Eesti meeste valikud 1941-1944
1939. aasta sügisel jäid Baltimaad Moskva mõjusfääri ja välisp
oliitilisse isolatsiooni. Piirile
koondatud lahinguvalmis vägede toel surus N. Liit Eestile peale nn va
stastikuse abistamise lepingu,
mis andis N. Liidule õiguse tuua Eestisse loodavatesse sõjaväeb
aasidesse 25 000 nõukogude
sõdurit. Eestil oli tollal teenistuses pisut üle
15 000
mehe. 1940. aasta juunis, mil algas N. Liidu
otsene agressioon, oli riik Punaarmee poolt ümber piiratud. Kujunenud olukor
ras alistus valitsus
sõjalise vastupanuta ning riik hõivati piiri tagant ja baasides
t tulnud enam kui 100 000
punaarmeelase poolt.
Pole kahtlust, et Eesti riigil 1939. aasta sügisel enam häid vali
kuid polnud. Kuid see ei
tähenda nõustumist Rein Ruutsooga, kes väidab, et tänaseks enam ei vaiel
da: sõjalises plaanis oleks
vastuhakk lõppenud kiire ja verise kaotusega. Vaieldakse ja kuidas veel!
Tõepoolest, sõda N. Liidu
vastu võita ei olnud ilma liitlasteta võimalik, ent vaevalt oleks kaot
us olnud kiire. Eesti tugevateks
külgedeks olid kaitsetahe, hea väljaõppega regulaararmee ja käsir
elvadega hästi varustatud
Kaitseliit ning sissisõjaks sobiv maastik. Partisanisõda oleks
saanud pidada aastakümneid, mida
metsavendade võitlus ka hiljem üheselt tõestas. Ka väide, et Eesti
rahva kaotused oleksid sõjalise
vastupanu korral olnud tohutu suured, on puhtakujuline spekulatsioon. Me ei saa kuna
gi teada,
kuidas Kremli diktaator oleks Eesti vastupanule reageerinud. Võib-
olla hoopis respektiga. Ning
paljud sõjaajaloolased tunnustavad reeglipärasust, et alistumise
l on kaotused alati suuremad kui
sõdides.
Kas Eesti saatuses II maailmasõja ajal oleks midagi muut
unud, kui 1934. aastal
riigipöördega võimu haaranud Päts-Laidoneri režiimi asemel oleks se
aduslikel valimistel kas üksi
või koalitsioonis tulnud võimule vabadussõjalased? On alust arvata, et ne
mad kui nooremad,
dünaamilisemad ja patriootlikumad oleksid teadvustanud N. Liidu ohtu selgem
alt kui inertsevõitu
Pätsi režiimi juhtpoliitikud ja ajanud ka aktiivsemat välis- j
a kaitsepoliitikat. Kas ja mida see
muutnud oleks, ei ole võimalik öelda.
Niisiis pärast 1940. aasta juunipööret desarmeeriti Eesti arm
eeüksused ja senine kõrgem
väejuhatus kõrvaldati ametist. Eesti sõjavägi korraldati ümber Puna
armee 22. territoriaalseks
laskurkorpuseks, paljud vanemohvitserid represseeriti. Tsiviilelanikkonna
vastu rakendati terrorit,
mis tipnes küüditamisega 14-16. juunil 1941, mil Siberisse deporteeriti ca 10 tuhat
isikut.
Valik: metsavendlus 1941
Kui algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud ees
ti mehed metsa, kus koondusid
endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud p
artisanisalkadesse. See oli loomulik
vastureaktsioon bolševike terrorile. Pigem oleks olnud üsna kummaline, kui
eesti mees ei oleks
nüüd võidelnud. Osa meestest oli metsas ka lihtsalt Nõukogude mobilisa
tsioonist
kõrvalehoidmiseks, kuid aktiivseid metsavendi oli sõjaajaloolase Tiit
Noormetsa hinnangul ca
12
000
. Mitmel pool riigis võtsid sissid võimu enda kätte enne Saksa väge
de saabumist. Tartus
kaitsesid tuhatkond eesti meest Tartu Linna Partisanide Pataljonis
t üheksa või kümne kilomeetri
pikkust rindejoont mitme Nõukogude diviisi vastu. Suvesõja (mis kestis l
äänesaartel sügiseni) lõpul
oli vastupanu koordineerimiseks loodud üle-eestilise relvaorganisatsi
ooniga Omakaitse liitunud eri
hinnangutel
25 000
kuni
40 000
meest.
Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud kesks
et juhtimist ega
organisatsiooni. Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi sovet
i terrorile reageerides juhindus
suur osa mehi ka isiklikust kättemaksust. Sellega, aga ilmselt ka
1939/40. aasta alandavast
alistumisest jäänud kompleksiga on ehk põhjendatud ka arveteõiendamised 1941.
aasta sügisel.
Tuletagem teatava analoogina meelde tšehhide korraldatud “põrgut”
1945. aasta mais, kes võisid
SS-mundris mehi näha samuti kui eestlased 1941. aastal hävituspataljonlasi ja N
õukogude aktiviste.
Kuid kõik see ei muuda järeldust, et Suvesõjas osalenute võitlus oli
võitlus Eesti eest.
Metsavennad takistasid Nõukogude hävituspataljonidel põletamist ning p
urustamist ja hoidsid ära
osa eesti meeste mobiliseerimise Punaarmeesse. Ning taas
tasid Eesti meeste maine ja eneseusalduse
pärast 1940. aasta alistumist.
Valik: Punaarmee 1941-1944
Mõni päev pärast sõja algust alustasid sovetid Eestis oma ta
gala julgestamiseks ja “põletatud maa”
taktika rakendamiseks nn hävituspataljonide loomist. Neisse kuulus arvat
avalt
3000-5000
Eesti
meest, kellest osa olid ideelised kommunistid. Augustis 1941 moodustati hävi
tuspataljonidest Eesti
kütipolk, mis hävis septembris Tallinna all peetud lahingutes, ning
Narva kütipolk, mille riismed
taandusid Venemaale.
Põhja-Eestis õnnestus Nõukogude okupatsioonirežiimil läbi viia sundmob
ilisatsioon ning
viia Venemaale ligi
33 000
meest. Nende hulgas oli kindlasti natsi- ja saksavastaseid, kuid suur
em
osa meestest allus mobilisatsioonikäsule hirmust. On väidetud ka, e
t osa mobiliseerituist läks
punaväkke lootuses relvad saada, et need hiljem Eesti iseseisvuse te
enistusse pöörata. Lubatagu
arvata, et väga palju selliseid ei olnud. Ebausaldusväärseiks peet
ud eestlased saadeti esialgu Põhja-
Venemaal asuvatesse tööpataljonidesse, kus mõne kuuga suri neist lig
i kolmandik raske töö ja nälja
kätte.
Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustatud Punaarmee 22. terr
itoriaalne laskurkorpus, kuhu
kuulus umbes
7000
eestlast, viidi juuli alguses Eestist välja (seejuures õnnest
us Noormetsa
hinnangul rohkem kui
1000
mehel Eestisse jääda) ja saadeti lahingusse
Wehrmacht`i
vastu.
Taandumislahingutes sai mõnisada eestlast surma, kuid ligi
5000
meest läks sakslaste poole üle või
langes nende kätte vangi
.
Detsembris 1941 hakati N. Liidus moodustama Eesti rahvusväeosi, kuhu koondat
i
27 000
meest, neist 90% eestlased, sh Venemaa eestlased. 8. Eesti laskur
korpus osales 1942/43. aasta
vahetusel vihastes võitlustes Velikije Lukis sissepiiratud Saksa
garnisoni ründamisel. Korpus kaotas
hukkunute, haavatute ja üleläinutena ligi pool oma algkoosseisust ning saade
ti tagalasse. Korpuse
suurtükivägi osales 1944. aastal Nõukogude armee Narva operatsioonis,
tulistades kaitsel oleva
Eesti Diviisi positsioone. Sinimägedes eestlaste vastu rünnakule
tulevad sõjamasinate seas olid ka
8. Eesti laskurkorpuse 45. ja 221. polgu venelastest meeskondadega tankid, m
is kandsid kirja
“Nõukogude Eesti eest!” ja “Stalini suure asja eest” ning mida
eestlastest tankikütid sihikule
võtmisel võimalusel teistele tankidele eelistasid. 45. tankipolgu r
oodukomandör Belkini mälestuste
kohaselt tuli tal tankipark nädala jooksul kolm korda välja vahetada. Si
nimägedes olid ründajate
kaotused üldse erakordselt suured, Mart Laari kaudsete arvutuste järg
i võidi rivist välja lüüa kuni
170 tuhat meest, neist võis langenuid olla 35 tuhat. Isegi kui need arvud on l
iialdatud, on selge, et
Eesti Laskurkorpuse jalaväel vedas, et teda põrgukatlasse ei saade
tud.
Tervikuna toodi korpus rindele tagasi alles 1944. aasta septembris
, mil rinne Eestis oli läbi
murtud. Taanduva vastase kottivõtmiseks saatis korpus välja polkovnik Nikolai
Trankmanni
eelsalga, kuhu kuulus üle 40 soomusmasina ja ohtralt jala- ja suurtükiväge.
See tõkestas 20.
septembril Avinurmes tee Krivasoo alt taganevatele piirikai
tserügementidele, kelle liikumist
aeglustasid tuhanded kodust põgenenud tsiviielanikud. Kuna taganejatel lõppe
s laskemoon, murdsid
Nõukogude tankid kaitsest läbi, keerasid Avinurme-Tudulinna teele ning sõi
tsid üle lahingu lõppu
ootavate põgenike kolonnist. Tapeti ka Avinurme kirikusse paigutatud haavat
ud. Hiljem osales
korpus veel lahingutes Porkunis, Tehumardil ja Sõrves, 1945. aastal Kurama
al sakslaste-lätlaste
vastu. Kuipalju 33 tuhandest 1941. aastal mobiliseeritust ellu jäi, ei
ole teada, tõenäoliselt mitte üle
kolmandiku.
Pole kahtlust, et hävituspataljonlaste tegevus oli Eesti riigi j
a rahva vastane. Mobiliseeritute
tegevuse tulemusi on muidugi raskem hinnata. Kui soovida positiivset nä
ha, siis tõenäoliselt pääses
Tallinna elanikkond 1944. aasta septembris suuremast terrorist, s
est just Eesti korpus, aga mitte
mõni vene väeosa hõivas linna.
Venelastest punaarmeelaste patriotismi ning ohvrimeelsust S
inimägedes ning muudes Eesti
pinnal peetud lahingutes on võimalik ja tulebki tunnustada, kuna nemad võitl
esid oma kodumaa
eest ja värvides. Eestlastest punaarmeelaste puhul ei saa s
ee kõne alla tulla, juhul, kui me peame
selleks kodumaaks ikka Eestit, mitte Venemaad või Nõukogude Liitu. Üht si
lma kinni pigistades
võime neid mehi ehk pidada Nõukogude võimu ohvriteks.
Valik: Saksa sõjavägi 1941-1944
Nagu Ants Oras on märkinud, pole ükski rahvas maailmas oma rahvusliku tr
aditsiooni poolest nii
sügavalt saksavastane kui lätlased ja eestlased. Kui sovetid ole
ksid kinni pidanud
mittekallaletungilepingust, siis oleks neil olnud neid tundeid – ja li
saks 1930. aastate teisel poolel
kujunenud natsivastasust kerge ära kasutada ning nad oleksid Hitleri
-vastases sõjas saanud truu
liitlase. Pidagem meeles ka seda, et II maailmasõja algus
es oli ainult üks suurriik – just nimelt
Hitleri-Saksamaa, tunnustanud
de jure
Baltimaade liitmist N. Liiduga. Nii oli eestlastel 1941. aast
a
alguseks veel enam põhjust natsi-Saksamaad vihata.
Kuid kui Molotov 22. juunil 1941 teatas sakslaste rünnakust N. Liidule, tundis val
dav osa
eestlasi kõike muud kui kaastunnet. Veel enam - mäletades värskelt
Nõukogude võimu
repressioonipoliitikat, tervitasid paljud eestlased Saksa rindeüks
usi vabastajatena. Ants Laretei
kirjeldab sakslaste jõudmist Pärnusse järgmiselt: “Kalevis
juubeldab rahvas, lehvivad sini-must-
valged. Üle tänava postkontori ees rebib sakslane üllatunud miilitsa
l mütsi eest viisnurga, tõmbab
tal kabuurist nagaani ja pakub seda kõikjale jõudvatele poisiklutti
dele. Värske revolvri omanik sihib
miilitsat, sakslane haarab poisilt relva ja seda keelavalt
raputades lausub: “Nein, nein, nicht
schiessen, zu jung“. Miilits aga longib veel rumalama ilmega nagu kuutõbine
kesklinna poole.”
Tuhanded mehed astusid esimese hooga politseisse või Saksa väejuhatuse
loodud ida- ja
politseipataljonidesse. Viimaseid kasutati itta nihkunud rinde taga
lajulgestuses, partisanidevastases
võitluses ja ajapikku aina enam ka rindel. Ida ja politseipatalj
onides võitles kokku üle
10 000
mehe.
Mälestustest paistab, et väga paljude nende meeste lähedasi
oli esimese punase aasta jooksul
kommunistide poolt represseeritud. Paljud läksid võitlusse, et hoida ära
Venemaa kallaletung
Eestile. Pole välistatud, et mõningatele tundus ligitõmbav ka natsii
deoloogia. Aga Saksa munder
pandi selga ka teistel, kättemaksuhimust või ideoloogilstest kaalutlus
test erinevatel põhjustel.
Seiklushimust või seepärast, et pärast aasta vältavat vabataht
liku lepingut ülikooli õppima saada.
Need üksused viidi hiljem järk-järgult Relva-SS-i koosseisu, kuna Saksa
seadused keelasid
mittesakslaste teenimise
Wehrmachtis.
See oli ka hiljem peaaegu kõigi eesti ja üldse muudest
rahvustest üksuste SS-ile allutamise peapõhjuseks. Mõningaid neid üksus
i on süüdistatud
sõjakuritegudes, osasid ilmselt ülekohtuselt, osasid ilmselt ka as
ja eest. Sõda Venemaal oli
äärmiselt julm mõlemalt poolt.
Peagi aga tõi jäik okupatsioonirežiim, Eesti omariikluse mit
tetunnustamine Kolmanda
Reich
’i poolt ja Saksa tagalavõimude juhtimisel läbi viidud nõiajaht kommunis
tidele, nende
poolehoidjatele ja juutidele kaasa eestlaste suhtumise muutumis
e. Kuid ka valikuid oli vähe. Ants
Oras kirjeldab tundeid, mida saadi inglaste raadiosaateid kuulates:
“...Meie maa paistis olevat
unustatud ja meie kannatused jäänud tähelepanuta.... Nõukogude Liit oli nüüd sangar
ja märter,
kuid meie, kes me olime nüüd samuti sattunud sakslastele jalgu, ei pa
istnud enam üldse olemas
olevat.... Olime masendunud sellest, et lääneriigid näisid täiesti üks
kõikselt suhtuvat ” See
suhtumine asetub veelgi küünilisemasse valgusesse siis, kui meenutam
e, kuidas lääneriikide
propaganda Külma sõja alates eesti mehi metsa jääma õhutas
, kavatsemata tegelikult neile appi
tulla.
1942. aasta augustis kuulutati Saksa võimude poolt välja Eesti Leegion
i asutamine ning
hiljem mõnede aastakäikude meeste sundmobilisatsioon. Meestele pakut
i valikut Saksa
rindeväeosade ja tööteenistuse vahel rindevööndis või Saksamaal. Mobilisa
tsiooni tööteenistusse
teostas Saksa tööamet, sest tööle võis panna ka okupeeritud maade e
lanikke. Harri Rent kirjeldab
valikuid nii: “Samas tänaval seisis üks leegionär ja kui me oma
poistekambaga hakkasime uksest
sisse minema, küsis ta meie käest: “Kuhu nüüd?”. Vastasime: Te
adagi kuhu, teisele korrusele,
komisjoni.” “Kas olete lollid või? Lähete sakslastele kraavi kaeva
ma!”. “Ei tea, mida me siis peame
tegema, näed ju isegi, igal mehel on kutse peos.” Selle kutsega pühki
ge perset ja kui te õiged mehed
olete, siis tulge leegioni. Leegion vabastab teid kõikidest teis
test kohustustest. Leegionis on saksa
sõjaväe parim varustus ja relvastus. Leegionis oled ikka härra. Mi
tte sina ei kaeva kraavi, vaid
hoopis
Wehrmachti
rott kaevab sulle kaeviku valmis. Ja kui te sinna ülesse lähete, e
ga te siis
sellepärast veel rindest pääse. Paberi peal on küll kirjas
, et teid ei tohi lähemal kui 25 kilomeetrit
rindest rakendada, aga usu sa seda, vahe on ainult selles, et si
na lähed rindele labidaga, leegionär
aga kuulipildujaga....Mõeldud, tehtud, ja nii panimegi oma nimed kirja “Ee
sti SS Leegioni” ja kohe
päris vabatahtlikult.” Loodavat Eesti Leegioni lubati rakendada E
esti piiride kaitseks. Kuid
leegionäridest moodustatud pataljon “Narva” saadeti 1943. aasta suvel r
asketesse tõrjelahingutesse
Izjumi linna lähedal. Pataljon paistis positiivselt silma oma
võitlusvõime ja -tahte poolest, kandes
ka ränki kaotusi. 1944. aasta alguses oli leegionäre
11 000.
1944. aasta alguses purustasid Nõukogude väed Leningradi piiranud Saksa ar
meedegrupi
“Nord”. Eesti oli peaaegu kaitseta, siia taganenud Saksa väeosas
id jahtiv Punaarmee tungis juba
veebruari alul mitmes kohas üle Narva jõe. Et Eesti ja Lät
i kaitsmiseks jõude nappis, kuulutati
okupatsiooniorgani Eesti Omavalitsuse poolt 31. jaanuaril 1944 välja üldm
obilisatsioon Saksa
armeesse. Erinevalt varasematest väkkekutsetest asusid Eest
i rahvuslikud ringkonnad eesotsas Eesti
viimase peaministri Jüri Uluotsaga nüüd mobilisatsiooni toetama -
loodeti, et eestlastest koosnevate
vägede toel avaneb võimalus iseseisvuse taastamiseks. Peamine oli
loomulikult tahe end N. Liidu
okupatsioonirežiimi vastu kaitsta. Nõukogude propaganda toetas oma ähvar
dustega kartusi verises
arveteõienduses. Tundub isegi naljakas, kuid Saksa kaitsepolitsei üle
m Martin Sandberger soovitas
eravestluses eestlastel kuulata Moskva raadiot.
Samuti lootsid eestlased, et Lääs võtab Balti riikide heaks ikka
gi midagi ette – oli ju 14.
augustil 1941 sõlmitud USA–Briti Atlandi hartaga deklareeritud, et kõiki
de sõja käigus sõltumatuse
kaotanud rahvaste iseseisvus taastatakse. Selleks puhuks näis relvi kandvate ees
ti üksuste olemasolu
olevat igal juhul kasulik ja mõistlik.
Mobilisatsioon õnnestus, kokkutulnutest võeti teenistusse koos järelvõttudega
üle
40 000
mehe, kellest formeeriti seitse piirikaitserügementi ja ri
da väiksemaid väeosi. Eestisse toodi rutuga
ka teistes rindelõikudes võidelnud eesti üksused. Punaarmee pealetung pe
atati Eesti piiridel
kaheksaks kuuks. Sinimägedes toimunud lahingud, kus osalesid parimad eestlastes
t koosnevad
väeosad, olid veriseimad, mida kunagi Eesti pinnal peetud. Augusti a
lguses oli Punaarmee ülekaal
raskerelvade ja isikkoosseisu osas mitmekordne. Kuid ka Punaarmee ka
otused olid tõenäoliselt
kümme- või rohkem korda suuremad kui nende vastas olnud Saksa mundris eestlas
te, sakslaste ja
teiste väel. Olukorra järsu halvenemise tõttu Idarinde teistes l
õikudes otsustas Saksa ülemjuhatus
siiski väed Eestist välja tõmmata. Taganemine algas 17. septembr
il. Vangi langes
3-4000
Saksa
armees teeninud eestlast.
Mida tõi Saksa väes teeninud eestlaste tegevus kaasa Eestile ja neile endil
e? Kas Sinimägede
lahingu näol oli tegemist tõesti ainult Hitleri kaotatud sõja ühe rinde hoidmisega, m
is nõudis asjatult
tuhandeid Eesti meeste elusid, nagu Rein Ruutsoo väidab?
Kui kasutada Vello Salo sõnu, siis oli neil meestel ehk tõepoolest
vale munder, aga vaenlane
oli küll õige. Need mehed võitlesid bolševike vastu, kellelt midagi he
ad oodata ei olnud. Oma
vanemate, naiste ja laste, ning selle eest, et anda Eestile
veel üks võimalus Saksamaa taganemise ja
Venemaa rünnaku vahel, mille realiseerumisvõimalus näis tollal ol
emas olevat. Võitlused
Sinimägedes aitasid pidada rinnet, mille tulemusena sai osa Ees
ti inimestest siirduda eksiili, hoida
seal poole sajandi vältel üleval küsimust Eesti okupeeritusest j
a pakkuda võimast alternatiivi
sovetiaegse Eesti kultuuritoodangule. Sinimägede võitlustest räägit
i okupatsiooniaastail uhkeid
legende. Ehk teisisõnu – eesti meeste võitlus Sinimägedes aitas e
estlastel okupatsiooniaastatel
venestumisest hoiduda ning Eesti riigil taas iseseisvuda.
Valik: Soome armee 1940-1944
Juba alates nn baaside ajastust oli alanud noorte eesti meeste
salaja Soome minek. Augustist 1940,
mil Eesti N. Liitu inkorporeeriti, hakkas eestlaste arv Soomes
kasvama. Sõja puhkemise järel
Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ning Soome sõttaastumisega Saks
amaa poolel kujunes
olukord, mil oli võimalik ka neil, kes ei tahtnud kanda Saksa mundrit, võidelda
aktiivselt sovettide
vastu.
Uuesti hakkas eesti noormeeste siirdumine Soome hoogu võtma 1942. aastal
. Soomepoiss
Ilmar Sulg on ühes oma erakirjas märkinud: “Kui sakslased leiuta
sid oma propaganda-lööklause -
“ei ole tähtis, kus kommunismi vastu võideldakse – oluline on üksnes, et võidel
dakse” ... selleks, et
põhjendada eesti rahvusväeosade killustatust - “...siis teatav osa i
seseisvalt mõtlevaist ja
otsustatavaist noortest... purjetasid üle lahe, et astuda vabatahtl
ikena veel vabana ja iseseisvana
võitleva vennasrahva ridadesse.” Ideoloogiliselt esindasid Soome saab
unud üsna kirjut pilti. Oli
neid, kes ilma igasuguse ideoloogiata ainult Saksa mobilisatsiooni
eest põgenesid. Aga kahtlemata
oli ka neid, kes selle teekonna ette võtsid kindla tegevusprogrammiga
– et ennast ette valmistada
võitluseks iseseisva Eesti eest okupantide vastu, olgu need siis vene
lased või sakslased,
kommunistid või natsid.
Pärast Saksa sundmobilisatsiooni väljakuulutamist Eestis sagene
s Soome minek. Eestlastest
loodi Soome armees omaette väeosa, Jalaväerügement 200. Kokku teenis Soom
e vägedes ligi
3400
eestlast. 2. augustil 1944 otsustas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee
rügemendi Eestisse kutsuda.
Lõviosa eestlastest, kokku
1800
meest
tuligi 1944. aasta augustis kodumaale tagasi. Rahvas võttis
koju tulnud soomepoisid suure vaimustusega vastu. Eestis killustasid s
akslased rügemendi,
paigutades selle teise pataljoni Kehra õppelaagrisse. Rüge
mendi lahingukogemust omanud esimese
pataljoni kuulunud mehed osalesid Eesti kaitselahinguis
.
Sõjalises mõttes oli soomepoiste panus siiski napp. Kuid mitt
e rahvuspsühholoogilises
mõttes. Soomepoiste tagasitulek Eestisse demonstreeris eestlas
te tahet end ka lootusetus olukorras
kaitsta. Teistes tingimustes oleksid nad võinud Eestile poliitiliselt väga
vajalikuks osutuda.
***
II maailmasõja pinged ei ole aja möödudes oma kirglikkust kaotanud. V
õitjad pole kaotaja suhtes
mõistvamaks ja iseenda suhtes objektiivsemaks muutunud, nagu võiks eeldada
, vaid vastupidi.
Miks, pole selle artikli teema. Kuid oma osa selles on asjaolul,
et Nõukogude Liidu ajal venelastele
sisendatud müüt neist kui maailma progressi lipukandjatest varis
es kokku ning Venemaa juhtkond
on saanud sellest edasi arendada ainult üht osa. See-eest väga jõulis
elt. Sisendades venelastele
enesemääratlust, mille põhialuseks on kuvand neist kui Euroopa ja maa
ilma tohutute ohvrite
hinnaga fašismist päästjast, mis annab indulgentsi kõigi muude teg
ude õigustamiseks. Siseriiklikult
on see neil õnnestunud. Ja õnnestunud ka valdavalt Venemaa meediavälja mõ
jualuse Eesti
immgrantrahvastikuga.
Eesti meeste valikud määras peamiselt Nõukogude võim ise. Seda
võimu oli aasta jooksul
kogetud, ning kes selle võimu olemuses ikkagi veel kahtles, võis kuulata
Moskva raadiot või
vaadata punakotkaste purustatud Eesti linnu. On mõistetav, et mehed, ke
l rahvuslikku meelt ja
vähegi mehisust oli, oleksid võidelnud sovettide vastu koos kellega iganes, olg
u need siis Vene
valgekaartlased, tšetšeeni terroristid, mongoli-tatari hordid või Nap
oleoni suurarmee. Tavaline eesti
mees polnud kursis ka natsiideoloogiaga ega teadnud juutide hävitamise ul
atusest. Küll aga teati
bolševike hirmutegude kõrval ka lääneliitlaste terrorirünnakutest Saksa li
nnade tsiviilelanike vastu.
Niisiis andsid suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eest
i riigi ja rahva eest eesti mehed
Saksa vormis. Teisiti ei saanudki see olla. Väide, et Sinimägede
lahingus kaitsesid eestlased Hitleri
kaotatud sõja üht rinnet, nagu Ruutsoo väidab, on tänase Venemaa vaatepunkt
. Sest eitab eestlaste
õigust oma rahvast kaitsta ning iseseisvaid huvisid omada. Sama loogika
alusel tuli Eesti
Vabadussõda objektiivselt “suures narratiivis” kasuks Hitleri-S
aksamaale, sest kui N. Liit oleks
juba 1930. aastate alguses omanud Eesti-nimelist maalappi, oleks
see talle andnud soodsama
strateegilise lähteolukorra vastasseisus natsidega.
Tänases propagandasõjas ei anna Eestile relvi oma mineviku ma
hasalgamine või sellega
manipuleerimine. Argumendid, mis toodi omal ajal natsivastase Eest
i juhtkonna poolt Saksa väkke
mineku kasuks, on jõulisemad ning täpsemad nendest konstruktsioonidest, mida s
uudame kaasajal
välja kavaldada. Johannes Klesment kirjutas 1943. aasta suvel Eesti väl
isesindajatele: “Võitlus
bolševismi vastu on eesti rahva ajalooline paratamatus, vaatamata
sellele, et bolševism ajutiselt
anglosakside liitlane on.... Meie arvates on seda anglosaksidele kui a
uväärsele ja väärikale rahvale
võimalik selgeks teha ja me arvame, nad suhtuksid meisse paremini,
kui siis, kui me neilt ainult
juhtnööre ja armu ootame”, ning märkis hiljem, kui Saksa mobilisats
iooni toetamine kõne all oli, et
mobilisatsiooni nurjumisel võinuks olla tõsised välispoliitilised t
agajärjed, sest “venelased võivad
kasutada nii propagandaliselt kui oma liitlaste juures mobi nur
jumist sellega, et eesti rahvas ei taha
enamlaste vastu võidelda. Mobi teostamine tähendaks aga omamoodi rahva
hääletust enamlaste
vastu. Liitlastele tulevad need momendid veenvalt ära seletada, eri
ti, et meie rahvas organiseerib
end puhtakujuliselt enda kaitseks, kuna enamlaste siiatulek tähendaks me
ie maa ja rahva tegelikku
kadu ja riikliku isesisvuse küsimuse lõplikku hävitamist. Meie ei s
õdi sakslaste eest, ainult
sündmuste kokkusattumise tõttu peame sõdima koos sakslastega ja seda
ka praeguses okupatsiooni
olustikus. Meie sõdida ei taha, kuid kaitseks oleme kohustatud.” August Re
i, kirglik natsivastane,
kirjutas: “Kui meie teistkordne allaneelamine sovjettide poolt
peaks toimuma samuti, ilma, et meie
vastupanu- ja elutahe miskisugusel viisil tuleks avalikult nähtavale
, siis peab küll kartma, et meie
vabaduse ja iseseisvuse taastamiseks ei jää miskisuguseid shansse üle.”
Niisiis tuleb arvata, et nii taasiseseisvumise kui ka tänas
e propagandasõja seisukohalt oli
1944. aasta vastupanu õige valik. Kui eestlased Sinimägede lahingutes
oma rahvusliku juhtkonna
kutset järgides oma rahvast ja kodumaad kaitsnud poleks, saaks Venemaa
kasutada hoopis
tugevamat propagandarelva, väites õigusega, et rahval, kes end e
i kaitse, polegi õigust
omariiklusele. Ning kui teha valik Punaarmee ja Saksa mundri vahel ee
sti meeste isiklikust
vaatepunktist, jättes nende kohuse oma maa ja rahva ees kõrvale, ka
siis langeb valik Saksa mundri
kasuks – paradoksaalselt olid eestlaste kaotused võitja st Nõukogude väe
s suuremad kui kaotaja
poolel.
Pöördugem veel anglofiili ja humanisti Ants Orase mõtte poole
, kes võib-olla pisut
liialdades on väitnud: “Kaitsejõududes, mis olid allutatud Saksa sõjaväe
le, polnud ainustki meest,
kes poleks haaranud relva, kui väikseimgi Inglise või Ameerika üksus
– pataljon – või kas või paar
langevarjurit – oleks saabunud me maale julgustamaks rahva ülestõusu.” A
ga neid ei tulnud ja N.
Liidu vastu ei seisnud mitte nemad, vaid Saksa sõjavägi. Meie vast
upropaganda juhtideeks võikski
olla osundamine, et lääneliitlased olid Eesti üksi jätnud.
Ruutsoo mainib Erna retke silmas pidades, et ta ei kujuta ette
, “mil viisil võiksid meie mitte-
eestlased tunda uhkust missiooni üle, mis pidi aitama Venemaad orja
stada, nagu soovis Hitler.”
Esiteks ei olnud eestlaste võitluse eesmärgiks Venemaa orjasta
mine, vaid Eesti orjusest vabana
hoidmine. Ja teiseks – kui mitte-eestlased ei taha, polegi neil va
ja Erna retke üle uhkust tunda.
Eestlastel on oma ja venelastel oma ajalugu. Ühine on õigus oma aja
loo üle uhkust tunda. Tõnismäe
pronkssõduri kriis sai alguse nimetatud põhimõtte eiramisest. Eest
i riigivõimu ründest eestlaste
mineviku üht osa sümboliseerivale Lihula mälestussambale.
Lisaks veel üks link sest see läheb ka aega mis seondub venemaga.
http://forte.delfi.ee/news/militaaria/ve...d=65245306