Üllatus-üllatus, ei leidnudki sellist teemat! Igatahes, see teema on siis arutamiseks ja arultemiseks selle väidetavalt ajaloo suurima tuumaõnnetuse teemal, 30 oktoober oli ETV-s vist isegi dokfilm selle kohta. Järgnevalt kopeerin paar teksti selle kohta.
26. aprillil 1986 ärkas Ukraina linna Pripjati (Pripõt) ligi 50 000 elanikku põrgus. Kuigi silmaga vaadates nägi see veel esialgu välja nagu paradiis.
Kiievis Tšernobõli (ukraina keeles Tšernoboli) rahvusmuuseumis näitab giid filmikaadreid, mis filmitud Pripjati linnas kahel esimesel avariipäeval. Valged sähvatused pildil on põhjustatud radioaktiivsusest – osakesed on filmilindist läbi tunginud. Nähtamatu vaenlane saab nii inimsilmale nähtavaks.
Normaalne elu
Pripjat oli linn, kus igal aastal sündis ligi 1000 last ning elanike keskmine vanus oli pisut üle 26 aasta. Sel kohutaval päeva peeti linnas seitse pulma. Olid kontserdid ja diskod. Emad kõndisid keset nähtamatut kiirgust lapsevankritega.
Kuid linna olid ilmunud kaitseülikondades ja gaasimaskides sõjaväelased. Tänavaid pesti. Kui linlased üritasid teada saada, mis lahti, öeldi neile, et tegu on õppustega. Linn oli ümber piiratud, kõik lahkuda soovijad saadeti tagasi.
Ligi 40 tundi pärast seda, kui tuumajaam oli õhku lennanud, ilmus linna rohkem kui tuhat bussi ning valjuhääldajatest rääkis kohaliku raadiodiktori madal naishääl. Ajutine radioaktiivne olukord, lahkuda tuleb kolmeks päevaks. Enne lahkumist sulgege korterite aknad, lülitage välja elektriseadmed ning keerake kinni gaasiseadmed.
Mõned läksid toakitlis ja sussides, oli ju öeldud – kolmeks päevaks. Tagasiteed sellesse linna pole inimestel vähemalt 500 aastat.
Kakskümmend aastat hiljem on Pripjati sissepääsu ees kolm tõkkepuud – okastraadiga piiratud 30 kilomeetri tsooni piiril, 10 kilomeetrit enne ning otse linnapiiril.
Vagunelamu seinal ei loe rohelise kirjaga tabloo mitte aega, vaid mikroröntgeneid. Mobiilitelefonilevi kummituslinnas on peaaegu olematu. Linnas on mitmes kohas üleval sildid www.pripyat.com. See on koht virtuaalmaailmas, kus linnaelanikud kokku saavad.
Pripjati hakati 1970. aastal ehitama tühjalt kohalt tuumajaama töötajate linnaks. Tegelikult meenutab ta vähe linna ja rohkem magalarajooni. Majad on kõrged ja paljude korteritega. Kaks 16-kordset maja otse keskväljaku ääres, ühe katusel suur Nõukogude Liidu vapp, teisel Ukraina NSV vapp. Nende majade kõrgemate korruste elanikud jälgisid oma rõdudelt, kuidas mõni kilomeeter eemal jaam põles. Helikopterid lendasid ja taeva poole tõusid suitsupilved. Selle uudishimu eest tuli neil inimestel maksta eluga.
Loodus tungib peale
Toidupoe katusest kasvab välja korralik kasepuu. Laste liivakastis on paras võpsik. Põõsad küünitavad okstega esimese korruse akendest sisse ning asfaldipragudest pressivad välja noored puuvõrsed.
Seintele on keegi joonistanud musti inimfiguure, et kummituslinn veel rohkem oma nime õigustaks. Üks kössitab kunagise kaupluse laadimisplatvormil. Teine jookseb üles kultuuripalee tagatrepist. Majas sees küünitab üks lapsepilt liftinuppu. Ent lifti enam ei ole ja liftiuksi samuti mitte. Ainult tühi tunnel keset maja.
16-korruseline kortermaja seinal teatab vana plakat, et mitte ainult täiskasvanud, vaid ka lapsed vastutavad puhtuse eest majas.
Raske on majast leida midagi, mis viitaks elule 1986. aastal. Üksik naisesaabas trepimademel. Tühi Priima pakk.
Kõik, mida on saanud lõhkuda, on lõhutud. Korteritest on lisaks mööblile kadunud radiaatorid, torud, vannid, kraanikausid ja WC-potid. Linnalegendid räägivad, kuidas Pripjati korteritest pärit mänguasjad ja toidunõud Kiievi turul raha vastu vahetati. Ilma mingi hirmuta kiirituse ees.
Praegu on korterites kiiritusetase võrdne Tallinna tänavate omaga. Plahvatus toimus öösel – aknad olid kinni ja radioaktiivne saast langes nagu vihm allapoole, korteritest mööda
Tänaval hüppab dosimeeter kohe kiiresti ülespoole – siin on tõeline kiiritus.
Kõndida võib ainult asfaldil, seda on tuhandeid kordi pestud. Pinnas, kuigi vahetatud, on radioaktiivselt saastunud.
Pripjati vaikus, millest varem käinud nii pikalt räägivad, polegi nii vaikne. Linnud sädistavad puuokstes. Aga ei ühtki inimestele viitavat häält.
Kuni bussijuhil hakkab kas igav või pigem õudne ja ta keerab bussiraadiost viimase välja. Võssotski hääl, aga tümpsuv taust. Võib-olla kostab see nüüd ühest linnapiirist teiseni.
Majade vahel on peidus lastead. Ees rühmatoas laiali mänguasjad – nukud, autod, karud. Plakat – mida rohkem viina isa joob, seda rohkem pisaraid ema ja laste silmis.
Siin ruumis on olnud aastate jooksul palju fotograafe, kes just lasteaiast on otsinud seda õiget pilti, mis ilma sõnadeta suudaks näidata kogu Pripjati õudust.
Magamisruumis on põrandal gaasimaskid. Üks neist on sätitud kenasti voodi kõrvale. Eestoas on gaasimask ja papist mängumaja ühel laual. Kõrval auto ja gaasimask.
Kui need gaasimaskid olid neil päevil kasutusel, siis miks need lastel peast ära võeti, enne kui nad bussi pandi? Radioaktiivsus oli ju ümberringi. Kui neid maske lastele pähe ei pandud, siis miks? Ja kui neid maske ei kasutatud, siis on miks on keegi need hiljem ruumidesse laiali laotanud?
Linna servas teeb buss peatuse raudteesillal, mis on poolel teel jaamast linnani. Terve nädala sõitis siit surmavalt radioaktiivsest pilvest läbi Kiievi-Moskva rong. Nüüd jooksevad rööbastest üle kopsakad metssead.
Linna keskel on lunapark. Autodroom on üks saastunumaid kohti. Siin näitab dosimeeter sama palju kui tuumajaama väravas, kuni viis mikrosiivertit tunnis.
Linna surnuaeda, kuhu maeti osa tuumajaama grafiitvarrastest, inimesi ei lasta. Seal on liiga radioaktiivne.
Õigupoolest oleks sinna minek võrreldav enesetapuga.
Loo autor ja fotograaf Pripjatis olles kaitseriietust ei kasutanud, tsoonist väljudes mõõdeti kiirgustaset nende saabastel, mis oli 25 korda ohtlikust piirist madalam.
Allikas: Postimees
Lisaks leidsin ka ühe artikli, mis oli kirjutatud ühe ajakirjaniku eest, kes elas sellel ajal ukrainas, nii palju kui mina aru sain, pripjati lähedal.
Ukraina ajakirjanik Juri Kazakov kirjutas 30. novembri 2000.a. Eesti Ekspressis, kuidas toimus kurikuulsa Tshernobõli tuumajaama katastroof ja kuidas õnnetus on mõjutanud tema elu. Taasavaldame artikli Jaapani sündmuste valguses.
Oli tavaline hall aprillikuu hommik. Kõik klassid, kaasa arvatud meie 5b, seisid rivis koolimaja ees, et hommikuvõimlemist teha. Mängis reibas klaverimuusika, poisid ja tüdrukud tegid laisalt oma harjutusi.
Aga midagi oli viltu. Vanemad õpilased sosistasid omavahel väikestes gruppides ja paljud neist tõmbasid oma punased pioneerikaelarätid kauboi-indiaani stiilis näo ette. Kolmanda vahetunni ajaks oli kogu koolimaja ärevil.
Kõigist kuulujuttudest, mis rääkisid katastroofist keemiatehases, aatomipommi plahvatusest ja muudest taolistest segastest asjadest, adusin vaid kahte tõika: midagi oli juhtunud ja õhk oli saastatud.
Kui koju läksin, leidsin, et ema on ebatavaliselt vara töölt tagasi jõudnud; tollal töötas ta rasketööstuse sõjaväelises inspektsioonis. Ta andis mulle otsekohe viis tilka joodi klaasi piimaga ja rääkis, mida oli teada saanud mitteametlikest allikatest töö juures - Tshernobõli tuumaelektrijaamas oli toimunud õnnetus ja õhku pääsenud radioaktiivsed osakesed olid tuule mõjul levinud üle suure maa-ala.
Olin tuumajaama näinud, kui tegime perega reisi Põhja-Ukrainasse, kust Pripjati jõgi läbi soode vääneldes suurde Kiievi veehoidlasse voolab. Talupojad karjatasid otse tuumajaama lähedal kitsi ja see ei paistnud sugugi ohtlikuna. Raske oli ette kujutada, et kõik need aasad ja männimetsad olid juba surnud...
Nagu emale öeldi, oli ainus ravim tolle nähtamatu ohu vastu tavaline jood, millega mu küünarnukid olid vägagi tuttavad. Alles aastaid hiljem sain teada, et jood kaitseb kilpnääret radioaktiivsete joodiisotoopide eest.
Tundus, nagu poleks midagi muutunud, kuid juba enne ametlikku teadaannet õnnetusest 29. aprillil hakkas õpilasi koolis vähemaks jääma. Täiskasvanud tegid kõik mis võimalik, et oma lapsi kindlasse kohta toimetada. Tänu ametlikule kolimispoliitikale oli enamikul meist sugulasi riigi kaugemates piirkondades.
RAUDTEEJAAMAD, LENNUJAAMAD, jõesadam, bussijaamad - kõik olid tulvil inimesi, kes püüdsid hullumeelselt mis tahes transpordivahendile pileteid hankida. Must turg teenis noil päevil hiiigelkasumeid. Isal õnnestus osta meile - mulle ja mu vennale - piletid Moskvasse alles 20. maiks ja ma viibisin küllalt kaua Kiievis, et näha valitsuse ebasiirast suhtumist rahvasse - tavapärast 1. mai paraadi, millest sunniti osa võtma ka lapsi. Toimus ka jalgrattavõistlus "Rahvusvahelise rahu eest" - samal ajal, kui 90 kilomeetri kaugusel saastas tuumareostus kogu maad.
Siis ilmus ajalehes Sovetskaja Ukraina ühest lõigust koosnev lugu, milles teatati, et on toimunud õnnetus ühe Tshernobõli reaktoriga ja et "tagajärgede likvideerimiseks on võetud meetmeid. Ohvreid abistatakse. On moodustatud erikomisjon asja uurimiseks."
Kuid enamik inimesi ei pööranud tähelepanu positiivsele ametlikule infole ning olid piisavalt arukad, et võtta tarvitusele elementaarseid kaitsevahendeid. Ära joo kraanivett, kasuta söögi valmistamiseks ja joomiseks ainult pudelitesse villitud vett, võta sisse joodi ja piira väljaspool hooneid viibimise aega miinimumini! Mõned tehnikafännid, nagu minu viiuliõpetaja, olid ise valmis teinud riistapuu, millega sai radioaktiivsust mõõta, ja kasutasid neid agregaate turul müüdava toidu kontrollimiseks.
Veetsin kogu suve oma tädi juures Moskva äärelinnas ja kui ma sügisel tagasi läksin, et kooliskäimist jätkata, oli mu klassis mitu uut õpilast - need olid Tshernobõli tuumajaama tööliste lapsed, kes olid Pripjatist evakueeritud. Nad rääkisid meile toimunud õnnetusest. Nii tekkis mosaiikpilt, mille ma lõpuks ise kokku panin, korjates fotograafina infot viis aastat kestnud külaskäikude jooksul tuumajaama aastatel 1995-2000.
1986. AASTA 26. APRILLI hommikul kontrollisid tuumajaama tehnilised töötajad ühe turbiini käitumist, kuna ilmnesid kaod ühe reaktori töös. Oli teada, et jaama konstruktsiooni tõttu võis seal energia ootamatult suureneda, mis võis lõpuks viia plahvatuseni. Ilmselt seetõttu, et jaam oli veelgi riketealtim, kui arvati, tõusis ühe reaktori temperatuur dramaatiliselt. Vee, kuumuse ja grafiidi koosmõju viis äkilise plahvatuseni, millele järgnes laastav tulekahju, kuna grafiit põles ühe kommentaatori sõnul "nagu hiiglaslik grillimisahi... samasuguse intensiivse, peaaegu leegitu kuumusega".
Õhku lenduv kiirgus kerkis radioaktiivse pilvena kõrgele taevasse ja liikus peamiselt loode suunas. Pripjati linn, kus elasid umbes 50 000 jaama töötajat ja nende pered, pääses hullemast.
Põrgu oli lahti Tshernobõli tuumajaamas. Suurem osa neljanda reaktori katusest ja seintest oli õhku lennanud. Kohale olid kutsutud tuletõrjujad. Üks mees - operaator - kanti juba teadmata kadunute nimekirja ja kaks noort tuletõrjujat said üllatavalt kõrgeid kiiritusdoose, kui nad püüdsid hulljulgelt, kuid edutult teda kaosest üles leida. Nad surid mõne päeva jooksul.
Tulekahju otsesel tagajärjel said sajad inimesed kõvasti kiiritada ja 237 inimest haigestus kiiritustõppe. See võib põhjustada surma ülimalt ohtlike aju- või soolekahjustuste tõttu tundide või päevade jooksul või luukahjustuste ja tõsiste põletushaavade tõttu nädalate jooksul. Tegelikult oli ligi 200 inimest seitse aastat hiljem ikka veel elus. 28 surid õnnetusele järgnenud kuude jooksul ja veel kümme aastaks 1993, ent nende surma põhjust on raskem kindlaks määrata.
Need on ainsad täiskasvanud, kelle kohta teatakse, et nad surid õnnetusest põhjustatud radioaktiivse kiirguse tõttu. Tänaseni keeldub lääne ajakirjandus uskumast, et radioaktiivsus võib sääraselt mõjuda: kõrge tase tapab päevade või nädalatega, ent paljud inimesed - kaasa arvatud enamik nendest, kes kannatavad kiiritustõve all - elavad üle ka väga kõrged lühiajalised kiiritusdoosid ja satuvad seejärel nende hulka, kes on saanud märksa madalamaid kiiritusdoose, ning neil on kõrgenenud soodumus surra vähki 10, 20 või enama aasta pärast. Vaid laste puhul toimub kõik märksa kiiremini.
LääS TEADIS õNNETUSEST VAREM kui enamik Nõukogude Liidu elanikest. 28. aprilli hommikul kell 8.30 saabus Forsmarki tuumaelektrijaama Rootsis üks tehnik tööle. Ta oli just jõudnud jaama sellesse piirkonda, kus töötajad teevad läbi ametliku kiiritusdoosi kontrolli, kui talle meenus, et ta oli midagi oma autosse unustanud. Et auto juurde tagasi minna, pidi ta läbima tavalise radioaktiivsuskontrolli. Tema kingad panid kontrollseadme üürgama. Ta mõistis, et on saanud kiiritada väljaspool jaama.
Ärevusse sattunud rootslased kontrollisid, kas nende endi jaam pole põhjustanud õhu saastumist. Kõik näis korras olevat. Võeti ette kaardid ja kontrolliti tuule suunda. Nende pilk jäi pidama kagu-suunal, kus nad tegid kindlaks Tshernobõli neli reaktorit. Uudis levis läänemaailmas kiiresti. 12 tundi hiljem edastas Moskva televisioon teate, milles tunnistati Tshernobõlis juhtunud õnnetust.
Kahjustatud reaktor oli vaja sulgeda. Ühe Nõukogude salalaboratooriumi-linna Tsheljabinski tervisespetsialist pakkus vabatahtlikult oma teenuseid. Ta lendas Tshernobõlisse, kus aitas organiseerida sadade meeste tööd, kes saadeti kolmanda reaktori katusele, et puhastada seda kõrge radiatsioonitasemega prahist. Käsitsi töötavad mehed kandsid spetsriietust. Igaühele anti aega üks minut ja 10 sekundit, et kühveldada kõik see, mis nad leidsid, tagasi kahjustatud reaktori ruumidesse või maapinnale.
Need mehed kuulusid 600 000 töölise ja sõjaväelase hulka, kes olid "likvideerijatena" kokku toodud üle kogu NSV Liidu ja kes kolme järgmise aasta jooksul olid sunnitud tegelema puhastusoperatsioonidega. Nende arv ja kiirus, millega nende tegevust organiseeriti, annavad tunnistust kunagise Nõukogude riigi võimust.
Samal ajal leidis aset massiline evakueerimine. Algse kriisi lõpuks oli saastatud piirkonnast evakueeritud 400 000 inimest. Tshernobõli ümber rajati 30kilomeetrise raadiusega tsoon, milles ei tohtinud keegi elada. Muidugi ei järginud radioaktiivne pilv geomeetriareegleid ja mõned piirkonnad väljaspool 30kilomeetrist tsooni said veelgi enam saastatud. Mõni kiiritatud kohtadest sai evakueerimisele kuuluva tsooni staatuse alles neli aastat pärast õnnetust. Inimesed, kes seal elasid, evakueeriti väevõimuga, ehkki mitteametlik evakueerimislaine pühkis paljud inimesed juba varem minema. Kohale jäid vaid need, kellel polnud ühtegi muud kohta, kuhu minna. Paljud vanemad inimesed jäid oma kodudesse, et surra oma kodumaal. Neil polnud midagi kaotada - nende lapsed ja lapselapsed olid läinud.
Samaaegselt tuumajaamaga piirneva ala puhastamisega ehitati plahvatanud neljanda reaktori ümber betoonist sarkofaag, et varjata selle ohtlikku sisu tuulte eest, mis radioaktiivset tolmu edasi kandsid, ja kaitsta kahjustatud ehitisi selle sees. Kõigepealt ehitati reaktori ümber betoonist vundament. Siis püstitati seinad ja katus.
INIMESTE JULGUS, KES TSHERNOBõLIS töötasid, on üks liigutavamaid külgi kogu loo juures. Vabatahtlikena võtsid sellest osa sajad tehnilised töötajad ja eksperdid, ehkki üllas idee polnud ainus liikumapanev tegur. Tshernobõli tsoonis oli keskmine töötasu 1000 rubla - kuus korda rohkem kui Moskva inseneri palk. Raha ja radioaktiivsusest tingitud riisiko olid jõud, mis inimesi sellele tööle meelitasid.
Umbes kümne kilomeetri kaugusele jaamast ehitati tsemenditehas, et varustada ehitustöid vajaliku tsemendiga. Ehitati kaks silda - üks üle Pripjati ja teine üle Dnepri - ning rajati 250 km teid, et oleks kergem ehitusmaterjale ja masinaid kohale toimetada. Õhutransporti ei saanud kasutada, kuna maandumisel oleksid lennukid õhku paisanud suurel hulgal radioaktiivset tolmu.
Sarkofaag on kummaline ehitis. Kuna see valmis kiirustades ja väga rasketes tingimustes, vajab see pidevat järelevalvet. Läänes on esitatud jubedaid oletusi selle kohesest kokkukukkumisest. Tshernobõli tuumajaama juhid seevastu kinnitavad, et kokkukukkumine sarkofaagi ei ähvarda ja et mingil juhul ei ohusta see ümbritsevaid ehitisi.
Tshernobõli töötajad teevad sarkofaagi ja selle naaberehitiste juures pidevaid hooldustöid. Samas võib sarkofaagi mõnedes osades liikuda vaid kaitseriietuses (puuvillased tunked, mask ja kiiver). Plahvatanud reaktori kontrollruum asub umbes 24 meetri kaugusel ülessulanud südamikust, mis intensiivselt kiirgab. Neliteist aastat pärast õnnetust on radiatsioon ruumis langenud sellise tasemeni, et tunniajalise külaskäigu ajal ulatub doos 1/500-ni tasemest, mis on tuumajaamatöötajatele aastas lubatud (kuid mida nad saavad harva).
Tshernobõli tuumajaam suletakse lõplikult tänavu 15. detsembril. Talvel annab tuumaenergia umbes 40 protsenti kogu Ukraina elektrienergiast ja Tshernobõli ainus veel töötav osa annab umbes kuus protsenti.
LääNE G7 RIIGID KUULUTASID 1995. aastal, et kõik Tshernobõli reaktorid tuleb sulgeda ja lubasid abistada Ukrainat jaama sulgemise ning uute tuumajaamade rajamisega kaasnevate kulude katmisel, samuti tavaliste elektrijaamade olukorra parandamisel.
Lääne seisukoht lähtub raudsest loogikast. Ukrainas on ainult Tshernobõlis RBMK-tüüpi reaktorid, mida peetakse kõige vähem turvalisteks. Ent üks probleem jääb siiski püsima - pärast katastroofi ehitati Tshernobõlist umbes 40 km kaugusele tühjale kohale uus linn Slavutitsh, et anda peavarju jaama töötajatele. See oli paradiis, võrreldes enamiku endise Nõukogude Liidu linnadega - korterid polnud viletsamad kui Lääne linnalähedaste rajoonide eramud, lasteaedades olid ujumisbasseinid, haigla oli kaasaegne.
Slavutitshil on vaid üks ülesanne, anda peavarju Tshernobõli tuumajaama 6000-le töötajaliie ja nende pereliikmetele. Kui jaam suletakse, peab enamik 28 000 elanikust hakkama uut tööd otsima. Linn on ülejäänud tsivilisatsioonist liiga kaugel.
Suletud Tshernobõlile piisab vaid paarist vahetusest inseneridest ja mõnekümnest töölisest. Neid läheb vaja valmivas tuumajäätmete ümbertöötamistehases, mis saab oma toorme teistest Ukraina tuumajaamadest. Inimvoog, mis 1986. aastal liikuma hakkas, voogab edasi. Tshernobõli õudusjutt jätkub.
allikas: Eesti Ekspress
Niisiis, mis arvate sellest juhtumist? Minu arust oli see vägagi jube, ning märgin ära, et need artiklid on tehtud minuteada paar aastat tagasi, võimalik et rohkemgi. Praeguseks on see tuumajaam suletud. Aga siiski, mis siis, kui saab otsa põlevkivi? Ja ma ei usu väga, et tuule, päikese ja veeenergia kogu selle energiahulga, mida me oleme harjunud kasutama, kätte saab. Muidugi olen mõelnud, kas ei oleks võimalik koguda energiat piksega. See toimiks piksevarda moodi: äike lööb vardasse, ning minig ühendusega läheb kogu see energia, mis pikses on, kuskile akusse. See aga on üsna võimatu, niiet võimalik, et umbes 50 aasta pärast peab 90% maailmast elama tuumaenergia toel. Ka eesti lähedal peaks olema mõned tuumajaamad. Kui ma ei eksi, on üks neist leedus ja üks venemaal. Aga keegi pole õelnud, et seal ei või tekkida õnnetust. Kui eestisse rajataks tuumajaam, ja see plahvataks, oleks imselt radioaktiivse aine raadius nii suur, et vähemalt enamik Eestist peab evaukeerima(Vabandust, ma ei oska seda sõna õigesti kirjutada), ning siis on meie rahvus põhimõtteliselt välja surnud. Siiski, saaks me siis imselt odavamalt elektrit, ning töötus langeks, arvestades, kui palju üks tuumajaam vajab töötajaid. Niisiis, on see kahe otsaga asi. Iseasi on see, kas meie riik tõesti vajab tuumajaama, või suudame me siiski muude energiatega hakkama saada senikaua, kuni leitakse uus ja ohutum viis elektrienergia tootmise jaoks?
Edit: Tšernobõli nimi
26. aprillil 1986 ärkas Ukraina linna Pripjati (Pripõt) ligi 50 000 elanikku põrgus. Kuigi silmaga vaadates nägi see veel esialgu välja nagu paradiis.
Kiievis Tšernobõli (ukraina keeles Tšernoboli) rahvusmuuseumis näitab giid filmikaadreid, mis filmitud Pripjati linnas kahel esimesel avariipäeval. Valged sähvatused pildil on põhjustatud radioaktiivsusest – osakesed on filmilindist läbi tunginud. Nähtamatu vaenlane saab nii inimsilmale nähtavaks.
Normaalne elu
Pripjat oli linn, kus igal aastal sündis ligi 1000 last ning elanike keskmine vanus oli pisut üle 26 aasta. Sel kohutaval päeva peeti linnas seitse pulma. Olid kontserdid ja diskod. Emad kõndisid keset nähtamatut kiirgust lapsevankritega.
Kuid linna olid ilmunud kaitseülikondades ja gaasimaskides sõjaväelased. Tänavaid pesti. Kui linlased üritasid teada saada, mis lahti, öeldi neile, et tegu on õppustega. Linn oli ümber piiratud, kõik lahkuda soovijad saadeti tagasi.
Ligi 40 tundi pärast seda, kui tuumajaam oli õhku lennanud, ilmus linna rohkem kui tuhat bussi ning valjuhääldajatest rääkis kohaliku raadiodiktori madal naishääl. Ajutine radioaktiivne olukord, lahkuda tuleb kolmeks päevaks. Enne lahkumist sulgege korterite aknad, lülitage välja elektriseadmed ning keerake kinni gaasiseadmed.
Mõned läksid toakitlis ja sussides, oli ju öeldud – kolmeks päevaks. Tagasiteed sellesse linna pole inimestel vähemalt 500 aastat.
Kakskümmend aastat hiljem on Pripjati sissepääsu ees kolm tõkkepuud – okastraadiga piiratud 30 kilomeetri tsooni piiril, 10 kilomeetrit enne ning otse linnapiiril.
Vagunelamu seinal ei loe rohelise kirjaga tabloo mitte aega, vaid mikroröntgeneid. Mobiilitelefonilevi kummituslinnas on peaaegu olematu. Linnas on mitmes kohas üleval sildid www.pripyat.com. See on koht virtuaalmaailmas, kus linnaelanikud kokku saavad.
Pripjati hakati 1970. aastal ehitama tühjalt kohalt tuumajaama töötajate linnaks. Tegelikult meenutab ta vähe linna ja rohkem magalarajooni. Majad on kõrged ja paljude korteritega. Kaks 16-kordset maja otse keskväljaku ääres, ühe katusel suur Nõukogude Liidu vapp, teisel Ukraina NSV vapp. Nende majade kõrgemate korruste elanikud jälgisid oma rõdudelt, kuidas mõni kilomeeter eemal jaam põles. Helikopterid lendasid ja taeva poole tõusid suitsupilved. Selle uudishimu eest tuli neil inimestel maksta eluga.
Loodus tungib peale
Toidupoe katusest kasvab välja korralik kasepuu. Laste liivakastis on paras võpsik. Põõsad küünitavad okstega esimese korruse akendest sisse ning asfaldipragudest pressivad välja noored puuvõrsed.
Seintele on keegi joonistanud musti inimfiguure, et kummituslinn veel rohkem oma nime õigustaks. Üks kössitab kunagise kaupluse laadimisplatvormil. Teine jookseb üles kultuuripalee tagatrepist. Majas sees küünitab üks lapsepilt liftinuppu. Ent lifti enam ei ole ja liftiuksi samuti mitte. Ainult tühi tunnel keset maja.
16-korruseline kortermaja seinal teatab vana plakat, et mitte ainult täiskasvanud, vaid ka lapsed vastutavad puhtuse eest majas.
Raske on majast leida midagi, mis viitaks elule 1986. aastal. Üksik naisesaabas trepimademel. Tühi Priima pakk.
Kõik, mida on saanud lõhkuda, on lõhutud. Korteritest on lisaks mööblile kadunud radiaatorid, torud, vannid, kraanikausid ja WC-potid. Linnalegendid räägivad, kuidas Pripjati korteritest pärit mänguasjad ja toidunõud Kiievi turul raha vastu vahetati. Ilma mingi hirmuta kiirituse ees.
Praegu on korterites kiiritusetase võrdne Tallinna tänavate omaga. Plahvatus toimus öösel – aknad olid kinni ja radioaktiivne saast langes nagu vihm allapoole, korteritest mööda
Tänaval hüppab dosimeeter kohe kiiresti ülespoole – siin on tõeline kiiritus.
Kõndida võib ainult asfaldil, seda on tuhandeid kordi pestud. Pinnas, kuigi vahetatud, on radioaktiivselt saastunud.
Pripjati vaikus, millest varem käinud nii pikalt räägivad, polegi nii vaikne. Linnud sädistavad puuokstes. Aga ei ühtki inimestele viitavat häält.
Kuni bussijuhil hakkab kas igav või pigem õudne ja ta keerab bussiraadiost viimase välja. Võssotski hääl, aga tümpsuv taust. Võib-olla kostab see nüüd ühest linnapiirist teiseni.
Majade vahel on peidus lastead. Ees rühmatoas laiali mänguasjad – nukud, autod, karud. Plakat – mida rohkem viina isa joob, seda rohkem pisaraid ema ja laste silmis.
Siin ruumis on olnud aastate jooksul palju fotograafe, kes just lasteaiast on otsinud seda õiget pilti, mis ilma sõnadeta suudaks näidata kogu Pripjati õudust.
Magamisruumis on põrandal gaasimaskid. Üks neist on sätitud kenasti voodi kõrvale. Eestoas on gaasimask ja papist mängumaja ühel laual. Kõrval auto ja gaasimask.
Kui need gaasimaskid olid neil päevil kasutusel, siis miks need lastel peast ära võeti, enne kui nad bussi pandi? Radioaktiivsus oli ju ümberringi. Kui neid maske lastele pähe ei pandud, siis miks? Ja kui neid maske ei kasutatud, siis on miks on keegi need hiljem ruumidesse laiali laotanud?
Linna servas teeb buss peatuse raudteesillal, mis on poolel teel jaamast linnani. Terve nädala sõitis siit surmavalt radioaktiivsest pilvest läbi Kiievi-Moskva rong. Nüüd jooksevad rööbastest üle kopsakad metssead.
Linna keskel on lunapark. Autodroom on üks saastunumaid kohti. Siin näitab dosimeeter sama palju kui tuumajaama väravas, kuni viis mikrosiivertit tunnis.
Linna surnuaeda, kuhu maeti osa tuumajaama grafiitvarrastest, inimesi ei lasta. Seal on liiga radioaktiivne.
Õigupoolest oleks sinna minek võrreldav enesetapuga.
Loo autor ja fotograaf Pripjatis olles kaitseriietust ei kasutanud, tsoonist väljudes mõõdeti kiirgustaset nende saabastel, mis oli 25 korda ohtlikust piirist madalam.
Allikas: Postimees
Lisaks leidsin ka ühe artikli, mis oli kirjutatud ühe ajakirjaniku eest, kes elas sellel ajal ukrainas, nii palju kui mina aru sain, pripjati lähedal.
Ukraina ajakirjanik Juri Kazakov kirjutas 30. novembri 2000.a. Eesti Ekspressis, kuidas toimus kurikuulsa Tshernobõli tuumajaama katastroof ja kuidas õnnetus on mõjutanud tema elu. Taasavaldame artikli Jaapani sündmuste valguses.
Oli tavaline hall aprillikuu hommik. Kõik klassid, kaasa arvatud meie 5b, seisid rivis koolimaja ees, et hommikuvõimlemist teha. Mängis reibas klaverimuusika, poisid ja tüdrukud tegid laisalt oma harjutusi.
Aga midagi oli viltu. Vanemad õpilased sosistasid omavahel väikestes gruppides ja paljud neist tõmbasid oma punased pioneerikaelarätid kauboi-indiaani stiilis näo ette. Kolmanda vahetunni ajaks oli kogu koolimaja ärevil.
Kõigist kuulujuttudest, mis rääkisid katastroofist keemiatehases, aatomipommi plahvatusest ja muudest taolistest segastest asjadest, adusin vaid kahte tõika: midagi oli juhtunud ja õhk oli saastatud.
Kui koju läksin, leidsin, et ema on ebatavaliselt vara töölt tagasi jõudnud; tollal töötas ta rasketööstuse sõjaväelises inspektsioonis. Ta andis mulle otsekohe viis tilka joodi klaasi piimaga ja rääkis, mida oli teada saanud mitteametlikest allikatest töö juures - Tshernobõli tuumaelektrijaamas oli toimunud õnnetus ja õhku pääsenud radioaktiivsed osakesed olid tuule mõjul levinud üle suure maa-ala.
Olin tuumajaama näinud, kui tegime perega reisi Põhja-Ukrainasse, kust Pripjati jõgi läbi soode vääneldes suurde Kiievi veehoidlasse voolab. Talupojad karjatasid otse tuumajaama lähedal kitsi ja see ei paistnud sugugi ohtlikuna. Raske oli ette kujutada, et kõik need aasad ja männimetsad olid juba surnud...
Nagu emale öeldi, oli ainus ravim tolle nähtamatu ohu vastu tavaline jood, millega mu küünarnukid olid vägagi tuttavad. Alles aastaid hiljem sain teada, et jood kaitseb kilpnääret radioaktiivsete joodiisotoopide eest.
Tundus, nagu poleks midagi muutunud, kuid juba enne ametlikku teadaannet õnnetusest 29. aprillil hakkas õpilasi koolis vähemaks jääma. Täiskasvanud tegid kõik mis võimalik, et oma lapsi kindlasse kohta toimetada. Tänu ametlikule kolimispoliitikale oli enamikul meist sugulasi riigi kaugemates piirkondades.
RAUDTEEJAAMAD, LENNUJAAMAD, jõesadam, bussijaamad - kõik olid tulvil inimesi, kes püüdsid hullumeelselt mis tahes transpordivahendile pileteid hankida. Must turg teenis noil päevil hiiigelkasumeid. Isal õnnestus osta meile - mulle ja mu vennale - piletid Moskvasse alles 20. maiks ja ma viibisin küllalt kaua Kiievis, et näha valitsuse ebasiirast suhtumist rahvasse - tavapärast 1. mai paraadi, millest sunniti osa võtma ka lapsi. Toimus ka jalgrattavõistlus "Rahvusvahelise rahu eest" - samal ajal, kui 90 kilomeetri kaugusel saastas tuumareostus kogu maad.
Siis ilmus ajalehes Sovetskaja Ukraina ühest lõigust koosnev lugu, milles teatati, et on toimunud õnnetus ühe Tshernobõli reaktoriga ja et "tagajärgede likvideerimiseks on võetud meetmeid. Ohvreid abistatakse. On moodustatud erikomisjon asja uurimiseks."
Kuid enamik inimesi ei pööranud tähelepanu positiivsele ametlikule infole ning olid piisavalt arukad, et võtta tarvitusele elementaarseid kaitsevahendeid. Ära joo kraanivett, kasuta söögi valmistamiseks ja joomiseks ainult pudelitesse villitud vett, võta sisse joodi ja piira väljaspool hooneid viibimise aega miinimumini! Mõned tehnikafännid, nagu minu viiuliõpetaja, olid ise valmis teinud riistapuu, millega sai radioaktiivsust mõõta, ja kasutasid neid agregaate turul müüdava toidu kontrollimiseks.
Veetsin kogu suve oma tädi juures Moskva äärelinnas ja kui ma sügisel tagasi läksin, et kooliskäimist jätkata, oli mu klassis mitu uut õpilast - need olid Tshernobõli tuumajaama tööliste lapsed, kes olid Pripjatist evakueeritud. Nad rääkisid meile toimunud õnnetusest. Nii tekkis mosaiikpilt, mille ma lõpuks ise kokku panin, korjates fotograafina infot viis aastat kestnud külaskäikude jooksul tuumajaama aastatel 1995-2000.
1986. AASTA 26. APRILLI hommikul kontrollisid tuumajaama tehnilised töötajad ühe turbiini käitumist, kuna ilmnesid kaod ühe reaktori töös. Oli teada, et jaama konstruktsiooni tõttu võis seal energia ootamatult suureneda, mis võis lõpuks viia plahvatuseni. Ilmselt seetõttu, et jaam oli veelgi riketealtim, kui arvati, tõusis ühe reaktori temperatuur dramaatiliselt. Vee, kuumuse ja grafiidi koosmõju viis äkilise plahvatuseni, millele järgnes laastav tulekahju, kuna grafiit põles ühe kommentaatori sõnul "nagu hiiglaslik grillimisahi... samasuguse intensiivse, peaaegu leegitu kuumusega".
Õhku lenduv kiirgus kerkis radioaktiivse pilvena kõrgele taevasse ja liikus peamiselt loode suunas. Pripjati linn, kus elasid umbes 50 000 jaama töötajat ja nende pered, pääses hullemast.
Põrgu oli lahti Tshernobõli tuumajaamas. Suurem osa neljanda reaktori katusest ja seintest oli õhku lennanud. Kohale olid kutsutud tuletõrjujad. Üks mees - operaator - kanti juba teadmata kadunute nimekirja ja kaks noort tuletõrjujat said üllatavalt kõrgeid kiiritusdoose, kui nad püüdsid hulljulgelt, kuid edutult teda kaosest üles leida. Nad surid mõne päeva jooksul.
Tulekahju otsesel tagajärjel said sajad inimesed kõvasti kiiritada ja 237 inimest haigestus kiiritustõppe. See võib põhjustada surma ülimalt ohtlike aju- või soolekahjustuste tõttu tundide või päevade jooksul või luukahjustuste ja tõsiste põletushaavade tõttu nädalate jooksul. Tegelikult oli ligi 200 inimest seitse aastat hiljem ikka veel elus. 28 surid õnnetusele järgnenud kuude jooksul ja veel kümme aastaks 1993, ent nende surma põhjust on raskem kindlaks määrata.
Need on ainsad täiskasvanud, kelle kohta teatakse, et nad surid õnnetusest põhjustatud radioaktiivse kiirguse tõttu. Tänaseni keeldub lääne ajakirjandus uskumast, et radioaktiivsus võib sääraselt mõjuda: kõrge tase tapab päevade või nädalatega, ent paljud inimesed - kaasa arvatud enamik nendest, kes kannatavad kiiritustõve all - elavad üle ka väga kõrged lühiajalised kiiritusdoosid ja satuvad seejärel nende hulka, kes on saanud märksa madalamaid kiiritusdoose, ning neil on kõrgenenud soodumus surra vähki 10, 20 või enama aasta pärast. Vaid laste puhul toimub kõik märksa kiiremini.
LääS TEADIS õNNETUSEST VAREM kui enamik Nõukogude Liidu elanikest. 28. aprilli hommikul kell 8.30 saabus Forsmarki tuumaelektrijaama Rootsis üks tehnik tööle. Ta oli just jõudnud jaama sellesse piirkonda, kus töötajad teevad läbi ametliku kiiritusdoosi kontrolli, kui talle meenus, et ta oli midagi oma autosse unustanud. Et auto juurde tagasi minna, pidi ta läbima tavalise radioaktiivsuskontrolli. Tema kingad panid kontrollseadme üürgama. Ta mõistis, et on saanud kiiritada väljaspool jaama.
Ärevusse sattunud rootslased kontrollisid, kas nende endi jaam pole põhjustanud õhu saastumist. Kõik näis korras olevat. Võeti ette kaardid ja kontrolliti tuule suunda. Nende pilk jäi pidama kagu-suunal, kus nad tegid kindlaks Tshernobõli neli reaktorit. Uudis levis läänemaailmas kiiresti. 12 tundi hiljem edastas Moskva televisioon teate, milles tunnistati Tshernobõlis juhtunud õnnetust.
Kahjustatud reaktor oli vaja sulgeda. Ühe Nõukogude salalaboratooriumi-linna Tsheljabinski tervisespetsialist pakkus vabatahtlikult oma teenuseid. Ta lendas Tshernobõlisse, kus aitas organiseerida sadade meeste tööd, kes saadeti kolmanda reaktori katusele, et puhastada seda kõrge radiatsioonitasemega prahist. Käsitsi töötavad mehed kandsid spetsriietust. Igaühele anti aega üks minut ja 10 sekundit, et kühveldada kõik see, mis nad leidsid, tagasi kahjustatud reaktori ruumidesse või maapinnale.
Need mehed kuulusid 600 000 töölise ja sõjaväelase hulka, kes olid "likvideerijatena" kokku toodud üle kogu NSV Liidu ja kes kolme järgmise aasta jooksul olid sunnitud tegelema puhastusoperatsioonidega. Nende arv ja kiirus, millega nende tegevust organiseeriti, annavad tunnistust kunagise Nõukogude riigi võimust.
Samal ajal leidis aset massiline evakueerimine. Algse kriisi lõpuks oli saastatud piirkonnast evakueeritud 400 000 inimest. Tshernobõli ümber rajati 30kilomeetrise raadiusega tsoon, milles ei tohtinud keegi elada. Muidugi ei järginud radioaktiivne pilv geomeetriareegleid ja mõned piirkonnad väljaspool 30kilomeetrist tsooni said veelgi enam saastatud. Mõni kiiritatud kohtadest sai evakueerimisele kuuluva tsooni staatuse alles neli aastat pärast õnnetust. Inimesed, kes seal elasid, evakueeriti väevõimuga, ehkki mitteametlik evakueerimislaine pühkis paljud inimesed juba varem minema. Kohale jäid vaid need, kellel polnud ühtegi muud kohta, kuhu minna. Paljud vanemad inimesed jäid oma kodudesse, et surra oma kodumaal. Neil polnud midagi kaotada - nende lapsed ja lapselapsed olid läinud.
Samaaegselt tuumajaamaga piirneva ala puhastamisega ehitati plahvatanud neljanda reaktori ümber betoonist sarkofaag, et varjata selle ohtlikku sisu tuulte eest, mis radioaktiivset tolmu edasi kandsid, ja kaitsta kahjustatud ehitisi selle sees. Kõigepealt ehitati reaktori ümber betoonist vundament. Siis püstitati seinad ja katus.
INIMESTE JULGUS, KES TSHERNOBõLIS töötasid, on üks liigutavamaid külgi kogu loo juures. Vabatahtlikena võtsid sellest osa sajad tehnilised töötajad ja eksperdid, ehkki üllas idee polnud ainus liikumapanev tegur. Tshernobõli tsoonis oli keskmine töötasu 1000 rubla - kuus korda rohkem kui Moskva inseneri palk. Raha ja radioaktiivsusest tingitud riisiko olid jõud, mis inimesi sellele tööle meelitasid.
Umbes kümne kilomeetri kaugusele jaamast ehitati tsemenditehas, et varustada ehitustöid vajaliku tsemendiga. Ehitati kaks silda - üks üle Pripjati ja teine üle Dnepri - ning rajati 250 km teid, et oleks kergem ehitusmaterjale ja masinaid kohale toimetada. Õhutransporti ei saanud kasutada, kuna maandumisel oleksid lennukid õhku paisanud suurel hulgal radioaktiivset tolmu.
Sarkofaag on kummaline ehitis. Kuna see valmis kiirustades ja väga rasketes tingimustes, vajab see pidevat järelevalvet. Läänes on esitatud jubedaid oletusi selle kohesest kokkukukkumisest. Tshernobõli tuumajaama juhid seevastu kinnitavad, et kokkukukkumine sarkofaagi ei ähvarda ja et mingil juhul ei ohusta see ümbritsevaid ehitisi.
Tshernobõli töötajad teevad sarkofaagi ja selle naaberehitiste juures pidevaid hooldustöid. Samas võib sarkofaagi mõnedes osades liikuda vaid kaitseriietuses (puuvillased tunked, mask ja kiiver). Plahvatanud reaktori kontrollruum asub umbes 24 meetri kaugusel ülessulanud südamikust, mis intensiivselt kiirgab. Neliteist aastat pärast õnnetust on radiatsioon ruumis langenud sellise tasemeni, et tunniajalise külaskäigu ajal ulatub doos 1/500-ni tasemest, mis on tuumajaamatöötajatele aastas lubatud (kuid mida nad saavad harva).
Tshernobõli tuumajaam suletakse lõplikult tänavu 15. detsembril. Talvel annab tuumaenergia umbes 40 protsenti kogu Ukraina elektrienergiast ja Tshernobõli ainus veel töötav osa annab umbes kuus protsenti.
LääNE G7 RIIGID KUULUTASID 1995. aastal, et kõik Tshernobõli reaktorid tuleb sulgeda ja lubasid abistada Ukrainat jaama sulgemise ning uute tuumajaamade rajamisega kaasnevate kulude katmisel, samuti tavaliste elektrijaamade olukorra parandamisel.
Lääne seisukoht lähtub raudsest loogikast. Ukrainas on ainult Tshernobõlis RBMK-tüüpi reaktorid, mida peetakse kõige vähem turvalisteks. Ent üks probleem jääb siiski püsima - pärast katastroofi ehitati Tshernobõlist umbes 40 km kaugusele tühjale kohale uus linn Slavutitsh, et anda peavarju jaama töötajatele. See oli paradiis, võrreldes enamiku endise Nõukogude Liidu linnadega - korterid polnud viletsamad kui Lääne linnalähedaste rajoonide eramud, lasteaedades olid ujumisbasseinid, haigla oli kaasaegne.
Slavutitshil on vaid üks ülesanne, anda peavarju Tshernobõli tuumajaama 6000-le töötajaliie ja nende pereliikmetele. Kui jaam suletakse, peab enamik 28 000 elanikust hakkama uut tööd otsima. Linn on ülejäänud tsivilisatsioonist liiga kaugel.
Suletud Tshernobõlile piisab vaid paarist vahetusest inseneridest ja mõnekümnest töölisest. Neid läheb vaja valmivas tuumajäätmete ümbertöötamistehases, mis saab oma toorme teistest Ukraina tuumajaamadest. Inimvoog, mis 1986. aastal liikuma hakkas, voogab edasi. Tshernobõli õudusjutt jätkub.
allikas: Eesti Ekspress
Niisiis, mis arvate sellest juhtumist? Minu arust oli see vägagi jube, ning märgin ära, et need artiklid on tehtud minuteada paar aastat tagasi, võimalik et rohkemgi. Praeguseks on see tuumajaam suletud. Aga siiski, mis siis, kui saab otsa põlevkivi? Ja ma ei usu väga, et tuule, päikese ja veeenergia kogu selle energiahulga, mida me oleme harjunud kasutama, kätte saab. Muidugi olen mõelnud, kas ei oleks võimalik koguda energiat piksega. See toimiks piksevarda moodi: äike lööb vardasse, ning minig ühendusega läheb kogu see energia, mis pikses on, kuskile akusse. See aga on üsna võimatu, niiet võimalik, et umbes 50 aasta pärast peab 90% maailmast elama tuumaenergia toel. Ka eesti lähedal peaks olema mõned tuumajaamad. Kui ma ei eksi, on üks neist leedus ja üks venemaal. Aga keegi pole õelnud, et seal ei või tekkida õnnetust. Kui eestisse rajataks tuumajaam, ja see plahvataks, oleks imselt radioaktiivse aine raadius nii suur, et vähemalt enamik Eestist peab evaukeerima(Vabandust, ma ei oska seda sõna õigesti kirjutada), ning siis on meie rahvus põhimõtteliselt välja surnud. Siiski, saaks me siis imselt odavamalt elektrit, ning töötus langeks, arvestades, kui palju üks tuumajaam vajab töötajaid. Niisiis, on see kahe otsaga asi. Iseasi on see, kas meie riik tõesti vajab tuumajaama, või suudame me siiski muude energiatega hakkama saada senikaua, kuni leitakse uus ja ohutum viis elektrienergia tootmise jaoks?
Edit: Tšernobõli nimi
Just seetõttu saksa vägedel ei õnnestunudki saavutada oma eesmärke, sest Kurski võit tuli neile liiga raskelt liiga suurte kaotustega kätte. Phyrrose võit, mis hiljem vene propa hoopis Punaarmee võiduks kujundas.