Aastal 2008 ma arvan käisin algusaegadel kui hakkasin üldse pildistamisega pihta surnuaedades klõpsutamas.Tegin ca 200 võtet,kuid ühele pildile keskendudes nagu oleks mul olnud kuues meel jäin toppama.tegin zoomi ja ennäe hauakivil näoformatsioon,niisis võttis kõhedaks küll ja pakkus enamgi huvi.agasi pildistama sinna seda sama kohta ma ei läinud.
Ühesõnaga mul hakkas see koht kuidagi hinge häirima aastate jooksul,just seesama haud.Olin vahepeal elanud nii siin kui seal jne,kui ükskord olin jälle samas linnas tagasi 2015a.Ühel päeval ma võtsin ette ja läksin seda kohta vaatama kuid ei leidnud enam seda millegipärast.Kuid yhel külmal ja väga tormisel ja vihmasel ööl tulles kell pool kolm kodu poole öösel,ma otsustasin läbi sellesama surnuaia minna.niisiis ma läksin väravast sisse ja mõned meetrid kõndimist ma leidsin selle haua ja hauakivi põhimõtteliselt täiesti kottpimedas.See nagu tekitas juba väheke kummalisust.
Mõeldes paar minutit,et mis ma nüüd peale hakkan,miks saatus niimoodi kätte mängib.Seejärel otsustasin haua ette kükitada,ning uurida täpsemalt mis hauaga tegu.Panin taskulambi põlema telefonil,kuigi seda ma eelnevalt ei kasutanud polnud vajadust,tean surnuaeda pimesilmi.Uurides selgus,et tegemist on perekonna rahupaigaga.Ja ,et mul oli seal pildil üks näoformatsioon mis oli kontuursem kui teised,mis olid samuti seal hauakivil.Siis mul lõi pildi selgeks miks seal neid oli mitu.
Ehksiis ma kükitasin seal vihma,tugeva tuule ja külma käes,ning hakkasin puhtast südamest vabandust paluma,et ma neid seal üldse häirisin ja arvasin ennast jube äge olevat tol ajal kui pildistasin.Olin siiras ja kahetsesin oma tegu,ning sulgesin korraks silmad,kui ühtäkki tekkis mu kuklasse soojus,ning seejärel läks mööda käevarsi ning selga allapoole,kuni mul oli täiesti ütleme ausalt soe olla.Ei häirinud mind ei need tuuled ega muud loodusnähtused,tekkis totaalne rahulolu,nagu ma oleksin mingisuguse mulli sees.Ja see kestis ca viis minutit,kuni ma otsustasin ise edasi liikuda.Siis päevi hiljem ma küsisin ühe kogenuma naise käest,et mis see võis olla,ning tema vastas,et sind võeti kuulda ja mingisugune hea hing tuli ning kaisutas kui nüüd nii seda asja võtta.Ja ausõna ma olin rõõmus sealt äratulles,tuli küll külma vihma ja tuult näkku seal surnuaias,kuid mind see ei morjendanud enam,oleks kui suur mure sõdamelt langenud ja anti kaasa ka hea tuju.
Jutu point on nüüd selles,et kas on keegi sellisest asjast teadlik,või ise kogenud. Sest sellist kogemust ma arvan tundsin vaid korra elus.Mul on rõõm teiega seda kogemust jagada.Aitäh lugemast!
Ühesõnaga mul hakkas see koht kuidagi hinge häirima aastate jooksul,just seesama haud.Olin vahepeal elanud nii siin kui seal jne,kui ükskord olin jälle samas linnas tagasi 2015a.Ühel päeval ma võtsin ette ja läksin seda kohta vaatama kuid ei leidnud enam seda millegipärast.Kuid yhel külmal ja väga tormisel ja vihmasel ööl tulles kell pool kolm kodu poole öösel,ma otsustasin läbi sellesama surnuaia minna.niisiis ma läksin väravast sisse ja mõned meetrid kõndimist ma leidsin selle haua ja hauakivi põhimõtteliselt täiesti kottpimedas.See nagu tekitas juba väheke kummalisust.
Mõeldes paar minutit,et mis ma nüüd peale hakkan,miks saatus niimoodi kätte mängib.Seejärel otsustasin haua ette kükitada,ning uurida täpsemalt mis hauaga tegu.Panin taskulambi põlema telefonil,kuigi seda ma eelnevalt ei kasutanud polnud vajadust,tean surnuaeda pimesilmi.Uurides selgus,et tegemist on perekonna rahupaigaga.Ja ,et mul oli seal pildil üks näoformatsioon mis oli kontuursem kui teised,mis olid samuti seal hauakivil.Siis mul lõi pildi selgeks miks seal neid oli mitu.
Ehksiis ma kükitasin seal vihma,tugeva tuule ja külma käes,ning hakkasin puhtast südamest vabandust paluma,et ma neid seal üldse häirisin ja arvasin ennast jube äge olevat tol ajal kui pildistasin.Olin siiras ja kahetsesin oma tegu,ning sulgesin korraks silmad,kui ühtäkki tekkis mu kuklasse soojus,ning seejärel läks mööda käevarsi ning selga allapoole,kuni mul oli täiesti ütleme ausalt soe olla.Ei häirinud mind ei need tuuled ega muud loodusnähtused,tekkis totaalne rahulolu,nagu ma oleksin mingisuguse mulli sees.Ja see kestis ca viis minutit,kuni ma otsustasin ise edasi liikuda.Siis päevi hiljem ma küsisin ühe kogenuma naise käest,et mis see võis olla,ning tema vastas,et sind võeti kuulda ja mingisugune hea hing tuli ning kaisutas kui nüüd nii seda asja võtta.Ja ausõna ma olin rõõmus sealt äratulles,tuli küll külma vihma ja tuult näkku seal surnuaias,kuid mind see ei morjendanud enam,oleks kui suur mure sõdamelt langenud ja anti kaasa ka hea tuju.
Jutu point on nüüd selles,et kas on keegi sellisest asjast teadlik,või ise kogenud. Sest sellist kogemust ma arvan tundsin vaid korra elus.Mul on rõõm teiega seda kogemust jagada.Aitäh lugemast!