Eks probleemiks olegi see, et paljud ei leia kunagi oma elu tegelikku eesmärki. On inimesi, kes on siia ilma kutsutud ja valitud tegema vaimsed asju - seda ilma muutma paremaks ja aitama teisi. Samas on nad endale pähe võtnud mingid kinnisideed ja tegelavad hoopis muuga.
Paljudele aga hakatakse juba pisikesest peale selgitama, et nad peavad midagi tegema ja millegi poole püüdlema. Näiteks peavad lõpetama ülikooli jne. Ühesõnaga seatakse inimesele ette suunad, sageli tahetakse teha inimesest midagi, mida ta ei ole ja milleks ta ka ei peaks saama.
See on ikka kurb küll kui mõni avastab alles siis, kui eluküünal juba kustuma hakkab, et kogu elu on tegeletud millegagi, mis tegelikult ei olnudki tema elu eesmärk. Aga mõni ei suuda seda näha isegi siis.
Mõne isikuga on ikka samamoodi kui siis kui luigemuna kanapessa satub. Kanaema haub selle kenasti välja ja teeb luigelapsele selgeks, et otsi nüüd tõuke ja teri ja sibli, aga ära üles vaata, sest meie kanad ju ei lenda ja kui luigelaps tahab lendama hakata, siis saab talle osaks teiste kanade halvakspanu. "Sina istu siin all ja hoia oma nokk mullas"

Niisiis paljud ei suudagi (tänu oma kodakondsete selgitustele) kunagi aru saada, et tiivad kannavad ja võib tõusta üles taevalaotusesse ja ei pea olema nina mullas.
Aga kahjuks mõnaga on tõesti nii, et teed temaga näiteks nõiaringi ja ta hakkab asju nägema ja kuulma jne ja ikka ta läheb pärast sinna kanade juurde tagasi ...