda ennast ümbritsevate märkide suhtes. Nad pole vabad sellest süsteemist ja loogikast, aga neil on suurem vabadus. Vaba olemine ja teatud vabaduse omamine on ju kaks eri asja. Keegi meist pole vaba, aga meil kõigil on mingil määral vabadust. Küsimus on vaid selles, et kui palju ja mille suhtes meil vabadust olema juhtub.

Kas need "vaimsed" grupid, millest Celtic rääkis ja mille üle pahameelt avaldas pole mitte lihtsalt nähtused, mis otsivad võimalust enda mõjuvõimu kasutada inimeste seas, keda juhtivat loogikat nad tabada suudavad. Inimesed otsivad tõesti armastust ja rahu, enesekindlust ja mõtestatust. On olemas põhjus, miks nad seda teevad ja on olemas meetodid, mida nad on valmis omaks võtma. Selle eest ka makstes. Kaup on ju vajalik. Probleem pole ju otse neis gruppides, vaid inimestes laiemalt, kes uitavad sihtideta ja ennast otsides. Neidki ei saa süüdistada, sest nad ju otsivad nii hästi kui oskavad. Probleem on selles, et midagi on puudu nende elus. Midagi, mis oleks ühte aegu nii maailma mõtestav kui ka reaalselt ja kainelt võttes kasulik. Midagi sügavat ja samas praktilist on puudu. Inglite kummardamine võib tunduda mõtestav, aga selle praktilisus on suuresti kaheldav siinkirjutaja arvates. Mõlemat on aga vaja. Nii sügavust kui ka praktilisust, ehk võimet ise ennast üleval pidada ja kestmas hoida. Inglite kultuse laadsetel nähtustel on rohkem parasiteeriva kultuse omadused, kus mingi muu maailmapilt peab inimesi üleval ja siis inglid pakuvad midagi emotsioonidele. Materialism on ilmselt see maailmapilt, mis ingleid toimimas hoiab. Ilma materialismita poleks vist ka new age tüüpi antimaterialistlikke kultusi. Kuigi new age unistab materialismi kadumisest, parasiteerib ta minu meelest ise suuresti just materialismi hüvedel. Või oleks õigem kasutada sõna sümbioos? Võib-olla isegi oleks. Annab new age ju ka midagi tagasi meie materiaalsesse maailma. Meeldivat muusikat, mida tööst puruväsinuna kuulata või laagreid, mida puhkuse saabudes oodata. Nii saab ka stressirikas töö mõnel puhul palju röömsamalt tehtud. Probleem on siinkohal selles, et praktilisus ja sügavus ei saa üldse omavahel läbi ja inimesed on paljuski lõhestunud nende kahe maailma vahel. Siit siis ka vist see ettekujutus, et elu on hädaorg, mida on vaja ületada. Ühendada on vaja, mitte ületada. See on aga juba omaette väga keeruline teema ja väga selgeid lahendusi ma ei näe praegu. Häguseid küll ja ideid on, aga teema on keeruline.

Vasta
#41
Lugesin veelkord teema algataja postitusi, domineerima jäi üks lausekatke hirmust mõtte üle, et kaine mõistus ja reaalne vaimse maailma tunnetus muutub hälbeks, kui taeva poole õhkavate inimeste kontsentratsioon ühiskonnas suureneb. Ja toob ta välja tarkuse elik vaimsuse kontsentratsioonina Buddha ja Jeesuse tasemel õpetajad. Ma võin eksida, kuid meeles on sedamoodi, et nende meeste isiklikud teod olid nende väljaöeldud õpetussõnade, vaimsete tarkuste kinnitusteks. Kui ma oma arvamust siin avaldasin, lähtusin ma enese vaimsest tasemest, päris kindlasti pole ma seisus, mis annaks õiguse ja lubaks hinnata inimeste valikuid oma eluteedel, veel vähem selle pärast hirmu tunda – hirm pidi teadagi mida tegema. Tahan sellega öelda, et ma saan ja võin oma vaimsuse tasemel aktsepteerida kaaskondseid sellistena nagu nad on, sealhulgas ka nende valikuid, näigu need pealegi arutud ja enesehävituslikud.

Kas teema algataja on saanud aru oma hirmu tegelikest põhjustest? Korra tuli mul kiuslik mõte, et ta otsib siit häid mõtteid ja ideid, millega ise nn masslollikesi püüda, seega mure rohkem selles, kuidas õigustada oma võimaliku huvigrupi loomist. Inimest, kes järjepanu nn massi alavääristades idiootideks on nimetanud, on võimatu tõsiselt võtta.

Märkasin, et Lorenz on oma arutluses mõtestatult jõudnud ’praktilisuse ja sügavuse’ dilemmani, sealt edasi nende ühendamiseni, mitte ületamiseni. See mõte meeldib mulle, sestap jään huviga ootama hägusate ideede selginemist Smile
Vasta
#42
Sinis - meil kõigil - igaühel meist on õigus hinnata teiste inimeste valikuid nende eluteel. See on üks osa ka MEIE kasvamisest ja ka nende kasvamisest. Küsimus on pigem selles, kuidas me seda väljendame - kas neutraalselt/faktiliselt, süüdistavalt või õigustavalt. Teisel ei ole kohustust seda kuulata või sellega arvestada. Kuid ta ei saa seda "rõõmu" teistelt keelata.
Kui inimesel vähegi mõistust peas on siis ta kuulab ära mis talle öeldakse - pikemas perspektiivis võib see talle vägagi kasulikuks osutuda. Pigem on inimestel vaja treida oma väljendusoskust ja kuulamisvõimet. Kui inimene ei taha või ei suuda mingil põhjusel kuulata ja aru saada mida talle öeldakse - mingil põhjusel on ego kordades suurem kui keha siis temast saabki selline nagu pealkiri ütleb - igatsev, üksik ja armastusenäljas ohver. Ja siis hakkavad probleemid...
Vasta
#43
Exu, ma ei räägi siinkohal hinnangutest, mida mõtetes, sh välja öelduna teen - viitasin ju sellele, kuigi arvan, et ka siin peaksin olema tunduvalt vaoshoitum ja juhinduma rohkem mõistvusest -, räägin neist hinnangutest, mis panevad kedagi ühel hetkel uskuma ja arvama, et tema elufilosoofia on kõige parem/targem, õigem/õiglasem jms. Nagu ütlesid: „Ja siis hakkavad probleemid...“
Vasta
#44
Sinis, ei eksisteeri sellist asja nagu isiklik tee ja personaalsed otsused. Kõik, mida sa teed, mõjutab ka tervet kogukonda, tervet rahvust, tervet maailma. Me ei saa ja ei tohi aktsepteerida selliseid otsuseid, mis on "enesehävituslikud" sest need hävitamised ei piirdu ainult enesega - need mõjutavad ka sinu ja minu ja kõigi teiste tegemisi ja tulevasi otsuseid.
Vasta
#45
(25-05-2013, 12:32 )Celtic Kirjutas: Sinis, ei eksisteeri sellist asja nagu isiklik tee ja personaalsed otsused. Kõik, mida sa teed, mõjutab ka tervet kogukonda, tervet rahvust, tervet maailma. Me ei saa ja ei tohi aktsepteerida selliseid otsuseid, mis on "enesehävituslikud" sest need hävitamised ei piirdu ainult enesega - need mõjutavad ka sinu ja minu ja kõigi teiste tegemisi ja tulevasi otsuseid.

Kas mitte see teie jumaldatud don Juan oma õpetustes ei öelnud, et radasid on miljoneid ja me igaüks peame leidma selle õige, millel on "süda", mis teeb sind tugevaks, annab sulle rõõmu ja VIIB KUHUGI VÄLJA.
Ei tahaks küll, et kõik 7 miljardit inimest minu rajale tõuklema tuleksid Smile1.
Ei ole Celticul ega meil kellelgi õigus öelda, et nende inimeste valikud on valed ja kahjulikud.
Kui nende teed viivad KUHUGI välja ja nad saavad seal kõndides tuge, armastust ja rõõmu, siis...mida on Celticul sellele vastu pakkuda?
Kogukonda ründamise, süüdistamise ja näpuga näitamisega küll koos ei hoia.
Vasta
#46
Minaelan - kriitikat saab teha konstruktiivselt ja vastupidi.
Kui inimene minu arvates eksib siis ma ytlen seda.
Kui ta teeb seda teadlikult siis kehitab õlgu ja läheb edasi.
Kui ta tegi seda teadmatusest siis on tal võimalus arvestada
selle infoga mida ma andsin.

Mõnes mõttes on Celticul õigus. Kui sa näed isikut pommi panemas -
tema vaatenurgast on tal ju täiesti õigus aga kogukonna vaate vinklist mitte -
siis mida teed sina? Jooksed minema ja lased asjadel oma soodu minna?
Kui aga paugu ajal möödub sealt mõni sinu sugulastest, laps näiteks?

Tean, et see on ekstreemne näide aga elu on tihti selline. See 2teede värk"
on just selline vitsakimbu näide. Igal on tõesti oma tee - unikaalne ja ainult
temale mõeldud AGA - ta EI ela siin maailmas üksi. Tema tee ristub lugematu
arv kordi teiste teedega ja iga ristumine - või isegi kerge riivamine mõjutab
ka teiste teid ja nii edasi tervet maailma.
Vasta
#47
On veel sisemise vaikse teadmise võimalus. See olekski siis tee omaette. See ei sõltu kellestki ja keegi ei sõltu sellest. Ma arvan see "oma tee" ongi pigem sisemine suunitlus kui see, millega välist tahtlikult mõjutad. Me võime olude sunnil elada pea ükskõik millistes oludes - see võimalus sellele teele on alati avatud.

See pommi näide tegelikult näitab ära vaid ühe momendi. Selle, et mis võib meid mõjutada oma teed ootamatult kellegi teise omaga ristama. Jooksed ära (ei rista) siis järelikult pole põhjustki seda teha. Kui ei jookse, siis järelikult on põhjus ja valid ,et ei jookse. Midagi rohkemat see näide minumeelest ei tõesta.
Vasta
#48
(25-05-2013, 15:37 )excubitoris Kirjutas: Minaelan - kriitikat saab teha konstruktiivselt ja vastupidi.
Kui inimene minu arvates eksib siis ma ytlen seda.
Kui ta teeb seda teadlikult siis kehitab õlgu ja läheb edasi.
Kui ta tegi seda teadmatusest siis on tal võimalus arvestada
selle infoga mida ma andsin.

Mõnes mõttes on Celticul õigus. Kui sa näed isikut pommi panemas -
tema vaatenurgast on tal ju täiesti õigus aga kogukonna vaate vinklist mitte -
siis mida teed sina? Jooksed minema ja lased asjadel oma soodu minna?
Kui aga paugu ajal möödub sealt mõni sinu sugulastest, laps näiteks?

Tean, et see on ekstreemne näide aga elu on tihti selline. See 2teede värk"
on just selline vitsakimbu näide. Igal on tõesti oma tee - unikaalne ja ainult
temale mõeldud AGA - ta EI ela siin maailmas üksi. Tema tee ristub lugematu
arv kordi teiste teedega ja iga ristumine - või isegi kerge riivamine mõjutab
ka teiste teid ja nii edasi tervet maailma.

Tead, asi polegi niivõrd selles, kas Celticul on õigus või mitte. Loomulikult tahame, et kõik inimesed areneksid kiiresti ja ühtlases tempos. Aga kahjuks see nii pole.
Samuti ei ole ju võimalik ka oma arenguteel mõningaid astmeid vahele jätta ja kohe nö "valgusesse" sukelduda. Jäävad paljud kasulikud kogemused saamata.

Me ei ela üksi, seda näitab ilmekalt ka see para-web oma erinevate arvamustega. Tegelikult pole Celticu jutul enamasti midagi viga, aga sel puudub soe, kutsuv, teistest hooliv energia. Sama on ka VS tekstides tunda.
Ei poolda loomulikult võlts-magusat mesijuttu, kuid kui Celtic tahab, et teda rohkem südamega kuulatakse, peaks ta hakkama ka südamega rääkima.
Vasta
#49
(24-05-2013, 22:44 )Lorenz Kirjutas:
  • Üks levinud definitsioon objektiivsusele on see, et see on teadvusest eraldi seisev. Kui ma näiteks näen (tajun teadvusega) lauda, siis see on subjektiivne kogemus, aga laud ise on objektiivne selle pärast, et ta ei vaja eksisteerimiseks enda vaatamist. See on üks seisukoht.

Lühidalt võiks öelda, et teadvusest pole midagi eraldiseisvat, sest teadvus ise konstrueeris definitsiooni, mis väidab, et objektiivne on subjektiivsest teadvusest sõltumatu ja eraldiseisev. Seega on see lihtsalt üks teadvuse suur enesepett, kuna antud nägemuse eraldiseisvast objektiivsusest on teadvus ise ju subjektiivselt konstrueerinud. See, kas ja kuidas laud eksisteerib, kui teda keegi ei vaata ega hinda, pole kuidagi võimalik kindlaks teha, sest sellisel juhul poleks laual enam mitte vähimatki tähendust. Laud võib sõna otseses mõttes muutuda milleks iganes, mille peale ei oskakski inimene tulla - mis tähendus võib olla laual näiteks mõne suvalise kärbse või antud lauajala puidu molekuli enda jaoks?

(24-05-2013, 22:44 )Lorenz Kirjutas:
  • Teine seisukoht objektiivsusele on see, et kui ma vaatan lauda, siis tajun ma juba midagi objektiivset, sest laud on objektiivne ja teadvusest iseseisev. Subjektiivne on vaid vaataja hinnang lauale. Näiteks see, et see on kole laud.

See on lihtsalt järjekordne subjektiivse teadvuse konstrueeritud nägemus. Mida üldse tähendab, et kui ma vaatan lauda? Kui sõna, laud, tähendus ise on juba nii keeruline mõisteline konstruktsioon, et seda peale inimese teiste liikide jaoks sisuliselt ei eksisteerigi. Isegi kui sa vaatad lihtsalt mingit objekti, ilma teadmata, mis see on, siis kuitahes primitiivne see vaatamine ka poleks, on see alati juba ka subjektiivne. Ja selleks subjektiivsuseks pole tingimata mingit ilus-kole vormis hinnangut vajagi. Juba lihtsaim mistahes objekti vaatamine-nägemine on juba olemuselt hinnang. Sisuliselt objekt saab alati oma tähenduse vaid läbi subjekti, ja täiesti sõltumatuna pole sel mitte vähimatki tähendust, ehk sel võib olla misiganes lõputul hulgal tähendusi.

(24-05-2013, 22:44 )Lorenz Kirjutas:
  • Kolmas käsitlus on see, et kõik, millele teadvus keskendub, on teadvuse jaoks objekt ja seega objektiivne. Kui laud on kole ja teadvus keskendub hetkeks sellele koledusele, siis on see koledus objektiivne.

Paraku saab teadvus misiganes objektile keskenduda vaid läbi iseenda subjektiivsuse. Teadvus saab vaid erinevatel sügavustel liigelda ja omaenda objektiivset teist külge subjektiivselt määratleda. Kui teatud tasanditel pole neil poolustel mitte vähimatki äratuntavat erinevust, siis teatud tasandil alles hakkab erinevus avalduma vaimselt. Tõenäoliselt avaldub ka see, et mistahes objekt ja objektiivsus ei ole kuidagi täiesti lahutatav subjektist ja subjektiivsusest. Raiu puu kasvõi seibideks või siis jahvata puruks, igal asjal jääb ikka kaks otsa teineteisest sõltuma. Ehk vaimselt võib objektiviseerida nii objektiivsust kui subjektiivsust, sest mõlemad poolused on üha enam avalduva vaimsuse reaalsus ja looming. Medalil on kaks poolt, sest vaim on parajasti vaadeldava mündiga üks, kus medal ise ongi vaimu teiseks pooleks.

(24-05-2013, 22:44 )Lorenz Kirjutas:
  • Kolmanda käsitluse kohaselt on subjekti raske üldse leida. Seda käsitlust saaks siin foorumis paremini mõista näiteks selle idee kaudu, et meid kõiki juhib mingisugune programm ja sellest programmist on pea võimatu välja pääseda. Pea võimatu mitte selle pärast, et selle haare oleks kuidagi erakordselt lollikindel, aga selle pärast, et see programm on tegelikult ainus (kui mitte arvestada võimalust, et programme on mitu) subjekt ja meie oleme lihtsalt osa sellest. See programm ei vangista meie subjektiivsust, sest meil polegi subjektiivsust. Me oleme vaid objektid selles programmis.


See veel eriti kaval vaimu programm, mille tähendus on pigem lihtsalt selles, et kõik on juba alati vaid vaim. Sest huvitavalt vaim ise on see, kes "vaatab, osutab ja ütleb": "Näe... objektiivne (mateeria)!"- samal ajal on see vaid vaimu elukogemused, piiratus ja lõputus ise, mille kaudu ta midagi paratamatult alati näeb.
Vasta
#50
(25-05-2013, 17:09 )Minaelan Kirjutas: Me ei ela üksi, seda näitab ilmekalt ka see para-web oma erinevate arvamustega. Tegelikult pole Celticu jutul enamasti midagi viga, aga sel puudub soe, kutsuv, teistest hooliv energia. Sama on ka VS tekstides tunda.
Ei poolda loomulikult võlts-magusat mesijuttu, kuid kui Celtic tahab, et teda rohkem südamega kuulatakse, peaks ta hakkama ka südamega rääkima.
Siis on ju kõik hästi, sest minu ülesandeks polegi kellelegi mett moka peale määrida. Kui keegi õpetaks mulle südamega rääkimist sellises kontekstis nagu ma siia kirjutan, kuidas läbi südame tutvustada arenevatele hingedele ohte sel teel, kus nad kõnnivad, siis oleks vahva.

Vasta
  
  •  Eelmine
  • 1
  • 2(current)
  • 3
  • 4
  • 5
  • ...
  • 7
  • Järgmine 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Mida peaks tegema inimene kes tahaks puhastuda? Sekhmet 50 23,051 25-07-2020, 22:58
Viimane postitus: isemaag
  Vaimne ärkamine, inimene, ühiskond läbi rangelt teadusliku prisma stepsel 351 56,399 10-12-2017, 20:31
Viimane postitus: Manaja

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat