[zed]

Algselt postitas: Andruzka
Ka skeegi oskab öelda, milliset kohast saaks minuti täpsusega Soome lahes ja väimameres uppunud allveelaevade koordinaate?

Vaat see asi on küll nüüd sedamoodi, et neid pihtas-põhjas allveelaevade kordinaate ei jaga Sulle niisama keegi. Üldiselt on teada Läänemeres kusagil sajakonna uppunud allveelaeva paiknemine. Eesti rannikumeres kümmekond.
Kõik vrakid tuleb mereseaduse põhjal rahule jätta kuna enamus, vähemalt erinevate konflikte aegsed on võrdsustatud sõjahaudadega. Ajaloolis-kultuurilist väärtust omavad vrakid aga on selle riigi omand kelle terrritoriaalvees vrakk on. Sukeldumisloa annab kohalik kas siseministeerium (Rootsis-Soomes) või Muinsuskaitseamet meil Eestis. Vrakiluba on kas ühekordne kindlale vrakile või tähtajaline. Vrakisukeldumisloa saamise eelduseks on vähemalt AOWD sukeldujalitsents.
Põhjast, vrakkidelt ei tohi midagi iseseisvalt üles tuua. Samuti ei tohi muuta valitsevat põhjaolukorda, lammutada, keevitada, lõhata.
Kui sukeldumine, allveearheoloogia huvitab siis liitu mõne klubiga. Neid on Eestis mitmeid, läbi kursused, tee litsentsieksamid.
Eestis teevad põhiliselt vrakisukeldumisi (tööks) Meremuuseumi sukeldujad, (neil on laev, sonarid-kajaloodid ja muu peenike värk) ja siis kõik klubid, Tallinnas neid on kolm (nemad küll hobisukeldumise mõttes).
Ookeanidel-meredel (väljaspool territoriaalvesi) on vrakkide külastamine vaba, aga järgitakse samuti üldtunnustatud merehaudade rahu põhimõtteid.
Kogu mandi mis põhjast leiad võid üles tarida (indiaanlaste kuld, suurinkvisiitori hõbe) aga valmistu pikkadeks kohtuasjadeks inkade-atsteekide järeltulijatega (erinevate Ladina-Ameerika riikide ja riigikeste justiitsministeeriumid) ja Hispaania Kuningriigiga. Kõik on suuremeelselt nõus jagama Sinuga seda raha, mida Sina oled teeninud...

[Andruzka]

Olen sellest teadlik, tänan siiski

Kõik vrakid tuleb mereseaduse põhjal rahule jätta kuna enamus, vähemalt erinevate konflikte aegsed on võrdsustatud sõjahaudadega. Ajaloolis-kultuurilist väärtust omavad vrakid aga on selle riigi omand kelle terrritoriaalvees vrakk on. Sukeldumisloa annab kohalik kas siseministeerium (Rootsis-Soomes) või Muinsuskaitseamet meil Eestis. Vrakiluba on kas ühekordne kindlale vrakile või tähtajaline. Vrakisukeldumisloa saamise eelduseks on vähemalt AOWD sukeldujalitsents.

[zed]

Natsistliku ideoloogia loomaõigusliku osa taustaks oli soliidne ideoloogiline pärand.
Juba 1800-te aastate romantilise mõttemaailma arengutes saksa kultuuriruumis, loodi teoseid kus kandvaks ideeks oli muistsete germaanlaste müstiline side looduse ning loomariigiga.
Sarnased ideed läbisid ka helilooja Richard Wagneri teoseid.
Tema loomingus aimatavad taimetoitlus ja loomakaitseideed on kantud ilmsest juudivastasusest.
Juutidelt pärinevad loomade jõhkra kohtlemise ja lihasöömise kombeid pidas Wagner teguriks, mis ajaloo vältel on rikkunud puhta saksa rassi. Loomkatsed võrdsustas ta judaistlike pühade ko¹herrituaalsete loomatapmistega ja elusatelt loomadelt rituaalse verelaskmise pühade talitustega.
Need mõtted ja nägemused mis olid põhjuseks otsesteks aktsioonideks vivisektsioonilaboratooriumite ja nende töötajate vastu, võtsid rahvussotsialistid üle otse temalt.
Juudivastast poliitikatki põhjendati osaliselt loomakaitsega: Juudid on "loomarõhujad" ja kõik nende vastased rünnakud on õigustatud õhtumaise kultuuri moraalinõuetega.
Sellised ideoloogilised tagamaad teevad rahvussotsialistlike edumeelsete ideede käsitluse tänapäeval keeruliseks.

Kolmanda Reichi kadudes maailmakaardilt kadusid ka kõik natside looma- ja looduskaitseseadused.
Hunt tapeti viimseni maha, looduskaitsealad raiuti lagedaks ja künti põldudeks.
Järved reostati kunstväetistega ja kasvasid kinni.
Kuulsat saksa punahirve võisid lapsed vaid pildiraamatust imetleda. Laialdaselt tegeleti mürkainete salamatmisega.
Saksa "ajalooline koorem" pärssis kohalikku loodushoidu, loomakaitset ja isegi kõike taimetoitlusse puutuvat kuni 70-date aastate keskpaigani.
Praegugi kipub eakamatele sakslastele koos sõnaga taimetoitlus viirastuma esmaselt Hitler...

Kolmanda Reichi loomakaitsenägemused tõusevad tänapäeval siin-seal esile paremäärmuslaste liikumises.
Inglismaa uusnatsid pürgivad kohaliku Animal Rights liikumise ridadesse, USA:s on räägitud Green-Nazi nähtusest ja Göringi kuulsat kõnet on lihtne leida internetist uusnatside kodulehekülgedelt. (vaata link lõpus)

Kaasaegsed looduskaitseaktivistid euroopa kultuuriruumis üritavad enamuses toetuda Singeri nägemusele võrdsusest ja õiguste levimisest väljapoole inimühiskonda.
Ehki need looduse ja loomade kaitse üldisemad põhjendused tänapäeval ja rahvussotsialistide mõtted samal teemal erinevad üksteisest, on järeldused ikkagi sedavõrd sarnased, et Natsi-Saksa küsimus on praegustele loomakaitseaktivistidele vägagi ebamugav.

Rahvussotsialismi looduskäsitlus, mis kahtlemata oli nii mõneski aspektis progressiivne ja muu maailma nägemusest ja arengutest kaugelt ees, on tänapäeva maailmas siiski väga valulik neile aateaktivistidele ning ideoloogidele kes peavad taimetoitlust ja võitlust loomaõiguste eest oma moraalse ülemuslikkuse märgiks.
Mõte on ju täpselt sama mis natsidel.
Muidugi on selge ka see, et praegu maailmas üleüldiselt valitseva ajalookäsitluse põhjal mõistetakse valimatult hukka kõik liikumised ja ideoloogiavoolud mis veidigi on leidnud ühiskondlikku, ideoloogilist kandepinda 30-40 aastate Saksamaal.
Aga see pole sugugi õige.
Kõik rahvussotsialistide ideed polnud sugugi halvad nende kummalistele põhjendustele vaatamata.
Seda ideoloogilist ja ühiskonna-ajaloolist pärandit tuleb lihtsalt vaadelda osana euroopaliku kultuuri aateajaloost ja selle arengust.

Niipalju siis Kolmandast Riigist ja tema suhetest Loomariigi ning loodushoiuga.



Muudetud: 28-11-06 kell 11:16:14 zed

[zed]

1939. aasta, sooja septembrikuu hommik.
Kauni Lõuna Schwaabimaa Rotweili linnakese lähedal asuv SS:i riigimõis.

Reichsführer Heinrich Himmler on võtnud mõisahoone terrassil istet.
Rüübates aeglaselt tassist teed, silmitseb ta ümbritsevat loodust, hoolitsetud välju ja taamal sinerdavaid mäekünkaid...

"Teie hommikune post, härra Reichsführer!"
Adjutant Klaus asetab teelauale paki ajalehti, hulga korrespondentsi ümbrikes, kõige peal aga ilutseb postipakk pruunis pakkepaberis.

Himmler asub kõigepealt, kummalise õhinaga, postipaki kallale.
Pakil on ümber nöör mille otsad kaovad punase lakkpitseri alla.
Kohmakalt üritab ta pakki avada, pingul nöör ei anna kuidagi järele...
Korraga kattepaber rebeneb ja pakisisu pudeneb terrassipõrandale teelaua alla.
Adjutant on koolitatud täpsusega kohal, kummardub ja ulatab Reichsführerile mahakukkunud raamatu.

Raamatu kaanel ilutseb: ESTNISCH-DEUTSCHES WÖRTERBUCH (Eesti-Saksa sõnaraamat).
Himmler kraaksatab kuivalt, haarab adjutandi käest raamatu ja peidab selle kiirelt ajalehtede alla...

Väga kummaline seik.

Mis tingis SchützStaffeli (SS) kõikvõimsa juhi Reichsführer Heinrich Himmleri äkilise huvi eesti keele vastu?
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 11:17:11 zed

[zed]

Heinrich Luitpold Himmler oli Kolmanda Reich:i üks vastuolulisematest ja kummalisematest persoonidest.
Kandes SS:i ülemjuhataja, Reichsführeri musta mundrit juhtis ta seda tohutut masinävärki alates SS:i uurimisinstituutidest, lasteaedadest, haridusasutustest-noorsooorganisatsioonidest kuni kogu riiki katva koonduslaagrite kohutava võrguni.

Samas on kaasaegsed kirjeldanud kuidas Kolmanda Riigi kõrgeima nn. "Hitleri siseringi" (Der Schlauch) ühistel koosviibimistel-väljasõitudel oli Himmler peale pikka otsimist tihti avastatud metsapadrikus üksi mättal istudes unelemas ja pisarsilmil heldinuna vaatlemas samblas kasvavat kaseriisikat koos seenekesel särava kastepiisaga...

Sellest 20 sajandi ühest kõige saladuslikumast persoonist on palju kirjutatud.
Võibolla ei hakkaks siin Parafoorumis neid kirjutisi kõidete kaupa ümber jutustama.

Vaatame hoopis seda kuidas III Reichi kõikevõimas Reichsführer oli kummalisel kombel küllaltki lähedalt seotud Eestimaaga.
Mitmed Eestimaal sündinud- elanud-pärit ja rohkem või vähemal kombel eestiverd mehed kuulusid III Reichi ladvikusse. Kui mitte otseselt juhtkonda siis seda ümbritsevasse "siserõngasse".

Alfred Rosenberg, sündinud Tallinnas - III Reichi peaideoloog
Alexander Eduard Felix Kersten, sündinud Tartus - Himmleri ihuarst
Bruno Otto Nudelman sündinud Peterburis - SS Teabeteenistuse (Büroo) juht.
Alustame kahest esimesest.

Saksa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei peaideoloogiks oli Alfred Rosenberg.
Sama mees oli ka Kolmanda Riigi ametliku rassipoliitika looja mille täideviivaks tööriistaks oligi SS:i masinavärk.

Veidi Alfred Rosenbergi elust 1942 aastal Eestis ilmunud ajalehe "Meie Maa" asjakohase "nupu" põhjal:

Alfred Rosenberg sündis 12. jaanuaril 1893.a. Tallinnas.
Pärast Tallinna Reaalkooli lõpetamist ta jätkas õpinguid Riia Tehnilises Ülikoolis arhitektuuri alal.
Õpingute kõrvalt tegeles ta maalimise ja ajalooga.
Puhkenud I maailmasõda katkestas Rosenbergi õpingud Riias.
(zed: Praegu Riias töötav Krematoorium olevat rajatud Alfred Rosenbergi kursusetöö põhjal).
Polütehniline ülikool evakueeriti Moskvasse ja seal, keset bolshevismi võimuletulekut, kujunesid Rosenbergil põhialused ta epohhilisele teosele "20. sajandi müüt".
Enamlaste võimuletulekul viibis Rosenberg ajutiselt Krimmis ja kui sinna saabus teade, et sakslased on vallutanud Saaremaa, ruttas ta Tallinna, et proovida ühineda saksa sõjaväega.

Et aga sakslaste tulek viibis ja tal Polütehnikumis jäid õiendamata mõned eksamid, sõitis ta tagasi Moskvasse.
Sooritanud eksamid, omandas ta 1. järgu lõpudiplomi ja asus juba arhitektina Tallinna. Varsti saabusid sinna ka saksa okupatsiooniväed ja Rosenberg kavatses astuda vabatahtlikuna sõjaväkke.
Kuna aga tema see soov ei täitunud, asus ta õpetajana tööle Tallinnas Gustav-Adolfi gümnaasiumis.
Teade Saksamaa kokkuvarisemisest ja marksistlikust revolutsioonist viis Rosenbergi otsusele pühendada end poliitilisele tegevusele.
Oma esimese ettekade marksismi ja juutluse üle pidas ta 30. novembril 1918.a. Tallinnas. Peale Eesti Vabariigi väljakuulutamist sõitis Rosenberg Müncheni.

1919.a. suvel kohtus ta Adolf Hitleriga ja ühines tema liikumisega.
(zed: Lihtsalt repliigi korras selline kummaline nüanss, et Saksa Rahva Suurele Juhile ))) endale, elik Aadolf Hitler:ile, ei sümpatiseerinud Rosenberg sugugi, kuni lõpuni kutsus Hitler Rosenbergi selja taga "Hulluks Baltlaseks" (NB! mitte sakslaseks).

1921.a. asus Rosenberg koos Dietrich Eckartiga toimetama "Völkischer Beobacherit", (Hitleri võimule viinud partei NSDAP häälekandja), mille kasvamine väikesest nädalalehest suureks päevaleheks toimus tema juhtimisel.
1937.a. oli Rosenberg "V.B." peatoimetajaks ja alates 1938.a. lehe väljaandjaks.
Rosenberg võttis rahvussotsialistlikust liikumisest aktiivselt osa.
Ta tegi kaasa 1921.a. oktoobris marsi Coburgi ja Saksa Päeva 14. ja 15. oktoobril Coburgis ja saatis Juhti Bürgerbräu-keldris ja marsil Feldherrenhallesse 9. novembril 1923.a.
Pärast 1923.a. 9. novembrit koondas ta liikumises järelejäänud jõud uueks tegevuseks.
Juhi tagasitulekul Landsbergist asus Rosenberg jälle lehe juurde.
Rosenberg koostas esimese ametliku teose liikumise kohta "Saksa rahvussotsialistliku tööliserakonna olemus, põhialused ja eesmärgid".
Riigipäevavalimistel 14. Sept. 1930.a. valiti Rosenberg riigipäeva liikmeks ja seal esindas ta rahvussotsialistide rühma välispoliitilistes küsimustes.
1. Aprillil 1933 nimetas Juht teda erakonna välispoliitilise ameti juhiks ja riiklikuks juhiks (Reichsleiter).
31. Jaanuaril 1934 ta nimetati Juhi (Aadu ise :zed) volinikuks rahvussotsialismi kogu vaimse ja maailmavaatelise kasvatuse alal. 1941.a. nimetati ta Ida-alade riigiministriks.

Peale oma põhiteose "20-nda sajandi müüt" on Rosenberg kirjutanud veel "Juutide jälg aegade keerises", "Siioni tarkade protokollid ja juudilik maailmapoliitika", "Talmudi ebamoraal", "Katk Venemaal", "Riigivaenuline Sionism", "Vabamüürlik maailmapoliitika".
Ta arvukad kõned ja artiklid on koondatud koguteostesse "Veri ja au", "Ideede arenemine" ja "Võitlus võimu pärast".
(Selline oli siis ajalehe "Meie Maa" 1942 ilmunud artikkel.)

(zed: Lisaks juurde veel sellise fakti, et Alfred Rosenbergi esimene naine Hilda Leesmann oli samuti Eestist pärit.)

Olles uurinud Rosenbergi elu-tegevust ja just seda osa kuidas ühest veidi pungissilmsest ja peene kaelaga õblukesest Tallinna Reaaalkooli koolipoisist sai üks III Reichi juhtfiguure olen selle peadpööritava tähelennu taga aimanud selget THULE GESELLSCHAFTI tumedat saladuslikku varju.
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 11:20:43 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]

[zed]

Saksa valitseva eliidi poolt üle-eelmise sajandi lõpul loodud esoteerilise varjundiga salaühing VIENAI ja Esimese Maailmasõja eelõhtul loodud GERMAANI ORDU omasid ilmselt allorganisatsioone ka Baltimaades, Tallinnas, Riias ning Venemaal Moskvas ning muidugi pealinnas Sankt Peterburis.
On säilinud ohranka (Tsaari Venemaa kaitsepolitsei) uurija kellegi Ilijini raportid Kaitse Osakonna ülemale Aleksander Vassiljevitš Gerassimovile, kus antakse ülevaade S.-Peterburi kohaliku saksa rahvusest kõrgkihi varjatud toimetamisest.

Kõige eelduste kohaselt oli nende samade germanistliku aadet ning salateadusi viljelevate organisatsioonide liikmeteks ka Eesti ja Liivimaa rüütelkonnad.
Paistis ju see seltskond välja erilise saksameelse marurahvusluse ja ajalooliste aadete kummardamisega.
Rahvustunne ja rahvuslus on kummalised fenomenid.
Mingi suvalise etnilise rühma, olgu see siis moodustatud kas usulistel, keelelistel või kultuurilistel tunnustel, kõige tulisemateks eestvõitlejateks on "nn. esimese põlvkonna rahvuslased".
Kutsutakse neid siis kadakasakslasteks või pajuvenelasteks, erilist vahet pole.
Sellistel etnilis-kultuurilistel "sisserändajatel" kipub marurahvuslus läbi põlvkondade ainult võimenduma.
Ajaloolased on oletanud, et Eesti-Liivimaa Rüütelkonna liikmetest oli eesti sugemete-juurtega üle poolte, võib-olla isegi kuuskümmend-seitsekümmend protsenti.
Pärinesid need peamiselt Liivimaa liivi rahvusest ülikkonnast (von Üxküllid jt) ning Saare- Lääne- ja Harjumaa eesti muistsetest ülikutest (von Maidellid jt).
Eks seetõttu leidsid ka äsjaloodud VIENAI ja German Order ning Thule Gesellschaft Tsaarivenemaa Balti Kubermangudes tänuväärse järgijaskonna.

Siit sai ka noor Alfred Rosenberg oma "vaimse ärkamise" nende esoteeriliste salaorganisatsioonide kohalike kontorite hoolikal isalikul kaasabil.
Kui vaadelda III Reichi peaideoloogi kirjutatud teoste nimestikku siis terendub selles läbiva punase niidina antisemitism.
Eestimaal oli juutide osakaal elanikkonnast tühised 0,3 protsenti.
Kohalik juudi kogukond hoidis madalat profiili ja ei pürginud domineerima, kuigi majanduslikku jõudu neil oli. (Pankur Scheel, suurärimees Citron jt).
Võibolla oli sellise terava ühiskondlik-mjandusliku ja poliitilise vastasseisu (nagu Saksamaal) puudumine põhjustatud Eesti ajaloost.
Tavapolariseerumine polnud võimalik kuna konkureerivaid huvigruppe oli rohkem kui kaks. Põhirahvas eestlased, ajalooline "härrasrahvas" sakslased, uus "härrasrahvas" venelased, mingit majanduslikku mõju omav kohalik juudi kogukond.
Vaevalt et Tallinna Reaalkooli õpilasel kes peale tunde Hirvepargis naabripoistega vutti tagus, oli mingeid erilisi kurbi kogemusi kohalike vägagi tagasihoidlike ning omaette hoidvate juutidega.
Kõik see mis terendab Rosenbergi kirjutistes on ideoloogiliselt Eestimaa oludele arusaamatu ja võõras.
1919 aastal viibis Alfred Rosenberg Münchenis.
Seal liitus ta aasta varem loodud Thule Gesellschafti Saksamaa organisatsiooniga.
Karl Haushofer kelle agentuuriga oli Rosenberg olnud kontaktis oma viibimisel Moskvas, tutvustas teda Thule Gesellschafti, Saksa Töölispartei (hilisem NSDAP) ja selle häälekandja "Völkischer Beobachter" looja Rudolf von Sebottendorfiga.
Sellest kohtumisest sai alguse tulevase Reichsleiteri tähelend.

Karl Haushofer, (mainisime teda III Reichi kirjutises "Juured") oli tuntud oma sügava orientalistikahuviga.
Pikki aastaid teenis ta Saksamaa sõjaväeatasheena Jaapanis, viibis budistlikes kloostrites, pühitseti samuraiks.
1910 aastal viibis ta Tiibetis Lhasas külastades Dalai Lama XIII loal ka saladuslikku Kollase Laubasideme kloostrit.

(Karl Haushoferi mõttekaaslaste hulka kuulus ka eestimaa juurtega mees, Dalai Lama poolt Maahakala inkarnatsiooniks tunnistatud Roman Nikolai von Ungern-Sternberg. See mees oli sündinud küll Austrias Grazis, kuid tema esivanemad olid põlvnenud väidetavalt muistsetest Saaremaa vanematest. Sellest legendaarsest tsaari kindralleitnandist, "Mustast Parunist", fanaatilisest antisemiidist, tema vägitükkidest Burjaatias ja Mongoolias, tema peidetud hiigelvarandusest peab pikemalt pajatama, loodan et tuleme veel tema juurde tagasi.)

Tähtis on see, et seesama Karl Haushofer oli teerajajaks neile ülikummalistele sidemetele mida omasid nii Thule Gesellschaft kui hilisem VRIL Tiibeti ja Mongoolia usu- ja esoteerilise maailmaga.
On andmeid SS:i müstilisest Königsbergi laboratooriumist Nr.13 mida juhtisid Mongoolia mungad, Berliinis SS:i peakorteris eksisteerinud budistlikust harukloostrist, Riigipäevahoones Punaarmeega võidelnud SS mundris mongoliidsetest ohvitseridest.

Nende faktide taustal jõuame järgmise Eestimaalt pärineva meheni:
Felix Kersten.
(Jätkub)

Muudetud: 3-3-06 kell 08:53:56 zed

[zed]

Selle Tartumaal sündinud mehe elust ja toimetamistest on kirjutatud mitmeid raamatuid. Veel rohkem on liikvel ta kohta legende.
On avaldatud arvamust, et Felix Kersten oli ainuke inimene maailmas keda kartis Heinrich Himmler.
Väidetavalt suutis Kersten tänu oma kummalisele ravimetoodikale ja hüpnoosile sarnanevale sisendusvõimele ainsa inimesena leevendada Kolmanda Riigi Reichsführeri kroonilisi, teadvust hämardavaid atakilaadseid kõhuvaluhooge.

Esimese Maailmasõja ajal viibis Kersten noorukina põhiliselt Sankt-Peterburis.
Oma Balti-Saksa-Flaami-Eesti päritolu tõttu osales aktiivselt pealinna saksa rahvusrühma seltsielus ja ettevõtmistes.
Kas Kerstenit mõjutasid ka samal ajal pead tõstvad Germaani salaorganisatsioonid võib ainult oletada.
Tutvununa Peterburis kohaliku Soome-Rootsi kõrgkihiga, siirdus Felix Kersten sõprade kutsel Soome, sealt koos Soome vabatahtlikega Eesti Vabadussõtta.
1922 aastal ilmus Felix Kersten välja Berliinis.
On oletatud tema sidemeid Thule Gesellschafti looja Rudolf von Sebottendorfiga, kes tutvustas noort Felix Kerstenit Karl Haushoferile.
See tutvus kestis väidetavalt aastakümneid kuni Haushofer võttis endalt ja oma naiselt Martalt 1946 aasta kevadel samuraimõõgaga elu.

Arvata võib, et tänu Karl Haushoferi poolt Thule Gesellschafti osaks liidetud budistlikele struktuuridele sai oma koolituse ja erilised oskused ka noor Felix Kersten.

Milline oli Felix Kertseni roll?
Sellele küsimusele on muidugi väga raske vastata.
Kõigepealt tuleks selgeks teha Thule Gesellschafti ja võibolla mõnede teiste selle organisatsiooni varjus püsinud struktuuride mõju Kolmandale Reichile.

On spekuleeritud, et nende peidetud struktuuride põhiülesandeks oli Rooma Keisririigi poolt kaks tuhat aastat tagasi likvideeritud Iisraeli riigi taasloomine Lähis-Idas ja üle maailma pihustatud semiitide kontsentreerimine ühte kohta.

Nii avaldas Himmler korduvalt Saksa kõrgema eliidi nõupidamistel arvamust juudi ühtse kodumaa ja riigi loomise vajalikkusest.
Ka Adolf Hitler oli samal arvamusel.
Selle tulevase Iisraeli paiknemise kohalt erinesid aga nende nägemused kardinaalselt. Himmler eelistas juutide ajaloolist kodumaad, Hitler aga millegipärast Madagaskarit.

Teemat puudutavates jutuajamistes rõhutas Himmler alati ülemaailmse juutluse konsentreerimise vajadust ja seda just Lähis-Idas, "sest see loob araabia maailmaga väga vajaliku ja tulevikus Suur-Saksamaale meelepärase pingekolde".
Kas olid need Himmleri isiklikud mõttearendused või refereeris ta kellegi teise omi, ei ole praegu paraku teada.

Fakt on see, et pool aastat enne II Maailmasõja algust ilmus Heinrich Himmleri kõrvale tema ihuarst Felix Kersten.
Kaasaegsete meenutusel omas see Eestimaal sündinud tähelepandamatu mees Himmleri üle kummalist mõjujõudu.
On teada, et Reichsführer täitis praktiliselt kõik oma ihuarsti soovid ning nõudmised ja arvestas alati Kersteni arvamusega.
On avaldatud mõtteid, et Kersten oli mingiks kummaliseks selektoriks kes otsis üles SS repressiivaparaadist ning aitas maalt välja vajalikel juudi rahvusest persoonidel, keda mingi hüpoteetiline varistruktuur pidas vajalikeks oma edasistes plaanides Iisraeli riigi rajamisel.
.........................................
Edasi lisaks siia Helsingin Sanomates ilmunud Jukka Rislakki artikli Felix Kerstenist.

Hollywoodil on voli otsustada, kes on kangelane ja kes mitte.
1990. aastate suur filmisangar oli sakslane Oskar Schindler, kes sõja ajal päästis 1200 Krakowi juuti, võttes nad oma tehasesse tööle.

Felix Kersten päästis palju rohkem elusid, kuid ta ei pälvinud samasugust kuulsust.
Kuigi Juudi maailmakongress tõdes sõja järel, et sajad tuhanded inimesed - neist 63 000 juudid - võlgnevad Kerstenile oma elu.

Alexander Eduard Felix Kersten sündis baltisaksa peres Tartu lähedal 1898.
Ta võttis osa I maailmasõjast ning Soome kodusõjast (1918).
Seejärel astus Kersten Soome armee teenistusse ja 1919 võitles soome vabatahtlikuna Eesti vabadussõjas.
Eesti riik "tänas" Kerstenit tema maavalduste riigistamisega.
Seevastu Soome andis Kerstenile 1920. aastal kodakondsuse.

Kersten õppis massaazhi ühe Tiibeti kloostri kasvandiku käe all Berliinis ning temast sai manuaalteraapia valdaja.

Tuntuks sai Kersten Hollandi kuninganna Wilhelmina abikaasa ravimisega.
Peagi olid tema klientideks Euroopa kroonitud pead, aadlikud ja suurärimehed.
Pole ime, et Kerstenit peeti nii Saksa kui ka Inglise agendiks.

Kevadel 1939 tutvus Kersten SSi juhi Heinrich Himmleriga.
Kersten soostus teda ravima ühe ärimehe palvel, kes kartis, et Himmler riigistab tema tehase.
Kersten tegeles Himmleriga regulaarselt, kuna viimase kõhukrampide vastu miski muu ei aidanud.
Reichsführer isegi uskus, et ilma Kersteni abita ta sureb.
Natsijuhi ja ihuarsti usalduslik suhe kestis kuni sõja lõpuni kevadel 1945.

Oma töö eest Kersten kuuldavasti ei küsinud kunagi raha, kuid sobival hetkel palus vangide vabastamist.
Nii sai Kersten 1942. aastal Himmlerilt "jõulukingiks" Soome Oslo-konsuli.

Natsiliidrite Wannsee kogunemise (1942) protokollidest ilmneb, et lõplik lahendus ootas ka Soome 2300 juuti.
Kersteni sõnul sõitis Himmler juunis Soome, et mõjutada soomlasi juute loovutama.
Kaasas olevat tal olnud nimekiri 2300 isikust.
Koos Himmleriga reisinud Kersten olevat Soome juudid väljaandmisest päästnud.
Seda aga ei usu ajaloolased, kelle arvates juudid polnudki ohus.
Jutt olnud hoopis juudipõgenikest, kellest osa 1942. aastal loovutatigi sakslastele.

Ka Rootsis tahtsid valitsuse esindajad Kersteniga kohtuda.
Välisminister Christian Günther palus teda aidata põhjamaadest pärit vange.
Selle üle pidasid mehed nõu sõja lõpul ning Kersten lendas viis korda Saksamaale.
1944. aastal andis Himmler Kerstenile taas erilise jõulukingi - ta vabastas rühma spionaazhi eest vangi mõistetud rootsi insenere.

Shveits saatis tagasi umbes 40 000 juudipõgenikku.
Ka Rootsi suhtus juutidesse tõrjuvalt ja saatis neid peaaegu kindlasse surma.
Osalt Kersteni ja ta sõprade Storchi ja Klausi teene on, et mõlemad maad lõpuks siiski päästsid tuhandeid juute.

1944. aastal palusid Shveitsi juudid, et Kersten teeks Himmlerile ettepaneku lasta Saksamaalt välja 20 000 juuti.
Himmler oli nõus vabastama kõige rohkem paar-kolm tuhat ning nõudis iga pea eest soliidse summa.
Ühtedel andmetel palus SS veebruaris-märtsis 1945 lahkumisluba kahele rongile, kuhu oli topitud 2700 surmamõistetud juuti.
Himmler, kel oli halb tunne Kersteni ühe sõbra hukkamise pärast, otsustas teha doktorile teene.
Ta käskis saata rongid Shveitsi piirile.

Kaks pääsenut, Max Cohn ja Alice Bloemendahl, mäletavad sündmust aga teisiti.
Ronge oli üks ja reisijaid 1200.
Cohni sõnul sakslased petsid, müües vabadusse viletsaid vanureid, kellest osa suri teel, osa kohale jõudes.
Juudiorganisatsioonid palusid ka Rootsil teha midagi juutide heaks.
Rootsi lubas võtta vange vastu tingimusel, kui need toibudes maalt lahkuvad.
Päästmisega ei kiirustatud: detsembris 1944 lubas Himmler Kerstenile vabastada tuhandeid eri maade vange, millega rootslased nõustusid jaanuaris, tegid lepingu veebruaris ja asusid 150 bussiga teele märtsis.
On arvatud, et rootslased lootsid, et aeg ja sõja käik lahendavad probleemi nende eest.

Missioonist teadsid vaid üksikud.
Günther määras selle juhiks kuninga onu krahv Folke Bernadotte'i, kes kohtus Himmleriga. Bernadotte'i kaudu lootis Himmler saada kontakti kindral Dwigth Eisenhoweriga.

Märtsis 1945 sai Kersten Himmlerilt kirja, kus lubati, et SS ei hävita koonduslaagreid ja nende asukaid ning neile võib saata toiduaineid ja ravimeid, mida Storchil õnnestus Rootsi ametivõimude vastuseisust hoolimata koguda suur hulk.

Bussidega Rootsi toimetatavad vangid olid skandinaavlased.
Kersten veenis sakslasi päästma ka juute, kuid Bernadotte ei soovinud neid küüti võtta.

Rootsi välisministeeriumi hiljuti avaldatud dokumendi järgi tuli juudid peale võtta viimases järjekorras. Eelisjärjekorras küüti võetute hulgas oli palju sakslasi, isegi natsipartei liikmeid. Igal juhul Rootsi pääses lõpuks 10 000 juuti, neist 6500 nende bussidega.
Stockholmis elav Lalla Verständig on üks neist.
Ta on Kerstenile surmani tänulik ja soovib, et talle püstitataks mälestussammas.

Juba juulis 1945 kirjutas Bernadotte raamatu, kus ta ei maininud sõnagagi Kerstenit: juutide päästmise idee ja elluviimine olid raamatu järgi tema töö.

Kersten oli kibestunud, kuid kannatused alles algasid.
Soome ei andnud Kerstenile aastaid uut passi ja seetõttu elas ta välismaalasepassiga Rootsis.
Rootsi lükkas tagasi tema palve saada kodakondsus.
Lehed väitsid, et Kersten oli nats ja aitas inimesi majandusliku kasu pärast.

Holland seevastu korraldas Kersteni kohta juurdluse, mida juhtis sõjaajaloolane N. W. Posthumus.
1949 esitatud raporti järgi oli Kersten julgelt, omakasu püüdmata päästnud sadu tuhandeid inimesi ja teinud suuri teeneid Hollandile, inimkonnale ja rahule.
Kerstenile anti Hollandi kõrgeim riiklik autasu.

Kersteni väitel käskis Bernadotte tal pärast raamatu ilmumist vait olla - muidu loovutatakse Kersten Soomele, kus venelased rõõmuga ta vangistavad.

(zed: seesamune kõrgestisündinud Wisborgi krahv Folke Bernadotte hukati 17.09.1948 aastal Iisraelis "tänuliku" juudi organisatsiooni "LEHI" liikmete poolt mingi "segaduse" tõttu organiseeritud terrorirünnakus. Üks päästikule vajutaja oli selline hiljem teisel kombel tuntuks saanud mees nagu Ytzhak Shamir).

Kersten taotles Rootsi kodakondsust korduvalt.
Alles 1953, pärast tormilist parlamendivaidlust, andis Rootsi lõpuks Kerstenile passi. Välisministeerium puhastas ta maine 1956.

Kersten jätkas tegutsemist arstina ja massöörina.
Reisil Saksamaale aprillis 1960 ütles Kersteni süda üles ja ta suri 61aastaselt.
Kersteni auks on Iisraelis istutatud seitse puud.

Edasi tuleme tagasi selle peatüki algusesse ja vaatleme SS:i juhi Heinrich Himmleri suhtumist eestlastesse üldisemalt.
Siin siis saladuslike võimetega Felix Kersten ja tema patsient, kõhuvalus Himmler. Krahv Folke Bernadotte
(Jätkub)

Muudetud: 3-3-06 kell 15:27:00 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]

[Snorkel]

Huvitavat lugemist Kammleri ja SS-i salarelvaprogrammide kohta.

Reich of the Black Sun

http://missilegate.com/rfz/swaz/index.htm

[zed]

Teise Maailmasõja lõpust on kulunud kuuskümmend aastat.
See on ligi kolm inimpõlve.
Kulunud aastakümnete jooksul on valitseva ajalookäsitluse põhjal kinnistunud meie inimteadvusse teatud stereotüüpne pilt toimunust, selle põhjustest ja tagamaadest.
Paraku on see pilt võitjate loodud.
Aga võitjatel on komme kirjutada ajalugu uuesti.
Alati on olnud.
Nii Vana-Egptuse üleraiutud-kirjutatud piltkirjadest ajaloohämaruses kuni lõhatud monumentideni kalmistutel tänapäeval.
Paraku on ajalugu näidanud ka seda, et mõne märgisüsteemi hävitamine või asendamine ei muuda ajalugu iseeneses.

Eestimaale ja eestlastele lõi Teine Maailmasõda sügavad haavad. Need haavad annavad tunda veel praegugi.
Suur idanaaber, kel oli võimalus meie kodus ligi viiskümmend aastat laiutada, üritas neid meie hingehaavu ravida talle omaste vahenditega, vale ja võltsimisega.
Tänu Jumalale ja eestlaste kainusele ei olnud võõrvõimul edu.

Heidame nüüd jälle väikese pilgu tagasi, pidades meeles kunagi öeldud mõttetera:
"Sõda ei lõpe siis, kui haavad enam ei valuta.
Sõda on pika peiteajaga haigus, mis inimkonda sisse kodeeritud jätkuvasti ja jäädavalt. Ravile mittealluva inimkonna kohus on ometigi oma haiguslooga tuttav olla."

1942 aastaks oli III Reichi sõjamasin oma võimsuse tipul.
Euroopa, Põhja-Aafrika oli põrmu heidetud, saksa soomuskolonnid seisid Moskva all, Volga kallastel, Kaukasuse väravais.
Kogu see tohutu territoorium mis oli võidetud stalinlikult Venemaalt, kuulus nüüd III Reichi Ida-alade Ministeeriumi käsualasse.
Selle eesotsas seisis aga Eestimaa mees Alfred Rosenberg.
Allutatud aladel kehtestati saksa halduskord.
Kõik elualad allutati koheselt Kolmanda Riigi vastavatele struktuuridele, nende töökorraldus ja toimimise põhimõtteid suunati Berliinist.
Sama oli ka Eestis.
Tööstus, põllumajandus liideti Saksamaa majandusharudega.
Haridussüsteem muudeti, domineerivaks sai koolides saksa keel.
Kooliõpilastel oli suviti kohustuslik tööteenistus, kas mingis riigiametis või siis talus.
Eesti kultuur, teaduselu, ajakirjandus jätkas aga oma elu.
Muidugi eksisteeris tsensuur, kuid samas tsensuur kehtis ka Eesti Vabariigis nn. "vaikival ajastul" kui Pätsi-Laidoneri tandem surus terrori abil maha vabad valimised võitnud Vabadusõdalaste Liidu.

Kriminaalpolitsei jäi kohaliku meeskonna juhtida, Julgeoleku (poliitiline) Politsei läks aga SD haldusalasse.
Selle põhiliseks kaadriks oli Eesti Vabariigi Poliitilise Politsei kaader, kel oli õnnestunud vältida Nõukogude Vene repressioone.
Saksa võimud koolitasid kogu oma võimu vältel nii politsei reakoosseisu kui juhtivaid politseinikke.
Julgeolekupolitsei koolis Saksamaal Fürstenbergis koolitati aastate jooksul pooltuhatkond eesti rahvusest politseiametnikku.
Et koolitus oli tõhus, näitab seegi, et kriminaalpolitseil oli kuritegude avastamise protsent ligi 90.

Nõukogude Vene ajalookäsitluse kohaselt kuulus domineeriv osa eestlastest III Reichis totaalsele füüsilisele hävitamisele.
Ülejäänud aga olid määratud küüditamisele tulevase Suur-Saksa Impeeriumi äärealadele Uraali mäestiku taha.
Selline oli pikalt jätkunud punapropaganda. Mis toimus aga tegelikult?

1943 aastal kutsuti Alfred Rosenbergi korraldusel kokku Tartu Ülikooli teadurite nõukogu, kes alustas Leningradi, Pihkva ja Novgorodi oblasti venekeelsete kohanimede ümbernimetamist eestipärasteks.
Hitleri allkirja kandval kaardil oli tulevase Suur-Eesti territoorium võrreldes ennesõja-aegsega neljakordne.
Mis mõte oleks olnud jäädvustada uuele maakaardile mingi kadumisele määratud rahva kohanimesid?

Pragmaatilise rahvana oskasid uued saksa võimud vääriliselt hinnata eestlaste head haridust, eeskujulikku militaarõpet, mis üleüldiselt omandati tänu Eesti Vabariigi maailmatasemel sõjaväeharidussüsteemile ning Kaitseliidule.
Kõige tähtsam oli aga eestlaste meeletu viha ja raev bolshevismi ning kõige Nõukogude Venemaalt pärineva vastu.
See fakt sai aga sakslastele sõja arenedes üha enam selgeks.

Saksa sõjaväes oli peamine teenistuskoht eesti meestele Waffen SS :i 20. grenaderidiviis, aga ka piirivalve- ja politseipataljonid.
III Reichi:s teenisid "mitte-riigisakslased" relvajõududest vaid SS:i ridades, regulaararmee ehk Heer oli avatud vaid etnilistele sakslastele.
Sellele vaatamata teenis eestlasi peaaegu kõigis Kolmanda Riigi sõjaväeüksustes.
Alates Wehrmachti maavägede diviisidest kuni Kriegsmarine (sõjalaevastik), allveelaevastiku ja Luftwaffeni (õhujõud).
Eestlasi teenis nii Kurt Studenti kui legendaarse Otto Skorzeny luurerühmades langevarjuritena, Gestapo keskaparaadis kui Admiral Canarisele allunud Abwehris.
(On teada, et Abwehri koosseisu kuulunud, Eestis, Euroopas venelasi ja Põhja-Aafrikas üliedukalt Briti Kuningliku Mereväe luuret lollitanud nn. "Muinasjuturügement 1001" koosnes peamiselt eestlastest. Selle formeeringu Hochstelle 3 Abteilung "A" allus otseselt admiral Wilhelm Canarisele. Abwehr kasutas seda formeeringut mitmel pool Euroopas ja ka Põhja-Aafrikas. Aafrikast veel see nüanss, et eestlastest sidemehed ei hakanud alati oma raadioteateid sifreerima-desifreerima, vaid lugesid need otse eetrisse eesti keeles. Inglased kuulasid ja raputasid pead...)

Saksa kõrgemast juhtkonnast tundis eestlaste ja Eestimaa vastu kõige suuremat huvi Heinrich Himmler.
Osalt oli see muidugi põhjustatud sellest, et suurim eestlastest koosnev väekoondis 20. SS diviis (mis formeeriti 1943 Eesti Leegioniks) allus otseselt temale.
Kindlalt on teada Heinrich Himmleri kaks viibimist Eestis, võibolla oli neid rohkem.

Lisan siia lõigukese Dr. Hjalmar Mäe (Eesti Omavalitsuse juht nn. Landesdirektor ) raamatust " Kuidas kõik teostus "

1943. aasta sügisel teatati mulle, et Himmler tuleb lennukiga Tallinna ja soovib minuga kohtuda.
Kohtusime Kadriorus.
Mina arvasin, et ei tea milline tähtis asi arutada on.
Selgus, et tema tuli vaid selleks, et minuga kokku leppida meie SS-meestele leegionis vajalike eraldusmärkide kuju mundri krae peal.
Küsis minult ettepanekut. Ma ütlesin, et meil ju nüüd jälle samasugune võitlus käimas, nagu see oli Vabadussõjas.
Kohane oleks seepärast võtta märk, mis tuletaks meelde Vabadussõda, kõige paremini meie sõdurite vahvuse aumärgist.
Tentsik tõi meile Eesti Entsüklopeedia ja vaatasime siis vabadusristide pilte.
Kõige tüüpilisem oli mõõk käega, mis meeldis ka Himmlerile.
Ta laskis tuua lehe paberit ja pliiatsi ning joonistas raamatust selle pildi maha.
Pean ütlema, et tema joonistas kiirelt ja hästi... Kui see tehtud oli, siis rääkisime veel natuke olukorra üle.
Tema küsis, kas on mingeid küsimusi, milles tema aidata saab.
Ei olnud momendil ja ta lendas Berliini tagasi.
Mina imestasin, tema oli ju Saksa siseminister, peale selle SS-i ülemjuhataja ja ei tea mis veel - ja temal on keset sõda, keset kindlasti väga kiireid ja olulisi ametialaseid kohustusi aega lennata Tallinna vaevalt üheks tunniks sõdurite kraemärkide pärast.
Kui see küsimus temale tõesti nii südamelähedane ja oluline oli, siis pean teda tänama hea tahte eest!
(Jätkub)


Muudetud: 18-3-06 kell 12:11:41 zed

[bbad]

Väike ülevaade siis eelmises postis mainitud Muinasjuturügemendist:

"Muinasjuturügement 1001"

Eestlased pole midagi eriti kuulnud ühest Eesti üksusest, mida selles teeninud eestlased kutsusid varjunimega "Muinasjuturügement 1001".

Tegelikult oli "Muinasjuturügement 1001" luureüksus, mis tegi oma tööd eletrooniliste vahenditega. Selle rügemendi tegelikuks asutajaks oli Grupp Ceallarius s.o. vastuluure organisatsioon. Cellariuse ülesandel toimetas värbamist ja oli ka eestipoolseks ülemaks Soome sõjaväevormi kandev eestlasest inseneriväe ohvitser kapten A.Kalmus.

Eestis allus üksus tegelikult Saksa mereväele. Alguses nimetati teda "Hochstelle 3", hiljem oli nimeks "Nachrichtenaufklärungstelle 6". Viimaseks nimeks oli aga sellel väeosal "Reinhard".

On teada, et enne nn. "Dienststelle Reinhard", tegevusse astumist töötas sel alal Tallinnas grupp Eesti eraisikuid ja üks Eesti veltveebel kaheksa raadioaparaadiga. Üksuse asutamise peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et sakslastel polnud küllaldaselt vene keelt oskavaid isikuid. Eestlaste hulgas leidus neid aga küllalt.

Rahva hulgas, nii kodumaal Eestis kui Lätis, oli üldine arvamine, et tegemist oli ainult tuntud Saksa sõjaväesaatja "Soldatensender Ursula" personaliga, millist arvamist põhjustasid ka kolm kõrget raadiomasti.

Üksusesse tulnud meeste minevikku uuriti vastavate võimude poolt väga põhjalikult, mis oli loomulik sellist laadi töö puhul. Sellest tuligi, et esialgsest koosseisust eemaldati kaks allohvitseri ja kakskümmend kaheksa meest. Osa poliitilistel põhjustel, osa aga kui vastuvõtmatud sellist laadi töö jaoks. Tallinnas avastati peatselt ka üks punaste agent, kes oli mingil moel sisse pugenud sellesse üksusesse. Ta põgenes, kuid hiljem tabati.

Kõigile üksuse liikmeile oli välja antud nn. julgeolekupoliis. Selle tõendi väljaandjaks oli maavägede kindralstaabi osakond "General der Nachrichten Aufklärung". Dokument kandis väli- ja sõjaväepolitseile tuntud märget "OKH/GenS/Op.Abt.(la) Nr.9468/44 g.K., v.17.9.44".

Selle paberi põhjal olid Eesti poisid "Reinhard´i" juures tunnistatud "saladustekandjaiks" ja seetõttu ei tohtinud neid rindele või selle lähedusse paigutada, kus nad võinuks sattuda vaenlase kätte. Selle paberi alusel pidi välipolitsei taandumisel andma eesõiguse ohupiirkonnast kiireks tagasitõmbumiseks.

Saadud andmeid kasutades päästis see üksus oma tööga nii mõnigi kord ohtliku olukorra. Üks selline meie rahvale ja väeosadele suure tähtsusega juhtum oli Tukkumi juures Lätimaal.

Teatavasti ähvardasid venelased Tukkumi all läbi murda ja jätta kotti kõik Baltikumi põhjapoolses osas olevad väeüksused. "Muinasjuturügement 1001" poolt õigeaegselt hangitud andmete kohaselt oli see aga Saksa ülemjuhatusel teada ja nii saadi koondada õigeaegselt kiires korras väeosi ning punaste suure hooga tehtud rünnak väljajõudmiseks Balti mere äärde löödi neile veriselt tagasi. Sellega avati tee, mida mööda nii Eesti sõjamehed kui ka eraisikud said välja pääseda nende haardest.

Samuti päästis see rügement oma venelastelt püütud andmetega eestlased ja sakslased Miitavi all kotti langemast. Ainult ühel soomusdiviisil läks halvasti väikese kuulmisvea pärast.

Mis kergendas Eesti vastuluure tegevust oli asjaolu, et sel ajal, kui Saksa Põhja- ja Keskrinne olid üldiselt taandumas, loobusid venelased tülikate koodide kasutamisest ja andsid peaaegu kõik oma sõnumid edasi lahtise tekstiga. Tol ajal võttis koodide kasutamine palju aega ning venelastel polnud ka selleks küllaldaselt treenitud inimesi. On ju kodeeritud teksti vaja osata lugeda.

Nii teatasid venelased eestlaste kuuldes Rakvere, Tapa, Tartu ja teiste Eesti asulate ja linnade langemisest. Need teated olid rõhuvad. Kui aga teatati Tallinna langemisest, siis näis igasugune lootus kadunud olevat. Hellitati ju lootust, mida need eestlased salaluure teenistuses, loomulikult, ka teadsid ja mis oli Saksa juhtkonna kunagine kava, et luuakse sillapea Tallinna lähikonna. Saksa ülemjuhatus aga lõi selle hiljem Kuramaal, milline püsis sõja lõpuni ja maksis venelastele palju verd. Kui Tukkumi taandumistee avati siis viidi ka "Muinasjuturügement 1001" rongiga Meemelisse.

Muide, seni Wehrmachti vormi kandvad eestlased pidid pärast antendaati Hitlerile selga tõmbama SS vormirõivad, kuna kõik välismaised üksused loeti siis automaatselt SS'ile alluvaiks. Tol korral Eestis olev üksus arvati kohe Kloogal asuva Eesti Diviisi tagavararügemendi nimekirja, ehkki tegutseti iseseisvalt. Sakslased, nii ülemad kui ka instruktorid, jäid edasi Wehrmachti koosseisu ja mundritesse.

Kuna olid ametlikult Eesti Diviisi koosseisus, siis loodeti, et ka mõni Eesti ohvitser lisatakse üksuse koosseisu. Seda aga ei juhtunud. See oligi siis üks imepärane üksus Saksa vormides: meeskond SS koosseisus, kuid ülemused pea kõik Wehrmachti mehed.

Selline imepära nagu ei sobinud sakslastele ning vahel tekkis ka koomilisi juhtumeid. Näiteks taheti üksust, kui kahtlast vahistada Berliinis, sest jaama komandant ei suutnud ega tahtnud kuidagi uskuda, et niisugune segu sakslaste juures üldse on võimalik.

Kui üksus viibis alles Lätis, siis külastasid teda mitu "päästetud" Saksa kindralit ja diviisiülemat, et tehtud töö eest meestele isiklikult avaldada tänu. Rügemendile jagati II klassi teeneteriste mõõkadega.

Meemelis sai üksus olla vaid paar nädalat, siis laaditi nad laevale ja viidi Ida-Preisimaale. Rinne aga liikus kiiresti Saksamaal ning seepärast polnud ka püsi palju kusagil. Siis hakkasid mehed, neile teadmata põhjustel, kuulama pealt NKVD jaamu Kuramaal.

1945. aasta märtsis saadeti 15 meest otsesesse rindelähedusse Berliini külje all. Seal need mehed vaevu pääsesid vangilangemisest. Rännati edasi mööda Saksamaad, Tšehhoslovakkiat ja Austriat kuni 1945. aasta aprillis jõuti Alpide jalamile Lõuna-Austrias. Sinna jäädi ühte väikesesse külla püsima kuni kapitulatsioonini. Selle järel algas, nii nagu kõigil Eesti sõjameestel, vangilaagriaeg ja hiljem vabadus võõrsil - kaugel kodumaast, mille eest võideldi.

See üksus tegi oma õpitud tööd sõja viimase päevani, kuigi tegelikult rohkem ajaviiteks sõja lõpu eel, sest üldist olukorda ei suudetud ju enam päästa kuidagi. Nii lõppes "Dienststelle Reinhard´i" sõjakäik.

See oli üks "kadunud üksus", mille eksistents oli teada ainult kõrgematel instantsidel. Kui Eesti Diviis Neuhammeris ümber formeeriti, siis otsiti üksust tikutulega taga, kuid ei leitud. Ei juhtunud ju väga tihti, et üks 120 meheline üksus lihtsalt ära kaob!

See üksus pääses vabadusse peaaegu täies koosseisus, välja arvatud paar meest, kes läksid Soome, paar kadunut Lätis ja neli läänerindel.

Lisana oleks nimetada, et taandumisel ei saanud antenni alati üles seada. Asi lahendati sellega, et vastav antenn saadeti üles õhupalliga (umbes 100 meetri kõrgusele).

[zed]

Millal ja millest sai alguse SS Reichsführeri Heinrich Himmleri huvi Eesti ja eestlaste vastu võib ainult oletada.
Kaasaegsete tunnistuste põhjal kui kogunesid III Reichi "ülikud" ja nende "õukond", kas siis erinevate tähtpäevade või sünnipäevade tähistamiseks, oli vahel kutsutud neile "laiendatud" koosviibimistele ka NSDAP peaideoloog Alfred Rosenberg ning Himmleri usaldusmees Felix Kersten.
Kummaline ja mõistatuslik persoon Kersten esines selles seltskonnas tunnistajate sõnul vabalt.
Vestles kõigiga, viskas nalja Hermann Göringuga.
Isegi Himmler, kes harilikult tundis ennast kõigil suurematel koosviibimistel ebamugavalt, olevat käitunud neil juhtudel kui sündmusel osales ka Kersten, suhteliselt vabalt ja sundimatult. (link)
Paaril korral oli tunnistajate sõnul Felix Kersten võimaluse avanedes, kõnetanud Alfred Rosenbergi eesti keeles.
Austatud Reichsleiter oli kangestunud ja siis midagi vastuseks kokutanud.
Ilmselt tekitasid need kuuldud repliigid huvi alati pedantses Himmleris.
Kas sai see põgusalt kuuldud eesti keele kõla selle põhjuseks, et 1945 kevadel leiti Heinrich Himmleri isiklike asjade hulgast Eesti-Saksa sõnaraamat, pole teada, võib vaid oletada.
Ajaloolise tõe huvides peab muidugi rõhutama, et 1941 aastal, III Reichi võiduka sõjamasina hiilgeaegadel, ei omistatud sakslaste silmis Eestile, eestlastele mingit tähtsust. Olime vaid väike osa Kolmanda Riigi maailmavallutuslikest plaanidest.
Muidugi midagi sellist mida rõhutas Nõukogude Vene ja hilisem Ameerika sionistlik propaganda, et eestlased oleks nagu Saksamaa plaanide kohaselt määratud füüsilisele hävitamisele, ei eksisteerinud.
Soomlased, eestlased ja ka lätlased olid III Reichi rassiõpetuse kohaselt tunnistatud aarialasteks, koos kõigi oma õiguste ja kohustustega.
Hiljem kui sõjaõnn oli Wehrmachtile selja pööranud, muutus järjest tähtsamaks nende rahvaste koondamine Kolmanda Riigi ideede elluviimiseks.
Hakati rõhutama ühist kultuuriruumi, ühist võitlust ajaloolise vaenlasega.


1944. aasta algul ilmus eesti keeles juba varem saksakeelsena trükitud ja ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud Saksa politsei ja SS-i poliitilise teenistuse poolt koostatud teatmik "Eestlaste ajaloost ja iseloomust" (Über die Geschichte und den Charakter der Esten). Väljaandes anti lühike ülevaade eestlaste rassilise kujunemise ja territoriaalse paiknemise kohta, kus mainiti, et eestlased olevat oma asustusalal elanud juba enam kui 1500 aastat. Rassilt olevat eestlased segarahvas ja koosnevat idabalti ja põhjarassi sugemeist, kusjuures puhta põhjarassi sugemeid olla eestlastel protsentuaalselt sama palju kui sakslastel. [Seega tunnistati eestlased rassiliselt sakslastega võrdseiks].
Ülevaade Eesti ajaloo kohta oli toodud üsna tõsioludele vastavalt.
Mainiti Eesti kuuluvust Lääne-Euroopa kultuurkonda.
Kiitvalt räägiti eestlaste võitlusest kommunistide vastu aastatel 1918-1920, aga samuti Vabadussõjale järgnenud aastatel toimunud suurest kultuurilisest ja majanduslikust tõusust, mis olevat pävinud kõigi kultuurrahvaste tunnustuse.

Eesti poliitilise hoiaku kohta oli teadmikus öeldud:
"Eesti poliitiline hoiak oli mõjutatud Põhjamaades valitsevast liberalismist.
Ranget neutraliteeti peeti parimaks vahendiks, et jääda puutumata võimalikest konfliktidest ja sündmustest.
Tõsise kommunistliku ohu puhul loodeti mingis romantilises unelmas inglaste ja Rahvasteliidu abile."
Järgnevalt anti ülevaade sellest, milliseid kannatusi tõi vaid üks aasta kestnud kommunistlik terrorireshiim eesti rahvale.
Samuti kirjeldati eesti metsavendade relvastatud aktsioonidest nõukogude jõustruktuuride vastu, kusjuures tunnustavalt räägiti metsavendade ja tsiviilelanikkonna abist saksa relvajõududele.

Hinnangud eestlaste iseloomuomadustele:
1. Eestlaste olulisemad iseloomujooned on kinnisus ja jonnakus.
Eestlane on erakordselt vaikiv ja kord omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni. Eestlane hindab esinemisel tagasihoidlikkust ja väärikust, ega väljenda oma poolehoidu või tunnustust paljusõnaliselt.
Ta eelistab vähesõnalisust ka teiste juures.
2. Eestlasele antud lubaduse mittetäitmise korral pole tema usaldamine enam võidetav ei hea sõna ega karjumisega (Anschreien).
Oma ülemustesse ja juhtidesse suhtuvad eestlased kriitiliselt.
Eestlaste juures on hinnatud ning suudavad end maksma panna vaid võimekad ja suurt isiklikku vaprust üles näidanud juhid.
3. Eestlane on tugev iseseisvas mõtlemises.
Abstraksed ideed ei leia eestlaste juures mingit kõlapinda ja nende eest pole ta nõus võitlusse astuma.
Kui aga eestlane on veendunud, et tema panus on hädavajalik - nagu seda nõuab käimas olev sõda - siis rakendub eestlane meelsasti ja võitleb vapralt.
4. Eriti väärib eestlaste juures esiletõstmist tema kiindumus oma kodusse.
Tugevasti on arenenud individualism, mistõttu isiklikud huvid on sageli tõstetud kõrgemale ühishuvidest.
Paljudele eesti põllumeestele tähendab oma maalapp rohkemat kui mõiste kodumaa.
Oma eraomandit kaitstes võitleb eestlane metsikuse ja raevuga.
Seepärast vihkavad eestlased kommunismi üle kõige.
5. Et eestlaste poliitilist ja maailmavaatelist hoiakut õieti mõista, selleks on vaja silmas pidada järgmist:

Lääneeuroopaline liberalism on eestlaste juures omandanud suure mõju just seetõttu, et Versailles' rahulepingu sõlmimise ning Eesti Vabariigi moodustamise ajal oli selline maailmavaateline suhtumine võitnud kogu Euroopas eesõigustatud positsiooni.

Eesti demokraatlike parteide valitsemisviisid jätsid kohati küll soovida, kuid ei toonud endaga kaasa selliseid kogemusi, mille poolest see süsteem oleks Saksamaale vastuvõetamatu olnud.
Selline hoiak oli tingitud sellest, et Eestis olid riigi juhtimine oluliselt lihtsam.
Väikese agraarriigina ei olnud Eestis vähemusrahvuste probleeme.
Polnud ka mingeid juudi- probleeme, kuna väiksearvuline juudi kogukond ei omanud Eestis ei poliitilist ega majanduslikku võimu.
Ka polnud Eestis politiseerivat kirikut.

Kõige selle tulemusena on seletatav, miks eestlastel puudub huvi selliste poliitiliste küsimuste vastu, mis rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad.
Sakslaste probleemid jätavad eestlased ükskõikseks ja sageli on eestlaste hoiak isegi tõrjuv. Kuid ühes on eestlased meiega ühel arvamusel: see on vajadus võidelda bolshevismi vastu.

Vaenulik suhtumine sakslastesse oli sajandeid tingitud suhetest, mis valitsesid pärisorjade- eestlaste ja sakslaste- feodaalisandate vahel.
Mälestused nendest aegadest varjutavad praegugi veel suhteid mõlema rahva vahel, kuigi feodaal-aadel on ammugu juba kadunud ja maalt lahkunud.

Sellest hoolimata on esinenud üksikjuhtumeid, kus mõned sakslased, kes Juhi sõnu Euroopa rahvaste ühtsusest pole suutnud mõista, on teinud vigu kohaliku rahvaga lävimisel, mis pole enam kergelt heastatavad.
Et selliseid vigu vältida on vaja silmas pidada järgmist:

Ei tohi eestlaste suhtes kasutada sellist tooni ega kõneviisi, nagu see mujal Idas seni on olnud hädavajalik. Eestlaste juures annab see vastupidiseid ja meile kahjulikke tulemusi.

Eestlased pole kunagi olnud silmakirjateenrid, vaid kohustus- inimesed (Pflichtmenschen), usaldusväärsed, kuid uhked, keda pole kerge võita.
Nad on truumad seal, kus nende autundele koputatakse ja neid väärikalt koheldakse.
Sellel pinnal on eestlaste ja sakslaste vaheline sõprus sügavamalt ja tugevamini viljeldav. Seda on näidanud idarinde lahingutes eestlaste ja sakslaste vahel sõlmitud relvavendlus.
------------------------------------------

Koheselt peale Baltikumi alade vallutamist Nõukogude Venelt, alustasid Saksa võimud bolshevike poolt toimepandud kuritegude laialdast uurimist.
Otseseks juurdluse läbiviiaks oli kohalik julgeolekupolitsei, keda muidugi kureeris SS.
Tehtud töö oli väga põhjalik.
Koostatud toimikute, asitõendite, tunnistajaütluste maht oli tuhandeid lehekülgi.
Kogutud ja süstematiseeritud materjale kasutas Saksamaa enesest mõista propagandistlikel eesmärkidel, et näidata maailmale bolshevismi ning Nõukogude Venemaa tõelist nägu.
On liikvel legend, et kui Hitler oli tutvunud nende SS:i poolt kogutud audentsete tõenditega bolshevike hirmutegudest Eestis ja Lätis, oli ta vapustatuna tormanud lauale laotatud kaardi juurde, löönud rusika kohale kus oli kaardil kujutatud Leningradi ja röögatanud: "See boshevistlik ussipesa tuleb maapinnalt pühkida, et see mürk ei valguks siit enam kunagi Baltikumi!..."

Repliik.
Internetist Eestis 1940-1941 bolshevike poolt toimepandud kuritegude kokkuvõtet koos pildimaterjaliga ma ei leidnud.
Leidsin Lätis tehtud kuritööd.
Tean, et Eestis toimepandu oli vastav, kuna nii kurjategijad, meetodid kui ulatus oli sama.
(osa: How the KGB worked...siit edasi )
http://home.parks.lv/leonards/BaigaisGad...Saturs.htm
(Jätkub)

Muudetud: 3-5-06 kell 13:54:30 zed

[zed]

Repliigi korras.

Kellel närvid kannatasid vaadata sellelt eelmiselt lisatud lingilt enamlaste kordasaadetud jäledusi Lätis enne II MS, siis talle nähtavasti ei ole vaja põhjendada miks eestlased-lätlased astusid sõja puhkedes ja võimaluse avanedes Heinrich Himmleri juhitud SS ridadesse.
Muidugi osales selles ühises sõjakäigus boshevismi vastu peale nende palju rahvaid.
Lisan siia väikese loetelu osalenutest kes kandsid krael SS ruunimärke:

Lätlased 73.000
Hollandlased 55.000
Eestlased 50.000
Don:i kasakad 30.000
Tsetsheenid-Osseedid 25.000
Flaamlased 23.000
Turkmeenlased 20.000
Walloonid 20.000
Azerbaidshaanlased 20.000
Ukrainlased 20.000
Itaallased 20.000
Prantslased 20.000
Norralased 6.000
Soomlased 3000
Rootslased 300

Muudetud: 25-3-06 kell 21:08:25 zed

[zed]

Eelmistes kirjatükkides puudutasime põgusalt 1935 aastal Kolmandas Riigis kehtestatud koletuslikku, inimvihkajalikku Rassiseadust.
Samuti mainisime möödaminnes siiani mitte eriti laialt publitseeritud III Reichi juhtkonna plaane, luua Juudi rahvale uus kodumaa.
Mis moel oli selle plaaniga seotud juutide süstemaatiline kogumine koonduslaagritesse, ja mis moel olid selle kõigega isiklikult seotud SS juht, Reichsführer Heinrich Himmler (Iisraeli Lähis-Ida paiknemisidee autor), Eestimaa mees Feliks Kersten (juudi rahvusest tähttegelaste selekteerija) näitab lähem või kaugem tulevik.

Selle arutluse eesmärgiks siin foorumis, ei ole mingil moel seada kahtluse alla praeguseks maailmavõimu poolt kanoniseeritud Holocausti.
Me lihtsalt toome esile mõningaid, siiani võibolla veidi teenimatult tähelepanuta jäänud fakte.

Täpselt kolm aastat ja viis päeva peale Saksamaa kapituleerumist II Maailmasõjas, kuulutati ametlikult välja Iisraeli riik.

Juudi paljukannatanud rahvas taastas peale ligemale kahe tuhande aastast vaheaega oma riikliku iseolemise.
Praktiliselt kohe kuulutasid ümbritsevad Aaraabia riigid (Egiptus, Liibanon, Jordaania, Süüria) vastloodud riigihakatisele sõja.
Ja see sõda ei jäänud ainukeseks.
Sõjalised konfliktid toimusid lisaks 1948 aastale 1956, 1958, 1967, 1973.
Viimane kord 1982 aastal 6 juunil, kui Iisraeli hästirelvastatud relvajõud praktiliselt pühkisid oma teelt kaasaegsete vene relvadega varustatud Süüria okupatsioonikorpuse Liibanonis.

Iisraeli vägedele ja juutide omaloodud relvadele (ühed maailma parimad tankid Magach ja Merkava, sõjalennukid Lavi, Kfir, Arie, Nesher, helikopter Yasur) ei olnud siis, ega ka praegu araabiamaadel midagi vastu panna.

Aga mis toimus 1948, kui vastloodud riigihakatisele astus koheselt vastu suur osa selle-aegsest Araabia maailmast?
Siis astusid juudi poolel araablaste ülekaalukatele vägedele vastu Wehrmachti II MS aegsed tankid Tiger ja Panther.
Iisraeli sõdurid olid relvastatud nii Saksamaalt pärit kui Tsehhi Shkoda tehaste inseneride poolt juba Iisraelis toodetud endise Saksa Armee relvadega MG-42, MG-43 ja MPi- 43, 44.
Aga sõdurid?
Kuidas suutis vastloodud Iisraeli riik luua koheselt sellise löögirusika, mis praktiliselt hävitas kõik ülekaalukad araabia kallalekippujad?

Vastame.
Iisraeli armee tuumikuks oli ligemale 50.000-100.000 endise III Reichi Wehrmachti ridades II Maailmasõja rinnetel karastunud ja väga kogenud, tulest ja veest läbikäinud sõdurit, allohvitseri, ohvitseri.
(Jätkub)


Muudetud: 19-4-06 kell 12:28:13 zed

[zed]

Judaistliku kultuuri ja usukaanonite kohaselt pärandub juutlus, st. juudi rahvuslus nii ema kui isaliinis.
Iga laps kelle üks esivanematest on juut, on sündides automaatselt juudi rahvusest.
Juudi rahvus, veri (genofond) on ajalooliselt judaistliku ideoloogia kohaselt mõistetud domineerima.
Kõikidel selliste tunnustega inimestel oli ja on võimalus ja õigus koheselt soovi korral repatrieeruda Iisraeli.

Saksamaal seoses 1935 aastal kehtestatud Rassiseadusega, defineeriti Saksa natsionaalsotsialistlike ideoloogide poolt termin -segatõug- "Mischlinge".
Selle terminiga tähistati inimesi, kes olid sündinud aarialasteks tunnistatud isikute segaabieludest mitteaarialastega (juutidega).
Rassiseadus defineeris Mischlinge:ks inimesi kui esimese astme "segu" st. üks vanematest on juudi rahvusest ja teise astme, kui üks vanavanematest on juut (vanaisa või vanaema).

Vaatamata juriidilisele "alaväärsusele" mis oli põhjustatud ilmsest tõestatud juudi päritolust, elasid sajad tuhanded sellised isikud rahulikult natside võimu all, tegemata välja natslikust ametlikust propagandast.
Üldkehtestatud korra kohaselt teenisid need kodanikud harilike kutsealustena Wehrmachtis, Luftwaffes ning Saksa sõjalaevastikus Kriegsmarines, ja mitte ainult reakoosseisuna vaid osana kindralstaabist, polkude, diviiside ja armeede kõrgemast juhtkonnast.

Tuhanded praktiliselt juudi rahvusest iskud olid autasustatud vapruse ning sõjaväljal sooritatud kangelastegude eest Teises Maailmasõjas, Raudristide ning teiste III Reichi sõjaväeliste autasudega.
Kakskümmend juudi rahvusest sõdurit ja ohvitseri vääristati aga kõrgeima Saksa sõjaväelise autasuga - Rüütliristiga.

Suur osa 150.000 sõja läbinud juudi rahvusest Saksa Armee sõdurist-ohvitserist siirdus peale sõda vastloodud Iisraeli, kuid paljud jäid ka Saksamaale.
Tutvume mõnega neist.

Praegu Põhja-Saksamaal elav 88 aastane usklik juudi härrasmees läbis kogu sõja teenides Wehrmachtis ja lõpetas sõja ohvitserina kapteni auastmes.
Ta oli vägagi tuntud isik kogu Saksamaal.
Natsionaalsotsialistlik propagandamasin trükkis kogu sõja vältel tohututes tiraashides propagandaplakateid tema fotoga.
Sinisilmne ja blond noorsõdur kiivris, all ilutsemas kiri: "Ideaalne Saksa sõdur".

Selleks ideaalaarialaseks oli juudi rahvusest Wehrmachti sõdur Werner Goldberg.
Siin siis see "muster" sõduripoiss:(link)
(Jätkub)


Muudetud: 28-3-06 kell 20:22:36 zed

[zed]

Juudi rahvusest sõjakangelast, Wehrmachti major Robert Borhardt:i autasustati Saksa Armee hinnaituima autasu, Rüütliristiga 1941 aastal, kui ta juhtis tankiläbimurret Vene kaitseliinidest.
Teenistuskäiku jätkas ristikavaler Rommeli juhitud Aafrikakorpuses.
El-Alameini all sai Borhardt haavata ja langes teadvusetuna Inglise vägede kätte.
1944 aastal lubasid inglased tal sõjavangina külastada oma juudi vaimulikust isa Inglismaal.
1946 aastal Robert, keda sõjakaaslased agiteerisid siirduma Iisraeli, teatas oma rahvuskaaslastele, et kõigepealt on tema kohus anda oma osa Saksamaa taastamisse.
1983 aastal, veidi enne oma maise tee lõppu jutustas Borhardt saksa kooliõpilastele: "Kümned tuhanded juudid teises Maailmasõjas lugedes oma esmaseks kohuseks võitlust oma isamaa eest, teenisid Wehrmachti ridades...".

Kolonel Valter Hollaender:i, samuti juudi rahvusest, autasustati isiklikult Führeri enda poolt aukirjaga, kus Adolf Hitler kinnitas selle galantse välimusega juudist ohvitseri aaria päritolu...
Analoogilised Hitleri allkirjaga "aariaverd" tõendavad tunnistused anti Kolmandas Reichis kümnetele kõrgete sõjaväeliste auastmetega juudi päritolu Wehrmachti ohvitseridele.

Hollaenderi autasustati sõja-aastatel Raudristi mõlema järguga ja küllaltki haruldase Saksa Ristiga Kullas.
Rüütliristiga vääristati teda 1943 aastal, kui tema tankitõrjeüksus hävitas Kurski Kaare lahingus 21 vene tanki.
1944 aastal Valter langes lahingus venelaste kätte ja veetis 12 aastat stalinlikes sunnitöölaagrites.
1972 aastal suri ta Saksamaal, see vana sõdur naases Iisraelist suremiseks maale, mille eest ta oli võidelnud.

Saladuslik on Varssavi Ljubavichi juudi rabi, Josef Itchak Scheersoni pääsemislugu 1939 aasta sügisel.
Juudi kogukond USA:s pöördus riigisekretäri Kordell Hell:i poole asjakohase abipalvega.
USA Riigidepartemang võttis ühendust Saksa sõjaväeluure Abwehri juhi, admiral Canarisega.
Ja ennäe, sõitiski auväärne rabi hea tervise juures läbi kogu Saksamaa Hollandisse varjule.

Hiljuti tuli aga ilmsiks, et kogu seda "transiiti" okupeeritud Poolast vabasse Hollandisse kureeris Kolmanda Reichi poolt Abwehri kolonelleitnant Ernst Bloh, kah "kaananimaa mees" sünnilt.
Blohi ülesandeks oli teha Ljubavichi rabi sõit läbi Saksamaa (oli ju auväärt usumehe välimus nagu kombeks - must pikkmantel, pigimüts-kaabu, veidi kasimata habe ning tolknevad oimulokid) igati ohutuks-mugavaks.
Tõmmut verd ja iseloomuliku ninajurakaga Bloh ise oli varustet aga väga kõva paberiga: "Mina, Adolf Hitler, Saksa rahva Führer, kinnitan käesolevaga, et Ernst Bloh on tunnistatud aarialaseks ja parima Saksa vere kandjaks"!

Huvitav muidugi ka selline tõsiasi ajaloost, et mainitud Abwehri ohvitseri nimekaim, samuti juudi rahvusest, arst Eduard Bloh, sai 1940 aastal väljasõiduks USA:sse loa otse Hitlerilt endalt.
Ja kolis ta perega uhkelt.
Kaasa sõitis nii mööbel, klaver elutoast kui moosid keldrist.
Põhjus oli lihtne.
Seesama eakas arstihärra oli olnud Aadolfi enda perearstiks lapsepõlves, ravinud nii Väikest-Aadut kui selle ema.

Kes siis olid need juudi rahvusest "Mischlinge" või siis "sajaprotsendilised" juudid Wehrmachti mundrites?
Kas olid nad selleaegsete ideoloogiliste ja poliitiliste olude "ohvrid" või hoopistükkis astusid sama rivisammu natslike timukatega?
Elu seadis osalisi tihtigi kummalistesse olukordadesse.
Nii näiteks ei jäänud Saksenhauseni koonduslaagri ülemal üle muud kui näost valgena kulpi taguda, kui üks juudi rahvusest Wehrmachti allohvitser, pärjatuna nii Raudristide kui muude Saksa sõjaväeliste aumärkidega, viis laagrist ära oma isa.
SS:i poolt vormistatud ettenäidatud paberid olid karmid.
Laagri poolt anti vabanenule korralik ülikond ja habemeajamisriistad.
Selliseid näiteid võib tuua hulgi.

Juudi rahvusest, ametlikult nn. "pooljuudiks" kuulutatud kolonel Walter H. Hollaender. (autasud: Rüütlirist, Saksa Rist Kullas, EKI, EKII, Lahingumärk):
(link)
(Jätkub)

Muudetud: 15-4-06 kell 00:29:33 zed

[zed]

1944 aasta jaanuaris valmistas Wehrmachti keskaparaadi kaadriosakond ette salastatud nimekirja kujul dokumendi, seitsmekümne seitsmest kõrgemast ohvitserist ning kindralist "Kes on täielikud või segatud semiidid...".
Kõik 77 omasid aga isiklikult Hitleri poolt signeeritud dokumenti mis tõendas nende "puhast Saksa verd"!
Nimekirjas figureeris 23 koloneli-polkovnikut, 5 kindral-majorit, 8 kindral-leitnanti, kaks armeekindralit.
Tänapäeval võib siia uute faktide põhjal lisada veel 60 kõrgema Saksa ohvitseri ning kindrali nimed, kes teenisid Wehrmachtis, Luftwaffes ja Kriegsmarines (lisaks kaks feldmarssalit (!)).

On fakt, et 1940 aastal avaldati ametlik käskkiri, mis määras ohvitserid kel oli tõendatult juudi rahvusest kas kaks vanaema või vanaisa, erru.
Reaalsus oli aga see, et selle käskkirja alusel ei lahkunud Saksamaal teenistusest ja ei loobunud oma auastmest tegelikult mitte ükski sõjaväelane.
Ametlikku käskkirja korrati tulutult 1942, 1943 ja 1944.
Tühi töö.
Kõik need käskkirjad lihtsalt jäid jõuetuteks paberiteks.
Rindemeeste vahel tekkinud relvavendlust ei suutnud murda ükski ideoloogia, sunni- ega parteiinstants.
Kõigi nende olude ja sõjasündmuste keerises toimus ülikummalisi stseene.
Nii näiteks 1941 aastal Valgevenes lahingute käigus, andis üks Punaarmee üksus ennast täies komplektis vangi Wehrmachti väeosale, kelle koosseisust viiendik olid tegelikult juudid saksa vormis. Väeosa sakslastest relvavennad varjasid oma kaaslasi Saksa organite eest igal võimalikul kombel.
Samas alistunud punaarmeelaste esmaseks tegevuseks oli käbedalt üles anda oma juudi rahvusest kaaslased ja muidugi üksuse komissarid-politrukid.

Endine Saksa Liitvabariigi juudi rahvusest kantsler Helmut Schmit, II MS aegne Luftwaffe ohvitser tunnistab:

"lennuväeosas kus ma teenisin, oli 15-20 minusarnast poissi...
On selge, et II Maailmasõjas Saksa mundrites võidelnud juudi rahvusest sõdurite problemaatika süva-avamine toob meieni toimunu hoopis uued ja tundmatud perspektiivid... Võibolla peame paljutki ajaloos ümber hindama..."

Pildimaterjal:
1. Hermann Aub sõduriraamat (ametlikult kuulutatud nn. "pooljuudiks")
2. Juudi rahvusest sõdurid annavad Hitleri nimel sõdurivande.
3. Ametlikult nn. "pooljuudiks" kuulutatud Horst Geitner, autasustatud Teise Klassi Raudristiga ja Hõbedase Haavatasaamismärgiga.
4. Ametlikult "pooljuudiks" kuulutatud Kommodor Paul Ascher, lahingulaev Bismarcki juhtohvitser.
5. Ametlikult nn. "neljandikjuudiks" tunnistatud Admiral Bernhard Rogge (autasust. Rüütlirist tammeoksadega, Rüütlirist, Jaapani Keisri annetatud kuldne samuraimõõk, EK I ja EK II)
6. Juudi rahvusest Wehrmachti kindral Johannes Zukertort.
7. Juudi rahvusest, Hitleri isiklik lemmik (1935a. kuulutas Hitler ta pidulikult aarialaseks) Luftwaffe kindral, Helmut Wilberg. Autasud: Hohenzollernite Rüütlirist Mõõkadega, EKI ja EKII)
8. Wehrmachti ridades läänerindel võidelnud ja Inglise vägede poolt vangistatud juudi rahvusest Anton Mayer.


Muudetud: 16-4-06 kell 14:45:29 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]

[zed]

III Reichi kõikvõimsa RSHA (Riigi Julgeoleku Peaameti -ReichsSicherheitsHauptAmt) juht Reinhardt Heidrich.
Führeri enda usaldusmees kelle võimupiiridesse kuulus kontroll GeStaPo, kriminaalpolitsei, SS:i luure ja vastuluure üle.
Kogu oma elu (mis küll polnud eriti pikk) võitles ta kuulduste vastu oma juudi päritolust. Reinhardt sündis 1904 aastal Leipzigis, sealse Konservatooriumi direktori perekonnas.
Tema perekonnalugu mainib, et ta vanaema oleks nagu abiellunud juudisoost härrasmehega alles peale tulevase RSHA juhi isa sündi.
Muidugi ei täpsustata kõiki asjassekuuluvaid "peensusi"...
Tõsi on aga see, et poisipõnnid-mängukaaslased kolkisid väikest Reinhardti tihti sõimates teda "juudivõsuks". (Sarnane lapsepõlv oli ka teisel III Reichi kurikuulsal tegelasel Adolf Eichmannil).
16 aastase noorukina liitus Heidrich Saksa marurahvusliku organisatsiooniga "Freikorps", et leevendada kuulujutte oma "juudi-vanaisast".
1920 aastate keskel teenib Reinhardt kadetina õppelaeval "Berlin" mille kapteniks oli hilisem admiral Wilhelm Canaris.
1931 aastal saab aga Heidrich Saksa sõjajõududest häbiga kinga.
Ja seda Saksa ohvitseri aukoodeksi rikkumise tõttu. (Ta olevat ajanud ligi oma otsese ülemuse alaealisele tütrele...)
Aga auahnus ei anna asu, tee edasi on võimalik ainult SS:i aparaadis.
Sihikindlalt liigub ta auastmeredelil üles.
Olles lõpuks kogu Saksa riigi noorim Obergruppenführer SS (vastab kindrali auastmele tavalises armees), üritab Heidrich igati intrigeerida oma endise heategija Canarise vastu, üritades allutada endale ja SS:ile Abwehri (Canarisele allunud sõjaväeluuret).
Canarise vastuabinõu on lihtne, ta talletab oma isiklikus šeifis paksu toimikut milles ohtralt dokumentaalseid tõendeid Reinhardt Heidrichi juudi päritolust.
On väga kummaline, et just Heidrichi initsiatiivil organiseeriti ning viidi läbi 1942 aastal Saksamaal kurikuulus Wannsee konverents "Juudiküsimuse lõplikust lahendamisest".
Väga kummaline.

Klassikaliseks näiteks III Reichi eliidi hulka kuulunud "maskeerunud salajuudist" võib pidada Luftwaffe feldmarssalit Erhard Milchi.
Tema isa oli juut, ametilt farmatseut.
Juudi päritolu tõttu ei immatrikuleeritud teda Keiserlikku Saksa Sõjakooli kuid puhkenud I Maailmasõda andis talle võimaluse liituda vastloodud õhujõududega.
Milch liitus legendaarse Saksa lennuässa Mannfred von Richthoffeni diviisiga, kus staabis teenides tutvus ka noore tähtlenduri Göring:iga.
1920 aastal võtab lennukitööstur Junkers sõjaväljalt naasnud Milchi oma protektsiooni alla, edutades teda oma kontserni ametiredelil.
1929 aastal saab Milchist Saksa rahvusliku lennukompanii Luft Hansa peadirektor.
Aimates vaistlikult ette poliitika-arenguid annab Milch tasuta kasutada LuftHansa lennukeid RahvusSotsialistliku Saksa TöölisPartei (NSDAP) liidrite propagandasõitudeks.
Olgu mis oli, aga Adolf oli hea mäluga ning talle osutatud teeneid ei unustatud kunagi.
Kohe kui natsid olid võimu haaranud, koostati üksikasjalik dokumenteeritud toimik, kus toodud tõendid kinnitasid senior Milchi suguvõimetust.
Erhardi isa aga olevat hoopistükkis "tubli naabrimees", parun von Beir!

Göring hirnus nii et kõver: " Jah, Milchist tegime sohilapse, aga selle eest siniverelise...!"
Kui 1940 aastal tekkis natsijuhtkonnas sõnelus teemal, kas anda Milchile Rüütlirist, olevat Göring resoluutselt teadanud: "Oma staabis otsustan mina, kes on juut ja kes ei ole...!"

Feldmarssal Milch juhtis praktiliselt kogu sõja vältel Göringu varjus Luftwaffet, osales saksa "imelennuki" Me 262 ja rakettrelvade "FAU" loomises.
Peale sõda veetis Erhard Milch sõja võitnud liitlaste otsusel üheksa aastat vanglas, hiljem kuulus kuni elu lõpuni kontsernide "Fiat" ning "Thüssen" juhatusse.

Pildimaterjal:
1. Feldmarssal Erhard Milch (vasakul), üks Hitleri aarialaseks kuulutatud lemmikutest. Autasustati Rüütliristiga 1940 eduka Norra hõivamis operatsiooni eest. (link)
2. "Kahtlase" päritoluga Reinhardt Heidrich, "Judenfrei-projekti" peaarhitekt. (link)
3. Teine sama päritolu ja kaliibriga tegelane Adolf Eichmann.(link)

Tõin siin kirjutises vaid mõned faktid sellest tegelikkusest mis viitavad teatud põhjustel siiani väga ühekülgselt käsitletud osale III Reichi ajaloos.

Eelmisel nädalal ilmutati maailma uudisteagentuurides teade, et Saksamaa avab oma WWII -aegsed arhiivid... Kas on neid materjale võitjate-liitlaste poolt "rehitsetud-sõrmitsetud" ei oska arvata... Loodame, et üht-teist saame teada mis tegelikult ikkagi toimus, või veel tähtsam MIKS TOIMUS?
Peab ka see "müür" ükskord langema...pääsu pole!

Muudetud: 24-4-06 kell 09:47:30 zed

[zed]

"Suur Lenin ta oli nii üllas...ja lapsi ta võtaks meid sülle..."
Seda imalat laulukest mäletavad nõuka ajal elanud.
Kõik riigid, riigikorrad, valitsejad, diktaatorid armastavad end kujutada kui Madonnat lapsukesega ikoonil.
See kihk on sügaval inimloomuses ja kultuuris. Eriti just õhtumaal. Polnud erandiks ka Adolf Hitler.
Säilinud on III Reichist sellel teemal tohutult materjali. Nüüd on midagi taaasilmutatud ka Eestis.
Raamatuke ADOLF HITLER ja LAPSED.

"Adolf Hitler ja lapsed ilmus esimest korda II maailmasõja ajal Tallinnas. Tegemist on klassikalise propagandaväljaandega – kõik suured juhid on tahtnud end näidata ka laste suurte sõpradena. Selline oli trükise järgi ka Adolf Hitler, kes päästis Eesti lapsed ja nende emad ja isad Moskva enamlaste hirmutegude eest (link). Tekst on peale eesti keele ka inglise, saksa, läti ja soome keeles."

Vaata täpsemalt www.raamat. ee (link)

Keda see ajajärk huvitab tasub lugeda. Annab tunnetust toimunust ja valitsenud mentaliteedist. Ja mine-sa-tea, äkki kaob teine riiulitelt ühtäkki nagu "kuulsate" Siioni Tarkade Protokollidega meil juhtus.


Muudetud: 27-4-06 kell 18:13:08 zed

[Weizen]

Wehrmachti sõdurile võis avaneda 1942 a. suvel Ukrainas, Poltava raudteejaamas erakordne vaatepilt. Reisirongile marssis väga kummaline sõjaväeüksus, mis koosnes eranditult noortest, 17 kuni 24 aastastest, blondidest ja siniste silmadega neidudest. Nad kandsid elegantset taevakarva sinist vormi mille jakkidel olid SS-i tunnused.
See Himmleri algatusel moodustatud üksus oli üheks osaks loodavale uuele ja puhtamale aaria kogukonnale Antarktikas.
Kõige huvitavam seik selles kirjutises on see, et üks selliste neidude koolituslaager olevat asunud Hiiumaal Ristna poolsaare lähistel. Eestikeelsest netist midagi sellele viitavat küll ei leidnud. Äkki kellelgi teisel on rohkem õnne? Ei tea kas Antarktika jääkilbi all voolab lisaks avastatud jõgedele ka väikeses koguses eesti verd!?

[Müstik]

Vat see on küll huvitav teave. Esimest korda kuulen, et Hiiumaal oli SS-i neidude koolituslaager. Kas see on sellel sinu poolt antud inglise keelsel lingil kirjas?
Aga mis sellesse eesti veresse puutub, siis ega ju seda Antarktika baasi seal veel avastatud ei ole ja ega vist niipea avastata ka. Aga eestlasi leidub ju kõikjal, miks mitte siis ka Antarktikas paksu jääkihi all!

[Weizen]

Ka mina kuulsin (või õigemini lugesin) sellest esimest korda. Ega ma väga tõe pähe ka kõike ei võta, mis seal Internetis kirjas on, aga huvitav sellegipoolest. Äkki oskab selle teema autor Zed selle kohta midagi arvata, tema on kindlasti selle temaatikaga kõige enam kursis. See info on kirjas seal lehel järgmise pealkirja all:
1944: SECRETS OF THE ANTARCTIC REICH

Muudetud: 28-4-06 kell 16:56:38 Weizen

[zed]

SS õppelaager Ristnas.

On teada, et Tsaarivenemaa alustas Hiiumaal Ristnas Peeter Suure merekindluse ühe tugipunkti rajamist.
Katkes see oktoobrimässuga 1917.
Valminud militaarrajatised, mõned hooned, kasarmud olid Eesti Vabariigi ajal Eesti sõjaväe ja piirivalve käsutuses.
1940 alustasid Eesti okupeerinud Punaväed Ristnasse, samasse paika kaugelaskesuurtükiväepatarei BS-42 (IV-130/50) rajamist.
Üritus katkes 1941 seoses Saksa vägede tungimisega Eesti saartele.
Peale sõda jätkas NL poolelijäänut.
Rajati rannapatarei BS-.... (III-130/50).
Kas enne II MS rajatud kompleksi säilinud rajatised olid sõja ajal Saksa vägede kasutuses? Arvata võib, et jah.
Sihtotstarbel rajatut on alati mugav kasutada samal sihtotstarbelisel eesmärgil.

Vägagi võimalik, et SS tegeles seal millegi GEHEIM ehk salajasega.
On ju poolsaart lihtne eraldada, kaitsmaks seda võõraste silmade eest.

Peaks muidugi uurima kohaliku militaarseltsi tegijate käest.
Äkki keegi veel mäletab midagi. (link)

Taevasinine vorm.

Olen sellist väga ilusat helesinist vormi näinud Harkivis ja Lvivis Ukraina Iseseisvuslaste miitingutel muldvanade taatide seljas.
See oli nn. Bandeeralaste vorm.
Vorm on väga pilkupüüdev, eriti vormimüts.

Ukraina iseseisvuslased tegid teatud määral koostööd II MS ajal ka Saksa vägedega.
Need "blondid tädid" olid siis eelduste kohaselt kas Ukraina rahvuslaste üksuste vormis või oli SS midagi eraldi kujundanud "vormilt rahvuslikku, sisult..."

Kadunud blondid

Nn. Aaria "kategooriatele" vastavaid indiviide koguti SS Rassiplaneerimisvalitsuse osakonnale alluva allorganisatsiooni (kummalise koodnimetusega "Morgenrot"-(koidupuna)) SS:i eriüksuste poolt mitmetest okupeeritud riikidest.

Selleks oli loodud terve tugipunktide võrk.
Enamuses olid need blondid, sinisilmsed indiviidid (noored naised ja lapsed) pärit slaavi rahvaste hulgast (poolakad, tšehhid, venelased, ukrainlased, valgevenelased).
Andmeid, et sarnast selektsiooni oleks läbi viidud Eestis ja Lätis mul ei ole.
III Reichi ametliku rassipoliitika kohaselt olid eestlased 100% aarialased.
Siin polnud midagi selekteerida.

III Reichi teemas mainisin nn. "kadunud riigisakslasi":
(Saksamaal oli kõik, mis puudutas statistikat ja arvepidamist (oli seal ju riigimetsaski igal puul number ja pass) väga kõrgel tasemel.
Ometigi on fakte, et alates 1939. aastast hakkasid Reichile lojaalsed riigisaksa kodanikud kummaliselt kaduma.
Kuna andmed on mitmekordselt dubleeritud, kirikuraamatud (sünnid, surmad), tööamet, rahvastikuamet, muud eri ametkonnad, sõjaväearhiivid, politsei- ja Gestapo arhiivid, samuti koondus- ja töölaagrite arhiivid on siiani enamuses säilinud.
Praegu on näiteks võimalik (toetudes arhiiviandmetele) küllaltki täpselt taastada iga Saksa sõduri elutee ja saatuse.
Sama ka tsiviilelanikkonnal.
Andmed puuduvad aastatest 1939 – 1943 praktiliselt 140.000 inimese kohta.
Ma ei räägi ajast 1944 ja edasi (Dresdeni pommitamine, Punaarmee hirmuteod jm.)
Enamusel kadunud riigitruudel kodanikel on arhiivimaterjalides märge – saadetud riigiametisse.
See pädeb nii koduperenaiste, hitlerjugendi liikmete kui tööliste, teenistujate kohta. Mis oli nende inimeste saatus, kus asus see “riigiamet”?).

Sarnast rassiselektsiooni viidi läbi ka kohustuslikus korras Ida-aladelt Saksamaale nn. "töökohustusse" saadetud isikute hulgas.
Nende "aariaverd" inimeste saatusest ei ole sõjajärgselt midagi teada.

On muidugi erinevaid arvamusi liikvel.
Tuleme varsti nende juurde tagasi kui jõuame III Reichi teemaga Lõuna-Ameerika juurde ja uurime veidi Saksa kolooniaid Ladina-Ameerikas, natside seotust Argentiina ja Peroni režhiimiga, Argentiina tuumaprogrammi ja saladusliku SS kindrali Kammleri meeskonnas töötanud eestlaste osa selles.
Natuke puudutame ka 1964 aastal Amazonase ürgmetsast leitud ja väidetavalt Mengele juhitud mahajäetud rassiselektsioonibaasi.

Niisiis,
1. Ristnas oli juba enne sakslasi militaarrajatisi.
Koht oli tühjendatud kohalikest elanikest 1940-41 Punaarmee poolt.
Paika oli sakslastel hea kasutada hašš-hašš asjade tarbeks...
2. Ukraina rahvuslastel oli tõesti helesinine vorm.
Võibolla andsid sakslased sellele veel oma "värvingu" ideoloogiliselt.
3. II MS ajal jäi Euroopas massiliselt jäljetult kadunuks aarialaste "kriteeriumitele" vastavaid inimesi (lapsi ja noori elujõuliseid naisi).

Muudetud: 29-4-06 kell 15:11:17 zed

[zed]

Alustasime kirjutist III Reichist faktiga lähiajaloost:
...Kui hiljuti korraldati Euroopa Ühenduses küsitlus kõige silmapaistvama isiku määramiseks ajaloos, kes viimasel sajandil mõjutas maailma, oli vastus ettemääratav.
See oli Adolf Hitler.
Tulemus oli sedavõrd ebasobiv ideoloogiliselt, et küsitlejatel tuli laiendada ajavahemikku kahele sajandile.
Tulemus sama.
Seetõttu otsustati ametlikult välja kuulutada auväärne teine koht, Karl Marx...

See mees, ükskõik mis kombel ka me temasse ja tema tegevusse ei suhtuks sisemas, jättis jälje ajalukku.
Oleme siis nõus valitseva, võitjate loodud ja kanoniseeritud ajalookäsitlusega või mitte.
Tema elust on kirjutatud terve väikese raamatukogu jagu teoseid ning uurimusi, linastatud filme.
Arvata võib, et kirjutatakse-linastatakse veel.
Mu eesmärk ei ole nüüd Teile neid kõiki ümber jutustada.
Uuriksime ainult selle mehe elu lõppu millest kõige erinevamad allikad pajatavad eri versioone, legende ja müüte ning mis suurpäraselt langevad kokku meie foorumi temaatika ning ainestikuga.

1999 aastal ilmutati ühes väikeses Tšiili ajalehes ühe eaka vanahärra suripilt...
Suri see 109 aastane mees Ladina-Ameerikas, ühes kohalikule Saksa rahvusrühmale kuuluvas mägivillas...
Taadist ei jäänud eriti palju maha.
Kohalikud teadsid rääkida, et see härra oli elanud erinevates Ladina-Ameerika maades, põhiliselt raskesti ligipääsetavates kohalikes Saksa kolooniates, tihti oli tal külas käinud aga saladuslikke kõrgeaulikke külalisi uhkete limusiinide ja helikopteritega.

Ametlik ajalugu kirjutab, et 1945 aasta maikuus langesid Adolf Hitleri ja tema kaasa Eva Brauni maised jäänused Berliini Führerpunkri õuel pommiaugus, Punaarmee vägede kätte.
Mida jutustavad meile juhtunust Punaarmee eriorganite (NKVD, KGB, FSB) arhiivid?
Milliseid fakte on võimalik tuvastada ja mida on jäetud dokumenteerimata?
(Jätkub)

Muudetud: 3-5-06 kell 16:30:07 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]

[Müstik]

On küll see vanahärra Adolfi moodi.
Aga samahästi võib ta olla ka ükskõik missugune gestaapolane, kellel õnnestus Ameerikasse pakku minna. Neid pagulasi SS-lasi oli ikka päris suur arv ju.

[zed]

Enne kui asume vene arhiivimaterjalide kallale, loetleks üles mõned küsimused, mis seoses toimunuga 1945 aasta kevadel Berliinis, vaevavad siiani uurijate päid.

1. Mida pidi tähendama admiral Dönitzi poolt 1943 aastal III Reichi koosolekul lausutu:
"...Saksa allveelaevastik on uhke, et maailma teises otsas, suutis ta luua Führerile ligipääsmatu kindluse... tohutu sooja õhuga koobastesüsteemi... meie päevade ©hangri-La..."

2. Mis oli 1945 aasta 20. aprillil Berliinist Führerbunkrist Martin Bormanni poolt admiral Dönitzille saadetud (ja liitlaste poolt kinnipüütud) raadiotelegrammi tähendus: "Tierra del Fuego..." (Tulemaa)?

3. Kuhu suundusid 13. aprillil 1945 Kieli sadamast teeleasunud III Reichi reliikviate ja nazi-juhtkonna isiklike asjadega lastitud erikonstruktsiooniga allveelaevad U-530 kapteni Otto Wermauthi ja U-977 kapteni Heinz Schifferi juhtimisel salaoperatsiooni "Valküür 2" raames?

4. Kuhu pidi suunduma liitlaste poolt Berliinis Branderburgi ajutiselt lennuväljalt tabatud Saksa õhujõudude kauglennu kuuemootoriline eksperimentaallennuk Junkers? Kuidas osutus selle lennuki teine eksemplar olevat 1945 aasta suvel Argentiinas?

5. Mis oli SS:i juhtkonna salaoperatsiooni "ODESSA" lõppeesmärk?

6. Miks ei ole siiani tehtud Venemaa valdustes olevate väidetavalt Adolf Hitleri maiste jäänuste DNA analüüsi?


Vanemad foorumilugejad mäletavad vene iidolteleseriaali "Seitseteist kevadist hetke". Kindalsti ka seriaali üht kandvamat tegelaskuju Heindrich Müllerit. (link)
Seriaalis esitas seda tegelast suurepärane vene draamanäitleja Leonid Bronevoi. (link)
(Käivad muidugi kõlakad, et sellesse osasse olid Moskva telefilmi-tegelinskid kaalunud ka meie Einari Koppel:it, kes kahtlemata oleks samuti selle osa suurepäraselt välja kandnud, aga see selleks...)

Peab mainima, et Heinrich Mülleri, kurikuulsa GeStaPo juhi maine elutee arvatakse lõppenuks viimastel sõjapäevadel.
Eksisteerib isegi selle musta vormi kandnud SS kindrali kalmuküngas.
Ometigi osutus selle väidetavalt Mülleri hauakünka avamisel maetuks kogunisti kolm keha. Ükski neist ei omanud Heinrich Mülleriga mitte midagi ühist.

Praeguseks, kus on avaldatud erinevate maade eriteenistuste selleaegseid materjale ametlikult, aga ka üht-teist "kõveraid teid" pidi laiemale üldsusele ligipääsetavat "kraami", võib küllaltki kindlalt väita, et mitmedki III Reichi juhtfiguurid ei hukkunud, vaid lihtsalt kadusid sõja võitnud liitlaste vaateväljast.

On tõendeid, et esimene kõnelus planeeritavast "enesetapust" peeti Mülleri ja Hitleri vahel 1945 aasta märtsis Riigikantselei aias, aias mille juba paari kuu pärast kaevasid kapitaalselt üles Punaarmee kangelaslikud sapöörid, otsides Saksamaa kadunud liidrite jäänuseid...

Mõlemad vestluskaaslased mõistsid, et situatsioon on väljapääsmatu.
Allaandmine ei tulnud kellegile pähe, selleks oli aeg möödas ja asjatult kulutatud jõust-energiast oleks olnud lihtsalt kahju.
Igal juhul tuli mõelda tulevikust.
Mülleril oli ettepanek varjuda esialgu Hispaaniasse, Barcelonasse.
Seda linna hinnati kui optimaalset.
Riigi üks tähtsaim sadam, millest on võimalik lihtsalt liikuda meritsi suvalisse maakera punkti.
Mülleril eksisteeris Barcelonas muidugi oma ustav agentuur ja Francogi, vana kambajõmm, oleks vajaduse korral osutanud kindlasti kaasabi.
Barcelonast edasi oleks tee, peale vajalike ettevalmistuste tegemist viinud kas Lõuna-Ameerikasse või hüpoteetilisse tugikohta Antarktikas...
Müller soovitas lennata välja Berliini Gatovi lennuväljalt.
Lennukit juhtima oli mõeldud, Saksa lennuäss Verner Baumah, Führerile ja üritusele piiritult ustav silmapaistev piloot.

Et saada selgemat ülevaadet liitlasvägede hilisema ummikussejooksnud juurdluse üksikasjadest, peab mainima Hitleri teisikut (või ühte neist).
1941 aastal kandis Heinrich Müller ette Saksa kõrgemale väejuhatusele, et GeStaPo andmetel töötab Breslau polügraafiaettevõttes praktiliselt Saksa Rahva Suure Juhi koopia.

Vaatamata mõningatele segavatele pisidetailidele, nagu vuntside puudumine, teistsugusele soengule, oli sarnasus vapustav...
Kummalisel kombel osutus see inimene Hitleri kaugeks sugulaseks, sündinuks samuti Austrias, Sillipi nimelises suguvõsas.
Härra trükitööline ise ei omanud aimugi oma võimalikust sugulusest Führeriga.
Teisik oli veidi tüsedam, samuti ta suitsetas.
Seetõttu tuli võimul teda veidi "töödelda".
Härra polügrafistilt korjati ära sigaretid, samuti pandi ta kaloritevaesele ratsioonile.
Ühtlasi korraldati väike draamakursus, Führerile ainuomaste šhestide ning käitumismallide omandamiseks.
Leitud teisik osutus vägagi andekaks.
Kiirelt omandanud kõik vajaliku saavutas ta taseme, mis oma perfektsusega pettis ära ka Hitleri lähimad kaasvõitlejad.

Liitlaste kätte sattunud tunnistajate ütluste põhjal, nägi Müller isiklikult Adolf Hitlerit viimane kord 22:el aprillil 1945 aastal, sealsamas Riigikantselei aias koos Rattenhuberi kaitsekompanii, ustava kammerteenri Linge ja kellegi tundmatuga sinises kombinesoonis, kes talutas rihma otsas Führeri lemmikoera Blondit.
Hitler eemaldus koos Linge ja tundmatuga.
Veidi aja pärast naases vaid kammerteener ja mainis vaikselt: "Peremees sõitis ära...Alatiseks."
Sõitis ära, mitte ei surnud.
Rattenhuber lisas oma poolt: "Führer jättis meid...Nüüd on meil uus Führer..." Jutt käis tunnistajate ütluste kohaselt Hitleri teisikust.
Sõja viimastel päevadel saatis Jossif Stalin Venemaalt Berliini suure eriüksuse Hitleri maiste jäänuste leidmiseks.
Ja leidsid nad kõige eelduste kohaselt Hitleri teisiku keha, või selle mis põlenud kehast järgi oli...
Et tegemist oli teisikuga, seda ei märgatud kohe.
Teade "leiust" lendas kiiremas korras Moskvasse Stalinini.
Jäänuste hoolikamal, detailsemal uurimisel, märgati mitmeid küsitavusi, aga nendest otsustati arusaadavatel põhjustel vaikida.
Jossif Vissarionovit¹ muidugi kahtles talle omasel moel, et leitud laip kuulub tõesti Hitlerile ja saatis Moskvast täiendavad eksperdid.
Need lisajõud avaldasid samuti kahtlust leitu audentsuses.
Ja selleks oli alust.
(Jätkub)


Muudetud: 26-7-07 kell 13:33:20 zed