[alar]

Sul on käed, jalad, pea, kopsud jne. ja see kõik on üks- Sina. Autol on mootor,rattad, uksed, istmed jne. ja see on kõik üks - auto. Maal on erinevad maailmajaod, mis siiski moodustavad ühe - maailma.
Lihtsalt mõte.

[Q11]

"Aga kui on juba võimalik eristada vaatlejat ja vaadeldavat, siis ei ole kõik üks ... ? "
Jaa...aga kes eristab vaatleja ja vaadeldava? Vaatleja...

[Lorenz]

Samas jääb ka püsima väide, et kui vaadeldavat ja vaatlejat saab eristada, siis pole kõik Üks
Q11 võib vastu väita, et see eristus on illusioon, aga siis pole olemas vaatlejat, eks ole, sest midagi pole siis vaadelda. See on tõepoolest üks viis seda asja vaadelda ... aga oot, vaadelda pole ju midagi. Sellele saaks siis vastata, et kui me üldse millestki räägime, mõtleme või tajume, siis automaatselt eristame me vaatleja vaadeldavast. Eristus pole siis tajumise või mõtlemise tulem, see on eeldus.
Ka siin postitamine ning postituste lugemine eeldab seda eristust. Siinkohal ei oska ma enam mõelda, mida Q11 sellele vastata võiks, annan talle endale selle võimaluse

[Q11]

Ma vastaksin sellele niimoodi.
Kui Sa näed und. Istud kellegi väga kena vastassoost inimesega näiteks kohvikus, räägite juttu, sööte kooki, joote teed. Sa pead seda sellesmõttes reaalsuseks, et oled Sina ja see teine on Teine.
Kui üles ärkad, mõistad, et sina ja tema olite üks ja sama....Sinu enda loodud Uni....

[Lorenz]

Sest tagantjärgi on see kohtumine vaid mälestus minu teadvuses. Mälestused minu teadvuses on iseenesestmõistetavalt osa minust. Sellest ei tulene, et keegi teine on osa minust.
Kuigi jah, romantilisemat laadi mõtisklus võiks lihtsalt jõuda sinnamaale, et see keegi kallis on osa minust. Ning loota võiks ju ka, et mina olen osa temast. Õigem oleks aga vast mõelda nii, et see osa, mida me jagame, on meie suhestumine üskteisesse. Selles suhestumises on vähemalt kaks otsa ja endapoolset otsa saan ma endas vaadata küll. Samas on igal suhestumisel ka teine ots, teine pool, mida ma endas ei näe. Seda selletõttu, et teine pool kuulub sellele teisele osapoolele - võõrandamatult. Seda otsa saan ma ka parimal juhul vaid ette kujutada, aga mitte tõeks pidada, sest see oleks väivaldne teisele poolele.

Pisike kokkuvõtlik moraalitera oleks siis selline: igal suhestumisel on vähemalt kaks külge, millest vaid üks saab kuuluda mulle.

Millised on vastuargumendid?


ps
postitus on kirjutatud asju lihtsustades!

[Q11]

Noh juba see väide vajaks nagu natuke ligemat vaatlemist -„Sest tagantjärgi on see kohtumine vaid mälestus minu teadvuses“
Minu teadvus?...Et on olemas Sinu teadvus ja Minu teadvus? Kaks erinevat teadvust?
Küsimus siis tekkiks - aga Kes omab Teadvust? Mina oman...?...hmm aga Teadvus Ise ongi ju Mina...niiet?...

[Mannu]

Kui Sa näed und. Istud kellegi väga kena vastassoost inimesega näiteks kohvikus, räägite juttu, sööte kooki, joote teed. Sa pead seda sellesmõttes reaalsuseks, et oled Sina ja see teine on Teine.
Kui üles ärkad, mõistad, et sina ja tema olite üks ja sama....Sinu enda loodud Uni....

Ma tõlgendan seda nii.
Meie elu siin füüsilises reaalsuses on nagu see uni, kus istud kohvikus tolle teisega ja jood teed. Sured ära, saad teada, et see oli kõik üheainsa teadvuse unenägu. Vot siis on ju tõesti kõik üks.

Aga niikaua, kui unenägu kestab, isegi siis kui on olemas teadlikukuse sellest, et see on vaid uni ja nähtud tegelased unes on selle ühe ja ainsa teadvuse sünnitis, siis niikaua kui unenägu kestab, kestab ka illusoorne eraldatus, mis on unenäo raames . Unenägija taotlus hoiab oma une tegelasi eraldatuna ehk elus, see kutsub nad ju esile. Kui eraldatuse taotlus mingi tegelase osas nõrgeneb, siis see tegelane "kirjutatakse unenäo stsenaariumist välja" ehk sureb ühel või teisel täiesti teaduslikul viisil väliste asjaolude toimel, mis on sellesama teadvuse poolt lastud tekkida.

[Q11]

Nojah, mitte see nüüd otseselt teemasse aga astraalis võid ka näost näkku iseendaga dialoogi pidada. Päris creepy.
Jah aga selle väitega Mannu ole ettevaatlik, et „Sured ära, saad teada, et see oli kõik üheainsa teadvuse unenägu. Vot siis on ju tõesti kõik üks“
Tee lihtsamalt. Varsti mine magama. Näed und, heaküll. Aga siis saabub Sügav Uni. Nüüd proovi seal teada millestki saada. Kui õnnestub, siis kriba sellest homme siia foorumisse...

[Aadu66]

Soovitaksin alustada sellest, et ürita unes oma käsi vaadata. Nii nagu Castanjeda õpetas. Hullult läheb aega, aga kui hakkab asi sujuma, saab unes igasugu asju teha, kohtuda, pärida jne. Kui sul unes on meeles oma käsi vaadata, siis on sul ka meeles, et sa ju magad ja unes on ju kõik võimalik ja siis avastad, et , kurat, ongi. See on üsna pull kogemus, mida saad muudkui edasi ja edasi arendada. Ma mäletan, et algul unes lennates tegin kogu aeg mingeid sõtkuvaid liigutusi, nagu vee all põhjast pinnale sõtkudes. Kui ei sõtkunud, vajusid alla tagasi. Kuid mingil hetkel või keskendumise astmel selgus, et pole vajagi sõtkuda, saab ka teisiti, kenasti ja vabalt.
Üksi, ilma õpetajata, kobad küll nagu Palivere pime, aga asi seegi.

[Lorenz]

No ma ütleks siis noomoodi, et tegemist on mälestusega minus asuvas teadvuse instantsis. Selliselt öelduna säilitan oma eelneva mõtte ning adresseerin sinu universaalsuse taotluse.
Kui hästi või halvasti, selle jätan sinu otsustada


Võtame näiteks arvuti ja operatsioonisüsteemi. Oletame et meie arvutites on üks ja sama versioon ühest operatsioonisüsteemist. Aga meil on erinevad instantsid sellelst operatsioonisüsteemist. Kui sa nüüd ütled, et meil on sama operatsioonisüsteem, siis mõnes mõttes on sul õigus, mõnes mõttes aga ei ole. See on veaohtlik koht.
Üks näide võimalikust veast, mis siit välja saab kasvada on see, et ühte masinat haldav operatsioonisüsteem ei oma ligipääsu teise masina mälule - operatsioonisüsteem võib olla üks, aga instantsid on erinevad.

Analoogselt võid sa öelda, et meil on üks teadvus, aga sul puudub ligipääs minu mälule, minu mõtetele. Miks? Kuidas sina sellele vastaksid?
Minu vastus on lihtne: isegi kui väita, et meil on sama teadvus, on meil ometi erinevad instantsid sellest teadvusest, ning see erinevus seisab meie vahel, meid eraldades. Muutes meid erinevateks inimesteks.

Kokkuvõte: On võimalik rääkida teadvusest, mis on Üks, ning samas erinevatest teadvustest, seejuures endale vastu rääkimata

Küsimus: Q11, kas instantside idee juures on midagi, mis sulle ebatäpne näib?

[Q11]

"Analoogselt võid sa öelda, et meil on üks teadvus, aga sul puudub ligipääs minu mälule, minu mõtetele. Miks? Kuidas sina sellele vastaksid? "
See on jah suht tavaline küsimus?. Aga vastus on sellele lihtne. Selle esitab mõte. Sinu mõte ei saa näha minu mõtet. Sa oled üks merelaine oma suuruse ja kiirusega , mina teine. Mõlematel meil on ühine olemus-vesi. Kui Teadvus on Üks siis Mina kogeb mõlemat samaaegselt. Anomaaliad nagu telepaatia sellisel juhul aegajalt eksisteerivad. Ehk mingil imelikul kombel näen asju mida ma ei tohiks näha või teada. Aga...miks Sa arvad et Hetk Sinu mõtteid ei näe?..
"Soovitaksin alustada sellest, et ürita unes oma käsi vaadata"
Jah see on hea harjutus teadlikuks saamiseks unes. Astraalini läheb sealt veel natuke aega. Naljakas see kõik, kas pole?....

[Lorenz]

Ma ei ütle et Hetk minu mõtteid ei näe, ma ei kujuta täpselt isegi ette mis see Hetk olla võiks. Ma ütlen et Sina ei näe minu mõteid

---

No tegelikult ei tahtnid ma ka midagi konkreetset Sinu kohta öelda, aga juba öelduna pole selles ka midagi valesti. Üks inimene ei oma otsest ligipääsu teise mõtetele, see on asi, millele tahtsin tähelepanu juhtida. Ning üritasin selgitada, kuidas sellest asjast saab mõelda nii, et Mina universaalsus ja samas eraldatus on mõlemad olemas.

[Q11]

"Ma ei ütle et Hetk minu mõtteid ei näe, ma ei kujuta täpselt isegi ette mis see Hetk olla võiks. Ma ütlen et Sina ei näe minu mõteid Smile "
Hetk on Mina. Kas Sina Minana näed mõtteid? Jah, vastaksid tõenäoliselt. Meie algloomus on Üks. Sinu Mina ja minu Mina on üks ja sama...

[Loffe]

Vaatleja on sõna mis viitab seisundile mitte otseselt persoonile või isikule. Vaatleja sees on mõtted, tunded, emotsioonid - persoon. Nüüd oleneb kus on tähelepanu, mida rohkem pinnal seda rohkem ollakse persoon, mida seespool seda rohkem ollakse üks kõigega. Tuntud analoog on võibolla päike ning päikesekiir või meri ning merelained.

[Q11]

Hetk ei ole seisund. Sa olid sama kaheaastasena ja nüüd... Hetk on muutumatu Mina...

[Mannu]

Nojah, mitte see nüüd otseselt teemasse aga astraalis võid ka näost näkku iseendaga dialoogi pidada. Päris creepy.
Jah aga selle väitega Mannu ole ettevaatlik, et „Sured ära, saad teada, et see oli kõik üheainsa teadvuse unenägu. Vot siis on ju tõesti kõik üks“
Tee lihtsamalt. Varsti mine magama. Näed und, heaküll. Aga siis saabub Sügav Uni. Nüüd proovi seal teada millestki saada. Kui õnnestub, siis kriba sellest homme siia foorumisse...

Palun räägi sellest ettevaatlik olemisest, seoses minu väitega ...? Mida sa selle all täpsemalt mõtled? Või millele see vihjab?

Ma loen praegu Penny Sartori "Surmalähedaste kogemuste tarkust", selle uhal väidan. Hea raamat, kehast-välja kogemustest on seal ka. Seal onneid teise inimese mõtetele ligipääsemise juhtumeid ka üksjagu.

Sügavas unes millegi tajumist praktiseerib Tiibeti (jälle) unejooga. (Tiibetit hakkab kahtlaselt paljuks saama. ) Aga selle praktika ma olen lükanud oma päevakorrast kõrvale, ei usu end selleks suuteline olevat. Niiet minu hommikune ettekanne jääb ära

[Loffe]

Hetk ei ole seisund. Sa olid sama kaheaastasena ja nüüd... Hetk on muutumatu Mina...

Jah, seisund oli kehv sõna. Ütleme siis lihtsalt teadvus või teadvuse emanatsioon, mille sees on persoon. Vaatlejana tajume seda persooni poolt vaadates. Kas nii?

[Naut]

Ma arvasin kunagi (mitte just 2-eaastasena vist, mõnevõrra hiljem), et näe, siin aja(?)teljel seisan mina.
Selline nagu ma selles hetke täiuses just olen.
Kõigi oma tajude, tundmuste, rakkude, molekulide, kosmose, tilu ja liluga.
Ehk kõige sellega, mis moodustab minust hetkel inimese.
Kõik, mis-kes tulevad peale mind, need pole veel sellesse punkti jõudnud, kus olen mina.
Osad pole sündinud, osad on tited. Või hoopis taimed. Või muud vormid, kes siiski plaanivad inimeseks saada vblla.
Võimalik, et seetõttu on neil mõnevõrra vähem kui minul.
Inimeseks olemise kvantiteeti siis niiöelda.
Kuid seda vaid puhtalt selle teljepunkti suhtes.
Kuid aeg paindub ja mingis punktis me saame üheks.
Ehk nö. nad jõuavad mulle järgi. Meie punktid kattuvad.
Ehk siis nii selles, kui ka igas muus hetkes on nemad minus potensiaalina ka kogu aeg olemas.

Samas kõik see, mis-kes on olnud enne mind, neil on justkui rohkem kui minul.
Kõike sedasama inimeseks olemise mudru.
Nad on justkui rikkamad. Neil on rohkem inimeseks olemise kogemust. Või siis tarkust.
No paarkümmend tuhat aastat ehk kindlasti. Või rohkem.
Kuid mingis nihkes jõuan ma nendele ikka järgi.
Järelikult nende sees olen potensiaalina olemas mina.

See oligi minu jaoks see kõik-1-olemine.
Ja njuueidž polnud siis veel leiutatud.

Hiljem võis mängida veel seda, et tõmbasid selle telje üldse siuhh sealt kõigist läbi.
Kaotasid aja ära.
Ehk siis tähetolm, millest kunagi moodustus universum ja millest on siiani jäänukid meie organismis ja veel see, kus seisin/seisan praegu mina kuni tulevikuni, kus me oleme näiteks täiesti füüsisevabad helenduvad teadvused. Või mis iganes.
Nii sai ka suht toreda aja- (või aju-)vaba ühiskoogi.

[Lorenz]

Hetk on Mina. Kas Sina Minana näed mõtteid? Jah, vastaksid tõenäoliselt. Meie algloomus on Üks. Sinu Mina ja minu Mina on üks ja sama...

Mis tähendab seda, et me mõlemad saame näha mõtteid, Minana. Mitte aga ilmtingimata seda, et ma näen sinu või kellegi teise mõtteid

Saan aru, et sul on hulgaliselt kogemusi selliste asjadega, reaalset kokku puutumist nähtustega, mida sa kirjeldad. Mis on tore, väga palju selliseid inimesi vist pole. Ning kui maailm areneb edasi pea kõigis tehnoloogia valdkondades, siis hea on seda arengut mitmekesistada tajude mõistmise arendamisega. Mõni võiks nende arengute kohta isegi öelda, et üks on tehislik ning teine päris, aga need terminid jäävad siis paraku veits häguseks. Sest mis on päris areng? Aga see selleks, see mõte oli väike kõrvalepõige kõigest.

Samas mina Q11 mõtetest hästi aru ei saa hetkel, seda tuleb ka tunnistada. Ning kahtlustan, et siin mängib suurt rolli keel, terminid mida me kasutame. Kui üks peab 'mõtte' all silmas üht asja, teine teist, siis isegi ettevaatlik vestlus on keeruline. Raske on välja pääseda sellest, mida on harjutud silmas pidama, eriti kui üle tuntud-tuttava tähendusmaastiku vaatab vastu teine, hoopis tundmatu viis asjadest mõelda. Ning kui seda tähendusmaastikku juba mainida, siis eks see ongi ju üks peamisi lahutajaid, me tunnetame maailma erinevalt, seega on maailma tunnetus inimeste vahel - nende eraldaja.
Küsimus, mis jääb, käib siis füüsiliste kehade üksteisest eraldi olemise kohta, kas sellest tuleneb mingi oluline aspekt teadvuse eraldi olemise juures. Või on nii, et mingis teadvuse aspektis seda füüsilist eraldi olemist lihtsalt pole enam? Mitte lihtsalt taju tasemel, eraldiolemise mitte tajumise näol, vaid päriselt eraldiolemise kadumise näol. Taju taset pean siinkohal äärmiselt oluliseks, sest mitte kõik tajutav pole tegelikult olemas (taju välisena). Kuigi tajumise puhul on alati tõsi see, et taju on olemas.
Siinkohal kujutan juba ette, et Q11 tahab kribada paar rida selle kohta kuidas asjad ongi olemas vaid teadvuses, ning mitte kusagil mujal. On mu ettekujutusel tõepõhi all?

Analoogselt võid sa öelda, et meil on üks teadvus, aga sul puudub ligipääs minu mälule, minu mõtetele. Miks? Kuidas sina sellele vastaksid?

See on jah suht tavaline küsimus?. Aga vastus on sellele lihtne. Selle esitab mõte. Sinu mõte ei saa näha minu mõtet. Sa oled üks merelaine oma suuruse ja kiirusega , mina teine. Mõlematel meil on ühine olemus-vesi.

Pole paha lähenemine, ühe mõttega teist ei püüa, tundub igati logish. Ega siin polegi vist muud arusaamatust, kui vad see, et mina paigutan nende vahele, mida sina nimetad teadvuseks ning mõtteks, veel ühe nähtuse, mida mina nimetan teadvuseks. Ning seda, mida sina nimetad teadvuseks, seda nimetaksin mina pigem ... ületeadvuseks, arhetüübiliseks teadvuseks, millest ma tegelikult väga vähe tean. Sellistest terminitest täiesti erinevalt aru saamine muudabki meid üksteisele raskesti arusaadavaks. Noja muidugi meie maailmapilt on välja kujunenud meie erinevatest viisidest maailma näha, seda tajuda ning mõtestada, ning eks ma püüan lihtsalt sellega arvestada, lootuses leida midagi sisuliselt uut endagi jaoks

[pila]

Nendest ühistest asjadest. Emotsioonid on ühisväljad, nt kui inimene valu tundma hakkab (ka "hinge"), siis lülitub ta ühendvälja valu. See tähendab seda, et sinu tajutav valu on tohutu suur, sinu probleemi või juhtmuse tegeliku valuga, mida sa suudad produtseerida. Tundub nagu mägi langeks kaela. Nii on iga emotsiooniga. Kui seda märkab, siis on juba ennast sealt natuke kõrvale nihutatud ja teadlikuks saadud sellest, mida teed.
Sama moodi on mõtted ühisväljas. Hakkad lambist mõtlema mõtet, mis pole sinule omane mõttekäik - korduv muster ja tajud, et see on võõras. See on siis sisekõnena.

[Müstik]

Samas kõik see, mis-kes on olnud enne mind, neil on justkui rohkem kui minul.
Kõike sedasama inimeseks olemise mudru.
Nad on justkui rikkamad. Neil on rohkem inimeseks olemise kogemust. Või siis tarkust.


See oligi minu jaoks see kõik-1-olemine.
Ja njuueidž polnud siis veel leiutatud.

Siin on üks vastuolu. Juba 19. sajandi lõpus kuulutas Teosoofilise Ühingu asutaja Helena Blavatsky välja uue ajastu saabumise.

[Naut]

Siin on üks vastuolu. Juba 19. sajandi lõpus kuulutas Teosoofilise Ühingu asutaja Helena Blavatsky välja uue ajastu saabumise.

No siis, nagu öeldakse, on pekkis. : )

[Loffe]

...
Küsimus, mis jääb, käib siis füüsiliste kehade üksteisest eraldi olemise kohta, kas sellest tuleneb mingi oluline aspekt teadvuse eraldi olemise juures. Või on nii, et mingis teadvuse aspektis seda füüsilist eraldi olemist lihtsalt pole enam? Mitte lihtsalt taju tasemel, eraldiolemise mitte tajumise näol, vaid päriselt eraldiolemise kadumise näol. Taju taset pean siinkohal äärmiselt oluliseks, sest mitte kõik tajutav pole tegelikult olemas (taju välisena). Kuigi tajumise puhul on alati tõsi see, et taju on olemas.
...

Ainus milles saab olla täiesti kindel on teadlikkuse/taju olemasolu. Kõik mis kerkib tajuvälja võib vabalt olla illusioon. Kui vaadelda näiteks meie elu siis kas see pole mitte unelaadne? Mida ma tegin eile või 2 aasta eest? Millega tegelesin tunni eest? Nagu unigi see mälestus hägustub... kas ma üldse tegin midagi? Põhimõtteliselt polegi olulinegi kas kogetav on illusioon või mitte, oluline on teadlikkus/taju. Suures plaanis ei ole ilmselt muud kui üks teadvus kes ärkab läbi lõputute vormide ennast kogedes, ära tundes.

Kas füüsiline eraldatus kaob kui tähelepanu viia sissepoole? Jah kaob. Võimalik, et kui piisavalt sügavale viia siis kaob ka füüsiline keha - kes teab. Jutud käivad, et kaob

[Q11]

Päris hea Ma ise eraldaksin Teadlikuse ja taju. Tajud küll kaovad aga Teadvus (Hetk) mitte...

[akkillus]

///////////Sul on käed, jalad, pea, kopsud jne. ja see kõik on üks- Sina. Autol on mootor,rattad, uksed, istmed jne. ja see on kõik üks - auto. Maal on erinevad maailmajaod, mis siiski moodustavad ühe - maailma.
Lihtsalt mõte. ////////////

Ma saan aru mõttest, et kõik on üks. Aga kui mesilane läheb võõrasse mesilase peresse ja vahele jääb siis nõelatakse surnuks. Aga kõik on üks ju? Iga mesilasetaru sissepääsu ees on mitu kihti valvurmesilasi. Ühe kihi võib läbida toore jõuga, teise valvurikihi kavalusega. Tähendab kui ei ole märgisüsteemi või nagu parooli võõra süsteemi kohta siis läbi ei pääse. Aga kõik on üks ju? Nii võib mõelda , aga kui vahele jäetakse hukatakse kohapeal ilma kohtuta. Ja seda kuidas liikuda ühest süsteemis teise ilma karistuseta seda kirjeldab transpersonaalne psühholoogia ,mis on subjekti ülene. Tähendab, et meil ei ole ainult mina kiht, vaid ka süsteemi kiht milles elame. Ja kui tahame liikuda ühest süsteemis teise ilma probleemideta siis peab olema veel teadmised võõrastest süsteemidest. Aga see , et kõik on üks. No tegelt ei ole ju.