Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Objektiivse elumõtte puudumine
Ma lisaks siia ühe korduva mõtte, millele ikka ja alati alla kirjutaks ja mis pigem annab suuniseid kui me siin juba oleme, et milleks see kõik ja kuidas:

Katkeid Carlos Castaneda raamatust "Don Juani õpetused"

Õppimine rääkimise teel ei ole mitte ainult asjatu aja raiskamine, vaid rumalus, sest õppimine on kõige raskem ülesanne, mida inimene võib ette võtta. Sest teadmised on tõesti JÕUD!
Nimepidi kutsumine on tõsine asi - nimesid kasutatakse vaid abi kutsumiseks suure rõhutuse ja abivajamise momendil - ja sellised momendid juhtuvad varem või hiljem selle elus, kes iganes otsib teadmisi.
Teadmistega inimene on üks selline inimene, kes on järginult truult õppimise raskusi. Inimene, kes on ilma tormamata või vankumata läinud nii kaugele, kui ta võib, jõu ja teadmiste saladuste lahendamisel. Et saada teadmistega inimeseks, peab esitama väljakutse ja võitma oma neli loomulikku vaenlast sel teel. Teadmistega inimeseks saada võib proovida igaüks, kuid vaid väga vähestel see õnnestub, sest vaenlased sellel õppimise teel on tõesti kohutavad.

Kui inimene hakkab õppima, siis ei ole ta kunagi selgusel oma eesmärkidest. Tema eesmärk on puudulik, tema kavatsus on ähmane. Ta loodab tasusid, mis kunagi ei materialiseeru, sest ta ei tea midagi õppimise raskustest. Ta hakkab õppima aeglaselt, tükk-tükilt, siis suuremate kamakatena - ja tema mõtted on varsti vastuolus, sest see, mida ta õpib, ei ole kunagi see, mida ta endale ette maalis või kujutas ja nii hakkab ta kartma. Õppimine ei ole kunagi see, mida keegi loodab. Iga õppimise aste on uus ülesanne ja hirm, mida inimene kogeb, hakkab kasvama halastamatult, järeleandmatult. Tema eesmärk muutub lahinguväljaks. Ja nii on ta komistanud oma esimesele loomulikule vaenlasele hirmule! Kohutav vaenlane - reetlik ja raske ületada. See jääb varjatuks igal tee pöördel, hiiliv, ootav. Ja kui inimene, kes on tema kohalolekust hirmutatud, ära jookseb, on tema vaenlane tema otsingutele punkti pannud. Inimesega ei juhtu küll midagi muud, kui see, et ta kunagi enam ei õpi. Ta ei saa kunagi teadmistega inimeseks. Ta saab võib-olla olema kas türanniseeriv või kahjutu, ära hirmutatud inimene. Hirmu ületamiseks on vaid üks tee - mitte ära joosta! Ta peab trotsima oma hirmu ja hoolimata sellest, peab ta võtma oma järgmise õppimise astme ja järgmise ja järgmise ... Ta võib olla täielikult hirmunud, kuid siiski ei tohi ta peatuda! See on reegel! Ja tuleb hetk, mil tema esimene vaenlane tagasi tõmbub. Inimene hakkab end kindlana tundma. Tema kavatsus muutub tugevamaks, õppimine ei ole enam kohutav ülesanne. Kui see rõõmus hetk tuleb, võib inimene ilma kõhkluseta öelda, et ta on võitnud oma esimese loomuliku vaenlase - see juhtub järk-järgult, kuid siiski võib öelda, et hirm võidetakse järsku ja kiiresti. Kui inimene on võitnud hirmu, on ta ülejäänud osa elust sellest vaba, sest hirmu asemel on ta saanud selguse, mis kustutab hirmu. Selleks ajaks ta tunneb oma soove ja teab ka kuidas neid rahuldada. Ta võib ette aimata uusi õppimise astmeid ja kõike ümbritseb terav selgus - inimene tunneb, et midagi ei ole tema eest varjatud. Ja siis on inimene kokku puutunud oma teise vaenlasega selgusega! See mõistuse selgus, mis on nii raske saavutada, hajutab küll hirmu, kuid samuti pimestab. See sunnib inimest mitte kunagi endas kahtlema, see annab talle kinnituse, et ta võib teha kõike, mis talle meeldib, sest ta näeb selgelt kõiki asju. Ja ta on julge, sest ta on selge ja ta ei peatu mitte millegi ees. Kuid see on viga, see on nagu miski mittetäielik. Kui inimene allub sellele uskumapanevale võimule, on ta alla jäänud oma teisele vaenlasele ja käsitleb kohmakalt õpinguid: ta tormab siis, kui ta peaks olema kannatlik või ta on kannatlik siis, kui peaks tormama, kuni ta jõuab olukorrani, kus ta ei ole võimeline enam midagi rohkem õppima.

Teine vaenlane on teda peatanud teadmistega inimeseks saamise püüdlustes - selle asemel võib inimene muutuda lõbusaks sõjameheks või klouniks. Siiski selgus, mille eest ta on maksnud nii kallist hinda, ei muutu kunagi jälle pimeduseks ja hirmuks. Ta on selge nii kaua kuni ta elab, kuid ta ei saa enam kunagi õppida või millegi järele igatseda. Et mitte kaotada, peab ta tegema samuti nagu ta tegi hirmuga - mitte alistuma oma selgusele ja kasutama seda ainult selleks, et näha. Siis kannatlikult ootama ja ettevaatlikult mõõtma, enne, kui ta uusi samme astub. Kõigepealt peab ta mõtlema, et tema selgus on peaaegu viga. Ja tuleb hetk, mil ta saab aru, et tema selgus on vaid punkt silme ees. Ja selliselt ületab ta oma teise vaenlase ja tuleb positsioonile, kus miski ei või teda enam vigastada. See ei ole viga, see ei ole ainult punkt tema silmade ees - see on tõeline jõud! Inimene teab selles punktis, et jõud, mida ta on püüdnud nii kaua aega, on lõpuks tema oma, ta võib teha sellega mida tahab. Tema ally on tema käsutuses. Tema soov on seadus. Ta näeb kõike, mis on tema ümber, kuid ta on samuti kohtunud oma kolmanda vaenlasega - jõuga! Jõud on kõigist vaenlastest kõige tugevam - ja muidugi kõige kergem, mida teha, on sellele järele anda. Lõppude lõpuks on inimene tõesti võitmatu - ta kamandab, ta hakkab ette võtma kalkuleeritud riske ja lõpetab seaduste tegemisega - sest ta on meister! Inimene selles staadiumis vaevalt märkab oma kolmandat vaenlast. Ja äkki, ilma teadmata, on ta lahingu kaotanud. Tema vaenlane on muutnud ta julmaks, kapriisseks inimeseks. Inimene, kes on alistatud jõu poolt, sureb tõeliselt teadmata, kuidas jõudu käsitleda. Jõud on vaid koormaks tema saatusel. Kuigi ta kunagi ei kaota oma selgust ja jõudu, ei ole sellisel inimesel valitsust enda üle ja ta ei tea, millal või kuidas oma jõudu kasutada.

See, nagu eelmisedki kaotused, on lõplik, kui inimene kord loobub. Inimene on vaid siis kaotanud, kui ta rohkem enam ei proovi ja järele annab.

Kolmandat vaenlast saab võita ainult teda tahtlikult trotsides. Ta peab taipama, et jõud, mille ta näilikult on allutanud, ei ole tegelikult kunagi tema oma. Ta peab end kogu aeg joone peal hoidma, käsitledes seda kõike, mida ta on õppinud, hoolikalt ja ustavalt. Kui ta näeb, et selgus ja jõud, ilma tema enese kontrollita on hullem kui viga, siis jõuab ta punkti, kus kõik on kontrolli all ja siis ta teab, millal ja kuidas oma jõudu kasutada - ja nii on ta võitnud oma kolmanda vaenlase. Siis on inimene oma õppimisteekonna lõpul ja peaaegu ilma hoiatuseta satub ta oma viimasele vaenlasele - vanadusele!

See vaenlane on kõige jõhkram, kuna teda pole võimalik täielikult võita, vaid ainult eemale tõrjuda. See on aeg, kus inimesel ei ole enam rohkem hirmu, enam läbematut mõistuse selgust; aeg, kus kõik tema jõud on kontrolli all, kuid samuti aeg, kus tal on järeleandmatu iha puhata. Kui ta andub täielikult oma ihale heita maha ja unustada, kui ta rahustab end väsimuses, on ta kaotanud oma viimase raundi ja tema vaenlane lõikab ta maha nõrgaks vanaks olendiks. Tema soov tagasi tõmbuda valitseb kogu tema selguse, tema jõu ja tema teadmiste üle. Aga kui inimene heidab ära oma väsimuse ja elab oma saatuse läbi, võib teda kutsuda teadmistega inimeseks, kuid ainult sellel lühikesel hetkel, mil tal õnnestub eemale tõrjuda oma viimane, võitmatu vaenlane. See hetk selgust, jõudu ja teadmist on küllaldane! On olemas miljoneid radasid. Seepärast pead sa meeles pidama, et rada on ainult rada - kui tunned, et sa ei pea seda mööda minema, siis ei tohi sa mitte sellele jääda, mitte mingil tingimusel. Et omada sellist selgust, pead sa elama distsiplineeritud elu. Ainult siis tead sa, et iga rada on ainult rada ja mitte kellelegi, ei endale ega teistele ei ole solvanguks, kui sellelt lahkud, juhul, kui su süda seda käsib. Sa pead vaid endalt küsima ühe küsimuse - kas sel rajal on süda?! Kuid sinu otsus jätkata rajal või sellelt lahkuda peab olema vaba hirmust või auahnusest. Vaata iga rada lähedalt ja kaalutlevalt, proovi nii mitu korda, kui pead vajalikuks. Kõik rajad on samad - nad ei vii kusagile. Kuid kui rajal on süda, siis on ta hea, kui pole, siis pole temast mingit kasu. Ühe peal on rõõm rännata niikaua, kui sa seda järgid, oled temaga üks; teine paneb sind oma elu needma. Üks teeb sind tugevaks, teine nõrgestab sind.
Vasta
Rein mis sa seda marranode maagiat ikka kõigile elumõtte pähe pakud. Maagiat milles ainult mees ja naisnaguaal on Orioni esindajat teised kõik lihtsalt varastatud kehad millest välja visatud tegelik vang ja asendatud suurima vanglaelaniku jahve osadega siit väljapääsuks. Mõtle parem oma tegeliku vangi sünnigrupile, teid on igas kehastuses korraga 12 ja kuni kõik pole tagasi tulnud ootab seltskond vahemaailmas viimast juppi et uuesti ümber sündida. Ja meid on lugematutest maailmadest kohalikule võimujumalale ebamugavaks muutunud vastased. peale siinse vangla pole üheski maailmas sellist hulka eri rahvusi, eri talente ja teadmisi.
Vasta
Reinu toodud on ju kõigest suunitlus.
"Sa pead vaid endalt küsima ühe küsimuse - kas sel rajal on süda?! Kuid sinu otsus jätkata rajal või sellelt lahkuda peab olema vaba hirmust või auahnusest. Vaata iga rada lähedalt ja kaalutlevalt, proovi nii mitu korda, kui pead vajalikuks. Kõik rajad on samad - nad ei vii kusagile. Kuid kui rajal on süda, siis on ta hea, kui pole, siis pole temast mingit kasu. Ühe peal on rõõm rännata niikaua, kui sa seda järgid, oled temaga üks; teine paneb sind oma elu needma. Üks teeb sind tugevaks, teine nõrgestab sind. "
Teema tegija nagu postitustest aru võib saada, ei ole veel oma rada leidnud.
Vasta
Ehk oska keegi aidata järgnevaga:

Ärkan hommikul, vaatlen tuba. Kõik on samuti nagu eile. Võib olla sajab väljas vihma, võib olla paistab päike. Samas koguaeg on NÜÜD ja praegu. Mateeria vaatlemisel ei suuda eristada ajakulgu, mõistan et tänane ja homne on vaid tunnetuslikult tajutav. Mööbel toas või rippuvad kardinad, kuidagi ei õhku neist ,,aeg edasi'' olemust. Need ei jää vanemaks iseeneses.
Tehtud teod ei ole jäänud mineviku, vaid on hoopiski mälestused olevikus.
Tekib rõhuv ajas fikseeritud ja vangis olev tunne. Saan aru, et teatud illusioon on purunenud, kuid selle asemele on tekkinud sisemine paanika ja lähtepunkti puudumine tervele elule.

Teine asi on mingisugune kummaline taju, et milleks pean ma selles mateeria ruumis( oma kodus) midagi tegema. Sama mateeria on ka õues, metsas. Igal pool on mateeria ja seda asja iseeneses pole kuskil, neid omistatavaid väärtusi.
Milleks midagi teha, sest kõik on ju juba olemas. Järelikult ma ei tee midagi,ega loo midagi, sest kõik on juba olemas. Ning kui ma panen kokku selle ja teise materjali, siis pean ikka sellele tähenduse omistama. Jällegi, ei loo midagi iseeneses.
Projektsiooni põhise taju lagunemine ?

Ühesõnaga igal pool kuhu lähen,olen kodus ja mitte kuskil ei ole kodu Smile

Mida sellises olukorras teha ja kuidas võiksin toimida ?

Vasta
Ilmselt tuleb muuta tajumise punkti. Näiteks jalgrattaga sõites on tajupunkt hoopis teine.
Bioloog Fred Jüssi ning kirjanik ja semiootik Valdur Mikita jaoks on jalgratas peale kulgemisvahendi ka maailma tajumise riistapuu.
Jalgratas on suurepärane liikumisvahend, kuna võimaldab piisava liikumiskiiruse, kuid samas jätab võimaluse vahetult tajuda ümbritsevat keskkonda.
Vasta
(28-02-2015, 18:29 )mtrxx Kirjutas: Ärkan hommikul, vaatlen tuba....

Teine asi on mingisugune kummaline taju, ...

Ühesõnaga igal pool kuhu lähen,olen kodus ja mitte kuskil ei ole kodu Smile

Mida sellises olukorras teha ja kuidas võiksin toimida ?

Huvitav, aga painajalikku unenägu meenutav olukord. Proovi seda, et taotled teadlikkuse tõusu. Taotlemine on Castaneda raamatutest pärit termin ja tähendabki umbes nagu taotluse sisseandmist "kuhugi". Ja teadlikkuse tõus on umbes nagu arusaamise tõus järgmisele levelile, kust on pilt selgem, asjad nihkuvad oma kohtadele, hakatakse vaatama asjadele hoopis teise pilguga jne.

Võiks teha nii, et niikui tuleb pähe mingi teatud sagedane mõte (life sucks) või rindu-pähe-kõrisse mõni tüüpiline tundmus, siis lihtsalt ütle endale "teadlikkuse tõusu!". Ja seda võib (või lausa on isegi parem) teha ilma igasuguse lootuseta, aga ometi kõigest hingest. Selline vastuoluline tehnika siis. Kuid päris augus olles ei saa seda teha. Ise kasutan ka, aga ma pean olema järjekindlam, kipun ikka lubama endal aegajalt püherdada oma enesehaletsuses. Eks näib, millal tulemus tuleb. Tulemus tuleb, aga keegi ei tea millal. Ja see polegi tähtis.

Aga olukord, kus "koguaeg on NÜÜD ja praegu" on vaimsete praktiseerijate poolt üldiselt väga hinnatud seisund, mida tajutakse just vabanemisena, aga sinu puhul on see miskipärast vangilangemisena tajutud ... see on huvitav, millest võib see johtuda? "Keegi" on sisestanud sinu ajju selle seisundi leidmise puhul "põrgu"-elektroodi (vrdl katse rottidega, kel olid elektroodid ajus, ühtedel põrgu, teistel paradiisi-tunde koha peal). Nüüd ma jõuan juba "olendite" juurde, aga kuna sinu maailmatajus neid ilmselt pole, siis pole sul vaja kah. Ajukeemia lihtsalt.



Vasta
See tuleneb vist sellest, et ego ,, mina'' tahab olla jätkuvalt troonil, ning teatud illusoorset kindlust õõnestavad teadvustamised on teinud viimase elu raskeks Smile
Ego peab maha vägeva lahingu, igapäev on mingi uus nipp kasuks...
Vasta
(28-02-2015, 21:00 )mtrxx Kirjutas: See tuleneb vist sellest, et ego ,, mina'' tahab olla jätkuvalt troonil, ning teatud illusoorset kindlust õõnestavad teadvustamised on teinud viimase elu raskeks Smile
Ego peab maha vägeva lahingu, igapäev on mingi uus nipp kasuks...

(11-01-2010, 13:50 )Celtic Kirjutas: /-/

Ego, ehk tavateadvus on vajalik, et ennast tunnetada inimesena. Ilma egota puudub meil identiteet, läbi mille me iseendit peaks kogema. Alateadvus on vaid vahend umbejooksnud võimluste ja seoste talletamiseks, see on koht, kus elavad meie potensiaalid.

Egost on tehtud mingi koletis tänapäeval, miski, millest tuleb tingimata lahti saada, sest ainult siis on elu ilus. See on tüüpiline uusajastulaste käitumine, mis on vajalik selleks, et hingi püüda (kaotades oma maise identiteedi, on lihtsam eksinud hinge enda poolele meelitada.).

Kõik need egoismi ilmingud, mida pidevalt esile tuuakse (vajadused ennast eksponeerida ja olla kiidetud, soov näidata ennast teistest targemana jne) on tegelikkuses hoopis meie alateadvuse probleemid. Meie hing, mida meil on vaja vaid elusädeme saamiseks, kannab endas hirme, millest suurim hirm on olla üksi. Hing on kollektiivset mälu kndev valgus, mis sündimise ajaks eraldatakse kõiksusest - kogu olemasolevast. Seda küll näiliselt, ent hirm varjutab tema seljataguse. Kõik, kes manipuleerivad egoga ning käsivad egost loobuda, mängivad tegelikult just sellele hirmule - ilma egota hing on haavatav ning kergesti manipuleeritav. Egoism aga mõistena on täielikult alateadlik tung kuuluvustunde suunas, miski mis peaks kompenseerima eraldatusetunde hinges.

Ego ja teadvus
Vasta
EI saa selliste seisukohtadega nõustuda.
Hing= teadvus. Üleloomuliku olemust ma sellele ei omistaks. Ning kui seda see ei olegi, siis pole vajalik ka sellist mõistet kasutada.
Ego ülesanne on konkreetselt leida loogilisi, vahel ka alternatiivseid meetodeid enese heaolu tagamiseks.
Kõik taandub soojätkamise vajadusele, kasutusel on vaid peenemad võtted.

Lastes lahti võlts mina dominatsioonist on võimalik jõuda palju suurema rahuni. EI olda enam maailmakese ja jumalus.
Vasta
Ometi midagi ju vajutab inimeses seda "põrgu-nuppu"?
Mis see on?
See on umbes nagu nii, et "midagi" otsustab inimeses ära, et "ma olen õnnetu". Inimene sellest ise enne aru ei saagi, kui ükskord leiab, et elu on talumatuks muutunud. Ja teinekord on olukord objektiivselt võttes sama kehv või veel palju hullemgi, aga ometi on hinnang elule "suurepärane", ja lastakse olukorral täiesti rappa joosta olles veendunud, et jätkuvalt on kõik korras.
Hea küll, ajukeemia. Aga mis põhjustab ajukeemia sellist kõikumist? Mõnel aga ei kõigu, vaid on pidevalt kas kerges põrgu seisundis või vastupideses.
Ja kuskil seal on ka see tabamatu "normaalsus".
Kui mõne konkreetse juhtumi puhul inimene peab põrgutekitajaks egot, siis ... ego on nii lai mõiste, et äkki ta mahutab selle alla ka tabamatu tõelise "kangitõmbaja"? ja võitlus just selle egoga annab tulemuse? Kahju hakkab tekkima siis, kui selle käigus hakatakse maha suruma ego seda osa, mis on inimese eluks hädavajalik ehk siis seda, mida Celtic kirjeldas.

Vasta
(01-03-2015, 12:35 )Marina Kirjutas: Ometi midagi ju vajutab inimeses seda "põrgu-nuppu"?
Mis see on?
See on umbes nagu nii, et "midagi" otsustab inimeses ära, et "ma olen õnnetu". Inimene sellest ise enne aru ei saagi, kui ükskord leiab, et elu on talumatuks muutunud. Ja teinekord on olukord objektiivselt võttes sama kehv või veel palju hullemgi, aga ometi on hinnang elule "suurepärane", ja lastakse olukorral täiesti rappa joosta olles veendunud, et jätkuvalt on kõik korras.
Ei tea, kuid energia vähenemine viib samuti depressiooni (ollakse õnnetu) ja kaob teotahte, tekib huvipuudus, laiskus, ükskõiksus jne... Ehk on depressioon häiresignaal, mis annab kehale teada, et kõik ei ole korras. Vahest ei ole see ka ainus põhjus kuid... keha energia hulga tõustes hakkavad silmad särama ja jälle tekivad igasugused soovid, huvid ja tahtmised, samas inimese objektiivne reaalsus ei pruugi sugugi nii lill olla.

Vasta
(01-03-2015, 10:28 )Chaos Kirjutas: Celtic oli tark mees, kindlasti targem kui kõik ülejäänud ennast samaaniks kutsuvad tegelased siin foorumis kokku. Kahju,et ta siin enam kirjutada ei taha.
Tema puhul saab muidugi viriseda terminoloogia kasutamise üle, ehk kõik taandus selle ümber kes suutis oma terminoloogiat paremini kehtestada. Tema püüdis kõike seletada oma kategoorias, nähes ka mitte enda kategoorias mõtlejaid, ikkagi vaid enda kategooria erijuhtumeitena. Mille järgi sai endale
"pidulikult õlale patsutada ja veelkord kinnitada", et tegelikult on kõik samasugused, ainult, et mõned ei saa sellest ise aru või keelduvad seda tunnistamast.

Sama moodi käitud sa ju ise mtrxx. Rääkides objektiivsest elumõttest, tõmbad sa pisikese ringi ümber iseenda ja väikese mööndusega ümber inimkonna. See on universaalsest elust vähem kui protsendipunkt. Mis on iseenesest väga egotsentriline lähenemine.

Võimalik,kuid millised on tõendid, mis viitaks ,,mõttele'' eneseteadvusliku elu väliset? Niipalju kui on universumis võimalike eneseteadlike eluvorme, võib leiduda ka elu mõtestajaid.
Terminid omavad kokkuleppelisi tähendusi, ning kui igaüks defineeriks olemasolevaid mõisteid nii nagu sooviks, siis tekiks kaos.
Asi pole niivõrd selles, kes millises kategoorias mõtleb, vaid on ilmselge, et igasugust ,, mentaalset õhumulli'' ligi ei lasta, vähemalt mina mitte. Arvamuse kuulamine ei tähenda veel sellega nõustumist ja mitte nõustumine ei näita koheselt lugupidamatust ja jäigastunud maailmavaadet.
Vasta
(01-03-2015, 10:28 )Chaos Kirjutas: Celtic oli tark mees, kindlasti targem kui kõik ülejäänud ennast samaaniks kutsuvad tegelased siin foorumis kokku. Kahju,et ta siin enam kirjutada ei taha.

Oli? Enam siis pole või?
Tegelt on siin foorumis palju tarku ja vaimukaid inimesi...kahjuks nad ei võta siin tihti sõna.
(01-03-2015, 13:19 )mtrxx Kirjutas: Asi pole niivõrd selles, kes millises kategoorias mõtleb, vaid on ilmselge, et igasugust ,, mentaalset õhumulli'' ligi ei lasta, vähemalt mina mitte. Arvamuse kuulamine ei tähenda veel sellega nõustumist ja mitte nõustumine ei näita koheselt lugupidamatust ja jäigastunud maailmavaadet.

Sa "xxrtm" tood mulle silme ette pildi kuristiku äärel istuvast õnnetult armunud tüübist, kes ei ole veel otsustanud, kas hüpata või mitte...ning laseb eemalolevatel kodakondsetel ennast veenda. Ja tegelikult ta ei soovi hüpata, aga samas on häbi ka taganeda, seega kuulab kõiki arvamusi ja soovitusi, et ehk leiab midagi, mis laseb auväärselt taganeda...

Sorry, see on lihtsalt minu fantaasia wink.
Vasta
EI see lugu nii dramaatiline ka ei ole.
Võib-olla on teema lihtsalt ammendunud minu jaoks. Ausalt, ega mul midagi öelda ei olegi enam.
Olen enda vastu aus ja tunnistan seda.

Aga miks minu kasutajanimi nii huvitav on? Tundub, et mingisugune emotsioon tahaks nagu kuskilt välja lipsata, aga siis süütult kasutajanimega mängides...ei teagi.
Muidugi need kaks XX-i kannavad tagurpidi pööratuna mõtet küll Smile
Vasta
Ilmselt mitte, aga igasugune mõtlemine eeldab keerulisema närvisüsteemiga eluvormi funktsioneerimist teatud tasandil.
Ma ei ütleks, et kivi mõtleb, kuigi mõni hakkaks ilmselt siinkohal ka vaidlema.
Vasta
(01-03-2015, 13:19 )mtrxx Kirjutas: Võimalik,kuid millised on tõendid, mis viitaks ,,mõttele'' eneseteadvusliku elu väliset? Niipalju kui on universumis võimalike eneseteadlike eluvorme, võib leiduda ka elu mõtestajaid.
Terminid omavad kokkuleppelisi tähendusi, ning kui igaüks defineeriks olemasolevaid mõisteid nii nagu sooviks, siis tekiks kaos.

Just, su peas valitsebki kaos, kuna sa ei ole mõisteid endale selgeks teinud. Celticut tasub tõepoolest lugeda ja just selleks, et endale selgeks teha, mis see EGO on. Selle kohta foorumis hulgaliselt postitusi. EGO on väga vajalik elus hakkama saamiseks, ainult ülespuhutud ego on halb.

Mõisted teadvus ja eneseteadvus.
Teadvus on lihtsamalt öeldes vaimuseisundid. Näiteks mõtted, emotsioonid, tajumused ja mälestused.
Eneseteadvus on aga arusaamine enese hingelisest, vaimsest ja füüsilisest olemasolust.
Alles siis kui aru saad peale enda füüsilise olemuse ka enda ja teiste inimeste hingelisest ja vaimsest olemusest, hakkad sa natuke millegist aru saama.
Kui ei hakka, saab sinust neurootik.
Neurootiku iseloomulikud märgid on ärevus, pessimism, obstruktsionism, vastuseis, teiste ideede mahalaitmine. Samas ka põikpäisus ja teiste ideedesse mitte süvenemine.
Nii et mõtle selle üle.
Vasta
Müstik, valdav osa sinu jutus on saast, kahjuks. Just see ,, kasvatuslik'' aspekt.
Tegelikult on see sinupoolne rahulolematus, mida maskeerid. Nii on efektiivsem lihtsalt.

Jätkuvalt omistad sa mulle mingeid seisukohti ja tõeks pidamisi millest sa midagi ei tea.
Ma tean väga hästi milline on erinevus eneseteadvuse ja teadvuse vahel.

Mina leian, et iga mõistlik inimene laidab maha alusetud ,,kiviaegsed'' tõeks pidamised.
Kordan uuesti, ei ole olemas mingisugust( neutraal- positiivset standardit), mis oleks arusaamise ja nö hingelise tasakaalukuse näitajaks.
Selliste argumentidega on aga alati kuradima hea kriitikat mujale suunata, või justnimelt, seda jagada.,, Teised ei kaalu minu seisukohti, järelikult nad peavad arenema, nad on tasakaalutud jne.''

Soovitan sul endalnatuke ajaga kaasas käia, ehk õpid midagi.


Vasta
Ega ei lootnudki, et sa postitusele muudmoodi kui neurootiliselt lähened. Ehkki soovitasin sulle eespool mängulisust.

(01-03-2015, 14:13 )Müstik Kirjutas: Neurootiku iseloomulikud märgid on ärevus, pessimism, obstruktsionism, vastuseis, teiste ideede mahalaitmine. Samas ka põikpäisus ja teiste ideedesse mitte süvenemine.
Nii et mõtle selle üle.

Kahju kohe inimestest, kes sulle siin häid nõuandeid andnud ja lihtsalt oma aega sellega raisanud.
Vasta
Eks jah, sina näed seda muidugi selle küljepealt. Seda oli ka arvata. Passiiv- agressiivsuse ilming, mida kahjuks ei tunnistada. Enda rahulolematuse projektsioon, aga see selleks.
,,Teemaalgataja ei kaalu minu seisukohti, järelikult kõik TEISED raiskasid ka oma aega''- Loe: Minu seisukohta ei omistatud, tunnistame siis teemaalgataja absoluudis jäigaks, neurootiliseks. Nii on ju lihtsam, onju.

Samas ära ütle, nii mõnigi nõuanne oli abistav. Mina hindan neid väärtuslikeks. Paraku valdav osa sinu kirjutatust on vastumeelne ja seda mitte AINULT emotsionaalsest seisukohast.

Soovitan teil õppida eristama emotsionaalset ja kaalutlevat, loogilist argumenteerimist. Siis suudate olla rohkem objektiivsem ja püsite püstitatud küsimuse raames, mitte ei hakka inimest ennast määratlema, teda diagnoosima ega ,,ravima.''
Kui ma oleksin seda soovinud, siis pöörduksin vastava spetsialisti poole või leiaksin ise vahendeid kuidas seda teha.

Kui see on teile vastuoluline, siis sorry, teistsugust vastukaja te minupoolt ei saa.

(01-03-2015, 14:48 )Chaos Kirjutas:
(01-03-2015, 14:12 )mtrxx Kirjutas: Ilmselt mitte, aga igasugune mõtlemine eeldab keerulisema närvisüsteemiga eluvormi funktsioneerimist teatud tasandil.
Ma ei ütleks, et kivi mõtleb, kuigi mõni hakkaks ilmselt siinkohal ka vaidlema.
Täpsustaks, olen väga materiaalse maailmavaatega ja ateist.

Hästi, mida see muudab?

Vasta
Ilmselt ei käi sa teemast enam üle. Ja küllap ei ole sulle meelde jäänud, kes siin mida öelnud on. Ka tundub, et sa jätad vastustesse süvenemata. Vastad kiiresti ja umbropsu, ei loe kirjutatut mõttega läbi.
Ja paljudele soovitustele, mis su elu rõõmsamaks muudaksid, ei vasta üldse.
Siin üks minu varasem postius sulle üle lugemiseks. Pea seda siis saastaks või milleks tahes.

(25-02-2015, 13:02 )Müstik Kirjutas: Negatiivsed emotsioonid tekitavad su astraalis olendeid, mis pole sulle soovitavad.
Need, kes sind solvavad, tegelikult ei solva. Nad vaid äratavad su unest üles, andes nii sulle võimaluse enda kallal loominguliselt tööd teha ja tõsta oma energiataset.
Kui inimene ei mõista, et ta peab vaimselt arenema või ei tea, kuidas see toimub, siis on talle valmis pandid katsumused, et ta sellest aru saaks.
Võta katsumused vastu kui kasv, ära pea neid ebameeldivusteks.
Kui sa katsumusi läbi ei tee, hakkad pöörlema omaenese ebaõnnetumiste rattas.



Vasta
Postitusele mitte vastamine ei ole hoolimatuse märk. Saate sellest isegi aru.
Alati ei peagi midagi ütlema või kirjutama.

Teie postitus ei ole saast, vaid ei ole teemakohane. Mulle ei paku huvi nö hingeline ja emotsionaalne lähenemine, mitte antud teemas.
Nii, et aitab ehk määratlemisest ja diagnoosist.

Seega te ei ole algusest peale aru saanud teema suunitlusest, samas raiute kindlal viisil oma teemat edasi..
Loe minu eelnevalt kirjutatud tekst uuesti läbi, see selgitab hästi sinupostituste olemust. Edu arusaamisel!

Teemast üle käimine- selle lausega ütlesite rohkem kui arvata oskate.
Kas edasine saab olema nüüd vägikaika vedamine või tunnistate, et teil pole enam midagi öelda, mis nii teie, kui ka minujaoks midagi muudaks?
Ärge püüdkegi nö ,, olukorra päästja'' olla. Muidugi, eks see ju egole magus ole. See hoiab teid sihil, justnimelt siin ja praegu.



Vasta
Püüdsin kiiresti teema käsitlusele pihta saada ja leidsin end hulpimas sõnadevahus (kasutaja Müstik oskab kindlasti öelda, miks sedasi takerdusin). Tulin tagasi teema püstitaja avapostis esitatud küsimuse juurde: kas elu ilma objektiivse mõtte ja eesmärgita saab olla täisväärtuslik?
Märkasin, et kasutaja Lorenz lähenes avaposti sisule arusaadavalt, ent sinnapaika see arendus jäi.
Ma pole üldse kindel, et ma teemast ja küsimuse mõttest aru sain, kuid mu arust on küsimuses eneses sedavõrd palju hinnangulisust, et sellele vastuse leidmine näib olevat enam kui lootusetu vaev.
Ent ma olen valmis aktsepteerima, et minu elumõte – eeldades, et ta mul olemas on - istub vaid mu enese peas ja seda saan ma kinnitada oma elukogemusele toetudes. Mingit vajadust, peale eetilise, selle mõtte järele ei ole: kui elu antud, siis elad nagu suudad ja oskad. Kui meeldib targutada oma elukese mõtte ja mõttekuse üle, eks see näita ego tahet ja protesti mitte olla omasuguste seas vaid tühine olevus või järjekordne lüli geeniahelas. Oma olemasolu õigustamiseks, kui elu elamine hakkab liiast vaimu nüristama, mõtleme välja kõikvõimalikke maailmu ja elame rõõmsalt neis. Kas linnukesele oksa pääl muutub sellest midagi paremaks? Kui muutub, siis ehk oleme õigel teel wink
Vasta
(01-03-2015, 15:30 )Sinis Kirjutas: Püüdsin kiiresti teema käsitlusele pihta saada ja leidsin end hulpimas sõnadevahus (kasutaja Müstik oskab kindlasti öelda, miks sedasi takerdusin). Tulin tagasi teema püstitaja avapostis esitatud küsimuse juurde: kas elu ilma objektiivse mõtte ja eesmärgita saab olla täisväärtuslik?
Märkasin, et kasutaja Lorenz lähenes avaposti sisule arusaadavalt, ent sinnapaika see arendus jäi.
Ma pole üldse kindel, et ma teemast ja küsimuse mõttest aru sain, kuid mu arust on küsimuses eneses sedavõrd palju hinnangulisust, et sellele vastuse leidmine näib olevat enam kui lootusetu vaev.
Ent ma olen valmis aktsepteerima, et minu elumõte – eeldades, et ta mul olemas on - istub vaid mu enese peas ja seda saan ma kinnitada oma elukogemusele toetudes. Mingit vajadust, peale eetilise, selle mõtte järele ei ole: kui elu antud, siis elad nagu suudad ja oskad. Kui meeldib targutada oma elukese mõtte ja mõttekuse üle, eks see näita ego tahet ja protesti mitte olla omasuguste seas vaid tühine olevus või järjekordne lüli geeniahelas. Oma olemasolu õigustamiseks, kui elu elamine hakkab liiast vaimu nüristama, mõtleme välja kõikvõimalikke maailmu ja elame rõõmsalt neis. Kas linnukesele oksa pääl muutub sellest midagi paremaks? Kui muutub, siis ehk oleme õigel teel wink

Aga kui küsimused tekivad siirast huvist, võib olla ka tupikus olemisest ?
Sellel hetkel ei saa enam pead padja alla peitta.
Vasta
(01-03-2015, 15:35 )mtrxx Kirjutas: Aga kui küsimused tekivad siirast huvist, võib olla ka tupikus olemisest ?
Sellel hetkel ei saa enam pead padja alla peitta.

Sellel hetkel on ehk mõistlik veidi kogemusi uurida, kui enesel neid napib. Virisemine nende kvaliteedi üle on kohatu.
Vasta
(01-03-2015, 15:43 )Sinis Kirjutas:
(01-03-2015, 15:35 )mtrxx Kirjutas: Aga kui küsimused tekivad siirast huvist, võib olla ka tupikus olemisest ?
Sellel hetkel ei saa enam pead padja alla peitta.

Sellel hetkel on ehk mõistlik veidi kogemusi uurida, kui enesel neid napib. Virisemine nende kvaliteedi üle on kohatu.

Võibolla küll.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
2 külali(st)ne

Expand chat