[Thorondor]

Enamus meist mõtleb silmadega nägemisest, kui sellisest järgnevalt. Valgus peegeldub kehalt tagasi ja langeb meile silma ja ongi meil visuaalne pilt valmis ja kogu valguse poolt saadetud informatsioon talletatud ja omaks võetud.
Tegelikult on silm põhimõttelt ainult lääts, mis projekteerib pildi tagurpidiselt kahemõõtmeliselt võrkkestale. Võrkestast ei lähe info kohe aju nägemiskeskusesse, vaid mingi muu aju osa kaudu. See teine ajuosa filtreerib, tasandab ja kohandab ning muudab infot kolmemõõtmeliseks vastavalt kuidas ette nähtud. Mõni väidab muidugi, et me näeme kolmemõõtmeliselt tänud sellele, et meil on kaks silma, aga see on absurd. Seega näeb inimene seda mida teda on pandud uskuma.
Nagu me teame, asub keset võrkkesta pimetähn. Selle silmaosaga me ei näe me midagi. Kui te katate vasaku silma endal kinni ja vaatate parema silmaga vasakut musta punkti, siis teatud kaugusel monitorist te ei näe enam parempoolset täppi (põrnitsedes samal ajal vasakut täppi loomulikult). See töötab ka pooli ja silma vahetades.



Samas, selles punktis kus me midagi ei näe, võiks olla mingi must punkt, aga ei ole. Aju meil täidab ise selle tühja koha ära. Silub.

1970. aastatel olevat tehtud katse, kus hüpnotisöör pani katsealust uskuma, et too sööb kartulit, kuigi sõi õuna jne.
Kõige imetabasem oli siis kui katsealune pandi uskuma, et too hüpnoosist väljudes ei näe oma tütart. Äratamishetkel seisis tütar otse oma isa ees. Küsimise peale vastas katsealune, et ta oma tütart ei näe. Hüpnotisöör asetas graveeringutega käekella tütre seljataha ning küsis, et mida ta näeb. Tüdruku isa vastas, et näeb kella. Ta nägi isegi graveeritud teksti lugeda, mis sest et ta pidi selleks läbi oma tütre vaatama.
Ilmneb, et nähtav reaalsus konstrueeritakse tegelikult meie sees. Mõni näeb hallukaid, teine näeb aurat, kolmas näeb kummitusil. Kõik meid ümbritsev on lihtsalt võnket.
Neid võib olla erineval sagedusel ja lainepikkusel. Näeme seda vahemikku millele me oleme häälestunud. Lained võivad ju ruumis paikneda samas kohas ilma teineteist segamata. Ma ei räägi sellest, et me näeme ~350 nm - ~750 nm lainepikkusega elektromagnet laineid ja gammakiirgust me ei näe. Ma mõtlen seda, et kivist maja on ka mingisugune lainete võnkumine ning ainult meie ise kujutame ette, et see on tahke. Sellest järeldub, et see mida me näeme on mingis mõttes illusoorne. Baas jääb samaks, aga see mida me näeme on ainult üks tõlgendus.
Miski muidugi kooskõlastab selle teiste inimestega. Kui te võtate luubi alla selle kivist maja, siis atomaarsel tasandil näete te ikkagi tühjust. Näiteks kui vesiniku aatomi tuum oleks ühe millimeetrise läbimõõduga, siis elektron tiirleks sellest kümne meetri kaugusel ning sinna vahele jääks ainult vaakum. Ma kardan, et tuuma lähemal uurimisel juhtub see sama. Edasi näeme kvarke ja muid jullasid ei tea mis olekus ning elektroni ei eksisteerigi üheski kindlas punktis, vaid pigem statistilest see on kuskil seal.
On teooria, et maailm koosneb võngetest ja meie olemuses või meie hing on teine võnge. Kui kaks võnget kokku saavad, siis tekib interferents ja nende võngete ristumiskohtadest tekib kolmas võnge või pilt ehk maailm nagu me seda näeme.
Näide:

http://www.keelynet.com/spider/030.gif

Kogu see jutt on täpsemalt kirjas ka järgnevas kohas:
Icke, David, Ajasilmus, 2004, lk 344-356 13.ptk

Temaatilist lugemist:
Talbot, Michael, "The Holographic Universe", 1991 (Ei ole vist Eesti poodides saadaval, ega ingliskeelsena raamatukogudes)
http://www.crystalinks.com/holographic.html



Muudetud: 21-6-05 kell 21:26:58 Thorondor

[Hallucigenia]

Enamusega Sinu jutust täiesti nõus. Paar väikest märkust siiski

Algselt postitas: Thorondor
Mõni väidab muidugi, et me näeme kolmemõõtmeliselt tänud sellele, et meil on kaks silma, aga see on absurd.

Miks siis kohe nii halvasti, et absurd? Olen muidugi nõus, et on ka teisi mooduseid ruumiliseks nägemiseks kui see kahe silmaga (binokulaarne, stereoskoopiline) vaatamine. Aga see on siiski peamine. Või milleks muidu meile kaks silma? Või kui väide seisab selles, et kahest silmast üksi ei piisa, vaid nende kaudu saadud informatsiooni tuleb õppida seostama sellega, mida saame kehalise liikumise ja käelise tegevuse kaudu, siis kah täitsa nõus. Ruumiliselt nägema tuleb õppida - teeme seda juba väga varases nooruses. Ja tõsi on ka see, et aju töötleb silmade kaudu saadavat informatsiooni tuginedes väga oluliselt varsemale kogemusele. Ja kui see kogemus läheb vastuollu sellega, mida silmad "tegelikult" näevad, siis seda halvem viimasele. Efektseks kinnituseks sellele on nn pseudoskoopiline efekt - vaadake inimnägu kujutavat maski "seestpoolt" (õõnsa poole poolt). Kes näinud see teab - jääb ikkagi mulje, et vaatate normaalset (kumerat) nägu ... ainult et kui selle näo suhtes liikuda, siis ta "saadab teid pilguga" - näib pööravat pead.

Algselt postitas: Thorondor
Lained võivad ju ruumis paikneda samas kohas ilma teineteist segamata. Ma ei räägi sellest, et me näeme ~350 nm - ~750 nm lainepikkusega elektromagnet laineid ja gammakiirgust me ei näe. Ma mõtlen seda, et kivist maja on ka mingisugune lainete võnkumine ning ainult meie ise kujutame ette, et see on tahke.

Ka see jutt on päris õige järgmise täpsustusega. Tõepoolest - väikeste osakeste liikumise kirjeldamiseks välja mõeldud kvantmehhaanika järgi on kõik osakesed samaaegselt ka lained ja vastupidi (ärge püüdkegi seda ette kujutada - see on võimatu). Lainete ja lainete vahel on siiski üks oluline erinevus. On tõepoolest laineid, mis võivad "paikneda samas kohas ilma teineteist segamata". Sellised on näiteks valguslained (ehk üldisemalt elektromagnetlained) ja peale nende veel gravitatsioonilained (mida seni küll keegi mõõtnud pole). Teame ju hästi, et üks valguskiir läheb teisest segamatult läbi (kujutage korraks ette, et see nii pole - mis kasu siis nägemisest üldse oleks?). Aga on ka laineid, mille korral see ei kehti. Need on need lained, mis vastavad "kivist majale" - täpsemalt osakestele, millest see maja koosneb (elektronid, kvargid jms, millest Sa edasi kõneled). Nemad segavad küll üksteist tublisti - majja sisenemiseks pean ma ikka ust kasutama selle asemel, et otse läbi seina minna. Omaette (ja mitte nii põhimõtteline) küsimus, et ka üks taolistest väljadest-osakestest (füüsikud kutsuvad neid fermionideks) koosnev keha võib teisest samasugusest suht hõlpsalt "läbi" minna, kui see teine piisavalt hõre on (kivi läbi õhu) - aga ikka vaid sedakaudu, et see hõredam tee pealt eest ära tõugatakse.

Ja siit edasi küsimus - kuhu taolises väljade-osakeste pildis panna astraalkeha (kui teda tahta siia kuhugi panna)?

[Thorondor]

Ma mõtlesin lihtalt seda, et kui ma ühe silma kinni pigistan, et siis ma näen ka ju ruumiliselt. Uvitav, milline see kahemõõtmeline nägemine oleks siis, aju mõtleb selle ikka ruumiliseks ju kui võimalik.
Veel rohkem huvitab mind, mis tunne oleks olla ämblik või mingi elukas, kes näeb ümberring. Imelik ette kujutadagi.

[Hallucigenia]

Algselt postitas: Thorondor
Ma mõtlesin lihtalt seda, et kui ma ühe silma kinni pigistan, et siis ma näen ka ju ruumiliselt. Uvitav, milline see kahemõõtmeline nägemine oleks siis, aju mõtleb selle ikka ruumiliseks ju kui võimalik.

Jah, kui situatsioon tuttav. Sest aju ju mäletab, kuidas "peab olema". Tundmatus situatsioonis võib see aga ka alt vedada (seesama näide "õõnsa näoga", mille enne tõin). Aga veelkord - peale "teadmise" (mälu) on ka muid mooduseid ühe silmaga ruumiliseks nägemiseks (nt kujutise muutumine ruumis liikumisel).

Veel rohkem huvitab mind, mis tunne oleks olla ämblik või mingi elukas, kes näeb ümberring. Imelik ette kujutadagi.

Huvitav, aga raske küsimus. Pole muidugi eriti keeruline (põhimõtteliselt) konstrueerida optikareeglite abil kujutist, mis tekib taolise eluka silmapõhja retiinal. Üht suhteliselt vähe muljet avaldavat katsetust võib näha siin ("mesilase silm"): http://cvs.anu.edu.au/andy/beye/beyehome.html. Küllap annab konstrueerida ka mingi (puhtoptilise või optoelektroonilise) süsteem, mille saaks silme ette riputada ("putukaprillid") ja läbi mille näeksid maailma "nii nagu ämblik". Ja ehk õpiksid, pärast mõningast koperdamist, isegi ümbritsevas maailmas liikuma ja tegutsema, sellised prillid peas (vaevalt küll ämblikust paremini putukaid püüdma). Mis seos on selllel aga sellega, mida loomake "tegelikult näeb"? Võimalik, et sellele küsimusele ei saagi õieti vastata.

[Metafor]

Algselt postitas: Thorondor
Ma mõtlesin lihtalt seda, et kui ma ühe silma kinni pigistan, et siis ma näen ka ju ruumiliselt. Uvitav, milline see kahemõõtmeline nägemine oleks siis, aju mõtleb selle ikka ruumiliseks ju kui võimalik.
Veel rohkem huvitab mind, mis tunne oleks olla ämblik või mingi elukas, kes näeb ümberring. Imelik ette kujutadagi.

Kui sa oled näinud mõnda kvaliteetsemat 3d fimi(nt. I-max kinos, Londonis), saad sa aru, et tegelikult on suur vahe 2-d ja 3-d nägemisel. 3-d nägemine tähendab seda, et sa lihtsalt tajud kaugusi paremini. Pane üks silm kinni, või pane selle ette klapp ninng hakka puslet kokku panema(nt. seda ümmargust, mis on nn. pallikujuline) natukese aja pärast märkad, et see on suht ärritav kuna sa ei taju kaugusi. Seda mõltevadki inimesed 3d nägemise all, kuigi nõustun, et inimene siiski näeb 2d.
Muide, milline oleks see õige ruumiline nägemine, kas see tähendaks, et sa näed kõike ja korraga ja täpselt nii, nagu need on? See oleks väga raske ette kujutada, ning nüüd võiksime küsida, kas on üldse 3 dimensioonilisust? äkki on lihtsalt mitmeid pilte 2d-st.
Saame väita, et me näeme kolme dimensiooniliselt sama palju, kui näeme aega.

[Celtic]

vast oleks 3d nägemine erinevate nurkade alt pildi tajumine.
praegult on nägemisala meil suht piiratud (üldine veidi vähem kui 180 kraadi ja terav ulatus vast 45 kraadi?).
mis siis kui näeksime vaadeldavat objekti korraga igast küljest?

[Hallucigenia]

Algselt postitas: celtic
mis siis kui näeksime vaadeldavat objekti korraga igast küljest?

Vaat see võiks põnev olla! Ei kui saaks võtta ühe silma ühte ja teise teise kätte ja siis vaadata. Või saata nad hoopis kuidagi eraldi ruumi rändama. Ja siis võiks neid juba rohkem olla kui kaks - no kohe palju rohkem. Et kujutame ette, et mesitarul on ühtne "aju", ja kogu see pildiinfo, mida üksikud mesilased näevad, jookseb sinna "ajju" kokku - ei tea, mismoodi siis selline "aju" maailma tajub? Ei tea, kas ma astraali minnes saaksin sedasi "paljuneda", et asju korraga mitmelt poolt vaadata? (See on muidugi sihuke so-so soov - ei oskama sinna üheski tükis minna :ink

[Hallucigenia]

Kahe silmaga vaatmine (binokulaarne, stereoskoopiline nägemine) on efektiivne moodus 3D ruumi ja selles asuvate 3D objektide tajumiseks. Aga olukord pole lootusetu ka ühe silmaga vaatmisel - meile tulevad abiks meie kogemustel põhinevad teadmised, sellest kuidas asjad peavad (või peaksid) välja nägema, kuidas nende väljanägemine sõltub nende kaugusest (perspektiiv!), asendist ja liikumisest (asjade eneste liikumine või meie liikumine nende suhtes). Muidugi, see teadmine võib mõnikord ka alt vedada (nagu tuntud pseudoskoopilises "õõnsa näo" illusioonis), aga enamustes "igapäistes" situatsioonides töötab ta kindlalt. Selle jutu ajendajaks oli üks Java-applet, mis demonstreerib taolist "ühesilmset" 3D nägemist, kus kasutakse järgmisi asjaolusid:
(1) kui mingi keha pinnal on punktid jaotatud ühtlase tihedusega, siis nende punktide näivtihedus sõltub pinna orientatsioonist vaatesuuna suhtes;
(2) me teame, kuidas peaksid taolised kehaga seotud punktid (tema pinnal või ka sisemuses - kui keha on mõneti läbipaistev) näivalt liikuma, kui keha liigub ruumis (pöörleb näiteks);
(3) lisaks eelnevale on kasutatud ka sügavusmõõtme heledus(värvi-)kodeeringut - täpi heledus (värvus) sõltub kaugusest vaatajast.
Aga ka ilma selle jututa ilus vaadata - nagu täheparvede liikumine (no mitte päriselt muidugi - tähed ei ole ju omavahel jäigalt seotud). Ahsoo, link ka siis ikka (otse appletile siin).

[Mannu]

Thorondori pea 10 aastat tagasi tehtud postituse sisu (täpsustavate märkustega Hallucigenia poolt) nüüd siis teadlase poolt esitatuna.
John Medina "Aju toimimise reeglid". Olen lubanud endale mõningaid vahelejätmisi, sõnastuse lihtsustamist, teksti paksendamist ja värvilises kaldkirjas tehtud omapoolseid märkusi. Leheküljed 223-231.

Me näeme oma ajudega.
/.../
Kõigepealt siseneb meie silmadesse valgus, mis murtakse sarvkestas. Seejärel liigub valgus läbi silma läätseni, kus see fokusseeritakse ja lastakse suunduda võrkkesta - neuronitesse, mis asuvad silma tagaosas. Kokkupõrge tekitab neuronites elektrilisi signaale, mis liiguvad optilise närvi kaudu sügavale ajju. Seejärel tõlgib aju elektrilise informatsiooni ning meie saame millestki visuaalselt teadlikuks. Need sammud tunduvad kerged, sajaprotsendiliselt usaldusväärsed, võimelised andma täiesti täpselt edasi midagi, mis meist väljaspool olemas on.

Tegelikult pole viimases lauses mitte miski õige. See protsess on äärmiselt keeruline, harva annab see meile maailmast täiesti täpse pildi ja seda ei saa sugugi 100 % usaldada. Paljud inimesed arvavad, et aju visuaalne süsteem toimib nagu fotoaparaat, mis lihtsalt kogub ja töötleb välisilmast saabuvaid tooreid visuaalseid andmeid. /.../ Tegelikult kogeme oma visuaalset keskkonda täiesti analüüsitud arvamusena, mis tekib sellest, mida aju arvab selles keskkonnas parajasti olemas olevat.

/.../ Nüüd teame, et visuaalne analüüs algab juba üllatavalt vara - siis kui valgus langeb silma võrkkestale. Vanasti mõtlesime, et see kokkupõrge on mehhaaniline, automaatselt toimuv protsess ja kogu raske tajumistöö protsess toimub pärastpoole, sügaval aju sisemuses. On vettpidavaid tõendeid selle kohta, et see pole mitte ainult lihtsustatud, vaid lausa vale selgitus.
Võrkkest ei tegutse mitte passiivse antennina, vaid tundub pigem elektrilisi mustreid kiiresti töötlevat, enne kui need kontrolli edasi saadab. /... / Mõneti sarnaneb see olukorraga, kus te avastate et, et põhjus miks teie teler filmi esitab, seisneb selles, et kaablis pesitseb tosin filmiamatööri, kes kõik agarasti on ametis filmi tegemisega sel ajal, kui teie seda vaatate.

Nüüd voolavad need filmid teie optilisest närvist välja, üks kummastki silmast, ja ujutavad üle teie taalamuse, munakujulise moodustise ajus, mis tegutseb keskse jaotuskeskusena enamiku meelte puhul. Taalamusest lahkub info üha enam jagunevate infoojakestena, mis "voolavad" suurde keerulisse ajupiirkonda, mida nimetatakse visuaalseks korteksiks. Siin on tuhandeid osasid ja nende funktsioonid on peaaegu naeruväärselt spetsiifilised. Nt üks piirkond reageerib joontele, mille kallak on 40 kraadi, aga mitte enam 45-kraadistele kaldjoontele. Mõned töötlevad visuaalses signaalis peituvat värvi kohta käivat infot, teised ainult ääri, kolmandad ainult liikumist.
/.../
Ja kui meie nägemist kirjeldav jutustus sellega lõpeks, siis võiksime tajuda maailma Picasso maalidele omase organiseerimatu raevuga, fragmenteeritud objektide luupainajana.
Ent seda ei juhtu sellepärast, et leiab aset järgmine samm. Selles faasis, kus meie nägemiselamus on kõige fragmenteeritum, otsustab aju laialipaisatud informatsiooni uuesti kokku panna. SIC!!! Castaneda kokkupanemispunkt, Eesti teadvuseteadlasel sõlmimisprobleem, siin raamatus tõlgitud kui seostamise probleem. Iga harujõgi hakkab teistega taasühinema, võrreldes tulemusi, ning saadab seejärel oma analüüsi aju kõrgematele keskustele. Need keskused (millised need võiksid olla?) koguvad paljudest allikatest kokku keerulised kalkulatsioonid ja integreerivad need veelgi kõrgemal tasemel. Need lähevad üha kõrgemale, suubudes lõpuks kokku kaheks hiiglaslikuks töödeldud info vooks. Üks neist, mida nimetatakse ventraalseks vooluks, tunneb ära, mis objektiga on tegu ja milline värv sel on. Teine, dorsaalne vool, tunneb ära objekti paiknemise nägemispiirkonnas ja selle, kas objekt liigub. Assotsiatiivsete piirkondade ülesanne on need signaalid ühendada. Selle tulemusena te näete midagi. Seega pole nägemise protsess sugugi mitte sama lihtne kui fotoaparaadiga pildi tegemine. Teadlased ei ole jõudnud kokkuleppele, miks sellist lahtivõtmise ja kokkupanemise strateegiat üldse vaja läheb.

Edasi tuleb juttu pimetähnist ja sellest, kuidas aju oma seniste kogemuste põhjal selle tühja koha nägemisväljas kõige tõenälisema informatsiooniga katab.

Selles, mida aju lubab teil näha, on tähtis osa eelneval informatsionil, ja see, mida aju eeldab, määrab teie visuaalses tajus suurt osa.
/.../
Tegelikult on võimalik näidata, et aju reaalselt ei tea, kuidas asjad on. Selle asemel püstitab aju hüpoteese tõenäosuse kohta, milline nähtu peaks välja nägema, ja seejärel mängib usaldusele, andes ligilähedase vaadeldava kujutise. See, mida teie kogete, pole kujund. See, mida te kogete, on pimesi usaldamine. /.../ Millele aju oma oletused rajab, vähemalt osaliselt? Vastus on kõhedavõitu: eelnevale kogemusele, teiega möödanikus toimunud sündmuste põhjal (C.G. Jung'i põhjal ka inimkonna kollektiivse teadvuse poolt õpitu põhjal; sama väidab ka Carlos Castaneda). Pärast saadud teabe kohta käivate arvukate oletuste järeleandmatut sisestamist (mõned neist oletustest võivad olla sünnipärased) pakub aju teile välja oma nägemuse.
Kui arvate, et ajul tuleb nägemisele kulutada suur osa oma ressurssidest, siis on teil õigus. Tegelikult kulub selleks umbes pool kõigest mida te teete (Sõnastus segane. Kas pool aju kulutatud ressurssidest? See seletaks miks "pimedas näeb rohkem".)

[Lorenz]

Ma hakkasin mõtlema, et nägemise aisting koosneb nagu mitmetest eripärastest faasidest.
Kõigepealt siis see ülimalt spetsiifiline faas, kus on varvid, liikumine, jooned jne. Need on nagu nägemise fundamentaalsed objektid.
Seejärel on analüüsil võimalik toimuda kaht teed pidi. Üks oleks siis ülevalt alla suund, kus aju mingi analüüsikeskus otsib nähtus mustreid. Tunneb ära näiteks õuna ja raamatu jne. teine suund on alt üles, kus nägemise fundamentaalsed objektid viitavad ise keerulisematele objektidele. Mulle tundub, et pigem nii see toimubki. Aju ei kõrgemad funktsioonid ei otsusta, et see on õun. Nad saavad juba valmis õuna ja üle jääb vaid otsustada, et mida sellega peale hakata.

Kuid tõesti, me ei näe väliseid asju, me näeme seletusi. See tundub igal juhul korrektne seletus olevat. Sellest sõnade mängust aga võiks nagu välja lugeda, et me võime näha ka ideesid. Idee seletab midagi meie jaoks ja öeldake ju ka mõnikord: "Ma nägin lahendust."
Tõepoolest, nägemise mõiste tundub selles valguses hägusemaks muutuvat. See mõtterada liigub aga juba üpris platonistlikuks ja filosoofiliseks.

---

Ahjaa, ma juba unustasin oma esialgse idee nägemise eripärastest faasidest.
Üks oleks siis lihtsalt staatilised objektid. See, mida tavapäraselt nägemiseks peetakse. Esimene faas, mida me teadlikult tajume, peale selle fundamentaalsema faasi, mis tajus kaduma läheb. Järgmine võiks olla selline süsteemne/struktuurne nägemine.
"Ma näen, et sul on kallis auto."
"Ma näen, et siin praamil on liiga palju inimesi."
"Ma näen, et Saksamaa koondis on võitmas."
Ja võrdlusena:
"Ma näen mädanenud õuna."
"Ma näen, et seda õuna turul müüa ei saa."

(Mulle tundub siinkohal, et omadused 'mädanenud' ja 'kallis' on erinevad selle poolest, et 'kallis' viitab konstrueeritud omadusele ja 'mädanenud' on loomulik omadus. 'Kallis' viitab välisele struktuurile, mis ta kalliks teeb, 'mädanenud' lihtsalt on.)


Järgmine faas oleks siis süsteemi(de) ülene.
"Ma näen päikest sinu silmades."
"Ma näen õiglust tema õnnetuses."
Võrdlusena eelmisega:
"See jope näib mugav ja stiilne"
"See jope näib sobivat minu iseloomuga."

Viimane faas võiks siis olla:
"Ma näen, et kõik on Üks,"
aga see on selline kahtlane faas.


Oeh, mulle tegelikult selline süsteemide esitlemine eriti ei meeldi. See tundub tihti selline kahtlane. Samas olen ma mõnda aega huvitunud sekstetisüsteemist ja tähenduste jagamiseks kuude astmesse, ning siia tundub see sobivat. Ega see kellelegi teisele eriti palju ei pruugi öelda, kes sekstettidest midagi ei tea. Ma ise ka ennast selles ülimalt keerulises süsteemis väga kindlalt ei tunne. Niiet jah, loodan, et asja üleliia segaseks ei teinud.

[Müstik]

Ma hakkasin mõtlema, et nägemise aisting koosneb nagu mitmetest eripärastest faasidest.
Kõigepealt siis see ülimalt spetsiifiline faas, kus on varvid, liikumine, jooned jne. Need on nagu nägemise fundamentaalsed objektid.

Uus uuring näitab ka seda, et halva tuju korral meie värvide nägemine muutub.
Tuju muudab meie nägemistaju.
New Yorgi Rochesteri ülikoolis tehtud uuring näitab, et kurvas tujus olevatel inimestel on siniseid ja kollaseid toone raskem tajuda kui neutraalses või heas tujus olevatel inimestel.
Varasemad uuringud on leidnud seose nende värvide tajumise ja signaalaine dopamiini vahel.
Seepärast loodavad teadlased,et need uued teadustulemused aitavad meil paremini mõista dopamiini mõju ajusignaalidele.

[Tinar]

Ma hakkasin mõtlema, et nägemise aisting koosneb nagu mitmetest eripärastest faasidest.
Kõigepealt siis see ülimalt spetsiifiline faas, kus on varvid, liikumine, jooned jne. Need on nagu nägemise fundamentaalsed objektid.

Uus uuring näitab ka seda, et halva tuju korral meie värvide nägemine muutub.
Tuju muudab meie nägemistaju.
New Yorgi Rochesteri ülikoolis tehtud uuring näitab, et kurvas tujus olevatel inimestel on siniseid ja kollaseid toone raskem tajuda kui neutraalses või heas tujus olevatel inimestel.
Varasemad uuringud on leidnud seose nende värvide tajumise ja signaallaine deopamiini vahel.
Seepärast loodavad teadlased,et need uued teadustulemused aitavad meil paremini mõista dopamiini mõju ajusignaalidele.

Mida see uuring siis näitas? Et kui on tuju halb siis ei meeldi kollased ja sinised toonid või, et inimese nägemismeel muutub tujudega ning inimene ei taju näiteks halvas tujus kollast ja sinist tooni?

[Müstik]

Täpselt nii palju kui ära tõin, ongi "Imelise teaduse" okt. numbris kirjutatud. Et meeleolu muudab nägemistaju.
Mõtlesin, ehk kellelegi pakub huvi ja otsib siis ise edasi.

Põnevaim uudis on see, et teadlased leidsid uue varjatud meele, aga selle kohta ei ole veel sobivat teemat leidnud.