Shamaanivaimud

Üks shamanismi suund jutustab, et vaimud sunnivad väljavalitud inimese jõuga shamaaniks hakkama. Vastuhakkajad jäävad haigeks ja annavad alla või surevad.
Hakkas huvitama, et mida sellised vaimud endast kujutavad. Milles seisneb nende tugevus? Kas neid saab minema saata? Või ehk saab nende lähenemist vähemalt takistada pühitsedes ennast mõnda teise egregori? Ehk on keegi ka edu saavutanud.

Pikk ja lai teema. Väga palju selle peale mõelnud. Midagi püüan siia kiiruga kirja panna. Tõeväärtus suht subjektiivne.

Ühte juhtumit kirjeldatakse Aado Lintropi "Šamaaniraamatus". Šamanistlikust kultuurist pärit mees sai nõukaajal materialistliku kasvatuse-õpetuse, aga oli šamaanisuguvõsast ja vaimud hakkasid kutsuma. Jäi füüsiliselt nõrgaks ja psüühhilises mõttes jõuetuks, päris just nii ei olnud, et sai raske haiguse ja suri ära või läks täitsa hulluks, aga tiksus oma ülejäänud elu vaikselt rahvuslikku käsitööd tehes ja aegajalt segast pekstes.
Varasemal ajal, kui mõttevormelid tõesti suutsid inimesi tappa, küllap nad siis surid ka.

Mina isiklikult vereliinide asja ei võta tõsiselt, kuid samas - mingi päriliku eelduse nad annavad. No kasvõi asjaolu, et skisofreenia esinemisvõimalus on mõnes suguvõsas suurem. Aga need liinid on nii segatud juba ammu, et mis iganes võib välja lüüa kelles tahes. Ja mida ebateadlikum on inimene, seda rohkem ta igasugusel geneetikal ja okei - ka vb kunstlikult "sisseistutatud hingedel" ennast mõjutada laseb. Ja mida teadlikum meel, seda rohkem oskusi võib ta vajaduse korral "endast välja kaevata" ka siis kui mingeid otseseid pärilikke vereliine pole.

Väga huvitab mind juba lapsest saati, et kuidas lööb šamaanihaigus välja tavalisel lääne inimesel. sest seda viga mina endas tunnistan, et usun olemas olevat nn "vaime, mis inimesi kiusavad" - olgu need siis kas sündinud inimese enda peas või kuskil mujal. Väga palju neist sünnitab kultuuriruum, õigemini kultuuriruum tõlgendab mingeid inimesele üldiselt omaseid kiikse vaimude kiusamisena.

Siin foorumis on päris palju neid "kiusatuid".
Nende lähenemist takistada päriselt ei saa. Neid saab suunata mingisse teise kanalisse, kas kunsti, millegis fanaatikuks muutumisse, ka head teadust saab teha. Vägivaldseid kanaleid on ka. Põhimõte on selles - ta tuleb ja ütleb - ma olen siin - anna tööd. Nagu eesti rahvausus kratt. Eestlane vist ongi suuresti pannud omad šamaanivaimud mammonat koguma. Kiriku rüpes on need vaimud vastava religiooniegregori teenistuses ja ses mõttes ohutult kanaliseeritud.

Mida nad kujutavad endast - ma ei tea. Lääne etnograafid pidasid millekski skisofreeniataoliseks.
Milles seisneb nende tugevus - kultuuri tugevus, inimese enda tugevus, kindlasti midagi veel.

Väga pealiskaudne jutt, paljud kindlasti osas vaidlevad vastu, osas saaksid täiendada. Väga palju pooltoone, vaheetappe, midaiganes olen jätnud vahele.

Enamuses on selline teema vägagi isiklik ja seepärast ma ei hinda eriti kõrgelt Harneri tuumšamanismi, mis on kunstlikult loodud šamanismilaadne toode, aga midagi halba selles pole ka ja kellele sobib, sellele sobib.

Väga huvitav teemakohane materjal asub
siin

Selleks , et shamaaniks saada peab inimesel olema nn shamaani juur ehk keegi esivanematest peab olema olnud shamaan.
Margarita Danchinova on pärilik shamaan Burjaatiast. Tema isa ja ema poolsetes suguvõsades on olnud palju shamaane. Juttude järgi kõige tugevamaks neid olevat olnud isapoolne vanaema. Isa oma emast midagi ei rääkinud ja seetõttu Margarita ei teadnud midagi oma suures andest enne kui hakkas nn shamaani haigus.
Ta ise räägib selle kohta järgmist:" Magada ei saanud järjest mitmeid ööpäevi, kogu keha valutas, ükskord talvel pool nägu nagu kivistus, oli paistes ja purpurpunane. Hakkasid lämbumis ja minestushood, lõpuks olin nagu elav laip."
Arstid olid hämmingus sest analüüsid näitasid et kõik on korras, diagnoosiks pakuti, et võimalik allergia maisitolmule. Südatalvel Põhja-Burjaatias mingit maisitolmu olla lihtsalt ei saa, pole võimalik.
Keegi soovitas tal läbi teha shamaani pühitsuse aga tänu isa vaikivale olekule Margarita neid jutte ei uskunud ja keeldus riitusest.
Varsti hakkasid temaga toimuma igasugused veidrad asjad ja lõpuks ühel hommikul haiglas ärgates hakkatas ta nagu pool teadvusetus olekus lugema luuletust. Vanamemmest palatinaaber oli talle hiljem seletanud et ta oli lugenud shamaani loitsu ja soovitas tal samuti läbi teha pühitsusriituse.
Asi on selles, et kui vaimud on välja valinud inimese ja inimene ei tunnista oma annet, hakkab vastu kutsumusele ega soovi shamaaniks hakata siis jääb ta raskelt haigeks ja tõbi võib olla nii piinav ja väljakannatamatu, et väljavalitu lõpuks lihtsalt sureb. Tehes läbi pühitsusriituse inimene terveneb täielikult.
Praeguseks on Margarita Danchinova tegutsenud shamaanina juba üle 20 aasta ja läbi teinud viis pühitsust. Burjaatia shamaanidel on üldse 9 pühitsusastet.

Näib, nagu oleksid need vaimud vaat et jumalad, kellele jääb alla isegi väidetavalt kõikvõimas Jehoova Kas shamaanivaimud võivad ka omavahel ühe ja sama inimese pärast konkureerida? Kas nad suudavad maha võtta mistahes teise egregori pühitsused? Kas tõesti ei suuda neid võita ükski muu egregor, jõud vms?

Delfi Naistekas sai algatatud samasugune teema ja seal pani Isemaag sellist teksti:

Tsitaat:Kuulge ihmiset, ärge jamage selle värgiga, tean shamaani kes käis reikikursustel, jõudis ka leeritamise läbi teha ja hakkas kristlaseks, oli mitu nädalat kadunud, kui end näole andis, tunnistas et oli olnud arstide hoole all ja olevat tal kolm haigust korraga leitud. See pole väljamõeldis!
KUID NÜÜD TEHKE NIIMOODI:
Reede õhtul pivorotti
Laupäeval pavarotti
Pühapäeval privorotti
Aga esmaspääeval dadaa, täma maanantai ssininen,
vat siis tehke otvorotti.

Vot tak. Ja elu läheb edasi.

Isemaag võiks siin kah kommenteerida.

Eesti shamaanid ei räägi enda kutsumuseni jõudmise kogemustest. Miks? Oleks huvitav teada, kuidas neil see shamaaniks saamine toimus. Kas oli vaid psüühilisi mõjutusi või kaasnes ka füüsilisi probleeme? Kuidas üldse vahet teha skisofreenial ja shamaanihaigusel? Üks shamaan kunagi ütles mulle, et tema meelest skisofreenia on shamaanihaigus - oh, kui palju "shamaane" siis meie hullarites istub, ja osad neist ei allu "ravile"

Kuid ühest Celticu vanast teemast avastasin midagi, mis viitab, et see shamaaniteema on aegade jooksul saanud erinevaid "ilustusi":

Tsitaat:šamaan oli täielikult sõltuv kogukonna armust, seetõttu pakuti kogukonnale tõsise töö kõrvale ka tsirkust, et nood rahule jääks. Mida kõvem šamaan, seda fantastilisemad kirjeldused selleks saamiseks.

Nii et - kas need vaimud ikkagi on nii tugevad jõhkrad, nagu neid kirjeldatakse?

Kui kõiksugu vaimud värgid suutsid allutada "potentsiaaliga šamaani" oma tahtele st panna teenima end ja šamaani kaudu ka kogukond end teenima panna( ega neil muuks šamaani vaja pole), siis veel kõvematel tegijatel allutamisega pole üldse mingeid probleeme. Normaalsetel tegelastel pole vaja kedagi allutada ega sundida ega "näidata karmilt õiget rada" vms.

(30-10-2014 23:50 )paadikapten Kirjutas:  Eesti shamaanid ei räägi enda kutsumuseni jõudmise kogemustest. Miks? Oleks huvitav teada, kuidas neil see shamaaniks saamine toimus. Kas oli vaid psüühilisi mõjutusi või kaasnes ka füüsilisi probleeme?
Nii et - kas need vaimud ikkagi on nii tugevad jõhkrad, nagu neid kirjeldatakse?

Tegelikult väga paljud end šamaanideks nimetanud eesti nõiad on oma kogemustest rääkinud.
Näiteks Tiit Teras on rääkinud TV3 saates "Eesti nõiad", et talle ilmutas vaimuilm end ootamatult.
Peale haigust kui ta uuesti tööl käis, nägi Tiit ilmutust. Ta seisis parasjagu pea peal, kui katlamaja seinale hakkasid tekkima täiesti ebamaised pildid. Hiljem leidis ta ühest budistlike jumaluste piltidega raamatust üles selle sama kujutise, mida ta pea alaspidi ka seinal näinud oli.
Kuna eesti keeles joogaõpikuid ei olnud, hakkas ta enda tarbeks neid ka tõlkima, tõlkides siiani.

Šamaan ja nõustaja Tiit tutvustab veidi lähemalt enda maailma. Mees räägib, et olemas on teine tegelikkus ning anname oma energiat teise tegelikkuse olenditele, mis omakorda mõjutab meie tegelikkust.

«Kui šamaan tahab hakata midagi saavutama, siis ta peab ise looma ühendused oma abivaimudega,» seletab Tiit ning ütleb, et seda saab teha ainult looduses olles. Vanade tarkade šamaanide jaoks ei ole sõnapaar emake maa kui luuleline nimetus maakerale vaid tõsiselt mõeldud tähendus.

Ilma jaotab Tiit kolmeks: ülemine ilm on taevas, keskmine ilm on see, kus meie elame ning alumine ilm, mis on maa ning see on potentsiaalide energiaallikas.

«Šamaani rännak on sideme loomine alateadvuse ja teadvuse vahel,» räägib Tiit, lisades, et «usk on asi, mis aitab edasi ükskõik mis ajal.»

«Teine tegelikkus ei ole kusagil kaugel vaid siinsamas meie juures ka siin toas.

Iga ühtlane rütmiline liikumine muudab teadmisi niimoodi, et me tajume teisi tegelikkusi,» seletab Tiit.

«On vaimuilm, mis lükkab meid teatud sündmuste poole, kusjuures isegi sõnad on samasugused.»

2007 aasta artikkel:
http://elu24.postimees.ee/5387/samaan-ti...ise-haigus

Olen kah kalduma seda meelt, et ühtset, universaalset shamanismi pole olemas - asi ongi piirkondlikes eripärades. Eesmärgid on samad, aga "majad" on erinevad.
Teadlased hakkavad muidugi vaidlema. Enamvähem ollakse vist ühel meelel, et shamaani näol on tegu skisofreeniku, psühhootiku, epileptiku või hüsteerikuga ja tõenäoliselt(ma pole küll teadusuurimusi palju lugenud) on "protsessi" näol tegu muutunud teadvusseisundiga, mida saavutatakse kas juhitamatult(vaim tuleb peale siis, kui tuleb), ise oma taju juhtides, abivahendite abiga - psühhedeelikumid, trummilöömisega, tantsuga jms)
K U S nad aga käivad, keda-mida näevad, mis need hingeosad ikkagi on, mida sealt tagasi tooma peab, kes abistab, kes ründab - sealt hakkabki paras infosegadus, allikate usaldamatus ning poriloopimine.
Tundub, et igal rahvusel on oma "maailmad" oma vaimudega, kus vastava rahvuse esindaja kindlaid mustreid vajutades(keel!!)käia saavad ning oma taotletud eesmärgi(kogukonna v üksikisiku heaolu taotlemine) täidetud saab - või siis ei saa.
Shamanismiteema on väärt uurimist ja arutamist. Sinna, kus vanasti shamaan käis, tungivad nüüd astraalturistid, igatsorti rännaklased, luciddreamerid ja kes kõik veel. Parafoorumit lugedes tundub, et näiteks VS(ja veel paar kodanikku) valdab teemat küll, aga ei pea vajalikuks sigade ette palju pärleid loopida. Ruigamist ei jõua vist ära kuulata
Üleüldse olen ise nõus organiseerima-tasustama kasvõi miskit tõlkimisüritust, kui leitaks konsensus: milline shamanismi või siis muutunud teadvusseisundeid käsitlev teadustekst oleks väärt maakeelde panemist? Midagi Hoppalilt? Eliade?

(31-10-2014 12:46 )murjam Kirjutas:  Sellised puhtad hinged meie kodumaal on näituseks Kaika Laine ja Mari Metsallik.

Aga Vigala Sass? Ja kuidas on lood teiste sadade eesti nõidadega?
Laine Roht ehk Kaika Laine suri eelmisel aastal, tema kohta ka eraldi teema.
Ka hüvastijätmise teema:
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=7513

Ta ravis ainult ristitud inimesi ja ei ravinud kaasasündinud haigusi. Ravimisel kasutas esivanematelt päritud imevõimeid ja toiduainetele peale loetud nõiasõnu. Muude “nõiatöödega” ei tegelenud.
Seega ka šamanismiga ei tegelenud.

Et siis šamaanivaim puudutas Vigala Sassi?
Tegelikult ma ei saa hästi aru miks on pealkiri šamaanivaimud?
Ei ole ju erinevates usundites erinevad vaimud - vaimud ikka ühed.
Olgu need indiaanikultuurides kirjeldatud vaimud või ükskõik missuguses iidses kultuuris.
Indiaani filosoofia räägib, et kõikidel teadvusega olenditel on energeetiline kest, mis ongi iga iseseisvalt eksisteeriva olendi elu tunnuseks. Energeetiline munakujuline või ka veidi teistsugune kest eristab ja eraldab tajuvad olendid ümbritsevast kõiksuse energiaväljast. Kõik tajuvad olendid loodakse võimsa kosmilise jõu poolt, mida nimetatakse Kotkaks.
Tänapäeva indiaani nägijad-targad teavad, et on võimalik jõuda ka kolmandale teadvuse astmele. Selleks tuleb koguda niipalju energiat, et tekiks teadvuse teine aste selgeltnägemine ja sealt edasi tuleb minna kolmandale astmele, et sellest Kotka-Maa vahelisest teadvuse ringkäigust loobuda. Pärast teadvuse kolmanda astme saavutamist tajub isik kogu kosmose olemust.
Küllap tajuvad ka tippšamaanid kogu kosmose olemust. Kas neid tänapäevaks kuigi palju järgi on jäänud, see on juba omaette küsimus.