Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Inimese maailmataju
#1
Arutleme: kas inimesed üldse loovad ja saavutavad elus midagi, või elame vaid illusioonides ja kujutame neid endale ette ?

Kuidas ma nende mõteteni siis jõudsin? Ühel õhtul tassist teed juues mõistsin, et ,,minu" tass ei ole minu oma. Seda omistatud väärtust ei leidnud ma mateerias endas, äkitselt oli käes mul lihtsalt mateeria.
Kogemus oli ka mõnevõrra hirmutav.
Säärane taju kandus üle ka muid nähtusi selgitades.

Ma arvan, et üheks oluliseks ja keskseks lähtepunktiks elus on mõtted ja nende algatusel manipuleeritavale mateeriale samaaegselt tähenduslikuse/sidususe omistamine.
See käib enamuse eluliste nähtuste kohta.

Kuid, lennuk ju ei lenda, vaid inimese tõlgenduses toimub nimetatud tegevus.
Õigem oleks vast öelda, et toimuvad mateeria aineosakestes füüsilised ja keemilised protsessid.
Paraku neid reaalsemalt kirjeldades ja selgitades takerdume keelebarjääri taha. Kindlasti mängib rolli ka inimese suutmatus neid protsesse lõplikult selgitada.

Kas võib öelda, et inimesed on pigem sümbolistlikud, teoloogilise mõtlemisega ja fantaasiates elavad olendid? Kas reaalsus on liiga külm ja vastuvõetamatu, seega anname oma tegevusele sisu ja tähenduse, mis pakub kaitset universumi neutraalse olemuse eest?



Vasta
#2
Miks on lendamine vähem tõeline kui keemia?
Vasta
#3
Ilmselt on need erinevad taju astmed. Lendamine pole hea näide tõesti.

Pigem pean silmas objektidele või nähtustele tunnetusliku väärtuse omistamist.
Mis eristab tänast päeva homsest? Kui me ei magaks ja ei toimuks muutusi tajus, siis aeg oleks koguag tunnetuslikult sirgjooneline. Pole ei eilset ,ega ka mitte homset. Eristuse tekitavad erinevad emotsioonid ja tajud, neisse panustavad veel objektiivsed muutused ilmas jne.

Võtame mõiste ,,elutöö". Kuidas fikseerida tehtut oleviku raames? Kuidas subjekti või hindaja väliselt see avaldub? See on ainult mäluga seotud ja tuletuslik, hetkes mitte fikseeritav. Ka mateeria ,mida elujooksul liigutati omab vaid symboolset tähendust.

Seega elutöö on kui õhk mida kätega ei püüa. Selle väärtus avaldub vaid tuletuste ja omistamise näol.

Ilmselt tähendab see seda, et inimesed loovad asju ainult mõttetasandil.
Inimene on vaid eneseteadlik olevus, kes mateeriaga manipuleerides realiseerib oma soove ja fantaasjat, samas mitte teadvustades, et tegelikult midagi juurde ei teki, midagi ei looda.
Vasta
#4
(22-01-2015, 15:30 )mtrxx Kirjutas: Pigem pean silmas objektidele või nähtustele tunnetusliku väärtuse omistamist.

Juba Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses", kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks" (saksa Ding für uns).
Tunnetada saabki ainult nähtumusi nagu nad meile meie meeleorganite läbi on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud.
Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis.
Vasta
#5
Seega inimesed valdavas osas tunnetavad illusoorselt väärtusi iseeneses.

Näiteks ,,sündmus, mis meid kutsub"- see on tuletuslik, mitte nähtus iseeneses, ning mitte selline, mis paiskaks oma definitsiooni ja seda määratleva tundevormi inimesele. Arvan, et inimesed aga sääraselt mõtlevad ja tajuvad.

Teadvustamine, et ise ollakse kogu tunnetusliku poole allikaks, on raskemini aktsepteeritav.

Kumbi vaatenurk ei ole vast väär, kuid inimesed alateadlikult eelistavad ,, objektiivsena" näivat ja kollektiivselt tajutavat maailmapilti.
Vasta
#6
(22-01-2015, 14:19 )mtrxx Kirjutas: Arutleme: kas inimesed üldse loovad ja saavutavad elus midagi, või elame vaid illusioonides ja kujutame neid endale ette ?
Oleneb mida loomise ja saavutamise all täpsemalt mõelda ja kuidas see peaks avalduma või olema jälgitav. Kui maailma tunnetatakse ainult läbi iseenda, siis loomist ja saavutamist saab hinnata samuti subjektiivselt.

(22-01-2015, 16:05 )Müstik Kirjutas: Tunnetada saabki ainult nähtumusi nagu nad meile meie meeleorganite läbi on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud.
Asjad iseeneses on tunnetamatud ja ei oma tunnetuslikku väärtust iseeneses.
Paljutele on selline teadmine vastuvõtmatu kuna see annab mõista, et ollakse üksi iseenda maailmas.
Samas kas ja miks peaks seda kartma kui see on koguaeg nii olnud..
Vasta
#7
Võibolla on see nii,et mida ei tea, seda ei oska ka karta. Kuigi hirm võib tekkida ka puhtalt fantaasial lennata lastes.
Hirmu tekitab seegi, et teiste kognitsioonid ja tunded on tuletuslikud. Seda tehakse käitumisest järeldades ja enda kogemustele baseerudes.
Seepärast on vist valdav osa inimesi ka egoistlikud, sest puudub võime omistada vaid 3d-na nähtavale kehale samaväärseid omadusi, nagu endal teatakse olevat.

By default inimesed ilmselt tunnetavad, et nende subjektiivne vaatenurk on objektiivse olemusega. Ehk et teised vaatlevad sama visuaalse perspektiivi sees, mis oleks nagu ühine.

Loominguga on vist nii, et inimestel on tendents näha saavutusi kui metafyysiliselt fikseeritud nähtusi. Seda muidugi mitte nii analyysides, pigem alateadlikult.

Samas ,mis on saavutus üldises mõistes. See on mõte, visualiseerimine ja võimaliku mateeria ümberpaigutamise tulemusena tekkinud infokobar.

Sellesmõttes on vist õige öelda, et inimene ei saavuta kunagi midagi, mis on fikseeritud iseeneses, kuid subjektiivselt kyll.
Muidugi kui rahuldav on teadmine, et elumõte on vaid isiklikult tajutav.

Samas on ka subjektiivses perspektiivis võimalik maailma mitmeti tunnetada.
Õnnelikuna tundub ümbrus muinasjutuline ja põnev, nagu nähtav maailm oleks iseeneses rõõmus.Depressioonis olles aga nähakse rohkem maailma monotoonset ja fikseeritud olekut.

Võimalik, et ainult emotsioonid on need mis loovad inimese jaoks selle erinevuse.
Kui ärgata yhes ja samas voodis 100aastat järjest igal hommikul ja vahtida lage, siis mingisugust muutust ja kosmilist lugu sellest välja ei loe.
Vasta
#8
On ju veel unenäod, mis kirgastavad ja üldse vaimne maailm ja vaimsed eneseteostused. Paljud inimesed ammutavad sellest vaimsest maailmast jõudu.
Kunstnikud, kirjanikud, muusikud, filosoofid jne.
Ei tasu niivõrd suurt tähelepanu pühendada ainult materiaalsetele väärtustele, sest see kõik on kaduv.
Vasta
#9
Võimalik, et kunst, muusika, teater ongi pyyd põgeneda külmast reaalsusest.
Vaadates, et inimesed elavad eelkõige oma peas ja mõtetes, siia võib nii arvata küll.
Raske uskuda vaimset maailma, pole alust arvata, et see eksisteerib.
Vasta
#10
Minu arvates on seegi foorum loodud just selleks, et inimesed vaimsel tasandil leiaksid ühisosa, ühise mõtlemistasandi. Ka para-nähtusi saab mõista vaid vaimsel tasandil. Ja kui leitakse inimesi, kes mõtlevad samamoodi, siis üksildusest on asi kaugel.
Isegi samade raamatute lugemisel saadud muljed ja nende omavahel jagamine liidavad inimesi. Rääkimata ühise muusikateose kuulamisest.
Vasta
#11
Seda küll, kuid Parawebi olemus ei dikteeri maailmanägemust. Liituda võivad ju kõik. Teaduse, filosoofia teemad ei välista, kuid samas ka ei nõua spirituaalset lähenemist.

Vasta
#12
Samas, mida keegi räägib või tajub, see ongi see, mis aitab vaimset ühisosa teemades leida.
Vaimset ühisosa saab leida ka teadusteemades.
Mis puutub sellesse, et vaimset maailma on raske uskuda, siis vaimne maailm on kõikjal meie ümber. Meie mõtetes, meie tajudes ja vaimsetes kogemustes.
Ka teaduses on avaldatud palju publikatsioone, mis püüavad selgitada teadvust ning kvantmõistust.
On seisukohti, et inimlik teadvus on vastastikku seotud elavate olendite ja universumi vahel. Sellel on kontakt kosmilise tarkusega ning see on võimeline eksisteerima sügavamatel tasanditel, mis ei sõltu bioloogiast (võib-olla väljaspool ruumi ja aega).
Vasta
#13
(23-01-2015, 16:36 )Müstik Kirjutas: Samas, mida keegi räägib või tajub, see ongi see, mis aitab vaimset ühisosa teemades leida.
Vaimset ühisosa saab leida ka teadusteemades.
Mis puutub sellesse, et vaimset maailma on raske uskuda, siis vaimne maailm on kõikjal meie ümber. Meie mõtetes, meie tajudes ja vaimsetes kogemustes.

Arvan, et just vaimses sfääris leiame kõigiga ühisosi palju rohkem kui praegustes materiaalsetes elusfäärides.
Need meie elud on vaid ajutised...katsetused...eksperimendid...kogemused jne.

Samas meie ülesanne on siin parimal moel hakkama saada. Need, kes mõistavad ja tunnetavad vaimset ühisosa teistega - neil on kergem siin Maal hakkama saada.
Vasta
#14
Aga millisel seisukohal olete, kui rääkida saavutustest?

Näiteks maja ehitamine pakub emotsioone ja sihipärase tegevuse.
Sellele antakse sümbolistlik väärtus, kui ka sisu.
Samas kui neutraalselt ehitatud hoonet vaadata, siis on see lihtsalt mateeria. Sinna pole lisandunud ehitaja olemuslik emotsioon või kuuluvus.
Seega, midagi tegelikult ei loodud, mateeria oli koguaeg olemas. Sisu omistati, nii kokkuleppeliselt kui emotsionaalselt.
Vasta
#15
(27-01-2015, 19:41 )mtrxx Kirjutas: Aga millisel seisukohal olete, kui rääkida saavutustest?

Näiteks maja ehitamine pakub emotsioone ja sihipärase tegevuse.
Sellele antakse sümbolistlik väärtus, kui ka sisu.
Samas kui neutraalselt ehitatud hoonet vaadata, siis on see lihtsalt mateeria. Sinna pole lisandunud ehitaja olemuslik emotsioon või kuuluvus.
Seega, midagi tegelikult ei loodud, mateeria oli koguaeg olemas. Sisu omistati, nii kokkuleppeliselt kui emotsionaalselt.

Olen viimasel ajal hakanud arvama, et oleme siia ilma sündinud kogema kõiksuguseid emotsioone - uudishimu, hirmu, viha, häbi, armumisi, pettumusi, masendust, lootusetust, rõõmu, eufooriat, vabanemistunnet, ükskõiksust, rahu jne.

Mateeriat erinevates vormides (inimkeha, raha, asju...) kasutatakse nende tunnete väljakutsumiseks.

Kui suudame ennast ja oma tundeid ning reaktsioone kõrvalt rahulikult jälgida ja analüüsida, siis arvan, et oleme teinud sammu edasi oma arengus.
Vasta
#16
Kas sümbolistlik mõtlemine pole mitte peitumine reaalse maailma eest? Selle tingib inimese keha ja meele duaalsus. Kuigi keha on mateeria, siis ,,mina" tunnetatakse tugevalt eraldiseisvana, peaaegu, et vaimse olendina. Siinkohal ongi vaja visuaalsetele nähtavatele sama sisukus ja olemusnomistada, sest avastamine, et välismaailm on sisutu, tekitab paanikat.
Inimene ei suuda aktsepteerida, et ei olda juhtpuldis?
Vasta
#17
(27-01-2015, 20:53 )mtrxx Kirjutas: Kas sümbolistlik mõtlemine pole mitte peitumine reaalse maailma eest? Teatud keha ja meele duaalsus on vajalik, et nihilistlikus universumis eksisteerida.
Inimene ei suuda aktsepteerida, et ei olda juhtpuldis?

Vastupidi, kui reaalset elu ollakse elatud juba aastakümneid, siis hakatakse sellele ka mõtet ja eesmärki otsima.

Inimene, kes tahab olla juhtpuldis, pole veel mõistnud Universumi ja Kõiksuse olemust ja seda, kes me selles hierarhias oleme...seega on veel kõik avastamisrõõmud ees wink.
Vasta
#18
Aga kuidas see välismaailm sisutuks saab? Algselt see ju pole sisutu. Laste jaoks, ma mõtlen.
Vasta
#19
Laste ja ka enamus täiskasvanute jaoks pole see sisutu, sest elatakse kui fantaasia maailmas.
Elu on kui film. Põnevad olukorrad, juhtumid, eesmärgid- taju kantakse üle ka välisele maailmale.
Samas, kui nyyd selgelt mõelda, siis mõtte väline, vaadeldav maailm on täiesti neutraalne. Vaata kiviseina lähedalt, mis on üldse kivi? Kokkuleppeline ja sümboolne element, millele mõeldes käivitub ka teatud emotsionaalne tundmus, pildiseeria, sidusus, kogetud varasemate olukordadega.
Seega siin toimubki nihestunud mõtlemine. Inimesed keakenduvad objekti sümboolsele tähendusele, mitte mateeriale endale.
Siit ka illusiooni aspekt. Objektiivselt tõepärane käitumine oleks mehhaniseritud funktsioneerimine, loomulikult on see aga inimesele vastuvõetamatu.

Esiteks; seedimatu reaalsus, allutamatu ja igavesti muutuv mateeria, loome võimaluse puudumine, sest kõik mateeria juba eksisteerib.

Teiseks; üksioleku tunnetamine, ühistaju puudumine, teadmine vaid subjektiivselt omistatavatest väärtustest- inimesele omase kaootilisest mõtlemisest tulenev väärtuste pendeldav ja ebalev olemus( ajas muutuv).

Ühiskondlik ja sümboolne( illusoorne) mõtlemine aitab väärtustel ajas kestma jääda. On subjektist kõrgemal tasandil ja seega aitab sellega säilitada inimesele vajalike permanentseid väärtusi, ehk surematus läbi tegude.
Vasta
#20
Nojah, objektiivsus on sisuliselt enda kõrvaldamine vaadeldavast. See pole teab mis lihtne ja teaduses tuleb vaeva näha, et kogutud andmeid objektiivselt tõlgendada ning kõigist kallutatustest mööda vaadata.

Üks ingliskeelne video Zizekilt, mulle tundub see teemasse sobivat:
Virtuaalsuse reaalsus
Üks välja toodud mõte videos on see, et mõned asjad eksisteerivad reaalsuses vaid siis, kui nad eksisteerivad virtuaalselt.
Vasta
#21
Kas säärane inimlik käitumine( sümboolne mõtlemine) võib olla kaitsemehhanism või mina näen seda omadust vaid sellisena?
Tegelikult on see hoopiski üks tõlgendusviisidest ja tajupunktidest.

Nendele mõtetele viiski see, et hakkasin otsima oma tegusi ja saavutusi enda mõtte väliselt, nö asja iseendas. Jõudis kohale, et need on mälu ja emotsioonide põhised, tuletatavad ja tajutavad kui saavutus ka teiste poolt.

Ma arvan, et by default inimesed tunnetavad maailma kui väärtus iseeneses. Mida arvate?
Vasta
#22
(27-01-2015, 19:41 )mtrxx Kirjutas: Aga millisel seisukohal olete, kui rääkida saavutustest?

Näiteks maja ehitamine pakub emotsioone ja sihipärase tegevuse.
Sellele antakse sümbolistlik väärtus, kui ka sisu.
Samas kui neutraalselt ehitatud hoonet vaadata, siis on see lihtsalt mateeria. Sinna pole lisandunud ehitaja olemuslik emotsioon või kuuluvus.
Seega, midagi tegelikult ei loodud, mateeria oli koguaeg olemas. Sisu omistati, nii kokkuleppeliselt kui emotsionaalselt.
Enne kui maja ehitatakse, on mõte, idee. Linnaplaneering, arhitektide projektid. See kõik toimub kollektiivsel vaimsel tasandil.
Majal kui niisugusel on aga praktiline väärtus - seal hakatakse elama, uusi vaimseid või materiaalseid väärtusi looma. Olemuslik emotsioon tuleb nendelt, kes maja planeerisid. Välja mõtlesid, milline maja peab olema. Elamu, sakraalhoone, lasteaed, koolimaja vm hoone. Ehitaja teeb kõike etteantud plaani järgi. Ehitaja saavutus on kui ta saab õigeaegselt palka tehtud plaanipärase töö eest.
Ühel päeval see maja aga lammutatakse või kukub ise kokku. Maja plaan võib alles olla - maja enam aga ei ole. Ideed püsivad kauem.
Vasta
#23
Seda selgitab Terror Management theory.

Inimene eelistab sümboolset tähendust oma tegudele, sääraselt, et see elaks mõttena inimesest endast kauem.
See on inimesele omane aspekt, kuid mis on selle algallikaks?
Kas motivaatoriks on hirm, huvi või midagi muud?

Vasta
#24
Eelistab seetõttu, et see ongi nii.
Kogu maailma ajalugu näitab seda, et ideed kestavad meist kauem.

Vasta
#25
Seega ego rahuldus ja lepimatus surma ees?

Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat