Siimu 10 miljonit dollarit ja Tartu Kommertspangas külmunud Neinari raha. Juhus?

Selle aasta kevadet ja suve suht kuumana hoidnud VEB fondi saaga on ilmestanud kenasti meie tippametnike prioriteete. Lõplikust tõest lahutab meid veel vaid mõne asjaosalise mälu taastumine või idanaabri valduses oleva informatsiooni pudenemine. Mind isiklikult üllatas, kui mastaapselt tollased skeemitajad tegelesid. Varastatud raha täpne liikumine on tänaseks kahjuks siiski veel spekulatsioonide tasemel ja ootamas asjaosaliste ringkaitse mõranemist. Loodetavasti lähiajal võetakse vastu siiski seadus, mis tühistab vastuolulise 70 aastase salastatuse ja mõni mask langeb.
Meediat jälgides jäi selle VEB fondi loo tausal silma üks huvitav detail. Nimelt see sama vana Siim Kallast tondina saatev 10 miljonit dollarit. 1992 aastal kuulutas Eesti Pank moratooriumi kaheksale kommertspangale. Teiste hulgas väärivad enim ära märkimist Tartu Kommertspank, UBB( balti ühispank) ja PEAP (põhja eesti aktsiapank). Kuigi IMF pakkus välja päästeplaani pankade päästmiseks, mille tulemusel oleks hoiustajad kaotanud vaid 10 protsenti oma rahast otsustati 1993 aastal Tartu Kommertspank pankrotti lasta ja UBB ning PEAP liita Eesti Panga hallatavaks Põhja Eesti Pangaks ( PEP). Kahe panga liitmisel tekkinud PEP-i elushoidmiseks kulus kuni ühispangale loovutamiseni ca 900 miljonit krooni maksumaksja raha. Kummastav on see, et Tartu Kommertspank, mis Eesti Panga analüütikute arvates oli lootusetus seisus ja ainulahendusena tuli jutu alla pankrotimenetlus osutus aastaid hiljem siiski positiivse bilansiga ettevõtteks ja pangajuhi Rein Kaarepere elukaaslane Mai Kaarepere sai üleöö eesti rikkaimaks naiseks. Igal juhul 1994 aasta sügisel said panga hoiustajad teada, et lootus raha tagasi saada on väike ja Eesti Panga korraldusel alustas tegevust pankrotitoimkond. Nüüd läheb asi huvitavamaks, nimelt selgus, et vähetuntud Tartu ärimehel Neinar Selil on koos äripartneriga pangas kinni 90 miljonit krooni. Kahjuks puuduvad mul hetkel andmed, kas nimetatud summa laekus panka enne moratooriumi kehtestamist ja seisis seal paremaid aegu oodates või moratooriumi ajal. See on mosaiigis oluline fakt ja vajab selgitamist, kuid selline suurklient pidi tollastes oludes kindlasti omama siseinfot ja küllap oskas oma raha turvaliselt hoida. Juhul, kui see raha laekus moratooriumi all olevasse panka siis võiks kahelda Neinar Seli terves mõtlemises või....
1993 laenas Eesti pank oma hallatavale PEP-ile 10 miljonit dollarit, et see saaks selle suure tootlusega laenuna edasi laenata Villa Paradisole. Tehing oli juba algusest peale kahtlane, kuna Villa Paradiso nn kodupank Sveitsis kahtles raha saaja puhtuses ja kandis raha PEP-ile tagasi. Igatahes suutis PEP veenda Sveitsi panka ja see 10 miljonit lõpuks siiski Villa Paradiso käsutusse jõudis. Visadus sellise kahtlase tehingu läbisurumisel oli märkimisväärne ja leidis kohe ka kajastust. Aasta hiljem oli selge, et kümnest miljonist on lootusetult kadunud 7,5 miljonit. Tollal majanduskriisi ja likviidsusega võitleva Eesti jaoks oli tegu märkimisväärse summaga. Tõenäoliselt poleks tehing toimuda saanud, kui poleks olnud totaalset bardakki VEB fondi, pankade moratooriumite ja vastloodud PEP-i doteerimisega seoses. Selles kaoses ja suurte summade liikumise sees see 10 miljonit dollarit jäi n.õ. "kahe silma vahele".
Muide see jälitamatuks osutunud ja kadunud 7,5 miljonit dollarit jääb tollase kursi järgi umbes samasse suurusjärku 90 miljoni krooniga. Selles valguses tuleb tunnistada, et Neinar Seli, kel jäi tol varasel ajal kus äritegemise traditsioonid olid veel noored on pesueht ärigeenius. 90 miljoni krooniga oleks võinud tollal Tartus osta näiteks 4000...5000 ühetoalist mugavustega korterit.
Üks kõik kuidas või kust see raha Seli ja tema partneri kontodele jõudis polnud tegu teps mitte murest murtud meestega. Olles ise panga likvideerimiskomisjoni liige ostis Seli avalikel pakkumistel panga nõudeid. Tähelepanuväärne on tõik, et Tartu Kommertspanga pankrotihaldur oli Andrus Ansip, kellest sai samal ajal Seli äripartner. Täna ei soovi kumbki mees tollaseid toiminguid detailselt meenutada ja samuti puudub teadmine Seli tollase hiigelsumma päritolu kohta.
Kogu kirjeldatud spekulatsioon muutuks suures osas muinasjutuks, kui keegi tõestab ära, et Seli miljonid laekusid Tartu kommertspanka enne seda nn 10 miljoni dollari tehingut. Kui see raha laekus moratooriumi all olnud panka, siis on olemas veel üks intrigeeriv lugu varase vabariigi rahandusajaloost, kus mitmed vastamata küsimused tekitavad huvitava mosaiigi. Sarnasus samal ajal toimunud VEB fondiga on see, et paljude võlausaldajate huvid võidi tuua ohvriks isiklikule skeemile.

Minu enda tähelepanekud spekulatsioonina esitatud. Vabandan kirjavigade ja mõnede mõtete segase esitluse pärast. Täpsustuseks lisan, et Seli ja co kasutasid oma nn külmunud nõude realiseerimiseks panga ees kohustusi omavate isikute ja ettevõtete vastu nõuete ostmist. Arvestades ajastule omast info liikumist võib igaüks ise otsustada, kui palju konkurentsi oli tollases nn avalikul nõuete pakkumisel. 90 miljonit krooni vahetati teadmata kursil endale sobilike nõuete vastu.
Kummalisel kombel tekkis taas olukord, kus üks seltskond sai pankrotipesas oma nõuded panga vastu avalikel enampakkumistel kasulikult realiseerida ja intressimasina käivitada samal ajal, kui tuhanded hoiustajad jäid kõigest ilma.Mai Kaarepere rikastumisest oli juba varasemalt juttu, mis on kogu skeemi juures nagu kirss tordil. Kas Tartu kommertspank lasti Eesti Panga juhtide kaasabil teadlikult pankrotti, et läbi selle hiljem pesta PEP -i nn "halba" laenu on vaid spekulatsioon ja seda kinnitama ma hetkel ei kiirustaks. Igatahes sai tollane Eesti Pank seda tehes hakkama käitumismudeliga, milles puudub loogika. Kummaline on ka see, et riigi õigussüsteemil oli keskendumisvõimet vaid Rein Kaarepere pangajuhtimise vastu, kuid mitte Eesti Pangast tulnud moratooriumi ja hilisema pankrotimenetluse vastu. Seega mosaiigis on hetkel veel mitmeid valgeid laike, milled saab lähitulevikus loodetavasti asendada sobilike tükkidega

(25-06-2014 16:42 )Angervaks Kirjutas:  Kes selle jutu autor on?

Mõned allikad siis
Äripäev 15.03.2011

Tsitaat:/-/
Esimesed kümned tuhanded dollarid

Estkompeximi Tartu osakonna rajaja ning juhina aastail 1989–1993 suutis Ansip ülikoolilinna Raeplatsi veerel magusa müügikoha leida ja Kofkini äri kenasti käima panna. “Ansip oli väga asjalik juht ja oma otsustes konkreetne,” meenutab tema toonane Tallinna kolleeg Ants Laos.

Estkompeximi ärihaare oli paratamatult lokaalse iseloomuga ning see jäi Anspile ahtaks. Oma esimesed kümned tuhanded dollarid teenis Ansip lõssipulbriga – konteineri jaoks vajalikud 20 tonni pulbrit õnnestus kokku osta 5000 dollariga ja seejärel läbi Estkompeximi 23 000 dollariga edasi müüa. Konteineritäie lõssipulbri ostmiseks kulus kolm nädalat.

Lisaks tõi Ansip Soomest kirjutusmasinaid ja arvuteid, mida ta siin hulgi müüki pani, ja eksportis Jaapanisse kasest lõikelaudu. Tehingute tulusus oli Ansipi enda sõnul 100% nädalas. Kui vaja, ei põlanud ta ära ka luuaga bistroo esise pühkimist. Seda kõike Kroonpressi trükikoja rajamise kõrvalt, milles omandatud 40protsendilise osaluse Estkompexim koos Ansipi lahkumisega maha müüs.
Koostöö Neinar Seliga

Oma äriedust innustust saanud, lõi Ansip 1993. aastal käed praeguse Reformierakonna juhtpoliitiku, Tallinna Sadama vastse nõukogu esimehe Neinar Seliga, kes sel ajal veel ülikooli õppe- ja spordibaase juhatas. Nii tekkiski algselt kinnisvarale spetsialiseerunud AS Rondam, mida Ansip pärast Kofkini ärist lahkumist juhatama hakkas.

Üks esimesi suuremaid tehinguid oli Tartus Riia tänavas asuva kohaliku KEKi peahoone ost 1993. aastal. Tartu KEKi toonase juhataja Jaak Kalmu mäletamist mööda maksid mehed hoone eest sularahas, veidi üle 3 miljoni krooni. Rondami kaudu sisenesid Ansip ja Seli ka Põlvas asutatud Rahvapanka, mille nõukogu liikmeks Ansip kohe sai.

Samasse aega jääb veel teinegi Ansipi ja Seli katse pangandussektorisse siseneda, kuid just siis rangemaks muutunud tingimuste tõttu ei saanud nende osalusel asutatud Livonia Pank tegutsemisluba, ehkki Margus Hanson, kes hiljuti tähtsate dokumentide varguse tõttu pidi kaitseministri toolilt lahkuma, oli jõudnud ruumidki valmis vaadata.

Seli kõrval oli Ansipi teiseks äripartneriks samuti Rondamis tegutsenud Veljo Ipits, kellega nad koos asutasid ASi Veland. Ansip ise kinnitab, et ta oli vaid Velandi asutaja, kuid loovutas siis oma osaluse Ipitsale.

Päris oma investeeringute juhtimiseks asutas Ansip aga ASi Luik, mille õigusjärglane OÜ Luik Invest tegutseb tänini. Näiteks enne seda, kui Rahvapank 1995. aastal Virumaa Kommertspangaga liideti, läksid Luige omandisse Rahvapangale kuulunud Tartu Raadio aktsiad.

Kui Rondami omanikuks märgiti algul samanimeline offshore-firma, siis Seli ja Ansipi järgmises ettevõttes olid osalused juba avalikult fikseeritud. Nii tekkis 1993. aastal AS Livonia Kinnisvara, kus aktsiad jagunesid kahe mehe vahel täpselt pooleks. Ent selgi puhul kinnitab Ansip, et ta oli oma osaluse kohe Selile loovutanud. “Ja Rondamis pole ma kunagi aktsionär olnud. Seli oli omanik ja mina tegevjuht,” kinnitab Ansip. “Minul polnud sellist raha, et Seliga koos miljoneid investeerida.”

Hüpe pangandusse

Oluline hüppelaud suure raha juurde oli Sotsiaalpanga Tartu osakonna direktori ametikoht, mis peatselt asendus Põhja-Eesti Panga Tartu osakonna asejuhataja tooliga. Ning kui Tartu Kommertspank otsustati 1994. aastal pankrotti lasta, valiti halduriteks kaks kohalikku pangajuhti – Andrus Ansip ja Tallinna Panga Tartu filiaali juhataja Urmas Tross. Just Tartu Kommertspangaga on seostatud panga likvideerimiskomisjoni kuulunud Neinar Seli ja haldurina tegutsenud Andrus Ansipi rikastumist. Ansip ise lükkab need väited samuti ümber.

Üks juhtumeist puudutab ASi Westra Group. Nimelt omandas Ipitsa juhitud AS Thompson 1994. aastal Tartu Kommertspangalt soodsalt võlanõude Westra Groupi vastu, mis pidas Haapsalu suurimat hotelli. Seejärel sai Selist Westra omanik ning Ansipist nõukogu liige, kus ta oli kirjas kuni aastani 1998, mil temast sai Tartu linnapea. Aasta hiljem müüs Seli hotelli varad juba uutele omanikele.

Teine seik on seotud ASiga HTM Investment, mis sai saatuslikuks Seli kaaslasele Kommertspanga likvideerimiskomisjonis Gunnar Dudkinile, kes Soomest kättesaadud pangalaenu osaliselt otse HTMile üle andis ning vangi mõisteti. Dudkin kinnitas kohtule, et HTM Investmenti esindajana oli tegutsenud Andrus Ansip ja osa rahast rändas otse Seli taskusse. Nii nagu Thompson, ostis ka HTM Investment Kommertspanga pesast üles kümneid laene, millest nii mõnigi hiljem Ipitsa ja Seli firma Reha kätte edasi rändas. Teine osa Dudkini toodud rahast läks aga Seli juhitud firma Forward kätte.

“Selil ja Ipitsal jäi Tartu Kommertspanka kinni kuni 90 miljonit krooni ning oma külmutatud nõuete katteks omandasid nad avalikel enampakkumistel müüki pandud nõudeid. Aga seda kõike enne, kui mina pankrotihalduriks tulin,” selgitab Ansip.

Tartu Kommertspanga pankrotihalduri tegevuse kõrvalt asutas Ansip koos Seliga 1995. aastal Livonia Erastamise Investeerimisfondi, kus kolmandaks osanikuks sai juba mainitud Forwardile kuulunud AS Fondiinvesteering. Ansipist sai nõukogu esimees.

/-/

Mõned lingid on netist kadunud, kes oskab paremini otsida peaks ikkagi ka üles leidma, kuid selleks vist ei sobi enam google ja lugeda saab veel alljärgnevas:
Tartu Kommertspanga kahtlane asi ehk raha kadumine. Postitus: #12

VIDEO Ansipi ja Seli saladus

Ei ole para... Kinni!