28-04-2011, 20:56
Kogu järgneva jutu autor on Enn Kaljo.
MAGLEMOSE'I KULTUUR
Euroopa kõige vanem kultuur on teadupärast nn. Magdaleena (Maglemose'i) kultuur, mis ulatus tagasi aega 9000 aastat enne Kristust. See kultuur oli levinud just Briti saartelt Karpaatideni ja Lõuna-Skandinaaviast Euroopa lõunaosani.
Seda kinnitavad kõik teaduslikud uurimused ja eriti oluline on, et seda kinnitab eesti teadlane Richard Indreko enne oma surma, 1961, ilmunud artiklis "Eesti eelajalooline ajastu":
"...Selle perioodi harpuunid (Kunda kultuuri omad) on levinud üle terve Lääne-Euroopa, jõudes Moraaviani, kui leviku idapoolseima punktini ja Põhja-Saksamaani, kui kaugeima põhjapoolseima punktini... "
Indreko leiab, et taolised relvad ja muud riistad leidusid Lääne-Euroopas Maglemose'i perioodil laialdaselt (9000 a. e.m.a.), kuid need riistad puuduvad täielikult Uuralite aladel ja Ida-Euroopas. Näiteks leidub selle ajastu tüüpiline kirves, mida kutsutakse Lyngby tüüpi kirveks, Kesk-Euroopas, kuid täielikult puudub see Uuralites. Edasi märgib Indreko:
"Kõik see näitab, et külluslik luust töövahendite olemasolu Kunda kultuurist on pärit Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopa paleoliitikumist ja mitte Uuralite piirkonnast. Teiste sõnadega levisid seda tüüpi asjad läänest itta mesoliitikumi lõpul ja see sama toimus Sigirskoje puhul neoliitikumis (4. aastatuhande lõpp ja 3. algus e.m.a.) Ida-Baltikumis on Kunda kultuur vanim, kuuludes 7. aastatuhande algusse ja sealt levisid seda tüüpi esemed itta.
Siin tekib küsimus: kuidas tekkis Kunda kultuur?. Ida-Euroopa kivist esemed pärinevad ülem-paleoliitikumist. Selle kultuuri kandjad olid kõikidele allikatele toetudes kindlalt kütidkalastajad.
Vastavalt selle piirkonna üliõpilaste uurimustele, pärineb Ida-Euroopa
paleoliitikumi kivitöötlemine Aurignaci kultuurist Kesk-Euroopas, omades kohati mõningast Solutrea kultuuri mõju..." See näitab, et meil on tegemist faktoloogiliselt korrektse kirjeldusega, mis viitab igati meie kultuuri jälgedele Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas.
Kahtlusteta on kõik selge, kui me veelgi enam süveneme edasisse. Indreko jätkab:
"Kunda kultuuri eelkäijad migreerusid arvatavasti Lõuna-Baltikumi ja selle naaberaladele, minnes taganeva jää kannul. Ida-Baltikumi lõunapoolne osa oli samuti mõjutatud Lääne- ja Kesk-Euroopa Maglemose'i kultuurist."
Siinkohal toob R. Indreko ära suure hulga teadlaste uurimistulemusi, kus üheselt tõestatakse, et näiteks Skandinaavia esimesed asukad pärinesid samuti Prantsusmaa ja Belgia ja Rhine'i jõgikonna aladelt, millist loetakse Maglemose'i kultuuri (9000 aastat e.m.a.) vanimaks asustusalaks. Neidsamu Lyngby kirveid on leitud ulatuslikult alalt Inglismaal, Põhja-Prantsumaal, Belgias, Põhja-Saksamaal, Skandinaavias, Poolas ja Ida-Baltikumis, mis kõik vastavad Maglemosei kultuuri aladele.
Soome teadlane A.Äiräpää näitab tõenditele tuginedes, et põhjapõtrade kütid liikusid oma Maglemose'i kultuuri baaslaagritest, tänapäeva Hamburgi aladelt Põhja-Saksamaal, põhjasuunas ja et inimesed jõudsid Eesti ja Lõuna-Soome aladele Antsülus ja Boreaalse perioodi alguses (umbes 7. aastatuhande esimeses pooles). (R. Indreko 381-386).
Indreko näitab, et Kunda kultuur, mis oli Maglemose'i kultuuri sugulane, jätkas oma arengut segamatult läbi terve neoliitikumi, kamm-keraamika ajastu, pronksiajastu ja niinimetatud rauaajastu ning ütleb kokkuvõtteks: "Täpselt samuti, kui Kunda kultuur oli läbivaks Asva kultuuris, oli Asva kultuur nähtav kuni välismaise vallutuseni (1208-1227 A.D.- E.V.S.). Kogu selle perioodi vältel ei ole märgata ühegi domineeriva võõrkultuuri sisseimbumist, ega ka selle maa äkilist asustuspildi muutust.
Vastupidi: kogu areng toimus aeglaselt, regulaarselt avardudes, liikudes paralleelselt, vastavalt inimasustuse suurenemisega, koos muutustega meetodites, mille abil inimene hankis endale elatist. Seepärast me väidame, et eestlased, kes elavad praegu Eesti territooriumil on enamuses nende soome-ugrilaste järglased, kes elasid seal vähemalt 9000 või rohkem aastat tagasi." (R. Indreko I, 18).
Toome siinkohal ära veel ühe 19. sajandi teadlase arvamuse. Selleks teadlaseks on Taani ajaloolane Rasmus Rask, kes ütles 1820. aastal järgmist:
"... ja selle rassi inimesed (tsuudid), millised praegu asustavad põhja alasid Aasias ja Euroopas, kuni Finmarkini välja, asusid muistsel ajal palju sügavamal Euroopas, küündides Elbe jõeni, Inglismaa, Gallia ja Hispaaniani ja teiselt poolt alates Valgest merest kuni Kaukaasiani välja.
Tundub, et eelajaloolistel aegadel, enne Indo-Euroopa hõimude sissetungi ja laialirändamist oli suurem osa praegusest Euroopast asustatud selle rahva inimestega (soome-ugrilastega), kes hiljem olid Indo-Euroopa päritolu inimeste poolt osaliselt hävitatud või sunnitud ümber asuma põhjapoolsetele territooriumitele (Keltide poolt Gallias ja Inglismaal, sakslaste poolt Saksamaal ja slaavlaste poolt Trans-Karpaatia maades) (Rask, I)."
Samuti väidab Rask, et tema kodumaa Taani asustus kuulus soome-ugrilastele ning, et taani keeles on palju soome-ugri keelte sõnu. (Rask, 114, 108).
Uuema aja uurimused lingvistika valdkonnas lubavad jõuda samade järeldusteni - seda kinnitab Turu Ülikooli professor Kalevi Wiigi uurimus. Tema sõnade kohaselt elasime vähemalt 5000 aastat enne Kristust suurel alal Briti saartelt Volgani välja.
Lisame veel Nestori kroonikast võetud lõigu:
"On olemas finnide (vendide) maailm ja nende mitmeid rahvaid tuleb, vastavalt oma ulatuslikule levikule üle muistse maailma ühe suure piirkonna, lugeda ülimateks ja suurimateks kogu inimrassi ja rahvaste ajaloos ja võrreldes nendega on slaavi hõimud vaid üks väikene hulk?
Need rahvad on praegugi veel alles ja nende vanad keeled ja tavad on hoitud, kuigi paljud neist on osaliselt või täielikult teistesse sisse sulatatud või hävitatud lõunast pealetungivate germaanlaste poolt esiteks ja seejärel slaavlaste ja tatarlaste poolt "(Schlözer, Nestor III, 116-117).
UURALI MÜÜT
Praegused Eesti ajaloolased on suuremas osas eitanud taolist nägemust või on nad lihtsalt teatud müüdi mõju all. Kõige narrim on näha noori lollitatud tudengeid mööda Siberit ja Uurali tagust ringi nuuskimas, otsimas Eesti juuri, ja hiljem tulevad need noored tagasi ja alustavad siin mingi iseäraliku pseudoteaduse juurutamist.
Kogu Uurali teooria on müüt - seda olukorda ei ole kunagi eksisteerinudki ja sellel ei ole ühtki tõsiseltvõetavat faktoloogilist tõendit. Uuralist võime otsida Indo-Euroopa tsivilisatsiooni algset kodupaika, kus veel praegugi on kohanimed sanskriti keelsed.
Enne indo-germaanlaste vallutusi olid Euroopat valitsenud kreeka-rooma kultuurid samuti tulnud siia umbes 1000 aastat enne Kristust, hävitades enda teelt vanad kultuurid, mis kõigi eelduste kohaselt olid seotud meie hõimudega.
MÜÜT BALTI HÕIMUDEST
Niinimetatud balti rahvaste päritolu võime samuti tegelikult 14. sajandil loodud müüdist välja lugeda:
Sada aastat peale seda, kui Semgallia aladelt hävitati ära meie sõsarhõim sembid, tekkis legend preislastest - otsustage ise: 1254. aastal kogus Böömimaa kuningas Ottocar tohutu armee 60 000 mehest ja läks Semimaa-Semlandi, ehk tänapäeva Semgallia aladele "korda looma", tappes ja hävitades oma teel isegi rauku ja lapsi.
1255. aastal ehitati selle veretöö mälestuseks vallutajate poolt Königsbergi kindlus. Pärast seda tulid leedulaste naaberhõimud, ujutades Semimaa üle ja tappes kõik mungad. Semimaa asukateks olid eesti päritolu sembid, kes hävitati lõplikult 1268. aasta ülestõusu järel toimunud veresaunas.
Ühes kohas tapeti 500 meessoost asukat, lapsed ja naised deporteeriti Saksamaale. Mujalgi tapeti ja küüditati samal moel. Tagajärjeks oli tühi maa, mille 1274. aastal asustasid leedukad Siauliai piirkonnast. Kõige vanema leedu hõimu sudaavlaste keel sai sada aastat hiljem aluseks nn. "preisi keele" loomisele. Eirates sellel alal elanud sembide eesti-sugu keelt ja kohanimesid, alustati mitte kunagi eksisteerinud rahva loomist, eesmärgiga põlistada igaveseks indo-eurooplaste asustus.
Samas väidavad näiteks leedukad siiani, et nemad on aistide (loe- aestide, ehk eestlaste) järeltulijad, mis on aga igati naeruväärne väide.
Tegelikult kutsuti eestlasi-sembe slaavlaste poolt prussideks, samas kutsuti neid ka finnideks, estadeks, aestideks, vendideks, sembideks. Tänu sellele olematule balti rahvale, kellest justnagu oleks tulnud leedu-läti hõimuliit, on meiegi ajaloolased orjameelselt koogutades korrutanud indo-euroopa huvidest lähtuvat valet.
(Leedu hõimude praegusele kodumaale asumisest on mitmeid faktoloogilisi andmeid, mis kõik kinnitavad, et leedu hõimud sudiinid (sudaavid) ja galindad, kes oma keele poolest on ühed vanemad indo-aaria keeli üldse, sarnanedes nende algkeelele sanskritile ja selle kõrval kõige enam keldi keelele.
Slaavlaste ja leedu hõimude põhja suunas liikumise põhjused saame jällegi teada ajalooallikatest:
Herodotos kirjutab oma allikates (Herodotos 277-283), et sküüdid vedasid Aasovi mere äärest Pärsia kuningas Dareiose armee enda järel kuni mordvalaste, maride ja teiste tolle aja sel alal elanud hõimude maadele (sooviga neile kätte maksta sküütide mitteabistamises pärslaste vastases võitluses).
Tänu sellele survele altpoolt olid slaavlased sunnitud jätma maha oma kindlustatud asulad ja liikuma läände ja põhja. Teised hõimud, kes sellele suurele lainele ette jäid, põgenesid itta ja samuti põhja suunas. Siit saigi alguse slaavlaste sissesõit aestide-soomlaste-maride ja päramaalaste (komide) aladele.
Aastal 150 A.D. kirjutas Claudius Ptolemaios oma kuulsas "Geograafias", et leedu hõimud sudiinid ja galindad elasid tänapäeva Ida-Venemaal, Pripjati soode ja metsade keskel (võrdle teisi keltide hõime: galaadid, gallid, galitsid, gailid. Neist galitsid või ehk samuti galaadid, ehk hoopis galindad elasid Dnepri ja Okaa ning Kaama vahelisel alal pikemat aega - siit siis nimi Galiitsia Lääne Ukrainas).
Samuti on teada, et hunnide esimese laine mõjul liikusid leedu-slaavi hõimud loode ja põhja suunas, tungides aestide ja nende vennashõimude aladele. Samas mainib Ptolemaios, et vendidest põhja pool asub Ossi hõimu (Osilia asukad) asupaik. Vendide asupaiku arvatakse olevat isegi praegusaja Läti territooriumil, seega liivlaste alal.
Kuna aga vendid olid mõnes kõnepruugis fennod, ehk finnid, siis pole mingit vahet, kes neist seal tegelikult elas. Vendide pidamine slaavlasteks on tegelikult ekslik, sest vendid küll assimileeriti lääne-slaavlaste poolt, kuid nad ei olnud slaavlased. Veidi hiljem käsitleme ka seda teemat põhjalikumalt.
Ükski ajaloo allikas enne Nestori kroonikat ("Povest Vremennyh Let"), mis ilmus 1056-1114, ei maini isegi läti hõime. Läti hõimud on tegelikult leedu hõimudest eraldunud haru, mis hiljem segunes paljuski liivlastega, võttes viimastelt üle mere ja kalapüügi terminoloogia ning veel mõned vajaka jäävad sõnad (uurige läti keelt!).
MEIE HÕIMURAHVAD
Et saada ülevaadet tollel ajal Läänemere ääres elanud rahvastest, siis võiksime nende hulgast leida Läänemere lõunarannikul elavad vendid, kes kogusid aastal 533 A.D. 5000 mehest koosneva väe ja läksid 120. laeval Sardiiniani välja. Peale seda valitsesid vandaalid 100 aastat Vahemere rannikuid Egiptusest Hispaaniani välja (Vendid asutasid siis Veneetsia).
Vendide laevad sarnanesid skandinaavia, kura, liivi ja eesti viikingilaevadele - neilgi oli ruumi 30-40 mehele ja kahele hobusele. Vendide-vandaalide karistusmeetodid olid samad, mis eestlastel, liivlastel, kuralastel ja samuti ka Sotimaa asukatel piktidel, keda paljud uurijad peavad samuti eestlaste suguvendadeks: nimelt karistati rängemate karistuste eest pea maharaiumisega ja samuti lekkiva paadiga merele saatmisega, mis tavaliselt lõppes karistatava uppumisega.
Roomlaste sõnul elasid piktid alguses Loire'i jõe kallastel. Sealt rändasid nad Briti saartele, et otsida sotlastest (gaeli-keltidest) vaba kohta. Piktidel olid kahekümnemehelised viikingilaevad.
Caesari poolt üleskirjutatud Gallia kohanimedest oli ligi 60% soome-ugrilist päritolu. Samas on vanade kaartide järgi näha (kasvõi meie Eesti keskaegsed kaardid), kui palju moonutasid sakslased meie eestikeelseid kohanimesid, rääkimata siis ladinakeelsetest moonutustest, milledest hiljem uuesti paljud nimed kohalikesse keeltesse tõlgiti. Sellest ka siis eemaldumine esialgsest kõlast ja kirjutusviisist.
Muide, fakt, et sõna vend käis meie rahvaste kohta, leiab kinnitust ka sellest, et veel hilisel keskajal (umbes enne 16. sajandit) nimetati Soome lahte Veneedi laheks, millest tuli Finnskii zaliv vene keeles. Vahepeal kutsuti seda ka Rävala laheks (Rootsi kuningate ajaloo raamatud: peatükk 23). Soomes asuv Vantaa või Vanda kohanimi on samuti tulnud sõnast vend.
AESTIDE MAA ESTONIA
Paljudele tundub uskumatuna, et juba vanad roomlased teadsid sellisest maast, nagu Estonia ja selle maa elanikest aestidest.
Kes seda ei usu ja ikka vastu raiub, et eestlasi ei olnud veel paar sajandit tagasi olemas - oli vaid "maarahvas", kes end nii kutsus, see ei tea tegelikult olulist osa meie ajaloost ja arvatavasti ei tahagi teada, sest mis kord juba sisse juurdunud, seda enam kergelt ei muuda.
Et aga huvilistel ja olulisel osal Eesti rahvast oleks asjast ülevaade, siis toon siinkohal ära mõningad Edgar Valter Saksa leitud vihjed ajalooallikatele:
T. Hodgin, "Cassiodoruse kirjad", London, 1886, lk. 546:
"Haestid või aestid - need on Tacituse aestid, asuvad siiani selle maa, mida ikka veel kutsutakse Estonia, lõunapiiril".
R. Pauli ja B.Thorpe, "Alfred Suure elu", millele on lisatud Alfredi Orosiuse anglo-saksi versioon; London, 1893, lk. 558:
"Eastland - ostide, estade maa Estonia".
Vanad Islandi saagad on alati teinud vahet idapoolsete maade ja Eesti alade vahel:
"Idamaad (Austerlönd), ida-riigid, idatee (Austerlönd, Austervegr, Austervegar) ja Eesti (Estland, Eistland) ning selle asukad (Estlanders, Eistr, Eistsneskr) (Heimskringla. Index I, 46, Index II, 245-248)".
Professor Birger Nerman Rootsist pidas oma raamatus ("Die Verbindungen zwischen Skandinavien und dem Ostbalticum in der jüngeren Eisenzeit", Kungl. Vitterhets Akademiens Handlingar, del. 40:1, Stockholm, 1929) väga oluliseks öelda järgmist: leheküljelt 12 loeme:
"Ma ei leia mingeid märke selle kohta, et aestid, keda mainis Tacitus, kui Ida-Baltikumi asukaid, ei oleks eestlased. Ei ole olemas mitte ainsamatki tõendit selle kohta; niisamuti on 6. sajandil Jordanes loetlenud eestlasi Balti mere rannikul elava rahvana ja Alfred märgib, et Eesti on väga suur".
Rooma konsul Tacitus (55-118 A.D.) kirjutab oma "Germanias" (aastal 97, A.D.) järgmist:
"Kui me pöörame Sueebide mere parema kalda suunas, siis leiame selle uhtuvat vastu Aestide territooriumit, kel on sarnane religioon kui sueebidel (svaabid, svealased -vanarootsi hõim), kuid keel sarnane enam brittide keelele. Nad jumaldavad jumalate ema.
Selle kultuse märgina kannavad nad metssea maske, mis teenivad neid relva või inimkaitse asemel ja kindlustavad nende julgeoleku ja turvalisuse isegi vaenlaste keskel. Nad kasutavad harva rauast relvi, enamjagu aga nuiasid. Nad kasvatavad teravilja ja teisi kõrstaimi kannatlikkusega, mis on täiesti ebatavaline laiskade germaanlaste seas. Nad on ainsad, kes korjavad merevaiku mererannalt - glaesum, klaasi, nagu nad seda ise nimetavad."
MEREVAIK JA EESTLASED
Eesti Entsüklopeedia, (I-VIII, Tartu, 1932-1937), mainib viiendas osas, leheküljel 1137, et kohati on merevaiku leitud väikestes kogustes Kuramaa rannikul ja võib juhuslikult leida Tagalahe ääres asuva Vaigu-Ranna küla rannast. Miks seda kanti nii kutsuti? Ega siis ometi männi- või kuusevaigu pärast? Milline vaik peale merevaigu ikka rannas vedeles?
Vanad merevaigurannikud asusid aga praegusel Leedumaa rannikul, alates Semgalliast, kuni Ida-Preisimaani välja. Neid kohti teadsid hästi germaani rahvad, kelledest gootid tundsid ka eesti keelt ja teadsid, et helmes oli sõna merevaigu tähistamiseks. Tänu gootidele jõudsid ka roomlastest kaupmehed tihti aestide aladele ja viisid Rooma kaasa suurtes kogustes merevaiku. Semgalliast saadi aasta jooksul ligi 12 000 naela merevaiku, samal ajal, kui Jüütimaalt vaid 1800-3000 naela. On teada, et Semgalliast Palmnickeni Neukuhreni lähistelt koguti ühe tormi järgselt rannast 4400 naela merevaiku.
Rooma aegsete suhete tunnistateks on kahtlemata Rooma müntide leiud Eesti eri paikadest.
Nende seas on ametlikult teada kuldne Probuse münt (276-282 A.D.) Saaremaalt, Carinuse münt Ulilast, Antonius Piuse hõbemündid Pöidest, Saaremaalt, Costantinuse münt, Panormose münt ja Valentinuse ning Theodosius II kuldmündid Saaremaalt jne.
Eesti aladelt on Edgar Valter Saksa sõnade kohaselt leitud ligemale viiskümmend Rooma münti, mis ei tähenda aga seda, et neid rohkem olla ei võinud. (W. Anderson, Eine auf Osel gefundene alexandrinische Probusmünze; Acta et Commentationes Univeritatis Dorpatensis, B, VII, 2 (Tartu, 1926). (Kahju, et nõukogude aegne ajalookirjandus need ja muud kuldmündid täiesti maha vaikib!).
Eesti viikingid käisid arvatavasti isegi araabia aladel, sellest annavad tunnistust enne varjaagide-rootslaste sissetungi Eesti aladele sattunud araabia mündid, milledest osa oli vermitud Taskendis, osa Samarkandis ja hinnalisemad Bagdadis (Kohtlast leitud 470 araabia drahmi aastast 715-837, W. Anderson, Tartu, 1926). Enamik leitud münte olid vermitud aastatel 850-1032.
AESTIDE-EESTLASTE ÕLLELEMBESUS
Vendide naabrite aestide (eestlaste nimi ladina keelepruugis) kohta kirjutas Ibrahim-ibn Jakub aastal 965 A.D., et aeste võib ära tunda nende õlletegemise poolest (mida veel, kui mitte õlut ei saaks meie hõimude omaks pidada?).
KUIDAS AESTID VÄLJA NÄGID?
12. sajandi Gneseni katedraali pronksuksel on kujutatud sõjastseeni Ida-Preisimaa aestidega. Seal on hästi näha meeste lühikest tuunikat ja tihedalt liibuvaid rinnakaitseplaate ja ümmargusi mütse (nagu need meile hästi tunda on).
Vibukütid kandsid pikka kuube, mis oli keskelt vöötatud. Meeste juuksed oli pikad, keskelt lahku kammitud ja tagant kokku kinnitatud. Juustevärv oli enamuses blond, silmade värv sinine ja näod olid päikese ja tuulte käes punaseks parkunud.
Ida-Preisimaa alade linnused olid identsed meie alade linnustega, nagu näiteks Lehola Lembitu oma. Ida-Preisimaa kohanimed ja arheoloogilised leiud on püsinud muutumatutena kuni 10. sajandini. Leedukeelsed nimelõpud ja nimekujud tekkisid siin alles 13. sajandi lõpul, kui oli toimunud aestide verise lüüasaamisega lõppenud ülestõus ja tühjale alale asusid leedu hõimud.
Selle kõige tõestuseks olgu saksa ajaloolase Schlözeri 1802. aastal kirjutatud read: "Prussid(preislased), keda pikka aega tunti aestide nime all, torkasid surnuks püha Adalberti... "
(Schlözer, 55, 1802).
Järgneb..
MAGLEMOSE'I KULTUUR
Euroopa kõige vanem kultuur on teadupärast nn. Magdaleena (Maglemose'i) kultuur, mis ulatus tagasi aega 9000 aastat enne Kristust. See kultuur oli levinud just Briti saartelt Karpaatideni ja Lõuna-Skandinaaviast Euroopa lõunaosani.
Seda kinnitavad kõik teaduslikud uurimused ja eriti oluline on, et seda kinnitab eesti teadlane Richard Indreko enne oma surma, 1961, ilmunud artiklis "Eesti eelajalooline ajastu":
"...Selle perioodi harpuunid (Kunda kultuuri omad) on levinud üle terve Lääne-Euroopa, jõudes Moraaviani, kui leviku idapoolseima punktini ja Põhja-Saksamaani, kui kaugeima põhjapoolseima punktini... "
Indreko leiab, et taolised relvad ja muud riistad leidusid Lääne-Euroopas Maglemose'i perioodil laialdaselt (9000 a. e.m.a.), kuid need riistad puuduvad täielikult Uuralite aladel ja Ida-Euroopas. Näiteks leidub selle ajastu tüüpiline kirves, mida kutsutakse Lyngby tüüpi kirveks, Kesk-Euroopas, kuid täielikult puudub see Uuralites. Edasi märgib Indreko:
"Kõik see näitab, et külluslik luust töövahendite olemasolu Kunda kultuurist on pärit Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopa paleoliitikumist ja mitte Uuralite piirkonnast. Teiste sõnadega levisid seda tüüpi asjad läänest itta mesoliitikumi lõpul ja see sama toimus Sigirskoje puhul neoliitikumis (4. aastatuhande lõpp ja 3. algus e.m.a.) Ida-Baltikumis on Kunda kultuur vanim, kuuludes 7. aastatuhande algusse ja sealt levisid seda tüüpi esemed itta.
Siin tekib küsimus: kuidas tekkis Kunda kultuur?. Ida-Euroopa kivist esemed pärinevad ülem-paleoliitikumist. Selle kultuuri kandjad olid kõikidele allikatele toetudes kindlalt kütidkalastajad.
Vastavalt selle piirkonna üliõpilaste uurimustele, pärineb Ida-Euroopa
paleoliitikumi kivitöötlemine Aurignaci kultuurist Kesk-Euroopas, omades kohati mõningast Solutrea kultuuri mõju..." See näitab, et meil on tegemist faktoloogiliselt korrektse kirjeldusega, mis viitab igati meie kultuuri jälgedele Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas.
Kahtlusteta on kõik selge, kui me veelgi enam süveneme edasisse. Indreko jätkab:
"Kunda kultuuri eelkäijad migreerusid arvatavasti Lõuna-Baltikumi ja selle naaberaladele, minnes taganeva jää kannul. Ida-Baltikumi lõunapoolne osa oli samuti mõjutatud Lääne- ja Kesk-Euroopa Maglemose'i kultuurist."
Siinkohal toob R. Indreko ära suure hulga teadlaste uurimistulemusi, kus üheselt tõestatakse, et näiteks Skandinaavia esimesed asukad pärinesid samuti Prantsusmaa ja Belgia ja Rhine'i jõgikonna aladelt, millist loetakse Maglemose'i kultuuri (9000 aastat e.m.a.) vanimaks asustusalaks. Neidsamu Lyngby kirveid on leitud ulatuslikult alalt Inglismaal, Põhja-Prantsumaal, Belgias, Põhja-Saksamaal, Skandinaavias, Poolas ja Ida-Baltikumis, mis kõik vastavad Maglemosei kultuuri aladele.
Soome teadlane A.Äiräpää näitab tõenditele tuginedes, et põhjapõtrade kütid liikusid oma Maglemose'i kultuuri baaslaagritest, tänapäeva Hamburgi aladelt Põhja-Saksamaal, põhjasuunas ja et inimesed jõudsid Eesti ja Lõuna-Soome aladele Antsülus ja Boreaalse perioodi alguses (umbes 7. aastatuhande esimeses pooles). (R. Indreko 381-386).
Indreko näitab, et Kunda kultuur, mis oli Maglemose'i kultuuri sugulane, jätkas oma arengut segamatult läbi terve neoliitikumi, kamm-keraamika ajastu, pronksiajastu ja niinimetatud rauaajastu ning ütleb kokkuvõtteks: "Täpselt samuti, kui Kunda kultuur oli läbivaks Asva kultuuris, oli Asva kultuur nähtav kuni välismaise vallutuseni (1208-1227 A.D.- E.V.S.). Kogu selle perioodi vältel ei ole märgata ühegi domineeriva võõrkultuuri sisseimbumist, ega ka selle maa äkilist asustuspildi muutust.
Vastupidi: kogu areng toimus aeglaselt, regulaarselt avardudes, liikudes paralleelselt, vastavalt inimasustuse suurenemisega, koos muutustega meetodites, mille abil inimene hankis endale elatist. Seepärast me väidame, et eestlased, kes elavad praegu Eesti territooriumil on enamuses nende soome-ugrilaste järglased, kes elasid seal vähemalt 9000 või rohkem aastat tagasi." (R. Indreko I, 18).
Toome siinkohal ära veel ühe 19. sajandi teadlase arvamuse. Selleks teadlaseks on Taani ajaloolane Rasmus Rask, kes ütles 1820. aastal järgmist:
"... ja selle rassi inimesed (tsuudid), millised praegu asustavad põhja alasid Aasias ja Euroopas, kuni Finmarkini välja, asusid muistsel ajal palju sügavamal Euroopas, küündides Elbe jõeni, Inglismaa, Gallia ja Hispaaniani ja teiselt poolt alates Valgest merest kuni Kaukaasiani välja.
Tundub, et eelajaloolistel aegadel, enne Indo-Euroopa hõimude sissetungi ja laialirändamist oli suurem osa praegusest Euroopast asustatud selle rahva inimestega (soome-ugrilastega), kes hiljem olid Indo-Euroopa päritolu inimeste poolt osaliselt hävitatud või sunnitud ümber asuma põhjapoolsetele territooriumitele (Keltide poolt Gallias ja Inglismaal, sakslaste poolt Saksamaal ja slaavlaste poolt Trans-Karpaatia maades) (Rask, I)."
Samuti väidab Rask, et tema kodumaa Taani asustus kuulus soome-ugrilastele ning, et taani keeles on palju soome-ugri keelte sõnu. (Rask, 114, 108).
Uuema aja uurimused lingvistika valdkonnas lubavad jõuda samade järeldusteni - seda kinnitab Turu Ülikooli professor Kalevi Wiigi uurimus. Tema sõnade kohaselt elasime vähemalt 5000 aastat enne Kristust suurel alal Briti saartelt Volgani välja.
Lisame veel Nestori kroonikast võetud lõigu:
"On olemas finnide (vendide) maailm ja nende mitmeid rahvaid tuleb, vastavalt oma ulatuslikule levikule üle muistse maailma ühe suure piirkonna, lugeda ülimateks ja suurimateks kogu inimrassi ja rahvaste ajaloos ja võrreldes nendega on slaavi hõimud vaid üks väikene hulk?
Need rahvad on praegugi veel alles ja nende vanad keeled ja tavad on hoitud, kuigi paljud neist on osaliselt või täielikult teistesse sisse sulatatud või hävitatud lõunast pealetungivate germaanlaste poolt esiteks ja seejärel slaavlaste ja tatarlaste poolt "(Schlözer, Nestor III, 116-117).
UURALI MÜÜT
Praegused Eesti ajaloolased on suuremas osas eitanud taolist nägemust või on nad lihtsalt teatud müüdi mõju all. Kõige narrim on näha noori lollitatud tudengeid mööda Siberit ja Uurali tagust ringi nuuskimas, otsimas Eesti juuri, ja hiljem tulevad need noored tagasi ja alustavad siin mingi iseäraliku pseudoteaduse juurutamist.
Kogu Uurali teooria on müüt - seda olukorda ei ole kunagi eksisteerinudki ja sellel ei ole ühtki tõsiseltvõetavat faktoloogilist tõendit. Uuralist võime otsida Indo-Euroopa tsivilisatsiooni algset kodupaika, kus veel praegugi on kohanimed sanskriti keelsed.
Enne indo-germaanlaste vallutusi olid Euroopat valitsenud kreeka-rooma kultuurid samuti tulnud siia umbes 1000 aastat enne Kristust, hävitades enda teelt vanad kultuurid, mis kõigi eelduste kohaselt olid seotud meie hõimudega.
MÜÜT BALTI HÕIMUDEST
Niinimetatud balti rahvaste päritolu võime samuti tegelikult 14. sajandil loodud müüdist välja lugeda:
Sada aastat peale seda, kui Semgallia aladelt hävitati ära meie sõsarhõim sembid, tekkis legend preislastest - otsustage ise: 1254. aastal kogus Böömimaa kuningas Ottocar tohutu armee 60 000 mehest ja läks Semimaa-Semlandi, ehk tänapäeva Semgallia aladele "korda looma", tappes ja hävitades oma teel isegi rauku ja lapsi.
1255. aastal ehitati selle veretöö mälestuseks vallutajate poolt Königsbergi kindlus. Pärast seda tulid leedulaste naaberhõimud, ujutades Semimaa üle ja tappes kõik mungad. Semimaa asukateks olid eesti päritolu sembid, kes hävitati lõplikult 1268. aasta ülestõusu järel toimunud veresaunas.
Ühes kohas tapeti 500 meessoost asukat, lapsed ja naised deporteeriti Saksamaale. Mujalgi tapeti ja küüditati samal moel. Tagajärjeks oli tühi maa, mille 1274. aastal asustasid leedukad Siauliai piirkonnast. Kõige vanema leedu hõimu sudaavlaste keel sai sada aastat hiljem aluseks nn. "preisi keele" loomisele. Eirates sellel alal elanud sembide eesti-sugu keelt ja kohanimesid, alustati mitte kunagi eksisteerinud rahva loomist, eesmärgiga põlistada igaveseks indo-eurooplaste asustus.
Samas väidavad näiteks leedukad siiani, et nemad on aistide (loe- aestide, ehk eestlaste) järeltulijad, mis on aga igati naeruväärne väide.
Tegelikult kutsuti eestlasi-sembe slaavlaste poolt prussideks, samas kutsuti neid ka finnideks, estadeks, aestideks, vendideks, sembideks. Tänu sellele olematule balti rahvale, kellest justnagu oleks tulnud leedu-läti hõimuliit, on meiegi ajaloolased orjameelselt koogutades korrutanud indo-euroopa huvidest lähtuvat valet.
(Leedu hõimude praegusele kodumaale asumisest on mitmeid faktoloogilisi andmeid, mis kõik kinnitavad, et leedu hõimud sudiinid (sudaavid) ja galindad, kes oma keele poolest on ühed vanemad indo-aaria keeli üldse, sarnanedes nende algkeelele sanskritile ja selle kõrval kõige enam keldi keelele.
Slaavlaste ja leedu hõimude põhja suunas liikumise põhjused saame jällegi teada ajalooallikatest:
Herodotos kirjutab oma allikates (Herodotos 277-283), et sküüdid vedasid Aasovi mere äärest Pärsia kuningas Dareiose armee enda järel kuni mordvalaste, maride ja teiste tolle aja sel alal elanud hõimude maadele (sooviga neile kätte maksta sküütide mitteabistamises pärslaste vastases võitluses).
Tänu sellele survele altpoolt olid slaavlased sunnitud jätma maha oma kindlustatud asulad ja liikuma läände ja põhja. Teised hõimud, kes sellele suurele lainele ette jäid, põgenesid itta ja samuti põhja suunas. Siit saigi alguse slaavlaste sissesõit aestide-soomlaste-maride ja päramaalaste (komide) aladele.
Aastal 150 A.D. kirjutas Claudius Ptolemaios oma kuulsas "Geograafias", et leedu hõimud sudiinid ja galindad elasid tänapäeva Ida-Venemaal, Pripjati soode ja metsade keskel (võrdle teisi keltide hõime: galaadid, gallid, galitsid, gailid. Neist galitsid või ehk samuti galaadid, ehk hoopis galindad elasid Dnepri ja Okaa ning Kaama vahelisel alal pikemat aega - siit siis nimi Galiitsia Lääne Ukrainas).
Samuti on teada, et hunnide esimese laine mõjul liikusid leedu-slaavi hõimud loode ja põhja suunas, tungides aestide ja nende vennashõimude aladele. Samas mainib Ptolemaios, et vendidest põhja pool asub Ossi hõimu (Osilia asukad) asupaik. Vendide asupaiku arvatakse olevat isegi praegusaja Läti territooriumil, seega liivlaste alal.
Kuna aga vendid olid mõnes kõnepruugis fennod, ehk finnid, siis pole mingit vahet, kes neist seal tegelikult elas. Vendide pidamine slaavlasteks on tegelikult ekslik, sest vendid küll assimileeriti lääne-slaavlaste poolt, kuid nad ei olnud slaavlased. Veidi hiljem käsitleme ka seda teemat põhjalikumalt.
Ükski ajaloo allikas enne Nestori kroonikat ("Povest Vremennyh Let"), mis ilmus 1056-1114, ei maini isegi läti hõime. Läti hõimud on tegelikult leedu hõimudest eraldunud haru, mis hiljem segunes paljuski liivlastega, võttes viimastelt üle mere ja kalapüügi terminoloogia ning veel mõned vajaka jäävad sõnad (uurige läti keelt!).
MEIE HÕIMURAHVAD
Et saada ülevaadet tollel ajal Läänemere ääres elanud rahvastest, siis võiksime nende hulgast leida Läänemere lõunarannikul elavad vendid, kes kogusid aastal 533 A.D. 5000 mehest koosneva väe ja läksid 120. laeval Sardiiniani välja. Peale seda valitsesid vandaalid 100 aastat Vahemere rannikuid Egiptusest Hispaaniani välja (Vendid asutasid siis Veneetsia).
Vendide laevad sarnanesid skandinaavia, kura, liivi ja eesti viikingilaevadele - neilgi oli ruumi 30-40 mehele ja kahele hobusele. Vendide-vandaalide karistusmeetodid olid samad, mis eestlastel, liivlastel, kuralastel ja samuti ka Sotimaa asukatel piktidel, keda paljud uurijad peavad samuti eestlaste suguvendadeks: nimelt karistati rängemate karistuste eest pea maharaiumisega ja samuti lekkiva paadiga merele saatmisega, mis tavaliselt lõppes karistatava uppumisega.
Roomlaste sõnul elasid piktid alguses Loire'i jõe kallastel. Sealt rändasid nad Briti saartele, et otsida sotlastest (gaeli-keltidest) vaba kohta. Piktidel olid kahekümnemehelised viikingilaevad.
Caesari poolt üleskirjutatud Gallia kohanimedest oli ligi 60% soome-ugrilist päritolu. Samas on vanade kaartide järgi näha (kasvõi meie Eesti keskaegsed kaardid), kui palju moonutasid sakslased meie eestikeelseid kohanimesid, rääkimata siis ladinakeelsetest moonutustest, milledest hiljem uuesti paljud nimed kohalikesse keeltesse tõlgiti. Sellest ka siis eemaldumine esialgsest kõlast ja kirjutusviisist.
Muide, fakt, et sõna vend käis meie rahvaste kohta, leiab kinnitust ka sellest, et veel hilisel keskajal (umbes enne 16. sajandit) nimetati Soome lahte Veneedi laheks, millest tuli Finnskii zaliv vene keeles. Vahepeal kutsuti seda ka Rävala laheks (Rootsi kuningate ajaloo raamatud: peatükk 23). Soomes asuv Vantaa või Vanda kohanimi on samuti tulnud sõnast vend.
AESTIDE MAA ESTONIA
Paljudele tundub uskumatuna, et juba vanad roomlased teadsid sellisest maast, nagu Estonia ja selle maa elanikest aestidest.
Kes seda ei usu ja ikka vastu raiub, et eestlasi ei olnud veel paar sajandit tagasi olemas - oli vaid "maarahvas", kes end nii kutsus, see ei tea tegelikult olulist osa meie ajaloost ja arvatavasti ei tahagi teada, sest mis kord juba sisse juurdunud, seda enam kergelt ei muuda.
Et aga huvilistel ja olulisel osal Eesti rahvast oleks asjast ülevaade, siis toon siinkohal ära mõningad Edgar Valter Saksa leitud vihjed ajalooallikatele:
T. Hodgin, "Cassiodoruse kirjad", London, 1886, lk. 546:
"Haestid või aestid - need on Tacituse aestid, asuvad siiani selle maa, mida ikka veel kutsutakse Estonia, lõunapiiril".
R. Pauli ja B.Thorpe, "Alfred Suure elu", millele on lisatud Alfredi Orosiuse anglo-saksi versioon; London, 1893, lk. 558:
"Eastland - ostide, estade maa Estonia".
Vanad Islandi saagad on alati teinud vahet idapoolsete maade ja Eesti alade vahel:
"Idamaad (Austerlönd), ida-riigid, idatee (Austerlönd, Austervegr, Austervegar) ja Eesti (Estland, Eistland) ning selle asukad (Estlanders, Eistr, Eistsneskr) (Heimskringla. Index I, 46, Index II, 245-248)".
Professor Birger Nerman Rootsist pidas oma raamatus ("Die Verbindungen zwischen Skandinavien und dem Ostbalticum in der jüngeren Eisenzeit", Kungl. Vitterhets Akademiens Handlingar, del. 40:1, Stockholm, 1929) väga oluliseks öelda järgmist: leheküljelt 12 loeme:
"Ma ei leia mingeid märke selle kohta, et aestid, keda mainis Tacitus, kui Ida-Baltikumi asukaid, ei oleks eestlased. Ei ole olemas mitte ainsamatki tõendit selle kohta; niisamuti on 6. sajandil Jordanes loetlenud eestlasi Balti mere rannikul elava rahvana ja Alfred märgib, et Eesti on väga suur".
Rooma konsul Tacitus (55-118 A.D.) kirjutab oma "Germanias" (aastal 97, A.D.) järgmist:
"Kui me pöörame Sueebide mere parema kalda suunas, siis leiame selle uhtuvat vastu Aestide territooriumit, kel on sarnane religioon kui sueebidel (svaabid, svealased -vanarootsi hõim), kuid keel sarnane enam brittide keelele. Nad jumaldavad jumalate ema.
Selle kultuse märgina kannavad nad metssea maske, mis teenivad neid relva või inimkaitse asemel ja kindlustavad nende julgeoleku ja turvalisuse isegi vaenlaste keskel. Nad kasutavad harva rauast relvi, enamjagu aga nuiasid. Nad kasvatavad teravilja ja teisi kõrstaimi kannatlikkusega, mis on täiesti ebatavaline laiskade germaanlaste seas. Nad on ainsad, kes korjavad merevaiku mererannalt - glaesum, klaasi, nagu nad seda ise nimetavad."
MEREVAIK JA EESTLASED
Eesti Entsüklopeedia, (I-VIII, Tartu, 1932-1937), mainib viiendas osas, leheküljel 1137, et kohati on merevaiku leitud väikestes kogustes Kuramaa rannikul ja võib juhuslikult leida Tagalahe ääres asuva Vaigu-Ranna küla rannast. Miks seda kanti nii kutsuti? Ega siis ometi männi- või kuusevaigu pärast? Milline vaik peale merevaigu ikka rannas vedeles?
Vanad merevaigurannikud asusid aga praegusel Leedumaa rannikul, alates Semgalliast, kuni Ida-Preisimaani välja. Neid kohti teadsid hästi germaani rahvad, kelledest gootid tundsid ka eesti keelt ja teadsid, et helmes oli sõna merevaigu tähistamiseks. Tänu gootidele jõudsid ka roomlastest kaupmehed tihti aestide aladele ja viisid Rooma kaasa suurtes kogustes merevaiku. Semgalliast saadi aasta jooksul ligi 12 000 naela merevaiku, samal ajal, kui Jüütimaalt vaid 1800-3000 naela. On teada, et Semgalliast Palmnickeni Neukuhreni lähistelt koguti ühe tormi järgselt rannast 4400 naela merevaiku.
Rooma aegsete suhete tunnistateks on kahtlemata Rooma müntide leiud Eesti eri paikadest.
Nende seas on ametlikult teada kuldne Probuse münt (276-282 A.D.) Saaremaalt, Carinuse münt Ulilast, Antonius Piuse hõbemündid Pöidest, Saaremaalt, Costantinuse münt, Panormose münt ja Valentinuse ning Theodosius II kuldmündid Saaremaalt jne.
Eesti aladelt on Edgar Valter Saksa sõnade kohaselt leitud ligemale viiskümmend Rooma münti, mis ei tähenda aga seda, et neid rohkem olla ei võinud. (W. Anderson, Eine auf Osel gefundene alexandrinische Probusmünze; Acta et Commentationes Univeritatis Dorpatensis, B, VII, 2 (Tartu, 1926). (Kahju, et nõukogude aegne ajalookirjandus need ja muud kuldmündid täiesti maha vaikib!).
Eesti viikingid käisid arvatavasti isegi araabia aladel, sellest annavad tunnistust enne varjaagide-rootslaste sissetungi Eesti aladele sattunud araabia mündid, milledest osa oli vermitud Taskendis, osa Samarkandis ja hinnalisemad Bagdadis (Kohtlast leitud 470 araabia drahmi aastast 715-837, W. Anderson, Tartu, 1926). Enamik leitud münte olid vermitud aastatel 850-1032.
AESTIDE-EESTLASTE ÕLLELEMBESUS
Vendide naabrite aestide (eestlaste nimi ladina keelepruugis) kohta kirjutas Ibrahim-ibn Jakub aastal 965 A.D., et aeste võib ära tunda nende õlletegemise poolest (mida veel, kui mitte õlut ei saaks meie hõimude omaks pidada?).
KUIDAS AESTID VÄLJA NÄGID?
12. sajandi Gneseni katedraali pronksuksel on kujutatud sõjastseeni Ida-Preisimaa aestidega. Seal on hästi näha meeste lühikest tuunikat ja tihedalt liibuvaid rinnakaitseplaate ja ümmargusi mütse (nagu need meile hästi tunda on).
Vibukütid kandsid pikka kuube, mis oli keskelt vöötatud. Meeste juuksed oli pikad, keskelt lahku kammitud ja tagant kokku kinnitatud. Juustevärv oli enamuses blond, silmade värv sinine ja näod olid päikese ja tuulte käes punaseks parkunud.
Ida-Preisimaa alade linnused olid identsed meie alade linnustega, nagu näiteks Lehola Lembitu oma. Ida-Preisimaa kohanimed ja arheoloogilised leiud on püsinud muutumatutena kuni 10. sajandini. Leedukeelsed nimelõpud ja nimekujud tekkisid siin alles 13. sajandi lõpul, kui oli toimunud aestide verise lüüasaamisega lõppenud ülestõus ja tühjale alale asusid leedu hõimud.
Selle kõige tõestuseks olgu saksa ajaloolase Schlözeri 1802. aastal kirjutatud read: "Prussid(preislased), keda pikka aega tunti aestide nime all, torkasid surnuks püha Adalberti... "
(Schlözer, 55, 1802).
Järgneb..
