[kage]

Kui nn. teaduslike meetodite järgi pole Jumal selgesti nähtav, siis see ei tee jumalat olematuks vaid selliste meetoditega pole Jumal lihtsalt nähtav.

Lihtsalt küsimus, et kas sa ikka tead, ja oled aru saanud, mis on teadus ja teaduslikud meetodid?

[excubitoris]

Mina olen aga täheldanud, et teadus ja teaduslikud meetodid on tihti vahendiks ja ettekäändeks mitte arenguks aga status quo hoidmiseks ehk edendavate mõtteviiside arendamiseks. Nii mugav on ennast peita loosungi "teaduslikud meetodid" taha - raha jookseb ja vaja pole ka nagu midagi eriti teha.Need teadlased aga kes õesti midagi uudset teevad jäävad aga tihti ilma nii rahast millega midagi teha kui ka tunnustusest mis läheb poliitiliste prostituutide taskusse.
Samas on terve hulk isikuid kes ei oma mingit arusaama mis on teadus ja teaduslikud meetodid, kuid olles lugenud kord mõne raamatu pealkirja (mis üldjuhul hakkavad sõnadega "Idioodi teejuhtu...") ja sisse juhatust leiavad, et kasutades sõna teadus ja fraasi "teaduslikud meetodid" annab see nende mitte koherentsele tekstile kaalu juurde. Aga eks igaüks vaevle oma deemonite küüsis.

[Eithea]

Aga eks igaüks vaevle oma deemonite küüsis.

Jah, deemoni või jumala küüsis.

[pipp]

Põhimõtteliselt võib öelda, et Jumala olemasolu on teaduslikult tõestatud.


Ma mõtlesin midagi sellist:
teadus ei suuda tõestada, et Jumalat ei ole
ja kõik, mida teadus suudab, pigem kinnitab Jumala olemasolu!

[Wilholmensis]

Kui nn. teaduslike meetodite järgi pole Jumal selgesti nähtav, siis see ei tee jumalat olematuks vaid selliste meetoditega pole Jumal lihtsalt nähtav.

Lihtsalt küsimus, et kas sa ikka tead, ja oled aru saanud, mis on teadus ja teaduslikud meetodid?

Teadus - empiiriline vaade, eksperimentaalselt ehk laboritingimustes nähtuste järgitegemine. Katseid peab saama korrata - teaduslik uurimine. jne...

---

Põhimõtteliselt võib öelda, et Jumala olemasolu on teaduslikult tõestatud.

Teaduslikult on tõestatud ühtede meetodite järgi ja ümberlükatud teiste meetodite järgi. Seega: Jumala üle saab väitlusi korraldata, see pole lõlik: ei kinnita ega lükka ümber.

Teoreetiline usuteadus näiteks vaatleb, ei ole lõplikul seisukohal olemasolust nagu teadus ikka.

Praktiline usuteadus - lõplikul seisukohal olla olemasolus on usuküsimus, prakt. usuteadus vaatlebki selle seisukoha mõju inimkultuuridele.

Usuteadus ehk teoloogia on täpselt samal positsioonil nagu teisedki teadusvaldkonnad, sellel on akadeemiline staatus ning on omavahelises koostöös või arengus teiste EMPIIRILISTE! teadusvaldkondadega. Seda kinnitab juba fakt, et teoloogiat õpetatakse tunnustatud kõrgkoolides.

[kage]

Kui nn. teaduslike meetodite järgi pole Jumal selgesti nähtav, siis see ei tee jumalat olematuks vaid selliste meetoditega pole Jumal lihtsalt nähtav.

Lihtsalt küsimus, et kas sa ikka tead, ja oled aru saanud, mis on teadus ja teaduslikud meetodid?

Teadus - empiiriline vaade, eksperimentaalselt ehk laboritingimustes nähtuste järgitegemine. Katseid peab saama korrata - teaduslik uurimine. jne...

Sinu ja excubitorise jutust paistab välja inimeste poolt loodud süsteemis kinni olemine, sest teadust ja teaduslikke katseid saab igal pool ja kõigega teha. Eks teaduse mõiste aja jooksul ka muutub, aga tundub, et kaugelt vaatajate jaoks muutub see aina piiratumaks ning aina rohkem samastatakse seda süsteemiga kuhu inimesed on pandud teadust tegema.

Rohkem ei jätka teemavälise jutuga.

[Krt]

Põhimõtteliselt võib öelda, et Jumala olemasolu on teaduslikult tõestatud.


Ma mõtlesin midagi sellist:
teadus ei suuda tõestada, et Jumalat ei ole
ja kõik, mida teadus suudab, pigem kinnitab Jumala olemasolu!

Suht mittemidagi ütlev jutt, kui pole selgitatud, millist Jumala definitsiooni mõeldakse?

[excubitoris]

Põhimõtteliselt võib öelda, et Jumala olemasolu on teaduslikult tõestatud.


Ma mõtlesin midagi sellist:
teadus ei suuda tõestada, et Jumalat ei ole
ja kõik, mida teadus suudab, pigem kinnitab Jumala olemasolu!

Suht mittemidagi ütlev jutt, kui pole selgitatud, millist Jumala definitsiooni mõeldakse?

Aga defineeri siis ära? Pane siis punkt üks, punkt kaks jne milline on Jumal või jumal, et oleks meil kõigil selge. Tänan.

[Krt]

Aga defineeri siis ära? Pane siis punkt üks, punkt kaks jne milline on Jumal või jumal, et oleks meil kõigil selge. Tänan.

Ok, teen otsa lahti:
1. Jumal (Deemon) on lõputu-palgeline illusioon.
2. Jumal (Deemon) on kõikvõimas ja kõiketeadev looming.
3. Jumal (Deemon) on kõikjal, olles nii kõigekõrgem kui ka kõige madalam.
4. ...

[excubitoris]

Kas defineerid Jumalat või deemonit? Jumal peaks idee kohaselt olema Jõud kes on loonud kõiksuse. Deemon aga väiksem jõud kes lihtsalt segab vett. Või proovid mängu tuua ka jumaluse kontseptsiooni kes võiks mingil hetkel olla samane deemoniga?! Deemoni samastamine Jumalaga on mõnevõrra uuem lähenemine - ei ole sellest varem kuulnud. On olemas lausa omamoodi uurimisharu mida kutsutakse demonoloogiaks ehk siis Demonology. Terve ilus artikkel deemonitest ja nende nimedest - Demonology: A-E List of Demon Names, Devils, & Evil Spirits. Jumalat ja tema avaldumise vorme uurib aga teoloogia.

[Wilholmensis]

Demonoloogia on üks teoloogia haru või siis üks uuritavatest valdkondadest teoloogias, eelkõige katolikus teoloogias. Luterlus käsitseb seda teemat kirikuajaloo kontekstis ning demonoloogia otseses mõttes neil puudub.

[Krt]

Kas defineerid Jumalat või deemonit? Jumal peaks idee kohaselt olema Jõud kes on loonud kõiksuse. Deemon aga väiksem jõud kes lihtsalt segab vett. Või proovid mängu tuua ka jumaluse kontseptsiooni kes võiks mingil hetkel olla samane deemoniga?! Deemoni samastamine Jumalaga on mõnevõrra uuem lähenemine - ei ole sellest varem kuulnud. On olemas lausa omamoodi uurimisharu mida kutsutakse demonoloogiaks ehk siis Demonology. Terve ilus artikkel deemonitest ja nende nimedest - Demonology: A-E List of Demon Names, Devils, & Evil Spirits. Jumalat ja tema avaldumise vorme uurib aga teoloogia.

Üldiselt defineeringi Jumalat ehk Deemonit kui Kõiksust. Mille kohaselt on Jumal (Deemon) üks Kõiksuse mistahes loominguga, ja mitte sellest kuidagi lahus olev üksus. Sisuliselt tähendab see, et kõik olendid on juba alati osaduses Jumalaga (Deemoniga), olles samas kaasosalised loomingus. Ehk siis selle kontseptsiooni kohaselt pole Jumal (Deemon) kõigest olemasolevast mingi eraldiolev isiksus, seega pole enam Jumala kui Kõiksuse ja Deemoni (Deemonite) eristamisel mitte mingit alust. Aga loomulikult on olemas ka mitmeid teistsuguseid Jumala käsitlusi ja teooriaid, mitte ei ole vaid üks ainuõige. Sina nähtavasti pooldad või tead vaid seda katoliiklikku versiooni, kus Jumal on Kõiksusest valdavalt eraldiolev looja ja isiksus. Minu meelest on see kuidagi liiga fantastiline, sarnanedes suuresti müütilise Jumala käsitlusega, olles suht ajast ja arust.

[positiivne]

Selle peaks ilmselt enne lahti mõtestama, vaidlema ja kokku leppima avatud meelega ja olema valmis nõusse jääma, kui argumendid on veenvad Muidu poleks ju vaidlusel mõtet.

Selle asja peaks ehk esmalt selgeks tegema, kas Jumal on isik minakäsitluse ja teadvusega või mingi jõud, energia.

[Lorenz]

Selle asja peaks ehk esmalt selgeks tegema, kas Jumal on isik minakäsitluse ja teadvusega või mingi jõud, energia.

Pakuks välja, et jumal on isiku minakäsitluse energia, üks mitmetest selle energia avaldumise vormidest. Energia siis ülekantud või vaimses tähenduses.

[katakaroliina]

Jumal on inimese /peegeldus/ , kes soovib uskuda materiaalset maailma vajab Jumalat kujutisena endast valjaspool, nn. - et saaks kaega katsuda. Nende inimeste maailm on ka kordades lihtsam ara elada.

[positiivne]

Pakuks välja, et jumal on isiku minakäsitluse energia, üks mitmetest selle energia avaldumise vormidest. Energia siis ülekantud või vaimses tähenduses.

Kas saad sellest lausest ise aru? Mina ei saa

Mis on "minakäsitluse energia"? Ja kui seda peaksin käsitlema "ülekantud või vaimses tähenduses" siis ma ausalt jään hätta.

[katakaroliina]

Pakun, et minakasitlus ongi see inimese peegeldus tema Jumalas, sest teadupoolest on Jumal loodud inimese nao jarele, mitte vastupidi ... ja j6ud selles on siis sugestiivne, kas Jumal on sinu meeltes Sinu enese sees v6i kurja puuslikuna sinu seinal ... v6i midagi.

[Lorenz]

Noh, eks kõike vaimset ongi raske sõnadesse panna. Minu jaoks vähemalt.
Prooviks siis nii seletada, et inimene võib tajuda tahet justkui jõuna. Füüsiliselt on energia jõu võime teha tööd. Vaimne energia on siis tahte võime tööd teha. Tahte võime midagi mõjutada. No ma ei tea - suitsetamist maha jätta näit. Võime ignoreerida valu ja soosta veel üks ring staadionil, kui keha enam ei taha. Sõltuvusi võiks samuti käsitleda teatud vaimse energiana, sest see avaldab inimese psüühikale survet. Sõltuvusel on jõud ja see teeb tööd, kui inimest tegutsema paneb.

Mis puutub nüüd minakäsitlusse, siis võiks küsida, et kust see pärineb. Kui nüüd mingi sõltuvus võrdluseks tuua, suitsetamine näiteks, siis see pärineb nikotiini mõjust ajukeemiale ja sellest lähtuvatest keemilistest protsessidest, aga inimese minakäsitlust keemilise protsessina käsitleda oleks natsa vale.

Minakäsitlus on suuresti sotsiaalne nähtus, kuigi mitte vaid sotsiaalne. Siiski võiks sotsiaalset keskkonda pidada inimese minapildi välja arenemisel üheks põhiliseks teguriks. Kõik inimesed tahavad midagi, miski tõukab neid tegudele. Seda miskit võiks lugeda jõuks, nagu sõltuvusel on jõud. See pärineb lihtsalt teisest kohast. Kui iniemse tahtel on jõud, siis midagi tehes, sõltuvusega võideldes nt. teeb see tööd ja tahtel on energia.

Nii mõeldes jõuan ma sinnamaani, et inimesest on palju tahteid tegelikult. Mõned tahted on lihtsama sorti keemilise taustaga, teised nati keerulisema taustaga. Mõned on väga keerulise taustaga. Nendest tahetest konstrueerib teadvus kokku inimese minapildi. Üks tähtsamatest tahetest, mida inimene seejuures kasutab, on tema vanemate või lähedaste (inimeste, kellest ta hoolib) pilk. Samuti nende pilk, kellel on inimese üle mingit sorti võim. Pilk tähendab siinkohal siis jälle midagi vaimset. Ütleme siis Pilk (suure P-ga), mis on sisuliselt tunne. See tunne on inimesel siis, kui keegi teda vaatab. Teise Pilk näeb rohkem inimese tegusid, kui välimust. Vahest ka natukene olemust? Nii võib tunda vähemalt. Vaimses mõistes Pilk eristub ka selle poolest, et seda kantakse endaga kaasas ka üksinda olles.
See Pilk, mida inimesed endaga kaasas kannavad, omistab inimesele sotsiaalseid ja ühiskondlikke rolle. See pilk paneb inimese tundma, et mina olen see ja see. No tegelikult on Pilk juba selles staadiumis muutunud suuresti anonüümseks, see ei kuulu enam ühele või teisele inimesele, see on lihtsalt Pilk.
Kuna Pilgul on alati ka tahe (tajutavana positiivne või negatiivne, hooliv või range, midagi tahtev, midagi pakkuv) ja inimese teadvus on selle tahtega suuresti läbi põimunud, siis on Pilk ka väga tähtsa rolliga inimese Minateadvuses.

Ma kasutasin mõistet Pilk suure P-ga ja see tähendaks tavaliselt seda, et see on üks ja ainus. Loomulikul on aga inimese teadvuses palju Pilke, mis teda justkui vaatakid. Ma tahtsine siinkohal eristada Pilku ja pilku, millest viimane on kellegi füüsiline silmavaade. Silmavaade ei pruugi mingit tähendust omada, aga Pilgul on alati tähendus teadvuse jaoks. Teadvus otsib seda tähendust. Inimene õpib ja areneb läbi teiste Pilgu mõistmise.

Ühiskonnal tervikuna on omamoodi Pilk, mis inimesi distsiplineerib ja suunab. Ühiskonnal on tahe, millega inimene suhestub. See oleks üks näide abstraktsest Pilgust, mis ei kuulu kellelegi konkreetselt. Samas on inimesel keeruline suhestuda millegi abstraktsega. Paljudel inimestel on vajadus näha Pilgu taga alati isikut.

Kui nüüd mõelda, et miks on inimesel abstraktset pilku vaja, siis mõelgem näiteks selle peale, et paljud töötuks jäänud inimesed tunnevad ennast kasutuna. Üks faktor teiste seas on siin ka see, et nad ei tunne ennast ühiskonna täisväärtuslike liikmetena. Ühiskond nagu ootab talt midagi, mida ta pakkuda ei saa. Seda eelnenud terminoloogias öeldes vaatab ühiskond inimest oma pettunud Pilguga ja inimesel on halb. Loomulikult on tegelikult see ühiskonna Pilk inimese enda sees, ta on selle haaranud enda minakäsitluse sisse. Mõni inimene ei tee seda ja tal on suht savi, mida ühiskond temast mõelda võiks. Teised jälle hoolivad. Kui mitte teadlikult, siis alateadlikult. Siin on muidugi väga palju varieeruvust, kuidas inimene suhestub enda keskkonnaga.

Põhipoint, mida ma öelda tahan, on see, et inimene käsitleb ennast paljuski läbi teiste Pilgu, ka läbi abstraktse Pilgu, mis ei kuulu kellelegi konkreetselt. Inimestel on vaja ennast suhestada ka abstraktsete nähtustega, et saada ennast suhestada teiste inimestega. Sellistest suhestumistest minapilt suuresti koosnebki.
Kui eelnevalt sai mõeldud, et Pilgul on tahe ja tahtel on energia, võime tööd teha (mõju avaldada millelegi) ning et inimese minakäsitlus koosneb suuresti erinevatest suhestumistest erinevate Pilkudega, siis see olekski minu vastus. loodetavasti mingilgi määral arusaadav.
Kahtlemata sai see keeruline ja segane, aga paremaks pole ma hetkel võimeline.

---

Siinkohal võiks muidugi küsida, et kas inimesel, kes on väga minimaalselt teistega kokku puutunud, areneb üldse välja minapilt. Pakuks, et mingil määral, aga seda siis suhtes loomade, kivide ja puudega. Inimesel on omadus Pilku näha ja otsida ka sealt, kus seda füüsilises mõttes pole. Nagu öeldud, siis arvan ma, et see on üks fundamentaalne õppimise viis inimese jaoks. Nii aga näeb inimene ka tahet puudes ja kivides selle Pilgu taga ja nii saigi arvatavasti alguse animism. Või noh, animism on tegelikult rohkem kogukondades välja arenenud, aga eks teatud üksindus mängis kindlasti oma rolli. Kasvõi selles mõttes üksindus, et teised inimesed võisid ju lähedal olla, aga arenenud kultuuri või ühiskonda ei olnud. Animism ja arenenud keerukas kultuur tunduvad üksteist siiski murendavat.

---

Satanistidega võiks seda pikka juttu niipalju seostada, et kui kristlik maailmavaade konstrueerib oma Pilgu osad inimesed ei pruugi selle ees ennast mugavalt tunda. Selle pilgu taga on siis Jumal ja tema efekt ühiskonnas on vägagi reaalne. Isegi kui jumala ontoloogilist olemasolu mitte uskuda, siis kristlus on ju ometi olemas.
Kui selles kristlikus Pilgus aga miski ei sobi inimesele, siis kuidas selle vastu võidelda? No kristluses on Jumalal olemas vaenlane ja tema Pilgust jõu ja abi otsimine on siis loogiline samm.

Siinkohal üks tsitaat Nietzschelt:

He who fights with monsters should look to it that he himself does not become a monster. And when you gaze long into an abyss the abyss also gazes into you.

---

Tema, kes ta võitleb koletistega, peab ette vaatama, et ta ise koletiseks ei muutu. Ning kui sa vaatad piisavalt kaua kuristikku, siis hakkab kuristik sind vastu vaatama.

(selguse mõttes selgitan ma veel kord mõistete pilk ja Pilk tähendust enda jaoks. Inglise keeles oleks pilk look ja Pilk gaze. Kui kellelgi oma mõtteid, kuidas ma saaksin seda paremini väljendada, siis oleksin tänulik selle eest)

Selle tsitaadi mõte võiks siinkohal minu meelest olla see, et vaenlasega võideldes võib inimene hakata tajuma tema Pilku, mis on sisuliselt vaenlane ise tema peas. Seda siis selle tõttu, et Pilgul on alati ka jõud. Vaenlane tähendab kristlikus terminoloogias siis Saatanat. Satanist võiks vist mõelda Jumalat. Selle kohta ma siiski midagi ei tea.
Selles suhtes on satanism tõesti vist kristlus ümber pööratuna.

[positiivne]

Satanism on nii noor veel, et ta ei ole saanud iseseisvat filosoofiat arendada. Vastandumine ei vii kaugele. Sisu hõredus tuleb niimoodi kiiresti välja.

Hm eespool kirjutatud mõtteteri lugedes tekkis mulje, et satanism on pigem sarnane ja lähedasem budismile.

[Mannu]

Jällegi tore ja mõtlemapanev postitus Lorenzilt.

Üks tähtsamatest tahetest, mida inimene seejuures kasutab, on tema vanemate või lähedaste (inimeste, kellest ta hoolib) pilk. Samuti nende pilk, kellel on inimese üle mingit sorti võim. Pilk tähendab siinkohal siis jälle midagi vaimset. Ütleme siis Pilk (suure P-ga), mis on sisuliselt tunne. /.../
See Pilk, mida inimesed endaga kaasas kannavad, omistab inimesele sotsiaalseid ja ühiskondlikke rolle. See pilk paneb inimese tundma, et mina olen see ja see. No tegelikult on Pilk juba selles staadiumis muutunud suuresti anonüümseks, see ei kuulu enam ühele või teisele inimesele, see on lihtsalt Pilk.
Kuna Pilgul on alati ka tahe (tajutavana positiivne või negatiivne, hooliv või range, midagi tahtev, midagi pakkuv) ja inimese teadvus on selle tahtega suuresti läbi põimunud, siis on Pilk ka väga tähtsa rolliga inimese Minateadvuses.

See kirjeldus kõlab minu jaoks nagu mõiste programm ja/või võõrinstallatsioon. Ja jumal ongi programm või võõrinstallatsioon.
Kuigi vaevalt, Sa Lorenz seda just täpselt nii mõtlesid, või mõtlesid hoopis teistmoodi, siis tegelikult on see ükskõik. Sest ma ei vaidle ju üldsegi vastu.

Siinkohal võiks muidugi küsida, et kas inimesel, kes on väga minimaalselt teistega kokku puutunud, areneb üldse välja minapilt. Pakuks, et mingil määral, aga seda siis suhtes loomade, kivide ja puudega. Inimesel on omadus Pilku näha ja otsida ka sealt, kus seda füüsilises mõttes pole. Nagu öeldud, siis arvan ma, et see on üks fundamentaalne õppimise viis inimese jaoks. Nii aga näeb inimene ka tahet puudes ja kivides selle Pilgu taga ja nii saigi arvatavasti alguse animism. Või noh, animism on tegelikult rohkem kogukondades välja arenenud, aga eks teatud üksindus mängis kindlasti oma rolli. Kasvõi selles mõttes üksindus, et teised inimesed võisid ju lähedal olla, aga arenenud kultuuri või ühiskonda ei olnud. Animism ja arenenud keerukas kultuur tunduvad üksteist siiski murendavat.

Kas animistide puhul tuleb kõige puhtamal kujul esile inimese olemus ilma igasuguste väliste Pilkudeta? Tahaksin kangesti tunnetada seda "puhast olemust". Või ei olegi seda olemas? Sest:

Inimesel on omadus Pilku näha ja otsida ka sealt, kus seda füüsilises mõttes pole.

Aga see Pilk on ju inimese enda väljamõeldis. Ja kui ta seda teadvustab (iga viimase kui ihurakuga - see on suur vahe, kas lihtsalt võtab teadmiseks või ta ise on üleni see teadmine), siis muutub see Pilk Olematuse Pilguks. Kuidas Nietze ütleski "Ning kui sa vaatad piisavalt kaua kuristikku, hakkab kuristik sind vastu vaatama".

1. Selle asja peaks ehk esmalt selgeks tegema, kas Jumal on isik minakäsitluse ja teadvusega või mingi jõud, energia.

2. Pakuks välja, et jumal on isiku minakäsitluse energia, üks mitmetest selle energia avaldumise vormidest. Energia siis ülekantud või vaimses tähenduses.

Nende kahe põhjal liigub mu mõte sinna:
Jumal on energia vaimses tähenduses, teadvuse ja minakäsitlusega, mis loob pidevalt iseennast materiaalse maailma kujul. Materiaalne maailm on jumala Lucid Dream. Ja materiaalne maailm loob samal ajal jumalat. Oma saba neelav Ouroboros. Ja sellel jumala mõistel pole mingit pistmist ühegi sellise inimese loodud jumalage, kellel on nimi - Jehoova, Allah või misiganes. Need on loodud tõesti selleks nagu ütleb Katakaroliina:

Jumal on inimese /peegeldus/ , kes soovib uskuda materiaalset maailma vajab Jumalat kujutisena endast valjaspool, nn. - et saaks kaega katsuda. Nende inimeste maailm on ka kordades lihtsam ara elada.

Aga kas see pidevalt iseennast loov ja hävitav jumal on ka võõrinstallatsioon ja programm? Vot siin pean ütlema, et Lorenzi mõiste Pilk on täpsem. See on sinu enda Pilk, millega sa iseennast vaatad, sest selle teadvuse (jumala teadvuse) jaoks ei ole mitte midagi temast väljaspool seisvat. Ka mitte ühtegi jumalat. Sellega ei taha ma väita seda, et jumal inimese sees on, et igas inimeses jumal peidus oleks. Ka seda mitte.

[Teeline]

Vastuseks Lorenzile ja Marinale:
See lapsest saadik sisse programmeeritud Pilk ajabki inimesed hulluks, vajadus kogu aega kellegi-millegi oletatava soovi järgi käituda. Tapab eos inimese tegelikud soovid ja eesmärgid. Pilk ajab karjana tegutsema, tapab looja ehk jumalikkuse inimeses. On suur oskus olla-elada nii, et saad Pilgu mõju alt välja. Siis oledki vaba ja enam pole vaja pead vaevata igasuguse jama pärast.

[Wilholmensis]

Saatan kui säherdune arenes välja keskaja skolastikast. Varem, kui toimus Rooma impeeriumi langus ja Constantinus Suur lasi vabaks kristlased, toimus allilma käsitlus sünkretismis samal ajal eksisteeriva rooma-paganliku usundiga, kus oli ülailma ja allilm, nii oli ka eesti muinasusunis: toonela ja manala.

[katakaroliina]

Hmm, ma julgen arvata siiski, et inimene ilma ühegi Pilguta ei saa hakkama samal mõttel nagu inimesel ei ole iseolemise Vabadust ... ei pea just olema ühiskonna Pilk, tahe,kirjutamata ettekirjutus mis inimese enda Tahte aheldab - nagu loom ei saa läbi söömiseta, mis määrab tema tegevuse ja elu eesmärgid nii ei saa inimene eksisteerida ilma Pilguta. Kui piinav või ajulähedane see on see sõltub juba inimese ja keskkonna olemusest. Inimene peab identifitserima selle Suurema Jõu, millest tema olemas olemine sõltub, et tunnetada vaimset alust, lähtekohta, alguspunkti millest edasi liikuda, sest (ilmselt) areng on muutnud inimese suutmatuks eksisteerida iseseisvalt ilma oma elamise eesmärke materialiseerimata? Suurema Jõu nimetus - Saatan, Kristus, Buddha, Allah ... kotkas, tamm, Emake loodus ei ole absoluutselt siinkohal määrav, see on maitse asi. Iga religioon kui selline põhineb ju tegelikult ainult muistse inimese fantaasiale nagu ka sellele toetuv fanatism ja muu usuhullus. Tõsiasi, et iga inimene Peab leidma omale punkti, kese, toe millesse uskuda, et tunda teda ümbritsevas maailmas enesekindlamana - on aga puhas psühholoogia. Psühholoogia peaks aga maakeeli tähendama vaimset manipulatsiooni ? Seega, valides olemasolevatest või luues endale individuaalse religiooni, inimene väljendab kõigest oma olemust ja maailmavaadet, mitte ei kummarda mingit põhjapanevat Jõudu, sest jõud kui selline seisneb usu suuruses ja intensiivsuses - töös, mis teeb inimene iseendaga, mitte muistsetes muinasjuttudes ja puuslikes. Eesmärk on uskumine - suunatud tegevusena - siis Teekond, mitte Sihtpunkt. Usu ehk uskumise eesmärk iseenesest on inimest distsiplineerida ja tema eneseusaldust tugevdada, kui seda ei kasutata vastupidiselt, kellegi allutamiseks. Oluline ei ole üldse, kas Saatan oma olemuselt on halb või hoopis inimlik - samuti leiame religioonist katkeid Jumala vihast ja kättemaksust ... oluline on, millise pildi inimene oma usule ja uskumisest loob, sest see on pilt temast enesest - vaga inimene, kes annab kogu oma mõttejõu kujustamaks "Jumala viha" võib ju arvata, et ta on üks hea ja suurepärane inimene, kes täidab sõnakuulelikult kõiki reegleid, käske ja ettekirjutusi vastuvaidlematult ning on vabatahtlikult patune ehk "süüdi" oma olemasolus ent tegelikult on ta nagu elav pomm, mis mistahes hetkel võib plahvatada ning paljastada maailmale oma tegeliku mina, mis pideva (sugestiivse) vaimse väärkohtlemise ajel on muutunud pigem sadistlikuks, süüdimatuks ja julmaks - siis alles süüdistame Saatanat ja seestumist, sest maailm vajab käega katsutavat põhjust, seletust, süüdlast.

[Sinis]

Lorenzi Pilk on intrigeeriv. Jäin mõtlema nende Pilkude toime üle ja see tekitas vastakaid tundeid. Nende Pilkude tagajärjeks on enamasti vastandumine kogukonnas, ühiskonnas, kultuuris, usundites, kus iganes, mitte koostöö. Vähestele saab osaks rahulolu ja sedagi enamjaolt läbi materiaalse külluse. Mõtlen võimalusele, et ka algsel Pilgul, mis animismi lõi, oli samasugune lõhkuv toime. Et kui inimene jõuab keha vajaduste rahuldamiste tasandilt mõistmise/mõtestamise (hinge, vaimu) tasandile, tekib nende kahe vahel arutu võitlus, nagu peakski inimene vaid keha tasandile jääma. Veidi utreeritult öelduna, et ehk tahetakse meie maistele kehadele öelda, et teil tuleb küll õppida koostööd, kuid sellist, mis teid, vaeseid hingi hakkaks tõeliselt siduma. Need kõikvõimalikud inimese poolt loodud formatsioonid näivad muutuvat koheselt kasutuks, kui nende raames mõeldakse, usutakse endile külge või endist väljapoole jumalad elik deemonid

[katakaroliina]

Abitus. Abitus on see, mis paneb inimese toetuma Jumalale või mis iganes. Teadlikult tunnistamata abitus kahjuks. Inimene on tsivilisatsiooni arenedes võtnud omaks kehtiva karjavaimu, sotsiaalsed nõuded jne. isegi kui nõue paratatamatult provotseerib loomulikku protesti piirangute vastu, ka see on norm ja enamasti jääb ettearvatava normi piiridesse. Inimene on õppinud ja õpetatud abi küsima ning mingitel juhtudel on läbi aegade eelistatud juhitavat inimest iseseisvale. Samuti on inimene oma mugavustsoonis nii sees, et tema närvikava ei pea vastu Vastutusele. Näi. mõni inimene satub paanikasse juba ainuüksi elektrivalguse kadumisest, selle asemel, et kasutusele võtta vastavad abinõud või leppida reaalse olukorraga - iialgi pole ju nii pime, et inimene ei saaks hakkama. Tekib halvav hirm. Samasugune, kui inimene panna Iseendaga silm silma vastu, kui panna inimene olukorda, kus ta peab ISE endaga hakkama saama. Hirm tekitab abituse, ja siis "aitab" Jumal või mõni muu üleloomulik, kelle poole posida. Inimene, kellel kriisiolukorras on võimalus vaadata endale otsa, võib sageli kaotada terve mõistuse, samas kui "tugev" võiks olla selline inimene, kes teab ja teostab ainult eneses leiduvat Jõudu? Mitte võrdlusena teiste üle vaid iseeneses?