Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Neil Gaiman "Ja tee lõpus on ookean" ja muud
Autor Sõnum
Mannu Eemal
Blondiin

Postitusi: 1,279
Liitunud: Aug 2010
16-08-2014 18:39
Postitus: #1
Neil Gaiman "Ja tee lõpus on ookean" ja muud
http://www.varrak.ee/product/13334/

Mul on (vb põhjendamatu) eelarvamus teoste-autorite suhtes, mis on saanud palju auhindu või on muidu populaarsed. Aga siin ühinen (au)hindajatega.

Olen praeguseks lugenud ainult kahte tema raamatut. Kalmisturaamat oli igati mõnus lugemine. Pisut tundus kunstlikuna eraldi peatükke ühendav tegevusliin, kus hea ja kurja võitlus käis.

Aga jah, "Ookean ..."
Lugesin Gaimanit klassikalise õuduskirjaniku ja ülimalt hea kirjeldaja Stephen Kingi peale. Tema kirjeldab teisi "kihte" sissetungivana meie maailma, see sissetung mõjub ülimalt hirmutavalt ja seda tuleks igati vältida ("The Shining", aasta 1977). Ma ei tunne kirjandust piisavalt hästi, et olla kindel, kuid mulle paistab, et sel ajal veel olid "maailma teised kihid" ammendamatu õuduse allikas, mida iga tervemõistuslik inimene vältis niipalju kui suutis. Ka "Indiana Jonesi" neljas film oma Kristallkoljudega tagus sedasama pähe: ära käpi, ära näpi, ära topi.

Kuid nüüd millalgi on toimunud-toimumas vaatenurga muutus. Ja Neil Gaiman esindab seda muutunud vaatenurka. Eks see muutus ole sündinud koos moega - Videviku-hullus, nõiad siin ja maagid seal, vampiirid ja libad, ... normaalne olla on out. Aga mulle see sobib. Tsitaat "Ookeanist":
Tsitaat:Nägin maailma, kus ma sünnist saati ringi liikusin, ja mõistsin, kui habras see on. Mõistsin, et mulle tuttav reaalsus on vaid õhuke vaabakiht sünnipäevatordil, mille sisemuses kobrutavad vaglad, õudusunenäod ja nälg. Nägin maailma ülevalt ja alt. Nägin reaalsest maailmast välja viivaid radu, väravaid ja teid. Ma nägin kõike ja mõistsin kõike ja kõik see täitis mind samamoodi nagu täitis mind ookeani vesi.
Jah, muidugi - see on õudne ja ohtlik, on eluohtlik, kuid see on maailma normaalne osa, sellega on võimalik suhelda, sellega on võimalik kõrvuti elada, seda on isegi teatud juhtudel võimalik mõjutada. Seda ei pea iga hinna eest vältima. Ainult et:
Tsitaat:"See on tüütu, kogu aeg kõike teada. Kui tahad veidi puhata ja mängida, siis pead sellest loobuma."
"Aga kas sa teadsid kunagi kõike?"
Lettie krimpsutas nina. "Kõik teadsid. Ma rääkisin sulle. See pole midagi erilist - teada, kuidas asjad käivad. Aga tõesti - sa pead sellest loobuma, kui tahad mängida."
"Mida mängida?"
"Seda," ütles ta. Ta viipas käega sinnapoole, kust paistsid maja, taevas, võimatu täiskuu ja säravad täheparved.
Oleksin tahtnud mõista, mida ta sellega öelda tahab.
Vot mina tahaks ka mõista. Uudishimu rsk Bleh Maailm mängib iseennast ja selleks on vaja suurem osa endast unustada?

Raamatu peategelasteks on kaks last ja hulk erinäolisi jõudusi teistest kihtidest, mis tavamaailmas tavaliste inimeste ja nähtuste kujul esinevad. Varjuteater (meie tavamaailm) ja niidid selle taga. On üks huvitav kolmainsus - vanaema, ema ja tütar. Meie viimastel aastatuhandetel valdavalt meestekeskne ühiskond on rõhunud isale-pojale ja pühale vaimule, kuid siin Gaiman pöördub hoopis iidsema ja füüsilist reaalsust alalhoidva naisprintsiibi poole ja laseb sel koguni öelda, et "mehi on vaja ainult meeste sigitamiseks". Mükeene kultuur nii umbes 15. sajandil e.m.a tunni(u)stas veel seda printsiipi.

Ja veel üks tähelepanek. Viimasel ajal olen lugenud palju juudi päritolu inimeste sulest ilmunud häid raamatuid. Nagu seegi. Et jah, ilmselt on keskmiselt terasemate inimeste osakaal nende hulgas tõesti kõrgem. Nagu kõik rahvad, keda on taga kiusatud (sh eestlased). Seega pigem õppigem neilt.

PS
aga vot auhindade määramisel vb on rahvus rolli mänginud, tont seda teab

Brain expedition.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Lorenz
Vana kala

Postitusi: 727
Liitunud: Feb 2011
17-08-2014 22:29
Postitus: #2
RE: Neil Gaiman "Ja tee lõpus on ookean" ja muud
Mul on tunne,et kõige tõeliselt uue nägemiseks tuleb ennast teatud määral unustada. Umbes nagu teatrisse minnes ja valguse kustudes jääb igapäevaelu ukse taha. Koos tuledega kustub ka 'mina' ja alles jääb lava. Pärast, tulede süttides, ärkab ka 'mina' taas ning hakkab endasse tõmbuma. Laval nähtut siis seedima hakates. Õudne on aga see, kui nähtud on midagi seedimatut. Midagi, mida ei saa lihtsalt endasse integreerida. See tuleks siis unustada ja parem veel, kui selle nägemist saaks juba eelnevalt vältida.

Stephen king on huvitavalt kirjeldanud inglise keelseid sõnu horror ja terror. Horror on see, kui keegi pahaendeline oleks justkui sinu selja taga.
Terror on see, kui sa lähed koju ja avastad, et kõik sinu asjad on identsete asjade vastu välja vahetatud. Kõik on justkui samasugune, aga erinev. See nihe võiks aset leida näiteks nii, et inimene on eelnevalt näinud midagi, mis on tema jaoks fundamentaalselt seedimatu. See midagi jääb siis temaga kaasas käima, aga on samas võõras ja paistab läbi kõigest tuttavlikust. Maailm on justkui sama, nagu ikka, aga erinev.
Maailm võib muidugi muutuda erinevaks, olles ikka sama, ka ilma terrorita. Üks teine juut, Martin Bubber, on öelnud, et tõeline Kohtumine teeb seda. Ta tegi selle kuulsa eristuse, et kohtumised võivad olla mina/objekt kohtumised või siis mina/Tema kohtumised. (I/It and I/Thou encounters)
Elulaval nähtu seedimiseks ei pea nähtut objektideks lagundama, nagu magu lagundab toitu. Vahel võib nähtu lasta ka lihtsalt enda kõrvale tervenisti ja hirmu tundmata. Kuid eks ta ohtlik ole mõneti, sest see muudab ju kogu tajutavat maailma.

Lihtsam analoogia oleks see, et ilma ennast unustamata näed sa ka elulaval vaid ennast. Või ehk arusaadavamalt: ilma enda maailma jätmata on kõik sinu ümber sinu maailm. Millegi uue kohtamiseks peabki seetõttu inimene oma maailma varju jätma selleks hetkeks. Kuid samas kannab inimene endaga kaasas teadmiste pagasit, millega ta hindab ümbritsevat. Mõned rohkem, mõned vähem. Need kes kannavad kaasas vähem, neid võib tajuda vahetumate inimestena. Nad on avatumad ja hindavad rohkem tunnetuse põhjal. Tunnetus on aga teadmistest hulga avaram.
See enda unustamine elu teatrilaval võib seega toimuda mitmel astmel. Lava jälgides võib kõrvale jätta oma teadmised ja ka oma tunnetused. Vaid oma tunnetused kõrvale jättes on võimalik tajuda hoopis teistsugust tunnetust väljastpoolt. Eks see viimane olegi vist see, mida tegelikult enda unustamise all silmas peetakse. Inimesed on ju siiski rohkem tunnetuslikud kui teadvad tegelased.
(selle postituse viimane muutmine: 17-08-2014 22:49 Lorenz.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
pila
Tavaliige

Postitusi: 185
Liitunud: Apr 2011
18-08-2014 11:04
Postitus: #3
RE: Neil Gaiman "Ja tee lõpus on ookean" ja muud
Ma ise olen ka mõlgutanud selle üle, et milline häälestus oleks mulle võimalikult vaba, võimalikult vähe koormav. Olen leidnud, et selleks on mitte-valiv teadlikkus, et oleks ruumi.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Neil Gaiman "Ameerika jumalad" SallyStitches 0 2,586 12-02-2016 15:02
Viimane postitus: SallyStitches

Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog