06-04-2018 14:20
Postitus: #6
RE: Parakogemus kalmistul
Surnuaedu ei pelga, võin ka öösel sealt läbi jalutada. Kalmistule minekuks peab olema vajadus ja loomulikult niisama sinna kolistama ei minda. Enamus inimesi ei tihka sinna üldse ühelgi ajal minna, kui siis ainult kellegiga koos. Üheks mõtlemise viisiks on: "Vot seal puu taga on Koll", kuid tegelikult pole tuhkagi, vaid alateadvuses peituvas hirmus ja kujutluses on asi.
Ja, kas seal varjavas, sulle ohtlikuks kujutataval füüsilisel isikul on iseenesest tore seal viibida? Kaagid viibivad ikka veidi valgustatud alal. Neis peitub juba endas hulgaliselt paha, et surnuaiale nad juba ei lähe.
Palju aastaid tagasi sai Pimedusega ja Hämarikuriigi vaimude seltsis oma hirmude tasakaalustamiseks nn trenni tehtud. Usun, et eksistentsi poolt niisama olukordi ette ei tooda, vaid katsumus on vaimu edaspidiseks arenguks ja kui keegi soovib arendada endas peidetud meediumannet, siis eeltingimuseks on mitte karta Pimedust.
Selles lõigus küll mingit paravärki pole, aga soovin antud kogemust jagada.
Siselinna kalmistu kõrval asub Tallinna Vangla. Vene ajal nimetati seda asutust 5. tsooniks ja territooriumi valvasid ajateenijad. Erinevate olukordade tõttu sattus üks tuttav sinna kinnimajja. Ta palus ükskord, et ma talle üle aia paki viskaksin (kinnipeetute slängis "kesser") ja just sealt, kus tunnimees oma rohelisest tornist ümbrust jõllitab (karauuli vahtkonnal oli tegelikult täiesti pohhui, mida väljaspool planku ja okastraate tehti). Viskasin kauba üle ja peale seda hakkas vanglast sireen kostma. Oli hämar aeg ja plagasin surnuaia sügavusse. Varjusin kalmude vahele ja kuulsin sõdurite käsklusi ja nägin läbi ristiderägastiku mind otsimas ja pealegi koeraga. Suurest pabinast ja hirmust lösutasin mitu tundi kääbaste vahel. Kuulasid igat krõpsu. Suht vinge tuul oli, kuskilt kukkus raske oks ja jälle kukkus kuskil midagi, ümberringi nagises ja sisises kogu aeg miski jne. Nüüd tean, et see oli hirm, mis kõik krõbinad mitmekordseks tegi.
Sel ajal ma esoteerikaasjaga ei tegelenud ja ei osanud mingeid vaimegi ette kujustada, vaid kartsin hoopis füüsilise maailma isikuid. Mäletan, et millegipärast sosistasin "Austatud surnud, ma ei tulnud siia lebama nalja pärast, vaid varjan ennast kurjuse ja vastutuse eest." Lõpuks hiilisin sealt pilkasest pimedusest minema ja see päev lõppes turvaliselt. See oli õudne. Niiviisi sai kümneid kordi käidud. Ükskord pimeda ajal surnuaiasisesel teel tuli vastu keegi. Mõtlen siiani, mida tonti ta seal pimedas uitas, keset ööd ei jalutata surnuaial?! Vaevalt ta öösel kedagi seal leinamas käis või käis ka viskamas?
Aastaid tagasi, kauges linnas läbisõidul külastasin sugulase kalmu. Korjasin suuremad oksad, pühkisin plaati ja läitsin küünla. Viibisin seal oma viis mintsa ja kobisin autosse. Teel koju hakkas järsku nii halb, pea huugas ja okserefleks kippus peale. Palusin teha peatuse, et autosisustust mitte räpaseks teha. Tuulutasin end rõskes õhus, puhastasin energiavälja energeetiliselt kätega ja laususin: "Vaimud, kes minuga kaasa tulid, palun lahkuda kohe! Jeesus Kristuse nimel. Aamen". Peale seda, nagu polnudki enam midagi.
Rääkisin sellest olukorrast ühe teadmanaisega ja ta väitis, et surnuaialt ei tule kaasa mitte ekslevad vaimud, vaid sealt korjatakse üles viha, solvumise ja pettumuste energiaid, mida jätavad sinna maha leinajad, kes kaeblevad päevast-päeva haua kõrval: "Oh, miks sa mind üksi jätsid? Mida ma nüüd tegema hakkan?" Või näiteks: "Leidsid endale õige lõpu, olid nuhtluseks kõigile..." jne väljaütlemised. Sõnades peitub energia ja vihaenergia on tugev.
Inimesed armastavad surnuaial kõndides lugeda hauaplaatidel olevaid võõraid nimesi ja hääldavad neid isegi valjusti. Pealegi arvutatakse välja palju too ja too elas? Tõesti, kui otsid meelest läinud kalmu, siis loe ainult esimene nimi. Mida terve nimi sulle annab, sellega äratad vaimu ja osutad talle tähelepanu ning polegi ime, kui ta sulle seltsiliseks kipub.
Surnuaialt lahkudes ära vaata tagasi. Ütle mõttes või kuuldavalt: "Keegi minuga kaasa ei tule. Teie koht on siin. Jeesus Kristuse nimel. Aamen."
Igaühe hinges on peidus teemant, mille üks tahk vajab veel lihvimist, et sellest kujuneks kirgas briljant.
|