Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Parakogemus kalmistul
Autor Sõnum
ccorpion666
Uustulnukas

Postitusi: 10
Liitunud: Dec 2017
02-04-2018 03:12
Postitus: #1
Parakogemus kalmistul
Ei julgenud üksi kalmistule minna, miks? Kas põhjus võis olla selles et väravad läksid ise enesest lahti, eelnevalt või midagi muud? Muidugi oli ilus, võibolla üksi oleks midagi kuulnud ka, kuid keegi poleks seda uskunud. Pärast arvataksegi, et olen loll
(selle postituse viimane muutmine: 02-04-2018 10:28 Nielander.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tinar
Tavaliige

Postitusi: 206
Liitunud: Aug 2017
02-04-2018 09:06
Postitus: #2
RE: kalmistu
(02-04-2018 03:12 )ccorpion666 Kirjutas:  Ei julgenud üksi kalmistule minna, miks? Kas põhjus võis olla selles et väravad läksid ise enesest lahti, eelnevalt või midagi muud? Muidugi oli ilus, võibolla üksi oleks midagi kuulnud ka, kuid keegi poleks seda uskunud. Pärast arvataksegi, et olen loll

Kalmistule ei minda uudishimutsema ja seiklusi või parakogemusi otsima.
Endal oli selline kogemus: läksin kord läbi ühest maakoha kalmistust. Seal mu sugulased maetud...Silmasin kalmistu servas värskeid haudu ning uudishimust läksin sealtkaudu. Vahtisin neid värskeid liivakuhjasid ja pärgasid ning otsisin nimesid ning mõttes vast ehk oletasin üht teist nende kohta. Korraga oli üks vastsurnu mul peas. Tuli ja ei kavatsenud kaduda. Minu mina oli nagu kõrvale tõrjutud ning keegi võõras mõtles minu minu eest. Tunne oli väga ebamugav sest ma ei saanud enam end kontrollida. Mõttes püüdsin suhelda, et mis tal vaja on või mida tahab edasi anda aga mingit vastust ei tundnud. Oli tuntavalt ärritunud või vihane minu peale. Läks mitu tundi mööda enne kui tast vabaks sain.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
ccorpion666
Uustulnukas

Postitusi: 10
Liitunud: Dec 2017
02-04-2018 13:55
Postitus: #3
RE: Parakogemus kalmistul
Meil oli niimodi, et kalmistu väravad läksid täie pasaga lahti. Tuul see olla ei saanud, ning kolm inimest vaevalt viirastust näevad, tuule hoogu polnud ka nii palju et need väravad oleksid saanud sedamoodi lahti minna, kuid pärast need kalmistu väravad olid kinni, kalmistu väravad on ju rasked ka ning metallist või rauast võibolla olid lukus ka, me ju ei teadnud ega näinud, me ühe sõbraga kes ei läinud lolliks seal ning ei laamendanud jooksime eemale, kuid mis see jooksmine ikka meile annab kui nad tahavad kaasa tulla.
Ma täiesti usun su juttu
(selle postituse viimane muutmine: 02-04-2018 13:55 ccorpion666.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
alexa
Tavaliige

Postitusi: 78
Liitunud: Apr 2009
02-04-2018 19:14
Postitus: #4
RE: Parakogemus kalmistul
Minul meeldib kalmistul käia. Kui isa ja vanaema hauale lähen siis võtan kohe aja maha. Kalmistul on minu jaoks väga eriline energeetika, rahu. Alguses haakisid ka mulle ligi igasugused siis maadlesin ka mingi aeg selle ebameeldivusega, kuid need kadusid kohe kui kalmistu piirist väljusin. Nüüd oskan sissetungijaid blokeerida või vähemalt neil mitte lasta ennast okupeerida ebameeldivalt. On ka positiivsemaid kogemusi, emotsioone, suhtlustSmile Vahel meenutavad ja võtavad ühendust ammused tuttavad kes lahkunud. Mina ütlen et nad tulid tere ütlema, siis hakkab endal piinlik et kuidas ma nad juba olen suutnud ära unustada ja olen tänanud et nad endast märku andsidSmile Aga mis puutub väravate avanemisse, no spekuleerida võib ju paljut...aga ma usun et paanikaks pole põhjustLaugh
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
ccorpion666
Uustulnukas

Postitusi: 10
Liitunud: Dec 2017
02-04-2018 22:54
Postitus: #5
RE: Parakogemus kalmistul
jaa, kuid need võisid olla täiesti vabalt võõrad hinged, tänu sellele sõbrale me häirisime nende rahu ju Laugh
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Teloslane
Tavaliige

Postitusi: 115
Liitunud: Sep 2013
06-04-2018 14:20
Postitus: #6
RE: Parakogemus kalmistul
Surnuaedu ei pelga, võin ka öösel sealt läbi jalutada. Kalmistule minekuks peab olema vajadus ja loomulikult niisama sinna kolistama ei minda. Enamus inimesi ei tihka sinna üldse ühelgi ajal minna, kui siis ainult kellegiga koos. Üheks mõtlemise viisiks on: "Vot seal puu taga on Koll", kuid tegelikult pole tuhkagi, vaid alateadvuses peituvas hirmus ja kujutluses on asi.
Ja, kas seal varjavas, sulle ohtlikuks kujutataval füüsilisel isikul on iseenesest tore seal viibida? Kaagid viibivad ikka veidi valgustatud alal. Neis peitub juba endas hulgaliselt paha, et surnuaiale nad juba ei lähe.
Palju aastaid tagasi sai Pimedusega ja Hämarikuriigi vaimude seltsis oma hirmude tasakaalustamiseks nn trenni tehtud. Usun, et eksistentsi poolt niisama olukordi ette ei tooda, vaid katsumus on vaimu edaspidiseks arenguks ja kui keegi soovib arendada endas peidetud meediumannet, siis eeltingimuseks on mitte karta Pimedust.
Selles lõigus küll mingit paravärki pole, aga soovin antud kogemust jagada.
Siselinna kalmistu kõrval asub Tallinna Vangla. Vene ajal nimetati seda asutust 5. tsooniks ja territooriumi valvasid ajateenijad. Erinevate olukordade tõttu sattus üks tuttav sinna kinnimajja. Ta palus ükskord, et ma talle üle aia paki viskaksin (kinnipeetute slängis "kesser") ja just sealt, kus tunnimees oma rohelisest tornist ümbrust jõllitab (karauuli vahtkonnal oli tegelikult täiesti pohhui, mida väljaspool planku ja okastraate tehti). Viskasin kauba üle ja peale seda hakkas vanglast sireen kostma. Oli hämar aeg ja plagasin surnuaia sügavusse. Varjusin kalmude vahele ja kuulsin sõdurite käsklusi ja nägin läbi ristiderägastiku mind otsimas ja pealegi koeraga. Suurest pabinast ja hirmust lösutasin mitu tundi kääbaste vahel. Kuulasid igat krõpsu. Suht vinge tuul oli, kuskilt kukkus raske oks ja jälle kukkus kuskil midagi, ümberringi nagises ja sisises kogu aeg miski jne. Nüüd tean, et see oli hirm, mis kõik krõbinad mitmekordseks tegi.
Sel ajal ma esoteerikaasjaga ei tegelenud ja ei osanud mingeid vaimegi ette kujustada, vaid kartsin hoopis füüsilise maailma isikuid. Mäletan, et millegipärast sosistasin "Austatud surnud, ma ei tulnud siia lebama nalja pärast, vaid varjan ennast kurjuse ja vastutuse eest." Lõpuks hiilisin sealt pilkasest pimedusest minema ja see päev lõppes turvaliselt. See oli õudne. Niiviisi sai kümneid kordi käidud. Ükskord pimeda ajal surnuaiasisesel teel tuli vastu keegi. Mõtlen siiani, mida tonti ta seal pimedas uitas, keset ööd ei jalutata surnuaial?! Vaevalt ta öösel kedagi seal leinamas käis või käis ka viskamas?

Aastaid tagasi, kauges linnas läbisõidul külastasin sugulase kalmu. Korjasin suuremad oksad, pühkisin plaati ja läitsin küünla. Viibisin seal oma viis mintsa ja kobisin autosse. Teel koju hakkas järsku nii halb, pea huugas ja okserefleks kippus peale. Palusin teha peatuse, et autosisustust mitte räpaseks teha. Tuulutasin end rõskes õhus, puhastasin energiavälja energeetiliselt kätega ja laususin: "Vaimud, kes minuga kaasa tulid, palun lahkuda kohe! Jeesus Kristuse nimel. Aamen". Peale seda, nagu polnudki enam midagi.
Rääkisin sellest olukorrast ühe teadmanaisega ja ta väitis, et surnuaialt ei tule kaasa mitte ekslevad vaimud, vaid sealt korjatakse üles viha, solvumise ja pettumuste energiaid, mida jätavad sinna maha leinajad, kes kaeblevad päevast-päeva haua kõrval: "Oh, miks sa mind üksi jätsid? Mida ma nüüd tegema hakkan?" Või näiteks: "Leidsid endale õige lõpu, olid nuhtluseks kõigile..." jne väljaütlemised. Sõnades peitub energia ja vihaenergia on tugev.

Inimesed armastavad surnuaial kõndides lugeda hauaplaatidel olevaid võõraid nimesi ja hääldavad neid isegi valjusti. Pealegi arvutatakse välja palju too ja too elas? Tõesti, kui otsid meelest läinud kalmu, siis loe ainult esimene nimi. Mida terve nimi sulle annab, sellega äratad vaimu ja osutad talle tähelepanu ning polegi ime, kui ta sulle seltsiliseks kipub.
Surnuaialt lahkudes ära vaata tagasi. Ütle mõttes või kuuldavalt: "Keegi minuga kaasa ei tule. Teie koht on siin. Jeesus Kristuse nimel. Aamen."

Igaühe hinges on peidus teemant, mille üks tahk vajab veel lihvimist, et sellest kujuneks kirgas briljant.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
zzz34
Veteran

Postitusi: 939
Liitunud: Dec 2009
09-04-2018 19:05
Postitus: #7
RE: Parakogemus kalmistul
(06-04-2018 14:20 )Teloslane Kirjutas:  Surnuaedu ei pelga, võin ka öösel sealt läbi jalutada. Kalmistule minekuks peab olema vajadus ja loomulikult niisama sinna kolistama ei minda. Enamus inimesi ei tihka sinna üldse ühelgi ajal minna, kui siis ainult kellegiga koos. Üheks mõtlemise viisiks on: "Vot seal puu taga on Koll", kuid tegelikult pole tuhkagi, vaid alateadvuses peituvas hirmus ja kujutluses on asi.
Ja, kas seal varjavas, sulle ohtlikuks kujutataval füüsilisel isikul on iseenesest tore seal viibida? Kaagid viibivad ikka veidi valgustatud alal. Neis peitub juba endas hulgaliselt paha, et surnuaiale nad juba ei lähe.
Palju aastaid tagasi sai Pimedusega ja Hämarikuriigi vaimude seltsis oma hirmude tasakaalustamiseks nn trenni tehtud. Usun, et eksistentsi poolt niisama olukordi ette ei tooda, vaid katsumus on vaimu edaspidiseks arenguks ja kui keegi soovib arendada endas peidetud meediumannet, siis eeltingimuseks on mitte karta Pimedust.
Selles lõigus küll mingit paravärki pole, aga soovin antud kogemust jagada.
Siselinna kalmistu kõrval asub Tallinna Vangla. Vene ajal nimetati seda asutust 5. tsooniks ja territooriumi valvasid ajateenijad. Erinevate olukordade tõttu sattus üks tuttav sinna kinnimajja. Ta palus ükskord, et ma talle üle aia paki viskaksin (kinnipeetute slängis "kesser") ja just sealt, kus tunnimees oma rohelisest tornist ümbrust jõllitab (karauuli vahtkonnal oli tegelikult täiesti pohhui, mida väljaspool planku ja okastraate tehti). Viskasin kauba üle ja peale seda hakkas vanglast sireen kostma. Oli hämar aeg ja plagasin surnuaia sügavusse. Varjusin kalmude vahele ja kuulsin sõdurite käsklusi ja nägin läbi ristiderägastiku mind otsimas ja pealegi koeraga. Suurest pabinast ja hirmust lösutasin mitu tundi kääbaste vahel. Kuulasid igat krõpsu. Suht vinge tuul oli, kuskilt kukkus raske oks ja jälle kukkus kuskil midagi, ümberringi nagises ja sisises kogu aeg miski jne. Nüüd tean, et see oli hirm, mis kõik krõbinad mitmekordseks tegi.
Sel ajal ma esoteerikaasjaga ei tegelenud ja ei osanud mingeid vaimegi ette kujustada, vaid kartsin hoopis füüsilise maailma isikuid. Mäletan, et millegipärast sosistasin "Austatud surnud, ma ei tulnud siia lebama nalja pärast, vaid varjan ennast kurjuse ja vastutuse eest." Lõpuks hiilisin sealt pilkasest pimedusest minema ja see päev lõppes turvaliselt. See oli õudne. Niiviisi sai kümneid kordi käidud. Ükskord pimeda ajal surnuaiasisesel teel tuli vastu keegi. Mõtlen siiani, mida tonti ta seal pimedas uitas, keset ööd ei jalutata surnuaial?! Vaevalt ta öösel kedagi seal leinamas käis või käis ka viskamas?

Aastaid tagasi, kauges linnas läbisõidul külastasin sugulase kalmu. Korjasin suuremad oksad, pühkisin plaati ja läitsin küünla. Viibisin seal oma viis mintsa ja kobisin autosse. Teel koju hakkas järsku nii halb, pea huugas ja okserefleks kippus peale. Palusin teha peatuse, et autosisustust mitte räpaseks teha. Tuulutasin end rõskes õhus, puhastasin energiavälja energeetiliselt kätega ja laususin: "Vaimud, kes minuga kaasa tulid, palun lahkuda kohe! Jeesus Kristuse nimel. Aamen". Peale seda, nagu polnudki enam midagi.
Rääkisin sellest olukorrast ühe teadmanaisega ja ta väitis, et surnuaialt ei tule kaasa mitte ekslevad vaimud, vaid sealt korjatakse üles viha, solvumise ja pettumuste energiaid, mida jätavad sinna maha leinajad, kes kaeblevad päevast-päeva haua kõrval: "Oh, miks sa mind üksi jätsid? Mida ma nüüd tegema hakkan?" Või näiteks: "Leidsid endale õige lõpu, olid nuhtluseks kõigile..." jne väljaütlemised. Sõnades peitub energia ja vihaenergia on tugev.

Inimesed armastavad surnuaial kõndides lugeda hauaplaatidel olevaid võõraid nimesi ja hääldavad neid isegi valjusti. Pealegi arvutatakse välja palju too ja too elas? Tõesti, kui otsid meelest läinud kalmu, siis loe ainult esimene nimi. Mida terve nimi sulle annab, sellega äratad vaimu ja osutad talle tähelepanu ning polegi ime, kui ta sulle seltsiliseks kipub.
Surnuaialt lahkudes ära vaata tagasi. Ütle mõttes või kuuldavalt: "Keegi minuga kaasa ei tule. Teie koht on siin. Jeesus Kristuse nimel. Aamen."
Mul vastikud kogemused. Kolga-Jaani surnuaia väravas ilmusid kusagilt nn. "tapjamesilased", õnneks seisin oma bemmi kõrval, kuhu kohe sain varjuda ja mis mind päästis. Lendasid massiliselt vastu klaase puruks, kōik oli kollast plõga täis... Istusin seni autos kui oli rahulikuks jäänud, ei saanud ära sõita, noorik nokitses oma sugulaste kalmul, mul oleks see käik vist viimaseks jäänud, kuigi varemalt olime aastaid seal käinud. Hiljuti sai käidud läänevirus kellegi matusel, kabelis kadunukese kohal rippus paljude pirnidega valgusti, mille pirnid hakkasid kaootiliselt vilkuma jutluse ajal, kõik panid seda imeks...

Sent from my G3311 using Tapatalk
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tinar
Tavaliige

Postitusi: 206
Liitunud: Aug 2017
09-04-2018 22:16
Postitus: #8
RE: Parakogemus kalmistul
Surnuaiad on muidu iseenesest põnevad oma olemuselt. Iga surnuaed kujutab endast nähtamatus maailmas omaette üksust millel on konkreetsed piirid, piire valvavad valvurid, väravad või sissepääsud ja valvurid nendel, surnute grupid kus grupeerumine on toimunud kas maetute omavahelise suguluse või muu alusel, juhtkond või liider jne. Kui surnuaeda siseneda siis võiks sellega arvestada. Kõigil maetutel on võimalik kontakt iga muu surnuaiaga sest kõik maailma surnuaiad pidavat olema sealpoolsuses omavahel ühenduses.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog