Para-web'i kokkutulek 30. august - 1. september 2019


Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Surm
Autor Sõnum
est333
Uustulnukas

Postitusi: 3
Liitunud: Jul 2005
15-07-2005 16:57
Postitus: #1
Surm
Mis siis juhtub kui sa ära sured... tahaks teada. kui see on tõsi, et sünnid teises kehas, siis sinu hing hävib ja selle asemele tuleb teine. Võibolla on surm selline, et sa lähed taevase ja sa saad endale kõik mida tahad{stu

Muutus: Teema pealkiri ja mõned kirjavead




[Muudetud: 2-6-09 Thorondor]

tulnukad ON olemas
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Imotep
Vana kala

Postitusi: 280
Liitunud: Oct 2003
15-07-2005 17:40
Postitus: #2
 
http://www.para-web.org/viewthread.php?tid=786

Muudetud: 15-7-05 kell 18:41:10 Imhotep
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Anonymous
registreerimata

 
15-07-2005 17:49
Postitus: #3
 
Enda mälestusest on küll jäänud ainult lahtised küsimused, ma nägin tume sinist taevast mille all oli pimedus(tühjus),järgmine moment oli suurte raud väravate ees millest sisenesin,seal oli kuristik kust läks purunenud kivi trepp üles, selle treppi ees asetsesid kaks kirstu milles oli mees ja naine (kes need olid ma ei tea) neis kirstudes oli mingi imelik hõõgav tuhmunud valgus,järgmisena nägin treppil suurt kasvu meest tal oli nagu munga riietus kuid ilma kaaputsita ja tal oli pikkad juuksed,tihe habe ,ta oli riietunud üleni musta(temas oli midagi metsikut mis ajas hirmu minu sisse),kuid ta ei teinud midagi minule, järgmisena ärkasin üles ja nägin kuidas mind mingil laual viidi operatsiooni ruumist minema,kõigile kellele sellest rääkinud olen on arvanud ,et olen lihtsalt loll või fantaseerin väga hästi,kuid nii see oli,mind ei huvita kes mind usub või mitte, nii see oli,paar aastat tagasi nägin imeliku une nägu milles olid hiiglased(võib olla selle pärast ,et olen erich von d. teoriiate fänn)ühel poolel istus üleni harmas-halli riietunud skandinaavlase moodi pikkade juuste ja pikka habemega vanem meeste rahvas(ei see ei olnud kristlaste jumal)tema kõrval istus üleni musta riietunud kaaputsiga isik,miski minu sees ütles ,et tegemist on selle samuse treppil olnud tegelasega, nende keskel oli mustade kaantega raamat milles oli kärts-rohelise ja kollesega tähtkujude sümbolid,ja nii see uni lõppes, ainukesed kirjeldused mis ma raamatuist ja internetist olen leidnud selle treppil o,lnud tegelase kohta on kreeka mütoloogiast pärit hiiglane kes pelgas jumalat(zeusi)kuid ta oli karm ja tõde austav, nii siis otsustas zeus ta panna allilma väravaid valvama, ma ei tae keda ma täpselt nägin, kuid fantaasia see ei saanud olla sest minu surma eelne kogemus oli siis kui ma olin 3 aastane, nimelt lakkas mul neer töötamast momendiks ja süda jäi seisma, kui kaua ma täpselt surnud olin ma ei tea ,ema sõnul paar sekundit vist sest arstid hakkasid koheselt elustama,minu maailma vaade on juba väiksest peale olnud teist sugune, ma ei tunne olevat osa sellest universumist kuid siiski olen huvitatud,noo jah selline siis minu väike elu lugu.
Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Armageddon
Tavaliige

Postitusi: 69
Liitunud: Jul 2005
17-07-2005 19:51
Postitus: #4
 
Järgmine teema võiks olla "surmajärgsed kogemused".Niisiis kui keegi para-webi kasutajatest ää sureb..siis tulgu siia ja rääkigu oma kogemustest teises ilmas.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Anonymous
registreerimata

 
18-07-2005 07:34
Postitus: #5
 
Üks kasutaja saatis mulle küsimuse mille tõttu ütlen seda ka teistele selle foorumi kasutajaile kellel sama küsimus peaks tekkima, mul pole mingeid üli inimlike tundeid ega võime, olenemata minu imelikust ellu suhtumisest ja toimunust pole mul mingeid jõude ega võime, ma olen täitsa tavaline kodanik nagu teisedki, ainuke erinevus on minu aru-saamine ja suhtumine kogu olemas oleva.Bleh
Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Metalboy
Uustulnukas

Postitusi: 22
Liitunud: Jun 2005
18-07-2005 11:27
Postitus: #6
 
Tsitaat:Algselt postitas: herr der dunkelheit
Enda mälestusest on küll jäänud ainult lahtised küsimused, ma nägin tume sinist taevast mille all oli pimedus(tühjus),järgmine moment oli suurte raud väravate ees millest sisenesin,seal oli kuristik kust läks purunenud kivi trepp üles, selle treppi ees asetsesid kaks kirstu milles oli mees ja naine (kes need olid ma ei tea) neis kirstudes oli mingi imelik hõõgav tuhmunud valgus,järgmisena nägin treppil suurt kasvu meest tal oli nagu munga riietus kuid ilma kaaputsita ja tal oli pikkad juuksed,tihe habe ,ta oli riietunud üleni musta(temas oli midagi metsikut mis ajas hirmu minu sisse),kuid ta ei teinud midagi minule, järgmisena ärkasin üles ja nägin kuidas mind mingil laual viidi operatsiooni ruumist minema,kõigile kellele sellest rääkinud olen on arvanud ,et olen lihtsalt loll või fantaseerin väga hästi,kuid nii see oli,mind ei huvita kes mind usub või mitte, nii see oli,paar aastat tagasi nägin imeliku une nägu milles olid hiiglased(võib olla selle pärast ,et olen erich von d. teoriiate fänn)ühel poolel istus üleni harmas-halli riietunud skandinaavlase moodi pikkade juuste ja pikka habemega vanem meeste rahvas(ei see ei olnud kristlaste jumal)tema kõrval istus üleni musta riietunud kaaputsiga isik,miski minu sees ütles ,et tegemist on selle samuse treppil olnud tegelasega, nende keskel oli mustade kaantega raamat milles oli kärts-rohelise ja kollesega tähtkujude sümbolid,ja nii see uni lõppes, ainukesed kirjeldused mis ma raamatuist ja internetist olen leidnud selle treppil o,lnud tegelase kohta on kreeka mütoloogiast pärit hiiglane kes pelgas jumalat(zeusi)kuid ta oli karm ja tõde austav, nii siis otsustas zeus ta panna allilma väravaid valvama, ma ei tae keda ma täpselt nägin, kuid fantaasia see ei saanud olla sest minu surma eelne kogemus oli siis kui ma olin 3 aastane, nimelt lakkas mul neer töötamast momendiks ja süda jäi seisma, kui kaua ma täpselt surnud olin ma ei tea ,ema sõnul paar sekundit vist sest arstid hakkasid koheselt elustama,minu maailma vaade on juba väiksest peale olnud teist sugune, ma ei tunne olevat osa sellest universumist kuid siiski olen huvitatud,noo jah selline siis minu väike elu lugu.


Kui sa seal väravate juures olid,kas sa olid siis täiskasvan,laps või midagi muud???
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Anonymous
registreerimata

 
18-07-2005 11:29
Postitus: #7
 
Ma ei näinud ise ennast, ega enda keha ,mul pole õrna aimugi milline ma tol hetkel välja nägin.
Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Wolfgirl
Metsaelanik

Postitusi: 654
Liitunud: Apr 2004
18-07-2005 14:47
Postitus: #8
 
Tsitaat:Algselt postitas: herr der dunkelheit
Ainuke erinevus on minu aru-saamine ja suhtumine kogu olemas oleva.Bleh

Milline on siis su teistsugune maailmavaade? See ei puutu küll teemasse, aga noh...


Tsitaat:võibolla on surm selline, et sa lähed taevase ja sa saad endale kõik mida tahad

Pudrujõed ja piimamäed saad. Et viimane koos püsiks, peab see hapuks minema.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Anonymous
registreerimata

 
18-07-2005 15:40
Postitus: #9
 
Esiteks on mul juba väiksest saati olnud viha inimkonna vastu,ma pole kunagi saanud kellegiga läbi,mitte ,et ma nüüd kellegile kallale läinud oleksin, kuid siiski olen kõndinud suurema osa oma elust ilma teisteta, mind pole kunagi huvitanud mingid diskodel tantsimine tukka viskamine ega joomine, ma olen huvitatud leidmast, MIDA??? seda ma ei tea ise kah, peale inimeste(tegelikult saan ma inimestega läbi kuid mingil põhjusel on neil kõigil midagi minu vastu, või enamus on mulle mentaalselt tõsiselt liiga teinud,õnneks on füüsiliselt üpris raske mulle haiget teha) ei salli ma loomi, välja arvatud kõik kes on sipelgate taolised väiksed putukad,neid on päris huvitav vaadelda ,mul on juba umbes kümnendast elu aastast peale tunne (see oli esimest korda kui sugulaselt pildi raamatu kosmosest sain),et ma olen vang siin universumis, kogu see fakt ,et on planeet kuskil pilve sees ja neid planeete on veel miljardeid ja neid pilvi oma korda veelgi sama jagu,ma ei tea ehk on tegu foobiaga,samas on mind juba väiksest poisist peale köitnud surnuaiad, võib olla on see seotud minu vanaema surmaga kes oli väga sõbralik ja aru saadav minu vastu,ma ei oska kohe lihtsalt seletada oma viha ja raevu, mille taga seisab huvi millegi tundmatu vastu, ma olen uurinud ja lugenud iga suguseid mütoloogiaid ja proovinud iga sugust maagiat kuid siiski on mul tunne ,et ma ei ole osa neist ega sellest mis praegu on(ehk lihtsalt egoism teiste vastu),,minus hiilgab kas hirmust austus või lihtsalt selle treppil seisnu isiku fanaatilisus, kuid ainuke mütoloogiline tegelane kes minu mõtteid köidab on vikatimees(või nagu vanal ajal nimetati teda värava-valvuriks või all-ilma isand), kuigi ma ise pole kuri inimene ja hoidun teistele liiga tegemast, köidab siiski vikatimehe müütos mind, et on keegi keda ei huvita mida teinud oled või kui palju sind austatakse, tal lihtsalt üks kõik,kõik saavad sama raudse rusikaga.
Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Hallucigenia
Veteran

Postitusi: 3,548
Liitunud: Dec 2004
18-07-2005 15:57
Postitus: #10
 
to herr der dunkelheit: Mõjuv ja uhke kirjeldus! (Kahtlemata selles, et väga aus ja isiklik)
to Wolfy (pisut lihtsameelselt): ... eee ...piimamäed? Minule lubati nagu pudrumägesid ... Sa vist vigurdad jälle veidike?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Armageddon
Tavaliige

Postitusi: 69
Liitunud: Jul 2005
18-07-2005 18:51
Postitus: #11
 
mingi osa dunkelheiti tekstist käib ka minu kohta.Näiteks see huvide osa ja mingil määral need arusaamad.{mar
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
tundmatu77
Uustulnukas

Postitusi: 13
Liitunud: May 2009
02-06-2009 14:05
Postitus: #12
 
kodumaa oli hiina/jaapan.ei tea kumb. Nägin lõiku oma elust: Läsin mingi mariiaga prantsuse kooli.Oli aktus.Siis kukkus midagi kooli peale.(pomm vist)Ma mäletan seda osa väga hästi: Kukkusin toolilt maha ja nägin kuidas kõik jooksid.Ma ei saanud enam hingata ja pilt läks uduseks. . Korraga läks pilt mustaks ja vaikseks. Enam ei mäleta midagi.Nats õudne ju.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Andruzka
Tavaliige

Postitusi: 72
Liitunud: Jan 2006
10-07-2009 17:06
Postitus: #13
 
Tsitaat:Esiteks on mul juba väiksest saati olnud viha inimkonna vastu,ma pole kunagi saanud kellegiga läbi,mitte

sihukest tüüpi tahaks kohe ise näha. kes su internetiühenduse eest maksab?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Aerling
Veteran

Postitusi: 1,162
Liitunud: Jun 2007
08-10-2009 21:42
Postitus: #14
OSHO - surm.
Tsitaat:Algselt postitas Imotep
http://www.para-web.org/viewthread.php?tid=786

Muudetud: 15-7-05 kell 18:41:10 Imhotep

Elu pärast surma on hoopis teine teema.
Kuid surm, kui sündmus, on põnev.

Leidsin huvitava artikli :

OSHO: Surm – suurim müsteerium


Suurim müsteerium elus pole mitte elu ise, vaid surm. Surm on elu kulminatsioon, selle viimane õis. Surmas põimuvad kõik meie elulõngad ühte, surmas me jõuame pärale. Elu on palverännak surma poole. Surm hakkab meile lähenema esimesest eluhetkest alates. Niipea, kui oleme sündinud, on ka surm alustanud liikumist meie poole ja meie oleme alustanud liikumist surma poole.
Suurim õnnetus, mis inimmeelele on juhtunud, on see, et ta on asetunud surmale vastu. Vastuseis surmale tähendab, et inimene kaotab müsteeriumi sügavaima kogemuse, ja see tähendab ka, et inimene minetab elu kogemuse, sest elu ja surm on oma sügavusis teineteisega põimunud, need ei ole kaks eri asja. Elu kasvab ja surm on selle lõplik õis. Reis ja reisisiht ei ole erinevad asjad – reis päädib oma eesmärgis.
Surma tuleb suhtuda kui elu kulminatsiooni, selle crescendosse. Selline suhtumine avaks inimesele täiesti uue visiooni. Siis ta enam ei väldiks surma ega seisaks selle vastu. Siis surmamüsteerium kütkestab teda ja ta hakkab seda nautima, seda uurima, mediteerima selles.
Ja surm kohtab teda paljudel eri viisidel. Kui meie keha sureb, siis on see vaid üks paljudest surma moodustest. Kui inimene kaotab oma ema, siis on see surm ka talle endale – ema oli osa temast, tema olemusest. Kui ema on surnud, on ka see osa inimesest surnud. Me kaotame oma isa, venna, õe, sõbra. Ka siis, kui sureb meie vaenlane, sureb keegi meis, sest ka vaenlane oli osa meist endist, me ei ole enam endised.
Kui kaob lapsepõlv ja me saame nooreks meheks, nooreks naiseks... Kas näete, kuidas surm on taas aset leidnud? Lapsepõlve ei ole enam; lapsepõlv on surnud, uks on sulgunud. Me ei saa naasta, ei saa kinni haarata oma lapsepõlvest. Ja ükskord vahetub noorus vanadusega. Ja meis on taas surm. Ellu mahub tuhat ja üks surma.
Kui me uurime asja sügavamalt, võime näha, et sureme igal hetkel, sest me muutume kogu aeg – miski kaob meie olemusest ja miski tuleb selle asemele. Igas hetkes on nii sünd kui ka surm. Me voolame nende kahe kalda vahel. Eluvool saab kulgeda vaid sünni ja surma kaudu – ja nad mõlemad on igas hetkes olemas.
Kõik see juhtub väga vaiksel viisil. Me ei saa kuulda surma askeldusi, ta ei tekita häält. See vaid juhtub, ja juhtub nii katkematult, et peame seda enesestmõistetavaks. Me märkame vaid asju, mis tulevad ootamatult ja äkiliselt.
Ent surma vormid ei piirdu ainult sellega – on olemas ka peenemaid vorme. Kui me armume mõnesse inimesse, siis me sureme. Armastus tähendab ka surma, surma selle puhtaimal kujul. Vaid inimene, kes on valmis surema, saab tõeliselt armastada. Kui me kardame surma, siis me kardame ka armastust. Sellepärast maailmas ei olegi armastust. Inimesed mõtlevad armastusest, nad unistavad sellest, kuid nad ei pürgi selleni. Nad teavad, et armastus tähendab surma ja surm hirmutab neid.
Armunud surevad teineteisesse sulades. Ja vaid inimesed, kes on valmis surema teiste nimel, võivad saada armastavaiks. Kõik ülejäänud mängivad pelka mängu. Armastuse mängimine aga ei ole sama, mis tõeline armastus. Mäng on vaid teesklus ja miljonid inimesed jätkavad teesklemist, sest nad kardavad armastust sama palju kui surmagi. Armastus on uks surmale ja surm on uks armastusele.
Inimene sureb ka meditatsioonis. Sellepärast inimesed kardavadki siirduda sügavasse meditatsiooniseisundisse. Iga päev tuleb keegi minu juurde ja ütleb: “Nüüd on see juhtumas ja ma olen hingepõhjani hirmunud. Meditatsioon on hakanud toimima ja ma tunnen mingil viisil enese kadumist. Kaitse mind.”
Ma tean küll tema mure põhjust. Kui ta luges meditatsioonist ja kuulis teiste meditatsioonikogemustest, muutus ta ahneks ega mõistnud, et meditatsioon juhib ta sügavasse surmakogemusse.
See juhtub ka siis, kui inimene pühendub meistrile. See on üks sügavamaid surmasid: ego sureb ja kaob.
Need kõik on surma eri vormid . Ja surm läheneb meile igal hetkel.

Ajakirjast “Satsang” refereeris Ivo Eggi

Elu on vaatlemine, õppimine ja kunst.
http://www.openzine.com/aspx/PublisherZine.aspx?ID=6730
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Andres K
Tavaliige

Postitusi: 217
Liitunud: Jun 2010
16-06-2010 22:23
Postitus: #15
 
Surma järgi toimiv edasikulgemine võib olla mitutmoodi.
Palju sõltub vast sellest, et mis tasandil isikuga tegemist on. Oluliselt pidi määrama ka surma hetkega kaasnev seisund. Nii nagu siinse elu algusega seotud seigad on sümbolid, siis on tähenduslikud ka surmaga kaasnevad juhtumid.
Peale surma on meil justkui hea võimalus näha teispoolsuse saladusi, mis peaks parahuviliste jaoks olema ülioluline. Ja see
võimalus saabub kõigile, ka neile, kes kunagi vaimsusega ei tegele. Kui materialist sureb, ei saagi ta võib-olla, peale surma oma seisukorarrast kaua aega aru. Ja samas võib meie keskel elav isik teada surmajärgsest müsteeriumist rohkem kui mõni surnu ise. Samas võib ka meil olla juba surmakogemusi, kuid me oleme need sootuks unustanud.
Kellegi suremisi pealtnägemine on eeldatavasti väärtuslik ning müstiline kogemus.

Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Nielander
Questioning Everything

Postitusi: 3,463
Liitunud: Sep 2007
16-06-2010 22:42
Postitus: #16
 
Tsitaat:Kellegi suremisi pealtnägemine on eeldatavasti väärtuslik ning müstiline kogemus.

...ütles sarimõrtsukas.
Nagu natukene creepy lause...

Ma arvan, et targem oleks ikkagi pidada surma teadvuse lõpuks, mil meid moodustavad osakesed laiali lähevad ja uuteks asjadeks saavad...
See elu on ainuke ja pole põhjust loota teist...niiet, ärge raisake oma ainsat võimalust universumit tunnetada...

"It is the mark of an educated mind to be able to entertain a thought without accepting it."
― Aristoteles
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Andres K
Tavaliige

Postitusi: 217
Liitunud: Jun 2010
17-06-2010 10:35
Postitus: #17
 
Lõppu pole.
Kui me ei pea siinset elu ainsaks, ei tähenda veel seda, et me peaksime järgmist elu siinolevaks. Ja tegelikult ongi 1 elu, mis ei saa otsa kunagi.
Miks peaks igavikuteadvus segama universumi tunnetamast?

Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Nielander
Questioning Everything

Postitusi: 3,463
Liitunud: Sep 2007
17-06-2010 10:53
Postitus: #18
 
Tsitaat:Lõppu pole.

Kuidas tead?

Kas igavene elu kuidagi oma pointi ei kaota...

"It is the mark of an educated mind to be able to entertain a thought without accepting it."
― Aristoteles
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Jõhvikas
Veteran

Postitusi: 2,538
Liitunud: Apr 2009
17-06-2010 11:05
Postitus: #19
 
Tsitaat:Algselt postitas Nielander
See elu on ainuke ja pole põhjust loota teist...niiet, ärge raisake oma ainsat võimalust universumit tunnetada...

Pointi puudub ka ainult ühel elul Smile

Igavese elu all peetakse tihtipeale valet asja silmas. VÄIDETAVALT oleme alguse saanud jumalikust kõiksusest ja läbi kehastumiste, õppimise-arenemise kaudu, olles saavutanud täiuslikuse, liitume taas selle algega. Mingis mõttes võibki seda lugeda igaveseks eluks. Kas see nii on, seda ma muidugi ei tea.



[Muudetud: 6-17-2010 Krayon]
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Andres K
Tavaliige

Postitusi: 217
Liitunud: Jun 2010
17-06-2010 11:56
Postitus: #20
 
Lihtsalt tean. Tunnetuslikult. Pole praeguses elus materialist olnud.

Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
TDK
Eriliige

Postitusi: 287
Liitunud: May 2006
17-11-2010 17:55
Postitus: #21
 
Tsitaat:Algselt postitas est333
Mis siis juhtub kui sa ära sured... tahaks teada. kui see on tõsi, et sünnid teises kehas, siis sinu hing hävib ja selle asemele tuleb teine. Võibolla on surm selline, et sa lähed taevase ja sa saad endale kõik mida tahad{stu

Muutus: Teema pealkiri ja mõned kirjavead
[Muudetud: 2-6-09 Thorondor]


Teises kehas sündides ei hävine hing, hävinevad osaliselt mälestused. Surma korral toimub tohutu dimetüültrüptamiini vallandumine ajus, mis peaks aitama meid valguseni ning hiljem likvideerima meie mälestused. NB! Hing on niivõrd väärtuslik, et seda ei saa raisata vaid ühe inimelu peale. Inimene ei tohigi teada, et mis saab peale surma, muidu tekiks massiline vabatahtlik surma minek, kuid samas on meil siin pool põrgus siiski missioon oma hinge harida, et edasi liikuda. Kõik me sureme nii või naa ning selles pole midagi negatiivset. Tuleks siinset aega nautida ning leida postiivset ka negatiivses. Kõigil meil on kopsud, süda, aju, maks, magu jne jne ning need on kõik sarnased ning oleme ehituselt kui masinad aga samas oleme me ernevad. Just see erinevus ongi hing ning erinevused elavad edasi. Samuti küsiksin, et kust on tulnud arvamus, et sünnime uude kehasse ? Omal on kõik eelmiste elude mälestused samas kehas, samade sõprade ringis, kuid erinevas keskkonnas (äkki siis on lihtsalt erinevad paralleelmaailmad, kus kummitusteks oma tegevusega oleme hoopis meie praeguses nn reaalses elus segades teiste reaalset elu)

Kõik on võimalik.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Andres K
Tavaliige

Postitusi: 217
Liitunud: Jun 2010
18-11-2010 01:57
Postitus: #22
 
Võib- olla ei hävine meie mälestused, sest selgeltnägelikus seisundis võivad ka eelmsie elu seigad meelde tulla.
Tegelikult on hing igavene ning ajatu.
Ma ei usu, et kui rahvas teaks, et mis on peale surma, et ta siis
enesetappu eriti sooritaks. Sest enesetapp on inimese tapmine.
Mõistan, et peale niisugust tegu minnakse peale surma eriti raskesse olukorda. Ja võimalik, et see õppetükk, mis jäi siin elus sellega seoses tegemata, tuleb kunagi uuesti sooritada.
Võimalik, et on teadjaid ja nägijaid, kel on surmajärgsest elust
üsna hea ülevaade.

Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Ott Sama
Veteran

Postitusi: 2,185
Liitunud: Jul 2010
18-11-2010 13:51
Postitus: #23
 
Kas keegi mäletab, mida ta tundis enne oma sündi? Ega vist. Surm on nagu seisund enne sinu sündi. Me ei
mäleta surma. Aga hetk enne oma surma - meile meenub äkki kõik; ja imestame, kuidas me saime selle unustada?
... siis unustame igaveseks.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Uuestisünd ja inimese piinarikas surm lapseeas Mizar 26 12,565 27-07-2013 21:59
Viimane postitus: Vesilik
  Surm tähtkuju pärast /////ALPINE 40 13,173 07-02-2011 10:17
Viimane postitus: Albaregia
  Surm, kas vältimatu Sputnik 84 22,494 17-12-2010 20:00
Viimane postitus: Taivo
  Inimkonna surm Anonymous 46 13,793 01-01-2010 18:21
Viimane postitus: Ummy

Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog