Arstide seas liigub jutt, mida paljud on kuulnud, aga ei söanda päris tõeks tunnistada: kui inimene on elanud pika elu ja võitlus raske haigusega on jõudnud ühesuunalise lõpusirgeni, saabub surm sageli kella viie ajal hommikul.
Teatav füsioloogiline loogika siin valitseb. Teada on, et organism talitleb enam-vähem 24tunnises rütmis. Seda isegi siis, kui ta on pikka aega viibinud ruumis, kus silmsidet päikesega pole. Ikkagi vahelduvad päev ja öö, ärkvelolek ja puhkus.
Arusaadav, et kui organism hakkab pärast ööund vaikselt ärkamiseks valmistuma ja erinevaid päevarežiimiks tarvilikke süsteeme sisse lülitama, vajab ta energiat.
Ja võib just sel hetkel – olles juba pikalt hääbumas – avastada, et nüüd on energia lõplikult otsa saanud. Enam pole võimalik päeva siseneda.
Surm tuleb ikkagi öösel?
Mare Liiger, erakorralise meditsiini arst, kes nüüd juba pikalt Soomes töötab, vaatab Õhtulehe palvel oma andmebaasi läbi.
Tal on olnud viimasel kahel aastal 650 patsienti. Neist paljud just terminaalhoolduses. See tähendab, et krooniline haigus on jõudnud faasi, kus ravida pole enam midagi, saab vaid valu ära võtta ja oodata.
"Neid, kes on viimase paari aasta sees surnud, sain ma kokku 68 – arvestatud on kroonilistesse haigustesse pikaaegselt surijaid," alustab Liiger analüüsiga.
"Ja ma kaevasin suremise kellaajad välja. 69 protsenti on surnud ajavahemikus kella 12 südaööl kuni kella 8 hommikul, ülejäänud päeva ajal. Aga kõige suurem suremise aeg on öösel kella ühest kella kolmeni."
Niisiis, kellaaeg pisut varieerub, aga elutee lõppvaatuses olijad lahkuvad lavalt ikkagi ajal, kui organismi füsioloogial pole enam energiat?
Mare Liiger vaidleb mõõduka ägedusega vastu: "See, et inimese krooniline haigus viib surmani, on meditsiiniline fakt. Aga surma saabumise hetkel ei ole füsioloogia ja meditsiin ainutähtsad. Juures on psühholoogiline mõõde, inimese individuaalsus ja mõningad parameetrid, mida ei osata kirjeldada paremini kui mõistega X."
Kõik on kuulnud lugusid surmalähedastest kogemustest, kus nii-öelda äraminemise ääre peal inimene on näinud valgust tunneli lõpus, ammulahkunud sugulasi, Kristust, kohtunud veel kellegagi, kellega ta tavaloogika kohaselt kohtuda ei saanud.
Mare Liiger ei oska neid kogemusi täpselt tõlgendada. Ta ei julge neid seostada ühegi religiooniga – ehkki väga erineva taustaga inimesed on näinud väga kummalisi ja samas väga sarnaseid nägemusi. Liiger ei söanda üldistada… rohkem kui seda, et midagi lisaks füsioloogiale on veel.
"Õnneks on hakatud seda miskit uurima," rõõmustab Liiger.
Muusika kutsub järgnema?
Mare Liiger teab, millest ta räägib. Nii paarikümneaastaselt kukkus ta istudes kokku. Kaotas teadvuse. Mida see tähendab? Ta istus, eks, seega hakkas tööle gravitatsioon ja ajju verd enam väga palju ei jõudnud.
Muide, sellesse surrakse ära – kui inimene minestab näiteks staadionikontserdi ajal, kui tal ei ole võimalik pikali kukkuda, sest ümbritsev inimmass hoiab teda püsti, siis ta aju ei saa piisavalt verd ja ta lähebki ära.
Mare kaotas teadvuse asendis, kus tal oli võimalik hiljukesi pikali kukkuda. Enne seda, kui süda suutis lüüa verd taas ka ajusse, jõudis Mare kuulda imekaunist, miljonihäälset muusikat, mis kutsus endale järgnema.
Ta ei tee nalja. Seda tõestavad samalaadsed nii-öelda suremiseelsed kogemused üle terve maakera. Sõltumata kontinendist. Sõltumata usust. Sõltumata haridusest.
Mare Liiger on kuulnud korduvalt kolleegide käest jutte, millise täpsusega on kirjeldanud operatsiooninarkoosis olnud patsiendid operatsiooni kulgu.
Kuni konkreetsete arstidevaheliste dialoogideni välja. Kas see kõik on vaid uimastatud või hapnikunäljas aju vingerpuss?
Mare Liiger sellele oletusele alla ei kirjuta. Sest.
Ta on näinud, kuidas ta oma ema, näitleja Ellen Liiger, elas viimased kolm nädalat ainult selle nimel, et teatri kollektiivne suvepuhkus lõpeks ja ta saaks riiklikud matused. Ellen Liiger suri sellele päevale järgnenud ööl, mil teater oli just tööd alustanud.
Mare Liiger on kutsunud põetajana õpetaja viimset võidmist palunud vanaprouale, kes oli just sel päeval kõbusam, kui iial varem. Kirikumees lahkus toast küsimusega, kas ta liiga vara ei tulnud. Paari tunni pärast oli inimene surnud.
Viimane poolseletamatu vahejuhtum tabas Liigerit veel selle nädala esmaspäeval.
Ta ise kirjeldab seda nii.
"Mul on osakond, kus on sees väga raskelt haiged inimesed, nad on sageli dementsed ja unustavad lõpuks ära nii söömise kui ka neelamise.
Nad ei räägi, nad ei suhtle, nad ei saa millestki aru, nad tõmbavad krõnksu, lihased kaovad, lõpuks on nad nagu väikesed känkrad voodis.
See patsient oli kolm nädalat tagasi unustanud ära joomise ja söömise. Kui talle ka midagi pakuti, siis see läks pigem kopsu – ta ei osanud enam neelata.
Ta oli kolm nädalat sellises seisus, et tal ei olnud enam millegi pealt elada. Ta oli ainult kimbuke konte, lihaseid sisuliselt enam ei olnud, käed ja jalad olid looteasendisse krõnksu tõmbunud, ta hingas ainult kuus korda minutis, ta oli sügavalt teadvuseta.
Esmaspäeval lähen ma majja, ja õde ütleb, et see on pöörane – mille pealt patsient elab?
See oli kella kümne ajal hommikul. Ma läksin palatisse. Omaksed, kolmekesi, istuvad voodi kõrval, igaüks oma tugitoolis, nad on seal olnud päevi ja öid.
Ja situatsioon on selline, et ma sain hetkega aru – ära küsi, kust! –, et need omaksed ei lase tal ära minna.
Nad kogu aeg räägivad, et sa oled armas, ja valavad pisaraid.
Ja samas küsivad omaksed õe käest: "Miks ta ei sure?"
Läksin voodi juurde. Memm oli sügavalt teadvuseta. Silitasin ta pead, katsun pulssi ja rääkisin kõva häälega – ma kordan, ma rääkisin sügavalt teadvuseta inimesele –, et kallis, su omaksed armastavad sind, aga sa ei pea enam muretsema, nad saavad hakkama, sa ei tarvitse enam siin olla, su omaksed saavad hakkama, ära muretse, mine rahulikult, kõik läheb hästi!
Läksin oma kabinetti. Kümne minuti pärast tuli selle patsiendi sugulane ja ütles, et surija lõpetas hingamise.
Juhus?
Uurisin maad. Õel oli samasugune juhus eelmisel aastal."
Ajusurmas inimest enam ellu ei ärata
Elu lahkumise juures võib eristada kolme etappi.
Agoonia ehk surmaheitlus esineb pikaldase, näiteks raske haiguse tagajärjel saabuva surma korral: hingamine aeglustub, tasapisi kaovad pulss, teadvus, refleksid.
Agooniale järgneb kliiniline surm, mille peamisteks tunnusteks on südamelöökide ja hingamise katkemine. Ränga trauma korral ei pruugi kliinilisele surmale agooniat eelneda.
Nii kui vereringe lakkab, kaotab inimene kümnekonna sekundiga teadvuse ja sellest hetkest on ta kliinilises surmas. Aga tema aju ei ole veel pöördumatult kahjustatud. Kliinilisest surmast on võimalik inimene elustamisega siia ilma tagasi tuua, kui ei ole tegemist parandamatu haigusega.
Mitu minutit selleks täpselt aega on, sõltub patsiendi olukorrast: kui inimesel on trauma ja suur verekaotus, on situatsioon kriitilisem. Patsiendi jahtumine kingib elustajatele pisut aega juurde.
Aga enamasti läheb kliiniline surm kümnekonna minutiga üle ajusurmaks, kus verevarustuseta jäänud ajurakud lõpetavad töö.
Siiani ei ole teada ühtegi juhtumit, kus inimene oleks ajusurmast tagasi tulnud.
Meditsiinitehnika võimaldab küll pumbata ring patsiendi verd, aga kui tema ajurakud on surnud, pole inimest enam paraku olemas.
http://www.ohtuleht.ee/763715/mis-kell-saabub-surm
Loodetavasti saad oma meelerahu tagasi.
