Teema hinnang:
  • 2Hääli - 5 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Autism
#1
VikipeediA ütleb Autismi kohta nii:
http://et.wikipedia.org/wiki/Autism
Autism
Autism ehk endassesulgumus on pervasiivne arenguhäire, millele on iseloomulik psüühika hälbinud ja/või kahjustatud areng ning häirete avaldumine kolmes valdkonnas:
vastastikuses sotsiaalses mõjutamises
suhtlemine
piiratud stereotüüpne käitumine
Autismile peetakse iseloomulikuks inimsuhetest eemaldumist ja nende asendamist omaloodud fantaasiamaailmaga, suhtlemishäireid ning tavalisest erinevat maailmatunnetust. Autismi esinemissagedus on 3–4 last 10 000 kohta. Sagedasem on see häire poiste hulgas: 3–4 poissi ühe tüdruku kohta. Järjekindla õpetuse ja tegelusraviga on võimalik aidata autistil arendada igapäevaelus vajalikke oskusi, kaasa arvatud oskust suhelda. Paljud autistid jäävad aga terve elu jooksul sõltuvaks pidevast kõrvalisest abist.
Sisukord [peida]
1 Autismi ajalugu
2 Seotud mõisted
3 Kirjandus
4 Lisalugemist
5 Välislingid
Sõna autism on kasutusel olnud juba 100 aastat, see tuleb kreeka keelest, sõnast autós (αὐτός, tähendus ise). See väljend kirjeldab olukorda, kus inimene on eraldatud sotsiaalsest keskkonnast, seega isoleeritud.
Eugen Bleuler oli šveitsi psühhiaater, kes hakkas esimesena 1911. aastal seda väljendit kasutama, kirjeldamaks ühte skisofreenia alaliiki. Ta viitab sellega patsientidele, kes tõmbuvad oma fantaasiamaailma ning pingutused, et nendega kontakti saada, muutuvad nende jaoks talumatuks segajaks.

Autismi uuem käsitlus rajaneb kahe suure pioneeri töödel. Leo Kanner ja Hans Asperger alustasid mõlemad antud häire juhtumite uurimist 1930ndatel aastatel. Antud aastakümnetel oli spetsialistidel diagnostiliselt raske eristada autismi lapseea skisofreeniast. Ei olnud selget arusaama sellest, mis täpsemalt on skisofreenia, seda nii täiskasvanutel, rääkimata veel lastest. Kõike imelikku ja normaalsest erinevat nimetati skisofreeniaks. Autistlikke lapsi nimetati skisofreenikuteks kuna nad ei suhelnud maailmaga ning ei hoidnud teiste inimestega silmsidet, olid eemaletõmbunud, omas maailmas. Leo Kanneri jaoks oli skisofreenia ja autismi erinevus selles, et autistlikud jooned on püsivad, skisofreenia puhul aga vahelduvad psühhootilised hood normaalse seisundiga. Samuti ei ole autistidel hallutsinatsioone, mis on osa skisofreenia diagnoosist. Antud perioodi skisofreenia teraapiat ilmestas ravi LSD-ga, elektrišokid ja muu taoline. Seda perioodi ei iseloomusta ka tänapäevased ravimiuuringud, mis usaldusväärselt kinnitaks ravimeetodite tõhusust.

Autismialaste uuringute peamiseks teerajajaks on Leo Kanner (1894-1981). Ta sündis ja elas esimesed aastad Austrias. Olulisima osa oma elust töötas ja õpetas ta Ameerikas, Baltimore’s, John Jopkinsi Ülikoolis.

Oma esimeses suuremas teaduslikus töös ("Autistic Disturbances of Affective Contact", 1943) kirjeldas ta vaatluse all olnud 11 last. Ühte last kirjeldab ta järgnevalt: "Talle tundub piisavat temast endast. Ta ei näita välja mingit naudingut, kui keegi teda paitab. Ta ei hooli sellest, kes tuleb või läheb, samamoodi ei hooli ta sellest kui ta ema või isa tema juurde tulevad või kui keegi eakaaslastest temaga mängida soovib. Ta tundub tõmbuvat iseendasse ja näib elavat enda maailmas."

Ta kirjeldab antud seisundit sõnaga autism. Juba oma esimestes töödes kirjutab ta sellest, et tõenäoliselt on antud häirel bioloogilised alused ja et antud lapsed sünnivad maailma juba sellistena, et nad ei soovi lähedust ja kontakti teiste inimestega, ning tõenäoliselt lastevanemate kasvatusstiil ei mängi häire kujunemises olulist rolli.

1943. aasta Kanneri artikli järgi on autism (ehk Kanneri autism):
emotsionaalse kontakti puudumine inimestega;
tugev soov säilitada samasus rutiinides ja keskkonnas;
vaimustus objektidest, mida saab peenmotoorikaga käsitleda;
mutism või keeleoskus, mida ei kasutata eesmärgipäraselt suhtluseks;
väga hea kognitiivne võimekus, mis esineb mälus ja mõningates testides;
sh häire algus enne 30ndat kuud.

Enamikul 11 lapsest tema uuringus olid väga head kognitiivsed võimed ühes või kahes kitsas valdkonnas - nt loomade klassifitseerimine või aadresside ja ajatabelite meelde jätmine.

Autismiuuringute teine oluline alusepanija on Hans Asperger (1906–1980). Ta sündis ja elas Viinis. Lapsena oli keeleliselt väga võimekas. Samas oli tal suuri raskusi sõprade leidmisel ja teda peeti eraldihoidvaks lapseks. Õppis Viini ülikoolis meditsiini ja töötas hiljem haigla lasteosakonnas. Oma esimeses suuremas teadustöös töötas ta umbes 200 perekonnaga, kelle lastel esines sarnaste sümptomitega häiret nagu Kanner oli Ameerikas kirjeldanud. Erinevalt Kanneri lastest oli Aspergeri vaatlusalustel arenenud kõne. Asperger kirjeldas antud sündroomi järgnevate sümptomite kaudu: empaatia puudus, vähene võime luua sõprussuhteid, ühepoolsed ja monotoonsed vestlused, intensiivne hõivatus ühest kitsast valdkonnast ja kohmakad liigutused. Asperger nimetas enda poolt kirjeldatud lapsi ka väikesteks professoriteks, sest nad suutsid neid huvitavast teemast rääkida pikalt ja suure detailsusega. Tema järgi on ka häire nimetus Aspergeri sündroom. Asperger nägi enda sündroomi alati eraldiseisvana Kanneri tutvustatud häirest. Reaalselt oli neil kahel kirjeldusel palju ühist.

1944 avaldas ta esimese olulisima artikli antud teemal, mis alles 1989. aastal tõlgiti inglise keelde. Aspergeri töö oli kirjutatud saksa keeles ja ilmus Teise maailmasõja ajal, seetõttu said tuntuks pigem Kanneri tööd.

1960. aastaks oldi jõutud spetsialistide ringkonnas selgusele, et autism on skisofreeniast täiesti eraldiseisev häire. Sel perioodil lisandus Leo Kannerile ja Hans Apsergerile Bruno Bettelheim, keda saab pidada kolmandaks olulisimaks mõjutajaks autismi ajaloos.

Bruno Bettelheim (1903-1990) on samuti sündinud Austrias. 1939. aastal, peale viibimist 11 kuud kahes natsirežiimi laagris, emigreerus ta Ameerikasse.

Nii Kanner kui ka Asperger ei kirjutanud raamatuid, mille kaudu oleksid lapsevanemad saanud teavet antud häire kohta. Selle lünga täitis Bettelheim. Paraku uskus Bettelheim, et autismil ei ole mitte bioloogilised põhjused, vaid kasvatuslikud. Oma raamatutes süüdistas ta lapsevanemaid nende laste autismis.

Tema teooria põhines tema natsi sunnitöölaagrites viibimise kogemusel. Pärast vabanemist leidis ta, et antud laagrite elanikel ja autistlikel lastel on mitmeid sarnasusi. Ta leidis, et nende laste emad on kui laagrite korrapidajad, st kumbki ei hooli oma lastest (hoolealustest), olles nende vastu külmad ja kalgid. Sellest seosest järeldas ta, et kui lapsed on pandud säärasesse ekstreemsesse olukorda, siis tekib neil vastureaktsioon, mis väljendub autistlike joontena. Ning sarnaselt laagrielanikele suunavad need lapsed kogu oma energia sellesse, et ennast sellest ekstreemsest keskkonnast eraldada, mis väljendubki autistlike joontena, nagu endassetõmbumine, mitte rääkimine jne.

Nende emade kirjeldamiseks võttis ta esmakordselt kasutusele väljendi "külmkapi emad" (refridgerator mothers). Ta uskus, et autistlike laste emad on külmad ning süüdi oma lapse häires. Ta leidis, et laps areneb normaalselt, kuid kuna emal on mingi psüühikahäire, siis lapse psüühika samuti vastusena sellele muutub autistlikuks. Lähtuvalt sellest leidis ta, et raviks tuleks need lapsed oma emadest eraldada. Nagu ka eelnevalt tõi ta seoseid natsilaagritega. Kui panna normaalse psüühikaga inimene sellisesse ekstreemsesse keskkonda, siis mõjutab see ka tema psüühikat. Kui aga luua keskkond, mis on natsilaagritele vastupidine, siis peaks olema võimalik taastada normaalne psüühika, ehk siis sama põhimõtte järgi peaks olema võimalik ka autism välja ravida.

See teooria ja raamatud, mis said väga populaarseteks, on väga tugevalt mõjutanud paljusid emasid üle maailma. Kuna see on üks selgemaid ja lihtsamaid teooriaid, mis pakub sellele endiselt segasele häirele seletusi, võtsid paljud emad seda kui tõde ning süüdistasid lapse häires iseennast. Ühest küljest andis see lapsevanematele seletuse, miks nende laps käitub teatud viisil, ja ka võimaluse, kuidas seda ravida. Samas tekitas see paljudes süütunnet ja vajadust psühhoteraapia järele.

1980. aastatel jõuti kindlale arusaamale, et autismi põhjuseks on bioloogilised faktorid, mitte see, kuidas last on kasvatatud. Selles perioodist alates on leitud kõige tõhusamaks meetodiks autismi spektri häirete ravis käitumisteraapia. Käitumisteraapia on põhialuseks, millele vajadusel lisatakse meetodeid teistest sekkumistest.

Ka tänapäeval ei oska teadlased ütelda, mis täpsemalt põhjustab autismi spektri häireid. Põhjuseid otsitakse geenidest, sünniprotsessist, loote- kui ka beebieast. Milles ollakse kindlad on see, et antud häiretel on bioloogiline alus ning et lastevanemate kasvatusmeetodid ei põhjusta lapsel seda häiret.
_____________________________________________________________

Avaldage oma arvamus. Ka siis, kui Te ei ole kokku puutunud autismiga. Eriti on oodatu autismiga kokkupuutunute arvamus. Ning Autismi sees olevate inimeste eneste arvamust.

Vasta
#2
Keeruline teema, kuid iseenesest oleks millest rääkida.
Vasta
#3
(24-12-2013, 22:21 )Psühholoog Kirjutas: Keeruline teema, kuid iseenesest oleks millest rääkida.


Mis mind puudutab, siis mina ei oska selles teemas kaasa rääkida. Vastasingi ainult sellepärast, et vihjati - "oleks millest rääkida". Aga palun, räägi siis!

Vasta
#4
On küll, jah, keeruline teema...olen uurinud. Kui nüüd kogu mulle teadaolev kokku panna, siis mulle tundub (võin ka eksida), et autistina (eriti kergem vorm Aspergeri sündroom) sündinud on eelnevalt rikkunud kõrgemaid seaduseid. Nad on väga enesekesksed. Vaatamisel on neil tuum ilus kollane kuid tohutu must suitsuvine on ümber. Kui selline laps sünnib, oleks hea varakult kõrvalekalle ära tunda, ideaalis peaks pere elama maal, üks vanematest peaks ainult selle lapsega tegelema, õpetama, harjutama käitumist, mõtlemist. Arvata on, et nende energiaväljas on palju pahalasi...eks sellise lapse kasvatamine paras võitlus ole.
Vasta
#5
Jah sellise lapse KASVATAMINE on paras võitlus. Enamik kahjuks loobubki ja saadab nad kuhugi arstide poolt soovitatud erikooli, mis minu arvates on väga vale käitumine ühe lapsevanema poolt. See ei tule lapsele kuidagi kasuks.
Nägin hiljuti ,,Puutepunktis'' sellist lehtsabast ema, kes põhimõtteliselt loobus oma lapsest mingi uue suhte ja oma vaba aja kasuks, mõistmata, et kui tal on selline laps, siis järelikult see on tema õppetund...No vähemalt minu arvates.
Samas, kui lugeda indigolastest või kristall-lastest, võib ära tunda just nimelt autistlikud lapsed... võib-olla see ongi lihtsalt miski uuem täiustatud versioon inimesest? Pead küll ei anna oma väite vastu, kuid ise kaldun seda arvama, et need lapsed ja ka juba täiskasvanud, on tulnud meile midagi õpetama. Mina olen küll palju õppinud.
Vasta
#6
Olen ka mõelnud, et peaks neist lastest aurapilte tegema, enne kooli, sest kooli ajal see muutub. Kahtlustan, et indigod, tumesinine aura. Lapsevanemale õpetab tohutut kannatlikkust, andestamist, oma ego tahaplaanile jätmist. Ma olen aru saanud, et pigem neile lastele on kogemust Maal vaja, et nemad muutuksid, mitte nii väga vanematele (öeldi, et vanemad osutavad kasvatamise teenust, sest need lapsed on siiski kõrgemast sfäärist välja kukkunud)...nad peavad õppima inimeseks olemist.
Vasta
#7
Autism - kas on inimesel midagi liiga vähe või liiga palju. Siinkohal me ei räägi kasvatusest, suhtumisest ja ühiskondlikusest.
Inimesel ajus on midagi puudu või siis on liiga palju. Normaalsel inimesel on üldjuhul 50/50 ehk tasakaalus.
Normaalsel inimesel tegelikuses pole kunagi kõik tasakaalus, see kõigub koguaeg, kuid mitte nõnda suures koguses kui autismi põdeval inimesel. Püsivale 50/50 seisundile siin maa peal suudavad vähesed jõuda ja ka seda pidada.
Autismi põdev inimene näiteks siis oleks 30/70 või 70/30. Loodan, et see võrdlus ütleb midagi.
See on lihtlabane seletus. Ma võiksin rääkida veel sügavamalt, mis toimub autismi põdeva inimese ajus, impulssidest, ainetest (mis mõjutavad kogu teemat) jne.
Põhjuseid miks autism üldse mingil inimesel on, on seinast seina. Täpselt sama palju, kui minul luid on.
Vasta
#8
Kui IQ-sid võrrelda, siis nn. normaalsel inimesel on kõike natuke, kuid autistlikul on suuri kõrvalekaldeid, ehk asi ei ole niivõrd tasakaalus: kui näiteks suhtlemisoskusel on suured lüngad, siis jälle kusagil mujal on erakordsed võimed. Sellist last normaalsete ühiskonda kasvatades tulebki tegeleda nende lünkade parandusega ja õpetamisega... olen tähele pannud, et nad ei hakka küll kunagi arvama/mõtlema asjadest kui normaalne inimene, kuid nad pigem õpivad selgeks ühiskonna poolt peale surutud ,,normaalsed'' käitumisnormid.

Vasta
#9
Artikkel Telegrammist "Soolestiku mikrofloora parandamine aitab leevendada autismi."
http://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/so...sJn7ftKVwE

Soolestiku mikrofloorat aitavad parandada mitmed raviseened, kogu loend:
http://en.wikipedia.org/wiki/Medicinal_mushrooms
Paljud siin nimetatud seentest kasvavad ka Eestis. Lisaks lepakäbid.
Vasta
#10
(24-12-2013, 16:28 )kalldunn Kirjutas: VikipeediA ütleb Autismi kohta nii:
http://et.wikipedia.org/wiki/Autism
Autism
Autism ehk endassesulgumus on pervasiivne arenguhäire, millele on iseloomulik psüühika hälbinud ja/või kahjustatud areng ning häirete avaldumine kolmes valdkonnas:
vastastikuses sotsiaalses mõjutamises
suhtlemine
piiratud stereotüüpne käitumine
Autismile peetakse iseloomulikuks inimsuhetest eemaldumist ja nende asendamist omaloodud fantaasiamaailmaga, suhtlemishäireid ning tavalisest erinevat maailmatunnetust. Autismi esinemissagedus on 3–4 last 10 000 kohta. Sagedasem on see häire poiste hulgas: 3–4 poissi ühe tüdruku kohta. Järjekindla õpetuse ja tegelusraviga on võimalik aidata autistil arendada igapäevaelus vajalikke oskusi, kaasa arvatud oskust suhelda. Paljud autistid jäävad aga terve elu jooksul sõltuvaks pidevast kõrvalisest abist.
Sisukord [peida]
1 Autismi ajalugu
2 Seotud mõisted
3 Kirjandus
4 Lisalugemist
5 Välislingid
Sõna autism on kasutusel olnud juba 100 aastat, see tuleb kreeka keelest, sõnast autós (αὐτός, tähendus ise). See väljend kirjeldab olukorda, kus inimene on eraldatud sotsiaalsest keskkonnast, seega isoleeritud.
Eugen Bleuler oli šveitsi psühhiaater, kes hakkas esimesena 1911. aastal seda väljendit kasutama, kirjeldamaks ühte skisofreenia alaliiki. Ta viitab sellega patsientidele, kes tõmbuvad oma fantaasiamaailma ning pingutused, et nendega kontakti saada, muutuvad nende jaoks talumatuks segajaks.

Autismi uuem käsitlus rajaneb kahe suure pioneeri töödel. Leo Kanner ja Hans Asperger alustasid mõlemad antud häire juhtumite uurimist 1930ndatel aastatel. Antud aastakümnetel oli spetsialistidel diagnostiliselt raske eristada autismi lapseea skisofreeniast. Ei olnud selget arusaama sellest, mis täpsemalt on skisofreenia, seda nii täiskasvanutel, rääkimata veel lastest. Kõike imelikku ja normaalsest erinevat nimetati skisofreeniaks. Autistlikke lapsi nimetati skisofreenikuteks kuna nad ei suhelnud maailmaga ning ei hoidnud teiste inimestega silmsidet, olid eemaletõmbunud, omas maailmas. Leo Kanneri jaoks oli skisofreenia ja autismi erinevus selles, et autistlikud jooned on püsivad, skisofreenia puhul aga vahelduvad psühhootilised hood normaalse seisundiga. Samuti ei ole autistidel hallutsinatsioone, mis on osa skisofreenia diagnoosist. Antud perioodi skisofreenia teraapiat ilmestas ravi LSD-ga, elektrišokid ja muu taoline. Seda perioodi ei iseloomusta ka tänapäevased ravimiuuringud, mis usaldusväärselt kinnitaks ravimeetodite tõhusust.

Autismialaste uuringute peamiseks teerajajaks on Leo Kanner (1894-1981). Ta sündis ja elas esimesed aastad Austrias. Olulisima osa oma elust töötas ja õpetas ta Ameerikas, Baltimore’s, John Jopkinsi Ülikoolis.

Oma esimeses suuremas teaduslikus töös ("Autistic Disturbances of Affective Contact", 1943) kirjeldas ta vaatluse all olnud 11 last. Ühte last kirjeldab ta järgnevalt: "Talle tundub piisavat temast endast. Ta ei näita välja mingit naudingut, kui keegi teda paitab. Ta ei hooli sellest, kes tuleb või läheb, samamoodi ei hooli ta sellest kui ta ema või isa tema juurde tulevad või kui keegi eakaaslastest temaga mängida soovib. Ta tundub tõmbuvat iseendasse ja näib elavat enda maailmas."

Ta kirjeldab antud seisundit sõnaga autism. Juba oma esimestes töödes kirjutab ta sellest, et tõenäoliselt on antud häirel bioloogilised alused ja et antud lapsed sünnivad maailma juba sellistena, et nad ei soovi lähedust ja kontakti teiste inimestega, ning tõenäoliselt lastevanemate kasvatusstiil ei mängi häire kujunemises olulist rolli.

1943. aasta Kanneri artikli järgi on autism (ehk Kanneri autism):
emotsionaalse kontakti puudumine inimestega;
tugev soov säilitada samasus rutiinides ja keskkonnas;
vaimustus objektidest, mida saab peenmotoorikaga käsitleda;
mutism või keeleoskus, mida ei kasutata eesmärgipäraselt suhtluseks;
väga hea kognitiivne võimekus, mis esineb mälus ja mõningates testides;
sh häire algus enne 30ndat kuud.

Enamikul 11 lapsest tema uuringus olid väga head kognitiivsed võimed ühes või kahes kitsas valdkonnas - nt loomade klassifitseerimine või aadresside ja ajatabelite meelde jätmine.

Autismiuuringute teine oluline alusepanija on Hans Asperger (1906–1980). Ta sündis ja elas Viinis. Lapsena oli keeleliselt väga võimekas. Samas oli tal suuri raskusi sõprade leidmisel ja teda peeti eraldihoidvaks lapseks. Õppis Viini ülikoolis meditsiini ja töötas hiljem haigla lasteosakonnas. Oma esimeses suuremas teadustöös töötas ta umbes 200 perekonnaga, kelle lastel esines sarnaste sümptomitega häiret nagu Kanner oli Ameerikas kirjeldanud. Erinevalt Kanneri lastest oli Aspergeri vaatlusalustel arenenud kõne. Asperger kirjeldas antud sündroomi järgnevate sümptomite kaudu: empaatia puudus, vähene võime luua sõprussuhteid, ühepoolsed ja monotoonsed vestlused, intensiivne hõivatus ühest kitsast valdkonnast ja kohmakad liigutused. Asperger nimetas enda poolt kirjeldatud lapsi ka väikesteks professoriteks, sest nad suutsid neid huvitavast teemast rääkida pikalt ja suure detailsusega. Tema järgi on ka häire nimetus Aspergeri sündroom. Asperger nägi enda sündroomi alati eraldiseisvana Kanneri tutvustatud häirest. Reaalselt oli neil kahel kirjeldusel palju ühist.

1944 avaldas ta esimese olulisima artikli antud teemal, mis alles 1989. aastal tõlgiti inglise keelde. Aspergeri töö oli kirjutatud saksa keeles ja ilmus Teise maailmasõja ajal, seetõttu said tuntuks pigem Kanneri tööd.

1960. aastaks oldi jõutud spetsialistide ringkonnas selgusele, et autism on skisofreeniast täiesti eraldiseisev häire. Sel perioodil lisandus Leo Kannerile ja Hans Apsergerile Bruno Bettelheim, keda saab pidada kolmandaks olulisimaks mõjutajaks autismi ajaloos.

Bruno Bettelheim (1903-1990) on samuti sündinud Austrias. 1939. aastal, peale viibimist 11 kuud kahes natsirežiimi laagris, emigreerus ta Ameerikasse.

Nii Kanner kui ka Asperger ei kirjutanud raamatuid, mille kaudu oleksid lapsevanemad saanud teavet antud häire kohta. Selle lünga täitis Bettelheim. Paraku uskus Bettelheim, et autismil ei ole mitte bioloogilised põhjused, vaid kasvatuslikud. Oma raamatutes süüdistas ta lapsevanemaid nende laste autismis.

Tema teooria põhines tema natsi sunnitöölaagrites viibimise kogemusel. Pärast vabanemist leidis ta, et antud laagrite elanikel ja autistlikel lastel on mitmeid sarnasusi. Ta leidis, et nende laste emad on kui laagrite korrapidajad, st kumbki ei hooli oma lastest (hoolealustest), olles nende vastu külmad ja kalgid. Sellest seosest järeldas ta, et kui lapsed on pandud säärasesse ekstreemsesse olukorda, siis tekib neil vastureaktsioon, mis väljendub autistlike joontena. Ning sarnaselt laagrielanikele suunavad need lapsed kogu oma energia sellesse, et ennast sellest ekstreemsest keskkonnast eraldada, mis väljendubki autistlike joontena, nagu endassetõmbumine, mitte rääkimine jne.

Nende emade kirjeldamiseks võttis ta esmakordselt kasutusele väljendi "külmkapi emad" (refridgerator mothers). Ta uskus, et autistlike laste emad on külmad ning süüdi oma lapse häires. Ta leidis, et laps areneb normaalselt, kuid kuna emal on mingi psüühikahäire, siis lapse psüühika samuti vastusena sellele muutub autistlikuks. Lähtuvalt sellest leidis ta, et raviks tuleks need lapsed oma emadest eraldada. Nagu ka eelnevalt tõi ta seoseid natsilaagritega. Kui panna normaalse psüühikaga inimene sellisesse ekstreemsesse keskkonda, siis mõjutab see ka tema psüühikat. Kui aga luua keskkond, mis on natsilaagritele vastupidine, siis peaks olema võimalik taastada normaalne psüühika, ehk siis sama põhimõtte järgi peaks olema võimalik ka autism välja ravida.

See teooria ja raamatud, mis said väga populaarseteks, on väga tugevalt mõjutanud paljusid emasid üle maailma. Kuna see on üks selgemaid ja lihtsamaid teooriaid, mis pakub sellele endiselt segasele häirele seletusi, võtsid paljud emad seda kui tõde ning süüdistasid lapse häires iseennast. Ühest küljest andis see lapsevanematele seletuse, miks nende laps käitub teatud viisil, ja ka võimaluse, kuidas seda ravida. Samas tekitas see paljudes süütunnet ja vajadust psühhoteraapia järele.

1980. aastatel jõuti kindlale arusaamale, et autismi põhjuseks on bioloogilised faktorid, mitte see, kuidas last on kasvatatud. Selles perioodist alates on leitud kõige tõhusamaks meetodiks autismi spektri häirete ravis käitumisteraapia. Käitumisteraapia on põhialuseks, millele vajadusel lisatakse meetodeid teistest sekkumistest.

Ka tänapäeval ei oska teadlased ütelda, mis täpsemalt põhjustab autismi spektri häireid. Põhjuseid otsitakse geenidest, sünniprotsessist, loote- kui ka beebieast. Milles ollakse kindlad on see, et antud häiretel on bioloogiline alus ning et lastevanemate kasvatusmeetodid ei põhjusta lapsel seda häiret.
_____________________________________________________________

Avaldage oma arvamus. Ka siis, kui Te ei ole kokku puutunud autismiga. Eriti on oodatu autismiga kokkupuutunute arvamus. Ning Autismi sees olevate inimeste eneste arvamust.

Kasvatame 5-aastast poega. Asi sai alguse kolm aastat tagasi kui laps ehmatas kahe suure koera haukumise (rünnaku) peale ja siiani kardab,nutab ja satub paanikasse kohutavalt kuuldes haukumist ka juba väga kaugelt. Arstide diagnoos oli lühike-autism, sest laps ei rääkinud ja väljendas ennast ainult kisaga.Poiss hakkas rääkima aasta tagasi, kuid temast on väga raske aru saada siiani.
Me oleme kindlad, et kui saaksime kuidagi lapsel maha võtta hirmu, mis tekib tal kuuldes koera haukumist, siis juba see oleks suur samm edasi tervenemise suunas... Kas on kellelgi ideid või infot kes-ja kus suudaks neid hirme psüühikas neutraliseerida.. !?
Suva soolapuhujaid pole mõtet pakkuda, see on juba proovitud...
Teretulnud on info ka venekeeles!

Rene`. tel 56639796

Vasta
#11
Minu õde on ka autist Smile Mu õde on väga kallis mulle mis sellest et ta veidi teistmoodi käitub ja et tal on oma mõtemaailm Laugh Kui ilusti rääkida siis saab ka ju väga hästi suhelda .
Vasta
#12
Igal asjal on kaks külge. Autismist teise külje pealt.

Võimalik, et autistlike laste hulga suurenemine on planeedi/inimkonna või millegi muu arengu seaduspärasuse tulemus, tasakaalustamaks viimastel aastakümnetel liialeminevat sundi avanemisele, laienemisele, maailmale, mis nõuab: uus-mudel-uus-toode-uus-uus-uus-uus-energia, aina rohkem avatud igale trendile-moele, ja aina rohkem-rohkem-rohkem, kõvemini-kiiremini-efektiivsemalt. Aga kuhu ja kui kaua? Ja peamine - MILLEKS?!?

Autistid vaatavad enda sisse ja leiavad sealt rohkem kui mõni pealiskaudne edasipürgija tervest maailmast. Maailmal oleks aeg ka pisut tempot aeglustada ja viled-tuled maha keerata ja vaadata rahulikult seistes, kuhu edasi.
(05-10-2016, 15:22 )stepsel Kirjutas: Kodus olles suhtleb Jim tihti paadimehega. Vanematega meeldib talle suhelda pigem öösiti kui need unevallas sõuavad. Nii on lihtsam. Suhtleb dugongiga ja kutsuga naabriaias. Kassiga üle tänava. Ta maailm on nii meeletult suur ja kirev ning sõbralik. Ta on sündinud siia suhtlema kõigiga. Inimestega on kõige raskem kontakti leida. Ta ei räägi ega kirjuta. Ei mõista räägitut ega oska lugeda. Ta ei oska analüüsida seda , mis temani infona
jõuab, Vahetult ja otse jõuab kõik temani ning on tema osa. Ta on siia sündinud kõige osana ning nii võibki suhelda kõigi ja kõigega võrdselt. Inimesed aga tihti ei kuule ega pane tähele.
Öö valvajad.

Kuid karmavõla külg on autismil ka. Inimene on tehtud selles maailmas rohkem või vähem teovõimetuks. Millegipärast.
Looduses on olemas iga vea jaoks kasulik otstarve. Või hoopis niipidi: iga otstarbe täitmiseks mõeldud omadus paistab eelnevalt välja kui viga. wink
Vasta
#13
Aitäh sulle Mannu. Hommikusest IQ värdtestist alates olen just sellele mõelnud aga ei tahtnud hakata ise teemat püsti tõstma. Just autism on mingil moel indikaatoriks hetkel tervele tsivilisatsioonile. Näitena hea. http://www.ohtuleht.ee/766080/piltuudis-...ti-koeraga

Jätkaksin ikkagi aga ilukirjanduslikus ja teadusvaenulikus vormis. Kui meenutada kas või vanu veedasid ja taevasi lahinguid ,,jumalate,, vahel siis ei ole see kindlasti ainus kirjandusviide korduvale restardile siin maal. Inimesed ,,arenevad,, ning otsustavad ühel hetkel hakata ise jumalateks. Hetke tehisintellekti ja genoommanipulatsioonide taustal julgeks väita ,et inimene mängib jumalat. Ei ole olemasolevaga tasakaalus vaid püüab kogu universumit omale allutada. Nu ja eks võigi siis minna ka tipptehnoloogiliste lahinguteni marsi vallutamise võidujooksus näiteks. Mida iganes. Muinasjutud muinasjuttudeks. Püüaks veidi usutavamalt vaadata. Üks pisike plasmalitakas päikesel ehk. Muuseas ütleb üles kogu elektroonika. Selle käigus seiskuvad nt. lõpuks tuumajaamad ja suured keemiatehased. Kaob igasugune ,,side,,. Ei GPS-i. Ei netti. Raadiost rääkimata. Elu ,,katkeb,,. Kaos ja anarhia tekib mõne nädalaga. Edasi järgneb ,,saastelaine,,. Radioaktiivne ning toksiline. Eelkõige arenenud piirkondades. Edasi hakkab aina põnevam. Valdavaks saavad loomsed instinktid ning ellujäämine. Mad Max 7 osa. Tasuta ja kõigile. Vaimsus on küll viimane , mis siin aitab. Looduse taasloomine ja isereguleerumine on offis. Oaasiti jääb seeme kestma. ,,Rumalamates ,,piirkondades. Nii ongi alati iga tsivilisatsiooni tulemiks ürgaeg. Nii nagu metsa ,,sattunud,, inimlaps areneb vaid loomaks- nii muutub allesjäänu samuti TAGASI loomaks. Metsistub. Mingeid kõrbekunne ei jää alles- jumalaid mängima. Alles jääb väike osa ,,looduskõlbilikke,,. Need , kes suudavad allesjäänud loodusega ühte rütmi elada. Tohh-tohh lillelapsed, uhuu külatotud, elukõlbmatud Downid ja majandust ja ühiskonda koormavad autistid. Üldistavad näited muidugi. Nad ei ole reeglpäraselt ,,õigeteks,, koolitatud ja haritud ning ei kanna ka oma genoomis jälgi ,,inimjumalikusest,,. Praktiliselt loomad. Sama ilukirjanduslikult saab võtta ka hetkel rullivat ,,restarti,,. Ning seda , et JUHUSLIKULT on hetkel palju ,,vaimurämpsulist,, inimmassi. Haritud inimene ju ometi ei saa uskuda juhustesse. Ega peagi.
Näh säh jah. Kukkusin jälle rujama.

Vasta
#14
Järjest selgemalt ja kindlamalt joonistub välja teadmine, et Autism on - isikud kes omavad karma võlga. See on eelnenud eludes tehtud kuritegude eest kantav karistus.
Vasta
#15
Miks nii karmilt? Ehk hoopis just uue võimaluse saanud. Väikse tasalülituse läbiteinuna saavad äkki uue võimaluse. Vähema ,,jalajälje,, suutlikud? Nii nagu loodus reguleerib ülepopulatsiooni nt. taudidega. Ehk siis sekkub loodus protsessi ning loob vähemohtliku parasiidi?
Vasta
#16

Pole olemas vigu, on ainult kogemused, mille abil me kogu aeg õpime. Kui seda lauset mõista, saab karma teise tähenduse. See on lihtsalt energia, mis elust elusse edasi kandub ja seega muutetav.
Vasta
#17
Mind paneb vahest kulmu kergitama soov selle füüsilise maailma ja reaalsuse puudustele midagi sellist külge pookida mida seal ei ole. Autism nagu ka paljud teised haigused/puudused on põhjustatud sellest, et hetkel siin selles füüsilises maailmas inimesele kas midagi ei jätku, on puudu või on midagi üle. Sellest tekib kõrvale kalle ja mida suurem on kalle seda haigem/puudulikum on inimene.
See käib kõikide autistide ja muude sündroomide all kannatajatele ja mõnele muule grupile veel lisaks - kohta. Näha seal midagi "kõrget" või vaimsust jne jne on puhas põgenemine reaalsusest. Ja ma tunnen kaasa neile inimestele, tunnen kaasa nende omastele, kuid panna neid pjedestaalile kui mingi uue ajastu kuulutajatele on midagi sellist millega ma nõus ei ole.
Vasta
#18
.... reaalsuse puudustele midagi sellist külge pookida mida seal ei ole.....millega ma nõus ei ole.........
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Keegi ei käsi olla poogitu või nõustuda kellegi arvamusega. Rahulikult võib end edasi pidada teistest targemaks, vajalikumaks, erilisemaks, kõrgemaks ning õigemaks. Kuidas muidu saaks end üliinimesena tunda -kui ei oleks võrdluseks ,, rämpsu,,. Kui tormisel merel peaksin päästma ühe aluse kahest, siis ma teeksin valiku nagu loodus. Valiksin ,,tugevama,, ja jätkusuutlikuma reisijaskonna. Üks on kruiiser , millel edukad, asised ja rikkad eurooplased- tööjõulised ja heade geenidega. Teine alus oleks hädine mootorpurjekas , millel multikulti pihutäis ,,totusid,,. Valin ,,jätkusuutlikumad,, pikas perspektiivis. Pikas... Ja valida saab vaid ühe aluse....
Vasta
#19
Igasugu ullikeste seisundit üleromantiseerida ei maksa küll. Vaimsus ja igasugu "võimed" on ikka eraldiseisev nähe ja võib "tabada" igaüht, sõltumata IQst või EQst või millest iganes. Ja MadMax'i maailmas ullikesed vaevalt et elujõulisemad on kui praeguses mõttes "normaalne " inimene.
Loodus ei salli tühja kohta, öeldakse. Vb tõsi. Kui kellelgi on midagi puudu, siis iga juhtumi puhul on erinev, millega see tühimik täidetud on. Võib olla arvutamine, võib olla fenomenaalne mälu, võib olla tohutu keskendumisvõime ühele ainsale teemale (teadlaste puhul kasulik), võib olla aga mingi täiesti mõttetu ja kasutu erioskus. Võib olla midagi sellist, mille jaoks meil maailmas veel mõistet pole leitud, ja siis paistab et ei olegi mitte midagi. Ja võib olla ei olegi tõesti mitte midagi. Kuid vaimsus on "ruum", kuhu on oodatud "põgenema" igaüks, kelle soov on siiras. Ja petta ullikesed eriti ei oska.

Aga sellega olen ka nõus, et pole olemas vigu. Kõike saab millekski kasutada.
Siin on üks test: http://www.rdos.net/eng/Aspie-quiz.php

Saab teha ka ilma registreerimata, peab küll mingid andmed enda kohta sisestama. Raha ei küsita. Spämmima ei hakata. Autistlikke jooni on päris paljudes inimestes, ja võta nüüd kinni, kustmaalt see karmavõla teema hakkab.
Vasta
#20
Karma saab olla enda suguvõsa või loome piires ,kuid on ka ühine. Ühine on kõik see , mis sisaldub kollektiivses vastutuses ning hõlmab ka kogu ajalugu. Mingi ,,tarkus,, seda ei eemalda .
Autism on loomulik tagajärg . Autism siin kohal sümboolselt kui teo hind ja vastutus. Mingit pühakuks punnimist ei olegi. Kuid arvestades tema ,,kahjutust,, on ta võrreldes ,,normaalsetega,, - tulevikukõlblikum. Loodus võtaks ta tagasi kui looduse osa. Tasakaalus inimpärdiku , kes harmooniat enam ei suudaks jäädavalt hävitada.

Kui loodus peaks nüüd merel kahest ühe valima? Kas ta võtaks oma kooslusesse ,,sobilikuma,, või enda hävitaja. Nagu hiljuti üts targem kuid tsivilisatsiooni koha pealt täiesti ,,rämps,, teadlane ütles. Kogu inimkonna minevik on otsata lolluste kogum. Kas loodus peaks päästma mädapaise, mis batsillidest kubiseb -oma ihusse? Lihaõgija bakteri , kes väidab end olevat jumalate eriline ,,väljavalitu,,? Kõige targema ,,looduse krooni,,? Tuhandeid aastaid on ta seda juba teinud. Mulle tundu ,et loodus ei vaja linnuks nanotehnoloogilisi droonlinnukesi ja kiipidega juhitavaid zombiroboteid oma metsaasukateks. TARKUSEGA ja tsivilisatsiooni arenguga on meie panus loodusele kuhjaga antud. Kas peaks veel mõned sajad aastad punnitama? Kui asi kusine -kütame marsile lagastama? Maha jääb neoonroheline ja hiilgav vedel planeet nimega ÖÖ?

-----------------------------------------------

Kas me tahame uuesti taasavastada vana algupära ning oleme natuke napakad metslased metsast või laseme sinna end toimetada jõuga? Tgasi hälli ,,autistidest ürgpärdikutena,,. Juuri metsani põlistades peaksime loobuma aga ,,tsivilisatsiooni hüvedest,,. Oh ei -ei. Me ei saa ju. Eks? Kiibistatud delfi biomass ise teeb selle võimatuks. Hea küll ,et siis ikkagi laseme enda eest ,,lõbusõidu,, välja teha. Homme? Aaasta pärast? Kümne? Saja? Pohhh neist lastest.
Vasta
#21
(22-10-2016, 13:01 )stepsel Kirjutas: Karma saab olla enda suguvõsa või loome piires ,kuid on ka ühine. Ühine on kõik see , mis sisaldub kollektiivses vastutuses ning hõlmab ka kogu ajalugu. Mingi ,,tarkus,, seda ei eemalda .
Autism on loomulik tagajärg . Autism siin kohal sümboolselt kui teo hind ja vastutus. Mingit pühakuks punnimist ei olegi. Kuid arvestades tema ,,kahjutust,, on ta võrreldes ,,normaalsetega,, - tulevikukõlblikum. Loodus võtaks ta tagasi kui looduse osa. Tasakaalus inimpärdiku , kes harmooniat enam ei suudaks jäädavalt hävitada.

Kui loodus peaks nüüd merel kahest ühe valima? Kas ta võtaks oma kooslusesse ,,sobilikuma,, või enda hävitaja. Nagu hiljuti üts targem kuid tsivilisatsiooni koha pealt täiesti ,,rämps,, teadlane ütles. Kogu inimkonna minevik on otsata lolluste kogum. Kas loodus peaks päästma mädapaise, mis batsillidest kubiseb -oma ihusse? Lihaõgija bakteri , kes väidab end olevat jumalate eriline ,,väljavalitu,,? Kõige targema ,,looduse krooni,,? Tuhandeid aastaid on ta seda juba teinud. Mulle tundu ,et loodus ei vaja linnuks nanotehnoloogilisi droonlinnukesi ja kiipidega juhitavaid zombiroboteid oma metsaasukateks. TARKUSEGA ja tsivilisatsiooni arenguga on meie panus loodusele kuhjaga antud. Kas peaks veel mõned sajad aastad punnitama? Kui asi kusine -kütame marsile lagastama? Maha jääb neoonroheline ja hiilgav vedel planeet nimega ÖÖ?

-----------------------------------------------

Kas me tahame uuesti taasavastada vana algupära ning oleme natuke napakad metslased metsast või laseme sinna end toimetada jõuga? Tgasi hälli ,,autistidest ürgpärdikutena,,. Juuri metsani põlistades peaksime loobuma aga ,,tsivilisatsiooni hüvedest,,. Oh ei -ei. Me ei saa ju. Eks? Kiibistatud delfi biomass ise teeb selle võimatuks. Hea küll ,et siis ikkagi laseme enda eest ,,lõbusõidu,, välja teha. Homme? Aaasta pärast? Kümne? Saja? Pohhh neist lastest.

Et realiseerida seda ,mida Sina siin välja hõikad, peaks loobuma rahast ja riigist . Paljud julgevad ? Ja kes julgekski? Arvad , et teatud ringkonnad neid suures hirmus kui opakaid hullumajja ära ei peidaks ? Et massid liikvele ei läheks ...

Sest massid liiguvad juba pool sajandit maalt linna, vabatahtlikult . Ja kes vastupidise suuna valib, see on kas rikas või ekstremist. Lehes vähemalt kirjutati nii . Bleh
Vasta
#22
Mugavusest saab loobuda ka sammhaaval. Riigi oleme aga juba loovutanud. Sammhaaval võiks ta tagasi tuua. Kas nt. paravaablased oleks nõus panustama iseseisvumise liikumisse sama innuka sõnapaljususega nagu siin ,,võõrastel teemadel,,? Kas see rahvas oleks oma potensiaaliga sama tragi taaselustama rohelist liikumist õigetel alustel? Millest oldaks valmis loobuma tuleviku nimel?
See kõik on ulmesoust siin. Kõik teemad ja sõnavõtud on seda. Ilma tegudeta sõnad on väetid. Mind rahuldab täiesti loodusvalik. Kui me oleme väärt kiviajastumist, siis on see isegi hästi. Mina ei pea ennast paremaks või targemaks kui põlatud ,,puudelised,,. Olen rahul kõige tulevaga. Irooniline nokkimine on kah enda isekuse huvides siin.
Kahjuks ei ole nii kerge delfiusulistel. Siinne loodus on kuidagi eriliselt ,,loll,,. Me ei saa lubada endale hiinapärast ,,restarti,,. Kiiret lõppu ei paista. Kahjuks on eestis lõputama palju ,,rämpsu,,. Mingid tobedad puukallistajad, hippidest öko fännid, igasugu napakad taimetargad, vaimust vaesed idujärajad, tohmanitest maausulised, väheharitud taaralased, metsamoorid ja muud otud ja ullid ning nõdrad puukallistajad. Neid on vastikult palju. Neil ei ole kõigil isegi kolme kõrgharidust. IQ 200-ni ei küündi, aktsiapakette pole ollagi. Rääkimata kallist kinnisvarast. Kole palju on neid. Mina loll kah samas paadis. Elagu Nato-autismi maaletooja. Elagu tsaar -kultuuritooja. Ura bros.
Vasta
#23
(22-10-2016, 16:18 )stepsel Kirjutas: Kahjuks ei ole nii kerge delfiusulistel. Siinne loodus on kuidagi eriliselt ,,loll,,. Me ei saa lubada endale hiinapärast ,,restarti,,. Kiiret lõppu ei paista. Kahjuks on eestis lõputama palju ,,rämpsu,,. Mingid tobedad puukallistajad, hippidest öko fännid, igasugu napakad taimetargad, vaimust vaesed idujärajad, tohmanitest maausulised, väheharitud taaralased, metsamoorid ja muud otud ja ullid ning nõdrad puukallistajad. Neid on vastikult palju. Neil ei ole kõigil isegi kolme kõrgharidust. IQ 200-ni ei küündi, aktsiapakette pole ollagi. Rääkimata kallist kinnisvarast. Kole palju on neid. Mina loll kah samas paadis. Elagu Nato-autismi maaletooja. Elagu tsaar -kultuuritooja. Ura bros.

Kas sul hakkas nüüd kergem? Suutsid sa ikka kõik oma sisemuses vohava kibestumuse ja mürgi välja sülitada...või jäi veel midagi sisse?
Lase käia, sülita kõik välja...kuid ma pole kindel, kas see sind aitab.....
Vasta
#24
No, ää nüüd seda karda, et mugavustest ei loobuta . Kui mitte ise, siis vabatahtlikult- sunniviisiliselt. Vähemalt mingi osa, kes rahuliku ööune valib . Hakatakse maaelu järgi ka ringi vaatama, aga see võtab paarkümmend aastat ehk veel aega. Siis kui viimasedki majaasemed on rohtu kasvanud. Hämmastav, kui kiirelt ja millise kergusega võtab loodus inimese käest tagasi selle,mille viimane küüned tagurpidi kunagi üles ehitas .
Vasta
#25
(22-10-2016, 16:32 )Minaelan Kirjutas:
(22-10-2016, 16:18 )stepsel Kirjutas:

Kas sul hakkas nüüd kergem? Suutsid sa ikka kõik oma sisemuses vohava kibestumuse ja mürgi välja sülitada...või jäi veel midagi sisse?
Lase käia, sülita kõik välja...kuid ma pole kindel, kas see sind aitab.....

Parawebu hea toon näeb ette isukat egovajaduste rahuldamist. Ma kah nigu papagoi siis. Mida loen seda pläägutan. Nu kõigega ei nõustuks vast. Kui enamus kohtleb ,,väheharituid,, ja autiste-puudelisi kui madalama sordi inimesi ning tulevikukõlbmatutena ,siis ma jätan endale vabaduse teisiti neid hinnata. Tohib? Kõik tõlgendused siin autismi kohta on üdini negatiivsed. Kas see on vähem mürgine?
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat