[Punahabe]

Kuna on eesti keele aasta ja me kõik armastame seda väikest aga visa keelt siis miks mitte luua selline teema. Siin võiks arutada kõiki keele probleeme. Näiteks ka seda kas väiksed keeled üldse on vajalikud või oleks parem kui maailmas oleksid ainult suured keeled.

[kalldunn]

Kõikide keelte puhul on kõige suuremaks probleemiks – definitsioon!
See mida praegu definitsiooniks peetakse on – kõne mehaaniline kirjeldus.
Õige definitsioon oleks aga – KUJUTLUSPILTIDE KOKKULEPPELINE HÄÄLIKULINE VÄLJEND. Siia tuleb veel lisada – liikuvast elavast energiast moodustatud------
kirjapildi puhul – vahetage häälikuline – sümbolistliku vastu – ja kõik asetseb oma kohale.
Nii et – edaspidi võiksime vaielda kujutluspiltide üle.

[I'll be back]

Ma nimetaks pigem ajaloolis-märgiliseks koordinaatide süsteemiks.

[Mannu]

Natuke väikestest keeltest (millest on mul jube kahju, et need välja surevad).

Toby Green „Retk Darwini jälgedes“, Varrak, 2002. Originaal: Toby Green „Saddled with Darwin. A Journey Through South America“, 1999. See noormees esitab väga huvitavaid mõttekäike, loodus- ja olukirjeldusi ning teemassepuutuvaid väljavõtteid teiste rändurite raamatutest. Olgu selle teemaga – loodusrahvaste keel – nimetatud kaks: E.Lucas Bridges, „Uttermost Part of the Earth“ (London, Century, 1987) ja Thomas Bridges, „Yamana-English: A Dictionary of the Speech of Tierra del Fuego“ (Mödling, Austria, 1933).

Alljärgnevalt aga Toby Greenilt leheküljed 261-266 minu kommentaaridega, millega võite nõustuda või ka mitte. Keda kommentaarid häirivad, neile soovitan ikkagi originaali.

Nelikümmend aastat pärast Darwini külaskäiku hakkas Thomas Bridges edasise misjonitöö huvides koostama yamana keele sõnastikku. Valminud töös oli 32 000 sõna ja muutelõppu, mille arv võinuks Lucas Bridgesi andmetel olla veelgi suurem. Kuulates arusaamatute sõnade lakkamatut voolu, arvas Darwin, et kuuleb ikka ja jälle ühtesid ja samu sõnu ning väljendeid, ja oletas, et keele kogu sõnavara moodustab sadakond sõna. Lucas Bridges kirjutab: „Meie, kes me õppisime yamana keelt lastena rääkima, teame, et teatud piirangutest hoolimata on see palju rikkam ja väljendusrikkam kui inglise või hispaania keel.“ Ta sündis Ushuaias ja saatis suurem a osa elust mööda yamanade hulgas, kuni nood välja surid.

Ise kahtlustan, et mingi osa meheliku ratsionaalse mõtlemise ja sellega koos mehe ülimuslikuks seadmisel on just üldistava (meheliku, aristotellikul loogikal põhineva) KEELE tekkimises vastandina loodusrahvaste naiselikul, paradoksaalloogikal põhineval keeltel.

Samasugune oli tõenäoliselt lugu ka yamanate keelega. Yamana keele olemus oli teistsugune kui inglise keelel, mis taandab kõik objektid üheks loogiliseks sümboliks. Yamana oli seevastu perspektiivile toetuv keel, kus nähtu seletus sõltub rääkija positsioonist. Lucas Bridges ütleb, et mõistele <i>lumi</i> on vähemalt viis vastet ja veel suurem hulk mõistele <i>rand</i>.

No siinkohal ei saa jätta meenutamata eskimote keelt, kus sõnale „lumi“ pidi ka väga palju vasteid olema ja üldmõiste üleüldse puuduma. Sama lugu Amazoonase ürgmetsade elanikel sõnaga „puu“ – on iga puuliigi kohta sõna (ja tõenäoliselt veel puu vanuse ja kasutusalade, elususe ja jumalteab mille järgi veel), aga meie Euroopa keeltesse jääb linnastunud inimese tarvis sajakonna aasta pärast vb veel ainult üldmõiste „puu“.

<b>Sõnade kasutamine sõltus objekti ja kõneleja suhtest: „Kanuus kasutatud sõna võis erineda sellest, mida kasutati sama asja kohta siis, kui rääkija oli kuival maal. Uued variatsioonid tulid sisse sellest, mis ilmakaares kuulaja asus, ja samuti sellest, kas ta oli maal või merel.“ </b>

Tuleb meelde Keeleatlasest loetu: Nivhi keeles (oli vist nivhi?) Kaug-Ida Venemaa rannikul sõltub arvsõna sellest, kas loetletakse väikseid või suuri asju, ümmargusi ja pehmeid või kõvu ja teravaid asju – midagi sellist. Mingeid jälgi taolisest nähtusest oli vist ka jaapani keeles? – auu – jaapani keele oskajad!

Yamanadel on ka rikkalik sõnavara edasi andmaks kaasnevaid tegevusi, mida inglise keeles väljendatakse fraasidega: <i>iua</i> tähendab hammustama; <i>iuasheata</i> - ära hammustama või kaheks hammustama; <i>iuagamata</i> - möödaminnes hammustama, millegi asemel hammustama või kergelt hammustama; <i> iuawiwla</i> - järma midagi hammustamata. On ka mõned toredad sõnad, mida inglise keelde pannes tuleb ilmutada leidlikkust: minu lemmiksõna on <i>mamihlapinatapai</i>, mis tähendab „vaatama teineteisele otsa, lootes, et teine teeb ettepaneku midagi teha, mida mõlemad tahavad, aga ei julge välja öelda“; <i>tutukuralagöna</i> tähendab „ära ütlema, kui söögi ajal on juures keegi, kes sooviks sellest osa saada“; <i>tutuwöraxgamata</i> tähendab „panema kedagi maale ükskõik kus, kui ta on teele kuhugi mujale“. Ja need on kõigest mõned näited. Thomas Bridgesi sõnaraamatu lugemine annab hea ülevaate, kuidas keel perspektiivi muudab. Seepärast võib-olla ei peagi imestama, et Jemmy Button oli emakeele peaaegu unustanud, kui ta <i>Beagle</i>iga Inglismaalt tagasi jõudis.

Sellised on ka Põhja-Ameerika indiaanlaste keeled, Eva Lips’i „Indiaaniraamatu“ andmetel. No eks eesti ja soomegi natuke sinnakanti ole. Soome keeles on nt „häikäilemätömytelläni“ – „mina oma hoolimatusega“; „hirttamattomaat“ – poodamatud – ingl: „men they could’nt hang“. Vabandust võimalike õigekirjavigade pärast.

Yamana keel on näide maalähedasest keelest. Paljud keeled on arenenud staadiumini, kus kõneleja vaatekoht pole oluline: puu on ikka puu ja asi vask. Aga just tänu sellele üldsõnalisusele tekivadki uued ulatuslikud ja laiahaardelised üldsõnalisused – teooriad - , millele nüüdisaegne kultuur on nii aldis. Kui palju kergem on välja mõelda teooriaid isekuse või geneetika kohta, kui need on meie keeles määratletud kui tervik. Yamanade hulgas poleks aga sotsiobioloogilised või geneetika-alased teooriad saanud tekkida, sest üldistuste tegemisest oleks takistanud asjaolu, et yamanad ei näe objekte ühesena, ükskõik kui palju poleks püütud neid ka ühe sõnaga väljendada. Meie keel viib meid eksiteele, lastes meil uskuda, et meie teooriad on üldised, ehkki tegelikult on meie keel see, mis on üldine. Kui me püüame korda üldistada ja maailmale peale suruda, muutub meie keel veel üldisemaks. Aga sealjuures eemalduvad sõnad üha rohkem ja rohkem oma algsest sisust, kuna sõna esmasele tähendusele lähedasemaks jäänud „suhtestunud“ keel on jäänud lähemale sõnade algupärale.



Pole ime, et vaene Jemmy unustas emakeele nii kiiresti. Teda hakati assimileerima täiesti teistsugusesse mõttemaailma, kus ta õppis keelt, mis oli looduse juba unustanud ega tunnistanud looduse seatud korda. Keel, mis aitab kultuuri edastada rohkem kui miski muu – kusjuures see kultuur areneb kiiresti väljaspoole iseennast-, oli see esmane põhjus, miks ta oma keele unustas. Ja nii hakkaski Jemmy eurooplaseks muutuma.

Nüüd minu sügavalt isiklik arvamus ja teooria: keele ja üleüldse mõtlemise üldterminitega opereerimisele võimele ongi üles ehitatud Lääne tehnoloogiline tsivilisatsioon, ja valge mehe ülimuslikkus koos sellega. Ülimuslikkus on ainult niivõrd kuivõrd on valge mehe mõttemaailm muutumas ainuvalitsevaks (või juba siiski sellelt positsioonilt mõnevõrra taandumas?) ja kogu tasemete hindamine käib valge mehe vaatevinklist lähtudes. Oleks maailma areng läinud tunnetusel põhineva mõtlemise teel (Toby Green käsitleb seda oma mõtisklustes Patagoonia – tühi (neetud) maa teemadel) – oleks maailm hoopis teistsugune … midagi budistliku kloostri sarnast vb. Materiaalne heaolu oleks aga hulga kesisem ja ka arvutiklaviatuuri ma tõenäoliselt klõbistada ei saaks.

__________________________

Tegemist on minu vana postitusega (2013) mingist x-foorumist.
Globalismivastane olen siiani.

[Müstik]

Teema pealkirjale tuginedes Eesti keel, kus tuled, milline oled

Eesti keel on väga vana keel. Eesti keele kujunemine läänemere-soome hõimumurretest algas 2000-2500 aastat tagasi. Eelmise aastatuhande esipoolel (vähem kui 1000 aastat tagasi) kujunes välja eesti keel.

Eesti keel on moodne arenenud keel, seda kasutatakse energeetikas, lennunduses, sõjaväes, algkoolis ja ülikoolis. Eesti keeles saab kirjutada peent luulet, avaldada teadustöid ning filosofeerida.

Keelega on nagu loodusegagi, mida mitmekesisem, seda vastupidavam.

https://miksike.ee/docs/referaadid2005/e...kepler.htm

[Naut]

See viimane ehk miksikese keeleseletus on küll nunnu.
Kui oleks mitte-eestlane, siis tunnistaks, et tegu on väga spetsiifilise keelega. Noet kasutada saab 5-l alal (energeetika, lennundus, sõjavägi, alg- ja kõrgkool), samas gümnaasiumis justkui mitte? aa põllumajanduses? füüsikas? kirjanduses? jne? Hihii. Lisaks on kasutusalasid umbestäpselt 3.
: )


Mitte just nii ammu toimunud Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil "Jaani kood" oli mitmeid veetlevaid keelearutlusi.
Eriti meeldis mulle Marju Lepajõe arutlus ja seegi näide, et näiteks võõras keeles kirjutades ei jõutagi sisuliselt selle tunnetuseni, mis mingi keelekasutaja enda kultuuriruumis sündinud emakeelse taju puhul. Näitena toodi seda, et enamik teadustekste (mis on inglise keeles) kirjutatakse sisuliselt muukeelsete akadeemikute-teadlaste poolt sellessamas nn. akadeemilises, kuid just seetõttu ka surnud ning üksjagu tuimalt jubedas keeles, mis näiteks inglise keele "pärisomanikele" kõlab ikka totaalselt booring ja tehislik.
Ja sama on eesti keelega.
https://www.uttv.ee/naita?id=27986#

Selles mõttes olen samamoodi pigem olen herr Kivisildnikuga ühel meelel. Keelt tuleb ikkagi luua ja elustada, selles orgaanilselt elada.
Üks lõik tema arvamusest:
Mis on kõige jaburam keeleuuendus, mille oled pidanud üle elama?

Ma olen jäänud kirjaniku põhiülesande juurde: teha keelt, mitte kuulata ametnike ettekirjutusi. Kõige jaburamat keelt kasutab tänapäeval aga ilmselt see poliitkorrektne seltskond, kes lihtsalt peksab segast: see pole enam inimkeel, vaid aparaat, mis aitab varjata, et inimestel ei ole midagi öelda. Nad peavad kordama mingit püha tõde, aga argumente ja fakte ei ole ja siis lihtsalt jorisevad nagu luteri papp lihavõtte ajal. See on onomatopöa – inimkeele jäljendamine, tehakse justkui inimhääle moodi heli, aga mõtet sees ei ole.

[Müstik]

See viimane ehk miksikese keeleseletus on küll nunnu.

See miksike vastab lihtsalt ja selgelt pealkirjas toodud küsimustele. Ka sellele kui vana meie emakeel on. Seda võiks võtta kui teema sissejuhatust.
Kui sügavuti minna, siis peab mainima, et Uku Masing oli õpetlane, kes rõhutas mõtlemise seotust keelega ning nii eesti keele kui ka eesti meele sügavat soomeugrilikku eripära. Üheks taoliseks eriliseks ning ülioluliseks mõisteks pidaski ta meelt.
Mõtiskledes sõna meel sisaldavate väljendite rohkuse üle meie keeles, jõudis ta järeldusele, et eestlaste jaoks on emotsioonid olnud vähetähtsad, kuna väärtustati
intellekti, meelt, „mida peeti inimese kõige olulisemaks väeks, mistahes
mõttes paarikuks” (Masing 2004: 282). Masing oletas, et meeleks nimetati
peas asuvat mõistuslikku irdhinge. Ta nimetas seda irdhingeks, kuna see
näis olevat võimeline kehast irduma, et seigelda ringi šamaani rännakutes
ja näiteks kasvõi unenägudes.
Masingut intrigeerisid ka eesti keele väljendid meelt lahutama ja
meelelahutus: „ja kui te mõtlema hakkate, küsima, mida see tähendab,
siis saate alles aru, et see on üks väga imelik väljend. See tähendab ju
lihtsalt: te võtate oma mõistuse või oma selle hinge, mis teil pääs, lahutate iseendast. Siis see saab vabalt toimida ning see ongi „meelelahutus”.
Meel ei ole koormatud enam millegagi, tal on vabadus.

Kas Masingul oli õigus?

[pimedus]

[quote='Mannu' pid='251135' dateline='1551173332']
Ise kahtlustan, et mingi osa meheliku ratsionaalse mõtlemise ja sellega koos mehe ülimuslikuks seadmisel on just üldistava (meheliku, aristotellikul loogikal põhineva) KEELE tekkimises vastandina loodusrahvaste naiselikul, paradoksaalloogikal põhineval keeltel.
[quote]

Miks seostad ratsionaalsust üldistamisega? Minu teada tegeleb see pigem loogilise eritlemise ja vastavalt otsuste langetamisega?
Milline oleks loodusrahvaste paradoksaalloogikal põhinev keel? Jäi kogu postituses täiesti arusaamatuks!

[quote='Mannu' pid='251135' dateline='1551173332']
No siinkohal ei saa jätta meenutamata eskimote keelt, kus sõnale „lumi“ pidi ka väga palju vasteid olema ja üldmõiste üleüldse puuduma. Sama lugu Amazoonase ürgmetsade elanikel sõnaga „puu“ – on iga puuliigi kohta sõna (ja tõenäoliselt veel puu vanuse ja kasutusalade, elususe ja jumalteab mille järgi veel), aga meie Euroopa keeltesse jääb linnastunud inimese tarvis sajakonna aasta pärast vb veel ainult üldmõiste „puu“.
[quote]

Oli see vist Valdur Mikita, kes Metsikus Lingvistikas kirjutas, et eskimote "lume paljude erinevate väljendite" jutt oli kellegi täielik fabritseering, mis nüüd omakorda võimendatud valemüüdina levib. Neid sõnu polevat seal tegelikult mitte oluliselt rahkem kui eesti ja inglise keeleski võimalik leida - ehk kümmekond Sama asi tõenäoliselt ka selle "puuga". Et tänapäeva looduskauge inimene väga erinevaid puu või linnu liike ei tea ei näita kohe kindlasti tema ratsionaalsust või mitteratsionaalsust. See näitab vaid et tal aktiivne kokkupuude antud valdkondades puudub! Aga väide et mingitel loodusrahvastel üldine puu või lume nimetus täiesti puudub, on tegelikult samuti väheusutav. Samas kui see ka nii on siis järelikult pole need loodusrahvad suutnud korralikult taimede klassifitseerimisega ehk taksonoomiaga tegeleda, mis liigub üldisest määratlusest detailsemaks.

[Müstik]

Valdur Mikita eesti keele lummusest.

Eesti keele kohta on käibel kaks võluvat keelemüüti: see on maailma kõige ilusam ja maailma kõige keerulisem keel. Eesti keele maagia ehk väljendubki kõige ilmekamalt nende kahe müüdi kokkupuutepunktis. Mis võiks meie ette ilmuda ilusa ja keerulise ristteel? Kõige-kõigemate kokkupuutest sünnib maailma kõige salapärasem keel.

Mikita arvab ka, et Eesti võib olla tõepoolest üks väheseid paiku maailmas, kus keel, kultuur ja loodus on ühevanused ning sirgunud koos umbes 10 000 aasta vältel.

Samuti ütleb ta, et eesti keele jaoks võiks olemas olla ka maagilis-poeetiline käsitlus. Keelt ei tohikski ühe mõtteviisi alla mahutada. Normaalse aju omanikule eesti keel ehk ei kõlbagi, see ongi nähtavasti muutunud hullude ja geeniuste keeleks. Eesti keeles on väga palju marginaaliat ja piiriala. "Minu arust ei ole sugugi juhuslik, et ilmakuulsa autistist geeniuse Daniel Tammeti deviantset aju võlusid just läänemeresoome keeled. Eks hunti kisu ikka metsa poole."

Virgutav on avastada saja aasta taguseid sõimusõnu: kördihabe, varesevihtleja, käkipräkk ja pasamere kapten rikastaksid üksjagu meie kaunikesti kulunud vandesõnade varamut. Vägisõna võib anda jõudu, võtta jõudu, korraldada nii üht kui teist. Sõnausku rahvaid justkui iseloomustaks tänapäeval ka käsitamatul põhjusel iseenda pihta suunatud tumesõnade laviin, ruineeriv autokommunikatsioon, laastav enesemanamine. Ei tea, kas see ongi kuulus soome-ugri taak?

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjan...-15-23-32/

[lahendused]

Minu "kõrgetes kosmilistes vaadetes" omab eesti keel nö "kuldvereliste olemusrassi tuge" ... st mingitel Universumi "teistel planeetidel", mis on kuldverelistega asustatud räägitakse samuti eesti keelt.

Põhimõtteliselt on eesti keel nö "hävinematu" (praeguses Elulaines), kuna tal on taga teistel planeetidel elavate kuldvereliste energeetiline tugi ... ning ka reaalne elu on sellise väite tõepärasust kinnitanud: kuitahes räiged venestamised-saksastamised-rootsistamised pole eesti keelest jagu saanud.

[Naut]

No sellest viimasest, armas Lahendused, kuulaks küll rohkem.

[Tyto Alba]

Nii palju ilusat leelotamist, et lausa pisar tuleb silma aga mõned küsimused on jäänud piinama.
Siin elavad esivanemad kirjutasid "muinasajal" ruunides - mis keelt nad rääkisid?
Kas nii 200+ aastat tagasi tuntud keele inimesed LÕID eesti keele ja millest/miks?

[lahendused]

Ruunid olid nö "tehniline vahend kirjutamiseks" ... st tähestik mille abil sai sõnu/mõtteid kirja panna ... ruuni-tähtede lihtsus/võlu seisnes selles, et neid sai valmistada nö "puu-pulkadest" (mis oli põhjala looduses kergesti kätte saadav) ... kirjutsmasina/trükipressi ajastul ei omanud nö "kirja-tähe ülesehituslik/geomeetriline lihtsus" enam tähsust (trükkida sai mistahes sigri-migri) ... telegraafi ajastu tähtede asemele tuli morse-kood, jne ... naljaga pooleks võiks makaroni-õgardite tähestiku luua ka "maha visatud kausitäiest makaronidest" (erineva kuju & kõverusega makaronid moodustavad tähestiku).

Samas oli ruuni-tähtedel nö "olemuslik kõla" .... st iga ruuni-tähestiku täht oli nö "ühendus erinevate maailmade vahel" ... praeguses tähestikus taolist "olemusliku kõla" ei õpetata lastele (lasteaia lõppu & 1 klassi vahel): lihtsalt öeldakse "need ongi tähed, õppige pähe" ... taolise defekti käes kannatab ca 99,9% lääne-maailma inimestest.

Olemuslik kõla sõna "ema" näitel (läbi viikingite kõrgemate maailmade):
E = ühendus Nifelheim'ist Hell'i.
M = ühendus Hell'ist Youtunheim'i.
A = ühendus Yotunheim'ist Asgard'i.
Ehk "olemusliku kõla" põhiselt võtab Ema lapse eelmiste kehastuste elukogemuse, annab talle põrgust elujõudu, ning viib ta kõrgesse vaimsesse ilma ... ehk see emade "tite tegemise ime" on taolises "olemuslikus kõlas" juba 3-tähe tasandil lahti seletatud.

   

Muistsetel sõnadel oli sügav tähendus & läbimõeldus (öeldakse ju, et muistsed sõnad kannavad endas väge!) ... seega tuleks sügavalt järele mõelda, kui igasugu "formaal-loogika põhiseid laen-sõnu" kasutusele võtma hakatakse (neil puudub "olemuslik kõla & tähendus").

[pimedus]

Täishäälikute helikõla kõrgemalt madalamale sagedusele peaks olema minu arusaamistmööda midagi sellist: ii, üü, ee, öö, ää, aa, oo, õõ, uu. Kusjuures aa helihäälik peaks paiknema Südames.
Teisi häälikuid pole jõudnud paraku veel uurida, aga iseenesest oleks huvitav teada küll. Kui peaks looma oma alfabeedi, siis see võiks olla näiteks vähemalt 36 täheline

[Müstik]

Nii palju ilusat leelotamist, et lausa pisar tuleb silma aga mõned küsimused on jäänud piinama.
Siin elavad esivanemad kirjutasid "muinasajal" ruunides - mis keelt nad rääkisid?
Kas nii 200+ aastat tagasi tuntud keele inimesed LÕID eesti keele ja millest/miks?

Hea küsimus. Kuna eestlaste identiteedis on üldlevinud seisukohana esikohal keeleline komponent, siis põhiküsimuseks on see, kui kaua on Eestis eesti keelt ja selle soome-ugrilist eellaskeelt räägitud. Valter Lang on eri teadusharude andmestiku koondanud ja nende põhjal uue teooria sünteesinud, et sellele küsimusele tänapäeva teadusele tuginev vastus anda. Nagu autor ühes oma varasemas artiklis on öelnud: „[---] me tahame teada, kuidas inimesed elasid, millega tegelesid, mida sõid ja jõid [---]. Miks siis jätta sellest loendist välja küsimus muistsete inimeste kõnekeele kohta?”

Sellele küsimusele
vastab Valter Lang. Läänemeresoome tulemised. (Muinasaja teadus 28.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018

Kaks viimast peatükki käsitlevad läänemeresoome kujunemist ja hargnemist. Seejuures käsitletakse just keelelist ja kultuurilist hargnemist, sest keele ja kultuuri kaudu saame määratleda identiteeti ehk seda, keda pidada soomeugrilaseks.

Kõnealuse teose puhul on tegemist tänapäeva teadusdistsipliinidele kättesaadavate ainestike ühe tõlgendusega, mis püüab kokku viia keelt, kultuuri ja geene. Kusjuures kõige küsitavamaks jääb endiselt keele sidumine mis tahes materiaalse kultuuri või geenidega, sest nii nagu ei kandu keel edasi geenidega, ei kandu keel edasi ka pottide ja koduloomadega. Paljud keeled (ja keelkonnad) on aastatuhandete jooksul hääbunud jälgi jätmata või jättes jälgi, mida on raske tuvastada ning mis annavad vaid ähmase ettekujutuse hääbunud keele olemusest. Selliste keelte jälgi ehk substraati on tuvastatud paljudest indoeuroopa keeltest, soome-ugri keeltest on kõige selgem substraat kindlaks tehtud saami keeltes. Tundmatute suurustega on loomulikult väga ebamugav opereerida ning seetõttu on arusaadav, et soome-ugri keelte varaste kontaktide uurimisel opereeritakse pea ainult indoeuroopa erinevate harudega, sest hääbunud keelte kohta on raske midagi öelda. Siiski on välja töötatud ka metodoloogia tundmatust keelest pärineva substraadi tuvastamiseks ja uurimiseks.

Valter Langi teos on laiahaardeline ülevaade tänapäeva arheoloogia, geneetika ja keeleteaduse seisukohtadest lääne­meresoomlaste kujunemise osas ning igati tänuväärne panus eestlaste etnogeneesi uurimisse. Kas Langi oletused keele jälgedest materiaalses kultuuris muutuvad eestlaste etnogeneesi peavoolunarratiiviks, näitab aeg ja tuleviku teadustöö.

http://keeljakirjandus.ee/ee/issues/2018/8-9/1086

Mis kirjakeele uurimisse puutub, siis sedagi teostatakse senimaani.
Peab mainima, et 16. sajandist, mida loetakse eesti kirjakeele algusajaks, on säilinud vaid lühikesi juriidilisi ja usulisi tekste, mis on enamjaolt käsikirjalised. Esimesest säilinud trükisest, Wanradti ja Koelli katekismusest (1535), on säilinud vaid 11 katkendlikku lehekülge, mis siiski annavad aimu 16. sajandi esimese poole kirjaviisist, vormistikust ja lauseehitusest.

Ehkki vanema kirjakeele tekstid ei ava meile tollase suulise keele kõiki eripärasid, võimaldavad need pilguheitu peaaegu viie sajandi tagusesse mõtte- ja keelemaailma. Säilinud tekstide sõnavara ja vormistiku põhjal saame teha järeldusi tollase eesti keele kohta ning mis peamine – jälgida sajandite jooksul kirjakeeles kehtinud tavasid ja kokkuleppeid, kirjakeele püsivaid ja muutlikke nähtusi. Vanad tekstid avavad meile harukordse silla minevikku, kust tänapäevaste uurimismeetoditega on võimalik veel palju huvitavat leida.

https://novaator.err.ee/258659/mis-seal-...-uurida-on

[Tyto Alba]

Natuke vaimult tugevamatele - otsime eesti keelt, meelt ja maad:
Kaartidelt: https://gallica.bnf.fr/ark:/12148/btv1b8592003n/f1.item
Traktaatidest: https://books.google.de/books?id=Dj4xABS...&q&f=false

[Müstik]

Sinu vanal kaardil on Liivimaa juba peal, kuid Eestimaad veel ei ole.
16. sajandil nägi Vana-Liivimaa välja niisugune:
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/c...3-1578.jpg

[Naut]

Toredad kaardid. Eriti kui uurida tähevastavusi küljekolonnides.

Raamat on aga aastast 1741?
Tyto Alba, I operor non intellego Verbum. Tu?

[Tyto Alba]

Toredad kaardid. Eriti kui uurida tähevastavusi küljekolonnides.

Raamat on aga aastast 1741?
Tyto Alba, I operor non intellego Verbum. Tu?

Jääme siiski keele juurde.
Vanale ladina keelele on eesti keelne vaste keeruline määratleda.
See kehtib kahjuks mitte ainult meie keele suhtes.

[Naut]

Tyto Alba. Ma ütlesingi, et ma ei saanud sellest sinu pandud raamatust mõmmigi aru.
Ja et kas sina said.
Või miks sa selle panid?

[Naut]

Sattusin seoses Sumeri teemaga ka ruune uurima ja panen illustratsioonina kaasaegse tähestiku vastavuse ruunidega.
Eelpool, nagu näen, on ka Lahedused oma teksti täiendanud, noja algmärkidest küsis ka Tyto Alba.



See skandinaavlaste tähestik oli välja töötatud etruskide või roomlaste tähestike eeskujul, ruunikividel ja muudel esemetel leiame neid maagilisi, kuigi täiesti loetavaid tekste vanemas futharki kirjas 2. kuni 8. sajandini, noorem futhark levis aga läbi viikingiajastu 12. sajandini välja.

Eestikeelne esmainfo siin.

Veidi põhjalikum tabel:
https://sonsofvikings.com/blogs/history/...ic-letters

Näiteks oma nime ruunikirjaliselt saab vaadata erinevates süsteemides (vanem Futhak, Anglo-Saksi jne) aga siin.
Samal lehel veel viikingite või põhjamaade teemalist lugemist.

[Tyto Alba]

Arusaamine on subjektiivne värk ja ladina keelegqa on üldse keeruline.
Kuid tasub meenutada, et üks pilt on väärt tuhat sõna - vähemalt rohkem kui üht.
Samas maksab meenutada, et ruune on leitud päris kaugelt ja ka nemad on "arenenud".

[Müstik]

Esimesi kirjakeeli peetakse 5000-6000 aastat vanaks. Vanimad ruunimärgid on leitud Sumerist. Vanimate kirjamärkide ja kirjakeelte kohta on see teema:

http://www.para-web.org/showthread.php?t...akeeled%22

[Tyto Alba]

Siin foorumis on varsti paarkümmend aastat räägitud ajaloo võltsimisest.
Siiani on see aga paljudele täielik terra ingonito - nagu kuldkala mälu oleks.
See on ju käkitegu võltsida nii eesti keelt kui meelt ja koos ajalooga.

Kuidas oli see vana mõistulugu ilusa vale ja karmi tõe suhtest.
Näiteks ainult Fomenko töö teeb ka Eesti ajaloo ilusaks Lennarti luuluks.
Lähtume aksioomist jaga ja valitse ja ehk saab pilt selgemaks.

Nii eesti keel ja koos sellega paljud teised keeled TEKITATI just jagamiseks.
Et vallutajatel oleks lihtsam ja kergem suurt rassi kontrollida.
Ja siis meid ühekaupa ära nokkida - eestlased ees ja venelased (koos teistega) järgi...

[Müstik]

Eesti keel kujunes läänemere-soome kultuuriruumis.

Nii eesti keelel kui ka eesti meelel on sügavalt soomeugrilik eripära. Eesti meelt ei saa võltsida - see, kas on või seda pole.