24-05-2016, 09:38
(Seda postitust muudeti viimati: 24-05-2016, 09:39 ja muutjaks oli positiivne.)
See teema võiks sisaldada, ühendada ja arendada informatsiooni ning arutelusid, mis puudutavad Ivan Julma müütilist raamatukogu. Kui auväärsed paralased leiavad, et pole ehk mõtet, võib ka sulgeda.
http://www.kompravda.eu/daily/23690.3/51933/
20. saj. müüdid. Ivan Julma raamatukogu mõistatus on lahendatud.
Teadlased soovitavad lõpetada müütilise kuningliku raamatuhoidla otsingud.
Pärimuse järgi tõi printsess Sofia Palaiologos Venemaale kaasavarana raamatukogu, mis sisaldas Ida-Rooma imperaatorite poolt sajandeid kogutud teoseid. Et raamatukogu säiliks puidust Moskvas, kus tulekahjusi esines tihti, kutsus Ivan IV Julma tulevane vanaema Itaaliast arhitekti Fioravanti, kes ehitas Kremli alla maaaluse sissepääsuga kivist punkri. Peidiku sissepääsu saladust teadsid ainult kõige suuremad vürstid ja eriti usaldusväärsed teenrid. Ent peale Ivan Julma surma algas Segaduste aeg, nälg, taud, kodusõda - ja kõik raamatuhoidla saladusse pühendatud said hukka. Nii tolmuvadki kuskil Moskva maaalustest peidikuis tundmatud teosed Homeroselt, Aristotelese ning Platoni tööd, ja vanimad Evangeeliumid, mis võivad pea peale keerata kogu kristluse ajaloo...
Konstantinoopol küll langes aga Sofiat raamatutega pole ega pole...
- Inimene, kes leiab selle raamatukogu saab sama kuulsaks kui Gagarin,
- "kõik maised valitsejad" peavad endale suureks auks seista tema kõrval, - pajatab Sankt-Pederburi riikliku ülikooli ajalookateedri dotsent ja ajalooteaduste kandidaat Aleksandr Filjuškin.
- Kuid tundub, et seda ei juhtu iial. Ivan Julma raamatuhoidla ei ole midagi enamat kui müüt.
- Paljud ei nõustu teiega. Raamatukogu on ennastsalgavalt otsinud mitte ainult entusiastid, vaid ka paljud tänased vene poliitikud...
- Sofia isa Thomas Palaiologos oli viimase Bütsantsi keisri noorem vend, valitses Morea provintsi (tänapäeval osa Kreekast). 7 aastat peale pärast Konstantinoopoli langemist asus Rooma, kus kardinalide kolleegium eraldas talle elukoha ja elatusvahendid. Suri 1465. a. Sofia, kes nimetati Roomas ümber Zojaks, jäi vendadega elama Rooma paavsti täielikule ülalpdamisele.
- Kas Thomas Palaiologos ei võinud Konsantinoopolist ära tuua imperaatorliku raamatukogu?
- Ebatõenäoline. Kuigi Vatikani arhiivis on säilinud Paavsti korraldus anda välja 700 tukatit Thomase laevade prahtimiseks. Kuid paistab, et seal oli mööbel ja muu majapidamises vajalik. Ent mitte raamatud, milliseid, legendi järgi, loendati üle 800 tohutu foliandi (ilmselt - pärgamendirulli).
- Ma toetun ajaloolistele faktidele. Türklased vallutasid Konstantinoopoli 1453 aastal. Sofia oli siis 12-13-aastane. Moskva vürstkonda ilmus ta aga alles 1472. a. Järelikult pidi printses ligi 20 aastat oma "väärtuslikku kaasavara" kusagil varjama. Kus ta elas, on teada: Itaalias, kuhu Sofia viis tema isa ja võttis eestkoste alla Rooma Paavst, kellest on raske uskuda, et ta oleks hiljem loobunud väärtuslikust raamatukogust.
Ilmselt osutati materiaalset abi Sofia isale hoopis teisel põhjusel.Räägitakse, et just tema päästis tõrklaste kätte sattumise eest tähtsad kristlikud reliikviad - apostel Andreas Esmakutsutu (Andrei Pervozvannõi) pea ja Ristija Johannese sõrme. Pea asub Roomas Püha Peetruse katedraalis aga (tõlkija märkus - nimetu) sõrm Sienas Maarja Kirikus (в церкви Марии Сиенской). Paavstilt saadud materiaalne abi ei taganud Thomasele luksuslikku äraelamist. Kaasaegsete jutustuste järgi kurtis ta pidevalt rahapuuduse üle. Kasvõi mõne raamatu müük oleks teinud neist hästikindlustatud perekonna. Asi pole ju isegi mitte raamatukogu teoste ajalooliste teadmiste väärtuses. Trükieelses maailma olid raamatud haruldased ning kallid ja neid inkrusteeriti vääriskivide ja kullaga.
Ilma kaasavarata naiseks ei tahtnud mitte keegi
Võime ka kujutleda, et Thomas hädaldades vaesuse pärast, tegelikult lihtsalt kavaldas. Aga raamatuhoidlat "esivanemate pärandit" hoidis püha ja puutumatu?
-Sofial oli kaasavarata pruudi maine. Rooma püüdis kolm korda teda mehele panna. Ent "omakasupüüdlikud" peiud ütlesid ära. Ma arvan, et kui nad oleks teadnud, et näitsiku varjata ning hoida on kuulus imperaatorlik raamatukogu, oleks tema prestiiž oleks ulatunud pilvedeni ja tema isiklik elu korraldatud väga kiiresti.
- Nii või teisiti, legendi järgi tõi Sofia "liberei" (nõnda kutsutakse müütilist Ivan Julma raamatukogu) 70 sepistatud kirstus...
- Printsessi teekonda Rooma-Nürberg-Lüübek-Pihkva-Moskva on kirjeldatud väga üksikasjalikult euroopa kroonikates. Ent kirstudega või raamatutega voorist neis juttu ei tehta. Printssi saatsid Venemaale suur rühm rooma vaimulikke ja soldateid. Kui kogu see seltskond printsessiga viimaks Moskvasse jõudis, tahtsid õigeusklikud vaimulikud korraldada usuteemalise dispuudi legaat Bonumbre, "rooma delegatsiooni juhiga". Viimane loobus dispuudist viidates... tarvilike raamatute puudumisele. Kui nad oleks vooris vedanud libereid, mõjunuks säärane avaldus erakordselt veidralt.
Kokkuvõtteks võin järeldada, et mitte üheski 15 sajandi dokumendis ei ole andmeid selle kohta, et printsess tõi Venemaale bütsantsi imperaatorite raamatukogu.
Muide, seda kinnitas veel üks Vatikani emissar Moskvas - Peter Arkudy. Ta sõitis Venemaale 1600. a., 128 aastat pärast Sofiat. Ta tuli uurima, milliseid kreeka ja ladina käsikirju hoitakse belokammenõis (в белокаменной) ja kas nad võiksid huvi pakkuda Vatikanile. On andmeid, et ta püüdis kontrollida kuuldusi "Ivan Julma liberei" kohta aga leidmata vähimatki jälge, kirjutas Rooma, et seda ei ole iialgi isegi olemas olnud, "kuna vene vürstid on tähelepanuväärselt harimatud".
- Suitsu tuleta ei esine. Kuuldused salapärasest raamatukogust rändasid Euroopas ringi. Tänastele ajaloolastele on teada selle legendi esmaallikad, kuid ükski neist (allikaist) ei talu kriitikat ega ole jätkusuutlik.
Mida nägi Maksim Kreeklane?
Raamatukogu peidiku teooria pooldajad viitavad tihti tekstile "Legendid auväärsest Maksim Filosoofist, püha Athose mäe erakust". Kirja on pandud, et Vassili III - Sofia ja Ivan III poeg - otsustanud koostada loetelu raamatutest, mis tema ema tõi Venemaale. Ent raamatud olid tundmatutes keeltes ja keegi ei osanud neid lugeda. Seetõttu palus Vassili Konstantinoopoli patriarhi (Konstantinoopolis, tol ajal, elasid juba ammu türklased aga kristlus ei olnud keelatud) saata "õpetatud inimene".
Saadeti athose munk Maksim Kreeklane, kellele Moskvas näidatigi bütsantsi raamatukogu. Ja et õpetatud munk ei lobiseks sellest saladusest Euroopas, ei lastud teda pärast maalt välja.
- Munk Maksim, hüüdnimega Kreeklane, reisis tõepoolest Venemaa pealinna Vassili III kutsel 1516. a. - pajatab Aleksander Filjuškin. - Aga mitte tõlkima "seninägematuid raamatuid", vaid konkreetselt kreekakeelset "Seletava Lauluraamatut" («Толковую Псалтырь»). Munk osutus üle ootuste pädevaks ja avastas mitmeid vasturääkivusi originaalteksti ja nende Lauluraamatu tekstide vahel mis juba oli levitatud ametlikult üle Venemaa. Moskva vaimulikele see ei meeldinud. Pealegi ilmutas Maksim tormilist aktiivsust: ta astus välja "vaese aga puhta kiriku" toetuseks, mõistis hukka õigeusu kirikutegelaste ahnuse ja kõige tipuks vastandus ka Vassili III-ga, kes lahutas esimesest naises ja plaanis abielluda uuesti. "Raamatu töö" võeti mungalt ära ja ta vangistati kloostrisse, süüdistati usutaganemises, špionaažis ja valitsusele mittekuuletumises.
"Legendid Maksimist" («Сказание о Максиме»), - väidab Filjuškin, - kirjutati enamvähem 100 aastat peale Sofia saabumist Venemaale ja teose autor ei ole teada. Kreeklane, kellest jäi järgi kolm köidet esseesid/luuletusi/autobiograafilisi tekste, ei meenutanud mitte kunagi Sofia libereid.
Salapärane pastor Vitterman
Enamvähem samal ajal "Legendidega Maksimist" avaldas Riia linnapea Nienshtadt "Liivimaa kroonika", kus muuhulgas leiab mainimist keegi pastor Vitterman, kes sattunud venelaste juurde sõjavangi Liivi sõja ajal. Pastor viidud Moskvasse kus ta oma õpetatusega võlunud ära Ivan Julma. Ja viimane pannud pastorile ette inverteerida tema libereid. Ent Vitterman ütlenud ära ja tsaar lasknud tal seepeale minna oma teed.
- selle legendi lükkas ümber juba 19 saj. ajaloolane Sergei Belokurov, - ka Aleksandr Filjuškin ei jäta sellest teooriast kivi kivi peale. - Liivi sõja nö kõrgema liiga vangide nimed - kui pastor kohtus tsaariga, pidanuks ta olema väga tuntud inimene - säilinuksid eraldi nimekirjades. Kellegi Vittermani viibimisest Moskvas teateid puuduvad.
Dabelovi nimekirja müüt
1822 aastal teatanud kristlaste rooma õiguse professor Dabelov(профессор римского права Христиан Дабелов, the professor of the Roman right of Christians Dabelov), et avastanud Pärnu linnaarhiivis kellegi suure vene vürsti raamatukogu käsikirjalise kataloogi: "see oli kirjutatud lihtrahva saksakeele murdes... väikeste tähtedega ja erakordselt ebatäpselt, kollase inetu tindiga ja täiesti kolletunud paberile". Kataloogis mainiti 800 raamatut, kuid kõigi pealkirju ei olnud ära toodud. Nimekirjas kõlanud järgmiselt:
* 142 köidet "Rooma ajalugu" Livius Titus (meie ajal säilinud on 35 köidet)
* Cicero ”De republica“ (säilinud on fragmendid) ja "Historiarum" (teadmata)
* 20 köidet "Ajalugu" Publius Cornelius Tacitus (säilinud 4 köidet ja viienda fragmendid)
* ”Aeneis“ ja ”Ith“ Publius Maro Vergilius
- "Dabelovi nimekirja", ilma milleta ei saa ükski jutustus salapärasest raamatukogust, on samuti kontrollitud ammu enne, - veenab Aleksandr Filjuškin. - Kui autoriteetne arhivaar Walter Klossius kuulis "Dabelovi nimekirjast", sai ta viimasega kokku ja palus näidata originaale. Dabelov teatas, et saatis kataloogi tagasi Pärnusse. Klossius reisis Pärnusse, kuid kohalikus arhiivis öeldi talle, et mingit professor Dabelovit nad ei tunne ja ei ole praegu ega ole ka olnud neil varem mingeid tsaari raamatukogu katalooge.
19 saj. lõpus, too sama ajaloolane Belokurov, kes otsis ka pastor Vittermani, pöördus ajalehekuulutuste kaudu kõigi pribaltika arhiivide poole palvega teha koostööd Dabelovi nimekirja originaalide otsimisel. Tulemusteta...
Järgneb...
http://www.kompravda.eu/daily/23690.3/51933/
20. saj. müüdid. Ivan Julma raamatukogu mõistatus on lahendatud.
Teadlased soovitavad lõpetada müütilise kuningliku raamatuhoidla otsingud.
Pärimuse järgi tõi printsess Sofia Palaiologos Venemaale kaasavarana raamatukogu, mis sisaldas Ida-Rooma imperaatorite poolt sajandeid kogutud teoseid. Et raamatukogu säiliks puidust Moskvas, kus tulekahjusi esines tihti, kutsus Ivan IV Julma tulevane vanaema Itaaliast arhitekti Fioravanti, kes ehitas Kremli alla maaaluse sissepääsuga kivist punkri. Peidiku sissepääsu saladust teadsid ainult kõige suuremad vürstid ja eriti usaldusväärsed teenrid. Ent peale Ivan Julma surma algas Segaduste aeg, nälg, taud, kodusõda - ja kõik raamatuhoidla saladusse pühendatud said hukka. Nii tolmuvadki kuskil Moskva maaalustest peidikuis tundmatud teosed Homeroselt, Aristotelese ning Platoni tööd, ja vanimad Evangeeliumid, mis võivad pea peale keerata kogu kristluse ajaloo...
Konstantinoopol küll langes aga Sofiat raamatutega pole ega pole...
- Inimene, kes leiab selle raamatukogu saab sama kuulsaks kui Gagarin,
- "kõik maised valitsejad" peavad endale suureks auks seista tema kõrval, - pajatab Sankt-Pederburi riikliku ülikooli ajalookateedri dotsent ja ajalooteaduste kandidaat Aleksandr Filjuškin.
- Kuid tundub, et seda ei juhtu iial. Ivan Julma raamatuhoidla ei ole midagi enamat kui müüt.
- Paljud ei nõustu teiega. Raamatukogu on ennastsalgavalt otsinud mitte ainult entusiastid, vaid ka paljud tänased vene poliitikud...
- Sofia isa Thomas Palaiologos oli viimase Bütsantsi keisri noorem vend, valitses Morea provintsi (tänapäeval osa Kreekast). 7 aastat peale pärast Konstantinoopoli langemist asus Rooma, kus kardinalide kolleegium eraldas talle elukoha ja elatusvahendid. Suri 1465. a. Sofia, kes nimetati Roomas ümber Zojaks, jäi vendadega elama Rooma paavsti täielikule ülalpdamisele.
- Kas Thomas Palaiologos ei võinud Konsantinoopolist ära tuua imperaatorliku raamatukogu?
- Ebatõenäoline. Kuigi Vatikani arhiivis on säilinud Paavsti korraldus anda välja 700 tukatit Thomase laevade prahtimiseks. Kuid paistab, et seal oli mööbel ja muu majapidamises vajalik. Ent mitte raamatud, milliseid, legendi järgi, loendati üle 800 tohutu foliandi (ilmselt - pärgamendirulli).
- Ma toetun ajaloolistele faktidele. Türklased vallutasid Konstantinoopoli 1453 aastal. Sofia oli siis 12-13-aastane. Moskva vürstkonda ilmus ta aga alles 1472. a. Järelikult pidi printses ligi 20 aastat oma "väärtuslikku kaasavara" kusagil varjama. Kus ta elas, on teada: Itaalias, kuhu Sofia viis tema isa ja võttis eestkoste alla Rooma Paavst, kellest on raske uskuda, et ta oleks hiljem loobunud väärtuslikust raamatukogust.
Ilmselt osutati materiaalset abi Sofia isale hoopis teisel põhjusel.Räägitakse, et just tema päästis tõrklaste kätte sattumise eest tähtsad kristlikud reliikviad - apostel Andreas Esmakutsutu (Andrei Pervozvannõi) pea ja Ristija Johannese sõrme. Pea asub Roomas Püha Peetruse katedraalis aga (tõlkija märkus - nimetu) sõrm Sienas Maarja Kirikus (в церкви Марии Сиенской). Paavstilt saadud materiaalne abi ei taganud Thomasele luksuslikku äraelamist. Kaasaegsete jutustuste järgi kurtis ta pidevalt rahapuuduse üle. Kasvõi mõne raamatu müük oleks teinud neist hästikindlustatud perekonna. Asi pole ju isegi mitte raamatukogu teoste ajalooliste teadmiste väärtuses. Trükieelses maailma olid raamatud haruldased ning kallid ja neid inkrusteeriti vääriskivide ja kullaga.
Ilma kaasavarata naiseks ei tahtnud mitte keegi
Võime ka kujutleda, et Thomas hädaldades vaesuse pärast, tegelikult lihtsalt kavaldas. Aga raamatuhoidlat "esivanemate pärandit" hoidis püha ja puutumatu?
-Sofial oli kaasavarata pruudi maine. Rooma püüdis kolm korda teda mehele panna. Ent "omakasupüüdlikud" peiud ütlesid ära. Ma arvan, et kui nad oleks teadnud, et näitsiku varjata ning hoida on kuulus imperaatorlik raamatukogu, oleks tema prestiiž oleks ulatunud pilvedeni ja tema isiklik elu korraldatud väga kiiresti.
- Nii või teisiti, legendi järgi tõi Sofia "liberei" (nõnda kutsutakse müütilist Ivan Julma raamatukogu) 70 sepistatud kirstus...
- Printsessi teekonda Rooma-Nürberg-Lüübek-Pihkva-Moskva on kirjeldatud väga üksikasjalikult euroopa kroonikates. Ent kirstudega või raamatutega voorist neis juttu ei tehta. Printssi saatsid Venemaale suur rühm rooma vaimulikke ja soldateid. Kui kogu see seltskond printsessiga viimaks Moskvasse jõudis, tahtsid õigeusklikud vaimulikud korraldada usuteemalise dispuudi legaat Bonumbre, "rooma delegatsiooni juhiga". Viimane loobus dispuudist viidates... tarvilike raamatute puudumisele. Kui nad oleks vooris vedanud libereid, mõjunuks säärane avaldus erakordselt veidralt.
Kokkuvõtteks võin järeldada, et mitte üheski 15 sajandi dokumendis ei ole andmeid selle kohta, et printsess tõi Venemaale bütsantsi imperaatorite raamatukogu.
Muide, seda kinnitas veel üks Vatikani emissar Moskvas - Peter Arkudy. Ta sõitis Venemaale 1600. a., 128 aastat pärast Sofiat. Ta tuli uurima, milliseid kreeka ja ladina käsikirju hoitakse belokammenõis (в белокаменной) ja kas nad võiksid huvi pakkuda Vatikanile. On andmeid, et ta püüdis kontrollida kuuldusi "Ivan Julma liberei" kohta aga leidmata vähimatki jälge, kirjutas Rooma, et seda ei ole iialgi isegi olemas olnud, "kuna vene vürstid on tähelepanuväärselt harimatud".
- Suitsu tuleta ei esine. Kuuldused salapärasest raamatukogust rändasid Euroopas ringi. Tänastele ajaloolastele on teada selle legendi esmaallikad, kuid ükski neist (allikaist) ei talu kriitikat ega ole jätkusuutlik.
Mida nägi Maksim Kreeklane?
Raamatukogu peidiku teooria pooldajad viitavad tihti tekstile "Legendid auväärsest Maksim Filosoofist, püha Athose mäe erakust". Kirja on pandud, et Vassili III - Sofia ja Ivan III poeg - otsustanud koostada loetelu raamatutest, mis tema ema tõi Venemaale. Ent raamatud olid tundmatutes keeltes ja keegi ei osanud neid lugeda. Seetõttu palus Vassili Konstantinoopoli patriarhi (Konstantinoopolis, tol ajal, elasid juba ammu türklased aga kristlus ei olnud keelatud) saata "õpetatud inimene".
Saadeti athose munk Maksim Kreeklane, kellele Moskvas näidatigi bütsantsi raamatukogu. Ja et õpetatud munk ei lobiseks sellest saladusest Euroopas, ei lastud teda pärast maalt välja.
- Munk Maksim, hüüdnimega Kreeklane, reisis tõepoolest Venemaa pealinna Vassili III kutsel 1516. a. - pajatab Aleksander Filjuškin. - Aga mitte tõlkima "seninägematuid raamatuid", vaid konkreetselt kreekakeelset "Seletava Lauluraamatut" («Толковую Псалтырь»). Munk osutus üle ootuste pädevaks ja avastas mitmeid vasturääkivusi originaalteksti ja nende Lauluraamatu tekstide vahel mis juba oli levitatud ametlikult üle Venemaa. Moskva vaimulikele see ei meeldinud. Pealegi ilmutas Maksim tormilist aktiivsust: ta astus välja "vaese aga puhta kiriku" toetuseks, mõistis hukka õigeusu kirikutegelaste ahnuse ja kõige tipuks vastandus ka Vassili III-ga, kes lahutas esimesest naises ja plaanis abielluda uuesti. "Raamatu töö" võeti mungalt ära ja ta vangistati kloostrisse, süüdistati usutaganemises, špionaažis ja valitsusele mittekuuletumises.
"Legendid Maksimist" («Сказание о Максиме»), - väidab Filjuškin, - kirjutati enamvähem 100 aastat peale Sofia saabumist Venemaale ja teose autor ei ole teada. Kreeklane, kellest jäi järgi kolm köidet esseesid/luuletusi/autobiograafilisi tekste, ei meenutanud mitte kunagi Sofia libereid.
Salapärane pastor Vitterman
Enamvähem samal ajal "Legendidega Maksimist" avaldas Riia linnapea Nienshtadt "Liivimaa kroonika", kus muuhulgas leiab mainimist keegi pastor Vitterman, kes sattunud venelaste juurde sõjavangi Liivi sõja ajal. Pastor viidud Moskvasse kus ta oma õpetatusega võlunud ära Ivan Julma. Ja viimane pannud pastorile ette inverteerida tema libereid. Ent Vitterman ütlenud ära ja tsaar lasknud tal seepeale minna oma teed.
- selle legendi lükkas ümber juba 19 saj. ajaloolane Sergei Belokurov, - ka Aleksandr Filjuškin ei jäta sellest teooriast kivi kivi peale. - Liivi sõja nö kõrgema liiga vangide nimed - kui pastor kohtus tsaariga, pidanuks ta olema väga tuntud inimene - säilinuksid eraldi nimekirjades. Kellegi Vittermani viibimisest Moskvas teateid puuduvad.
Dabelovi nimekirja müüt
1822 aastal teatanud kristlaste rooma õiguse professor Dabelov(профессор римского права Христиан Дабелов, the professor of the Roman right of Christians Dabelov), et avastanud Pärnu linnaarhiivis kellegi suure vene vürsti raamatukogu käsikirjalise kataloogi: "see oli kirjutatud lihtrahva saksakeele murdes... väikeste tähtedega ja erakordselt ebatäpselt, kollase inetu tindiga ja täiesti kolletunud paberile". Kataloogis mainiti 800 raamatut, kuid kõigi pealkirju ei olnud ära toodud. Nimekirjas kõlanud järgmiselt:
* 142 köidet "Rooma ajalugu" Livius Titus (meie ajal säilinud on 35 köidet)
* Cicero ”De republica“ (säilinud on fragmendid) ja "Historiarum" (teadmata)
* 20 köidet "Ajalugu" Publius Cornelius Tacitus (säilinud 4 köidet ja viienda fragmendid)
* ”Aeneis“ ja ”Ith“ Publius Maro Vergilius
- "Dabelovi nimekirja", ilma milleta ei saa ükski jutustus salapärasest raamatukogust, on samuti kontrollitud ammu enne, - veenab Aleksandr Filjuškin. - Kui autoriteetne arhivaar Walter Klossius kuulis "Dabelovi nimekirjast", sai ta viimasega kokku ja palus näidata originaale. Dabelov teatas, et saatis kataloogi tagasi Pärnusse. Klossius reisis Pärnusse, kuid kohalikus arhiivis öeldi talle, et mingit professor Dabelovit nad ei tunne ja ei ole praegu ega ole ka olnud neil varem mingeid tsaari raamatukogu katalooge.
19 saj. lõpus, too sama ajaloolane Belokurov, kes otsis ka pastor Vittermani, pöördus ajalehekuulutuste kaudu kõigi pribaltika arhiivide poole palvega teha koostööd Dabelovi nimekirja originaalide otsimisel. Tulemusteta...
Järgneb...