26-12-2019, 08:22
Näoraamatust. Magnus Nirgi sulest.
Andestamisest:
Rännaku (Brandon Bays) ja andestamise teema toimib ainult selle pärast, et kasutab ära ühte orjandusüsteemi nõrka kohta. Kui kogu planeet on orjandusüsteem, mis ehitatud meie ümber meilt hingeenergia varastamise eesmärgil, siis üks taktika, mida nad kasutavad, on liimida inimene teatud sagedusele/lainele kinni. Igasugune kinnisidee, näiteks ka süümekad või pettumine, toetub paratasandi narkootikumile (täna on välja uuritud ka info, kuidas see on füüsilise tasandi narkootikum ja kuidas meisse satub ja kuidas toodetakse ja kuidas juhitakse) ja inimene ei saa lihtsalt sellest olukorrast oma keskendumisega välja. Keskendumine on aga sisuliselt oma energia kuskile suunamine täpselt nagu kastekannuga kuskile kastmine. Kõik emotsioonid on sisuliselt lõpuks sellise lehtermehhanismi toiduks ja sisendiks. Lehtrit kutsutakse rahvasuus egoks. Emotsioonid suunavad meie keskendumist ego lehtrisse, kust kaudu varastakse meie energia ära. Sarnaselt nagu lehmadele on leiutatud lüpsimasin, on inimestele leiutatud ego. Emotsioon on seega ego toit. Kui pole emotsioone, pole ego ja ... pole orjandussüteemi, mis kukub sisemajanduse koguprodukti puudmisel majanduslikel alustel lihtsalt kokku. Orjandusüsteemil on vaja meid emotsioonide peal hoida (tehakse paratasandi narkootikumide abil), et läbi ego nuumamise nii saadaksegi inimese käest hingeenergia kätte.
Mis asi see andestamine siis on? Andestamine on vaimu ja tahtejõu abil paratasandi narkootikumi kinnihoidvast effektist üle sõitmine ja selle kiuste oma mõtete ja tahte suunamine. Seda ongi väga raske teha ja pole tihti ka väga loogiline teha. Ja mitte ainult keskendumise suunamine kuskile mujale, vaid loogilise maailma jaoks (tehnokraatlik superarvutisüsteem on vilets if-else junn, kuid juhib orjandussüteemi) täiesti jaburasse kohta, mis puhul läheb neil aega, et inimese jaoks uued liimid ja ego lõksud välja mõelda... Kuid varem või hiljem püüavad nad lüpsi ikka jälle käima panna.
Andestatakse, kui tehti ülekohtu. Praktilisse ellu süsteem manipuleeribki meile selliseid olukordi. Väike laps, kes õpib aru saama, mis kole koht see siin tegelikult on, ütleb õudusega: "emme maailm on õudne" ja emme valetab vastu: "ohh mis sa nüüd, ole positiivne". Aga tegelikult kõik teavad. Džungli seadus on veel vähe öeldud. Maailm on üks lõputu ülekohtune ja ebaausust täis paik, kus kõik püüavad teha halva mängu juures head nägu. Sest ka seda on meile õpetatud, nii on kergem. Mis on osalt õige, sest mis siin viriseda, tegutseda on vaja. Kuid näiteks võtame kasvõi selle, et 1% omab 90% ressurssidest. Aga see on nii, sest me peamegi olema koguaeg pihtide vahel, mitte sellepärast, et Kiviveller või Punakilp on räige ahnepäts.
Süsteem ootab, et sa punniks vastu ja nii, et kannataksid kaua. Tavaliselt veel selliselt, et polegi võimalik ressursside ja võimekuse puudumise tõttu kätte ka maksta. Kättemaks on ainuke, mis parandab hingehaavad. Haavatud hingelt aga saab veel paremini energia kätte. Seadusandlused ei suuda kunagi olla ideaalsed ja seetõttu kasvatavad vägivalda. Ja sellises kahe kõva asja vahel olukorras peab see hing kannatama igavesti, aga näed mõtles midagigi välja ja andis andeks. Sisuliselt sellega väljub inimene kahe kõva kivi vahelt, sest üksiki paratasandi narkootikum ega kunstlikult juhitud mõte ei haaku enam temaga. Kui haakub, siis rahvasuus kutsutakse "sa ei andestanud lõpuni, anna veel paremini andeks". Kõige kõvem andestamise tase on: "mul on pohhuij". Libised igalt poolt vahelt ära, lased minna, muutud nii hõredaks ja süsteem kätte ei saa. Sellepärast totaalseid pohhuijiste süsteem vihkabki. Neid on raske kottida ja nendelt midagi kätte saada, sest nad on juhitamatud.
Sellise andestamisega pudeneb alustala, millele süsteem oma rünnaku ehitas, ära, ning liivalossina pudeneb kokku ka inimese bioväljas reaalselt mõõdetav blokeering (bioresonants diagnostika jne tegelevad sellega). Rahvasuus öeldakse, et "vabanes stress". Ja selle tulemusena juhtub kaks asja: a.) ajutiselt lõppeb energia lüps ja kehale jääb endale rohkem energiat midagi korda teha b.) paremini liikuv ja toimiv bioväli juhib paremini rakke ja keha hakkab ennast korda tegema.
Selline on siis andestamise filosoofilise toimimise põhjus ning tehonloogiline selgitus, kuidas tänu andestamisele tekib kehale tervendav mõju.
Kahjuks andestamise juurde hämatakse armastusest, mida iseenesest polegi olemas. See on orjandussüteemi üks kõige võimsamaid relvi meie vastu ning programmeering hakkab maast madalast Disney multikatega ja puutumatu staatusega lugupeetud kirjanikega (suva jobu ikka rahatähele trükida) jne ja kõik laulud ja raamatud ja filmid on seda armastuse sodi täis. Nagu tegemist oleks kõige võimsama ja parema ja vajalikuma ja tähtsama asjaga, mida kõik peavad elus taga otsima ja igatsema endale. Püha lehm, mida puutuda ei tohi ja kahelda ka ei tohi. Veel enam kontrollida, mis seal armastuse värginduse taga on.
Tegelikkuses on armastuse emotsiooni puhul tegemist lihtsalt labase paratasandi narkootikumiga, et inimene jälle kahe kõva kivi vahele saada teatud elu ettappides ja ei midagi muud. Kuid kui sulle tehti kõva kaif ja jääd seda taga igatsema ning elus uuesti otsima (nagu narko diller, kes annab vaid väga harva kätte), siis oledki suhteliselt persses omadega. Ja seda on kahjuks enamus. Esimesed kaifid saadakse multikatest, raamatutest ja filmidest. Siis varsti midagi päris elus. Selle konkreetse armastuse paratasandi narkootikumiga on üle ujutatud ka kõige lähedasematega suhted. Inimesed on lausa nii läbi pestud, et ei osata ilma armastuseta näha reaalseid eksisteerivaid ja kergelt mõõdetavaid ka kontrollitavaid asju nagu lähedus, füüsiline ja mõttemaailmaline meeldivus, usaldus, austus, julgus, ettevaatlikus, hoolivus, südikus, kiindumus (meeldivuse harjumus) jne.
Kogu see virr varr on ette söödetud ja segamini aetud ikka selleks, et inimene lõpuks armastuse usku pöörata. Ja kui see on saavutatud, hakkab elulõpuni kestev piinamine. Ja kui hakkad kahtlema, siis üle ühe tänavalt tuleb sulle kohe küsima, et kas sinuga on kõik korras ja äkki oled haiget saanud ja kas pettusid elus, et sind ruttu ikka tagasi konkuotsa saada, et otsi siis vähemalt keegi järgmine ja liigu edasi. Kuid see pole ei midagi muud, kui üks lammas hoiab teist taras kinni. Ja asja sisu ennast ei kontrollita. Sest kes see ikka paratasandile neid asju nägema pääseb ja üle vaatab. Iga viimane kui esoteerika raamat on selles suhtes isegi veel hullem, sest kõik "vaimsed inimesed" on armastuse kaifis ikka retsilt sügaval kinni ning selle idee kontrollimine äratab kõige räigemad hirmud nende sees. Kuid siin kohal aru ei saada, et äratatud hirmud ongi viis, kuidas neid hoitakse tõeni jõudmisest.
Ükskõik, mis teemal, kui paistavad hirmu kõrvad, on asi mäda ja süsteem püüab kuskile inimest sundida tõest eemale. Aga püha lehma puutuda ei tohi, eksole.
Andestamise juurde tagasi tulles selle pikalt praktiseerimine palju ei aita. Mõju on lühike. Sest kahjuks loobitakse inimesele lõputult uut paska ja ta võibki kogu elu lõpuni jääda andestama. Võtke suvaline endaga tegutseja vaimne inimene ja selles pasas rahmeldamisest on ta teinekord veel rohkem sitane, kui mõni, kes lihtsalt püsib vagusi ise kurguni sees. Põhjus on selles, et mitte kedagi ega midagi ei lasta siin niisama olla. Kõik peavad andma andamit oma lõputust hinge allikast.
Ainuke valik on seega ennast kehtestada, olla samuti kurguni mürades lõputus sitas, kuid teatud aja jooksul seda tehes tekib nii palju teadmisi ja võimekust, et orjandussüteemi mutrid pagevad paljalt enda teadvusega korra näole andes tuhande tuule suunas. Ja ka sealt saab nad kätte ja ära likvideerida, kui oli neil asja sigatseda meie õuel. Siin Hingemaailmas saavad asjad korda siis, kui kõik Hingelised õpivad ennast kehtestama ning ei anna enam kurjusele ennast toiduks. Parasiitidele ei saa öelda ei, vaid nad tuleb ära hävitada. Kahjuks on praktika näidanud, et erilisi läbirääkimisi ja kokkuleppeid nendega teha ei saa. Ja ainuke, mida nad tahavad ja oskavad, on kuidagi ikkagi leida ohver, kelllele kott pähe tõmmata. Kurjusele toiduks olemine on kurjuse suurendamine. Seega päriselt, ainuke valik on enda kehtestamine.
Selles mõttes ongi andestamine kahjuks poolik lahendus ja pigem kurjuse poolt lõpuks lausa oodatud. Kokkuvõtteks polegi andestamisest muud võtta, kui põhimõte, et kõik, mis teeb haiget ja on raske, on tõenäoliselt võõras ja meisse lihtsalt sisse manipuleeritud sitt. Mis tuleb maha heita, ära põletada ja edasi minna. Aga allikad, mis väidavad, et andestamisega päästab maailma, levitavad lihtsalt esoteerilist lõksu ja need mutrid on tublid orjandussüsteemi osad. Nagu on esoteerilised lõksud ka kõrgemate vibratsioonide tagaajamine, valgustatuse tagaajamine, vaimsuse tagaajamine, "minu sitt elu on minu karma", "sitt minu elus on õppetund" jne. Kõik meie tasalülitamiseks ja millest räägin lähemalt, kui keegi küsib või
Andestamisest:
Rännaku (Brandon Bays) ja andestamise teema toimib ainult selle pärast, et kasutab ära ühte orjandusüsteemi nõrka kohta. Kui kogu planeet on orjandusüsteem, mis ehitatud meie ümber meilt hingeenergia varastamise eesmärgil, siis üks taktika, mida nad kasutavad, on liimida inimene teatud sagedusele/lainele kinni. Igasugune kinnisidee, näiteks ka süümekad või pettumine, toetub paratasandi narkootikumile (täna on välja uuritud ka info, kuidas see on füüsilise tasandi narkootikum ja kuidas meisse satub ja kuidas toodetakse ja kuidas juhitakse) ja inimene ei saa lihtsalt sellest olukorrast oma keskendumisega välja. Keskendumine on aga sisuliselt oma energia kuskile suunamine täpselt nagu kastekannuga kuskile kastmine. Kõik emotsioonid on sisuliselt lõpuks sellise lehtermehhanismi toiduks ja sisendiks. Lehtrit kutsutakse rahvasuus egoks. Emotsioonid suunavad meie keskendumist ego lehtrisse, kust kaudu varastakse meie energia ära. Sarnaselt nagu lehmadele on leiutatud lüpsimasin, on inimestele leiutatud ego. Emotsioon on seega ego toit. Kui pole emotsioone, pole ego ja ... pole orjandussüteemi, mis kukub sisemajanduse koguprodukti puudmisel majanduslikel alustel lihtsalt kokku. Orjandusüsteemil on vaja meid emotsioonide peal hoida (tehakse paratasandi narkootikumide abil), et läbi ego nuumamise nii saadaksegi inimese käest hingeenergia kätte.
Mis asi see andestamine siis on? Andestamine on vaimu ja tahtejõu abil paratasandi narkootikumi kinnihoidvast effektist üle sõitmine ja selle kiuste oma mõtete ja tahte suunamine. Seda ongi väga raske teha ja pole tihti ka väga loogiline teha. Ja mitte ainult keskendumise suunamine kuskile mujale, vaid loogilise maailma jaoks (tehnokraatlik superarvutisüsteem on vilets if-else junn, kuid juhib orjandussüteemi) täiesti jaburasse kohta, mis puhul läheb neil aega, et inimese jaoks uued liimid ja ego lõksud välja mõelda... Kuid varem või hiljem püüavad nad lüpsi ikka jälle käima panna.
Andestatakse, kui tehti ülekohtu. Praktilisse ellu süsteem manipuleeribki meile selliseid olukordi. Väike laps, kes õpib aru saama, mis kole koht see siin tegelikult on, ütleb õudusega: "emme maailm on õudne" ja emme valetab vastu: "ohh mis sa nüüd, ole positiivne". Aga tegelikult kõik teavad. Džungli seadus on veel vähe öeldud. Maailm on üks lõputu ülekohtune ja ebaausust täis paik, kus kõik püüavad teha halva mängu juures head nägu. Sest ka seda on meile õpetatud, nii on kergem. Mis on osalt õige, sest mis siin viriseda, tegutseda on vaja. Kuid näiteks võtame kasvõi selle, et 1% omab 90% ressurssidest. Aga see on nii, sest me peamegi olema koguaeg pihtide vahel, mitte sellepärast, et Kiviveller või Punakilp on räige ahnepäts.
Süsteem ootab, et sa punniks vastu ja nii, et kannataksid kaua. Tavaliselt veel selliselt, et polegi võimalik ressursside ja võimekuse puudumise tõttu kätte ka maksta. Kättemaks on ainuke, mis parandab hingehaavad. Haavatud hingelt aga saab veel paremini energia kätte. Seadusandlused ei suuda kunagi olla ideaalsed ja seetõttu kasvatavad vägivalda. Ja sellises kahe kõva asja vahel olukorras peab see hing kannatama igavesti, aga näed mõtles midagigi välja ja andis andeks. Sisuliselt sellega väljub inimene kahe kõva kivi vahelt, sest üksiki paratasandi narkootikum ega kunstlikult juhitud mõte ei haaku enam temaga. Kui haakub, siis rahvasuus kutsutakse "sa ei andestanud lõpuni, anna veel paremini andeks". Kõige kõvem andestamise tase on: "mul on pohhuij". Libised igalt poolt vahelt ära, lased minna, muutud nii hõredaks ja süsteem kätte ei saa. Sellepärast totaalseid pohhuijiste süsteem vihkabki. Neid on raske kottida ja nendelt midagi kätte saada, sest nad on juhitamatud.
Sellise andestamisega pudeneb alustala, millele süsteem oma rünnaku ehitas, ära, ning liivalossina pudeneb kokku ka inimese bioväljas reaalselt mõõdetav blokeering (bioresonants diagnostika jne tegelevad sellega). Rahvasuus öeldakse, et "vabanes stress". Ja selle tulemusena juhtub kaks asja: a.) ajutiselt lõppeb energia lüps ja kehale jääb endale rohkem energiat midagi korda teha b.) paremini liikuv ja toimiv bioväli juhib paremini rakke ja keha hakkab ennast korda tegema.
Selline on siis andestamise filosoofilise toimimise põhjus ning tehonloogiline selgitus, kuidas tänu andestamisele tekib kehale tervendav mõju.
Kahjuks andestamise juurde hämatakse armastusest, mida iseenesest polegi olemas. See on orjandussüteemi üks kõige võimsamaid relvi meie vastu ning programmeering hakkab maast madalast Disney multikatega ja puutumatu staatusega lugupeetud kirjanikega (suva jobu ikka rahatähele trükida) jne ja kõik laulud ja raamatud ja filmid on seda armastuse sodi täis. Nagu tegemist oleks kõige võimsama ja parema ja vajalikuma ja tähtsama asjaga, mida kõik peavad elus taga otsima ja igatsema endale. Püha lehm, mida puutuda ei tohi ja kahelda ka ei tohi. Veel enam kontrollida, mis seal armastuse värginduse taga on.
Tegelikkuses on armastuse emotsiooni puhul tegemist lihtsalt labase paratasandi narkootikumiga, et inimene jälle kahe kõva kivi vahele saada teatud elu ettappides ja ei midagi muud. Kuid kui sulle tehti kõva kaif ja jääd seda taga igatsema ning elus uuesti otsima (nagu narko diller, kes annab vaid väga harva kätte), siis oledki suhteliselt persses omadega. Ja seda on kahjuks enamus. Esimesed kaifid saadakse multikatest, raamatutest ja filmidest. Siis varsti midagi päris elus. Selle konkreetse armastuse paratasandi narkootikumiga on üle ujutatud ka kõige lähedasematega suhted. Inimesed on lausa nii läbi pestud, et ei osata ilma armastuseta näha reaalseid eksisteerivaid ja kergelt mõõdetavaid ka kontrollitavaid asju nagu lähedus, füüsiline ja mõttemaailmaline meeldivus, usaldus, austus, julgus, ettevaatlikus, hoolivus, südikus, kiindumus (meeldivuse harjumus) jne.
Kogu see virr varr on ette söödetud ja segamini aetud ikka selleks, et inimene lõpuks armastuse usku pöörata. Ja kui see on saavutatud, hakkab elulõpuni kestev piinamine. Ja kui hakkad kahtlema, siis üle ühe tänavalt tuleb sulle kohe küsima, et kas sinuga on kõik korras ja äkki oled haiget saanud ja kas pettusid elus, et sind ruttu ikka tagasi konkuotsa saada, et otsi siis vähemalt keegi järgmine ja liigu edasi. Kuid see pole ei midagi muud, kui üks lammas hoiab teist taras kinni. Ja asja sisu ennast ei kontrollita. Sest kes see ikka paratasandile neid asju nägema pääseb ja üle vaatab. Iga viimane kui esoteerika raamat on selles suhtes isegi veel hullem, sest kõik "vaimsed inimesed" on armastuse kaifis ikka retsilt sügaval kinni ning selle idee kontrollimine äratab kõige räigemad hirmud nende sees. Kuid siin kohal aru ei saada, et äratatud hirmud ongi viis, kuidas neid hoitakse tõeni jõudmisest.
Ükskõik, mis teemal, kui paistavad hirmu kõrvad, on asi mäda ja süsteem püüab kuskile inimest sundida tõest eemale. Aga püha lehma puutuda ei tohi, eksole.
Andestamise juurde tagasi tulles selle pikalt praktiseerimine palju ei aita. Mõju on lühike. Sest kahjuks loobitakse inimesele lõputult uut paska ja ta võibki kogu elu lõpuni jääda andestama. Võtke suvaline endaga tegutseja vaimne inimene ja selles pasas rahmeldamisest on ta teinekord veel rohkem sitane, kui mõni, kes lihtsalt püsib vagusi ise kurguni sees. Põhjus on selles, et mitte kedagi ega midagi ei lasta siin niisama olla. Kõik peavad andma andamit oma lõputust hinge allikast.
Ainuke valik on seega ennast kehtestada, olla samuti kurguni mürades lõputus sitas, kuid teatud aja jooksul seda tehes tekib nii palju teadmisi ja võimekust, et orjandussüteemi mutrid pagevad paljalt enda teadvusega korra näole andes tuhande tuule suunas. Ja ka sealt saab nad kätte ja ära likvideerida, kui oli neil asja sigatseda meie õuel. Siin Hingemaailmas saavad asjad korda siis, kui kõik Hingelised õpivad ennast kehtestama ning ei anna enam kurjusele ennast toiduks. Parasiitidele ei saa öelda ei, vaid nad tuleb ära hävitada. Kahjuks on praktika näidanud, et erilisi läbirääkimisi ja kokkuleppeid nendega teha ei saa. Ja ainuke, mida nad tahavad ja oskavad, on kuidagi ikkagi leida ohver, kelllele kott pähe tõmmata. Kurjusele toiduks olemine on kurjuse suurendamine. Seega päriselt, ainuke valik on enda kehtestamine.
Selles mõttes ongi andestamine kahjuks poolik lahendus ja pigem kurjuse poolt lõpuks lausa oodatud. Kokkuvõtteks polegi andestamisest muud võtta, kui põhimõte, et kõik, mis teeb haiget ja on raske, on tõenäoliselt võõras ja meisse lihtsalt sisse manipuleeritud sitt. Mis tuleb maha heita, ära põletada ja edasi minna. Aga allikad, mis väidavad, et andestamisega päästab maailma, levitavad lihtsalt esoteerilist lõksu ja need mutrid on tublid orjandussüsteemi osad. Nagu on esoteerilised lõksud ka kõrgemate vibratsioonide tagaajamine, valgustatuse tagaajamine, vaimsuse tagaajamine, "minu sitt elu on minu karma", "sitt minu elus on õppetund" jne. Kõik meie tasalülitamiseks ja millest räägin lähemalt, kui keegi küsib või
