Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Reaalsus ja sellesse suhestumine
#51
(11-02-2015, 18:12 )mtrxx Kirjutas: Vägagi nõus teiega, pigem pidasingi silmas lahtilaskmist levinud religioonidest ja väärtuste ja sihtide ehedat tunnetamist läbi iseenda.
Eestlased ei olegi kuigi religioossed, aga samas on nad spirituaalsed.
Kas sinu arvates on spirituaalsus vale?
Mitmed briti idealismi esindajad, näiteks Francis Herbert Bradley, väitsid, et reaalsuses on kõik asjad spirituaalsed.
Üks definitsioon on, et spirituaalsus ehk vaimsus on inimese orienteeritus väärtustele, mis on seotud vaimuga (spiritus) ning on kõrgemal argikogemuse ringist.
Kuidas sina vaimsusesse suhtud?




Vasta
#52
Oh see on pikk teema, seda arutleks pigem silmast silma Smile

Kuid kokkuvõtvalt võin öelda, et ma ei usu millessegi üleloomuliku. See aga ei kahanda minujaoks elu väärtust. Elu võib olla imeline, ilma imedeta.
Vasta
#53
(11-02-2015, 18:50 )mtrxx Kirjutas:
Kuid kokkuvõtvalt võin öelda, et ma ei usu millessegi üleloomuliku.
See aga ei kahanda minujaoks elu väärtust. Elu võib olla imeline, ilma imedeta.

Mida sa siia PARA-foorumisse siis otsima tulid?

(31-01-2015, 21:18 )mtrxx Kirjutas: Milline on reaalsuse olemus? Kas see jätab ruumi nii negatiivsele, kui ka positiivsele maailmatõlgendusele?
Millist neist eelistada? Millega valikut õigustada, kas see on üldse vajalik?

Paluks arvamusi.


Äkki on reaalsus meie vaateväljas aga me ei taha sellega tõtt vaadata?
See on ehk liiga karm, et seda seedida.
Seega peitume metafyysikasse, müstikasse, religioonide taha ja mujale, mis kaitset pakuvad.

Mulle meeldis easti vastus:

(01-02-2015, 13:51 )east Kirjutas: Ehk on elu unenägu
uinudes mis unub
tõeluse ehk ärkamine
uinakusse surub...

Reaalsus ongi mõistatus, uni, ulme, tegelikkus ja kõik need koos.
Ja meie elu osaks on alati olnud üleloomulikkus, isegi hoolimata sellest, kui me seda ei tunnista ja silmad kinni pigistame.
Vasta
#54
Ning seaduspärasuste leidmine on sisuliselt teadus Smile
Vähemalt siis, kui tegemist pole puht analüütilise mõtteharjutusega.
Vasta
#55
Üleloomuliku jah, kuna tihti ei oska me teistsuguseid lahendusi otsida, võibolla ei tahagi.
Paranähtustel ei pea olema mingisugune,,imede" tasandil selgitus, aga see ei Kahanda nende müstilisust.
Ka tähiataevas võib tunduda imeline, kuigi teatakse taevakehade koostist, liikumist jpm.

Ma liitusin selle foorumiga, sest tahtsin. Minuteada ei ole siin kirjutud reegleid millised peavad olema kriteeriumid tõekspidamistes. Antud alateema suhtes ei näe ma mingisuguseid vasturääkivusi.
Vasta
#56
(11-02-2015, 18:50 )mtrxx Kirjutas: Oh see on pikk teema, seda arutleks pigem silmast silma Smile

Kuid kokkuvõtvalt võin öelda, et ma ei usu millessegi üleloomuliku. See aga ei kahanda minujaoks elu väärtust. Elu võib olla imeline, ilma imedeta.
Elu ise juba on ime.
Siiani on vastuseta küsimused: Kes me oleme? Kust me tuleme? Kuhu me läheme?
Ainult nendel, kellel on õnne ja visadust, võivad leida mõtte omaenda elule.

Juba muinasajal lauldi:
Miks on jumal minda loonud,
siia ilmale imeksi?
Võinud luua lodjapuuksi,
isa härja ikkepuuksi,
venna härja vehmeriksi

Tegelikult küsisin, kuidas sa vaimsusesse suhtud? Mitte kuidas sa üleloomulikku suhtud.

Kuidas suhtud kirjandusse, kunsti ja kõigisse vaimsetesse väärtustesse? Vaimne kultuur ja loome ei sünni mitte niivõrd mõtetest ja emotsioonidest, vaid on otseselt seotud inimese maailmatajuga.
Vasta
#57
Minujaoka imeline, aga mitte ime.

Miks on loonud? Mina küsiks,kuidas ,,loodi".
See selleks, tegemist ju luulega.

Mis sääl ikka. Ümber pole mõttet kedagi veenda. Eks igaüks käi oma teed.

Vasta
#58
Imel ja imelisel võib olla ka midagi ühist. Ning ehk on ikkagi ime see, mis annab imelisele tähenduse. Mulle vähemalt tundub, et see võiks nii olla.
Vasta
#59
Mina isiklikult ei kasuta seda sõna kirjeldamaks imelisi nähtusi.

Ime- tõlgendus, seletus, võibolla isegi teatud veendumus.
Pole alust arvata, et imesi juhtuks. Kõik nähtused on naturaalsed ja seega teatud seaduspärasustele alluvad, neist lähtuvad.

Imeline- emotsionaalne, kogemuslik aspekt. Motivatsiooni ja rõõmu allikas.

Teiepuhul, vabavalik millist sõna eelistate jne.
Vasta
#60
Imel ja imelisel leian mina ühe seose - emotsioonid.
Vasta
#61
(11-02-2015, 19:46 )kage Kirjutas: Imel ja imelisel leian mina ühe seose - emotsioonid.

Õige. Ja emotsioonid on hinge ja keha koostöö tulemus. Hing aga on reinkarneeruv olemus, seega ...ikkagi müstika Smile1.
Vasta
#62
Kas see oli ka ime? Või mis asi see siis oli?
Keemik Friedrich Kekulé töötas lahustava benseeniga ning ta teadis, et benseeni molekulis on kuus süsiniku ja kuus vesiniku aatomit, aga ta ei suutnud välja mõelda, kuidas need on omavahel ühendatud. Ta jäi kamina ees tulle vahtides tukkuma ja ühtäkki oli tal visioon oma saba hammustavast maost. Kui lahendus talle pärale jõudis, oli Kekulé olekus, mida me nimetame “hüpnootiliseks seisundiks” – ärkveloleku ja magamise vahel. Ta taipas, kuidas on aatomid omavahel seotud: ringikujuliselt. Benseeni ringist sai seejärel orgaanilise keemia alus.
Miks ta sellele peale tavaolekus ei tulnud?
Kes talle ette dikteeris?

Ja kuidas tekib luule? Pingsast mõtlemisest või teadvusest?
Või kui hakkad äkki mingit viisijuppi ümisema, ehkki pole seda laulu ammu kuulnud.
Kuidas see inimeste peas tekib?
Vasta
#63
Intuitsioonil on ehk midagi imega pistmist, aga mitte väga otseselt. Ehk kuidagi nii, et kumbki ei ole algselt loogiliselt seletatavad. Tagantjärgi võib-olla küll.
Vasta
#64
Kas intuitsioon ei ole mitte osa teadvusest? See osa, mida me tavaolekus endale ei teadvusta?
Vasta
#65
No teadus on väga uus nähtus. Harmoonia keskkonnaga kujuneb ilmselt välja pika aja jooksu. No ja eks teadus ise hakkab seda dikteerivat rolli üle võtma. Niikaua, kuni teadus suudab vältida dogmaatilisust ja mitte kinni jääda mingitesse kivistunud paradigmadesse, võiks see olla justkui selle dikteeriva universumi käepikendus.
Vasta
#66
Ei jää üleloomuliku valdkonda. Oskamatus selgitada teatud nähtusi ei muuda neid üleloomulikeks.

See võib olla üle loomulike tajutavate piiride, aga mitte üleloomulik.

Teadus ei ole takistavaks teguriks harmoonia saavutamisel.
Religioonid aga jätkuvalt seda on.
Vasta
#67
Intuitsioon on kindlasti osa teadvusest jah.
Vasta
#68
Lugesin pisut tunnetatud intuitsiooni kohta.
See on võime tunda midagi, mis väljub füüsilise maailma raamidest. Ühtedele on see „selgeltnägemine“, teistele „kuues meel“. See hakkab tööle siis, kui talle saab selgeks, et inimene eksib õigelt kursilt. Nagu eriagent, kelle ülesanne on aidata meil hakkama saada raskete eluliste olukordadega.

Kahjuks toimub meie suhtlemine selle sisemise eriagendiga harva ja sedagi teadmatult. Temalt saadud ohusignaal seab meid harilikult fakti ette alles siis, kui midagi ette võtta on juba hilja. Rakutasandi mõistus tunneb ammu enne katastroofi halva lähenemist, kuid inimene ei saa hoiatuse keelest aru, sest tema mõistus otsib ohusignaale väljastpoolt, mitte enda seest. Milline oleks elu kui intuitsioon muutuks iga inimese jaoks samasuguseks harjumuslikuks orienteerumisorganiks nagu täna on nägemine, kuulmine, haistmine ja kompimine?

Iga inimene võib mõttekujundeid ja und näha. Igal inimesed on intuitsioon. Iga inimene on võimeline nägema oma sisemist maailma ja aru saama , et keegi või miski hoiatab teda hädaohu eest. Sisemise nägemise ja kuulmise organite areng muutub lähimas tulevikus normiks nendele inimestele, kes tahavad omada teadmisi reaalse ohutuse kohta.

Kõik kujundid, mis ilmuvad kas unes või ümbritsevas elus – hoiatavad meid võimaliku ohu eest. Aga tuleb õppida seda lugema.
Vasta
#69
Kui inimene oma mõistusega on suure osa oma planeedist ümber kujundanud, siis võimsust tundub tal jaguvat. Tarkusega on nagu on. Ühest küljest nagu jagub ja teisest küljest jääb alati puudu.
Vasta
#70
(11-02-2015, 20:26 )murjam Kirjutas: Üleloomulik: see kõlab nagu kole teerull, mis sõidab üle loomuliku keskkonna Ph34r2
Kõlabki, selleks seda sõna vist kasutataksegi, et ära hirmutada. Tegelikult võiks öelda: tavateadvusele seni veel hoomamatu.



Vasta
#71
Nofretete selgitas hästi seda mida ma mõtlesin.

Kuna imeks peetakse eelkõige jumaliku sekkumist jms, siis siinkohal ma seda mõistet pyyangi vältida.

Päris ei saa nõustuda selle väitega-
,,Teadus toetub üksnes inimmõistusele, mis pole kuigi võimas ja üksnes teadusele tuginedes on inimesel oht oma side ühisteadvusega kaotada..."

Igasuguse ohu tunnetamine on mõistuse töö ja sina oled siinkohal teinud teatud järeldused. Kui inimmõistus on kesine, siis ei ole eriti mõistlik nii sügavaid järeldusi teha. Sa peaksid eelkõige vaevlema oma kesise võimekuse üle juureldes ja mõeldes, et ehk on ajan ma parajat kägu kui ma midagigi väidan.
Teadusele tuginemine ei kaasa mingit ohtu, vähemalt mitte sellisel määral nagu kinnistunud ja põhjendamatud põhimõtted seda teevad.
Vasta
#72
Sa rääkisid kesisest inimmõistusest, sellest ka minu piltlik näide. See polnud solvang

Paraku on justnimelt mõistus see mis teeb järeldusi. Mis on vaimne, mida selgitada imena jne. Kui see on PRIMITIIVNE, siis ei saa kogemuslik pool olla teadvustatult kuidagi tulemuslikult lahtimõtestatud.
Vasta
#73
Mida me ei taipa, ei mõista, sellenimel teeme tööd ja näeme vaeva, et see saaks mõistetavaks.
See ongi teaduse võlu.
See on pidev protsess ning ka progress. Enamusele vastuvõetamatu, sest ollakse harjunud fikseeritud tõeksapidamistega, kuid loobumine illusoorsest kontrollist on esimeseks sammuks arengu suunas.
Vasta
#74
Ma ei kasutaks mõistet usk.
See ei ole ainuke inimese ainuke vajadus ja motivatsiooni allikas.

Lapsed ei lammuta autosi usus, et see on põnev, vaid see ongi põnev.
Tegutsema paneb tuletuslik, ennustav mehhanism ja mingitel seaduspärasustel toimetav aju.
Inimese suurimaks motivatsiooni allikaks on enese alalhoiuinstinkt ja surmahirm, sellest lähtuvad peaaegu kõik tegevused.

Vasta
#75
Valgustunuks peetakse massimeelest eraldunut.
Imed on reaalsuse muutused.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat