Lääne Teataja, nr. 32, 18 oktoober 1933 püüab ennustada elu 100 aasta pärast.
Ning hämmastaval kombel ega päris kõigega ei pandudki mööda.
Milline on elu 100 aasta pärast?
Ühendusi peetakse õhu ja stratosfääri kaudu. Raudtee, auto ja tsiklett heidetakse kolikambri. Ühiskondlik kord muutub, trükitooted kaovad.
Guglielmo Marconi* (1874 - 1937) - Itaalia insener, "raadio isa"
Egon Friedell** (1878 - 1938) - Austria filosoof, näitleja, ajakirjanik.
Väga palju arutati selle üle, kas teistel planeetidel leidub elu.
Elu all mõeldi ka ennekõike just inimesesarnaseid mõistusega olendeid kellega oleks võimalik raadiosidet pidada.
Uudisleht, nr. 131, 7 november 1932
Pole mitte ainult võimalik, vaid üsna kindel, et inimene kord leiutab aparaadi, mille abil ta võib teistel Planeetidel elutsevate mõistusliste olenditega ühendust pidada. Millisele kummalisele ajale läheme meie nüüd vastu!
Palju uusi üllatusi toob meile lähem aastakümme. Ja inimesed muidugi rõõmustavad selle üle. Nad õpivad oma elusid kunstli. kult pikendama — võib olla kuni surematuseni. Seda saavad nad sel teel, et hävitavad oma kehast kõik kahjulikud pisilased, mis nõrgestavad keha elujõudu. Teiste Planeetide elanikud, kes sellel alal jõudnud kaugemale, annavad kord meie maakera elanikkudele nõu, kuidas end kaitseda pisilaste eest. Muutuvad kõik kultuur, tsivilisatsioon, usk ja teadused.
Sellise kõne pidas hiljuti Birmingh a m i piiskopp, kes on tuntud kui suur teadusemees. Kas toob meile — inimkonnale tnlevik suurt õnne, või õnnetust? Seda on raske öelda. Kindel on vaid see, et teadused arenevad suure kiirusega ja toovad kaela palju, palju uusi leiutisi, mis annavad maailmale hoopis uue näo ja ilme. Ning see tõik sünnib mõnekümne saabuva aasta kestel — nagu kindlasti usub Inglise piiskopp.
Kas marsil võib olla elu?
Uudisleht, nr. 11, 19 jaanuar 1936
Artikli ilmestamiseks on lisatud sellele ka omaaegsed kunstnike nägemused, milline võiks üks marslane välja näha.
Küsimusmärk taevas
Teadusemehed murravad päid Marsi inimeste Kallal. — Marsil kange külm. — Madalamad loomad võiksid seal ehk elada. Saladus, mida ei lahendata kunagi.
Marsi kanalid* - Itaalia astronoom Giovanni Schiaparelli (1835 - 1910) avastas 1877 aastal Marsi pinnalt ebaregulaarselt kitsad jooned, mida hakati kutsuma Marsi kanaliteks. Peagi hakati arvama, et need on sinna loodud mõistusega olendite poolt.
Marsi palavik (ingl. k.) - teleskoobiga tehtud esimesed Marsi vaatlused andsid ulmekirjanikele palju ainest.
Artikli juures on kasutatud Flammarioni ja Wellsi nägemusi marslastest.
Nicolas Camille Flammarion (1842 - 1925) - Prantsuse astronoom kujutas marslast ette sellisena:
Herbert George Wells (1866 - 1946) - Inglise kirjanik, üks ulmekirjanduse esimesi aluse panijaid. Wellsi "Maailmade Sõja" 1917 aasta illustratsioon(Charles Dudouyt (1885 - 1946)):
Tänapäeval võib selliseid marslasi lausa internetist tellida:
Ning hämmastaval kombel ega päris kõigega ei pandudki mööda.
Milline on elu 100 aasta pärast?
Ühendusi peetakse õhu ja stratosfääri kaudu. Raudtee, auto ja tsiklett heidetakse kolikambri. Ühiskondlik kord muutub, trükitooted kaovad.
Praegu valitseb ajajärk, kus inimesed vaidlevad, tülitsevad ja närivad üksteist. Äriilmas on suur konkurrents, teadusilmas lahkarvamised ja kunstnikkude keskel üksteise kadestamine. Iga tühja asja pärast ollakse valmis kas või kõrist kinni haarama. Mitte milleski ei suudeta leida ühtmeelt ja iga arvamus tekitab lõpmatuid vaidlusi. Ainult ühes ollakse täiesti ühelmeelel ja nimelt, et praegusaja elu on võrdlemisi närune.
Kui meie isad ja esiisad elasid halvasti, siis otsisid endile lohutust minevikust. Meie oleme aga targemad ja mõistame, et oleks rumal otsida ideaalseid eluvorme ammumöödunud aegadest ja pöörame oma pilgud tulevikku. Lennuasjandus, eetri lainete kasutamine, ja televisioon need on kõik ainult viiped meie võrdlemisi kaugete järeltulijate, tulevase inimsoo suursaavutiste udusteks kontuurideks.
Meie eest on kõik see peidetud läbinägematu eesriide taha. Keegi ei või ennustada, millised konkreetsed vormid võtab elu mõne inimpõlve möödumisel. Kuid siiski oleks väga huvitav piiluda selle eesriide taha, mis meid lahutab kaugest tulevikust.
Milline võiks olla inimeje elu 100 aasta pärast? Sellele küsimusele on kuulus leiutaja M a r c o n i* annud huvitava vastuse. Tehnika võidukäigu!. Marconi näeb tulevikus ainult tehnilist progressi: raadio, pürotehnika, õhusõit j. n. e. Kui temal läks korda oma laeva pardalt Aaria merel süüdata Sydney linna raekoja elektrituld, siis teeb tema sellest loogilise järelduse: aastal 2033. võib lihtsa nupu peale vajutamisega anda valgust ja soojust linnadele ja isegi maakohtadele, mis on eemal paljuid tuhandeid kilomeetreid Tema arvates võib Briti admiraliteet eriliste kiirte abil mõne minuti jooksul teha tuhaks mitte ainult tervet Jaapani sõjalaevastikku, vaid ka hävitada sama ruttu linnad: Tokio, Naqasaki, Jokohama ja üldse kogu Jaapani. Milline hädaoht selles varitseks aga inimsoole? Marconi ruttab trööstima, et 100 aasta pärast on tehnika arenemise tagajärjel inimeste elu sedavõrd meelitav, et nad palju kindlamini sellest kinni hoiavad kui nüüd. Inimene valitseb õhuvalda niisamuti nagu praegu maad. Raudteed, autod, trammid, autobused ja teised sarnased liiklemisvahendid heidetakse ajaloo arhiivi: inimsoole avanevad peaaegu piiramata võimalused. 100 aasta pärast seatakse kindlasti ühendus maa ja vähemalt teiste lähemate planeetide vahel. võib lennata mitte ainult kuupeale, vaid samuti jka Marsile, Merkuurile ja veenusele.
Autode ja tsiklite asemel lennukid. Austria purilennukite ehitaja Robert Kronfeldt kujutab endale elu 100 aasta pärast järgmiselt ette: Suured lennumasinad sooritavad siis oma lennuteekonna kümnete ja võib olla sadade kilomeetrite kõrgusel stratosfääris, kus liiklemist pole takistamas õhu vastusurve. Seesuguses kõrguses võib arendada kiirust mitutuhat kilomeetrit tunnis.
Omavaheliste ühenduste pidamiseks linnade keskustes aga tarvitatakse väikseid masinaid. Nii nagu nüüd jõukamad inimesed muretsevad endile autod, nii 100 aasta pärast nad muretsevad endile väiksed leanukid. Garaazhide asemele soetatakse väikesed platvormid majade juurde, kust võib sellise lennukiga õhku tõuSta ja samas maanduda.
Et aga lennuaparaadid on siiski teataval määral tülikad asjad ja sellepärast ka tehniliselt mitte täielikud, siis peab teadus tulevikus leiutama midagi otstarbekohasemat. Kohasteks abinõudeks peab tema n. n. „lennuvöösid", mis oleksid umbes samasugused, nagu seda on ujumisvöö. Kui inimene paneb enesele sarnase erilaadilise ainega täidetnd vöö ümber ja vajutab vastavale nupule, siis tõuseb ta otsekohe õhku. Meie aja kultuur kaob.
Tuntud kultuuri ajaloo autor; Egon F ri e d e l l** kardab, et meie praeguseaja kultuur hukkub ja võimalik, et 10 »aasta pärast ei jää temast enam muud jälge järele, kui niipalju, nagu seda leidub veel muuseumides. Tema arvates on siin tegemist lihtsa matemaatikaga. 19. sajand ei jätnud kivi kivile 18. sajandi kultuurist. 19. sajand andis arhiivi 18. sajandi kultuuri j. n. e. Mineviku likvideerimise protsess läheb üha kiirenenud tempos, geomeetrilises progressioonis. Selleks, milleks vanasti oli tarvis sajandeid, piisab nüüd aastakümnest. Aga võib olla, varsti ka isegi üksikutest aastatest. Sellepärast julgeb ta tõendada, et aastal 2033. ei ole meiepraegusaja kultuurist enam midagi järele jäänud. Isegi raamat kaob.
Saja aasta pärast võib leida raamatut ja üldse kõike seda, mida meie nimetame trükitooteiks kas ainult veel muuseumides või kollektsionääride kogudes. Paberit ei toodeta enam üldse või kuigi, siis hoopis teisteks otstarveteks. Suled ja pliiatsid muutuvad samuti kogujate huviobjektiks. Raamatute, broshüüride, ajalehtede asemel meie kauged järeltulijad tarvitavad erilist foneetilist plaate vöi analoogilisi esemeid. Kirjanduslikud teoseid ei kirjutata enam aga kantakse ette mingi täiusliku aparaadi ees, kus need tehakse igaveseks. Neid võib siis soovi järele kuulata istudes leentoolis või lebades voodis, olgu siis lennumasinatel või viibides teistel planeetidel, missugused vististi tol ajal on juba inimestele kättesaadavad. Oleks lapsik mõelda, et 21. sajandi inimesed hakkasid lendamiseks kasutama seesuguseid lennukeid, nagu praegu. Tuleviku aparaadid ei vaja mootoreid, propellereid, tüüre. Lennuk pannakse liikuma erilise joa abil, mis kontsentreeritakse reast keskjaamadest. Samade jugadega reguleeritakse ka planeetidevahelist ühendust, nii et aparaat, ütleme olles kuu pääl, on tegelikult siiski ühenduses maaga.
Kui meie isad ja esiisad elasid halvasti, siis otsisid endile lohutust minevikust. Meie oleme aga targemad ja mõistame, et oleks rumal otsida ideaalseid eluvorme ammumöödunud aegadest ja pöörame oma pilgud tulevikku. Lennuasjandus, eetri lainete kasutamine, ja televisioon need on kõik ainult viiped meie võrdlemisi kaugete järeltulijate, tulevase inimsoo suursaavutiste udusteks kontuurideks.
Meie eest on kõik see peidetud läbinägematu eesriide taha. Keegi ei või ennustada, millised konkreetsed vormid võtab elu mõne inimpõlve möödumisel. Kuid siiski oleks väga huvitav piiluda selle eesriide taha, mis meid lahutab kaugest tulevikust.
Milline võiks olla inimeje elu 100 aasta pärast? Sellele küsimusele on kuulus leiutaja M a r c o n i* annud huvitava vastuse. Tehnika võidukäigu!. Marconi näeb tulevikus ainult tehnilist progressi: raadio, pürotehnika, õhusõit j. n. e. Kui temal läks korda oma laeva pardalt Aaria merel süüdata Sydney linna raekoja elektrituld, siis teeb tema sellest loogilise järelduse: aastal 2033. võib lihtsa nupu peale vajutamisega anda valgust ja soojust linnadele ja isegi maakohtadele, mis on eemal paljuid tuhandeid kilomeetreid Tema arvates võib Briti admiraliteet eriliste kiirte abil mõne minuti jooksul teha tuhaks mitte ainult tervet Jaapani sõjalaevastikku, vaid ka hävitada sama ruttu linnad: Tokio, Naqasaki, Jokohama ja üldse kogu Jaapani. Milline hädaoht selles varitseks aga inimsoole? Marconi ruttab trööstima, et 100 aasta pärast on tehnika arenemise tagajärjel inimeste elu sedavõrd meelitav, et nad palju kindlamini sellest kinni hoiavad kui nüüd. Inimene valitseb õhuvalda niisamuti nagu praegu maad. Raudteed, autod, trammid, autobused ja teised sarnased liiklemisvahendid heidetakse ajaloo arhiivi: inimsoole avanevad peaaegu piiramata võimalused. 100 aasta pärast seatakse kindlasti ühendus maa ja vähemalt teiste lähemate planeetide vahel. võib lennata mitte ainult kuupeale, vaid samuti jka Marsile, Merkuurile ja veenusele.
Autode ja tsiklite asemel lennukid. Austria purilennukite ehitaja Robert Kronfeldt kujutab endale elu 100 aasta pärast järgmiselt ette: Suured lennumasinad sooritavad siis oma lennuteekonna kümnete ja võib olla sadade kilomeetrite kõrgusel stratosfääris, kus liiklemist pole takistamas õhu vastusurve. Seesuguses kõrguses võib arendada kiirust mitutuhat kilomeetrit tunnis.
Omavaheliste ühenduste pidamiseks linnade keskustes aga tarvitatakse väikseid masinaid. Nii nagu nüüd jõukamad inimesed muretsevad endile autod, nii 100 aasta pärast nad muretsevad endile väiksed leanukid. Garaazhide asemele soetatakse väikesed platvormid majade juurde, kust võib sellise lennukiga õhku tõuSta ja samas maanduda.
Et aga lennuaparaadid on siiski teataval määral tülikad asjad ja sellepärast ka tehniliselt mitte täielikud, siis peab teadus tulevikus leiutama midagi otstarbekohasemat. Kohasteks abinõudeks peab tema n. n. „lennuvöösid", mis oleksid umbes samasugused, nagu seda on ujumisvöö. Kui inimene paneb enesele sarnase erilaadilise ainega täidetnd vöö ümber ja vajutab vastavale nupule, siis tõuseb ta otsekohe õhku. Meie aja kultuur kaob.
Tuntud kultuuri ajaloo autor; Egon F ri e d e l l** kardab, et meie praeguseaja kultuur hukkub ja võimalik, et 10 »aasta pärast ei jää temast enam muud jälge järele, kui niipalju, nagu seda leidub veel muuseumides. Tema arvates on siin tegemist lihtsa matemaatikaga. 19. sajand ei jätnud kivi kivile 18. sajandi kultuurist. 19. sajand andis arhiivi 18. sajandi kultuuri j. n. e. Mineviku likvideerimise protsess läheb üha kiirenenud tempos, geomeetrilises progressioonis. Selleks, milleks vanasti oli tarvis sajandeid, piisab nüüd aastakümnest. Aga võib olla, varsti ka isegi üksikutest aastatest. Sellepärast julgeb ta tõendada, et aastal 2033. ei ole meiepraegusaja kultuurist enam midagi järele jäänud. Isegi raamat kaob.
Saja aasta pärast võib leida raamatut ja üldse kõike seda, mida meie nimetame trükitooteiks kas ainult veel muuseumides või kollektsionääride kogudes. Paberit ei toodeta enam üldse või kuigi, siis hoopis teisteks otstarveteks. Suled ja pliiatsid muutuvad samuti kogujate huviobjektiks. Raamatute, broshüüride, ajalehtede asemel meie kauged järeltulijad tarvitavad erilist foneetilist plaate vöi analoogilisi esemeid. Kirjanduslikud teoseid ei kirjutata enam aga kantakse ette mingi täiusliku aparaadi ees, kus need tehakse igaveseks. Neid võib siis soovi järele kuulata istudes leentoolis või lebades voodis, olgu siis lennumasinatel või viibides teistel planeetidel, missugused vististi tol ajal on juba inimestele kättesaadavad. Oleks lapsik mõelda, et 21. sajandi inimesed hakkasid lendamiseks kasutama seesuguseid lennukeid, nagu praegu. Tuleviku aparaadid ei vaja mootoreid, propellereid, tüüre. Lennuk pannakse liikuma erilise joa abil, mis kontsentreeritakse reast keskjaamadest. Samade jugadega reguleeritakse ka planeetidevahelist ühendust, nii et aparaat, ütleme olles kuu pääl, on tegelikult siiski ühenduses maaga.
Guglielmo Marconi* (1874 - 1937) - Itaalia insener, "raadio isa"
Egon Friedell** (1878 - 1938) - Austria filosoof, näitleja, ajakirjanik.
Väga palju arutati selle üle, kas teistel planeetidel leidub elu.
Elu all mõeldi ka ennekõike just inimesesarnaseid mõistusega olendeid kellega oleks võimalik raadiosidet pidada.
Uudisleht, nr. 131, 7 november 1932
Pole mitte ainult võimalik, vaid üsna kindel, et inimene kord leiutab aparaadi, mille abil ta võib teistel Planeetidel elutsevate mõistusliste olenditega ühendust pidada. Millisele kummalisele ajale läheme meie nüüd vastu!
Palju uusi üllatusi toob meile lähem aastakümme. Ja inimesed muidugi rõõmustavad selle üle. Nad õpivad oma elusid kunstli. kult pikendama — võib olla kuni surematuseni. Seda saavad nad sel teel, et hävitavad oma kehast kõik kahjulikud pisilased, mis nõrgestavad keha elujõudu. Teiste Planeetide elanikud, kes sellel alal jõudnud kaugemale, annavad kord meie maakera elanikkudele nõu, kuidas end kaitseda pisilaste eest. Muutuvad kõik kultuur, tsivilisatsioon, usk ja teadused.
Sellise kõne pidas hiljuti Birmingh a m i piiskopp, kes on tuntud kui suur teadusemees. Kas toob meile — inimkonnale tnlevik suurt õnne, või õnnetust? Seda on raske öelda. Kindel on vaid see, et teadused arenevad suure kiirusega ja toovad kaela palju, palju uusi leiutisi, mis annavad maailmale hoopis uue näo ja ilme. Ning see tõik sünnib mõnekümne saabuva aasta kestel — nagu kindlasti usub Inglise piiskopp.
Kas marsil võib olla elu?
Uudisleht, nr. 11, 19 jaanuar 1936
Artikli ilmestamiseks on lisatud sellele ka omaaegsed kunstnike nägemused, milline võiks üks marslane välja näha.
Küsimusmärk taevas
Teadusemehed murravad päid Marsi inimeste Kallal. — Marsil kange külm. — Madalamad loomad võiksid seal ehk elada. Saladus, mida ei lahendata kunagi.
Loetlematud teleskoopid kõigis maailmajagudes on ikka ja alati suunatud maakera lähemale naabrile maailmaruumis - planeet Marsile. Kuid ka täiuslikem teleskoop ei suuda avastada ja selgitada kõike seda, mis soovib teadlane. Näeme hiigelsuurt ja kumavalt valgustatud kumerat poolsõõri.
Tumedad varjud ja kollakad valguselaigud liiguvad üle võõra taevakeha pinna, ühinevad moonuvslikeks kujutlusteks ja kaovad samas uurimisest väsinud Pilgu ee.ö nagu põhjatusse uttu. Peened jootrcd, paiguti kahekordsed, nagu pliiatsiga ja geomeetrilise täpsusega tõmmatud, läbistavad Marsi pinna, hajudes kuskil otlatuses ja tühjuse kõrves. Aastate viisi on mõni tähetorn, nagu Flatfstaffi observatoorium Arizonas, tegelenud ainult Marsi uurimisega. Uurijad aegajalt avastavad mõne uue joone Marsi pinnal, inimsilmast tundeliseim fotoplaat märgib uusi laikusid ja varjusid, kuid sellega on seni kõik ka piirdunud.
Ka tugevaim teleskoop ja trindelikum fotoplaat on liiga nõrgad selleks, et meie silme ette manada tõelist elu naaberplaneedil. Seepärast ainult kujutlusvõime ja kunstniku fantaasia võib luua kujusid, mida arvatakse Marsil elutsevat. Oleme küllalt näinud selliseid fantastilisi maale ja joonistusi, ent kõik need jäävad siiski üksned fantaasia viljaks, mis võib olla toopärane, samas aga hoopis kaugel sellest.
Inimesed Marsil? Samasugused elusolevused nagu meie? Ainult inimese hirm ja aukartus elu teadmatuse ees on loonud arvamise, et meie naabruses maailmaruumis elutsevad samasugused olevused nagu meie. Muidu maailm oleks ju nii tühi ja võõras, meile mõistmatu oma tundmatuses. Omalajal, kui astronoomid Marsil arvasid nägevat erilisi kanaleid, valitses üldiselt arvamine, et naaberplaneet on asustatud elusolevustega, kes tehniliselt jn kultuuriliselt maakera elanikest vast koguni ette on jõudnud, nagu võiks arvata hiigelsuurte kanalite järgi, mis ulatavad peaaegu planeedi ühest äärest teiseni. Kuid see arvamine osutub petlikuks.
Maailma suurima ja täiuslikuma teleskoobi valminiisega Barnesis muutusid muinasjutuks Marsi kanalid*. Neid ei leitud ega leitud. On tõenäoline, et algelisem teleskoop eelmisi uurijäid lihtsalt pettis. Üksteisele lähedal asetsevad punktid suure kauguse tagant näisid ühendatud joonena, mida astronoomi fantaasia tõlgitses Marsi elanike poolt kaevatud kanaliteks. Uuemad uurimused seega on ümber lükanud mingisuguste kanalite olemasolu võimaluse Marsil. Keskmine temperatuur meie naaberpbaneedil on 15 kraadi alla nulli. See loomulikult pole veel otse tappev temperatuur, kuid ometi, selline külm ei saa so odustada-põhjustada elu arengut ja tekkimist kaugel taevakehal.
Bioloogiliste olevuste elu on seotud üsna kitsaste temperatuuri piiridega. Ainult ülalpool nullpunkti, kus vesi enam ei jäätu, võib elusolend pikemat aega eksisteerida. Kuid ka soojusel on oma piir. Samuti nagu külm on surmav, meile tuntud elusolendid ei talu sooiust, mis küünib üle 45—75 kraadi. Ületatakse üks või teine piir, tabab organismi külma- või soojusehalvatus, millele järgneb Peatselt täielik lõpp nii loomade kui ka taimede juures.
Mõned uurijad arvavad, et Marsil siiski leidub madalamasse liiki kuuluvaid loomadeliike, kuid ka nende oletuste tõepärasus on kaheldav. Mitmed uurijad koguni kahtlevad, kas maailmaruumis ka teistel planeetidel üldse leidub mingisugust elu. Arvatakse, et elu ei eksisteeri ka väljaspool meie päikesesüsteemi. Kuigi meie ei tunne kogu taevalaotust, ei ole ometi Põhjust selle otsusega ühinemiseks. Samuti võime uskuda, et kusagil teises, meile teadmatus ja tundmatus päikesesüsteemis leidub mõni planeet, kus klimaatilised tingimused võimaldavad elu tekkimist ja arengut.
Tumedad varjud ja kollakad valguselaigud liiguvad üle võõra taevakeha pinna, ühinevad moonuvslikeks kujutlusteks ja kaovad samas uurimisest väsinud Pilgu ee.ö nagu põhjatusse uttu. Peened jootrcd, paiguti kahekordsed, nagu pliiatsiga ja geomeetrilise täpsusega tõmmatud, läbistavad Marsi pinna, hajudes kuskil otlatuses ja tühjuse kõrves. Aastate viisi on mõni tähetorn, nagu Flatfstaffi observatoorium Arizonas, tegelenud ainult Marsi uurimisega. Uurijad aegajalt avastavad mõne uue joone Marsi pinnal, inimsilmast tundeliseim fotoplaat märgib uusi laikusid ja varjusid, kuid sellega on seni kõik ka piirdunud.
Ka tugevaim teleskoop ja trindelikum fotoplaat on liiga nõrgad selleks, et meie silme ette manada tõelist elu naaberplaneedil. Seepärast ainult kujutlusvõime ja kunstniku fantaasia võib luua kujusid, mida arvatakse Marsil elutsevat. Oleme küllalt näinud selliseid fantastilisi maale ja joonistusi, ent kõik need jäävad siiski üksned fantaasia viljaks, mis võib olla toopärane, samas aga hoopis kaugel sellest.
Inimesed Marsil? Samasugused elusolevused nagu meie? Ainult inimese hirm ja aukartus elu teadmatuse ees on loonud arvamise, et meie naabruses maailmaruumis elutsevad samasugused olevused nagu meie. Muidu maailm oleks ju nii tühi ja võõras, meile mõistmatu oma tundmatuses. Omalajal, kui astronoomid Marsil arvasid nägevat erilisi kanaleid, valitses üldiselt arvamine, et naaberplaneet on asustatud elusolevustega, kes tehniliselt jn kultuuriliselt maakera elanikest vast koguni ette on jõudnud, nagu võiks arvata hiigelsuurte kanalite järgi, mis ulatavad peaaegu planeedi ühest äärest teiseni. Kuid see arvamine osutub petlikuks.
Maailma suurima ja täiuslikuma teleskoobi valminiisega Barnesis muutusid muinasjutuks Marsi kanalid*. Neid ei leitud ega leitud. On tõenäoline, et algelisem teleskoop eelmisi uurijäid lihtsalt pettis. Üksteisele lähedal asetsevad punktid suure kauguse tagant näisid ühendatud joonena, mida astronoomi fantaasia tõlgitses Marsi elanike poolt kaevatud kanaliteks. Uuemad uurimused seega on ümber lükanud mingisuguste kanalite olemasolu võimaluse Marsil. Keskmine temperatuur meie naaberpbaneedil on 15 kraadi alla nulli. See loomulikult pole veel otse tappev temperatuur, kuid ometi, selline külm ei saa so odustada-põhjustada elu arengut ja tekkimist kaugel taevakehal.
Bioloogiliste olevuste elu on seotud üsna kitsaste temperatuuri piiridega. Ainult ülalpool nullpunkti, kus vesi enam ei jäätu, võib elusolend pikemat aega eksisteerida. Kuid ka soojusel on oma piir. Samuti nagu külm on surmav, meile tuntud elusolendid ei talu sooiust, mis küünib üle 45—75 kraadi. Ületatakse üks või teine piir, tabab organismi külma- või soojusehalvatus, millele järgneb Peatselt täielik lõpp nii loomade kui ka taimede juures.
Mõned uurijad arvavad, et Marsil siiski leidub madalamasse liiki kuuluvaid loomadeliike, kuid ka nende oletuste tõepärasus on kaheldav. Mitmed uurijad koguni kahtlevad, kas maailmaruumis ka teistel planeetidel üldse leidub mingisugust elu. Arvatakse, et elu ei eksisteeri ka väljaspool meie päikesesüsteemi. Kuigi meie ei tunne kogu taevalaotust, ei ole ometi Põhjust selle otsusega ühinemiseks. Samuti võime uskuda, et kusagil teises, meile teadmatus ja tundmatus päikesesüsteemis leidub mõni planeet, kus klimaatilised tingimused võimaldavad elu tekkimist ja arengut.
Marsi kanalid* - Itaalia astronoom Giovanni Schiaparelli (1835 - 1910) avastas 1877 aastal Marsi pinnalt ebaregulaarselt kitsad jooned, mida hakati kutsuma Marsi kanaliteks. Peagi hakati arvama, et need on sinna loodud mõistusega olendite poolt.
Marsi palavik (ingl. k.) - teleskoobiga tehtud esimesed Marsi vaatlused andsid ulmekirjanikele palju ainest.
Artikli juures on kasutatud Flammarioni ja Wellsi nägemusi marslastest.
Nicolas Camille Flammarion (1842 - 1925) - Prantsuse astronoom kujutas marslast ette sellisena:
Herbert George Wells (1866 - 1946) - Inglise kirjanik, üks ulmekirjanduse esimesi aluse panijaid. Wellsi "Maailmade Sõja" 1917 aasta illustratsioon(Charles Dudouyt (1885 - 1946)):
Tänapäeval võib selliseid marslasi lausa internetist tellida: