[Punahabe]

https://youtu.be/a5LySxDK_wE

Näiteks kõigile kes keelte sugulust uurivad. Igasugune sarnasus võib olla näiline, võib olla tõeline.
Carmina Burana on dekoteeritud

[Naut]

Hehee, lõbus eestikeelne lauluke sul seal lingil, Punahabe. : )

---
Siin kunagi panin mingisse üldteemasse selle lõigukese meie keele teemal.
Siin nagu rohkem kontekstis ehk, sorrimorri (slängisõna taas) aga pisut redigeeritult tuleb kordamisele.

Seoses keelega.
See, et mingigi nö. keelepuhtuse eest siin foorumis hea seistakse on tegelikult suurepärane. Sama grammatikaga.
Samas iga indiviidi personaalne keelemäng on minu meelest samuti huviväärne ja minu poolt enamikel juhtudel tolereeritav nähtus. Jep, ka koos kõigi nende kellegi jaoks vasstikute slängide või anglismide või russitsismide või frantseega, enda (leiutatud) leid- või isegi värdsõnadega.
Mina olen ses suhtes suur liberaal.
Pealegi miski pole kahjulik, kuni sellega ei liialdata. Nagu on öelnud klassikud. Õigus.
Seda enam, et paljud üldmõisted on enivei (ehk niiehknaa!) ladina või kreeka (vms) tüvega ja ammugi mitte meie enda nn. eestipärase keeleseosega.

See, kuidas me räägime avab meid ometi samamoodi ja näitab, millised me oleme (või ka kes olla tahame).
Lisaks on keel tõepoolest vägagi dünaamiline ja ajas muutuv nähtus. Kõnekeel (mida me ka siin foorumis siiski viljeleme) on aga kohe eriti elus asi. Muutub maailm ja muutub ka keel. Ei maksa selles suhtes ehk hullpedantseks muteeruda.
Sähendene akadeemiline teksti pano on aga ikka mega booring enivei. : P

Pealegi määrab meie personaalse keelekasutuse ka tihtilugu ringkond, kus me igapäevaselt liigume ja kellega blaatame. See siiski mõjutab meid kas teadlikult või mitte. Kes lävib rohkem näiteks noorte inimestega, haagib tahtmatult päris palju ka neid nn. slängisõnu. Kes suhtleb vanuritega, neil vist jälle selline traditsioonilisem keelekasutus. Kes kuskil maakonnas pikemalt viibinud, võtab üle ka sealse dialekti eripära. Ma tiiä kuvva muudu sä käu. Mh?
Ja lisaks muidugi mõjutab meid see, mis keeles keegi mingit infot loeb-kuulab-vaatab või millises võõrkeeles lisaks emakeelele suhtleb. Kas pole?

Selles mõttes on keele puhtusest rääkimine umbes sama, mis arhitektide nali, kui muinususkaitse neilt mingis kohas nn. ehedat algupära nõuab. Siis on vastus, et päris algupäraselt oli sellel kohal ilmselt raba vms.
Eesti keelega sarnane seis. Et millist algupära me siis nüüd ikka kaitseme? 4.aastatuhande samojeedi haru (4.at. eKr), some-ugri (3.at. eKr), soome-volga ühisaega, soome-saami, läänemeresoome sõnavara (1.at. eKr) välistades hilisemaid Balti või germaani laenusid (1. ja 2.at. vahetusest eKr kuni 9. sajandini pKr.)? Hiljem muinasvene ja lääneslaavi laenud, läti mõjud, hilisemad (13.saj) rootsi laenud, ja alates 14.saj. vene keele mõjud, 16.sajandist kuni 20-nda sajandi I pooleni ülemsaksa keele sissetung (sealt on nii palju meie mõistes tavasõnu tulnud, et suu jääb lahti) jne jne. No ja alates 20.sajandi teisest poolest saame inglise keele mõjusid nii söögi alla kui söögi peale.
Spikker on siit.


Lisaks.
Mis värk ikka selle Paabeli torniga oli, lugupeetavad? Et enne rääkisime kõik justkui ühte keelt aga bossil viskas see mingil hetkel üle ja lõi igale kambale oma nn. spiikimise vahendi.
Et siis kas nüüd pole tendents sama? Leida taas see nn. ühiskeel, mida kõik mõistavad ehk jõudmine vastastikuse keelemõistmise ja sealt ka arusaamise juurde tagasi?

[Naut]

Tähed ja märgid. Tähemärgid.

Seoses (taas) ühe Sumeri teemaga lugesin teksti, kus korraks see mõisteline seos nii kirjatähtede kui taevatähtedega välja tuuakse.
http://www.obs.ee/enn/Mesopotaamia%20pla...medest.pdf
/Lisaks on meil sumeri keelega päris palu toredaid ühissõnu, sellest ka siin foorumis mõningad oma teemad olemas./

Aga tahtsin välja tuua selle:
"Meie jaoks koduselt kõlab arusaam, mille kohaselt taevatähed on taevakiri, akkadi keeles šitir šamê või šitir burūme. "

Ehk siis tahtes lugema õppida, vaadakem aabitsa asemel taevasse.
Ühed TÄHED ju kõik. : )

Minu teada ka jaapani põlisrahvuse ainudega on meil mingid keelelised ühendusniidid?
https://et.wikipedia.org/wiki/Ainud
Oleks ka huvitav ilmselt rohkem uurida..

Samas keele ülesehituses on eesti keel tore ka selles osas, et meil pole soomääratlust. Ei mingit he/she jagamist.
Kuulan tihti sellise vaheda mõttemeistri ja filosoofi loenguid nagu Jordan B. Peterson (soovitan teda eriti neile, kes erikihilisi kontekste arutlustes naudivad. Eriti ühte tema ülikooli loengusarja, mis on loodud ha! - Pinoccio alusloole. Terve uus mütoloogia.). Algusosa siin:
https://www.youtube.com/watch?v=EN2lyN7rM4E
Igal juhul võtsin ta jutuks seetõttu, et tal on pidevalt küll feministid küll vähemussoolised küll naisajakirjanikud kukil, et kus ta ikka ütles kellelegi müütilise või reaalse tegelase kohta she või kellele he.
Ma siis kohe mõtlesin, et vaata, kuidas meiekeelsetel professoritel siiski selles osas vedanud on. Ikka jama paaalju vähem. : )
Meil pole kusjuures soomääratlust ei reaalselt soo ega sõnade lõikes.
Kui näiteks kasvõi vene keel võrdluseks võtta, kus iga nimisõna on kas он, она või kesksooline это (онo . Ehk siis nö. sugu tuleb määrata mitte vaid Duusjal ja Vaasjal vaid ka laual, toolil või nähtusel.

Ka meie tsivilisatsiooni algkeelel ehk akkadi (Sumerite) keeles pole muide sõnade soomääratlust. Kust need sood siis keelde tulid..?
Kogu nimekiri nö. sootunnusteta keeltest siin:
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_la...al_genders

Mis siis meie emakeele veel eriliseks teeb...?

[Müstik]

Minu teada ka jaapani põlisrahvuse ainudega on meil mingid keelelised ühendusniidid?
https://et.wikipedia.org/wiki/Ainud
Oleks ka huvitav ilmselt rohkem uurida..

Uurisin. Ainusid elab veel Jaapani põhjapoolsemal suuremal saarel, Hokkaidol. Kunagi olevat ainud asustanud ka Sahhalini saart ja Kuriili saari. Enamus etnilisi ainusid on üle läinud jaapani keelele. Arvatakse, et ainu keelt oskab vaid 100 inimese ümber.

Ainu keelt kirjutatakse Jaapanis kahel viisil. Foneetiliste jaapani keele silptähestiku katakana (カタカナ) abil või ladina tähtedega. Ainu keelt loetakse eraldiseisvaks keeleks (ei ole suguluses jaapani keelega), millel ei ole suguluskeeli. Ainu keelt kirjutatakse vasakult paremale ja kirjutatuna katakanas on アイヌ・イタㇰ[Ayn(u) itak] , kus ア - a, イ - i, ヌ - nu, タ - ta ja ㇰ - ku. Nagu näha, üpris lihtne ja ainus erinevus eesti keele kirjaviisist on see, et sõna lõpusilbis vokaali ei hääldata. Seega イタㇰ[itak] loetakse itak (mitte itaka).

http://puhang.tpt.edu.ee/artiklid/egiptu...apani.html

[Naut]

Head emakeelepäeva ka siia!
(Käin siin sama loosungiga eri teemades juba nagu mingi keelepede : )

Kultuurisaates "OP+" oli külas kultuuriloolane ja folklorist Marju Kõivupuu, kes märkis, et noortele tundmatute sõnade selgitamisel ei piisa pelgast definitsiooni andmisest, vaid vajalik on anda ka kontekst ja rääkida lugusid.
_ Ei aita mitte niivõrd ainult sõnade seletuste lisamine, vaid ka laiema konteksti andmine. Meil kipub Eestis olema üldse niimoodi, et noortel on väga nõrk seose loome oskus. Me tulistame küll, et mis see on, aga samas sa ei oska seda enam paigutada konteksti. Me teame küll, mis on suitsusaun, aga kui lasta noor inimene taluhoovis lahti, siis ta seda otsida ei oska. "Ta võib-olla ei tunne teda ka ära, et kus ta asub ja mis moodi.

Lihtsalt sõnaseletus, nagu on Õigekeelsussõnaraamatus, et "nutsak – väike kokkukägardatud mütsak, mütsak – vt nutsak". Sellisest lähenemisest jääb natukene väheks. Kontekst ja veel kord kontekst tahab lahtirääkimist küll."

https://kultuur.err.ee/918097/marju-koiv...aab-vaheks

Samal teemal: aitasin mõni aeg tagasi ühel 5-nda klassi tüdrukul õppida emakeele tunniks, kus oli küsitud vanasõnade tähendust.
Juba mõiste "kits kärneriks" tekitas sellel neidisel suured silmad (silmas suured kui tõllarattad - jälle oli segadus ka selle mõistega, kusjuures). Esimese näite puhul on kitse nähtud justkui vaid telekast või loomaaias (Bambi?) ja mis loom on lisaks "kärner"?
Üldiselt mingid kõnekeeles suheliselt tavaliseks saanud vanasõnad mingil põlvkonnal tekitavad täielikku arusaamtust näiteks praegustel koolijumbudel ja seda lausa ka gümnaasiumiastmes.
Sellised keelenähud sisi.

[Müstik]

Vaatasin ka seda saadet. Marju tõi naljakaid näiteid, kuidas tänapäeva noored enam eesti sõnade tähendusi ei tea. Tegelikult on see kurb.

Täna on ka Kristian Jaak Petersoni (1801-1822) sünnipäev. Tähelepanuväärne on, et Peterson, kes elas vaid 21 aastat, oskas vähemalt 16 keelt, kuid kirjutamiseks valis ta just eesti keele, keele, mida 19. sajandi algul kutsuti lihtsalt maakeeleks. Petersoni oodist "Kuu" pärineb mõte, mida on ikka ja jälle tsiteeritud:

kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

[I'll be back]

Hundijalavesi ja vennaihu on korduvalt kuulid kokku jooksutanud nii veemûüjatel kui ettekandjatel. Kurvalt naljakas...

[Naut]

Aa mis on "vennaihu"? Jeebur, ma ka ei tea.

Ilusad sõnad on meil veel: mesilind (mett kandvad linnud), vaimustuma (vaim teeb miskit toredat)...

*See esimene oli siis küsimus mitte Jeeburile vaid I'll be back'le.

[I'll be back]

Vend Oskar loomulikult...

---

Eriti hüva pitsi külma hundijalavee ja hapukapsastega..

---

Eriti irooniline on muideks rekkameeste pühak Kaarli kiriku laeserval ...voorimees (sest voorimehest too šnitt võeti) kuulutab rahvale, et tulge kõik, kes te vaevatud (s.t. ilma vaevata) ja koormatud (s.t. ilma koormata kuskil Euroopa avarustes ootamas, millal logistikuramp ometi mõne alusetäie kaupa koormasse leiab) olete, mina tahan teile hingamist anda...

[Naut]

Ai, nuvott. Ossu. Ja täitsa loogiline kusjuures. : )

Aa ilma vaevata ja koormata on ju nii hüva hingata. Seega, miks veel kuskile "koormakandja" manu minna, eks?

[filo]

Illustreerin natuke seda, kuidas käib keele muutmine.
Eesti keeles ja kultuuris ei peeta vajalikuks rääkida sellest,
et pissida tuleb potti ja mitte laias kaares mööda seinu.
Lapsevanemad teevad selle oma lastele kuidagi selgeks, aga eraldi mõiste selle kohta puudub.

Oletame nüüd, et kusagil teises kultuuris, näiteks kusagil ookeani taga,
ei ole see iseenesestmõistetav. Nende peldikud on ligased. Siis aga tekib rahvavalgustuslik pottisihtijate liikumine ja see suudab ühiskonnas teatud kõlapinda leida. Täpse pottisihtimise kohta luuakse ka oma mõiste: "perfect targeting", lühendatult PT. Suuremates asutustes ehitatakse topelt peldikud, millest ühe uksel on eraldi logo, näiteks "proudly PT". Hakatakse müüma kursuseid ja koolitusi:
perfect targeting advanced,
perfect targeting enhanced,
perfect targeting with a twist,
perfect targeting in a nutshell,
perfect targeting for dummies.
Võimalik on jõuda doktorikraadini, uurides ja vaieldes, kas "perfect targeting advanced", on ikka seesama , mis "perfect targeting enhanced", või siis ei ole. Koolitusfirmad võitlevad riikliku tellimuse pärast, jne.

Siia vahele üks vana vene päritolu Brežnevi anekdoot:
Brežnev peab Jaapanis kõnet, tõlk on vait. Brežnev räägib ja räägib, siis noogutab tõlgile, palun tõlkida. Tõlk ütleb "tšaba" ja jääb uuesti vait. Brežnev räägib veel, lõpuks kõne lõpeb, Brežnev noogutab uuesti tõlgile. Tõlk ütleb "tšaba ljaba". Hiljem siis uuritakse, mida see "tšaba" tähendab. Selgub, et "tšaba" on "jama" ja "tšaba ljaba" on "veel jama".

Just nii me oleksimegi pidanud viimase 30 aasta jooksul läänest saabuvat kraami tõlkima. Täiesti tavaline võiks olla olukord, kus tõlkebüroosse saabub paks ja tähtis dokument, kuid tellija saab hiljem tagasi ühe paberilehe, kus on vaid üks sõna: "jama".

Nii siiski ei läinud ja tegelikult on meie keel seda "perfect targetingi" täis topitud. Mõistevõrk on nihkunud ja meid SUNNITAKSE oma TÄHELEPANU teatud asjadele pöörama.

[VironShaman]

Olen keelele päris palju mõelnud, on ju iga rahva keel maatriks, oma keele sõnade kaudu kirjeldatud maailmapilt. Keel on see mille kaudu me maailmast ühte moodi aru saame ja suhtleme. Aga keel on ka vahend mille kaudu meiga ja meie nendega, st oma vaimudega kuni jumalateni välja suhtleme. Kaob keel kaob ka side esivanemate maailmaga ja jumalatega. Just see on kohutav kuidas üksteise järgi kaovad väikerahvaste maailmapilt, kultuur ja vaimsus kui hääbub keel ja sõnad millega kutsutakse oma rahva teispoolsust. Ülikoolis juba nn uuritakse keelt juutide leiutatud keelemõrvarite semiootika oskussõnadega ja muidugi inglise keeles. Iga impeeriumi esmane ülesanne on hävitada väikeriikide juhtide arusaam oma keelest ja oma usust, väliselt lihtsalt õpetades juhte impeeriumi ühiskeeles.
Kui seda kultuuri ja mütoloogiat väljast vaadata siis huvitav on Kalevipoja Hindi keelde tõlkija Vishnu Khare arusaam.
Ilma elava mütoloogiata hääbub ka rahvas, usub «Kalevipoja» hindi keelde tõlkija Vishnu Khare, sest mütoloogia on see, mis rahva elusaks teeb. Luuletajal, kirjanduskriitikul ja tõlkijal käis Indias külas Urve Eslas.
Kuidas rikka mütoloogiaga maa veel ühe, nende omast erineva mütoloogia vastu võtab?

India inimese jaoks on «Kalevipojas» kirjeldatu tuttav maailm. Kõu kõneleb, meri kõneleb, taevas kõneleb – see on sarnane meie mütoloogiaga. Sarnased on peresidemed, ülesanded, mida kangelastele antakse ja mida nad lahendama peavad. Seda kummalisem on, et see maailm asub 6000 kilomeetri taga, kaugel ja külmal põhjamaal, rahva juures, keda on napilt üle miljoni. Mütoloogia, nagu Indias seda mõistetakse, ei ole väljamõeldis või kunagi ammu juhtunu ja ajast moonutatu, vaid see on miski, mis juhtub ka praegu, iga päev.

Eesti mütoloogia ei ole sama elus kui India oma.

Me teame seda. Muidugi on teie endi asi, mida te oma mütoloogiaga teete, aga kui teil on olemas juba ülestähendus selle kohta, oleks rumal lasta seda kaotsi minna. Mütoloogia on see, mis rahva elusaks teeb.

Kas rahva liikmena, kellel on õnnestunud oma mütoloogia elusana hoida, on teil nõuandeid, mida peaks tegema, et see ka meil õnnestuks?

Eesti olukord on võrreldes Indiaga erinev. Teie mütoloogia tõrjuti välja kristluse saabumisega.

Indias ei ole mütoloogia ja religiooni vahel erinevust, nagu teil on mütoloogia ja ristiusu vahel. Indias me ei tea, millal sai müüdist religioon ja religioonist müüt, need on nii läbi põimunud. Eestis on need eraldi ja see teeb olukorra raskemaks. Kõigepealt tuleks seda erinevust teadvustada. Edasi peaksid eestlased õppima aktsepteerima oma mütoloogiat ülemuslikuna hilisema ristiusu ees. Mütoloogia oli Eestis varem, see on eesti inimesele omasem.

Kuid «Kalevipoeg» on kunst­eepos. See on juba midagi, mis ei ole päris omane. Pigem kirjandus kui mütoloogia.

See on ainult osaliselt tõsi. Algseks impulsiks oli ju folkloor ja seda on siiani säilinud. Mis vormis see realiseerus ja palju Kreutzwald juurde kirjutas, ei ole enam oluline. Meie mütoloogiat ei erista teie omast mitte ainult asjaolu, et see on aastatuhandeid tasapisi tekstiks kasvanud, vaid ka see, et kasvamine jätkub.

Lugusid lisandub iga päev, sest olevikul on õigus lisada mütoloogiale lugusid. Igal hindul on õigus seda teha. Hanumani ja Ganesha kohta on lugusid, mida ei ole kirjalikus, nn algses mütoloogias. Ent nad figureerivad kõikjal, isegi koomiksites. Need lood on kõik improvisatsioonid, edasiarendused.

Tõsi, märkasin raamatupoodides, et kui Eestis on koomiksid Miki-Hiirest, siis Indias on koomiksite peategelaseks Ganesha.

Miks ei võiks teie Kalevipojast alustuseks kas või koomiksi teha? Sealt edasi võiks juba raamatute juurde minna. Praegu on Kalevipoeg kalju külge aheldatud, nii see eepos lõpeb. Miks ei võiks keegi kirjutada «Kalevipojale» järje, mis sai edasi?

Mütoloogia on alati olnud inimeste loodud, see on jätkuv looming. Kui aga hakatakse häbenema oma mütoloogiat, häbenetakse seda lugeda ja nautida, kui häbenetakse selle tähendust, siis mütoloogia sureb.

500 aastat tagasi oleks selline tegevus olnud ka Indias pühaduseteotus. Aga hiljem saadi aru, et mütoloogiat ei saa üle kaitsta, see peab elama. Kui ta selle käigus muutub, on see ainult hea, sest vanad lood ei kao ju kuhugi. Need on kirjas ja nii jäävad need ka alles.

Kuni uued lood ei solva jumalaid ja kangelasi, kuni tegelased jäävad selleks, kes nad olid, on inimesed vabad uusi lugusid looma. Nii jumalad küll muutuvad, aga vähemalt ei ole nad surnud jumalad.

Ka 20. sajandil leidub Indias inimesi, kes on jumalatesarnased. Näiteks Sai Baba, püha mees. Või Auroville’i Sri Aurobindo. Paljude jaoks on nad jumala taaskehastused, ja neist luuakse lugusid samamoodi nagu Shivast või Hanumanist. Meie jaoks mütoloogia elab ja keegi ei saa öelda, et lõpetage siin, edasi minna ei tohi.

Eestis lõppes see kõik kristluse tulekuga. Ristiusk on tapnud mitmeid mütoloogiaid, nüüdseks ei usu paljud enam ka kristluse müüte. Usutakse küll väärtusi, aga mitte müüte.

Eestlased võiksid mütoloogia taaselustada, ja mitte ainult Kalevipoja, vaid ka teised mütoloogilised tegelased. See ei takista teil uskumast kristluse kantavatesse väärtustesse.

Ilmselt on teil veel palju mütoloogilisi lugusid, mida ei ole kogutud ega avaldatud. Ka Kalevipoja kohta.

Et mütoloogiat taaselustada, tuleb seda kõigepealt õpetada oma lastele. Edasi võiks rajada Kalevipoja akadeemia, mis koolitaks «Kalevipoja», laiemalt eesti mütoloogia uurijaid. Ja igal aastal võiks mõni tunnustatud teadlane saada «Kalevipoja» uurimise ees Kalevipoja preemia. Mõne ülikooli juures peaks olema «Kalevipoja» uurimise õppetool. See aitaks Kalevipoja ellu äratada ja ta kultuuri tagasi tuua.

Üheks võimaluseks on ka teleseeria, kus on peategelaseks Kalevipoeg. Kui Indias näidati «Ramajana» põhjal tehtud seriaal, olid tänavad õhtuti inimestest tühjad, sest kõik vaatasid. Inimesed armastavad väga mütoloogia põhjal tehtud filme.

Kas India jumalate üle võib näiteks nalja heita?

Külades on see tavaline, et hindu jumalate üle heidetakse nalja. Jumalad ongi vahel ka naljakad – Shiva on poolpaljas ja ratsutab pulli seljas, on vahel väga naiivne ja satub sekeldustesse, teeb naljakaid asju, suitsetab ganjat (kanep – toim). Kas see siis ei ole naljakas?

See eristab ka hinduismi ja islamit. Allahi üle ei saa nalja heita, seda võivad teha üksnes poeedid, ja siis ei nimeta nad teda Allahiks, vaid Hudaks. Muhammadi üle aga nalja ei heideta, mitte mingitel tingimustel. On isegi selline ütlus – sa võid heita nalja Huda üle, kuid ole ettevaatlik Muhammadiga.

Mis juhtub rahvaga, kui mütoloogiat ei suudeta taaselustada?

See on väga vaene rahvas. Vaimne vaesumine viib aga hääbumiseni. Kuid neid rahvaid, kellel üldse müüte ei oleks, on vähe. Kui häbenetakse vanu, võetakse kasutusele uued müüdid lähiajaloost. Näiteks teie suhted venelastega, riigi taasiseseisvumine ja sellega kaasnenud rahvaliikumised – need lood on praegu hõivanud müüdi koha. Müüt, kuidas väike riik nimega Eesti võidab suure vaenlase Venemaa, on võimas müüt. Kuid lisaks sellele tuleks meelde tuletada ka vanad, esivanemate müüdid, mis võivad olla sama elavad.

Rahvuslike müütidega on seotud ju ka üksjagu probleeme, näiteks marurahvuslus.

Natsionalism on üle maailma muutunud saatanaks ja muidugi on see suur probleem. Seda on märgata ka Indias. Hindude ja muslimite vahel on alati olnud pinge, alati on olnud kriise. Kuid ka muslimid usuvad oma kultuuri, oma ajalugu, oma mütoloogiat. Ehkki monoteistliku ja polüteistliku religiooni vahel on põhimõtteline erinevus, on seal ka palju sarnast. Ka erinevad rahvad leiavad ühisosa, kui läheneda kultuuriliselt, mitte poliitiliselt.

Keelemaatriks lausa nõuab et meil tekiks üldkehtiv mütoloogia oma kangelaste ja jumalatega kellega vestelda ja kes väikerahvast teiste keelte jumalatega vastamisi panna oma hoidma.
Mida seltskond arvab mineviku taaselustamisest noortele kasvõi Taarausu kaudu.

[Naut]

See tekst oli sul, VironShaman, Kalevipoja» hindi keelde tõlkija Vishnu Khare sulest siiski? Läbi Urve Eslase.

Kalevipoja pilteepos:
Ilmumisaasta 2014.







https://www.rahvaraamat.ee/p/pilteepos-k...4149010358

[Mannu]

Valik murdetekste kuulamiseks: http://www.eki.ee/murded/kiiker/keelejuh...juhid.html
Kuulata on hoopis teine kui lugeda murdetekste. Aktsent ehk hõng on selline asi mida murde puhul on üliraske järele teha.

Tunnistan üles, et Kagu-Eesti keelest arusaamisega tekkis mul raskusi; kirjakeelele lähedasemate keelte läbikuulamisel leidsin aga kaks täiesti klassikalist parakuhtumit. Üks oli hobuse tallamise lugu, kus keegi Joak käis naabri hobusel painajaks.
Aga teine oli juhtum, kus aldijas ilmutas ennast majas kolm päeva enne maja põlemasüttimist välgulöögist. Ja kirjeldati teda nii: vesihall, ilus hõbehall, käed ka hallid, ümmargune nägu, mustad silmad, pisikene nina, umbes 10-aastase poisikese kasvu.- meenutab mustasilmseid lapsi ja mõneti ka "halle" ...

[Mina Olen]

No pakun oma versiooni...
Meie keelt ootab suur tulevik. Eesti keel vahetab välja teaduskeelena kasutatava ladina keele.

[Minaelan]

No pakun oma versiooni...
Meie keelt ootab suur tulevik. Eesti keel vahetab välja teaduskeelena kasutatava ladina keele.

Eks ta ole. Mina ka ütlesin oma sõbrale, et oleme reaaalsed. Vaid vähesed leiavad eestikeeles sellist võlu, et seda säilitada.

[filo]

Siin on nii palju, mida kirjutada aga poolt sellest pole mõtet kirjutada ja teist poolt pole mõistlik kirjutada.

Päris ilusti eesti keeles öeldud, minu arvates. Võiks selle lausega kogu paraveebi kinni panna tegelikult. Olen vaadanud paraveebi galerii pilte sealt enam kui kümne aasta tagusest ajast. Ilusad noored eesti inimesed. Võib oletada, kuidas see paraveeb sai alguse veits nagu "ihhihhii, näe ufo lendab" vormis. Ja siis, pisut enam kui kümme aastat hiljem, jõutakse sellise tõdemuseni. Tõeline vaimne areng.

riik peab teenima rahvast päeva lõpus.

Selline "päeva lõpus" on ilmselge inglise keel. Ja kuidas ka ei püüa, mitte ükski eestlane sellist asja oma kõrvade vahelt enam täiesti välja ei saa. Kui keegi tahaks säilitada eestikeelset keeletaju, siis peaks ta elama üksi ja põhimõtteliselt vältima mistahes raamatut, ajakirja, midaiganes, mis on välja antud pärast 1993. aastat. Kui neid mitte vältida, siis tuleb teha väga tõsist tööd, selleks et neist välja puhastada keele- ja maailmataju väänav inglise keel eesti sõnadega. Keel aga on paraku kollektiivne ja arenev nähtus, nii et üksi elavast, keeletaju säilitamise eest võitlevast erakust pole kasu. Nokk kinni, saba lahti.

No mida siis teha eesti keele kaitseks? Õpetaks lastele luuletusi?
Alustame näiteks Marie Underist:

mu süda õhetab kui hõõguv ääs...

[I'll be back]

Noh, enne 93ndat tuli mürinal sisse russitsisme. Isegi kui relvastamata silmaga kaeda. Ja enne seda olid saksa keele mõjutused sellised, et hoia mütsi kinni...sina oled küll üks peenike suli on ju üks ühele saksa keele mugandus. Ja enne seda rootsi keelt. Ja enne seda hollandi, taani ja kes meil siin kõik oma jälgi on käinud..

[filo]

Noh, enne 93ndat tuli mürinal sisse russitsisme...

No selle jutuga ma kuidagi vaielda ei taha.

Aga võtame konkreetsemalt, paku välja näiteid heast eesti keelest. Vabalt võib olla, et see, mida mina pean eesti keeleks, on saksa ja vene segu.
Naksitrallid, Nipernaadi, kui viitsid, siis vaata oma "relvastatud silmadega" üle ja ütle foorumis ka, mis keeles need on kirjutatud.
Aitäh

[Lokster]

Kui kõik oleks olnud allutatud emakeele rangetele reeglitele, ei tunneks tänapäev enamust luuletajaist. Üdist Koidulani. Ärgu haaraku kedagi rõlgus ja õõv. On piisavalt suured keeleteadlased rääkinud ,et keel sureb välja seal ,kus lõpeb tema areng. Släng on eile släng. Võrgutaristu teid säästku.

[I'll be back]

Austet Filo, väidetavalt on suurem osa eestikeelsest sõnavarast laensõnad. Väidetakse kuni 70%. Nii et leida puhast või "puhast" eesti keelt on ülepea suuresti küsitav.
Näiteks sõna "teler", mida noorem rahvas arvab olevat põlis eesti keel- see oli ju 70ndate keskelt uudissõnade konkursilt ning oli esiotsa ütlemata kummaliselt võõras, vähemalt mulle. Ka paari aasta tagune "taristu" on end üpris kenasti sisse seadnud. Varasemast ajast ja merelt- mast, ankur, peli, kai, raa, paat, stiimer aurulaeva tähenduses (ja suurepärane näide sellest, kuidas eriala taandumisega kaob olematuks ka vastav sõnavara)- kõik puha võõrlaenud. Höövel, puur, haamer...laenud. Säng, koiku etc, etc- tunde võiks sellise loetelu koostamisega aega veeta.

[Lokster]

No just. Kui me räägime ülivõrdes emakeele loojana Koidulast, siis me ei räägi ligilähedaltki emakeelest. Kuna ta ei esindanud isegi mitte pisikest osa eesti emadest. Kas ma olen ülekohtune kui teisalt julgen teda vaadelda kui keelt väänavat sakste libu? Mille kirjeldamiseks pole olnud seni sõnu, selle tähistamseks mõtleme välja või laename. Taristu? Tarima on põline sõna. Aga kohmakas ta on ikkagi. Kui see kannab vett torus , on ta taristu. Kui mobiilimasti ja arvuti vahel on määratlematu ruum ,siis kas interneti puhul saab rääkida taristust? Kui jah ,siis on kõik maamuna ja sateliitide vahel võrgutaristu. See pole enam abstrakt vaid absurd.

[Lorenz]

Samas saab wikist leida keeleteadlase Andrus Saareste väite, et kuni 70% eesti sõnavarast on soomeugri tüvega. Kellel on õigus, seda ei oska ma öelda.

[Lokster]

Hiljuti tegid geeniuurijad avalduse ,et meil on palju ühist India rahvaga. On veidi juttu olnud siin ka sõnalistest kokkulangevustest. Ugri kui nähtus on suuresti üleforsseeritud. Keda me ikkagi ugrina võtta TAHAME. Geeniteadlased on tükimat aega välistanud meie suguluse ungarlastega. Varem peeti vaata ,et lähimaks. Saamide-laplaste põhine soome rahvas , kord on lähedal ,kord jälle mitte. Eks geneetika ja keel ole ikkagi koos uuritavad. Meie Uurali sugulus leiab aina enam kinnitusi. Põlgus kõige veneliku vastu aga seab piirid. Tsaarieelesesse aega saabki vaid geneetika veel selgust tuua. Kuigi piisavalt on juba toonud. Segadus on aga ikkagi. Me tahame end kangesti skandinaav-germaanina näha ja olla. Pikk kasv, ja hele nahk-karvad. Vaadake aga vanimaid fotosid eestist. Me olime väga tötakad masajalad. Lühikesed ja asiaatlike silmadega ning laia näoga. See aga on iseloomulik just paiksetele juurrahvastele russimaa ranna ulatuses kuni jaapanini. On kinnitatud meie sugulust põhja indaani rahvastega. Vaadakem jälle fotosid. Vaid näo toon on veidi erinev. Sakslusele eelneval ajal olime igati ja ka keeleliselt russipoolsed. Pole vaja nüüd jälle näha ,et olime venkudelt võtjad. Sama edukalt võib öelda ,et meie oleme olnud andjad sellele ,millele rajaneb tänane vene keel. Ja ohh kui erinev on see tsaarieelsest ikkagi. Mis teha. Soomlane seab väga laia kuristiku enda ja laplaste-saamide vahele ega tunnista sugulust. Valus ta on aga see on fakt- lõunasoomlane räägib puhtamat eesti keelt kui meie ja on masajas. Vaatame lõuna eesti elanikke. Masajas keha on iseloomulik. Seda seetõttu ,et sealt ei käinud läbikäigu ja sõjarajad nii massiliselt kui põhja ja läänepool. Keha on seal meielikum veel. Võtame nüüd võrokesed. See on soome keelele lähem kui põhja eesti keel. Setukad aga on väga russipõhised oma suuvärgiga. Seal säilis meie keel eeltsaarilikust- paremini. Ingerlased? Segu soome, vene ja saksieesti keelest. Oli mul siuke naaber kunagi. No kuradi tore oli nuputada ,mida ta räägib.

---

Ametlik kristlik teadus seab Aafrika kunni Salomoni tähtsaks tegelaseks. Ja nii pole seda kanti ja Siinaid ümbritsevad rahvad muud kui loomad-ürglased. Alles religioon toob jumalikuse, kultuuri, filosoofia ning humaansuse ilma peale. Ühtki kaugemat rahvast, ameerikast rääkimata, pole piiblis mainitud. Vaid jehoovast valgustunud ,,õige,, inimene on ,,isaanda silmis võrdne laps talle,,. Järeldused? Kristliku teaduse satanistlik ots läbi Darwini suu ütleb -,, kõik me oleme tulnud üglastest ja aafrikast,,. Täna päev ütleb meile - ,, me kõik oleme üks suur pere, võrdsed ja on igati ok kui meist saab ,,jälle,, pruun aafriklane. Kas nüüdpruun ürglane või ,,väljavalitu kõrgem ,, inimene? Nii samaloll on kehtestada ugriteadusliku pilti selle paiga eside üle. Olenemata asupaigast , saavad ürglasteks sõimatud ,,paiksed,, üksteisest aru olenemata sõnakasutusest. Neil pole ,paabel ,,segi pekstud. Kultuuri ei kanta vaid ametlikel paberitel läbi aastatuhandete.
Veel pisut peamurdmist. Ugri paigutub edukalt sinnani ,kuhu ulatub teadus ja geneetika. India veedades on kirjledatud põhjalast borealast just russilikuna -germaani-skandinaavina. Teadus ei suuda VEEL seostada ruuget rahvast ja sinimsilmseid indias, hiinas, süürias.....jne. Kuidas nad on olemas olnud üle maamuna...... hammas ei hakka peale kuna eel-eel jääb käsitamatuks. Väga hästi aga allub uuem ajalugu teadusele. Indiaanlased, asiaadid, stepirahvas ja muud ,,eskimo,, tüüpi juurrahvad alluvad kenasti sellele bla-blale ,et me kõik oleme tulnud aafrika esiemast. Ametlik teadus seab selle A-ks ja O-ks kui inimese alguseks.See russ ehk ruuge aga ei mahu kuidagi sinna pilti. Pikk ja hele lihtsalt ei sobi. Mis aga ametlikku pilti ei sobi ,see tuleb ära likvideerida nagu hiiu skleteid Darwini teelt. Nii ka kultuuriga. Ametlik-kristlik-teaduslik pilt ongi aasia ugris kinni. Ja nii on selles pildis ka sobimatu skandinaav kujustatud kultuurituks ürglaseks.

[Mannu]

Eestlaste geneetilisest päritolust räägib lihtne geeniteadlaste tehtud filmike: Eestlaste algisad
Geneetiliselt oleme pärit vanemas kihistuses Iraani aladelt, Balkanilt ning Kesk-Aasiast Aarali mere tagant; kolmas esiisa on pärit Ida-Aasiast (sealt on pärit ka indiaanlased, jah, meis on ühte verd), ning sealt on pärit ka meie keel; kõige uuemas kihistuses oleme Kesk-Euroopast pärit (Skandinaavia kaudu).

Keelelise suguluse,veresuguluse (geneetika) ning kultuurisuguluse vahele ei saa panna võrdusmärki. Geneetika järgi on Loode-Venemaa soomeugrilased. Kui te Loksteri postitust loete, siis palun tähelepanu pöörata, et sõnadel vene ja russ ei ole mitte kübetki slaavi sisu. See seos on neile hilises ajaloos kunstlikult külge poogitud. Seda juba teadlased kaunis üksmeelselt tunnistavad, kuid massiteadvusesse on asi visa juurduma.

Aga kultuuri ja geneetiline/keelesugulus. Üldiselt teadus praegu arvab, et megaliitehitiste kultuuri kandjad Eestis, need kes ehitasid pronksiajal siin suuri kivikirstkalmeid, on germaanlased, kuna Skandinaaviamaades oli meile kõige lähem megaliitkultuuride levik, ja see oli seal vanem.

Kuid nii keeles kui ka kultuuris (ehituskunst, põlluharimine) toimub laenamine ja tagasilaenamine. Megaliitkultuur on Euroopas väga vana, kiviaegne, kiviaegsest Katal-Hüjykist (Haabsaar). Kuna Skandinaavia geneetiline aines on meie veres valdavalt noorem kui kivikirstkalmes, siis võib tegu olla lihtsalt erinevat teed pidi kulgenud laenudega. Skandinaavlased laenasid üht teed pidi, meie teist teed pidi. Ja võib olla ka tegu lihtsalt kultuurikontaktidega Läänemere ida ja läänekalda vahel. Ka meie tänapäeval kasutame Hiinast pärit tehnikat, olemata siiski hiinlased. Vähemal määral küll, aga sama mudel toimis ka kivi ja pronksiajal. Meri mitte ei lahutanud, vaid ühendas. Meie megaliitkultuur võib kaudseid teid pidi seotud olla hoopiski Iraani-Türgi substraadiga meie geneetikas.

Sama toimus keelega. Soomeugri keeltes on põllumajandusega seotud sõnad palju vanemad kui soomeugri põllumajanduslikud arheoloogilised leiud. Tavateadus seletab seda balti laenudega. Kuid need sõnad on vanemad kui indoeuroopa (balti) arheoloogiline materjal sealmail. Haabsaar seletab seda (ja mitte ainult Haabsaar; googeldage protoeuroopa keel) kiviajal Ees-Aasias ja Vahemeremail kõneldud protoeuroopa keeltega, mis andsid sõnamaterjali nii ndoeuroopa, draviidi (sumer!!!!), soomeugri , etruski, baski keeltele. Sellest algkeelest said tekkinud balti hõimud oma põllumajanduslikud terminid, sealt said need hiljem soomeugrilased kui nad hakkasid ka põldu harima. Aga laenamine toimus mitte vere väljavahetamise teel, vaid samuti nagu meie oleme tänapäeval võtnud kasutusele sõna "elekter", mis tuli koos nähtusega, mitte rahvaga. Ikka laigime ja šeerime
Haabsaare andmeil on ürgkeelest tagasilaenatud sõnad ka seitse, sada, indoeuroopa "sun".
_________________

Vene ajal oli eesti keelele tugev venestamise surve, kuid see keel, milles raamatuid kirjutati, ja millesse tõlgiti, oli palju paremas seisukorras kui tänapäeval, mil anglitsismide tung kõnekeelde on kohutav. Vene ajal hoidis meid tagasi teadmine, et (slaavi)vene keel on okupantide keel ja russitsisme (slaavi mõistes) propageeris vast ainult paadunud punane, siis praegu, kui otsest okupatsiooni pole, see pidur on ära langenud. Mõistmatutele - ma ei soovi sellega otsese okupatsiooni taastamist!

90nendate lõpus, kui lugesin lapsele unejutte, pidin uute tõlkeraamatute tõlkeid ise uuesti ümber jutustama ja teksti üle kleepima, sest tõlge oli niivõrd üksüheselt anglo-lauseehitusega, et seda oli kohutav välja rääkida.

Eesti keelele on omane loodushääli ja -nähtusi kirjeldavate sõnade rohkus. Tõlkijad, kes tõlgivad eesti keelest inglise keelde on raskuses ingliskeelsete sünonüümide leidmisel, kui on tarvis tõlkide erinevaid hääli (nähtusi), mis tekivad siis kui tuul ja põõsas kokku saavad, või vihm ja aknaklaas. Paar päeva tagasi istusin kasvuhoones vaikselt ja jälgisin kuidas loodus toimetab. Jänes möödus rahulikul "kõnnakul" päise päeva aal. Ja selle "kõnnaku" kohta oli ainumõeldav sõna kalpsas. Kuidas kõlab see inglise keeles?