Aesti

Veel üks Karl Kello artikkel Õpetajate Lehes: "Suur sõda Salme pärast", milles ta mõtiskleb selle üle, et "Isegi ajaloolased panevad imeks, et viikingite tohutu edu juures mujal Lääne-Euroopas jäid nende saavutused Baltimaades (loe: Matti Klinge välja pakutud Eesti-Soome muistses mereriigis) kuidagi tagasihoidlikeks." Salme lahingus näidati neile koht kätte.

Tsitaat:Ajavahemikus 650–750 toimus Saaremaal üllatuslikult t õsine lahing. Surma sai ligi 40 eliitsõdalast. Kohale pidi olema tulnud tollastes oludes tohutu armaada, paarkümmend laeva. Tulnukate üldarv ulatus arheoloog Jüri Peetsi hinnangul viiesajast tuhandeni.

Asetades Salmel langenute arvu hilisemate kuulsamate lahingute konteksti: viiesaja aasta pärast, 1242 toimunud Jäälahingus langes 20 ordurüütlit. „Eesti ajaloo II” väitel saavutas Vene pool seal silmapaistva võidu. Saule lahingus 1236 sai otsa 49 ordurüütlit, sh ordumeister, kusjuures nn mõõgavendade ordu lakkas siis praktiliselt olemast. Loomulikult ei peeta Salme lahingut vajalikuks mainida „20 Eesti tähtsama lahingu” seas (Mart Laar, 2013).

Tsitaat:Tuleb väga loota, et Salme lahingu tausta väljaselgitamise kalevi all hoidmisest pole huvitatud meie n-ö ametlik ajalooteadus. Kuigi kes teab, sest Salme lahingu kontekstis on raske käsitada eestlaste osa Euroopa ajalooprotsessis üksnes n-ö konnaperspektiivist. Kui meie esivanemad olid juba eelviikingiajal niivõrd kõvad tegijad, ei mahu nad hästi uude muistse vabadusvõitluse vabasse Eesti esiajaloo kontseptsiooni. Ei leia me ju näiteks eelmise aasta lõpus ilmunud „Eesti ajaloost II” viidet ei Soome ajalooprofessori Matti Klinge Eesti-Soome muistse mereriigi ideele ega ka selle konteksti sujuvalt sobituvale Salme lahingule.

(05-07-2016 20:25 )Mannu Kirjutas:  Kui meie esivanemad olid juba eelviikingiajal niivõrd kõvad tegijad, ei mahu nad hästi uude muistse vabadusvõitluse vabasse Eesti esiajaloo kontseptsiooni. Ei leia me ju näiteks eelmise aasta lõpus ilmunud „Eesti ajaloost II” viidet ei Soome ajalooprofessori Matti Klinge Eesti-Soome muistse mereriigi ideele ega ka selle konteksti sujuvalt sobituvale Salme lahingule.

Siin uuritakse Salme muinaslaevaga kaasnevate tööde tegelikku ulatust.
Sügisel 2008 Saaremaal Salme koolimaja kõrvalt päevavalgele tulnud leid võib muuta mitte ainult meie mõistmist viikingitest, vaid ka Eesti ajaloolist narratiivi.

Hetkel käivad ulatuslikud tööd, kus analüüsitakse kõike alates säilmete DNA-st kuni matusetalituse struktuurini. Ent uuringud toimuvad täielikult välisfondide najal. Eesti riigi panus läbimurdesse on paraku napp.
Video:
http://tv.delfi.ee/saated/sensor-saarema...d=76224051

Salme lahingu puhul pole veel üldse aru saada, millega oli tegu. Isegi seda ei tea, kas kiirustatult, aga siiski piisava põhjalikkusega said oma matused peetud lahingu võitjad või kaotajad - kui lahingu kaotajad, siis võitjatele oli võit phyrrose võit ja nad lasid olude sunnil kaotajatel matused pidada, kui jällegi matuseid pidasid lahingu võitjad, siis samaoodi oli tegemist phyrrose võiduga ja poolkiiruga matmise järel ei söandatud enam kaugemale minna.

Niipalju on selge, et tegemist on väga soliidse sõjasalgaga olnud tollases kontekstis, aga nagu öeldud - pole veel tõenditest võimalik välja lugeda, kas tegu oli eesmärgipärase vallutusplaaniga, röövretke või lihtsalt ühekordse kättemaksuaktsiooniga, vms. Kindel saab olla selles, et tegemist polnud kohalikega.

Jah, kuus aastat tagasi arvas Jüri Peets, kokku võib olla Salmesse maetud umbes poolsada skandinaavia päritolu sõdalast. Vähemalt sama palju pidi olema ka haavatuid, lisaks muidugi ka ellujäänud, kes langenud sinna matsid. Ning kui eeldada, et saarlasi pidi olema ilmselt skandinaavlastest rohkem, saame oletada, et lahingus võis osaleda ligi pooltuhat meest. See aga võib tähendada, et tegu ei olnud mitte n.-ö. külakakluse, vaid ilmselt Saaremaa kaitsmise lahinguga, sest nii palju mehi ei oleks küla pealt niisama kokku saanud.
http://ekspress.delfi.ee/kuum/salme-lahi...d=33128309

Hiljuti lisatud videos räägitakse, et lahing ja selles hukkunud mehed kadusid 1300 aastaks. Avatud suudega sõdalased said hüüdnime Salme meeskoor.
Aastate jooksul ei ole Eesti riik suutnud piisavalt panustada selle objekti uurimisse. Läbimurdele oleme lähedal tänu välismaiste teadlaste uurimustele. Leid võib täielikult muuta meie arusaamu viikingiajast. Üks laevamatus dateeritakse aastasse 750.
Jüri Peets pakub praegu, et Salmele võib olla maetud viikingi kuningas.
Kuna puudub rahastus, siis tänu sellele me teame Salme leidudest väga vähe. Kaotati Ajalooinstituut, mis Salme uurimisega tegeles. Kaheksa aasta tagused leiud ei ole isegi seni veel konserveeritud. Välismaal on need leiud rohkem hinnatud. Taanis oleks need leiud rahvuslik kroon.

Kuna leiumaterjalis paistab, et langenute hulgas on ka eestvedaja-ülik ( kas just kuningas vms, seda veel materjali põhjal kindlalt öelda ei saa), siis on täitsa loogiline, et isegi kui lahing võideti ja sai matuseid korraldada, ei nähtud põhjust edasi liikuda.

Veel küsimus, millega pole jõutud tegeleda - kui kiiresti oli saarlastel võimalik hoiatuse peale kokku saada lahingu jaoks sobiv arv mehi. Niisama käed rüpes ei istunud keegi, kui sõda polnud, siis oldi kas põllul või kaubakäigul, sh rüüsteretkel. Võimalik, et oldi sõjaseisukorras juba ja seega saarel oli mingi valmisolek ( ei lastud mehi mööda ilma kolama), eriti veel, et lahing peeti maha suhtkoht rannikul, situatsioon, kus ründaja eelisseisus. Viitab sellele, et hoiatus sissetungist suht varakult ja oli aega ette valmistada.

anglosaksi-iiri kroonikad räägivad, et kui mingid konfliktid tekkisid rüüstajatega, siis juba sisemaa poolel, rannikukülasid kaitsma ei jõutud reeglina. Vaja oli meeste kogumiseks aega jne.

(19-06-2005 22:26 )Wolfgirl Kirjutas:  http://www.sirp.ee/Arhiiv/13.11.98/Sots/sots1-2.html

Otsisin natuke ja leidsin midagi. Kirjanik oli Tacitus.

Jah, see oli Rooma ajaloolane ja kirjanik Cornelius Tacitus.
Seetõttu jõudsid meile nime andnud aestid 98 aastal kirjutatud ajalukku.
See on kirjas raamatus "Germania".
Tõenäoliselt olid aestid tänaste leedulaste, lätlaste ja eestlaste esivanemad.
Tacitus kirjutab ka, et jumalate ema austavad aestid kannavad "usu märgina metsseakujutisi".
Metssea roll ilmneb paljude rahvaste müütilistes kujutelmades ja seostub otseselt meteoriidikatastroofide ja päikesekultusega.
Bremeni Adami teatel kummardavad Aestimaa saare asukad lendavaid madusid (dracones).
Tacituse järgi eelistavad aestid nuia kasutada, kandes usu märgina metsseakujutist.

On leitud ka luust tehtud metsseakujuline amulett, mis näitab, et meie esivanemad kandsid juba kiviajal kaasas metsseakujutist.
Raamatust: Templirüütlid Saaremaal.
Eraldi peatükk on Suur sõda Salmel.
See leidis aset ajavahemikus 650-750, enne päris viikingiaega,
Salme suurem muinaslaev on esimene tõestatud purjelaevaleid Lääne mereruumis. Selle leiu uurimine aga venib ja venib...

Huvilistele teema jätkuks.
1. T. Hodgin, "Cassiodoruse kirjad", London, 1886, lk. 546:
"Haestid või aestid - need on Tacituse aestid, asuvad siiani
sellel maal, mida ikka veel kutsutakse Estonia, lõunapiiril".

2. R. Pauli ja B.Thorpe, "Alfred Suure elu", millele on lisatud
Alfredi Orosiuse anglo-saksi versioon; London, 1893, lk. 558:
"Eastland - ostide, estade maa Estonia".

Rooma konsul Tacitus (55-118 A.D.) kirjutab oma "Germanias" (aastal 97, A.D.) järgmist: "Kui me pöörame Sueebide mere parema kalda suunas, siis leiame selle uhtuvat vastu Aestide territooriumit, kel on sarnane religioon kui sueebidel (svaabid, svealased -vana-rootsi hõim - E.K.), kuid keel sarnane enam brittide keelele. Nad jumaldavad jumalate ema.
Selle kultuse märgina kannavad nad metssea maske, mis teenivad neid relva või inimkaitse asemel ja kindlustavad nende julgeoleku ja turvalisuse isegi vaenlaste keskel. Nad kasutavad harva rauast relvi, enamjagu aga nuiasid. Nad kasvatavad teravilja ja teisi kõrstaimi kannatlikkusega, mis on täiesti ebatavaline laiskade germaanlaste seas. Nad on ainsad, kes korjavad merevaiku mererannalt - glaesum, klaasi, nagu nad seda ise nimetavad."

Panen siia märkmed (korrastamata), mis tegin lugedes Andres Pääbo UPDATED INTERPRETATION OF THE OUTDATED 19th CENTURY INTERPRETATION OF "URALIC" LINGUISTICS. Andres Pääbo on eesti päritolu Kanada insener kunstnik ja ajaloolane: http://www.paabo.ca/profile.html, kaks tema tööd on avaldatud ka Tartu Ülikooli väljaantavas Fennougristikas.
Siin ümberjutustatud töös lükkab Pääbo ümber soomeugri ja uurali keelepuu teooria selles osas, mis puudutab nende põlvnemist ühisest uurali algkeelest ning üldse soomeugri keelte idapoolse päritolu. Kasutab selle jaoks nii lingvistilisi, arheoloogilisi ja viimase aja DNA-uuringuid.

Siin on traditsiooniline keelepuu:



Kohe jää sulama hakates oli Euroopas valitsev I-haplogrupp (geneetika), tõenäoliselt omane kromanjooni inimesele, ja oli ka enne jääaega Euroopas valdav. Skandinaavias, osas Soomes on see praegugi tugevalt esindatud (küllalt palju ka Balkanil), sest Maglemose kultuuri kandjad jäid seal R-haplogrupi poolt asendamata. Baltikumi asustasid sel ajal Poola aladelt pärit olnud Swideeria (Swidry) kultuuri kandjad. R-haplogruppi seostab Pääbo slaavlaste invasiooniga. Siin ma pigem parandaksin slaavlased balti hõimudeks, kes on küll ka indoeurooplased nagu slaavlasedki. Nüüd on R-grupp Euroopas laialt levinud. Täienduseks Pääbole ütlen, et selle Youtube video järgi https://www.youtube.com/watch?v=YnviQdrLUPE on ka R-haplogrupi kandjad eesti aladel sama varased kui I-haplogrupp; aga kindlad nad ei ole. N-haplogrupp on põhjarahvastele omane.

Pääbo järgi siis elasid I-grupi ennejääaegsed eurooplased Taanis ja Poolas, olid kütid-korilased, kelle põhielatus tuli põhjapõtradest. Kliima soojenedes põhjapõdrad kadusid, inimesed liikusid küll nende järel põhja poole, kuid peagi võtsid üle uue elustiili - rändleva paatidelt kalu ja veeloomi küttiva, said paadiinimesteks ("venelasteks"), boat people. Selline oli ka meile kooliajast tuntud Kunda kultuur.

Pääbo järgi olid sellised inimesed väga mobiilsed, jõgede-järvede võrk Loode-Euroopas oli veerikkam ja tihedam kui praegu, nad pidasid omavahel sidet kaugete vahemaade tagant. Ränneldes jõudsid nad suht lühikese ajaga Uuraliteni. Edasi-tagasi sidepidamisega säilitasid nad oma esialgse keele, seda mida kõneldi Kunda kultuuris, ja seda keelt peetakse eesti keele kõige vanemaks kihistuseks. Pääbo, Kalevi Wiik'i ja Ago Künnapi arvates ongi see eesti keele esivanem, vanem arvamus oli, et Kunda kultuuri keel oli mingi muu protoeuroopa keel. Liikuvuse ja ühtse keele väidet toetab Pääbo Kanada algonkini indiaanlaste veel paar sajandit tagasi sarnasele eluviisi näitega, sest need elasid sarnastes tingimustes ja olid ka paadirahvas (kasetohust kanuud).

Kunda kultuuri paadid olid ühepuulootsikud, mis võisid mahutada kuni seitse inimest. /Vanasti olid suured puud, praegu on ainult puupojad - minu märkus/. Ja nii jõudiski ürgeesti-soomeugri keel ja eluviis välja Uuraliteni, kus elasid N-haplogrupi samojeedi rahvad. Seal pikka aega kõrvuti elades võtsid osad samojeedid üle paadirahva eluviisid ja keeled omandasid aegamööda sarnaseid jooni. Osa paadirahvast rändas ka üle Uuralite. Osad samojeedid jäid aga põdrakasvatuse juurde.

Kui hakkas lõuna poolt levima kauplemine kui eluviis, karusnahakaubanduse kujul, siis paadirahvas võttis selle omaks. Sellega on nüüd kuidagi seotud kammkeraamika, aga ma ei saanud aru täpselt kuidas. Paadirahvas, osalt väga iidne eurooplane (kromanjoonlane), teisalt samojeedidest paadirahvas asus teele tagasi läände u 5000 a tagasi. Sest oli vaja läänepoolsetega kaupa teha. See on nüüd see koht, mida peeti/peetakse soomeugrilaste tulemiseks Uuralite juurest. Tulid samojeedide geenid,aga mitte keel. N-haplogrupp, mida on Eestis - oli vist 30-40%? Vt algmaterjal. Keel oli suhteliselt sarnane kogu loode-Euroopas, mingi soomeugri lingua franca, juba ammu kohal terves loode-Euroopas.

Kaugpõhja aladel rändlesid Euraasia ja Euroopa vahet aga nahast paatidel põhjarahvad, nii samojeedid kui ka muud. Samojeede peab Pääbo türgi keelte rahvaks, ning saame peab ta ka kuuluvaiks mitte soomeugri keelerühma, vaid samojeedide hulka. Sarnasus soome keelega on jällegi keelelaenude ja pikaajalise naabruse tulemus. Päris kindel ta oma väites ei ole.
Minu märkus nüüd: rassiliselt on saamid aga küllaltki eurooplased, seega ka need rändlevad samojeedid võisid olla juba küllaltki europiidsed; samas soomlased on nagu "valged mongoliidid" - võta nt ette Aleksis Kivi "Seitse venda", see Erkki Tanttu illustreeritud 1966 a väljaanne, ja värvi vennastel juuksed mustaks ja sea potisoengusse - saad Amazonase indiaanlased.

Kui Pääbo näitas Lennart Mere filmi hantidest odžibwe indiaanlastele, siis need arvasid, et film on nende esivanematest, nii lähedased on kultuurid. Selles hüpoteesis, et samojeedi paadirahvas rändas põhja-Euroopast (Lapimaalt) Ameerikasse, ta väga kindel ei ole, kuid hüpotees on uurimist väärt.

Veel kirjutab Pääbo seosest handid-hunnid-hungarian. Hunnid olid tema järgi lõunapoolsete hõimude eluviisi (hobused ja kauplemine) üle võtnud hantide lõunapoolseim haru, mis hakkas kaubeldes läände tagasi liikuma.