22-02-2008, 08:42
Heatahtlik Kulfing, iga jutu lõpus naerupahvak 
Kui võtta aluseks, et aeg kui selline on inimeste poolt leiutatud, siis võib küll nii ütelda, et Aesti on praegugi kuskil olemas. Kui me tast kirujutame, järelikult on ta olemas, muidu oleks ju unustuse hõlma vajunud. (kus asub unustuse hõlm, seda ma ei tea)
Ka tuhanded aastad tagasi tormasid inimesed Maakeral ringi ja ringi, liikumine võttis küll tänapäeva mõistes palju aega aga kuhu kiiret! Siht oli silme ees, ootasid õige tuule ära ning purjed vinna ning praktiliselt kõik kohad olid valla, k.a. Ameerika manner.
Minule on küll lapsepõlvest saadik räägitud alati eestlaste ja Eesti vägevusest, see et kuskilt kostub pidevalt mingi müra, pole mind lasknud eksitada. Võtsin aga raamaturiiulilt mõne August Gailiti raamatu või kuulasin vanemate inimeste jutte ning pilt oli selge - oleme vägevad, ainult olukord on praegu sitt, sest kui oled sõjas peksa saanud, võtab taastumine veidi aega.
Alati on mõistlik uurida ka teiste uhkust ja vägevust ning tunnistada endale, et on olnud aegu, kus oled olnud ise mage ja nõrk. Tavaliselt alagavad tõusud just siis kui ollakse sügaval põhjas. Vaata praegust Mongooliat - raske uskuda, et kunagi oli praktilselt kogu Euraasia nende võimu all, ja see polnudki nii ammu.
Eesti uhkus ja vägevus seisneb selles, et meie hulgas on piisavalt palju skeptikuid, see tagab meie järjepidevuse ning eksistentsi, meie potensiaal on kõrge ja seda sümboliseerib hästi Pikk Hermann.
Seega, tehkem sugu ja saagu meid palju, palju nutikaid skeptikuid
Kui võtta aluseks, et aeg kui selline on inimeste poolt leiutatud, siis võib küll nii ütelda, et Aesti on praegugi kuskil olemas. Kui me tast kirujutame, järelikult on ta olemas, muidu oleks ju unustuse hõlma vajunud. (kus asub unustuse hõlm, seda ma ei tea)
Ka tuhanded aastad tagasi tormasid inimesed Maakeral ringi ja ringi, liikumine võttis küll tänapäeva mõistes palju aega aga kuhu kiiret! Siht oli silme ees, ootasid õige tuule ära ning purjed vinna ning praktiliselt kõik kohad olid valla, k.a. Ameerika manner.
Minule on küll lapsepõlvest saadik räägitud alati eestlaste ja Eesti vägevusest, see et kuskilt kostub pidevalt mingi müra, pole mind lasknud eksitada. Võtsin aga raamaturiiulilt mõne August Gailiti raamatu või kuulasin vanemate inimeste jutte ning pilt oli selge - oleme vägevad, ainult olukord on praegu sitt, sest kui oled sõjas peksa saanud, võtab taastumine veidi aega.
Alati on mõistlik uurida ka teiste uhkust ja vägevust ning tunnistada endale, et on olnud aegu, kus oled olnud ise mage ja nõrk. Tavaliselt alagavad tõusud just siis kui ollakse sügaval põhjas. Vaata praegust Mongooliat - raske uskuda, et kunagi oli praktilselt kogu Euraasia nende võimu all, ja see polnudki nii ammu.
Eesti uhkus ja vägevus seisneb selles, et meie hulgas on piisavalt palju skeptikuid, see tagab meie järjepidevuse ning eksistentsi, meie potensiaal on kõrge ja seda sümboliseerib hästi Pikk Hermann.
Seega, tehkem sugu ja saagu meid palju, palju nutikaid skeptikuid
