Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Surnuaia öine üllatus!
#1
Aastal 2008 ma arvan käisin algusaegadel kui hakkasin üldse pildistamisega pihta surnuaedades klõpsutamas.Tegin ca 200 võtet,kuid ühele pildile keskendudes nagu oleks mul olnud kuues meel jäin toppama.tegin zoomi ja ennäe hauakivil näoformatsioon,niisis võttis kõhedaks küll ja pakkus enamgi huvi.agasi pildistama sinna seda sama kohta ma ei läinud.
Ühesõnaga mul hakkas see koht kuidagi hinge häirima aastate jooksul,just seesama haud.Olin vahepeal elanud nii siin kui seal jne,kui ükskord olin jälle samas linnas tagasi 2015a.Ühel päeval ma võtsin ette ja läksin seda kohta vaatama kuid ei leidnud enam seda millegipärast.Kuid yhel külmal ja väga tormisel ja vihmasel ööl tulles kell pool kolm kodu poole öösel,ma otsustasin läbi sellesama surnuaia minna.niisiis ma läksin väravast sisse ja mõned meetrid kõndimist ma leidsin selle haua ja hauakivi põhimõtteliselt täiesti kottpimedas.See nagu tekitas juba väheke kummalisust.
Mõeldes paar minutit,et mis ma nüüd peale hakkan,miks saatus niimoodi kätte mängib.Seejärel otsustasin haua ette kükitada,ning uurida täpsemalt mis hauaga tegu.Panin taskulambi põlema telefonil,kuigi seda ma eelnevalt ei kasutanud polnud vajadust,tean surnuaeda pimesilmi.Uurides selgus,et tegemist on perekonna rahupaigaga.Ja ,et mul oli seal pildil üks näoformatsioon mis oli kontuursem kui teised,mis olid samuti seal hauakivil.Siis mul lõi pildi selgeks miks seal neid oli mitu.
Ehksiis ma kükitasin seal vihma,tugeva tuule ja külma käes,ning hakkasin puhtast südamest vabandust paluma,et ma neid seal üldse häirisin ja arvasin ennast jube äge olevat tol ajal kui pildistasin.Olin siiras ja kahetsesin oma tegu,ning sulgesin korraks silmad,kui ühtäkki tekkis mu kuklasse soojus,ning seejärel läks mööda käevarsi ning selga allapoole,kuni mul oli täiesti ütleme ausalt soe olla.Ei häirinud mind ei need tuuled ega muud loodusnähtused,tekkis totaalne rahulolu,nagu ma oleksin mingisuguse mulli sees.Ja see kestis ca viis minutit,kuni ma otsustasin ise edasi liikuda.Siis päevi hiljem ma küsisin ühe kogenuma naise käest,et mis see võis olla,ning tema vastas,et sind võeti kuulda ja mingisugune hea hing tuli ning kaisutas kui nüüd nii seda asja võtta.Ja ausõna ma olin rõõmus sealt äratulles,tuli küll külma vihma ja tuult näkku seal surnuaias,kuid mind see ei morjendanud enam,oleks kui suur mure sõdamelt langenud ja anti kaasa ka hea tuju.
Jutu point on nüüd selles,et kas on keegi sellisest asjast teadlik,või ise kogenud. Sest sellist kogemust ma arvan tundsin vaid korra elus.Mul on rõõm teiega seda kogemust jagada.Aitäh lugemast!
Vasta
#2
Kohasündmused ongi seotud paikkonna sündmustega ajaloos, võiks siis märkida ära kah, mis surnuaiaga tegemist...
Vasta
#3
Tegemist on Viljandi linnas ugala teatri taga oleva surnuaiaga!
Vasta
#4
(28-05-2017, 20:10 )Veiko Kirjutas: Tegemist on Viljandi linnas ugala teatri taga oleva surnuaiaga!

Mis asi too nn. "ugala teater" on? Paranda oma kirjavead ära!
Vasta
#5
Tähenärimine nüüd siin küll kasuks ei tule.
Väga kena jutustus, tundub, et keegi sai vabaks tänu teemaalgatajast noormehele.
Võõraste vaimude abistamine on siiras tegu.
Mis võib mõnes teises situatsioonis abiks tulla.

Vasta
#6
mul ei ole just sellist kogemust olnud surnuaial aga peale vanaema surma (ma ei ole hea orienteeruja) tulin m6ttele ta hauda otsides, et hyyan teda, nii ma siis hyydsingi ,,vanaema!?''; olles ise reaalselt surnuaia kõrval sõiduteel ja sama irooniliselt humoorse häälega kuulsin ka vanaema vastu hyydmas ,,jaa siin olen!'' Mille peale ma siis tormasin otse yle surnuaia aia otse vanaema hääle suunas ja pidurdasin olles ta haua juures nagu lipsti... no ega ma ei hakkandki pyydma seda kohta enam meelde jätta, hakkasingi nii vanaema juures käima... siis tuli aga meelde vanavanaema haud , ta kyll ei hyydnud mulle vastu aga seisatasin hetke ja jälle tormasin haua juurde, siis tuli m6te et okei omad ma muidugi leian yles aga v66rad? olime just emaga surnuaia poole jalutamas tema mingi kunagise töökaaslase hauale jalutamas, mille asukohta ta täpselt ei teadnud... tegin kindlaks mis isikust me täpselt räägime, m6tlesin korra ja puht sportlikust huvist ajendatuna leidsin ka selle haua ja ka kellegi teise haua, leidsin ka oma kunagi avariis surnud s6bra haua...aga kui kysite kus need on, siis katsetaks jälle oma hyydmist... 1 asi veel...mu ema käib suht tihti surnuaias, minuarust ta lausa naudib seda, räägib nendega ka, eks ka mina olen lapsena pidand temaga kaasa jalutama ja on yhed märgistamata hauad mida ma lapsena kindlalt teadsin et need on kaksikute laste hauad, kunagi teadsin rohkem, hoolitsesin nende eest kui ema oma tuttavate haudade eest hoolitses see on meelde jäänud, suurena olen vaadand neid haudu ja m6elnud kus ma seda v6tan?! ema ytles et ei ole neil haudadel kunagi nimesid olnud...aga äkki siis ongi t6de, kui haudu on mul suht kerge leida, ju siis on m6nedega ka kerge suhelda...aga kui mu uus oskus välja jätta siis kiriku aias on 1 haud mis mind t6mband on, viimasel ajal olen sellest hauast jälle m6tlema hakanud, ma ei tea mis ma seal vanastigi teha tahtsin, yritasin vist omanikku kindlaks teha hauakivi järgi, tegelikult v6ibolla peaks lihtsalt kysima?...ehk siis natuke läheb teemasse, leian haua pimesi ja justkui suhtlen osadega neist
Vasta
#7
Väiksena viidi mind vanaisa matustele mulle muidugi arusaamata miks, ma nägin,et mu lemmikvanaisa kellega ma nädal tagasi haiglas pepsi koolat jõin ja mängisin pannakse nüüd maa alla auku, see oli minu jaoks katastroof, ma ei teadnud mis on surm ja miks nii tehakse.Ei oskanud ka leinata, nägin,et kõigil on kurb ja nutavad.Proovisin kaa aga ei oskanud kuni 20 aastat hiljem saabus tõeline lein, ma ei tea mis selle aktiveeris aga jah kuni selle ööni ma ei suutnud surnuaias käija , pea hakkas ringi käima ja süda läks pahaks, seda alati.
Ma ei mäleta mis sündmus oli, ma tundsin end nii üksinda ja meeleheitel.
Läksin vanaisa vaatama, sest ma nagu pidin, olles täiesti nagu pilves zombi( ma ei olnud purjus ega pilves,olin meeleheitel), nutsin rääkisin ja ärkasin hommikul surnuaias.
Sellest hetkes peale tunnen ma surnuaias, end nagu kodus.
Ma leian surnuaias inimesi võõraid või omasid ilma probleemideta üles, vahel nad kutsuvad mind end vaatama.See on nagu sms, mis saadetakse pähe, lahe väike luul aga see pole pealetükkiv.
Vasta
#8
(31-05-2017, 11:00 )Sekhmet Kirjutas: Väiksena viidi mind vanaisa matustele mulle muidugi arusaamata miks, ma nägin,et mu lemmikvanaisa kellega ma nädal tagasi haiglas pepsi koolat jõin ja mängisin pannakse nüüd maa alla auku, see oli minu jaoks katastroof, ma ei teadnud mis on surm ja miks nii tehakse.Ei oskanud ka leinata, nägin,et kõigil on kurb ja nutavad.Proovisin kaa aga ei oskanud kuni 20 aastat hiljem saabus tõeline lein, ma ei tea mis selle aktiveeris aga jah kuni selle ööni ma ei suutnud surnuaias käija , pea hakkas ringi käima ja süda läks pahaks, seda alati.
Ma ei mäleta mis sündmus oli, ma tundsin end nii üksinda ja meeleheitel.
Läksin vanaisa vaatama, sest ma nagu pidin, olles täiesti nagu pilves zombi( ma ei olnud purjus ega pilves,olin meeleheitel), nutsin rääkisin ja ärkasin hommikul surnuaias.
Sellest hetkes peale tunnen ma surnuaias, end nagu kodus.
Ma leian surnuaias inimesi võõraid või omasid ilma probleemideta üles, vahel nad kutsuvad mind end vaatama.See on nagu sms, mis saadetakse pähe, lahe väike luul aga see pole pealetükkiv.

Sama siin,tunnen samuti ennast surnuaedades nagu oma kodus ja turvalises rahulikus kohas!
Ja üleüldse ma olen surma kui sellisega ikka väga tihti kokku puutunud.Olen ise suremas näinud ühte inimest,siis olen leidnud surnud inimesi.Ühe inimese jaoks on see ikka liiga palju elu jooksul,ma ise alles 32a aga kokkulugedes tuleb 4 surnukeha,ning ühele olin pealtnägija.Vaimumaailm on mul samuti tavanähtus,pakub suuresti huvi ning mulle meeldib.Ju on mul mingisugune missioon siinpool.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat